2-15-14232/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

Tartu, 26. aprill 2017. a

Tsiviilasja number

2-15-14232

Tsiviilasi

N.Š. hagi Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (uus

ärinimi Enefit Energiatootmine AS) vastu töövaidluses

Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. septembri 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.Š. määruskaebus

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): N.Š. (isikukood XXXX),

lepinguline esindaja Petr Kiselev

Vastustaja

(kostja):

Enefit

Energiatootmine

AS

(registrikood 10579981), lepinguline esindaja Robert

Sprengk

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu

13. septembri 2016. a määrus muutmata.

2. Jätta

määruskaebuse

menetlemisel

kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Tsiviilasjas nr 2-15-14232 jõustus 2. juulil 2016 Viru Maakohtu 31. mai 2016 otsus, millega

jäeti rahuldamata N.Š. (hageja) hagi Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS (uus ärinimi Enefit

Energiatootmine AS, kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks. Kostja menetluskulud jäid hageja kanda. Menetluskulude rahalist

suurust kindlaks ei määratud.

2. Kostja esitas 13. mail 2016 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli ta kandnud

menetluskulusid 350 eurot. Hageja esitas oma seisukoha kostja menetluskulude kohta 17. mail

2016 ning leidis, et temalt kostja menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, sest

hageja oli vaidluses nõrgem pool ning kostja lepinguline esindaja oli samasse kontserni kuuluva

ettevõtja töötaja.

3. Viru Maakohus mõistis 13. septembri 2016 määrusega hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 300 eurot. Maakohus pidas kostja lepingulise esindaja tunnitasu mõistlikuks, kuid

leidis, et õigusteenuse osutamise ajakulu on põhjendatud vaid kolme tunni ulatuses. Vastuseks

hageja vastuväidetele märkis maakohus, et hageja on kohustatud menetluskulusid kandma

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi, sest otsus tehti tema kahjuks. Maakohus

ei nõustunud hageja väitega, et kostja lepingulise esindaja kulusid ei peaks välja mõistma, sest

kostja lepinguline esindaja oli kostjaga samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja. Maakohus

viitas Riigikohtu seisukohale, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja

kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja

töötajatele.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Määruskaebuse põhjenduste

kohaselt rikkus maakohus määruse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks ei kohaldu

asjas TsMS § 162 lg 4. Lisaks oleks maakohus pidanud jätma kostja avalduse rahuldamata seetõttu,

et tema lepinguline esindaja oli samasse kontserni kuuluva ettevõtja töötaja ning kontsern

tervikuna ei kandnud kohtumenetluse tõttu mingeid lisakulusid.

5. Kostja hageja määruskaebusele ei vastanud.

6. Tartu Ringkonnakohus tegi 21. novembril 2016. a üheliikmelises koosseisus määruse, millega

jättis hageja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus

selgitas, et hagejal ei ole enam võimalik vaidlustada menetluskulude tema kanda jätmist, sest

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kostja lepingulise esindaja

kulude hüvitamise osas viitas ringkonnakohus Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-173-15 (p 11) ja 1. detsembri 2015 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15 (p 9), kus on

asutud seisukohale, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude

hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele.

7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ja määrata kostja menetluskuludena kindlaks 0 eurot. Hageja

arvates ei ole ringkonnakohtu määrus põhjendatud, sest ringkonnakohus üksnes viitas Riigikohtu

varasemale seisukohale TsMS § 175 lg 2 tõlgendamise kohta, kuid see seisukoht ei ole

ringkonnakohtule praeguses asjas siduv. Riigikohtu seisukoht lähtub ema- ja tütarettevõtja

omavaheliste tehingute formaalsest käsitlusest, arvestamata tehingute majanduslikku sisu.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole formaalsest käsitlusest lähtumine

põhjendatud, sest see annab isikutele, kelle äri on korraldatud kontsernina, võimaluse näilike

õigusabikulude nõudmiseks.

8. Kostja hageja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

9. Riigikohus tühistas 12. aprilli 2017 kohtumäärusega Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2016

määruse ja saatis tsiviilasjas ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise uueks

lahendamiseks. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse

peale esitatud määruskaebuse lahendas ringkonnakohtus üks kohtunik. TsMS § 17 lg 1 järgi

lahendab ringkonnakohus tsiviilasja kollegiaalselt kolmeliikmelises kohtukoosseisus, kui seaduses

ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus ei käsitlenud hageja väiteid kostja menetluskulude

kindlaksmääramise

kohta.

Rikkumise

kõrvaldamiseks

peab

ringkonnakohus

hageja

määruskaebuse uuesti lahendama, arvestades seejuures hageja sisulisi väiteid menetluskulude

väljamõistmise põhjendatuse kohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus

muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu

vaidlustatud määruse tühistamiseks.

11. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse esitaja väite, et menetluskulud jäeti ebaõiglaselt tema

kanda, tähelepanuta. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Menetluskulud jaotati praeguses asjas maakohtu 31. mail 2016 otsusega, mille kohaselt jäeti

TsMS § 162 lg 1 alusel kõik menetluskulud hageja kanda. Nimetatud kohtuotsus jõustus 2. juulil

2016.

Eeltoodut arvestades ei saa hageja vaidlustada menetluskulude jaotust määruskaebuses maakohtu

13. septembri 2016 määruse peale, millega määrati kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Hageja saab vaidlustada menetluskulude rahalist kindlaksmääramist.

Hageja leiab määruskaebuses, et maakohtul tuli keelduda lepingulise esindaja kulude rahalisest

kindlaksmääramisest seetõttu, et lepinguline esindaja oli emaettevõtja õigusteenistuse töötaja ning

kontsern tervikuna ei ole tegelikult hüvitatavaid õigusabikulusid kandnud. Ringkonnakohus selle

järeldusega ei nõustu.

TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

TsMS § 218 lg 2 kohaselt võib menetlusosalise töötaja või teenistuja olla kohtus menetlusosalise

lepinguliseks esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused

menetlusosalise esindamiseks. TsMS § 175 lg 2 esimese lause järgi hüvitatakse menetlusosalist

esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud, st muid kulusid ei hüvitata.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise

töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja

töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel

kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega

tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale

ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel (vt Riigikohtu

10. veebruari 2016 tsiviilasja nr 3-2-1-173-15 määruse p 11 ja 1. detsembril 2015 tsiviilasja nr 3-

2-1-154-15 määruse p 9). Maakohus on TsMS § 175 lg-le 2 kohaldamisel ekslikult viidanud

Riigikohtu 10. veebruari 2016 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, õige tsiviilasjas nr on 3-2-

1-173-15.

Eeltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et kostja lepingulise esindaja kulude

kindlaksmääramisest ei ole põhjendatud keelduda seetõttu, et kostja lepinguline esindaja oli kostja

emaettevõtja töötaja.

12. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus

saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt 10. detsembri 2014. a otsus

tsiviilasjas 3-2-1-119-14, p 19, 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Menetluskulude vajalikkuse

ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise

kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise

poole esindaja kulude või töömahuga. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja

töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või

sarnanevad (vt Riigikohtu 18. mai 2010. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-43-10, p 14).

Maakohus on vähendanud kostja põhjendatud ja vajalikku ajakulu 3 tunnini. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga. Kokku on kostja esindaja esitanud kohtule 1 menetlusdokumendi (3,5 lk) ja

viibinud ühel kohtuistungil Viru Maakohtus 10. mail 2016 (istung kestis 40 min). Ringkonnakohus

selgitab, et kohtul ei ole kohustus hinnata minutilise täpsusega menetluskulude nimekirjas

näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu

vajalikkusele ja põhjendatusele.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel järginud diskretsioonipiire

ning ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse sekkuda.

Asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks

maakohus hinnanud ja analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning rahalise

suuruse kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt.

13. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/