3-16-1499/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

25.04.2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1499

Haldusasi

Reiko Madi kaebus Tartu Vangla vastu tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks (seoses kaaskinnipeetava

hooldamisega)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.11.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reiko Madi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reiko Madi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Sotsiaalkindlustusameti 07.02.2017. a

vastus koos lisadega, Reiko Madi 14.02.2017. a vastus ning Tartu Vangla

22.02.2017. a vastus koos lisadega ja 10.03.2017. a vastus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 01.11.2016. a otsus osas, millega

halduskohus lahendas Reiko Madi kaebuse kambrikaaslase vanglavormi

pesemise eest kahju hüvitamise nõudes ning jätta Reiko Madi kaebus vastavas

osas läbi vaatamata.

3. Jätta Reiko Madi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 01.11.2016. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjustele.

4. Jätta Reiko Madi apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 15 eurot)

Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 25.05.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Madi esitas 06.06.2016 Tartu Vanglale avalduse, milles ta soovis

kaaskinnipeetava A. Särki hooldamise eest saada hüvitist, kuna viimane on vaimselt

haige, ei pese toidunõusid ega korista kambrit.

2. Tartu Vanglas selgitas 13.06.2016. a vastuses nr 2-3/2037-2, et vangla ei anna hinnanguid

kolmandate isikute tervise kohta ning meditsiiniosakonna andmetel on A. Särki 22.06.2016

registreeritud arsti vastuvõtule seisundi ja abivajaduse hindamiseks.

3. R. Madi esitas 27.06.2016 Tartu Vanglale avalduse, milles ta soovis saada A. Särki

hooldamise eest tasu ning soovis teada, miks vangla ei ole vastanud tema 06.06.2016. a

samasisulisele pöördumisele.

4. Tartu Vangla jättis 13.07.2016. a vastusega nr 6-24/5345-2 R. Madi taotluse hooldustasu

hüvitamiseks rahuldamata. Vangla märkis, et 13.06.2016. a vastusega on vastanud tema

06.06.2016. a pöördumisele ning meditsiiniosakonna 30.06.2016 hinnangul ei ole

kambrikaaslasel toimetulekuraskusi, mis eeldaksid tema hooldamist, mistõttu puudub vajadus

hooldamiseks ja hoolduse eest tasu maksmine ei ole põhjendatud.

5. R. Madi esitas 24.07.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Tartu

Vangla 13.07.2016. a vastus nr 6-24/5345-2 ning mõista talle välja mittevaralise kahju

hüvitamise nõude raames hooldamistasu 400 eurot ja varalise kahju hüvitamise nõude (seebid,

pesupulbrid, nuustikud, šampoonid, pesuvahendid Lenor ja Fairy) raames 30 eurot. Kaebaja

väitel koristab ta kambrit igapäevaselt kolm korda, peseb A. Särki vanglavormi ja

toidunõusid, kuna viimane seda ei tee, samuti peseb ta WC potti ja põrandat, seega tegi vangla

temast kaaskinnipeetava hooldaja, kuna viimane on vaimselt haige ja füüsiliselt saamatu,

mida tunnistavad ka valvurid. R. Madi esitas 30.08.2016 avalduse, milles ta märkis, et paberit

A. Särki puude määramise kohta pole ta näinud, kuid A. Särki on väitnud, et tal on 80% puue.

6. Tartu Halduskohus tagastas 29.08.2016. a määrusega R. Madi kaebuse kahju hüvitamise

nõudes seoses isiklike pesuvahendite kasutamisega ning võttis R. Madi kaebuse menetlusse.

Tartu Halduskohus teatas 04.10.2016. a määruses, et vaatab asja läbi kirjalikus menetluses.

Määruse p-s 5 selgitas kohus, et kuigi kaebuses nimetas R. Madi hooldamise eest tasu saamist

mittevaraliseks kahjuks ja palus selle väljamõistmist, siis sisuliselt taotles ta varalise kahju

hüvitamist, kuna tasu hooldamise eest ei saa nimetada mittevaraliseks kahjuks

(võlaõigusseaduse § 128 lg-d 2 ja 4). Selle nõudega pöördus R. Madi ka Tartu Vangla poole,

mille vangla vaatas sisuliselt läbi vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg-le 8 ja jättis

13.07.2016. a vastusega rahuldamata. Sellest tulenevalt leidis kohus, et R. Madi kaebuse osas,

milles ta nõuab Tartu Vanglalt hooldamise eest hüvitise väljamõistmist, on nõuetekohaselt

läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 1¹ lg-le 8 ja halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 47 lg-le 2.

7. Tartu Halduskohus jättis 01.11.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja

menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Otsuse põhjendused:

1) Ekslik on kaebaja ettekujutus, et kinnipeetavale, kes ei saa tervislikel põhjustel hakkama

VangS § 45 lg-s 2 ja Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p-des 9.13 ja 11.5.1 sätestatud

kohustustega, määrab hooldaja ja maksab hooldamise eest tasu vangla. Isikule, kes viibib

kinnipidamisasutuses, määrab hooldaja ja maksab selle eest tasu kohalik omavalitsus, kelle

territooriumil kinnipidamisasutus paikneb. Kaebajaga ühes kambris viibinud A. Särki ei

vajanud hooldajat sotsiaalhoolekande seaduse (SHK) § 26 lg 1 tähenduses või abistajat SHK

§ 27 lg 1 tähenduses, kelle määramine ja tasustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses.

Sellisel juhul on vastustajal vanglas töötava sotsiaaltöötaja kaudu nõustaja roll, kui leitakse, et

kinnipeetav vajab abistajat. Abistaja määramist kohalikult omavalitsuselt peab taotlema seda

vajav kinnipeetav ise.

2) Kaebaja viibimist koos A. Särkiga ühes kambris, kus ta aitas viimasel täita isikliku

hügieeni nõudeid ja kambri korrashoidmise kohustusi, ei ole võimalik kvalifitseerida

vastustaja õigusvastaseks tegevuseks, millega rikuti kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajal

puudub tulenevalt VangS-ist või muudest õigusloovatest aktidest tasu saamise õigus. A.

Särkile ei ole määratud puuet ning vangla eriarstide vastuvõtul ei ole tal fikseeritud

terviseprobleeme, millega seoses vajab ta hooldajat või abistajat. Vangla meditsiiniosakonna

30.06.2016 hinnangul ei ole A. Särkil toimetulekuraskusi, mis eeldaks tema hooldamist (tl 3).

Samuti ei ole A. Särki terviseprobleeme kurtnud teised kinnipeetavad, kellega ta viibis ühes

kambris. Ei ole usutav, et A. Särki enesehooldamisega seotud probleemid algasid alles

perioodil 31.05.-27.07.2016.

3) Kui eeldada, et A. Särkil olid mõned enda eest hoolitsemise ja kambri korrashoidmisega

seotud probleemid ning kaebaja oli sunnitud kambri korrashoidmise ja puhastuse tagamise

kohustuse tõttu tegema täiendavaid puhastamistöid, puudub tal subjektiivne õigus nõuda

vastustajalt selle eest rahalist kompensatsiooni. Kui kaebaja ei pidanud vajalikuks

vabatahtlikult aidata kaaskinnipeetavat, kes tema arvates ei täitnud kodukorra p-dest 9.13 ja

11.5.1 tulenevaid kohustusi, siis oleks ta pidanud andma sellest teada vastustajale ja nõudma

ühes kambris A. Särkiga viibimise lõpetamist (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 4 lg 1).

Nähtuvalt asja materjalidest ei ole kaebaja seda teinud (v.a. see, et ta esitas 06.06.2016

vastustajale kahjunõude). Vastustaja ei ole nõudnud kaebajalt, et ta hoolitseks A. Särki eest

või täidaks tema eest kambri koristamise kohustusi. Kui kamber oleks koristamata jäetud A.

Särki süü tõttu, olnuks vastustajal õigus alustada tema suhtes distsiplinaarmenetlust ja

kohustada teda täitma kodukorra p 9.13 ja p 11.5.1. Kaebaja väidetavat A. Särki hooldamist

osas, mis ei ole hõlmatud VangS § 45 lg-st 2 tuleneva kohustusega, tuleb kvalifitseerida

vabatahtlikuks tegevuseks. Kuna seoses kaebaja viibimisega ühes kambris A. Särkiga

ajavahemikul 31.05.27.07.2016, mille jooksul tegi ta täiendavaid pesemistöid, ei käitunud

vastustaja õigusvastaselt ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuval viisil, siis ei ole täidetud

varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused. Kodukorra p 11.2.2 kohaselt toimub

vangla poolt väljastatud riietuse pesemine tasuta, seega kaebaja ei pidanud pesema A. Särki

riideid. Täidetud ei ole RVastS § 16 lg-s 1 õiguspärase toiminguga tekitatud varalise

kahjunõude rahuldamise eeldused, kuna kaebaja poolt täiendavate pesemistööde tegemise

tõttu ajavahemikul 31.05.27.07.2016 ei olnud erakorraliselt piiratud tema põhiõigusi või

-vabadusi. Kaebaja võttis ise endale vabatahtliku kohustuse pesta kambrikaaslase nõud, ise

koristas tema eest kambrit ja pesi pesu ja käitus inimlikust soovist teist aidata, seega see

asjaolu ei anna alust seda tegevust rahas heastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. R. Madi esitas 02.11.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu otsus ja mõista Tartu Vanglalt välja õiglane hüvitis. Kaebaja märgib, et kohus

jättis kaebuse rahuldamata, kuigi ta esitas valvurite nimed, kes tunnistavad, et A. Särki ei

käinud pesemas ega koristanud kambrit. Kaebaja märgib, et kohus peab olema erapooletu ja

küsitlema tema nimetatud tunnistajaid, kuid kohus hindas vaid seda, mida vastustaja ette

kirjutas. Kaebaja leiab, et teda hoiti tingimustes, mis on Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3 ja 13 rikkumine. Kaebaja väitel helistas ta

korduvalt vangla julgeolekutöötajale T. Veelmaale, et ta paigutataks ümber teise kambrisse,

kuid seda ei tehtud. Kaebaja palub välja mõista hüvitise, mis vastaks Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) poolt analoogses asjas tehtud otsusele (Strogan vs Ukraina, Ciucioiu vs

Rumeenia, avaldus nr 22327/13).

9. Tartu Vangla esitas 28.11.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

R. Madi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.11.2016. a otsus muutmata.

Vastustaja leiab, et kaebaja etteheide kaebuses viidatud isikutelt tunnistuste võtmata jätmise

kohta on põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole tunnistajate ülekuulamist taotlenud. Vastustaja

arvates menetlusosalistelt saadud teabe pinnalt sai kohus teha järelduse, et kaaskinnipeetava

hooldamiseks vajadust ei olnud, seega ei olnud ka kaebaja nõue hooldamise eest tasu

saamiseks põhjendatud. Vastustaja leiab, et kuna pooled ei vaielnud selle üle, kas A. Särki oli

lohakas või mitte või kas ta enda eest piisavalt hoolitses või kambrit koristas, siis puudus

kohtul vajadus selle asjaolu tõendamiseks omal algatusel tõendeid koguda.

10. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) teatas 07.02.2017. a vastuses, et A. Särkile on määratud

03.01.2012. a otsusega nr 819238 püsiv töövõimetus 90% ulatuses ning 03.01.2012. a

otsusega nr 819239 on tuvastatud keskmine puue.

11. R. Madi väitis 14.02.2017. a vastuses, et ta pöördus vangla poole, et ta määrataks A. Särki

hooldajaks, kuid vangla keeldus. Kaebaja väitel palus ta korduvalt, et ta viidaks üle teise

kambrisse, kuid seda ei tehtud.

12. Tartu Vangla selgitas 22.02.2017. a vastuses, et ta ei ole A. Särki osas SKA otsustes

märgituga arvestanud, sest ei olnud SKA otsustest teadlik, kuid sellest teadmine ei oleks

tinginud A. Särki osas teistsuguse otsuse tegemist, kuna töövõimekaotus ja keskmine puue ei

tähenda suutmatust vanglas igapäevaselt toime tulla. Vangla teatab, et A. Särki ei ole ajal, mil

ta viibis R. Madiga ühes kambris (09.05.-27.07.2016) taotlenud endale abistaja määramist

ning kaebaja ei ole esitanud vanglale otsest tahteavaldust, et ta määrataks A. Särki hooldajaks.

Vangla märgib, et asjaolude aset leidmisest piisava aja möödumise tõttu ei suutnud kaebaja

nimetatud vanglaametnikud meenutada, kas kaebaja andis neile teada väidetavatest

lisakohustuste täitmisest seonduvalt kambrikaaslase pesu ja nõude pesemise ning kambri

koristamisega, kuid välistada ei saa, et kaebaja seda tegi, kuivõrd kinnipeetavate kurtmine

vanglaametnikele nii kambrikaaslaste kui olmetingimuste üle on igapäevaselt tavapärane.

13. Tartu Vangla esitas 10.03.2017 vastuse, milles ta märgib, et eksis 22.02.2017. a vastuses

R. Madi ja A. Särki ühte kambrisse paigutamise alguskuupäeva osas ning õige kuupäev on

31.05.2016.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et R. Madi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli R. Madi kaebus halduskohtule

lubatav (I); seejärel hindab, kas kaebaja kahju hüvitamise taotlus oli põhjendatud (II) ning

viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III).

I

16. HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi

apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja

halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi

ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest

olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse

eseme piiritlemiseks vajalik.

17. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette

kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib

kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt

rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette

VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või

vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla

on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas

on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid

ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb

halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust

menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

(Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p

12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega

sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.

18. Halduskohtule esitatud kaebuses märgitust nähtuvalt nõuab kaebaja varalise kahju

(hooldamistasu summas 400 eurot) hüvitamist, kuna ta pidi koristama kambrit igapäevaselt

kolm korda, pesema A. Särki vanglavormi ja toidunõusid, ka WC potti ja põrandat. R. Madi

on kohtueelses menetluses nimetanud kambri koristamist ja toidunõude pesemist, kuid

kaebuses on ta lisaks väitnud kambrikaaslase vanglavormi pesemist. Seega on kaebaja

kaebuses märkinud täiendava kahju hüvitamise nõude aluse, mida ta kohtueelses menetluses

esitanud ei ole. Tartu Halduskohus tagastas 29.08.2016. a määrusega (tl 11-12p) kaebuse

kahju hüvitamise nõudes seoses isiklike pesuvahendite kasutamisega ning muus osas võttis R.

Madi kaebuse menetlusse, s.h ka kambrikaaslase vanglavormi pesemise osas. Kuna kaebajal

on kaebuses täiendavalt nimetatud asjaolu osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, siis

selles osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning jätab HKMS § 151 lg 1 p 1 ja §

121 lg 1 p 4 alusel R. Madi kaebuse läbi vaatamata osas, mis seondub kambrikaaslase

vanglavormi pesemisega. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks üksnes seonduvalt

kambrikaaslase toidunõude pesemisega ja kambri koristamisega.

II

19. Kaebaja on esitanud halduskohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse.

Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kohtupraktika kohaselt võib

kahjuhüvitise nõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju

tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või

vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema

kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud

mõjuvaid põhjuseid. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks

kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju

tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu

kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida (Riigikohtu 27.05.2016. a

otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Esmased õiguskaitsevahendid RVastS § 7 lg 1 tähenduses

peavad olema suunatud kahju põhjustava avaliku võimu õigusvastase tegevuse või

tegevusetuse tõrjumisele. Teisisõnu tuleb neid vahendeid kasutada selleks, et vältida kahju

tekkimist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tagajärjeks ei saa olla ühe poole

rikastumine (Riigikohtu 11.03.2010. a otsus nr 3-3-1-2-10, p 20).

20. Asja materjalidest nähtuvalt paigutati kaebaja ja A. Särki samasse kambrisse 31.05.2016,

misjärel umbes nädala pärast, 06.06.2016 esitas kaebaja vanglale avalduse, milles ta soovis

A. Särki hooldamise eest saada hüvitist, kuna viimane ei pese toidunõusid ega korista

kambrit. Ka teises, 27.06.2016 vanglale esitatud taotluses märkis kaebaja, et soovib saada A.

Särki hooldamise eest tasu. Seega on eeltooduga kaebaja vanglale teada andnud, et kuna

kambrikaaslane A. Särki ei pese nõusid ega korista kambrit, siis peab ta enda poolt nende

kohustuste täitmist A. Särki eest viimase hooldamiseks, mille eest ta soovib saada tasu.

Kaebaja apellatsioonkaebuse ja 14.02.2017. vastuse väidetel ta korduvalt palus, et ta

paigutataks ümber teise kambrisse. Vangla väitel (22.02.2017. a vastus) ei suutnud kaebaja

kaebuses nimetatud ametnikud enam meenutada, kas kaebaja andis neile teada väidetavatest

lisakohustuste täitmisest, kuid seda välistada ei saa. Eelnevat arvestades ei ole esmaste

õiguskaitsevahendite mittekasutamist käesolevas asjas ringkonnakohtul võimalik tuvastada.

21. Halduskohus märkis otsuses (p 11), et isikule, kes viibib kinnipidamisasutuses, määrab

hooldaja ja maksab selle eest tasu kohalik omavalitsus, kelle territooriumil

kinnipidamisasutus paikneb. Ringkonnakohus peab vajalikuks eeltoodud osas halduskohtu

põhjendusi muuta. Kohtupraktikas on sedastatud (Tartu Halduskohtu 08.11.2013. a otsus nr 3-

13-615, p 15; Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2016. a otsus nr 3-14-52083, p-d 17-18), et VangS-

is ning vangistust reguleerivates alamalseisvates õigusaktides puuduvad konkreetsed normid

puudega kinnipeetavale abistaja määramise kohta, kuid sellega ei ole võimalik põhjendada

kaebaja subjektiivse nõudeõiguse puudumist. Konkreetse normi puudumisel tuleb raske

puudega kinnipeetava õigused tuletada VangS-i teistest normidest koosmõjus Põhiseaduse ja

teiste asjassepuutuvate seadustega. Vangistusõiguses eeldab sotsiaalriigi mudel, et vangistust

kandvale isikule võimaldatakse individuaalset abi ja sotsiaalhoolekannet (VangS-i

kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 144). Kehtivast objektiivsest õigusest tuleneb

vanglale kohustus vajadusel osutada liikumispuudega isikule ka abistaja teenust, kuigi

siseriikliku õiguse kohaselt on see väljaspool kinnipidamisasutusi kohaliku omavalitsuse

ülesandeks. Seega kinnipidamisasutuses viibiva isiku korral on kohustatud isikuks vangla,

mitte kohalik omavalitsus. Olukorras, kus tuvastatakse, et kinnipeetav vajab toimetulekuks

kõrvalist abi, on vangla ülesanne see korraldada.

22. Halduskohus tuvastas otsuses (p 13), et A. Särkile ei ole määratud puuet. Samas väitis

kaebaja 30.08.2016. a avalduses (tl 17), et A. Särki on väitnud, et tal on 80% puue. Kuna asja

materjalide hulgas ei olnud andmeid eeltoodud väite õigsuse kontrollimiseks, siis pidas

ringkonnakohus vajalikuks koguda ise tõendeid ja nõudis 03.02.2017. a kirjaga SKA-lt A.

Särki kohta infot. SKA teatas 07.02.2017. a vastuses (tl 61), et A. Särkile on määratud SKA

poolt 03.01.2012. a otsusega nr 819238 (tl 63-63p) püsiv töövõimetus 90% ulatuses kestusega

28.11.2011-30.11.2016 ning 03.01.2012. a otsusega nr 819239 (tl 62-62p) tuvastati keskmine

puue kestusega 28.11.2012-30.11.2016. Ringkonnakohus võtab SKA vastuse koos lisadega

asja materjalide juurde. SKA-lt saadud infole tuginedes on ebaõige halduskohtu väide, et A.

Särkile ei ole määratud puuet ning ringkonnakohus muudab vastavas osas halduskohtu otsuse

põhjendust, lugedes asjas tuvastatuks, et A. Särki oli vaidlusalusel perioodil keskmise

puudega isik.

23. SKA 03.01.2012. a otsusest nr 819239 nähtuvalt arvas ekspertarst R. Tali, tuginedes

muuhulgas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 2¹ p-le 3, et A. Särkil

esineb keskmine puue. PISTS § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise

või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate

suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel

alustel. PISTS § 2 lg 2¹ p 3 kohaselt on keskmine puue inimesel, kellel igapäevases

tegutsemises või ühiskonnaelus osalemises esineb raskusi. Seega ei ole A. Särki osas

tuvastatud, et ta vajab kõrvalabi, kuna ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute,

riietumise, liikumise või suhtlemisega. Kaebaja teistsugune arvamus ei väära ekspertarsti

antud hinnangut. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Särki ei ole vangla poole

pöördunud endale hooldaja või abistaja määramiseks. Ringkonnakohus nõustub ka

vastustajaga, et töövõimekaotus ja keskmine puue ei tähenda automaatselt suutmatust vanglas

igapäevaselt toime tulla. 30.06.2016. a tervisekaardile tehtud kandest ei nähtu A. Särkile

hooldaja ega abistaja määramise vajadust ning vangla on hinnangu andmisel asjakohaselt

lähtunud ka reaalsest toimetulekust vangla tingimustes. Meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli

20.02.2017. a selgitusest nähtuvalt ei oleks vangla SKA otsuse teadmisel isikliku abistaja

vajalikkuse otsustamisel teistsugust otsust teinud, kuivõrd A. Särki oli suuteline iseseisvalt

sööma, riietuma, pesema ega vajanud kõrvalist abi liikumisel ega kambri pesemisel.

Vastustaja 22.02.2017. a vastusest ilmneb, et A. Särki viibib alates 26.10.2016 uuesti Tartu

Vanglas ning vangla ei ole tervislikust seisundist tulenevalt pidanud talle isikliku abistaja

määramist vajalikuks, vaid leiab, et kontrollitud keskkonnas, milleks vangla on, saab A. Särki

iseseisvalt hakkama. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, kuivõrd seda toetab

selgelt ka SKA otsuses märgitu. Seega ei ole asjas tuvastamist leidnud, et A. Särkil esinesid

vaidlusalusel perioodil toimetulekuraskused, millest tungituna ta vajas hooldamist.

24. VangS § 45 lg 2 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud oma kambrit ja selle sisustust

korras hoidma ja puhastama. Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p 9.13 sätestab, et toidunõud

peseb kinnipeetav ise. Kodukorra p 11.5.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud hoidma puhta

muuhulgas oma elukambri, s.h WC. Asja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks tuvastanud

vaidlusalusel perioodil probleeme A. Särki toidunõude või kambri puhtusega.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et juhul kui kaebaja on

kambrikaaslase eest tema toidunõusid pesnud ja on pidanud kambris puhtuse tagamiseks

tegema täiendavaid puhatustöid, ei anna see kaebajale subjektiivset õigust nõuda vastustajalt

selle eest rahalist kompensatsiooni. Kuna vangla ei ole kaebajat kambrikaaslase hooldajaks

määranud ning haldusasjas ei ole kinnitust leidnud, et kaebajat oleks kambrikaaslase

hooldamiseks ka niisama kohustatud ning kambri koristamise kohustus on kinnipeetaval

tulenevalt VangS § 45 lg-st 2 ja kodukorra p-st 11.5.1, siis on halduskohus põhjendatult

leidnud, et nimetatud ülesannete vabatahtlik täitmine ei anna siiski alust nõuda sellise

tegevuse eest rahalist hüvitist. Ringkonnakohus nõustub selles osas Tartu Halduskohtu

01.11.2016. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Kokkuvõttes on halduskohus otsuses õigesti leidnud, et vastustaja ei ole käitunud

õigusvastaselt, mistõttu ei ole täidetud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused.

25. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

Kaebaja etteheide, et kohus jättis küsitlemata tunnistajad, on asjakohatu, kuna asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja taotlenud halduskohtus tunnistajate ülekuulamist, vaid

on üksnes kaebuses kirja pannud valvurite nimed, kes väidetavalt võivad tunnistada, et ta teeb

kõik ära kambrikaaslase eest. Kuigi kohtul on HKMS § 59 lg-s 3 sätestatust lähtuvalt

võimalik ka ise koguda asjas tõendeid, ei ole halduskohus seda vajalikuks pidanud, leides, et

asjas on esitatud kohtule piisavalt kirjalikke tõendeid (04.10.2016. a määruse p 6, tl 27-27p).

Ka apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja põhistanud täiendavalt, miks ta peab kaebuses

nimetatud valvurite ülekuulamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul puudub selleks asjas

vajadus. Ka ei ole vangivalvurite ütlustega võimalik tuvastada täpselt, kas ja kui palju kaebaja

kambrikaaslase eest toimetas, vaid valvurid saaksid edasi rääkida üksnes kaebaja poolt neile

väidetut, kuid samas on kaebaja enda sellekohased väited asjas ise juba esitanud.

26. Kaebaja väited EIÕK art-te 3 ja 13 rikkumise kohta on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendamatud. EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt

kohelda ega karistada. Käesolevas asjas ei ole kaebaja põhistanud hüvitamisnõuet tema

väärikust alandava kohtlemisega ning ringkonnakohtule sellekohaseid asjaolusid asja

materjalidest ka ei nähtu. Kaebaja viidatud EIK asjades (Strogan vs Ukraina ning Ciucioiu vs

Rumeenia) on isikute kohtusse pöördumise aluseks ebainimlik või alandav kohtlemine seoses

kas politseiametnike poolse väärkohtlemisega või kambripinna vähesusega, millest kumbki ei

seondu käesoleva haldusasja asjaoludega. EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle käesolevas

konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda

kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi tagama, et

riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et

õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks

võimaliku tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (26.10.2000. a otsus Kudła vs Poola, p

17). See kohustus seob eelkõige seadusandjat, kes on kohustatud kehtestama normid, mis

piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse (Riigikohtu

üldkogu 22.03.2011. a otsus nr 3-3-1-85-09, p 75). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle,

et kaebaja on saanud hüvitamisnõudega pöörduda esmalt haldusorgani poole ja seejärel ka

kohtu poole. Seega ei ole kaebaja õigust tõhusale menetlusele kuidagi piiratud.

III

27. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus R. Madi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja tühistab Tartu Halduskohtu 01.11.2016. a otsuse osas, milles

halduskohus lahendas R. Madi kaebuse kambrikaaslase vanglavormi pesemisega

seonduvalt ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab R. Madi kaebuse kahju

hüvitamiseks seonduvalt kambrikaaslase vanglavormi pesemisega läbi vaatamata.

Ringkonnakohus jätab Tartu Halduskohtu 01.11.2016. a otsuse resolutsiooni p-i 1

osas muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjustele.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Halduskohus jättis vaidlustatud otsuses menetluskulud poolte endi kanda

(resolutsiooni p 2). Halduskohus on jätnud menetluskulude osas tähelepanuta, et

kaebaja oli halduskohtu 29.08.2016. a määrusega (tl 11-12p) riigilõivu (15 euro)

tasumise kohustusest täies ulatuses vabastatud. HKMS § 118 lg 3 ls 1 kohaselt kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema

kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eelnevat arvestades

tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni pi 2 osas ja teeb vastavas

osas uue otsuse, millega jätab R. Madi menetluskulud (riigilõiv) halduskohtus Eesti

Vabariigi kanda.

29. Tartu Ringkonnakohus jätkas 10.11.2016. a määrusega (tl 46-47) kaebajale

halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks

apellatsiooniastmes. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata, siis jäävad apellatsiooniastmes kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot)

Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel