III-2/3-2/94 · Riigikohus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

1. veebruar 1994

Tsiviilasi nr. III-2/3-2/94

EV Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

eesistuja P.Vaher

liikmed: J. Põld ja H. Salmann

hagejate G. Tsurikovi ja A. Karagjauri ning nende esindaja A. Pogoljanini

kostja esindaja V. Väljataga osavõtul

Riigikohtu tõlgi L. Lombi juuresolekul

vaatas 31. jaanuaril 1994 avalikul kohtuistungil Tartu läbi

EV prokuröri 9. veebruari 1993 järelevalveprotesti nr. 8-4/93 Tallinna Linnakohtu otsusele 19.

augustist 1922 EV Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele 25. septembrist 1992 ja EV

Ülemkohtu presiidiumi määrusele 2. detsembrist 1992 G. Tsurikovi, A. Karagjauri ja V. Holmi

hagides rendiettevõtte "Balti Laevaremonditehas" vastu töötasu väljamõistmiseks.

Tallinna Linnakohus otsustas kostjalt välja mõista G. Tsurikovile 7 918,51; A. Karagjaurile

2 216,52 ja V. Holmile 1 798,28 USA dollarit. Otsuse motiivide kohaselt töötasid hagejad kostjatega

sõlmitud tähtajaliste töölepingute alusel kostja laevaremondikompleksis Angoola Rahvavabariigis G.

Tsurikov 25. oktoobrist 1990 kuni 14. jaanuarini 1992; A. Karagjaur 25. aprillist 1990 kuni 23. maini

1991; V. Holm 9. maist 1991 kuni 16. detsembrini 1991. Töölepingu järgi kohustus kostja neile

tasuma valuutas, vastavalt koosseisunimestikus ettenähtud ametipalga määrale + 60 % endise

töökoha keskmisest töötasust nõukogude rahas. Hageja ei ole täitnud oma kohustust maksta

kokkulepitud valuutatöötasu USA dollarites, kuna ei ole panka vastavat valuutat üle kandnud. Pank

tegutses õiguspäraselt keeldudes töötajatele välja maksmast valuutat, mida kostja ei ole panka üle

kandnud.

Kohtukolleegium muutis 25. septembril 1992 kohtuotsust valuuta osas, minnes USA dollaritelt üle

Eesti kroonidele 1992 augusti kursiga. Ühtlasi jäeti otsuse motiveerivast osast välja motiivid, mis

iseloomustavad Eesti Panga tegevuse õiguspärasust suhetes kostjaga. Määruse järgi peab kostja

tasuma G. Tsurikovile 92 348,83 kr., A. Karagjaurile 25 849,94 kr. ja V. Holmile 20 972,26 kr.

Eesti Vabariigi Ülemkohtu esimees esitas 9. novembril 1992 protesti Tallinna Linnakohtu otsusele 19.

augustist 1992 ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele 25. septembrist 1992 Eesti

Vabariigi Ülemkohtu presiidiumile. Protestis paluti kohtulahendeid muuta, vähendades hagejatele

väljamõistetavaid summasid kostja tegeliku vastutuse määrani. Prokurör protesti ei toetanud.

Ülemkohtu presiidium jättis 2. detsembri 1992 protesti rahuldamata põhjendusel, et protest ei olnud

piisavalt veenev ega arvestanud töölepinguid, mille järgi kostja kohustus maksma hagejatele osa

palgast USA dollarites. Kohtulahendid leiti olevat kooskõlas TööK § -ga 17, kuna palga maksmine on

tööandja kohustus.

Eesti Vabariigi prokurör esitas 9. veebruaril 1993 järelevalveprotesti Tallinna Linnakohtu otsusele 19.

augustist 1992 Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi määrusele 25. detsembrist 1992 ja Eesti

Vabariigi Ülemkohtu Presiidiumi määrusele 2. detsembrist 1992 Eesti Vabariigi Ülemkohtu

Pleenumile. Protesti kohaselt ei ole kohtud õigesti määranud kostjapoolsete kohustuste ulatust töötasu

maksmisel, sest kohtud ei arvestanud, et valuutakokkulepet sai täita üksnes tollal kehtestatud korras

ja tingimusel, mida reguleeris NSVL Väliskaubanduspanga 10. detsembri 1976 juhend. Juhendi

kohaselt pidid vastavad arveldused toimuma läbi NSVL Välismajanduspanga. Töötaja pidi andma

kirjaliku avalduse avada talle selles pangas "B" tüüpi arve. Arvet sai kasutada piiratud ulatuses -

üksnes "Vnesposoltorgi" kauplustest kaupade ja teenuste ostmiseks või viisa olemasolu korral NSVL-

st väljasõidul välisvaluutas raha saamiseks. Töötaja võis saada ka sularaha, kuid nõukogude rahas ja

ilma koefitsendita. Arvele pidi tööandja raha üle kandma nõukogude rahas kuid välisvaluuta

tolleaegset kurssi arvestades.

Seega kohustus kostja töölepingute sõlmimisel üksnes üle kandma töötajate arvetele ametliku kursiga

nõukogude raha. Töötajad omakorda teadsid, et välisvaluutat saavad nad kasutada piiratud ulatuses ja

ostujõus, mis ei ole võrdne valuuta tegeliku ostujõuga turul. Neid tingimusi tuleb käsitada töölepingu

pooltest sõltumatute tingimustena ja arvestada vaidluse lahendamisel. Lisaks tuleb arvestada vaidluse

tekkimise põhjust, s.o. seda, et kokkulepet, nii nagu pooled sõlmisid ja tollal kehtinud kord ette nägi,

ei ole Eesti Vabariigi suveräänsuse taastamise, pankade iseseisvumise, turumajandussuhetele

ülemineku tõttu võimalik täita. Pank teatas kostjale sellest 1992 mais ja tagastas rublad. Seetõttu peab

kostja maksma tehtud töö eest ulatuses, millises ta võttis endale kohustuse, samuti vahepeal toimunud

elukalliduse tõusu arvestades. Seega tuleb kostjalt välja mõista summa, mis on võrdne töötajate

töötasuks arvestatud välisvaluuta igakuise NSVL Riigipanga tollase ametliku kursiga, kusjuures

arvestused tuleb korrutada praeguse minimaalpalgaga (300 kr.) ja igal konkreetsel kuul kehtinud

minimaalpalga suhetega, kusjuures arvestused tuleb viia vastavusse rubla ja krooni rahareformiga

määratud vahekorraga ja summa leida kroonides.

Eesti Panga ja Põhja - Eesti Aktsiapanga õiendite kohaselt tunnistasid nad ja andsid välja hagejate

arvelt valuutat 1. jaanuari seisuga. Seega peab kostja hüvitama alates 1. jaanuarist 1991 saamata

jäänud töötasu.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsPK § 425 palus prokurör kohtulahendid muuta ja välja mõista

Balti Laevaremonditehaselt G. Tsurikovile 19 004,5 kr., A. Karagjaurile 5 319,6 kr. ja V. Holmile 4

315,9 kr.

Riigiprokurör võttis Eesti Vabariigi prokuröri järelevalve protesti 4. mail 1993 tagasi. Eesti Vabariigi

Ülemkohtu pleenum otsustas 12. mail 1993 tunnistada järelevalveprotesti tagasikutsumine

õiguspäraseks, sest vastavalt Prokuratuuri seadusele ei ole prokuratuuril enam õigust tsiviilasjades

järelevalvet teostada ning reguleerida tsiviilasjade liikumist kohtus, sealhulgas ka varem esitatud

protestide suhtes. Asja läbivaatamise päeva otsustas pleenum määrata töökorras.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud poolte seisukohad tsiviilkolleegium leidis, et

hagejate ja kostja vahel sõlmitud töölepingutega nähti ette osa palga väljamaksmine välisvaluutas (t.

lk. 6,15, 24). Kostja poolt hagejate töötasu kohta antud õienditest nähtub töötasu arvutamine USA

dollarites (t. lk. 56, 57). Siit järeldub, et pooled pidasidki silmas, et osa töötasust makstakse USA

dollarites.

NSV Liidu Välismajanduspanga 10. detsembri 1976 juhendi kohaselt oli palga valuutas

väljamaksmine tõepoolest keelatud. Samas tuleb arvestada, et hagejatega töölepingute sõlmimise ajal

oli välisvaluutas palga maksmine levinud ning Eesti seadusandlik ja täidesaatev riigivõim

aktsepteerisid niisugust praktikat kuni Eesti Vabariigi Välisvaluutaseaduse ja Eesti Vabariigi

Rahaseaduse jõustumiseni. Selles olukorras sõlmitud töölepinguid, millega nähti ette palga maksmine

välisvaluutas tuleb käsitada sõlmituna vastavalt TööK § -le 5, mille mõtte kohaselt töölepinguga sai

töötajatele kehtestada soodsamaid tingimusi kui nägi ette seadusandlus.

Juhindudes TKS § -st 364 lg. 7 kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Linnakohtu 19. augusti 1992 otsus, Eesti Vabariigi Ülemkohtu tsiviilkolleegiumi 25.

septembri 1992 määrus ja Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi 2. detsembri 1992 määrus

muutmata ja esitatud järelevalveprotest rahuldamata.

Eesistuja P. Vaher

Liikmed J. Põld, H. Salmann