III-1/1-35/94 · Riigikohus

III-1/1-35

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus Jüri ILVEST, Lea KALM, Eerik KERGANDBERG,

Herbert LINDMÄE, Jüri RÄTSEP ja Peeter VAHER

vaatas Tartus 16, septembril 1994.a. avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi

kriminaalasja J. VASTSILO süüdistuses KrK §-de 100, 207 lg.1; E. PAVLJUTSENKO

süüdistuses KrK §-de 17 lg.6 ja 100 , 184 lg.2 ja 207 lg.1; J. P. süüdistuses KrK §-de 17 lg.6

ja 100; A. P. süüdistuses KrK § 181 ning J. S. süüdistuses KrK § 181 süüdimõistetu E.

PAVLJUTSENKO ja tema kaitsja kassatsioonkaebuse alusel.

Protsessiosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge PÜSS.

Kriminaalasja materjalidest

n ä h t u b :

Tallinna Linnakohtu 22.aprilli 1994.a. otsusega mõisteti Eduard PAVLJUTSENKO süüdi KrK §

17 lg.6 ja § 100 järgi ning karistati vabadusekaotusega 3 aastat ja 6 kuud. lõplikuks karistuseks

KrK § 41 järgi mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 207 lg.1 järgi mõisteti

E. PAVLJUTSENKO õigeks ning § 113 järgi menetlus lõpetati KrPK § 5 lg.5 ja 6 alusel.

Eduard PAVLJUTSENKO mõisteti süüdi selles, et ta 28. 06. 1993.a. öösel aitas kaasa S. R.

tahtlikule tapmisele Jgor VASTSILO poolt X linnas Y metsas sellega, et koos J. P. tassis S. R.

metsa ja kaevas valmis augu, kuhu kannatanu maeti.

E. PAVLJUTSENKO kaitsja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist

selles sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kaitsealuse

õigeksmõistmist tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 1994.a. otsusega jäeti Tallinna

Linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu

E. PAVLJUTSENKO ning tema kaitsja. Taotletakse E. PAVLJUTSENKO õigeksmõistmist tema

käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et motiivide puudumise tõttu

linnakohtu otsuses on oluliselt rikutud kriminaalprotsessi seadust. Väidetavalt on kohus võtnud

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel aluseks kaassüüdimõistetute eeluurimisel antud ütlused,

millised ei leidnud kinnitamist muude kriminaalasjas olevate tõenditega. Kohtuistungil on

kaaskohtualused oma esialgsetest ütlustest loobunud, tunnistanud need rõõnaks ja muud

süüstavad tõendid puuduvad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri

M. PÜSSI arvamuse, jätta kohtulahendid muutmata,

l e i d i s :

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on õigesti tuvastanud, et Tallinna Linnakohtu 22.

aprilli 1994.a. otsuses sisalduvad kohtu järeldused on kooskõlas kriminaalasjas kindlaks tehtud

faktiliste asjaloludega.

Linnakohus on E. PAVLJUTSENKO käitumise kvalifitseerimisel tahtlikule tapmisele

kaasaaitamisena tuginenud kaaskohtualuste ütlustele esimestel ülekuulamistel ja ütluste

olustikuga seostamisel.

J. VASTSILO, J. P., A. P. ja J. S. poolt esimestel ülekuulamistel antud ütluste kohaselt sõitis E.

PAVLJUTSENKO koos teistega bussiga metsa, aitas tassida S. R. metsa ja kaevata valmis augu,

kuhu tapetu maeti. Hiljem loobusid kaaskohtualused protsessi erinevates faasides oma

varasematest ütlustest ja hakkasid eitama E. PAVLJUTSENKO osalemist S. R. tapmisel ning

üldse tema viibimist sündmuskohal.

KrPK § 242 lg.1 p.2 kohaselt võib kohtualuse poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada

kui need on vastuolus kohtulikul uurimisel antud ütlustega. See on üks vastuolude lahendamise

ja objektiivse tõe väljaselgitamise õiguspärane viis. Linnakohus on avaldanud kohtueelsel

uurimisel antud ütlused, selgitanud ütluste muutmise põhjused ja motiivid ning lugenud

põhjendatult usaldusväärseteks varasemad ütlused.

KrPK § 50 lg.2 mõtte kohaselt ei ole ühelgi tõendiliigil ega ühelgi tõendil sama tõendiliigi

raames kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Vastavalt KrPK§-le 48 lg.2 on üks tõendiliike

ka süüdistatava ütlus, kusjuures samasse tõendiliiki kuuluvaks loetakse süüdistatava poolt nii

kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses kohtualusena antud ütlused. Tulenevalt KrPK §-

st 50 lg.1 peab kohus hindama kogumis nii kõiki erinevaid

tõendiliike kui ka sama tõendiliigi raamidesse kuuluvaid tõendeid - sealhulgas süüdistatava

ütlusi kriminaalprotsessi erinevates faasides. KrPK § 56 lg.2 mõttest, tuleneb et süüdistatava

ütlus ei ole millegi poolest halvem teistest tõendiliikidest ning kuulub kontrollimisele ja

hindamisele võrdselt koos kõigi kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Eltoodust tulenevalt ei ole

KrPK § 56-s lg.2 sätestatut õige käsitleda selliselt, et süüdistatava ütlusi saab ja tohib kontrollida

ja hinnata vaid siis, kui kriminaalasjas on kogutud ka teiseliigilisi tõendeid.

Selline käsitlus ei ole vastuolus KrPK §-s 206 sisalduva kohtuliku arutamise vahendituse

põhimõttega. Seaduse kohaselt võib kohtualuse poolt kohtus antav ütlus tõepoolest olla eelistatav

sama isiku poolt kohtueelses menetluses antavale ütlusele, kuid üksnes siis, kui KrPK § 242 lg.1

välistab tema kohteelsel menetlusel antud ütluste avaldamise. Kui on täidetud kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamise tingimused ja need ütlused kohtuistungil avaldatakse,

muutuvad nad protsessuaalselt tähenduselt võrdseks ning neid hinnatakse üldises korras.

Rõõn kui süüdistatava või kaaskohtualuse ütluse eriliik eierine oma tõendusliku jõu ja tähtsuse

poolest teistest tõenditest. Rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid süüdistatava ütlusi lähtudes

üksnes ta protsessuaalsest seisundist, vaid ainult kohtu poolt hinnatud ütlusi. Rõõna sisuks on

teise isiku alusetu süüstamine. Alles süüdistatava või kohtualuse ütluste hindamise tulemusel ja

teiste tõenditega kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, kas neid ütlusi saab käsitleda rõõnana.

Tallinna Linnakohus on J. VASTSILO, J. P., A. P. ja J. S. kohtueelsel uurimisel antud ütluste

hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole rõõnaga, ütlustega, milles alusetult

süüdistatakse enda õigustamiseks või muudel motiividel E. PAVLJUTSENKOT. Kohus

kontrollis kaaskohtualuste põhjendusi, miks nad muutsid oma kohtueelsel menetlusel antud

esialgseid ütlusi ja leidis need olevat mitteusaldusväärsed. Põhjendamaks ütluste muutmist, on

kohtualused väitnud, et eeluurimise käigus on politsei nende suhtes kasutanud vägivalda. See aga

ei leidnud tõendamist kohuistungil, kuna E. PAVLJUTSENKOT süüüdistavaid ütlusi on

kaaskohtualused andnud kohtueelsel uurimisel kaitsja juuresolekul, kui oli välistatud vägivalla

kasutamine või sellega ähvardamine politsei poolt ja oli võimalik kaitsjale avaldada varem

toimepandut.

Kohus on õigesti hinnanud ka tunnistjate A. H., O. T. ja

A. S. vastuolulisi ütlusi ja leidnud, et need ei välista E. PAVLJUTSENKO osavõttu temale

inkrimineeritud kuriteost. Kohtulikul uurimisel on kindlaks tehtud, et need tunnistajad ei näinud

bussi asukohta ega saa kinnitada, kas E. PAVLJUTSENKO sisenes bussi koos teistega või mitte.

Ülaltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaakolleegium järeldusele, et käesoleva kriminaalasja

menetlemisel ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks

eelnevate kohtuotsuste tühistamiseks.

Juhindudes KrPK §-dest 50, 56 lg.2, 242 lg.1 p.2, AKKS §-dest 63 p.1 ja 65 lg.3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 1994.a. otsus jätta muutmata.

2. Eduard PAVLJUTSENKO ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jäta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 16. septembril 1994.a. ja edasikaebamisele ei kuulu.

Riigikohtunikud: Jüri Ilvest

Lea Kalm

Eerik Kergandberg

Herbert Lindmäe

Jüri Rätsep

Peeter Vaher