2-15-17545/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja

Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.04.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-17545

Tsiviilasi

Skipline Shipping OÜ hagi Lemax & Partners OÜ

vastu kahju 12 826.72 eurot hüvitamiseks ning Lemax

& Partners OÜ vastuhagi alusetult saadud 30 218.97

euro tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.08.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Skipline Shipping OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

30 218.97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastuhagis kostja)/apellant Skipline Shipping

OÜ (registrikood 11990939), lepinguline esindaja v/adv

Vahur Kivistik

Kostja (vastuhagis hageja)/vastustaja Lemax & Partners

OÜ (registrikood 11116711), lepinguline esindaja v/adv

Jaak Oja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17.08.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja

nõude rahuldamata suuremas summas kui 1728 eurot, ja osas, milles maakohus

rahuldas vastuhagi, samuti menetluskulude jaotuse ja menetluskulude hüvitise

väljamõistmise osas. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja jätta

vastuhagi rahuldamata ning jaotada uuesti menetluskulud.

2. Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Skipline Shipping OÜ hagi rahuldada osaliselt ja mõista Lemax & Partners OÜ-

lt välja Skipline Shipping OÜ kasuks kahjuhüvitis 11 098.72 eurot;

2) Lemax & Partners OÜ vastuhagi jätta rahuldamata;

3) Maakohtus hagiavalduse menetlemisega seotud kulud jätta 87% ulatuses Lemax

& Partners OÜ ja 13% ulatuses Skipline Shipping OÜ kanda;

4) Maakohtus vastuhagiavalduse menetlemisega seotud kulud jätta Lemax &

Partners OÜ kanda;

5) Skipline Shipping OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt;

6) Apellatsioonimenetluse kulud jätta 87% ulatuses Lemax & Partners OÜ ja 13%

ulatuses Skipline Shipping OÜ kanda;

7) Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

3. Jätta rahuldamata apellandi 22.11.2016 taotlus võtta apellatsioonimenetluses

täiendavate tõenditena vastu 12.08.2013 hageja ja kostja direktorite poolt

allkirjastatud avaldus Leedu VR politseile (taotluse lisa 1), AS-i Miramis

08.11.2016 kinnituskiri kauba ladustamise kohta perioodil 11.11.2013-01.08.2016

(samas lisa 2) ja väljatrükid internetist rehvide kõlblikkuse aja ja rehvivahetuse

kohta (samas lisad 3-7).

4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 23.11.2015 esitas hageja hagi kostja vastu kahju 12 826.72 euro hüvitamiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. OÜ Antariyamin (edaspidi ka tellija) ostis Tšehhi VR-st autorehve ning pöördus

21.12.2012 hageja poole veo teostamiseks müüja asukohast AS-i Miramis tollilattu

Tallinnas. Hageja sõlmis samal päeval lepingu kostjaga, millega viimane võttis vedu

teostada. Tegelikkuses tellis kostja veo Läti VR-s tegutsevalt äriühingult SIA Li&Ko,

kes tellis veo omakorda Leedu VR äriühingult UAB Balttransa, kes omakorda tellis

veo teiselt Leedu äriühingult UAB-lt Vinco Transportas.

3. Varguse tõttu veos sihtkohta ei jõudnud. 08.01.2013 esitas hageja politseile avalduse

varguse kohta. Kuivõrd veos läks kaotsi, hüvitas hageja oma lepingupartnerile OÜ-le

Antariyamin tekkinud kahju. Rehvide müügilepingu järgne maksumus oli 44 895.60

eurot ning vastavalt CMR konventsiooni art 23 punktile 1 tuli see võtta hüvitise

määramisel lähtekohaks. Arvestades, et CMR saatelehe järgi oli veose kaaluks

7917kg, ei saanud hageja vastutust tellija ees vähendada CMR konventsiooni art 23

punkti 3 alusel. Hageja hüvitas tellijale kokku 44 895.60 eurot 05.03.2013 ja

14.03.2013.

4. 07.01.2013 esitas hageja kostjale kirjaliku nõudeavalduse 44 895.60 euro suuruse

kahju hüvitamiseks. Kostja on hüvitanud kahju osaliselt: 15.04.2013 2500 eurot,

29.04.2013 10 000 eurot, 23.09.2013 1500 eurot ja 12.11.2013 1500 eurot.

31.04.2015 tasaarvestusavalduse järgi luges hageja, et kostja on tasunud hüvitist

lisaks veel 14 300 eurot. Hüvitise osalise maksmisega tunnistas kostja kohustust

tekitatud kahju hüvitada.

5. Hageja nõue ei ole aegunud, kuna CMR konventsiooni art 23 punkti 2 järgi peatab

nõude aegumise kirjaliku nõude esitamine. Ka rikkus kostja kohustust raske hooletuse

tõttu, kuna jättis enne lepingu sõlmimist piisavalt määral kontrollimata SIA Li&Ko

tausta, sh vastutuskindlustuse olemasolu. Hagejale on teada, et SIA-l Li&Ko puudus

vastutuskindlustus, mis raskendas hüvitiste saamist. Kuivõrd kostja põhitegevusalaks

on vedude teostamine, pidi talle olema ettenähtav võimalik vastutus veolepingu

rikkumise korral. SIA-ga Li&Ko sõlmitud lepingust nähtuvalt oli kostjale teada veose

kaal ning ta omas ülevaadet võimaliku vastutuse ülemmäärast vastavalt CMR

konventsiooni art-le 23. Olukorras, kus kostja usaldas vedamise teisele ettevõtjale,

oleks korraliku ettevõtja hoolsusega olnud kooskõlas, kui kostja valib oma

lepingupartneri ka sõltuvalt vastutuskindlustuse olemasolust. Sellise hoolsuse

ilmutamine ning vastutuskindlustuse olemasolu väljaselgitamine ei ole eelduslikult

aja- ega ressursikulukas.

6. Leedu VR politsei tuvastas rehvide asukoha ja kuivõrd OÜ-le Antariyamin oli hageja

kahju hüvitanud, anti need üle hagejale. Hageja on üritanud rehve võõrandada, et

katta kahju, kuid see on õnnestunud vähesel määral tulenevalt nõudluse puudumisest

turul. Hagi esitamise ajani suutis hageja võõrandamisest saada puhastulu 2268.88

eurot, mida on arvestatud nõude esitamisel.

7. Veos ei jõudnud sihtkohta. Asjaolu, et see leiti enne 60 päeva möödumist, ei tähenda,

et kauba kaotsiminek ei oleks toimunud. See, et kaup hagejale üle anti, ei võta temalt

õigust kahjuhüvitisele lepingut rikkunud lepingupartnerilt.

Kostja vastuväited

8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal ei ole kahju

tekkinud, sest hageja sai oma valdusesse samas väärtuses rehve. Need on võetud

hageja raamatupidamises arvele koguväärtusega 44 895.60 eurot. Kostjale

teadaolevalt on hageja kasutanud rehve tagatisena laenu saamisel. Asjaolu, et hageja

ei suutnud rohkem rehve realiseerida, ei ole kostja süü. Hageja oleks pidanud rehvide

saamisel tagastama kostjale temalt saadud summad, sest kostja oli täitnud hageja ees

olematut kohustust. Hageja ei saa CMR-i alusel nõuet esitada, sest ei ole CMR

saatelehel märgitud isikuks.

9. Kostja ei võtnud kohustust kaupa vedada, vaid üksnes vahendas veolepingut. Kostjal

puuduvad veokid, ta ei kuulu vedajate rahvusvahelisse organisatsiooni ega ole

ekspediitor. Kostja kontrollis vedajal vastutuskindlustuse olemasolu läbi Leedu VR

kindlustusettevõtte. Kauba saatja väljastas kauba võltsitud ID-kaardi alusel.

10. Nõue on aegunud CMR art 32 punkti 1 alusel, kuna puudub kostja raske hooletus

veolepingu vahendamisel/täitmisel.

Vastuhagi

11. 18.12.2015 esitas kostja vastuhagi, paludes hagejalt välja mõista alusetult saadud

30 218.97 eurot. Kostja hüvitas hagejale 29 800 eurot. Lisaks laekus hagejale rehvide

müügist 2268.88 eurot. Hageja arvestusel on kostjal tasumata veel 12 826.72 eurot.

Lisaks pidas hageja 418.97 eurot 21.04.2015 arve nr 150067 alusel kinni seoses

rehvide hoiustamisega.

Hageja vastuväited

12. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Väär on võrdsustada rehvide turuväärtust hinnaga,

milles müüja ja ostja kokku leppisid. Menetlusosalised ei olnud rehvide müügilepingu

poolteks ega ole seotud müügilepingu hinnaga. Vedaja vastutuse tingib asjaolu, et

rehvid läksid veo käigus kaotsi.

13. CMR-i sätted ei reguleeri olukorda, kui vedaja (antud juhul hageja) saab oma kahjule

osalise hüvituse teistel asjaoludel kui vedajate omavahelise CMR-i järgse vastutuse

korras. Sellisel juhul tuleb kauba väärtust hinnata tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 65 kohaselt. Asjatundja arvamuse kohaselt on rehvid väärtusetud, kuna

Eestis puudub nõudlus selliste järele. See, et hageja suutis rehve 2268.88 euro eest

võõrandada, on juhus. Tegelikkuses tekib hagejal seoses kõnealuste rehvidega

igakuiselt lisakahju hoiukulude näol AS-i Miramis laos. Eksitav on väide, justkui

kasutataks rehve tagatisena pangalaenule.

14. CMR-i ega võlaõigusseaduse (VÕS) sätted ei näe ette, et isik saab olla vedajaks vaid

juhul, kui tal on veokid, organisatsiooniline kuuluvus jmt. Kostja võttis endale

veokohustuse. Kostja ei vahendanud ega sõlminud hageja nimel veolepinguid. Isik,

kes sõlmib lepingu, mille tingimused ühtivad CMR-i art 1 punkti 1 järgse

rahvusvahelise autoveolepinguga, on vedaja. Lisaks toimus kostja tasustamine

konkreetse veo eest.

Esimese astme kohtu otsus

15. 17.08.2016 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi

ning mõistis hagejalt kostjale välja 30 218.97 eurot. Menetluskulud jäid hageja kanda

ning kohus mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitamiseks 2800 eurot ja

viivise.

16. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: OÜ Antariyamin ostis

autorehve ning tellis 21.12.2012 hagejalt nende transpordi Tšehhi VR-st Tallinnasse

(t I kd lk 5, tõlge lk 6); hageja sõlmis 21.12.2012 kauba veoks veolepingu kostjaga (t I

kd lk 7, tõlge lk 8); kostja tellis sama veo Läti VR-s tegutsevalt SIA Li&Ko (t I kd lk

10, tõlge lk 11), kes omakorda tellis 21.12.2012 veo Leedu VR äriühingult UAB

Balttransa (t I kd lk 12, tõlge lk 13); lõplikuks vedajaks oli Leedu äriühing UAB

Vinco Transportas (t I kd lk 14), kes nähtub vedajana CMR-lt ja kellelt tellis veo

UAB Balttransa; SIA Li&Ko edastas kostjale kaupa laadiva sõidukijuhi andmed (t I

kd lk 60; selgitus lk 160-161 punktid 3.1-3.2; lk 167, tõlge lk 168), mille kostja

edastas hagejale, kes edastas need saatjale; laadimisel kasutas varguse toimepannud

isik võltsitud ID-kaarti (t I kd lk 61, tõlge lk 169); varguse tõttu veos sihtkohta ei

jõudnud ja 07.01.2013 esitas hageja kostjale kirjaliku kahjunõude 44 895.60 euro

hüvitamiseks (t I kd lk 15, tõlge 16) ning 08.01.2013 esitas hageja politseile avalduse

varguse kohta (t I kd lk 17-20, tõlge lk 21-22); rehvide maksumuseks oli kahju

tekkimise hetkel 44 895.60 eurot (t I kd lk 23-24, tõlge lk 25-26), mille hüvitamiseks

esitas OÜ Antariyamin hagejale arve 04.03.2013 (t I kd lk 27), mille hageja tasus ositi

(t I kd lk 28-29, 30); kostja hüvitas hagejale kahju osaliselt: 1) 15.04.2013 2500 eurot;

2) 29.04.2013 10 000 eurot; 3) 23.09.2013 1500 eurot (t I kd lk 66); 4) 12.11.2013

1500 eurot; 5) hageja poolt kostjale 30.03.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel

14 300 eurot (t I kd lk 67, tõlge 68); 6) hageja poolt kostjale 22.04.2015

tasaarvestusavalduse alusel 418.97 eurot (t I kd lk 69, tõlge lk 158, lk 159); Leedu

VR-i politsei tuvastas kriminaalmenetluse käigus rehvide asukoha ning need anti üle

hagejale novembris 2013 (t I kd lk 3, lk 152, tõlge lk 153, lk 196); hageja võõrandas

rehve 2268.88 euro (t I kd lk 3) ning 1728 euro (t I kd lk 195) väärtuses.

17. Pooled vaidlevad milline on nendevaheline õigussuhe – kas sõlmitud oli veo- või

agendileping; kas kaupa saab lugeda kaotsiläinuks ja kas hagejal on tekkinud kahju;

juhul, kui kahju on tekkinud, siis kas hageja tegi endast kõik oleneva, et kahju

tekkimist ära hoida või vähendada; kas kostja on käitunud raskelt hooletult.

18. Vaidlus puudub, et hageja soovis kauba toimetamist Tšehhi VR-st Zlinist Tecovska

1239 Tallinnasse Suur-Sõjamäe 13. Samuti ei vaidle pooled, et OÜ Antariyamin tellis

kaubaveo hagejalt, kes omakorda tellis kaubaveo kostjalt, kes tellis veo äriühingult

SIA Li&Ko, kes omakorda tellis veo äriühingult UAB Balttransa, kes tellis veo

äriühingult UAB Vinco Transportas (tegelik vedaja). Kostja väitis (t I kd lk 58 punkt

4.3), et kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on agendileping VÕS § 670

tähenduses, kuuluvad kohaldamisele ka nii agendi- kui käsunduslepingu sätted.

Kostja leidis, et kuna temal ei ole sõidukeid ja ta ei kuulu vedajate ning ekspedeerijate

rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, ei saanud ta olla vedajaks või

ekspedeerijaks. Hageja leidis, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping ja tema oli

vedajaks.

19. Kohus leidis, et praegusel juhul saaks kohaldamisele kuuluda kas ekspedeerimist või

vedu reguleerivad sätted, mitte agendilepingu regulatsioon. VÕS III kommenteeritud

väljaande (Tallinn: Juura, 2009, lk 120-121) § 670 kommentaari punktide 3.1-3.3

kohaselt on agendileping olemuselt käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise leping.

Agendilepingu iseloomulik tunnus on püsiv lepingute sõlmimine või vahendamine

teise isiku nimel ja huvides. Agendileping loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui

agent on teinud mõistlikke pingutusi lepingute sõlmimiseks või vahendamiseks.

Agenditasu nõude tekkimine sõltub agendi vahendatud või sõlmitud lepingu edukast

täitmisest. Agendilepingut eristab käsunduslepingust püsiv tegutsemine käsundiandja

heaks. Lepingute vahendamine seisneb aktiivses müügitöös – potentsiaalsete

lepingupartnerite otsimises, kontaktide loomises, käsundiandja poolt pakutava

tutvustamises ja klientide mõjutamises lepingu kasuks otsustama. VÕS III komm vlj

(lk 316-317) 42. peatüki 1. jao punktide 2 ja 3 järgi on VÕS-i kaubaveolepingu

regulatsioon kohaldatav kaupade riigisisestele maanteevedudele. Rahvusvahelistele

maanteevedudele kohaldatakse rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu

konventsiooni (CMR). Küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse

kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratavat riigisisest

lepinguõigust. Veoleping kui töövõtulepingu tüüpi leping ei ole üldjuhul

kestvusleping. CMR-i kommenteeritud väljaande (Tallinn: Interlex 2015, lk 13-15) 1.

peatüki kohaselt leiab konventsioon kohaldamist lepingu suhtes, kui lepingus

esinevad üheaegselt järgmised tunnused: kauba transportimise eest makstakse tasu;

lepinguga määratud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad

eri riikides; üks nendest riikidest, kus peab toimuma kauba vastuvõtmine või

üleandmine, on ühinenud konventsiooniga; vedu teostatakse sõidukiga.

20. Praegusel juhul ei ole täidetud agendilepingu tingimused, st püsiv tegutsemine

käsundiandja heaks ning aktiivne müügitöö. Poolte vahel ei ole lepingut, mis

kohustaks kostjat tegema aktiivset müügitööd potentsiaalsete lepingupartnerite

(vedajate) otsimiseks. Kohus nõustus hagejaga, et 21.12.2012 sõlmiti hageja ja kostja

vahel rahvusvaheline kaubaveoleping konkreetse kauba (autorehvide) kindlasse

sihtkohta (Tšehhist Eestisse) vedamiseks. Täidetud on kõik CMR-i artiklis 1

nimetatud tunnused. Nimetatu nähtub selgelt ka sõlmitud lepingust (t I kd lk 7, tõlge

lk 8), kus pooled on nimetanud end tellijaks ja vedajaks, sätestanud on konkreetselt

veose peale- ja mahalaadimise kohad, nimetanud veetav kaup, märgitud

transpordivahendi registrinumbri ning ülejäänud vedamise tingimused. Samuti

sätestab leping selgelt, et vedamine toimub vastavuses rahvusvahelise kaupade

autoveolepingu konventsiooniga (CMR).

21. Isegi, kui asuda seisukohale, et poolte tegevusest tulenevalt oli poolte vahel sõlmitud

ekspedeerimisleping, on pooled lepingu punkti 6 esimeses alapunktis kinnitanud, et

nendevahelisi suhteid reguleerib CMR. Sarnaselt sätestavad Eesti Logistika ja

Ekspedeerijate Assotsiatsiooni üldtingimused 2000 ekspedeerija ning kliendi õigused

ja kohustused ning vastutuse transpordikonventsioonide, nagu CIM, SMGS, CMR,

Haagi-Visby reeglid ning Varssavi konventsiooni kohaselt.

22. Seega kuuluvad pooltevahelisele õigussuhtele kohaldamisele CMR-i sätted ning

küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse VÕS-i.

23. Vastavalt CMR-i art 20 lõikele 1, kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtaja

möödumisest 30 päeva jooksul või kui tähtaega ei kooskõlastatud - 60 päeva jooksul

kauba vastuvõtmise päevast arvates, on kauba kaotamine vaieldamatu ja isik, kel on

nõude esitamise õigus, võib lugeda kauba kaotatuks. Pooled leppisid 21.12.2012

lepingus kokku kauba pealelaadimise ajaks 27.12.2012. Mahalaadimise aega kokku ei

lepitud. Kostja 07.01.2013 kirjast (t I kd lk 170, tõlge lk 171) lepingupartnerile SIA

Li&Ko nähtub, et kostja andmetel pidi kaup saabuma mahalaadimiseks Tallinnasse

02.-03.01.2013. Vaidlus puudub, et 07.01.2013 esitas hageja kaotatud kauba eest

nõude kostjale ja 08.01.2013 tegi hageja varguse kohta avalduse Leedu VR-i

politseile. Kauba sai vastavalt CMR-i art 20 lõikele 1 lugeda kaotatuks 60 päeva

jooksul kauba vastuvõtmise päevast arvates, seega 25.02.2013.

24. Hageja tasus 05.03.2013 ja 14.03.2013 kooskõlas CMR art 23 lõikega 1 OÜ-le

Antariyamin kauba täieliku kaotsiminekuga tekkinud kahju 44 895.60 eurot (t I kd lk

28-30). Pooled ei vaidle kauba väärtuse üle kaotsimineku hetkel. Poolte vahel on

vaidlus kauba väärtuse üle käesoleval hetkel.

25. Vastavalt CMR art 20 lõikele 2 võib kauba käsutamisõigusega isik kaotsiläinud kauba

eest hüvituse saamise korral nõuda talle kohest kirjalikku teatamist, kui kaup leitakse

hüvituse väljamaksmisele järgneva aasta jooksul. Tema sellise nõude teadmiseks

võtmise kohta peab olema esitatud kirjalik tõendus. Sama artikli kolmanda lõike

kohaselt võib 30 jooksul pärast sellise teate saamist kauba käsutamisõigusega isik

nõuda, et kaup antakse talle üle saatedokumendis näidatud võlgnevuste eest tasutud

maksete vastu, samuti temale antud hüvituse tagastamise vastu, maha arvates hüvituse

summasse lülitatud võimalikud kulud, kuid ilma õiguseta nõuda kahju hüvitamist

kohaletoimetamisega viivitamise eest, mis on ette nähtud artiklis 23, ja kus see on

kohaldatav, artiklis 26. Hageja on hagis kinnitanud (t I kd lk 3), et Leedu VR politsei

suutis tuvastada rehvide asukoha. Kuivõrd OÜ-le Antariyamin oli hageja

kahjuhüvitise välja maksnud ning tal ei olnud enam huvi rehvide omamiseks, võttis

rehvid vastu hageja. Hageja selgituste kohaselt (t I kd lk 152, tõlge lk 153, lk 196)

võttis ta rehvid vastu novembris 2013. Kauba saatja (tootja) 10.03.2016 kirja (t I kd lk

149-150, tõlge lk 151) kohaselt avastas Leedu politsei kauba varguse organisaatorite

laost paar kuud peale kauba kadumist. Seega ei ole esitatud tõendite alusel täpset

kauba leidmise aega ja politsei poolt sellest hagejat või OÜ-t Antariyamin teavitamist

võimalik tuvastada. Kohus tegi pooltele ettepaneku vastavate tõendite esitamiseks

02.03.2016 istungil (t I kd lk 137).

26. Samas oli CMR art 20 lõike 3 kohaselt hagejal õigus vastu võtta rehvid OÜ-le

Antariyamin hüvitatud ulatuses. Kohtu hinnangul puudus CMR art 20 lõike 3 alusel

hagejal õigus rehve vastu võtta ulatuses, mille väärtuse oli talle selleks ajaks juba

hüvitanud kostja. Hageja poolt kauba vastuvõtmist kajastavad ka hageja

majandusaasta aruanded (t I kd lk 127-130). Hageja 2012. majandusaasta aruandest (t

I kd lk 130) nähtuvalt olid hageja varud aasta lõpuks 4786 eurot, kuid juba 2013.a

lõpuks (t I kd lk 129) 51 029 eurot ning 2014.a lõpuks 53 160 eurot (t I kd lk 127).

30.03.2016 menetlusdokumendis (t I kd lk 139) kinnitas hageja, et majandusaasta

aruandes kohvina märgitud varud (väärtuses 51 029 eurot ja 53 160 eurot) olid

tegelikud vaidlusalused rehvid.

27. Seega leidis kohus, et kostja poolt hagejale hüvitatud rehvide väärtuses olnuks õigus

rehvid vastu võtta kostjal, mitte hagejal. Kuivõrd hageja on kinnitanud, et on Leedu

VR politseilt vastu võtnud autorehvid, siis puudus tal CMR art 23 esimese lõike

kohaselt õigus saada hüvitist kaotatud kauba eest ning kostjalt saadud hüvitis tulnuks

hagejal kostjale tagasi maksta juba 2013 novembris.

28. Hageja väited sellest, et praeguseks hetkeks on vaidlusalused rehvid väärtusetud, ei

oma antud vaidluses tähtsust. Vastavalt CMR art 23 lõikele 1 määratakse CMR-i

kohaselt hüvitamisele kuuluva summa suurus kindlaks kauba veoks vastuvõtmise

kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Hageja on esitanud kohtule tõendid (t I

kd lk 23-24, tõlge lk 25-26), millest nähtuvalt oli kauba väärtuseks kauba

vastuvõtmisel 44 895.60 eurot. Hageja on kinnitanud kauba väärtusega nõustumist,

hüvitades kauba väärtuse OÜ-le Antariyamin märtsis 2013 samas ulatuses ning

nõudnud kauba hüvitamist kostjalt juba 07.01.2013 samas ulatuses (t I kd lk 15, tõlge

lk 16). Kauba väärtust kinnitab nende osaline võõrandamine (t I kd lk 3, lk 195).

Samuti kinnitab hageja kauba väärtusega nõustumist kauba varudena samas summas

arvelevõtmine 2013-2014 majandusaasta aruannetes. Seega ei oma tähtsust hageja

väited ega tõendid (t I kd lk 98-106, lk 141-153) selle kohta, et kaup on käesolevaks

hetkeks väärtusetu. Kohtu hinnangul on hageja selgitused kauba väärtuse osas ka

vastuolulised, väites ühelt poolt, et kaup on väärtusetu, samal ajal olles märkinud

2013-2014 majandusaasta aruannetes kauba väärtuseks kauba vastuvõtmise väärtuse.

29. Kohus ei nõustu hagejaga, et asjas omab tähtsust vaid see, kas kaup toimetati kohale,

ning ei oma tähtsust, kas kaup leiti üles. Vaidlus puudub, et kaupa ei antud

õigeaegselt üle ning seetõttu ei ole kohtu hinnangul kostjal õigust saada veo eest tasu.

Kaotsiläinud kauba vastuvõtmisel puudub kohtu hinnangul hagejal kauba saanud

isikuna aga õigus saada lisaks kaubale kahjuhüvitisena kostjalt OÜ-le Antariyamin

kauba eest hüvitatud summat.

30. Hageja ei osanud selgitada (t I kd lk 196), miks ta nõustus kogu kauba politseilt vastu

võtma. Kohtu hinnangul tulnuks hagejal kohe kauba vastuvõtmisel teavitada kostjat

kaotatud kauba vastuvõtmisest ja edastada kostjale kostja hüvitatud ulatuses rehvid

või tagastada kostjalt saadud raha.

31. Kuivõrd hageja võttis kadunud kauba vastu ning tal puudub seetõttu õigus kauba

väärtuse hüvitamisele, siis puudub vajadus tuvastada, kas hageja tegi endast kõik

oleneva, et kahju tekkimist ära hoida või vähendada ning kas kostja käitus vedamisel

raskelt hooletult.

32. Kostja esitas 18.12.2015 vastuhagi (t I kd lk 62-65), mille nõuet suurendas

31.03.2016 (t I kd lk 154-155) ja täpsustas 31.05.2016 (t I kd lk 198-199), paludes

hagejalt välja mõista 30 218.97 eurot. Kostja on hagejalt kahju hüvitamisena saanud

15.04.2013 2500 eurot (t I kd lk 66), 29.04.2013 10 000 eurot (t I kd lk 66),

23.09.2013 1500 eurot (t I kd lk 66) ja 12.11.2013 1500 eurot. Lisaks hageja poolt

kostjale 31.04.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel 14 300 eurot (t I kd lk 67,

tõlge 68) ning 22.04.2015 esitatud tasaarvestusavalduse alusel (hageja kostjalt

kinnipeetud rehvide hoiutasu AS-i Miramis laos) 418.97 eurot (t I kd lk 69, tõlge lk

158, lk 159). Hagejal kostja nõude suurusele vastuväiteid ei ole (t II kd lk 3).

33. Kohus viitas VÕS § 1028 lõikele 1 ja leidis, et kuivõrd kohus tuvastas hagi

lahendamisel, et hagejal puudus peale vaidlusaluste rehvide Leedu VR politseilt

vastuvõtmist juba hüvitatud ja veel hüvitamata ulatuses alus kostjalt rehvide eest

hüvitise nõudmiseks, tuleb hagejal tagastada kostjale alusetult saadud 30 218.97

eurot.

34. Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 järgi

hageja kanda. Kostja on tasunud vastuhagilt riigilõivu 1000 eurot ja vastuhagi

tagamise taotluselt 50 eurot, mille hüvitamist ta taotleb. Kohus leidis, et hagejal tuleb

kostjale hüvitada vastuhagilt tasutud riigilõiv 1000 eurot. Kuna kohus jättis vastuhagi

tagamise taotluse rahuldamata 31.12.2015 määrusega (t I kd lk 94), siis jäid kostja

ebaedukast taotlusest tingitud menetluskulud tema enda kanda. Et kostjal oli

menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise

esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluse järgi on kostja esindajal

kulunud õigusabi osutamisele kokku 27h 30min (taotlus t II kd lk 18-19, arved I kd lk

172-174), hinnaga 100 eurot tund. Asjas on toimunud kaks istungit, kestusega 2h

33min. Hinnates kostja esindaja kirjeldatud ja menetluse raames teostatud õigusabi-

toiminguid, leidis kohus, et õigusabi osutamiseks kulutatud aeg 27h ja 30min on

osaliselt ülemäärane. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 punktis 12 kinnitanud, et

menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna

menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Arve nr 1691 kohaselt (t

I kd lk 173) on kulunud kostja esindajal hageja vastusele selgituste ning

menetluskulude nimekirja koostamisele kokku 3h. Kuna arvel ei ole täpsustatud, palju

aega mõlemale toimingule kulus, luges kohus, et 1h ja 30min on sellest kulunud

menetluskulude nimekirja koostamisele. Kostja 23.12.2015 menetlusdokumendi

koostamiseks (kohaldatava seaduse kohta) ei saanud kohtu hinnangul kuluda 6h.

Tegemist on 3lk pikkuse menetlusdokumendiga, mille koostamiseks võis kuluda

maksimaalselt 3h. Ka ei pea hageja hüvitama hagi tagamise taotluse koostamisega

seotud kulusid 4h ulatuses, sest kohus jättis kostja taotluse rahuldamata. Hageja ei pea

hüvitama kulusid, mis seonduvad vastuhagi täpsustamisega (1h), sest kostjal oli

kohustus esitada matemaatiliselt korrektne vastuhagi avaldus. Kokku on kostjale

osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 18h. Arvestades kostja esindaja õigusabi

tunnihinda (100 eurot), tuleb hagejal hüvitada kostja õigusabikulud summas 1800

eurot ilma km. Kokku tuleb kostjale hageja poolt menetluskuluna hüvitada 2800

eurot. Kohus rahuldas ka kostja TsMS § 177 lõike 2 alusel esitatud taotluse.

Apellatsioonkaebus

35. 13.09.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja

teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta

menetluskulud kostja kanda. Otsus on vastuolus CMR-iga ning kahju hüvitamise

üldise mõttega. Otsusest ei selgu õiguslikku põhjendust, miks peaks vedajate ahelas

jääma vastutus üksnes hageja kanda.

36. Hageja nõustub kohtuga CMR-i kohaldatavuse osas ning selles, et pooltevaheline

leping oli CMR-leping. Hageja ei nõustu, et kauba kaotsimineku fakti saab tuvastada

vaid CMR art 20 lõike 1 järgi. Osundatud artikli mõtteks on sätestada tähtajad, millal

on kauba kadumine vaieldamatu. Kauba kaotsiminek on toimunud ka siis, kui pooled

teavad, et kaup on nt varastatud ega jõua sihtkohta. Praeguses asjas oli väljaspool

vaidlust, et rehvikoorem varastati Leedus ning selle jõudmine sihtkohta oli välistatud.

37. Eksitav on kohtu seisukoht, et pooled ei vaidle kauba väärtuse üle kaotsimineku

hetkel. Pooled ei vaielnud selle üle, et OÜ Antariyamin tasus rehvide eest 44 895.60

eurot ning et see summa tuleb CMR art 23 järgi võtta aluseks vedaja vastutuse

suuruse arvutamisel. Seda, kas kaup tegelikkuses niipalju väärt oli turuväärtuse

mõttes, ei ole hageja kinnitanud, kuivõrd kohtule esitati tõendid selle kohta, et OÜ

Antariyamin poolne tellimus rehvide saamiseks oli eritellimus.

38. Otsusest ei selgu, millistel asjaoludel on CMR art 20 lõige 2 asjas kohalduv. Art 20

lõiked 2 ja 3 näevad ette, et kauba käsutusõigusega isik, kes sai kauba kaotsimineku

eest hüvitise, võib nõuda kauba leidmise kohta teavitust ning kui see teavitus temani

jõuab, võib sama isik nõuda kauba üleandmist, tagastades saadud hüvitise. Antud

asjas saanuks see artikkel kohalduda OÜ Antariyamin suhtes, sest tema sai kadunud

kauba vastu hüvitise ning just tema oli kauba käsutusõigusega isikuks. Millistel

asjaoludel pidas kohus võimalikuks kahe vedaja vahelises suhtes art 20 kohaldamist,

otsusest ei selgu.

39. Arusaamatu on järeldus, et hageja õigus rehvid vastu võtta tulenes CMR art 20 lõikest

3. See säte ei käsitle kauba vastuvõtmise õigust, vaid hüvitise saanud isiku õigust

nõuda leitud kauba endale üleandmist hüvitise tagastamise vastu. Samuti ei ole kohus

selgitanud, millise õigusnormi alusel võib hagejat pidada kauba käsutusõigusega

isikuks. Isegi, kui nõustuda art 20 lõike 3 kohaldatavusega hageja suhtes, ei

põhjendanud kohus seisukohta, et kõnealune säte keelas hagejal võtta vastu rehve

ulatuses, mille väärtuse oli hagejale selleks ajaks hüvitanud kostja. CMR ei tegele

kauba väärtuse hüvitamisega. Art 20 lõigete 1 ja 3 järgi määratakse kindlaks hüvitise

rahaline suurus, millel ei pruugi kauba kohaliku turuväärtusega ühisosa olla. Kui

kohus leidis, et hagejal oli art 20 lõike 3 järgi õigus võtta rehve vastu põhjusel, et ta

oli tasunud veose tellijale hüvitise, oleks hageja ja kostja vahelises suhtes sama

loogika alusel tulnud otsustada, et kostjal oli õigus tehtud hüvitise vastu nõuda

(osade) rehvide üleandmist endale. Hageja tegi maakohtu menetluses kolmel korral

ettepaneku anda rehvid kostjale hüvitise vastu.

40. Väär on kohtu seisukoht, et rehvide väärtusetus tähtsust ei oma. Sellest, milline oli

rehvide turuhind, sõltub kuivõrd kattis saadud rehvikoorem hageja kulutusi, mida ta

tegi OÜ-le Antariyamin kahjutasu makstes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 63 järgi tulnuks rehvide väärtus hageja jaoks määrata turuhinna alusel, mitte võtta

aluseks OÜ Antariyamin poolt müügilepingu alusel makstud summa. Maakohtu

menetluses selgus, et OÜ-l Antariyamin oli võimalus Tšehhist ostetud rehvid kohe

Kuubas tegutsevale ettevõttele maha müüa ning tema rehvitellimus oli eritellimus.

Seetõttu asjaolu, et OÜ Antariyamin nõustus rehvide eest tasuma 44 895.60 eurot, oli

seotud vaid OÜ-d Antariyamin iseloomustavate asjaoludega. Hageja jaoks tulenes

nende rehvide väärtus kohalikust nõudlusest turul. See, et mitme aasta jooksul

õnnestus hagejal võõrandada vaid üksikud rehvid, kinnitab rehvide väärtusetust.

41. Kohus on ebaõigesti sisustanud ka CMR art 23 lõike 1. Viidatud artikli mõtteks on

sätestada alused vedaja vastutuse suuruse kalkuleerimiseks, mitte tegeleda kahju

hüvitamise küsimustega. Art 23 ei sätesta eeldust, et kauba maksumus veoks

vastuvõtmise kohas jääb muutumatuks igas riigis ja igas olukorras. Seega ei tulene

sättest, et kui isik, kes hüvitas tellijale kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju, saab

selle kauba endale, loetakse, et see isik on hüvitise maksmise vastu saanud sama

väärtusega kauba, mille tulemusel ei ole tal kahju tekkinud. Antud juhul sai hageja

küll kätte kauba, kuid see ei katnud tema poolt OÜ-le Antariyamin tehtud

väljamakseid, sest kauba väärtus Eestis ja lähiriikides on olematu.

42. Kohtul puudus alus jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaielnud, et rehvikoorem OÜ-ni

Antariyamin ei jõudnud. See asjaolu tingis kostja vastutuse CMR art 17 lõike 1 alusel.

Hageja arvestas kahjunõude CMR art 23 alusel selle järgi, kui palju OÜ Antariyamin

rehvide eest tasus ning kostja ei esitanud ka sellele arvestusele vastuväiteid. Hagi ei

olnud aegunud. Hageja arvestas kostjalt nõutavast hüvitisest maha rehvide

võõrandamisest saadud raha. Kohus leidis, et hüvitise maksmine hageja poolt andis

talle õigustuse rehvid vastu võtta. Sama loogika oleks kehtinud ka kostja suhtes.

Seega tulnuks hagejale välja mõista hüvitis, seades selle maksmise TsMS § 445 lõike

1 ja TMS § 21 lõike 1 järgi sõltuvusse rehvide üleandmisest kostjale.

43. Seoses menetluskuludega nõustub hageja kohtu otsustusega vähendada kostja kulusid.

Kohus jättis aga hindamata, et kostja menetlusdokumentides on palju kordusi ning

kostja ei ole oma seisukohti esitanud TsMS § 329 lõike 1 nõuetega kooskõlas. Kohus

hindas kostja kulude vajalikkust vaid kitsalt kaaludes, kas ja kui palju võinuks aega

kuluda konkreetse menetlusdokumendi koostamisele, kuid kostja tegevust tulnuks

hinnata laiemalt.

Vastustaja seisukoht

44. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

45. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse

tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse

norme, mis tõi kaasa osaliselt ebaõige otsuse tegemise. Maakohtu otsus tuleb

tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata suuremas summas kui 1728 eurot

ja rahuldas vastuhagi. Samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääratud kulude hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab vastuhagi

rahuldamata ning jaotab menetluskulud (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2).

Ringkonnakohus hindab maakohtu poolt hindamata jäänud tõendid kooskõlas TsMS

§ 232 lõigetega 1 ja 2.

46. Esmalt selgitab kolleegium, et võtab apellatsioonimenetluses aluseks hageja

tähtaegselt esitatud kaebuse (t II kd lk 30-32). Uue lepingulise esindaja poolt peale

apellatsioonitähtaja lõppemist esitatud menetlusdokumenti arvestab kolleegium TsMS

§ 634 lõike 1 alusel vaid osas, milles apellant avaldab seisukohti vastustaja

27.09.2016 vastuse kohta, ja sama sätte lõike 2 alusel osas, milles apellant esitab

väiteid õiguse tõlgendamise kohta.

47. Kolleegium jätab rahuldamata apellandi 22.11.2016 taotluse võtta

apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena vastu 12.08.2013 hageja ja kostja

direktorite poolt allkirjastatud avalduse Leedu VR politseile (taotluse lisa 1), AS-i

Miramis 08.11.2016 kinnituskiri kauba ladustamise kohta perioodil 11.11.2013-

01.08.2016 (samas lisa 2) ja väljatrükid internetist rehvide kõlblikkuse aja ning

rehvivahetuse kohta (samas lisad 3-7). Apellatsioonimenetluses uue asjaolu ja tõendi

esitamine on TsMS § 652 lõigete 3 ja 4 kohaselt lubatud juhul, kui selle maakohtus

esitamata jätmine oli tingitud kohtu olulisest menetlusõiguse rikkumisest või muul

mõjuval põhjusel. Kuigi apellant toob taotluses esile maakohtu selgitamiskohustuse

rikkumise, ei nähtu taotlusest, millise asja lahendamise seisukohalt olulise elulise

asjaolu esiletoomise vajaduse ja/või tõendamise kohustuse jättis maakohus hagejale

väidetavalt selgitamata. Kuna menetlusdokumendi lisad on esitatud elektrooniliselt,

siis nende tagastamist esitajale ei toimu, kuid need eemaldatakse pabertoimikust (t II

kd lk 51-61, tõlked lk 66-67).

48. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega pooltevahelise õigussuhte tuvastamisel.

Maakohus on TsMS § 442 lõike 8 nõuetega kooskõlas asjakohaselt tuvastanud, et

poolte vahel oli 21.12.2012 kehtivalt sõlmitud rahvusvaheline kaupade autoveoleping

(t I kd lk 7, tõlge lk 8-9), millele kohaldub rahvusvaheline maanteekaubavedude

konventsioon (CMR) ja küsimustes, mida CMR ei reguleeri, kohaldub kohtu

asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratav siseriiklik

lepinguõigus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava käsitlusega ega korda seda

(TsMS § 654 lõike 6). Hageja on maakohtuga selles osas nõus. Kostja kordab

vastuses

kaebusele

maakohtus

esitatud

käsitlust

maakleri-

või

ekspedeerimislepingust, millele aga maakohus kolleegiumi hinnangul asjakohaselt

vastas. Maakohtu poolt tuvastatud tellimusega ja lepingutega (t I kd lk 5,7,10,12;

tõlked lk 6,8-9,11,13) on tuvastatud, et konkreetse kauba rahvusvahelises

maanteeveos osalesid saajana OÜ Antariyamin, vedajana hageja, hageja allvedajana

kostja, kostja allvedajana Läti VR äriühing SIA LI&KO jne. Veo tellija ei olnud

hagejaga sõlmitud lepingus sätestanud allveolepingute sõlmimise keeldu. Sarnast

keeldu ei sisalda ka teised konkreetse veose vedamiseks sõlmitud (all)veolepingud.

CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja konventsiooni kohaldamise korral kõigi isikute,

kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab tegevuse või tegevusetuse eest, nagu oma

tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need isikud tegutsevad oma töökohustuste

piires. Käesolevas asjas ei ole tegemist järjestikuse veoga CMR art 34 mõttes, vaid

iga vedaja sõlmis oma allvedajaga iseseisvad veolepingud. Seega ka iga allvedaja

vastutab nt sarnaselt siseriikliku töövõturegulatsioonile (peatöövõtja kasutab töö

tegemiseks alltöövõtjat, tema omakorda enda alltöövõtjaid jne) oma allvedaja

tegevuse või tegevusetuse eest, kui selle tagajärjeks oli veolepingu rikkumine ja CMR

ei anna aluseid vastutusest vabanemiseks. Kui kostja tahe oli 21.12.2012 sõlmida

ekspedeerijana leping hagejaga kui ekspedeerijaga, oleks tulnud vastavat tahet selgelt

lepingudokumendis ka avaldada. Kohtule esitatud lepingudokumendist ega muudest

tsiviilasja materjalidest sellist kostja tahet tuvastada võimalik ei ole.

49. Samuti nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega saaja õigusest lugeda vaidlusalune

kaup kaotsiläinuks. Maakohtu põhjendus on arusaadav ja jälgitav ning järeldus

kooskõlas hinnatud tõendite kogumiga (TsMS § 232 lõige 1). Iseenesest kooskõlas

CMR art 20 lõikega 1 on kaebaja väide, et kauba kaotsiminek võib sõltuvalt

konkreetsetest faktilistest asjaoludest toimuda ka enne vastavalt 30 või 60 päeva

möödumist. Selline konventsiooni tõlgendamine nähtub nt Riigikohtu lahendist nr 3-

2-1-165-12 (punktist 30). Samas ei ole maakohus ka vastupidist väitnud. Vastuseks

kostjale selgitab kolleegium, et võimalik ebaselgus kauba kaotsimineku koha osas ei

oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Poolte vahel puudus maakohtu

menetluses erimeelsus selles, et vaidlusalune kaup laaditi saatja juures peale

27.12.2012 (nähtub ka CMR saatelehelt; t I kd lk 14) ega olnud Tallinnasse

ettenähtud tollilattu jõudnud 07.01.2013 (nähtub ka hageja 07.01.2013 kirjast

kostjale, hageja 08.01.2013 avaldusest politseile, SIA LI&KO selgitusest kostjale; t I

kd lk 16,17-20, 170; tõlked lk 21-22, 171) ning et veose vargust uuris Leedu VR

politsei (nähtub ka saatja kommertsdirektori ja saaja selgitustest hagejale; t I kd lk

149-150, 152; tõlked lk 151, 153). Viidatud tõenditega tegi hageja eluliselt usutavaks,

et kaup oli CMR art 20 lõike 1 mõttes kadunud ja tekkinud oli vedaja vastutuse alus

kauba väärtuse hüvitamiseks art 17 lõike 1 alusel. Asjaolu, et kaup hiljem üles leiti, ei

vabasta vedajat vastutusest veolepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, kui ei leia

tõendamist CMR konventsioonis sätestatud vedaja vastutusest vabanemise alused (art

17 lõiked 2, 4) ega anna alust asuda seisukohale, nagu ei oleks kaup kaduma läinudki.

Vastutusest vabanemise aluste esinemine on vedaja tõendamiskoormus (CMR art 18

lõige 1).

50. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kuigi hagejal oli CMR art 20 lõike 3 alusel

õigus võtta kadunud rehvid vastu OÜ-le Antariyamin hüvitatud ulatuses, ei olnud

hagejal sama sätte alusel õigust võtta rehve vastu ulatuses, mille väärtuse oli talle

selleks ajaks juba hüvitanud kostja ning et kostja poolt hagejale hüvitatud rehvide

väärtuses olnuks õigus rehvid vastu võtta kostjal. Viidatud sättest sellist järeldust teha

ei saa. Art 20 lõiked 2-4 reguleerivad isiku, kel oli õigus nõuda vedajalt kaotsiläinud

kauba eest hüvitise maksmist, õigust nõuda kauba üleandmist selle ülesleidmise

korral ning kaubad kuuluvad üleandmisele tagastatava kauba vastu, kui selline isik

seda soovib. Käesoleva asja kontekstis reguleerivad need sätted seega saaja/tellija ja

hageja vahelisi suhteid. Puudub vaidlus, et saaja ei soovinud kasutada õigust

kadumaläinud kaup enda omandisse saada, mistõttu jäi see hagejast vedajale.

Maakohtu poolt viidatud säte ei reguleeri vedaja suhteid oma allvedajaga, mistõttu ei

saa see säte keelata vedajast hagejal võtta leitud kaup enda omandisse ning seda

sõltumata sellest, et osaliselt oli tema allvedaja (kostja) veolepingu rikkumisega

(kauba kaotamisega) talle tekitatud kahju hüvitanud. Seejuures ei oma tähtsust,

millistel kaalutlustel nõustus hageja kauba politseilt vastu võtma.

51. Kolleegium on seisukohal, et vastused küsimustele, kas peale kadunud kauba

vastuvõtmist on hagejal siiski õigus nõuda kostjalt algselt kokkulepitud hüvitise

maksmata osa tasumist kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju hüvitamiseks või

rikastus hageja kauba vastuvõtmisega alusetult eelnevalt kostjalt saadud hüvitise

ulatuses, tuleb osaliselt leida VÕS-i sätete alusel, mis kohalduvad osas, milles CMR

asjakohaseid probleeme ei reguleeri. Käesoleva vaidluse seisukohalt reguleerib CMR

eelkõige kauba kaotsiminekuga tekkinud kahju suuruse määramist (art 23 lõiked 1 ja

2) ja vedaja riskivastutust (vastutusest vabanemise alused art 17 lõiked 2, 4).

52. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja vedajana hüvitas veo tellijale (kauba

omanikule) kadunud kauba väärtuse, kusjuures hüvitamisel lähtuti CMR art 23 lõikest

1 nähtuvast üldregulatsioonist, et hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse

kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel.

Maakohus tuvastas asjakohaselt, et hageja tõendas kauba saatelehega (t I kd lk 23-24,

tõlge lk 25-26) kauba väärtuseks kauba vastuvõtmisel 44 895.60 eurot. Hageja ja

saaja vahel kauba väärtuse osas vaidlust ei olnud, mida tõendab hageja poolt sama

summa hüvitamine OÜ-le Antariyamin märtsis 2013 (t I kd lk 28-30). Kostja kauba

väärtust veoks vastuvõtmise kohas ei vaidlustanud.

53. Seega on eelnevaga tuvastatud, et hageja vedajana hüvitas saajale kadunud kauba

väärtuse, et kostja oli hagejaga veolepingulises suhtes kui allvedaja ning et veos

kadus CMR art 20 lõike 1 mõttes. Kostja ei tõendanud CMR art 17 lõigetest 2 ja 4

tulenevaid vedaja vastutusest vabanemise aluste esinemist, mistõttu on tõendatud, et

kostja vedajana rikkus hagejaga sõlmitud veolepingust tulenevat põhikohustust anda

kaup ettenähtud ajal ja ettenähtud kohas rikkumata üle (lepingu punktid 3, 4) ja kostja

vastutab oma lepingupartneri ees CMR-iga ettenähtud ulatuses.

54. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejal ei ole kauba väärtuse hüvitamisega kahju

tekkinud, kuna ta sai enda käsutusse kadunud kauba. Kolleegium ei nõustu

maakohtuga ega kostjaga selles, et hagejale kahju tekkimise ulatuse

kindlakstegemisel ei oma tähtsust üleantud kauba tegelik väärtus peale hagejale

üleandmist TsÜS § 65 mõttes. Sisuliselt on nii maakohus kui kostja seisukohal, et

hagejale üleantud esemete väärtus tuleb n-ö automaatselt lugeda võrdseks nende

esemete vedaja poolt vastuvõtmisel saatedokumentides fikseeritud kauba väärtusega.

Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu.

55. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega

käesolevas asjas saab hagi eesmärgiks olla hageja asetamine sellisesse olukorda,

milles ta oleks olnud, kui kaup ei oleks kaotsi läinud. Sellisel juhul oleks tal olnud

rahalisi vahendeid rohkem 44 895.60 euro ulatuses, nüüd aga on tal selle summa

asemel koorem rehve. Seega on vajalik hageja tegeliku varalise olukorra

kindlakstegemiseks tuvastada, kas talle üleantud koorem rehve on väärt 44 895.60

eurot. Jaatava vastuse korral ei ole hagejale kahju tekkinud.

56. Tsiviilasja materjalides on tõendid selle kohta, et hageja võõrandas enne hagi

esitamist rehve 2268.88 ja 1728 euro väärtuses. Nimetatud summad on maakohtu

otsuses tuvastatud vaidlustamata asjaoluna, millele hageja kaebuses vastu ei vaidle.

Esimese summa tõi hageja esile hagiavalduses. Teise summa kohta esitas kostja

hageja e-kirja (t I kd lk 195) sooviga tõendada rehvide täiendavat realiseerimist

hageja poolt. Maakohus võttis e-kirja tõendina vastu 24.05.2016 istungil (protokoll t I

kd lk 196-197) ja selle alusel tehtud järeldusele hageja vastu ei vaielnud. Hageja

väitis maakohtus, et ülejäänud rehve puudub võimalus müüa, kuna tegemist on

eritellimusel spetsiaalselt Kuubasse importimiseks valmistatud rehvidega, millel

lähiriikides turg puudub. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja järgmiste tõendite

kogumi: 1) ValueExpert OÜ hindamisakti 07.01.2016 (koos lisadega t I kd lk 98-

106), millest nähtub, et hindaja tutvus rehvidega laos, uuris vastavate rehvide

müügipakkumisi Eestis ja konsulteeris „Mitas“ rehvide maaletoojaga Eestis (BaltTyre

Eesti AS) ning selgitas välja, et tegemist on kataloogist soovi korral tellitavate

rehvidega, mille kasutajate hulk Eestis on piiratud, kuna sobivad enamasti Vene

päritolu põllutöötehnikale ja osadele Vene päritolu sõjalise otstarbega masinatele; et

osad rehvidest on nii spetsiifilist mõõtu, et maaletooja ei ole neid aastast 1994 Eestis

müünud; et Eesti erinevates oksjonikeskkondades ei ole tuvastatav ühtki selliste

rehvide ostu- või müügikuulutus, v.a hageja kuulutus auto24.ee-s; et kokkuvõttes on

tegemist väga spetsiifiliste rehvidega, mille seisukord (töökindlus jmt) on teadmata

ning Eesti turul puudub nõudlus nende järgi; 2) hageja e-kirjavahetuse aprillis-mais

2015 sellest, et ta tegi Ukrainas ja Venemaal tegutsevatele äripartneritele ettepaneku

rehvide müügiks/edasimüügiks, kuid ettepanekutest keelduti nõudluse puudumisele

viidates (koos tõlgetega t I kd lk 141-148); 3) rehvide müüja selgitus, mille kohaselt

olid rehvid toodetud firma Mitas poolt Antariyamin OÜ eritellimusel Kuubasse

saatmiseks, neid kasutatakse NSVL-is toodetud traktorihaagistel ja erandkorras ka

teatud sõjatehnikal paraadidel, Euroopa Liidu vabaturul on neid praktiliselt võimatu

müüa (t I kd lk 149-150, tõlge lk 151); 4) rehvide ostja Antariyamin OÜ selgitus, et

nad tellisid hagejalt hüvitise saamisel koheselt uue partii ega ole hiljem sellistele

rehvidele tellimusi saanud; et hulgimüüjana püüdsid nad leitud rehvidele ostjat leida,

kuid edutult ning et osadele neist puudub nõudlus sisekummi vananenud tüübi tõttu ja

neid valmistatakse vaid eritellimuse alusel (t I kd lk 152, tõlge lk 153).

57. Uuritud tõendite kogumiga on hageja kolleegiumi hinnangul teinud eluliselt

usutavaks ja tõendanud oma väidet realiseerimata rehvidel turuväärtuse puudumise

kohta. Samuti, et hageja on osalise müügiga teinud temalt mõistlikult oodatava, et

vähendada kahju tekkimist. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle

harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme

harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kolleegium on

seisukohal, et ka kostja vastuväited ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks.

Kostja esitas hageja tõenditele vastuväiteid (t I kd lk 125, 175-176), milles on

seisukohal, et kui on saad müüa mõned rehvid, siis järelikult on turg olemas; et hageja

saab müüa mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus; et militaarse kauba

müümisega on hageja rikkunud strateegilise kauba seadust; et aastal 2013 võis olla

nõudlus Euroopas või Euraasias; et hageja ei ole teinud pakkumist Kuuba

ettevõtetele; et Antariyamin OÜ selgitusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna mõlemad

juhatuse liikmed elavad Venemaal ja hageja juhatuse liikme aadress on äriregistris

näidatud selle äriühingu postiaadressina. Seega on kostja esitanud rea oletusi, kuid

hageja tõendite ümberlükkamiseks tõendeid ei esitanud. Asja turuväärtust ei tõenda

nende raamatupidamises arvele võtmisel (2013-2014. majandusaasta aruannetes)

märgitud väärtus, sest sel on vaid maksuõiguslik ja raamatupidamislik tähendus ja see

ei saa olla kahjunõude aluseks (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-43-04, nr 3-2-1-30-

15).

58. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist hagejale üleantud kauba väärtus suuremas

summas kui 2268.88+1728=3996.88 eurot, mille võrra tuleb kahjuhüvitist vähendada

VÕS § 127 lõike 5 mõttes. Kuna hagiavalduses on hageja arvestanud vaid esimest

summat, siis on hageja nõue põhjendatud 44895.60-29800-3996.88=11 098.72 euro

ulatuses. Kostja vedajana pidi olema teadlik CMR-i vedaja vastutuse sätetest, mistõttu

on täidetud kahju ettenähtavuse põhimõte VÕS § 127 lõike 3 mõttes.

59. Kostja esitas maakohtus ka aegumise vastuväite (t I kd lk 164), milles on seisukohal,

et hagi aegus CMR art 32 punkti 1 alusel 28.03.2014. Hageja on seisukohal, et hagi

aegumine peatus CMR art 32 punkti 2 alusel, kuna hageja esitas juba 07.01.2013

kostjale kirjaliku nõude kahju hüvitamiseks, mida kostja tagasi ei lükanud. Tsiviilasja

materjalid toetavad hageja seisukohta. CMR art 32 lõikest 1 tulenevalt kehtib

konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele

üheaastane hagi aegumise tähtaeg, kusjuures tähtaja kulg algab kogu kauba

kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud kauba üleandmise

päeva. Pooltevahelises lepingus oli kokku lepitud transpordi laadimiseks etteandmise

ajaks 27.12.2012. Asjas on tõendatud, et hageja esitas kostjale 07.01.2013 kuupäeva

kandva kirjaliku teate (t I kd lk 15, tõlge lk 16), mis vastab CMR art 32 lõikes 2

ettenähtud hagi aegumistähtaega peatavale kirjalikule nõudele. Kostja ei tõendanud,

et ta oleks enne käesolevas kohtumenetluses esitatud esimest menetlusdokumenti

lükanud hageja nõude kirjalikult tagasi. Seega oli hageja nõue alates 07.01.2013 kuni

hagi esitamiseni peatunud ja kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus käsitleda, kas kostja oli hagejaga sõlmitud

veolepingut täites raskelt hooletu ja kas nimetatud asjaolu mõjutaks nõude aegumist.

60. Kuna eelpool leidis tõendamist, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue,

mida kostja kohtueelselt osaliselt täitis, siis puudub tal selle nõude tasumiseks

tasutud/tasaarvestatud summade osas tagasinõue VÕS § 1028 lõike 1 alusel ja kostja

vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

61. Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise alusel jäävad hagiavalduse

menetlemisega seotud kulud maakohtus ja apellatsioonimenetlusega seotud kulud

TsMS § 163 lõike 1 alusel võrdeliselt poolte kanda. Hagi kuulub rahuldamisele 87%

ulatuses (11 098.72 12 826.72-st). Seega jäävad hagiavalduse menetlemisega seotud

kulud ja apellatsioonimenetluse kulud 13% ulatuses hageja/apellandi ja 87% ulatuses

kostja/vastustaja kanda. Vastuhagi menetlemisega seotud kulud maakohtus jäävad

kostja kanda.

62. Maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulusid. TsMS § 174 lõike

4 teise lause järgi kaebuse lahendamisel maakohtu otsuse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määra. Kooskõlas sama sätte esimese lausega määrab praeguses

asjas menetluskulud kindlaks asja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Margo Klaar

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud /allkirjastatud /allkirjastatud

digitaalselt/ digitaalselt/ digitaalselt/