3-16-225/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

28.04.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-225

Haldusasi

S. F. kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks sulgeda

kartserihoone K 1 ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas

4000

eurot

seoses

ebainimlikes

kartseritingimustes viibimisega (kokku 40 ööpäeva

perioodidel:

30.08.2013-02.09.2013;

10.05.2014-

13.05.2014;

16.07.2014-26.07.2014;

27.12.2014-

04.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.2015-

28.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja

ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise eest

(18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014).

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – S. F.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastustaja taotlus tagastada S. F. kaebus mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes seoses kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämisega

rahuldamata.

2. Tuvastada, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuete-

kohased tingimused vabas õhus viibimiseks.

3. Muus osas jätta S. F. kaebus rahuldamata.

4. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

5. Mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse 1,43 eurot.

6. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2017.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. Tallinna Vangla kinnipeetav S. F. esitas 17.11.2015 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju

hüvitamise taotlus seoses ebarahuldavate olmetingimuste tagamisega kartserikambrites. Ühtlasi

palus S. F. Tallinna Vanglal sulgeda kartseri K 1 hoone, kuna selle eksisteerimine on vastuolus

EIÕK – seal on ebainimlikud ja inimese väärikust alandavad tingimused. Samuti palus ta lubada

kartserisse käekell ja viia ta välja lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele kartseri hoonest nii

nagu tehakse VangS § 69 alusel isoleeritud kinnipeetavatega. Lisaks soovis kaebaja mõista talle

välja hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest (500 eurot iga kokkusaamise eest), kuna see on

lisakaristus ühe ja sama asja eest (tl 10 ja selle pöördel).

Tallinna Vangla jättis 19.01.2016 otsusega nr 5-37/15/313-2 S. F. kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata (tl 11-13 pöördel).

2. 29.01.2016 (koos 14.03.2016 kaebuse täpsustusega) esitas S. F. Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna Vangla vastu paludes kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K 1

ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot seoses ebainimlikes kartseritingimustes

viibimisega (kokku 40 ööpäeva perioodidel: 30.08.2013-02.09.2013; 10.05.2014-13.05.2014;

16.07.2014-26.07.2014; 27.12.2014-04.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.2015-

28.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise

eest (18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014). Kaebuse esitaja taotleb enda riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamist maksejõuetuse tõttu.

3. 04.04.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja hakkas läbi viima eelmenetlust.

06.03.2017 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras

lõplikud menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K 1 ja hüvitada

talle mittevaraline kahju summas 4000 eurot seoses ebainimlikes kartseritingimustes

viibimisega (kokku 40 ööpäeva perioodidel: 30.08.2013-02.09.2013; 10.05.2014-13.05.2014;

16.07.2014-26.07.2014; 27.12.2014-04.01.2015; 14.02.2015-24.02.2015 ja 22.10.2015-

28.10.2015) ja summas 1500 eurot kahe lühiajalise ja ühe pikaajalise kokkusaamise ära jäämise

eest (18.07.2014, 24.07.2014 ja 19.07.2014). Kaebaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebaja leiab, et kartserikambrites on ebarahuldavad olmetingimused. Kamber on külm ja

niiske ning samas puudub õhuvahetus, suviti on kambrites palav ning muul ajal jahe;

kartseririietus ei taga talveperioodil sooja ning suviti on riietusega liialt palav; akendest ei pääse

sisse piisavalt valgust, kuna need on kaetud metallplaatidega; kambris on ebasanitaarsed

tingimused, mis tulenevad avatud WC-st; dušši all on võimalik käia vaid kord nädalas ning

kambri kraanist tuleb vaid külm vesi; puudub võimalus jalutuskäiguks värskes õhus –

jalutuskäik toimub boksis, millel on plastikust katus (taevast ei ole näha) ja õhku tuleb kahest

väiksest avast suurusega 50x50cm.

4.2. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et kartseris viibimise ajal tuleks võimaldada

kokkusaamistel käimist, kuna VangS § 69 alusel lukustatud kambris viibivatele isikutele

võimaldatakse kokkusaamisi. Kuivõrd kaebajal jäid ära järgmised kokkusaamised: 18.07.2014

kell 09:50-11:00 lühiajaline kokkusaamine; 24.07.2014 kell 15:40-16:50 lühiajaline

kokkusaamine ja 19.07.2014 pikaajaline kokkusaamine seoses kaebaja kartseris viibimisega,

siis palub kaebaja hüvitada talle selle tekitatud kahju summas kokku 1500 eurot.

Kaebaja leiab veel, et kokkusaamiste ära jätmisega kartserikaristuse kandmise ajal on tegemist

topelt karistamisega, milline olukord ei ole kooskõlas seaduse ning põhiseadusega. Kaebaja

leiab, et selles osas tuleks vanglal oma Kodukorda muuta.

4.3. Lisaks leiab kaebaja, et kartseris võiks olla lubatud käekella omamine, kuna vastasel juhul

ei tea kambris viibiv isik kellaajast midagi, mis põhjustab psühholoogilist pinget. Kaebaja leiab,

et vanglal tuleks selles osas oma Kodukorda muuta.

4.4. Kaebaja leiab, et kaebuses toodud karsterihoone kasutamine peaks olema keelatud lähtuvalt

09.11.2012 CPT ettekandest.

Tallinna Vangla väidab, et ta on täitnud minimaalseid nõuded kartserikambrite ruumidele.

Selles osas CPT komisjon Tallinna Vanglaga ei nõustu. Ka kaebaja ei ole sellega nõus, sest seal

on antisanitaarsed tingimused, mis alandavad inimväärikust. Mis puudutab kartseri ruumi, siis

Tallinna Vangla märgib kartserikambris mõõdetud temperatuuri ilmselgelt suuremaks, kuna

külmetamisega kaasnevad külmavärinad ei saa tekkida temperatuuril 18 kuni 23 oC ning kui

inimene on enam-vähem soojalt riides. Ning kuna kaebaja külmetas kartseris viibides, isegi

magas riietes, tähendab see, et kambris oli temperatuur madal, alla 18oC. Võimalik, et Tallinna

Vangla tegi temperatuuri mõõtmisi radiaatori vahetus läheduses või päevaajal, mil temperatuur

võis küündida Tallinna Vangla poolt mõõdetuni. Igatahes ei muuda see seda fakti, et oli külm

ja kaebaja külmetas. Kaebaja palus isegi, et tal lubataks kindad ja sall kambrisse kaasa võtta,

kuid kartseri töötajad luba ei andnud.

4.5. Tallinna Vangla tehtud fotodelt näeb kaebaja, et vangla viib kohut eksitusse sellega, et ta

varjas kambrite reaalset seisukorda kaebaja kartseris viibimise aja seisuga. Ruumidest on fotod

tehtud peale kosmeetilist remonti ja kaebaja viibimist seal, välja arvatud kamber nr 79. Kuid

kambri nr 79 fotol ei ole näha, et laud asub tualetist vähem kui meetri kaugusel. Sama on ka

kambris nr 75, aga selles kambris viibis kaebaja enne kosmeetilist remonti, nagu ka kambris nr

89. Seal ei olnud täiendavad trellid akende eest maha võetud ning nende vahelisele alale oli

kokku kuhjatud hunnik rämpsu, s.t kaebaja viibis prügila-taolises kambris, mis alandab

inimväärikust. Fotol ei ole näha, et pingid on metallist ning külma metalli peal istumine on

ohtlik tervisele ja potentsile. Kambri nr 89 fotol on nähtav vaid pool ruumist. Seal, kus on fotol

kapp, oli kaks magamiskohta, kokku oli aga selles kambris 8 magamiskohta. Ruumiosas, kus

asub tualett, ei ole ventilatsiooni, samuti ei ole ventilatsiooni ka kõikides esitatud kambrites –

kaebaja tuletab meelde, et esimese korruse kambrites ei ole ventilatsiooni üleüldse.

Päikesevalguse kogust ei ole nende fotode põhjal võimalik kindlaks määrata. Kaebaja märgib,

et huvitaval põhjusel puuduvad fotod „jalutusboksidest“, arvatavasti seetõttu, et Tallinna

Vangla ei osanud selle kohta õigustust välja mõelda või selleks, et kohus ei näeks, mida Tallinna

Vangla peab normaalseks kohaks värskes õhus jalutamiseks, taevavaateks ja päikesevalguseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma

seisukohta järgnevaga.

5.1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses kahe lühiajalise- ja ühe pikaajalise

kokkusaamise ära jäämisega.

Käesoleval juhul ei ole S. F. pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega hüvitamaks kahju ära

jäänud kokkusaamiste eest kaebuse esitaja poolt välja toodud kuupäevadel. 17.11.2015 esitatud

kahjunõudes on kaebuse esitaja toonud välja, et tema hinnangul tuleks vanglal võimaldada

kokkusaamisi kartserikaristust kandvale kinnipeetavale samadel alustel kui VangS § 69 alusel

lukustatud kambris viibivatele kinnipeetavatele ning ta on esitanud taotluse võimaldamaks

nimetatud juhtudel kokkusaamisi. Tallinna Vangla selgitas vastuses kahju hüvitamise

taotlusele, et piirang kokkusaamiste võimaldamisele distsiplinaarkaristuse kandmise ajal

kartserikambrites tuleneb siseriiklikust regulatsioonist, mistõttu puudub S. F.l õigus

vastavasisulise taotluse esitamiseks, seega ei oleks nimetatud kahju hüvitamise taotluse

esitamine vanglale ka perspektiivne.

Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitajal mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses

kokkusaamiste ära jäämisega kartserikaristuse kandmise ajal kohustuslik kohtueelne menetlus

läbimata, mistõttu kuulub kaebus nimetatud nõude osas VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 121 lg 1 p

4 alusel tagastamisele.

5.2. Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus seoses kartserikambrite ja kartserihoone

olmetingimustega.

5.2.1. Tallinna Vangla on andnud kaebuse esitaja taotlusele samasisulise mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes põhjaliku vastuse 19.01.2016. Vastustaja palub halduskohtul käesoleva

kaebuse lahendamisel lähtuda vangla poolt koostatud vastuses S. F. kahjunõudele nr 5-

37/15/313-2 toodud seisukohtadega, milline on vastusena kohtunõudele vangla poolt

23.02.2016 halduskohtule edastatud.

Täiendavalt peab vastustaja vajalikuks välja tuua järgnevad seisukohad.

Tallinna

Vangla

on

S.

F. kahjunõude

vaadanud

läbi

kinnipeetava

kehtivate

distsiplinaarkaristuste perioodi osas, kuna taotluses ei toonud S. F. välja konkreetseid perioode,

milliste osas ta kahju hüvitamist nõuab. Käesoleva kaebuse täienduses on S. F. märkinud

hüvitise nõude aluseks olevate perioodidena 30.08.2013 – 02.09.2013, 10.05.2014 –

13.05.2014, 16.07.2014 – 26.07.2014, 27.12.2014 – 04.01.2015, 14.02.2015 – 24.02.2015,

22.10.2015 – 28.10.2015.

5.2.2. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

(Kinnipeeturegister) andmetel on S. F. välja toodud ajavahemikel viibinud vangla erinevates

kartserikambrites distsiplinaarkaristuse käskkirjade alusel.

30.08.2013 – 02.09.2013 Tallinna Vangla 15.08.2013 käskkirja nr 1243-d alusel kambris nr 81;

10.05.2014 – 13.05.2014 Tallinna Vangla 02.05.2014 käskkirja nr 594 alusel kambris nr 89;

16.07.2014 – 26.07.2014 Tallinna Vangla 28.02.2014 käskkirja nr 249 alusel kambris nr 77

(karistus on täitmisele pööratud Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2014 määruse alusel

haldusasjas 3-14-50763);

27.12.2014 – 31.12.2014 Tallinna Vangla 16.12.2014 käskkirja nr 1627 alusel kambrites nr 79

ja 89;

31.12.2014 – 04.01.2015 Tallinna Vangla 29.12.2014 käskkirja nr 1712 alusel kambrites nr 79

ja 89;

14.02.2015 – 19.02.2015 Tallinna Vangla 09.02.2015 käskkirja nr 163 alusel kambris nr 82;

19.02.2015 – 24.02.2016 Tallinna Vangla 12.02.2015 käskkirja nr 182 alusel kambris nr 82;

22.10.2015 – 28.10.2015 Tallinna Vangla 26.06.2015 käskkirjaga nr 868 alusel kambris nr 75.

Käskkirjade õiguspärasust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud ning ühtki käskkirja ei ole

tunnistatud jõustunud kohtuotsusega kehtetuks ega tühistatud. Sestap on S. F. olnud

kartserikambrisse paigutatud õiguspäraselt.

5.2.3. Tallinna Vangla leiab, et kõikides kartserikambrites on loodud ühetaolised

olmetingimused ja sellest tulenevalt peab Tallinna Vangla võimalikuks käsitleda perioodi

22.10.-28.10.2015 osas antud seisukohti (vastuses kahjunõudele 19.01.2016) asjakohaste ja

kehtivatena ka muude kaebaja poolt välja toodud kartserikambrites viibitud perioodide osas

ning tugineb seetõttu ka muude perioodide osas kahjunõudes välja toodud seisukohtadele.

Kartserihoone olmetingimused on alati olnud vähemalt rahuldaval tasemel ning S. F. poolt välja

toodud etteheited seoses kartserikambrite tingimustega ei ole vangla hinnangul kinnitust

leidnud. Vangla esitab halduskohtule vastustaja seisukohtade kinnitusena pildimaterjali

kartserikambritest,

milliselt

nähtuvad,

kartserikambrites

valitsevad

olmetingimused,

ventilatsioonisüsteemi olemasolu kambrites ning üldine valgustatuse tase kambrites (lisa 1).

Samuti esitame tabeli vangla poolt mõõdetud sisekliima näitajatest, mis ilmestavad

kartserikambrites valitsevaid elutingimusi erinevatel perioodidel (lisa 2). Nimetatud tõenditest

nähtuvalt ei ole Tallinna Vangla kartserikambrites valitsenud nõuetele mittevastavad või muul

moel inimväärikust alandavad olmetingimused. Kuna S. F. poolt halduskohtule esitatud kaebus

on identne Tallinna Vanglale 17.11.2015 esitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlusega, on

vangla kaebaja etteheidete osas juba omapoolse seisukoha esitanud.

5.2.4. Täiendavalt märgib Tallinna Vangla, et kinnipeetava nõue kartserihoone K1 sulgemiseks

ei ole vangla hinnangul perspektiivne, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõudmaks

konkreetsete hoonete kasutamist või mittekasutamist isikute kinnipidamisel. Vanglal on

kohustus tagada hoonetes siseriiklikule regulatsioonile vastavad olmetingimused elukambrites

ja tubades, millistes isikuid kinni peetakse ning nimetatud tingimused on K1 hoones olnud

tagatud. Seega puudub alus kaebaja kartserihoone sulgemise nõude rahuldamiseks.

5.2.5. Kaebuses on S. F. jäänud ühtlasi oma nõude juurde võimaldada kartseris käekella

kasutamist. Vangla on vastuses S. F. kahjunõudele selgitanud, millisel põhjusel ei ole võimalik

kartserikambris isikliku käekella kasutamine (VSkE § 60 sätestab kartseris lubatavad esemed)

ning mil viisil on isikul võimalik olla kellaajaga kursis. Seega ei saa pidada samasisulise nõude

esitamist kaebuses perspektiivseks, kuna vastav piirang on kehtestatud siseriikliku õigusega,

millisest kõrvale kaldumiseks puudub vanglal käesoleval juhul alus. Vastustaja märgib ühtlasi,

et kinnipidamisasutuses kehtib päevakava, milline on kellaajaliselt üles ehitatud – igale

konkreetsele kellaajale vastab kindel tegevus. Kartserihoones viibiva kinnipeetava päevakava

on toodud Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukord“ (kodukord) lisas 1.7. Nimetatust nähtub, et kogu päeva jooksul toimuvad tegevused

nagu toitlustamine, loenduste läbiviimine, jalutuskäigud ja ajalehtede jagamine kindlatel

kellaaegadel. Sama päevakava on kehtiv igapäevaselt ilma oluliste muudatusteta. Seega on

kartseris viibival kinnipeetaval võimalik olla teadlik kellajast ka päevakavas toodud tegevustest

lähtudes. Lähtudes päevakava rutiinsetest tegevustest ja nende korrapärasusest, ei pea vangla

usutavaks, et kaebuse esitaja oli kellaajast teadmatuses ning nimetatu sai isikule põhjustada

mittevaralise iseloomuga kahju. Samuti rõhutab vangla, et kartserihoones viibivad kogu päeva

vältel vanglaametnikud, kes lisaks päevakavaliste tegevuste läbiviimisele tegelevad ka

kinnipeetavate olmeküsimuste lahendamisega. S. F.l on kartseris viibides olnud seega igal ajal

võimalus pöörduda vanglaametnike poole, kui kinnipeetav soovis täpset kellaaega teada saada.

5.2.6. Tallinna Vangla on esitanud omapoolse seisukoha S. F. nõude osas võimaldada

kartserikambris viibivatele isikutele lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi samadel tingimustel, kui

VangS § 69 alusel lukustatud kambris viibivatele isikutele. Vastustaja hinnangul ei ole võimalik

kaebaja nimetatud taotlust rahuldada, kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus vastava

nõude esitamiseks. Kokkusaamiste võimaldamine kartserikaristuse kandmise ajal on piiratud

VangS § 24 lg 4 ja § 25 lg 3, mistõttu ei saa Tallinna Vangla S. F.le kartseris viibides ka

kokkusaamisi võimaldada.

5.2.7. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise

ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud

ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja

otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes

põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist

kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist.

RVastS-s sätestatud mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi:

kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis

inimväärikusel rajanevad, nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust.

VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ja kannatusi. Antud definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd

RVastS ei sätesta teisiti ning see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega.

Riigikohtu halduskolleegium on 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 märkinud, et

mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm,

nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või

hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne

alla ei tule. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita, mida tuleks

käsitleda mittevaralise kahju põhjustamisena.

Alates 01.06.2008 kehtib VangS § 41 lg 1, mis nõuab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt

kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning

kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sellise üldklausli sätestamine, mille eeskujuks on EIK

praktika, aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust ja juhtida samas tähelepanu, et iga

ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine. Inimväärikuse

austamine on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi, mis keelab mis tahes

tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, olenemata

asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Samas peab väärkohtlemine saavutama teatud

tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust alandavaks. Inimväärikuse austamise

põhimõtte VangS-is sätestamise eesmärgiks on ühest küljest rõhutada seda olulist põhimõtet

vangistuse täideviimise kontekstis ning teisalt ka selgitada isikutele, et iga ebamugavustunne

või takistus, mida nad arestimajas või vanglas peavad taluma, ei ole inimväärikuse alandamine.

Iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus ei too kaasa hüvitise saamist. Mitte iga

üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord

alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse

taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema

tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või

au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised

üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades

intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus käesoleval juhul sellisele

isiku õiguste riivele ei viita.

5.2.8. Seega ei nähtu eeltoodule ja Tallinna Vangla vastuses kahjunõudele (19.01.2016) toodud

põhjendustele tuginedes, et S. F.le oleks vangla õigusvastase tegevuse tagajärjel saanud tekkida

mittevaralise iseloomuga kahju, milline kuuluks vangla poolt rahaliselt hüvitamisele.

5.2.9. Vastuseks kohtunõudele täpsustas vastustaja sisekliima mõõtmistega seoses, et

mõõteseadmetena on Tallinna Vangla kartserihoones kasutusel seade TES-1360A Digital

Humidity/Temperature Meter (seerianumbriga 150607668). Mõõtmisi on varasematel aastatel

teostanud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja majandusosakonna spetsialistid, vastavalt

vajadusele ja võimekusele. Vastustaja selgitab ühtlasi, et vanglale ei ole kehtestatud

konkreetseid nõudeid sisekliima mõõtmiste teostamise korra osa või kasutatavatele

mõõteseadmetele esitatavate nõuete osas. Vangla teostab temperatuuride mõõtmisi

fikseerimaks, et kambrites on nõuetekohane sisekliima tagatud kas omaalgatuslikult või

olukorras, kus konkreetses kambris viibiv isik on esitanud pöördumise temperatuuriga

seonduvalt. Kui vanglale ei ole ühtki pöördumist seoses kambri temperatuuriga laekunud, ei

pruugi vanglal olla ka andmeid varasemate aastate mõõtmistulemustega konkreetsete

ajavahemike osas.

5.2.10. Seoses kambri põrandapinna ja akende suurusega teatas vastustaja kohtule, et kambrite

mõõdud on vastavalt: kamber nr 75 – 7, 57 m2, nr 77 – 8,91 m2, nr 79 – 7,92 m2, nr 81 – 7,76

m2, nr 82 – 9,20 m2 ja nr 89 – 27,98 m2. Akende suuruseks kartserihoone kambrites on

mõõdetud kambris nr 89 – 0,54 m2, kõigis teistes kambrites 0,65 m2 ning õhutusava suuruseks

akendes 0,15 m2. Vastustaja märgib, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr 38 määruse

p-i 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta

käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi

või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt

käesolevatele nõuetele.

5.2.11. Vastustajal ei ole võimalik anda ammendavat vastust küsimusele, kas kaebaja tundis

huvi kartseris viibides koristusvahendite saamise kohta, kuna praktikas ei fikseerita

igapäevaküsimusi ega märgita üles, kas, millal ning millises koguses on kambritesse

koristusvahendid isiku soovil väljastatud. Vangla kinnitab sellele vaatamata, et kaebajal oli

sellekohase taotlusega võimalik igal ajal vanglateenistuse poole pöörduda, kuivõrd kambri

korrasoleku eest vastutab kambris viibiv isik. Praktikas ei saa aga pidada otstarbekaks

olmeküsimuste lahendamise igakordset fikseerimist ning selliste andmete säilitamist. Kaebaja

ei ole väitnud, et talle soovi korral koristusvahendeid väljastatud ei ole, samuti puudub vanglal

informatsioon, et kaebaja oleks esitanud koristusvahendite saamise või mittevõimaldamise osas

vanglale varasematel aastatel kaebuseid või pöördumisi, mistõttu ei ole põhjust eeldada, et

koristustarvikute väljastamisega kartserihoones probleeme oleks esinenud. Üldkasutatavaid

ruume,

s.h

koridore

ja

jalutusbokse,

koristatakse

kartserihoones

igapäevaselt

majandusabitöölise poolt.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesoleva kaebuse lahendamisel tuleb kohtul kõigepealt lahendada vastustaja taotlus

kaebuse osaliseks tagastamiseks.

Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal on mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses

kokkusaamiste ära jäämisega kartserikaristuse kandmise ajal kohustuslik kohtueelne menetlus

läbimata, mistõttu kuulub kaebus nimetatud nõude osas VangS § 11 lg 8 ja HKMS § 121 lg 1 p

4 alusel tagastamisele.

Kohus vastustaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohtule esitatud haldusmenetluse

materjalidest nähtub selgelt, et kaebuse esitaja esitas vastustajale 16.11.2015 mh ka taotluse

välja maksta hüvitis ära võetud kokkusaamiste eest 500 eurot iga kokkusaamise eest (vt tl 10

ja selle pöördel). See, et vastustaja jättis haldusmenetluses välja selgitamata, milliste

kuupäevade ja milliste kokkusaamiste ära jäämisega seoses oli nõue esitatud ei tähenda seda,

et kaebaja ei oleks vastavat nõuet esitanud. Vastustajal on haldusorganina haldusmenetluses

kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud. Vastustajal oli võimalus jätta

puudustega taotlus käiguta ja lasta taotluse esitajal vastavaid asjaolusid täpsustada. Vastustaja

seda ei teinud. Samuti ei ole vastustaja jätnud selles osas eraldi taotlust läbi vaatamata vms.

Vaidlust ei ole, et vastustaja on käesoleval juhul jätnud kaebuse esitaja mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Vastustaja on antud teemat mh ka oma 19.01.2016 vastuses

käsitlenud.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige vastustaja seisukoht, et kaebus tuleb selles osas tagastada

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kohus leiab, et kaebaja on korrektselt

läbinud kõigis kohtule esitatud nõuetes kohustusliku kohtueelse menetluse. Eeltoodust

tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse kaebuse osaliseks tagastamiseks rahuldamata ning

lahendada kaebus ka selles osas sisuliselt.

7. Käesolevas haldusasjas seisneb esimene vaidlus selles, kas on põhjendatud kaebaja

nõue kohustada Tallinna Vanglat sulgema kartserihoone K1.

RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui

avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab

isiku õigusi.

Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse Tallinna Vangla

hoone sulgemist sh kartserihoone K1 sulgemist. Kohus selgitab kaebajale, et CPT soovitused

ei ole vastustajale ega Eesti riigile siduvad. Neis sisalduvatest juhistest lähtutakse võimaluste

piires.

Arvestades, et kaebaja on Tallinna Vanglas viibib kinnipeetav, siis võivad kartserihoones K1

olevad tingimused puudutada küll kaebuse esitaja õigusi, kuid see ei anna kaebajale alust nõuda

vastava hoone sulgemist. Kaebaja saab vaidlustada üksnes konkreetseid tema õigusi rikkuvaid

toiminguid, mis on seotud kaebaja hoidmisega vastavas hoones. Seda võimalust on kaebaja ka

kasutanud. Hoone sulgemise nõudmiseks kaebajal seadusest tulenev subjektiive õigus puudub.

Kohus märgib, et ka kaebaja ise ei ole täpsemalt välja toonud, millest talle selline õigus võiks

tuleneda. Kaebaja viitas küll 09.11.2012 CPT raportile, kuid nagu kohus juba ka eelpool märkis,

et tegemist ei ole Eesti õiguskorra osaga, millest võiks selline õigus kaebajale tekkida. CPT

poolt tehtud raportid on riikidele üksnes soovituslikud ega saa tekitada isikutel subjektiivseid

õigusi.

8. Teiseks seisneb vaidlus käesolevas kohtuasjas selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega

ajavahemikes

30.08.2013

–

02.09.2013

kartseri

kambris

nr

81;

10.05.2014

–

13.05.2014

kartseri kambris nr 89; 16.07.2014 – 26.07.2014 kartseri kambris nr 77; 27.12.2014 –

31.12.2014 kartseri kambrites nr 79 ja 89; 31.12.2014 – 04.01.2015 kartseri kambrites nr

79 ja 89; 14.02.2015 – 19.02.2015 kartseri kambris nr 82; 19.02.2015 – 24.02.2016 kartseri

kambris nr 82 ja 22.10.2015 – 28.10.2015 kartseri kambris nr 75 tekitatud mittevaralise

kahju on põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kartseri kambrites, kus ta on pidanud viibima,

oli külm ja niiske ning puudus õhuvahetus, suviti oli kambrites palav ning muul ajal jahe;

kartseririietus ei taga talveperioodil sooja ning suviti on riietusega liialt palav; akendest ei pääse

sisse piisavalt valgust, kuna need on kaetud metallplaatidega (kaebaja nimetab neid restideks);

ebasanitaarsed tingimused kogu kambris, mis tulenevad avatud WC-st; dušši all on võimalik

käia vaid kord nädalas ning kambri kraanist tuleb vaid külm vesi; puudub võimalus

jalutuskäiguks värskes õhus – jalutuskäik toimub boksis, millel on plastikust katus.

9. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

10. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab

talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda

ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes.

11. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale

väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

11.1. Kartseri kambrite temperatuur, õhuniiskus ja ventilatsioon

Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-55-16 selgitanud, et kambrite temperatuuri tõendamise

näol on tegemist tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses. Seda saab

tõendada HMS § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest VangS § 1¹ lg 1 järgi kohaldatakse

vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse

sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise tingimuse tõendamiseks võib kasutada

menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi

arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud mõõtetulemusi (vt ka RKHKo 3-3-1-45-11,

p-d 12 ja 15).

Viidatud lahendis märkis Riigikohus kokkuvõtvalt veel, et kinnipidamistingimuste

õiguspärasust peab tõendama vastustaja, sest CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri

kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud

reeglitele ja standarditele; kinnipidamistingimused on õigusvastased üksnes siis, kui

kartseritingimused ei vasta mõnes osas õigusaktidega kehtestatud nõuetele; vastustaja tehtud

mõõtmised ei pea vastama mõõteseaduse nõuetele ning tõendit ei muuda automaatselt

ebausutavaks sellel allkirjade ja mõõtmisi teostanud isikute nimetamata jätmine; mõõtmiste aja

ja koha vastavust protokollis kajastatule on võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni

korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla ametnike ütlused jms) tõendada; kaebaja etteheidet

kartseri ventilatsioonile analüüsides tuleb kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist

võivad takistada ehitustehnilised lahendused.

Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur

inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C (Vabariigi Valitsuse määrusega

„Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p 7). Vangla on esitanud

kohtumenetluses andmed kartserikambri temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse mõõtmise kohta.

Nimetatud menetlustoiminguid ei ole protokollitud (vt tl 73 ja selle pöördel). HMS § 18 lg 1

selleks ka ei kohusta. Seetõttu ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kus ruumi osas (radiaatori

ääres, lae juures, põrandal vm) sisekliimat perioodidel 05.04.2013-26.04.2015 mõõdeti. Samas

on alates 06.01.2016 kuni 24.04.2016 lisatud andmed ka mõõtmise koha kohta.

Vaidlusalusalustel perioodidel (vt eelpool otsuse p 8), mil kaebuse esitaja viibis K1

kartserihoones vastavates kambrites nendes konkreetsetes kambrites sisekliima mõõtmisi ei

teostatud. Tabelites (tl 73 ja selle pöördel) kajastuvad andmed mõõtmiste kohta 05.04.2013-

24.04.2016, mil temperatuur jäid vahemikku 17,8-18,1 akna juures ja kambri ukse juures 18–

23,2 kraadi ja suhteline õhuniiskus vahemikku 40,7-62,8 %. Vaidlusalustest perioodidest kõige

lähemal ajal on sisekliimat mõõdetud kartserikambrites 17.02.2016 nr 82 (kaebaja oli

19.02.2015 – 24.02.2016 kartseri kambris nr 82), kus temperatuur oli 21,6 kraadi. Mõõtmised

on teostatud seadmega TES-1360A Digital Humidity/Temperature Meter (seerianumbriga

150607668). Muid täiendavaid tõendeid asja läbivaatamisel kohtul koguda ei õnnestunud, sest

vangla ei ole pidanud arvestust mõõtmisi teostanud vanglaametnike üle. Vastustaja on kohtule

teatanud, et mõõtmisi on varasematel aastatel teostanud nii vanglaametnikud kui ka finants- ja

majandusosakonna spetsialistid, vastavalt vajadusele ja võimekusele. Kohus leiab, et ei ole

usutav, et erinevate vanglaametnike tunnistajana ülekuulamisega oleks võimalik koguda

usaldusväärset teavet, arvestades sisekliima mõõtmisest möödunud aega, selle kohta

protokollide mittevormistamist ja toimingu rutiinsust (vt ka vastustaja 09.03.2017 seisukoht tl

92). Arvestades, et kartserikambrid paiknevad samas hoones, pole põhjust arvata, et

vaidlusalustel perioodidel oleks nende kartserikambrite sisekliima, kus mõõtmisi erineval ajal

tehti, saanud kuigivõrd oluliselt erineda kartserikambrite, kus kaebaja viibis, sisekliimast,

arvestades, et mõõtmisi on tehtud nii aprillis, oktoobris, detsembris (vt tabel tl 73 ja selle

pöördel). Ühelgi päeval ei ole kambri temperatuur olnud alla 17 kraadi (kahel päeval jaanuari

kuus) ja enamus päevadel oli temperatuur kõrgem kui 18 kraadi. Seda, et temperatuur oleks

olnud madalam kui 17 kraadi ei võimalda eeldada ka hoone ehituslikud konstruktsioonid ja

kaugküttena toimiv küttesüsteem.

Eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi

maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon

siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele. Õhu niiskus eluruumis

peab olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei

tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60 protsenti (Vabariigi

Valitsuse määrusega „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ kinnitatud nõuete p-d 6 ja

8).

CPT aruande kohaselt oli bloki K1 kambrites halb ventilatsioon. Sisekliima mõõtmise kohta on

kohtule esitatud samasugused tõendid nagu temperatuuri mõõtmise kohta. Vangla esitatud

andmete kohaselt oli K1 karterihoones kambrites, kus mh viibis ka kaebaja, kuid teistel

ajavahemikel suhteline õhuniiskus ajavahemikul 05.04.2013-26.04.2015 (2016 aastal ei ole

õhuniiskust mõõdetud) vahemikus 40,7-62,8 % ja ainult ühel korra oli see üle 60%. Seega

vastas see nõuetele ning sellest tulenevalt ei saa pidada kartseritingimusi õigusvastaseks.

Kohtul pole põhjust arvata, et perioodidel, mil kaebaja kartserihoones K1 viibis, oleks suhteline

õhuniiskus võinud olla märgatavalt erinev varasemal perioodil mõõdetud suhtelisest

õhuniiskusest.

Kohus peab usutavaks vastustaja väited sellest, et kambritesse on sisse ehitatud ventilatsioon,

mis toimib läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Avada saab ka akna õhutusava osa,

millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Sellise ventilatsiooni kasutamisel ei

ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus sh suvel,

millise aja kohta väidab kaebaja, et kartserihoones oli talumatult palav.

Sarnastele seisukohtadele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-50770

27.02.2017 tehtud otsuses, kus olid samuti vaidluse all kartserihoone K1 tingimused.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et karterihoone K1 tingimused ei olnud kambrite

temperatuuri, õhuniiskuse ja ventilatsiooni osas õigusvastased ega saanud sellest tulenevalt ka

kaebaja inimväärikust alandada.

11.2. Kartserikambri valgustus

Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab

kartser vastama kambrile sätestatud tingimustele.

Kaebaja poolt vanglale esitatud taotlusest ja kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja

rahul sellega, et kartseris olles oli aknast loomuliku valguse sissepääs takistatud. Kaebaja ei ole

väitnud, et tal jäi kartserikambri väidetavalt vähese valgustatuse tõttu midagi tegemata või

avaldas see muul moel temale ebasoovitavat mõju.

Kuna kinnipeetavate kambrite valgustatusele ei ole vangla sisekorraeeskirjas ega muude

õigusaktidega kehtestatud erinõudeid, tuleb selles osas arvestada eluruumidele esitatavate

nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad

nõuded“ p 5 kohaselt peab igas elu-, töö- ja magamistoas olema vähemalt üks lahtikäiv aken,

mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse.

Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8.

Vastustaja ei eita, et kartserikambri akna ees on trellid ja metallplaat, kuid põhjendab seda

julgeoleku tagamise vajadusega, sest 2011. aastal väljusid kinnipeetavad 2 korral läbi

kartserihoone kambri akende. Vangla saab hinnata ise kõige paremini, milliseid meetmeid ta

vanglas julgeoleku tagamiseks kasutab (vt ka Tallinna Vangla 19.01.2016 otsus tl 12). Trellide

ja metallplaadi kasutamist akna ees, vältimaks kinnipeetava põgenemist, ei saa pidada

kinnipeetava õigusi ülemäära kahjustavaks. Kuna Tallinna Vangla kartserikambrist on reaalselt

2 korral õigusvastaselt akna kaudu väljutud, on vangla abinõud uute põgenemiste vältimiseks

vajalikud ja mõõdukad. Seega on põhjendatud kambri akna ees trellide ja metallkatte hoidmine

julgeoleku kaalutlustel (VangS § 66 lg 1).

VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja

kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui

need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 järgi

allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta

konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid,

mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste

ja vabaduste olemust.

Kohus möönab, et võttes aluseks vangla esitatud kambripinna suuruse ja arvestades akna

mõõtmeid, et akna ja põrandapinna suhe ei vasta kartserikambrites eluruumidele esitatavatele

nõuetele (vt tl 92). Samas viitab vastustaja õigesti, et Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrus nr

38 määruse p-i 12 kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei

vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone

kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber

ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Kohus leiab siinkohal, et tulenevalt sellest, et kaebajat

hoiti mittevastavates kambritingimustes väga lühikesi perioode järjest s.o 4 päeva, 4 päeva, 10

päeva, 5 päeva, 5 päeva, 6 päeva, 6 päeva, 7 päeva, ei saanud akna väiksem suurus avaldada

kaebajale nii olulist negatiivset mõju, mis annaks alust pidada kaebaja hoidmist kartseris

inimväärikust alandavaks. Lisaks leevendas kaebaja olukorda kambri piisav valgustatus

kunstlike valgusallikate abil.

11.3. Ebasanitaarsed tingimused sh wc tulenev hais kartseris

Vanglale esitatud taotlusest ja kaebusest mõistab kohus, et kaebaja ei ole rahul sellega, et WC

haiseb ja see ei ole kambrist eraldatud. Samuti ei ole kaebaja rahul kartseri üldise korrasolekuga

(rämps akende vahel ja üldine räämas väljanägemine).

VangS § 45 lg 2 ja § 651 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust

korras hoidma ning puhastama. Vangla on kohtule kinnitanud, et kaebajal on olnud igal ajal

võimalik taotleda talle koristusvahendite väljastamist. Kohus leiab, et kui kaebaja puhastanuks

WC-d ja kraanikaussi puhastusvahendiga, saavutanuks ta ka parema olukorra kambris ja sellega

oleks vähenenud ebameeldiv hais, mille üle kaebaja kurdab.

VSKE § 7 lg 4 p 6 järgi kuulub kartseri sisustusse WC. Täpsemaid nõudeid tualeti asukohale

või tüübile ette nähtud ei ole. Seega ei saa Aasia-tüüpi WC-d pidada iseenesest õigusvastaseks.

EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks. Kuna kaebaja oli

valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole

inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka

süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pea kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd

intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal

asjaoludega, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega, ta oli kartseris üksinda ning tal oli ka endal

kohustus tagada kartseri ja WC puhtus.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud seoses

kambrites oleva Aasia tüüpi WC-ga.

Arvestades, et kambris peab korda hoidma kinnipeetav, siis ei saa olla alandatud kaebaja

inväärikust ka sellega, et akna vahel võis olla mustust ja prügi. Kaebajal endal oli kohustus ja

ka võimalus kamber korras hoida.

11.4. Dušš on ainult 1 x nädalas ja kraanist tuleb ainult külm vesi

Kaebaja on ühe osana õigusvastastest kinnipidamistingimustest nimetanud ebapiisavat

pesemisvõimalust. Kohus märgib, et kui ka eraldivõetuna võib mõnevõrra vaieldavaks pidada

VangS § 50 lg-s 2 pesemisvõimaluste kohta sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti

vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust, ei

ole praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud.

Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt

minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kvaliteeti tervikuna. Ka Riigikohus on

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei

tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas

dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut

tegema.

Mis puudutab kambrites sooja vee puudumist, siis ühestki õigusaktist ei tulene vanglale

kohustust tagada kambrites sooja vee olemasolu. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuivõrd

vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kohustust vangale võimaldada

kinnipeetavatele iga päev pesemist sooja veega, siis ei saa olla ka õigusvastane vanglas

igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine.

11.5. Jalutuskäik plastik-katusega boksis

VangS § 65¹ lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas

viibida vabas õhus. VangS § 65¹ lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise

all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalune jalutusboks oli

sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte

ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m kõrgused avad. Kohus möönab, et Eesti kliimat

arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või -

boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate

ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige

teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kohtu

hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte VangS § 65¹ lg 3 kõikidele

nõuetele vastavalt.

Kohus tuvastab käesolevaga, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata

nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-16).

Kohus leiab lähtudes HKMS § 41 lg 5 ning arvestades kaebaja viibimist kartserihoones

lühiajaliselt, et antud juhul piisab kaebaja õiguste taastamiseks eelpool viidatud vangla

toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.

11.7. Eeltoodu osas leiab kohus kokkuvõtvalt, et kartserikaristus on isikule küll mõnevõrra

piiravam tavapärasest vangistuse täideviimisest, kuid ei kujuta veel iseenesest inimväärikust

alandavat kohtlemist. Kaebaja suhtes rakendatud distsiplinaarkaristuste käskkirju ei ole kaebaja

sisuliselt vaidlustanud ning nende alusel karistuse kandmine oli õiguspärane. Kohus tuvastas,

et käesolevas asjas on kaebaja nõude aluseks olevate asjaolude – kartseri kambrite temperatuur,

ventilatsioon, valgustus; sanitaarne olukord, mis tuleneb avatud WC-st; pesemisvõimaluse

tagamine kord nädalas ning üksnes külma vee olemasolu kambris – osas täitmata RVastS § 7

lg-st 1 tulenev üks kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Kohus

leiab, et seda arvestades ei ole otstarbekas asja lahendamiseks edasi analüüsida teisi seaduses

sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi.

Mis puudutas jalutuskäiku värskes õhus, siis selles osas tuvastas kohus, et Tallinna Vangla jättis

kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks (vt ka

Riigikohtu lahend nr 3-3-1-55-16). Samas ei saa see kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist

rahas, sest rikkumise kestust ja muid kambritingimusi arvestades ei olnud õiguste riive sedavõrd

kaalukas, et õigustaks rahalise kahjuhüvitise väljamõistmist. Kaebaja õiguste kaitseks piisab

kohtu arvates selles osas vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisest.

12. Kolmandaks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas on põhjendatud kaebaja

nõue hüvitada talle kartseri karistuste kandmise ajal ära jäänud kahe lühiajalise

kokkusaamise ja ühe pikaajalise kokkusaamise eest väidetavalt tekitatud mittevaraline

kahju summas 1500 eurot.

Kuivõrd kahju nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on vastustaja õigusvastane tegevus, siis

tuleb ka vastava nõude lahendamiseks kõigepealt võtta seisukoht, kas Tallinna Vangla on

käitunud õigusvastaselt jättes kaebaja poolt nimetatud kokkusaamised ära ajal, mil kaebaja

kandis kartserikaristust.

VangS § 24 lg 4 sätestab, et lühiajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse

kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas

viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse

kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale.

Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist tulenevalt on seadusega piiratud

kokkusaamiste võimaldamine ning vanglal puudub selles osas kaalutlusõigus. Järelikult ei

pidanud vastustaja võimaldama kaebajale ajal, mil ta kandis kartserikaristusi ei lühi- ega

pikaajalisi kokkusaamisi. Seega puudub ka vastustaja õigusvastane tegevus. Mis puudutab

kaebaja viidet VangS § 69 (täiendavad julgeolekuabinõud) ning sellele, et nimetatud isikutele

ei ole kokkusaamised keelatud, siis kohus selgitab, et tegemist on eraldiseisvate ja olemuslikult

erineva olukorra regulatsioonidega. Vastustaja on õigesti välja toonud, et distsiplinaarkaristuse

kohaldamine ja julgeolekukaalutlustel isiku lukustatud kambrisse paigutamine on olemuslikult

erinevad.

Kohus märgib, et ilmselt soovis kaebaja siinkohal viidata võrdse kohtlemise põhimõttele leides,

et ka kartserikaristuse kandmise ajal peaks võimaldatama kokkusaamisi. Kohus kaebajaga ei

nõustu ning on seisukohal, et tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuivõrd

tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Distsiplinaarkaristuse saab määrata üksnes

konkreetse distsiplinaarsüüteo eest. Distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristuse

pikkusele on sätestatud ka konkreetne maksimaalne aeg (so 45 ööpäeva). Samas VangS § 69 lg

1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt

rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla

julgeolekule.

Täiendavaid

julgeolekuabinõusid

võib

kohaldada

ka

raske

õiguserikkumise ärahoidmiseks. Seega võib tegu olla ka ennetava tegevusega ja sellega võivad

kaasneda erinevad piirangud. Samuti ei ole seaduses sätestatud nende kohaldamisele

maksimaalselt tähtaega erinevalt kartserikaristusest.

Lisaks tuli kaebajal juba distsipliinirikkumise toimepanemisel arvestada sellega kaasnevate

tagajärgedega sh kokkusaamiste ära jäämisega, kuivõrd seadusest tuleneb otseselt vastav

piirang.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et ka lühi-ja pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisega esitatud

kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas on täitmata RVastS § 7 lg-st 1 tulenev üks

kahju hüvitamise eeldus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Sellest tulenevalt ei pea

kohus vajalikuks analüüsida ka teisi seaduses sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldusi ning

kaebus jääb ka selles osas rahuldamata.

13. Kaebaja viitas kaebuses veel, et kartseris peaks olema lubatud käekella omamine.

Kohus märgib esmalt, et kohus ei ole vastavas nõudes kaebust menetlusse võtnud, kuivõrd

kaebuse täpsustuses, milles kaebaja pidi kohtule esitama vastavalt kohtu selgitustele kõik

kaebaja kaebuse nõuded, ta vastavat nõuet kohtule ei esitanud. Oma lõplikes seisukohtades on

kaebaja aga jällegi vastava teema tõstatanud. Kuivõrd kaebaja on selles osas kohustusliku

kohtueelse menetluse läbinud ning ka vastustaja on sellele teemale vastanud, siis peab kohus

võimalikuks vaatamata eelmärgitule kaebaja seisukohale vastata.

Kartseris lubatud esemed sätestab Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud

vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 60 lg 1, mille kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval olla

kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi

põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”),

abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit,

kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi,

süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm,

hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed.

Nimetatud nimekiri on lõplik.

Vangistusseaduse (VangS) 651 lg 2 teisest lausest tuleneb, et kartserisse paigutamisel

kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse

kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist.

Eeltoodud regulatsioonist tulenevalt ei ole vanglal võimalik kartserisse käekella lubada ning

kaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldatama. Kaebaja märkus nagu tuleks vastavat

regulatsiooni muuta, on põhjendamatu. Kaebajal puudub sellise nõude esitamiseks subjektiive

õigus.

14. Eeltoodu põhjal tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata.

15. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus rahuldas kaebuse väga väikeses osas so kohus

tuvastas, et Tallinna Vangla jättis kaebajale õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused

vabas õhus viibimiseks. Hinnanguliselt on tegemist ca 1% osas kaebuse rahuldamisega

võrreldes seda proportsionaalset kogu kaebusega.

Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud

tähtajaks esitanud, mistõttu tuleb tema menetluskulud jätta tema enda kanda (HKMS § 109 lg

1). Samuti jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Kohus andis 22.03.2016 määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta kaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest 22 eurot ületavas osas (kaebaja sai menetlusabi 143 euro osas). Kuivõrd

kohus rahuldas kaebuse üksnes 1% osas, siis lähtudes HKMS § 118 lg 2 tuleb vastustajalt

riigituludesse mõista 1,43 eurot (143-st 1% on 1,43).

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik