4-17-1999/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

26.04.2017.a.

Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik Aime Ivanson

Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse

09.03.2017.a. otsus väärteoasjas 2302,17,002377

G.H karistamises LS § 227 lg 2 järgi

Menetlusalune isik G.H,

,

isikukood xxx

(kaebuse esitaja) Elukoht: xxxx

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB

liiklusjärelevalvekeskus

Menetluse liik

kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA

Jätta G.H kaebus rahuldamata ja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.03.2017.a.

otsus

väärteoasjas

nr

2302,17,002377 muutmata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Kaevatava otsuse sisu

G.H karistati kohtuvälise menetleja 09.03.2017.a otsusega väärteoajas nr 2302,17,002377 liiklusseaduse (LS) § 227 lõike 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks selle eest, et tema 18.02.2017.a. kella 19.51 ajal Kose vallas, Harju maakonnas, Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 33. kilomeetril, suunaga Tallinna poole juhtis mootorsõidukit Volkswagen Passat CC reg.märgiga xxxx kiirusega 123 km/h +/- 5 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust ( 90 km/h) mitte vähem kui 28 km/h. Oma tegevusega rikkus Väärteoasi nr.4-17-1999 G.H otsuse kohaselt LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja seega pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Taotlus

Kohtule esitatud kaebuses ei vaidlusta kaebaja väärteoasjas nr 2302,17,002377 esitatud väärteokirjelduse asjaolusid, võtab rikkumise omaks ning väljendab puhtsüdamlikku kahetsust. Kaebaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega karistada teda rahatrahviga või vähendada juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsust piisavalt motiveerinud, ei ole välja toonud varem väärtegude toimepanemise aegu ega kvalifikatsioone, mille alusel on kaebajat eelnevalt karistatud. Eelneva liikluskäitumise põhjalikum analüüs oleks aluseks käesolevas väärteoasjas karistuse määramisel. Seda eelkõige põhjusel, et juhtimisõiguse peatamine piirab isiku õigust vabalt liikuda. Juhtimisõiguse kaudu saab isik realiseerida põhiõigusi nagu näiteks liikumisvabadus ja õigus vabale eneseteostusele. Kaebaja jaoks on juhtimisõiguse äravõtmine raske riive, sest ta vajab seda nii oma majandustegevuses kui ka perekonnaliikmete abistamiseks. Kaebaja vajab igapäevaselt juhtimisõigust nii tööl käimiseks kui ka perekonnaliikmete sõidutamiseks. Kaebajale teadaolevalt on varasemate liiklusalaste süütegude eest määratud rahatrahvid tasutud.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et kuna menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust määras, milline on keskmises määras LS § 227 lg 2 mõttes, siis vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, ei saa kaebuses avaldatud kahetsus, kui kergendava asjaolu olemasolu tingida karistuse kergendamist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku teo ohtlikkuse hindamisel on menetleja tuginenud üldarusaamisele, et mida suurem on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda suuremat ohtu kujutab selline juht endast liikluses. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et G.H arusaama enda teo tähendusest ja tagajärgedest suudab (sh õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada 3-kuuline mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Süü suuruse tuvastamisse on menetleja kaasanud teo toimepanemise tehiolud ja arvestanud suurt tähtsust omava konkreetse teo toimepanemise viisiga (nn täideviimise –ebaõigusega). Menetleja hinnangul ei taju kaebaja lubatud suurima sõidukiiruse ületamisest mootorsõiduki juhtimisel tulenevat ohtu, mistõttu on õigustatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine eripreventiivsetel kaalutlustel. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul on KarS § 481 lg

1 ning LS § 227 lg 2 sätestatud PS §-des 16 ja 28 sisalduvate õiguse elule ning tervise kaitsele realiseerumine. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud, G.H-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtu seisukoht

Kohus, tutvunud G.H poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Otsustamaks G.H-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis.

Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta G.H kiiruse ületamist kohtuvälise menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Lisaks kaebuses menetlusaluse isiku poolt kiiruse ületamise tunnistamisele Kose vallas Harju maakonnas Tallinn – Tartu- Võru –Luhamaa maantee 33. kilomeetril, tõendavad rikkumist videosalvestus, kiirusmõõturi kasutamise protokoll, mis asendatud heli-ja videosalvestusega ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, mis asendatud video-ja helisalvestusega. Videosalvestusest nähtub, et kiirust mõõtvast sõidukist, mille kiiruseks on 91-92 km/h, möödub sõiduauto, mille kiiruseks mõõdetakse 123 km/h.

Sõiduk peatatakse vilkuritega. Heli-ja videosalvestuselt on kuulda lubatud sõidukiiruse ületamise koht (Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa maantee 33. kilomeeter), aeg 18.02.2017 kell 19.51, lubatud sõidukiirust ületav sõiduk (Volkswagen Passat registreerimismärgiga xxxx), mille kiiruseks mõõdeti 123 km/h, suurimaks lubatud sõidukiiruseks antud teelõigul on 90 km/h. Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRS-16/00174 näitab, et mõõtevahend on taadeldud 28.07.2016.a ja vastab nõuetele.

Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, oli +/- 5 km/h. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Seega menetlusalune isik ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h Tuginedes eelnenule ja tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et G.H-le süüksarvatud tegu, liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 rikkumine, on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS 227 lõike 2 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21-40 kilomeetrit tunnis.

Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub G.H teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Menetlusalune isik on andnud ütlusi, mille kohaselt ületas piirkiirust Tallinn-Tartu –Võru – Luhamaa maantee 33. kilomeetril, liikus Põltsamaalt Tallinna, natuke oli kiire. Sõidukiirust ületas alates kohast, kus maantee muutub ühesuunaliseks kahe reaga. Saab aru rikkumisest. Üldteada olevalt on Tallinn-Tartu-Võru Luhamaa maantee 2+2 osas 40 kilomeetrit pikk (https://www.google.ee/search?q=tallinn-tartu-v%C3%B5ru-luhamaa%20maantee&ie=UTF- 8&hl=et#spf=1 ületas lubatud sõidukiirust 33.kilomeetril, siis lähtuvalt ) Kuivõrd G.H menetlusaluse isiku ütlustest ületas ta lubatud sõidukiirust kokku vähemalt seitsme kilomeetri ulatuses.

Kokkuvõtvalt subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult kavatsetuse vormis. Tahtlikult õigusrikkumise toimepanemist kinnitab ka asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse (123 km/h) ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse (90 km/h) vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema G.H-le tajutav ja ei saanud jääda märkamatuks. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või peab seda võimalikuks.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vastavalt KarS §-le 56 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

G.H karistati juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud G.H põhikaristuse osas keskmises määras. Menetlusalune isik taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas ja enda karistamist rahatrahviga või alternatiivselt vähendada juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsioonivahemiku keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt süü suurusele, kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas ülesvõi allapoole ning korrigeerida erija üldpreventsiooni kaalutlustest lähtuvalt. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on keskmine, kuivõrd rikkumise määr on LS §

227 lg-s 2 sätestatud rikkumise keskmises määras. See aga omakorda peaks tingima karistuse ranguse, s.o karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, mida kohtuväline menetleja ongi teinud. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikul neli kehtivat väärteokaristust, milledest kolm on määratud lubatud sõidukiiruse ületamise eest ja karistuse liigiks on olnud rahatrahvid.

LS § 227 lg 2 järgi on isikut karistatud 10.07.2014.a (rahatrahv tasutud 26.04.2016) ja 27.07.2016.a (rahatrahv tasutud 08.08.2016) ning LS § 227 lg 1 järgi 11.04.2015.a (trahv tasutud 20.03.2017.a.). LS § 201 lg 2 järgi karistati 16.01.2015.a., kuid selle otsusega määratud trahvi 440 eurot tasumist karistusregistrist ei nähtu. Kohus nõustub, et määratud rahatrahvid ei ole suutnud mõjutada G.H seaduskuulekalt käituma. Kaebuse esitaja on jätkanud, vaatamata rahatrahvide tasumisele, uute liiklusalaste süütegude toimepanemist. Seega tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et isik ei ole aru saanud tema poolt toime pandud teo ohtlikkusest ning eksisteerib reaalne oht, et kaebuse esitaja jätkab õigusrikkumiste toimepanemist.

Kui isik, osaledes liikluses juhina, ei pea liiklusnõuete rikkumist millekski ning käitub liikluses vastavalt oma äranägemisele, jättes kõrvale liiklusnõuded, siis on tegemist isikuga, kes ei tohiks liikluses juhina osaleda, kuivõrd ta kujutab endast ohtu nii temale endale kui ka kõigile teistele liiklejatele, kes temaga üheaegselt samal teelõigul liiguvad. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, seda et varasemad karistused ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmine huvisid, siis kohus on sunnitud tõdema, et senise karistusliigina kohaldatud rahatrahvid ei ole mõju avaldanud.

Seega tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest ajutiselt kõrvaldatakse. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud kohaldada G.H suhtes rangemat põhikaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Riigikohus lahendis 3-1-1-6-17 punktis 16 on märkinud, et sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust.

G.H leiab, et juhtimisõiguse kaudu saab isik realiseerida põhiõigusi nagu näiteks liikumisvabadus ja õigus vabale eneseteostusele. Ta leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on raske riive, sest ta vajab seda nii oma majandustegevuses kui ka perekonnaliikmete abistamiseks. Kohus sellega ei nõustu, juhtimisõigus on siiski eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid.

Ka Riigikohus eelpool viidatud lahendis punktis 17 on märkinud, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta ei ole KarS § 50 lg-s 2 märgitud isik. Arvestades, et G.H on pärast rahatrahvide korduvat määramist siiski jätkanud liiklusväärtegude toimepanemist, on ta ise asetanud ennast olukorda, kus muu karistusliigi kohaldamine ei ole otstarbekas ega võimalik, kuivõrd see ei aitaks ära hoida uute süütegude toimepanemist. Arvukate liiklusrikkumiste taustal ei mõju seejuures siirana ka kaebuses avaldatud kahetsus, mida kohtuvälise menetleja otsuses karistust kergendava asjaoluna ei käsitletudki. G.H avaldas kahetsust alles kohtule esitatud kaebuses. Sellest tulenevalt on menetlusaluse isiku kahetsus formaalne, pigem käsitletav eesmärgina karistuse kergendamiseks.

Kaebuses

toodud

selgitused,

et

juhtimisõiguse

olemasolu

on

vajalik

nii

seoses

majandustegevusega kui perekonnaliikmete abistamiseks, ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmisele. Kohus selgitab, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Eeltoodu alusel jätab kohus G.H kaebuse rahuldamata ja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.03.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2302,17,002377 muutmata. Kohus juhindub V™S § 120 lg 1 ja V™S § 132 p 1. (allkirjastatud digitaalselt)

Aime Ivanson

kohtunik