III-2/1-6/95 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

31. jaanuar 1995

Tsiviilasi nr. III-2/1-6/95

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus

eesistuja J. Odar

liikmed T. Kollom ja H. Jõks

EV Kaitseministeeriumi esindaja vandeadvokaat A. Hallmäe ja Baltic Group Internationali esindaja

vandeadvokaat A. Kulli osavõtul

vaatas avalikul kohtuistungil 23. jaanuaril 1995 Tartus läbi EV Kaitseministeeriumi ja

Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 1994

otsusele AS Fononi ja AS Baltic Group International hagides kassaatorite vastu vara

väljanõudmiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

Kohtuotsuse kohaselt müüs Balti Laevastiku Ehitusvalitsus 9.10.1991 ostu-müügilepingutega nr.

1,2,3,4 ja 10 AS-le Fonon Tallinnas Marja tn.4 asuvad hooned ja rajatised ning Keila-Joal asuva

puhkebaasi "Mootor".

28.01.1993 müüs AS Fonon Tallinnas Marja tn. 4 asuvad hooned ja rajatised ning Keila-Joal asuva

puhkebaasi "Mootor" AS-le Baltic Group International. Samal kuupäeval sõlmitud rendilepingu järgi

andis ostja AS Baltic Group International Tallinnas Marja tn. 4 asuva automajandi vara rendile AS-le

Fonon.

Hagejate valdusest läks Marja tn. 4 vara välja 1. veebruaril 1993, mil Läänerajooni Riigikaitse

osakond selle EV Kaitseministeeriumi kantsleri 11.01.1993 korralduse alusel üle võttis. Üle võeti ka

puhkebaas "Mootor".

Tallinnas Marja 4 asuv tootmisbaas tuli EV Valitsuse 15. 04. 1993 istungi protokolli nr. 29

päevakorrapunkti 5 kohaselt üle anda EV Kaitseministeeriumi haldusse. Keila-Joal asuv puhkebaas

tuli EV Valitsuse 4.03.1993 korralduse nr. 94-k kohaselt üle anda Keila valla munitsipaalomandisse.

8.03.1993 esitas AS Fonon hagi EV Kaitseministeeriumi ja EV Kaitsejõudude Peastaabi vastu tema

poolt Tallinnas Marja 4 renditava vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest ja tekitatud kahju

hüvitamiseks.

9. 03. 1993 esitas AS Baltic Group International hagi samade kostjate vastu nõudes Marja tn. 4 asuva

vara ja puhkebaasi "Mootor" üleandmist ning tekitatud kahju hüvitamist.

1994.a. veebruaris esitas EV Kaitseministeerium vastuhagi AS-de Fonon ja Baltic Group

International vastu, nõudes 9.10.1991 ja 28.01.1993 sõlmitud ostu-müügilepingute tühistamist.

Tallinna Linnakohtu 10.02.1994 otsusega jäeti hagid rahuldamata ja rahuldati täielikult vastuhagi.

AS Baltic Group International palus apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtusse. AS Fonon palus kohtuotsus tühistada ning teha uus otsus,

millega nõuda vaidlusalune vara välja võõrast ebaseaduslikust valdusest ja tunnistada EV Valitsuse

15.04.1994 istungi protokolli nr. 29 päevakorrapunkt 5 ja EV Valitsuse korraldus nr. 94-k seadusele

mittevastavaks.

Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.1994 otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus ja nõuti EV

Kaitseministeeriumilt hagejatele välja vaidlusalune vara Tallinnas Marja tn. 4 ning Keila-Joal asuv

puhkebaas "Mootor" nõuti välja AS-i Baltic Group International valdusse. EV Kaitseministeeriumi

vastuhagi jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et EV ÜN Presiidiumi 17.07.1990 otsuse "Privatiseerimisprotsessi

korraldamise esmajärgulistest abinõudest " p.-s 1, millega peatati riigi omanduses olevate ettevõtete

ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustasid selle vara

omandivormi muutumise, ei pidanud seadusandja silmas seda vara, mis kuulus NSVL

Kaitseministeeriumile või tema struktuuriüksustele või oli nende valduses. Selline järeldus põhineb:

1) EV omandiseaduse §-del 35 ja 36, milles sätestatakse EV riikliku omandiõiguse objektid ja EV

riikliku omandiõiguse tekkimise viisid,

2) EV Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse "NSVL riigiorganite alluvuses või halduses olevate või nende

juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara ja

juhtimise kohta" punktil 2, milles sätestatakse, et EV territooriumil asuvate NSVL

riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olnud või nende juhtimisel tegutsenud ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide vara on EV omand, kuid tehakse erand NSVL Kaitseministeeriumi

omanduses või kasutuses oleva vara suhtes, mille kuuluvuse küsimuste lahendamine tehakse

ülesandeks EV Valitsusele ning

3) EV Valitsuse 12.09.1991 määruse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuse täitmise

abinõude kohta" punktile 5, mille kohaselt NSVL Kaitseministeeriumi ja temale alluvate

struktuuriüksuste omanduses või käsutuses oleva vara kuuluvuse küsimused peetakse otstarbekaks

lahendada NSVL relvajõudude Eestist väljaviimise üle peetavate läbirääkimiste raames.

Seega ei tulenenud EV Ülemnõukogu Presiidiumi 17.07.1990 otsusest keeldu NSVL

Kaitseministeeriumi omandis või kasutuses oleva varaga tehingute tegemiseks. Balti Laevastiku

Ehitusvalitsuse ja AS-i Fonon vahel vaidlusaluse vara ostu-müügilepingute sõlmimise ajal 9.10.1991

ei olnud tehingu tegemine keelatud, tehing sõlmiti kehtinud seaduste nõudeid järgides.

EV Valitsuse 24.07.1992 määruse nr. 215 " EV territooriumil endise NSVL relvajõudude

formeeringute ning ettevõtete, asutuste, organisatsioonide ja üksikisikute vahel sooritatud tehingute

ümbervormistamise kohta" punkti2 kohaselt keelati ettevõtetel, asutustel, organisatsioonidel ja

üksikisikutel teha igasuguseid edasisi tehinguid endise NSVL relvajõudude formeeringutelt

(sõjaväeosadelt, majandusüksustelt jne.) EV territooriumil omandatud maa, hoonete ja rajatistega.

Nimetatud säte on vastuolus Põhiseadusega ega kuulu seetõttu kohaldamisele. Nii sätestatakse EV

Põhiseaduse § 32 lg. 2, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse sättest tulenevalt ei kuulu valitsuse kompetentsi omandi

kitsenduste kehtestamine. Sama põhimõte tulenes vaidlusalusel ajal kehtinud Omandiseaduse § 4 lg.

1, § 7 lg. 1, § 8 lg. 2 ja 3. Seadust, mis piiranuks õigust vaidlusalust vara vallata, kasutada või

käsutada, ei olnud olemas. Seega oli AS Fonon 28.01.1993 õigustatud tema poolt Balti Laevastiku

Ehitusvalitsuselt omandatud vara AS-le Baltic Group International edasi müüma, viimane selle aga

AS-le Fonon rentima.

Samuti leidis ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuses esitatud nõue EV Valitsuse protokolli ja

korralduse seadusele mittevastavaks tunnistamiseks tuleb jätta tähelepanuta: halduskohtumenetluse

seadustiku § 3 lg. 1 p. 1 ja § 4 lg. 1 p. 1 kohaselt kuulub kaebuste lahendamine Vabariigi Valitsuse

õigusakti või toimingu peale halduskohtu pädevusse.

Samuti otsustas Tallinna Ringkonnakohus tunnistada EV Valitsuse 24.07.1992 määruse nr.215 p. 2 ja

18.05.1993 "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSVL relvajõudude valduses või kasutuses olnud ja

olevate maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse"

Põhiseadusega vastolus olevateks.

Kassatsioonkaebustes paluvad EV Kaitseministeerium ja EV Kaitsejõudude Peastaap Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse tühistada ja Tallinna Linnakohtu otsuse jõusse jätta. Kaitseministeerium

leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on vastupidine väljakujunenud kohtupraktikale. EV

Ülemnõukogu 19. detsembri 1990.a. otsusest "Omandiõiguse järjepidevuse teostamisest" tulenevalt ei

ole endise Nõukogude Liidu relvajõudude struktuuriüksused olnud ega ole Eesti Vabariigi

territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja rajatiste suhtes sõlmitud tehingute subjektiks. Ekslik

on Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht

EV 18. mai 1993 seaduse ja EV Valitsuse 24.07.1992 määruse nr.215 p. 2 osas. Samad motiivid on

EV Kaitsejõudude Peastaabi kassatsioonkaebuses. Lisaks viidatakse EV Ülemnõukogu Presiidiumi

17. juuli 1990 otsusele, millega keelati tehingud riigi varaga, kui omandivorm muutub.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada, hageja esindaja - kaebus

rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TKS § 347 p. 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi

21. detsembri 1994 otsusega tunnistati Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.1994 otsuses sisalduva

taotluse alusel 18. mai 1993 Eesti Vabariigi territooriumil endise NSVL relvajõudude maa-alade,

hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse § 1 kehtetuks. Samas

otsuses põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium leidis, et Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1994 määrus ei

ole vastuolus Põhiseaduse § -ga 32 lg. 2. Määrusega kitsendati riigi omandi kasutamist. Riigi vara

valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ja kohustus lasub Vabariigi Valitsusel. Põhiseaduse § 32

sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad

üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes.

Põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluse seaduse § 23 kohaselt on eeltoodud otsus täitmiseks

kohustuslik kõigile Eesti Vabariigi kohtutele. Samas otsuses leidis põhiseaduslikkuse järelvalve

kolleegium, et endise NSV Liidu relvajõudude valduses ja kasutuses olnud kinnisvara-maa, hooned ja

rajatised olid ja on Eesti riigi omand ning NSVL relvajõud ning tema struktuuriüksused ei olnud Eesti

Vabariigi territooriumil paiknevate maa-alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks

subjektiks.

ENSV Ülemnõukogu 30. märtsi 1990 otsusega Eesti riiklikust staatusest kinnitati, et Eesti Vabariigi

okupeerimine NSVL poolt 17. juunil 1940.a. ei ole katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure ja

Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud tänaseni. Sama otsusega tunnistati Eestis NSVL

riigivõimu ebaseaduslikkust selle kehtestamise momendist alates ning kuulutati välja

üleminekuperiood Eesti Vabariigi taastamiseks. Eesti riikluse taastamine on olnud protsess, mille

aluseks olnud õiguslike otsustuste sõnastus ja vorm on sõltunud riiklust taastanud jõudude

hetkevõimalustest. Eeltoodut tuleb arvestada käesolevat vaidlust reguleerivate õigusaktide

tõlgendamisel. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on vääralt tõlgendanud Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990 otsust "Privatiseerimisprotsessi korraldamise

esmajärgulistest abinõudest". Selle otsuse vastuvõtmine Eesti Vabariigi taastamise protsessis oli

tingitud vajadusest tagada riikliku omandi säilimine riigi omandina. Otsuse p. 1 peatas ajutiselt, kuni

omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omanduses

olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad

selle vara omandivormi muutumise. Selline tehingute peatamine tähendas keeldu nii müüjale, Balti

Laevastiku Ehitusvalitsusele kui ostjale, Eestis registreeritud AS-le Fonon ostu- müügilepingu

sõlmimiseks, millega muudeti riigi omanduses oleva vara omandivormi. See keeld kehtis ka Eesti

territooriumil asunud tolleaegse NSVL relvajõudude halduses oleva vara kui riigi omanduses oleva

vara suhtes. EV Ülemnõukogu Presiidiumi 17.07.1990 otsuse eeltoodud tõlgendusest lähtub ka

Vabariigi Valitsuse 7.05.1991 määruse "Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate liidulise alluvusega

riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide erastamise kohta" p. 1, milles juhitakse liidulise

alluvusega riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide juhtide tähelepanu sellele, et on peatatud

kõik tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete põhikirjafondi varaga, mis põhjustavad selle vara

omandivormi muutmise.

Sellest, et Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsuses viidatud hilisemates õigusaktides (EV

Ülemnõukogu 29.08.1991 otsuses "NSVLiidu riigiorganite alluvuses või halduses olevate või nende

juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara ja

juhtimise kohta" p.-s 2 lg. 2 ja EV Valitsuse 12.09.1991 määruse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

29.augusti 1991 otsuse täitmise abinõude kohta" p.-s 5) käsitleti NSV Liidu Kaitseministeeriumi ja

temale alluvate struktuuriüksuste omanduses või kasutuses oleva vara kuuluvuse küsimuste

lahendamist, ei tulene, et EV Ülemnõukogu Presiidiumi 17.07.1990 otsuses sisalduv tehingute ajutise

peatamise keeld ei keelanud 9.10.1991 Balti Laevastiku Ehitusvalitsusel müüa ja AS-l Fonon osta

vaidlusalust vara.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23.01. 1992 otsusega "Eesti Vabariigi territooriumil endise NSVL

relvajõudude halduses olevate hoonete ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta"

tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned ja rajatised Eesti

Vabariigi omandiks ja keelati kõik tehingud selle varaga ilma valitsuse loata. Vabariigi Valitsuse 24.

juuli 1992 määruse nr. 215 p.-s 2 keelati Eesti Vabariigi ettevõtetel sooritada igasuguseid edasisi

tehinguid endise NSVL relvajõudude formeeringutelt ( sõjaväeosadelt, majandusüksustelt jne.) Eesti

Vabariigi territooriumil omandatud maa, hoonete ja rajatistega. Seega on 9.10.1991 ja 28.01.1993.a.

ostu-müügilepingud seaduse nõuetele mittevastavad.

Eeltoodut tuleb arvestada õigusliku hinnangu andmisel vaidlustatud tehingutele.

Juhindudes TKS §-st 346 p. 2 kolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus 19. oktoobrist 1994 tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus.

Kassatsioonkaebused rahuldada.

Eesistuja J. Odar

Liikmed T. Kollom, H. Jõks