2-15-5804/85 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 06.06.2016 otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi

ebaõigete andmete muutmiseks ja jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta XX hagi sihtasutus Põhja-Eesti

Regionaalhaigla vastu ebaõigete andmete muutmise nõudes rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 06.06.2016 otsuse resolutsioon muutmata osas, milles kohus

jättis hagi 670 euro suuruse kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuid muuta selles osas

kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).

3. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla apellatsioonkaebus.

5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX kanda.

6. Harju Maakohtu 06.06.2016 otsus osas, milles maakohus jättis XX hagi sihtasutus

Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastu 7938 euro saamiseks rahuldamata, on jõustunud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

21.04.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-5804

Kohtuasi

XX hagi sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

vastu ebaõigete andmete muutmiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.06.2016 otsus

Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja

kaebuse hind

XX apellatsioonkaebus, 670 eurot

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

apellatsioonkaebus, 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Kostja

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), lepingulised esindajad Liisa

Saamot ja Evelin Eding

Kohtuistungi toimumise aeg

16.03.2017

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 16.04.2015 hagi Harju Maakohtusse sihtasutus Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (kostja) vastu tervise infosüsteemis kajastatud ebaõigete andmete

tuvastamiseks ja nende muutmiseks ning sellest tuleneva õigusvastaselt tekitatud kahju 8 608

eurot hüvitamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja suunati riigisaladusele juurdepääsuloa andmiseks Kaitsepolitseiameti (KaPo) poolt

sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse uuringutele. Uuringud toimusid

nii ambulatoorselt kui statsionaarselt, kusjuures statsionaarsed uuringud toimusid vähem kui

kaheksa päeva vältel. Psühhiaatriakliinikus diagnoositi hagejal luululine häire F22.0.

17.04.2012 allkirjastas hageja psühhiaatriakliinikus terviseuuringute tulemuse, saamata

seejuures infot diagnoositud psüühikahäire ja edasise raviplaani kohta. Akt saadeti KaPo-sse,

kuid hageja raskest psüühilisest seisundist jäeti teavitamata elukohajärgne raviasutus ja hageja

tööandja. Hagejale soovitati tervisega seotud andmetest teada saamiseks pöörduda KaPo poole.

10.06.2014 tegi KaPo otsuse, millega keeldus hagejale salajase tasemega riigisaladuse

juurdepääsuloa andmisest. Samuti peatati diagnoosi tõttu hageja teenistus kaitseväes.

Hageja diagnoosiga ei nõustunud ja küsis mitmelt psühhiaatrilt teist arvamust, kes kinnitasid,

et hagejal ei esine luululist häiret F22.0 ning esitas 06.09.2012 Pärnu Maakohtule avalduse

korraldada tema suhtes kohtupsühhiaatriline ekspertiis diagnoosi vaidlustamiseks. 29.10.2012

määras kohus hageja suhtes kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Eksperdid tutvusid ekspertiisi

raames suure hulga materjalidega, mh KaPo poolt hagejaga läbiviidud vestlusega,

videomaterjaliga ja väljavõtetega teistest kohtuasjadest. 01.02.2013 kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 64/41 märkisid eksperdid, et hagejal ei esine

psüühikahäireid ning tal ei ole psüühikahäireid esinenud ka varasema elu jooksul. Ei ole

eluliselt usutav, et diagnoositud haigusnäht ootamatult ilma ravita kadus.

Kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid tervishoiu teenuse osutajale

kehtestatud kvaliteedi ja hoolsuse nõudeid, mis viis vale diagnoosi määramiseni. Muuhulgas

määras kostja vale diagnoosi, rikkudes vaidlusaluse diagnoosi määramise reegleid. Nimelt peab

luululise häire (F22.0) diagnoosimiseks häire avalduma vähemalt kolm kuud. Kostja on

märkinud, et sümptomite algust saab hinnata alates 2012. a jaanuarist, kuid ei ole avaldanud,

millele tuginedes sellise järelduse tegi. Veel enam, kostja ise on selgitanud, et psüühikahäire

esinemist minevikus ei saa meditsiiniteaduslikult hinnata. Seega puudus kostjal võimalus

perioodil 21.03.2012-28.03.2012 teostatud statsionaarsete uuringute alusel ja ka hiljem

teostatud ambulatoorsete uuringute põhjal hageja haigust diagnoosida. Hageja haigusloos ei ole

kirjeldatud sümptomeid, mille avaldumine hagejal eristus normaalse inimese käitumisest.

Eelnevat seisukohta kinnitas mh käimasoleva tsiviilasja raames teostatud ekspertiis. Samuti

rikkus kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaid kohustusi, kui ei asunud hagejat

pärast raske diagnoosi määramist ravima.

Vale diagnoos piirab hageja võimalusi tõusta kaitseväes kõrgematele ametikohtadele. Vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 lg-le 1 on kannatanul õigus nõuda kahju tekitava käitumise

lõpetamist, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev ning vastavalt VÕS § 1047 lg-le 4

ebaõigete andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse

avaldamist avaldaja kulul.

Eelnevale lisaks on kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu tekkinud

hagejale kahju, sest tema tegevteenistus kaitseväes tuli peatada. Hageja teenistus oli peatatud

10 kuud, s.o kuni kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemuste avalikustamiseni. Selle perioodi

eest hageja tasu ei saanud. VÕS § 1043 järgi tuleb teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud

isikul kahju hüvitada, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS § 770 lg-le 1 vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma

kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest. Kooskõlas VÕS §

127 lg-ga 1 ja § 128 lg-ga 4 tuleb kostjal hüvitada nimetatud perioodi eest saamata jäänud tulu

7 938 eurot. Eelnevale lisaks palus hageja kahjuna hüvitada tsiviilasjaga nr 2-12-36023

seonduvad kulud 670 eurot, s.o riigilõiv, ekspertiisi teostamise tasu ja kohtuvälise lahendi

otsimiseks kantud õigusabi kulud. Kostja oli eelnevalt nimetatud tsiviilasja menetlusest teadlik,

sest edastas 09.11.2012 eksperdi taotlusel hagejat puudutava tervisekaardi ja haigusloo, kuid ei

näidanud menetluse vastu huvi üles.

Hageja on pöördunud enne hagi esitamist kostja poole palvega kustutada hageja suhtes tervise

infosüsteemis olev kanne psüühikahäire esinemise kohta ja korvata tekitatud kahju, kuid kostja

on sellest keeldunud.

Kostja vastuväited

2. Kostja hageja nõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja suunati KaPo poolt psühhiaatrilisele läbivaatusele seoses kahtlusega, et hagejal võib

esineda psüühikahäire. Hagejat jälgiti tervishoiuteenuse osutamisel nii ambulatoorselt kui

statsionaarselt perioodil 20.03.2012-17.04.2012, mis võimaldas teha usaldusväärseid järeldusi.

Hageja väide, et temale määrati ebaõige diagnoos, on alusetu.

Kostja on tervishoiuteenuse osutamisel järginud kõiki tervishoiuteenuse osutamise lepingust ja

õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja ei ole teinud diagnoosivigu. Hagejaga vestlesid ja teda

jälgisid statsionaaris viibimise ajal 21.03.2012-28.03.2012 erinevad meditsiinitöötajad:

psühhiaater, psühholoog ja psühhiaatriaõde. Temale teostati psühholoogiline uuring

(23.03.2012), isiksuse uuring MMPI-2 meetodil (26.03.2012), mille tulemusena vormistati

28.03.2012 hagejale esialgne diagnoos – luuline häire F22.0. Seejärel teostati hagejale

neuropsühholoogiline uuring (CANTAB) (04.04.2012) ja aju kompuutertomograafiline uuring

(13.04.2012). Eelnevat kogumis arvestades määrati hagejale diagnoos F22.0 – luululine

(paranoidne) häire. 17.04.2012 viibis hageja isaga psühhiaatri vastuvõtul, kus andis allkirja

KaPo-le väljastatavale järelotsuse blanketile, kus oli märgitud, et hagejal esineb psüühika- ja

käitumishäire F22.0. Vastuvõtul selgitas psühhiaater hagejale ja tema isale psüühikahäire

olemust ning ravi vajalikkust. Isikul, kellele osutatakse terviseteenust tema enda soovil, on

õigus otsustada, kas ja millises meditsiiniasutuses ning missuguse arsti juures ennast ravida.

Kostja osutas hagejale tervishoiuteenust järgides mh VÕS § 758 lg-s 1 sätestatud nõudeid ja

lähtudes tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg-s 1 nimetatud eesmärgist.

Diagnoos „luululine häire“ võtab vastavalt RHK-10-le kokku patsiendi kompleksi omavahel seotud

luulumõtetest. Hageja avaldas erinevatel vestlustel psühhiaatri ja psühholoogiga tema isikuga

seotud mõtete kompleksi, mida saab hinnata luululisena (suurusluul, missiooniluul). Muuhulgas

avaldas hageja haiglasse sissekirjutamisel vale nime, et temast ei teataks; avaldas, et on haiglas

teistsugune kui teised; avaldas, et tal on tundlikku informatsiooni Eesti riigi kohta ning ta on

mures Eesti õiguskorra pärast; sekkus aktiivselt tuttava juriidilistesse probleemidesse, ületades

tavakodaniku reageerimisviisi; avaldas, et teda kuulatakse pealt; väljendas, et KaPo töötaja

käepigistuse ajal sai tema silmadest aru suhtumise muutumist endasse; avaldas arvamust, et tal

on geneetiline soodumus luuretegevuseks; avaldas, et kodukandis levitatakse patsiendi kohta

narkogrupeeringute poolt väärinfot; avaldas, et vihjete teke unenägudes on seotud mingi

kõrgema saatuse/jõu tahtega ning kohati tuleneb see vanaema ekstrasensitiivsusest. Vestlusest

hagejaga on hageja luululise käitumise ja mõtete alguseks hinnatud aega, mis eelnes

esmapöördumisele kostja poole (20.03.2012), s.o aega alates jaanuarist 2012, kui tekkisid

probleemid KaPo-ga. Hageja poolt vestluste ja uuringute käigus avaldatud infot ja hageja

käitumist põhjalikult hinnates, jõudsid kostja erialaspetsialistid järeldusele, et hagejal esineb

psüühiline häire F22.0.

Hiljem pöördus hageja järgmiste tervishoiuteenuse osutajate vastuvõtule, kelleks olid Pärnu

Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater YY, Ambromed Grupp OÜ psühhiaater CC ja OÜ

Sensus psühhiaater TT. YY tuvastas hagejal psüühikahäire puudumise pelgalt visiidi alusel. CC

soovitas pöörduda statsionaarsetele uuringutele. TT järeldas PANSS uuringu ja psühhiaatrilise

intervjuu põhjal, et hagejal ei esine psühhootilise spektri häiret. Kostja poolt hagejale pandud

diagnoosi ei saa ebaõigeks tunnistada teiste tervishoiuteenuse osutajate hinnangute alusel, mis

on antud patsiendi hetkelise terviseseisundi kohta. Teiste tervishoiuteenuse osutajate poolt

hageja psüühilisele seisundile antud hinnangud põhinesid lühiajalistel konsultatsioonidel või

mõnel üksikul uuringul. Ühekordse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik diagnoosi õigsust

hinnata. YY poolt hageja psüühilise seisundi kohta antud hinnangut ei saa pidada

usaldusväärseks, sest viimane tellis hageja haigusloo põhjendusega, et hageja viibib Pärnu

Haigla Psühhiaatrikliinikus ambulatoorsel ravil, kuid ravil viibimine ei ole põhjendatud, kui

patsiendil ei ole eelnevalt tuvastatud psüühilist häiret. TT teostatud PANSS uuringu alusel

tehtud järeldused ei ole praegusel juhul pädevad, sest PANSS uuringu skaala ei ole diagnostiline

instrument ja PANSS ei ole Eestis valideeritud.

Tsiviilasja nr 2-12-36023 raames teostatud ekspertiis ei ole usaldusväärne, sest järeldus

formuleeriti haiguslooga tutvumise ja kolmetunnise vestluse alusel. Samuti on eksperdid

rikkunud ekspertiisi läbiviimisel seaduses sätestatud nõudeid, andes hinnanguid asjaolude

kohta, mida neilt ei ole küsitud või vastates küsimustele, mille kohta ei ole võimalik

meditsiinialaselt vastata. Hagejale teostatud ekspertiisi eesmärgiks ei olnud hinnangu andmine

kostja poolt osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedile, vaid hageja hetkelisele psüühilisele

seisundile. Seega tuleb kõrvale jätta kõik aktis märgitud etteheited kostja tegevusele diagnoosi

määramisel. Psüühikahäirete esinemist minevikus meditsiiniteaduslikult hinnata ei saa.

Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-12-36023 läbiviidud kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei ole tervikuna

praeguses

kohtuasjas

tõendina

kasutatav,

kinnitab

ka

kohtuasja

menetlemisel

kohtualluvusnõuete ja vastaspoole kaitsenõuete rikkumine. Asjaolu, et kostjalt küsiti tsiviilasja

nr 2-12-36023 raames andmeid hageja haiguse kohta, ei saanud käsitleda võimaluse

pakkumisena olla menetlusse kaasatud. Vaidluse õigeks lahendamiseks tuleb hinnata, kas

hagejale pandud diagnoos vastas tema terviseseisundile ja kas kostja on osutanud hagejale

tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Käimasoleva kohtuasja raames läbiviidud ekspertiis teostati oluliste puudustega, mistõttu tuleb

see tõendina arvestamata jätta. Arvamus on sisuliselt põhjendamata, arvestamata on jäetud asjas

määravat tähtsust omavate materjalidega, hinnangut ei ole antud kostja poolt diagnoosi

määramiseks tehtud toimingute ja läbiviidud uuringute piisavuse kohta ning eksperdi esitatud

etteheited on vormilised, aga järeldused sisulised. Ekspert ei tuginenud arvamuse andmisel

mitte ühelegi konkreetsele õigusaktile või ravijuhisele, millest nähtuks, et kostja on rikkunud

kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel. Selle asemel tuleks arvestada kostja tellitud täiendava

arvamusega eksperdilt dr UU-lt, kes omab F20-F29 gruppi kuuluvate psüühiliste häirete

diagnoosimisel märkimisväärseid kogemusi. UU asus seisukohale, et kostja on hagejale

tervishoiuteenust osutanud nõuetekohaselt ja hoolikalt ning hageja tervisekaardil ja haigusloos

märgitu pinnalt ei teki kahtlust hagejale pandud diagnoosi õigsuses.

Hageja on oma nõude alusena vääralt tuginenud deliktilise vastutuse sätetele. Kostja poolt

tervise infosüsteemi andmete edastamise näol on tegemist seadusest tuleneva kohustuse

täitmisega ja mitte nende avaldamisega VÕS sätete kohaselt. Vastavalt TTKS § 41 lg-le 1,

isikuandmekaitse seaduse (IKS) § 21 lg 2 p-le 3 ja sotsiaalministri 18.09.2008 määruse nr 56

„Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise

tingimused ja kord“ § 1 lg-le 4, kui kohus peaks tuvastama, et kostja on hagejale pannud ebaõige

diagnoosi, ei oleks võimalik ebaõigete andmete kustutamine, vaid parandamine andmete

täiendamise teel. Andmesubjektil on õigus vastavalt IKS § 21 lg-le 1, TTKS § 592 lg-le 1 ja

Vabariigi Valitsuse 14.08.2008 määruse nr 131 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ § 15 lg-le

1 nõuda tervise infosüsteemi ebaõigeid isikuandmeid edastanud isikult õigete isikuandmete

edastamist tervise infosüsteemi. Kuid selleks tuleb esmalt tuvastada, et edastatud andmed oli

ebaõiged. Kui siiski vaidlus lahendada deliktilise vastutuse sätete alusel, ei vastuta kostja

hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest VÕS § 1047 lg 1 alusel, sest andmete avaldaja ei

teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest ja ei pidanudki teadma.

Hagejal tekkinud kulutused ja kahju ei ole põhjustatud kostja tegevusest ning kostja ei vastuta

hageja ees deliktilisel või lepingulisel alusel. Hageja esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja

lahkus tegevteenistusest temale pandud diagnoosi tõttu. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse

(KVÜÕA) edastatud dokumentidest nähtub, et hageja esitas avalduse akadeemilisele puhkusele

minekuks 16.03.2012, kuid esimene ambulatoorne visiit toimus alles 20.03.2012. Seega oli

hagejal plaan akadeemilisele puhkusele minna ja seeläbi teenistussuhe peatada enne esialgse

läbivaatuse tegemist ja esialgse diagnoosi panemist. Arusaamatu on hageja määratletud

teenistusest eemalviibimise periood 10 kuud, sest hageja lubati akadeemilisele puhkusele alates

02.04.2012 kuni 01.04.2014 ja teenistussuhe peatati vahemikus 02.04.2012-01.04.2013. Pärnus

tehtud ekspertiis allkirjastati koostajate poolt 03.03.2013-04.03.2013, kuid akadeemilise

puhkuse katkestamise avalduse esitas hageja 23.09.2013.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt. Maakohus kohustas kostjat muutma

andmete parandamise teel tervise infosüsteemis esinev ebaõige kanne hagejal esineva F22.0

diagnoosi kohta. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt kahju väljamõistmiseks.

Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping VÕS § 758 lg 1 mõttes,

millega tervishoiuteenuse osutaja kohustus osutama oma kutsetegevuses teisele isikule

tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides

läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama

patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Eksperdiarvamusest, hageja

tervisekaardist ja haiguslugude väljavõtetest nähtus, et kostja oli tervishoiuteenuse osutaja

kohustusi diagnoosi pannes rikkunud.

Kostja ei jälginud hagejat vastava diagnoosi panemisel piisava aja jooksul ja ei toonud välja

missuguseid hageja mõtteid pidas kostja luululiseks. Ekspert selgitas arvamuses veenvalt ja

piisava põhjalikkusega, milliste nõuete vastu on kostja hagejale diagnoosi pannes eksinud.

Luulise häire diagnostiliste juhiste kohaselt on luulumõtted peamine või ainuke arvestatav

kliiniline tunnus. Need peavad avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga,

mitte kultuurimiljööga. Haigusloos nr 274981 olevast uuritava psüühilise seisundi kirjeldusest

ei nähtunud hagejal luululise (paranoidse) häire diagnostilistele kriteeriumidele vastavat

psüühikahäiret. Haigusloos märgitud psühhiaatrilistest kirjeldustest ei selgunud üheselt

mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi on hinnatud luulumõteteks

ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning

ajalist kestvust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Uuritaval diagnoositi häire liiga

lühikese statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Diagnoosi kahtluse korral tulnuks

kaasata teine eriarsti ja koguda objektiivset informatsiooni psühhiaatrilise uurimise algatajalt.

Vastavalt haigusloo sissekannetele ei määratud uuritavale ega soovitatud temal diagnoositud

haigusele vastavat ravi. Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks vastupidine, s.t hagejale

vastava diagnoosi panemine oli põhjendatud. Kostja esitatud UU seisukoht ei olnud praegusel

juhul tõendina kasutatav, sest sealt ei selgunud, kelle kohta on arvamus antud ja missugustest

nõuetest on arvamuse andmisel lähtutud.

Kooskõlas IKS § 21 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 3, TTKS § 42 lg-ga 2 ning sotsiaalministri 18.09.2008

määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide

säilitamise tingimused ja korra“ § 1 lg-ga 4 oli hagejal õigus nõuda andmete parandamist.

Vastavas osas rahuldas kohus hageja nõude ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise

teel tervise infosüsteemis esinevat ebaõiget kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta.

Hageja nõudis lisaks 7 938 euro suuruse kahju hüvitamist, kuivõrd tal tuli võtta KVÜÕA-s

akadeemiline puhkus ja tegevteenistus peatada. Kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele

üksnes siis, kui kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on VÕS § 127 lg 4 mõttes

põhjuslik seos. KVÜÕA 22.03.2012 käskkirjast nähtus, et hageja esitas avalduse

akadeemilisele puhkusele minekuks 16.03.2012 ja ta lubati 22.03.2012 käskkirjaga tervislikel

põhjustel kaheks aastaks akadeemilisele puhkusele. 22.03.2012 vormistati hageja suhtes ka

teine käskkiri, millega hageja teenistussuhe peatati perioodiks 02.04.2012 kuni 01.04.2013.

Käskkirjadest nähtuvalt ei olnud hageja akadeemilisele puhkusele siirdumine ja tema

teenistussuhte peatamine põhjuslikus seoses kostja poolt pandud diagnoosiga, sest käskkirjad

olid vormistatud enne diagnoosi panemist.

Eelnevale lisaks palus hageja kostjalt välja mõista 670 eurot, mida hageja oli kandnud

menetluskuludena tsiviilasja nr 2-12-36023 raames. Nimetatud kohtuasjas tasus hageja

riigilõivu 50 eurot, ekspertiisitasu 380 eurot ja lepingulisele esindajale tasu õigusabi osutamise

eest 240 eurot. Nimetatud kulud ei olnud põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja esitas

kohtusse avalduse eeltõendamismenetluse läbiviimiseks ja kostja ei olnud menetluses

menetlusosaline. Eeltõendamismenetlus viidi läbi hagita menetluse raames ja TsMS § 172 lg 2

kohaselt, kui hagita menetluses osaleb üksnes avaldaja, kannab menetluskulud avaldaja ise.

Kostja poolt diagnoosi panemine ei kohustanud hagejat eeltõendamismenetluses kohtu poole

pöörduma, sest hagejal oli võimalik oma õigusi kaitsta ka hagimenetluses. Seega ei olnud kostja

tegevus põhjuslikus seoses kahju tekkimisega.

Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt ja hageja kahest nõudest rahuldas kohus ühe, jättis

kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis kostjalt välja

mõistmata kahju 670 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus kohtul teha

uus otsus, millega kahjunõue rahuldada ja jätta hageja maakohtus kantud menetluskulud 80%

ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja

rikkus oluliselt menetlusõigust.

Kostja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust selleks vajaliku hoolega, mis tõi endaga kaasa

vale diagnoosi panemise. Hageja pöördus 2012. aastal kohtu poole, et enne kohtumenetlust

nõude esitamiseks vajalikke tõendeid koguda. Maakohus viis tsiviilasja nr 2-12-36023 raames

läbi kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi hageja terviseseisundi hindamiseks.

Selle käigus tuvastati, et hagejal ei esine ja ei ole ka varem esinenud psüühilist häiret. Eelnev

andis hagejale tõsikindla veendumuse, et kostja on diagnoosiga eksinud ja oli indikaatoriks

järgmiste sammude osas.

Põhjuslik seos avaldub sündmuste järjestikuses ahelas. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb

kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse väidetav tegu

(kostja diagnoos) kõrvale ja uuritakse, kas tagajärg (eeltõendamismenetlus) oleks ka ilma

selleta toimunud. On ilmne, et vale diagnoosita ei oleks hageja kohtusse pöördunud. Maakohtul

oli kohatu ette heita, et hageja kasutas ära tsiviilkohtupidamises ettenähtud seadusliku vahendi

oma õiguste tagamiseks ja ei pöördunud hagiga kohtusse. Seda enam, et VÕS § 770 lg 4 paneb

meditsiinilise diagnoosivea väljaselgitamise kohustuse patsiendile.

Eelnevale lisaks jättis maakohus otsuses analüüsimata hageja nõude võimalikkuse kohtuvälise

lahendi otsimiseks kantud õigusabikulude osas.

Maakohtu otsus jätta menetluskulud poolte endi kanda oli äärmiselt ebaõiglane. Vaidluse üks

pool oli füüsiline isik, keda esindas menetluses lepinguline esindaja ja teine pool oli suurhaigla,

keda esindas majasisene jurist. Hageja kanda jäid menetluskulud üle 5 000 euro, kuid kostja

kanda üksnes ekspertiisikulu 271 eurot. Kohus asus väärale järeldusele, et sisuliselt rahuldati

hagi pooles ulatuses. Kohtul tulnuks silmas pidada nõuete kaalu, mitte nende arvu, sest hageja

jaoks oli olulisem just diagnoosi ümberlükkamine ja tervise infosüsteemis kande muutmine

ning selle osas toimus ka peamine arutelu. Ühtlasi tulnuks menetluskulude jaotuse määramisel

arvestada sellega, et hageja on enne menetluse algust ja ka menetluse käigus pakkunud kostjale

kompromissi, millega kostja ei nõustunud.

Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud osas maakohtu otsus

muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus hagi osaliselt

rahuldas ja kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel tervise infosüsteemis olevat

kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta ning saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks või teha otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust.

Kohus tugines vääralt eksperdiarvamuses märgitule, et kostja on teinud diagnoosivea, sest ei

olnud üheselt mõistetav, milliseid hageja käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati

luulumõteteks, ei olnud võimalik tuvastada, et hageja luulumõtted on esinenud vähemalt kolm

kuud ja diagnoosi määramisele eelnenud uuringud olid ajaliselt ebapiisavad.

Psüühilise häire diagnoosimisel on psühhiaatri peamiseks tööriistaks vestlus patsiendiga, mis

annab võimaluse tuvastada luululise mõtte olemasolu ja nende ajalise kestvuse. Kostja on

vastuses hagile toonud välja haigusloos dokumenteeritud hageja mõtete kompleksi, mida

hinnati luulisena (haiglasse sissekirjutamisel avaldas valenime, et temast ei teataks; avaldas, et

on haiglas teistsugune kui teised; avaldas, et tal on tundlikku informatsiooni Eesti riigi kohta

ning ta on mures Eesti õiguskorra pärast; avaldas, et teda kuulatakse pealt; väljendas, et KaPo

töötaja käepigistuse ajal sai tema silmadest aru suhtumise muutumise endasse jne). Ka UU on

selgitanud ekspertarvamuses, et haigusloos esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja

suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid. On ebaõige järeldada, et hagejale määratud diagnoos

on ebaõige pelgalt seetõttu, et arst ei ole haiguslukku märkinud, mida ta peab anamnestilistest

andmetest ja patsiendi poolt avaldatust luulumõteteks. Eelnevat ei nõua ka sotsiaalministri

18.09.2008 määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende

dokumentide säilitamise tingimused ja kord“. Isegi kui arstil see kohustus oleks, ei saa määratud

diagnoosi vormilise vea tõttu automaatselt ebaõigeks lugeda ja psüühiliselt haiget inimest

terveks. Kohus ei ole otsuse tegemisel eelnevaga arvestanud.

Kostja on läbivalt menetluse kestel selgitanud, et luululise käitumise ja mõtete algusajaks on

hagejaga peetud vestluste põhjal hinnatud aega, mis eelnes kliinikusse esmapöördumisele.

Anamnestilised andmed andsid arstile aluse järeldada, et hageja käitumuslikud häired on

kestnud juba mõnda aega enne seda kui ta julgeolekukontrolli käigus terviseuuringutele suunati.

Eelnevale tuginedes järeldas raviarst, et hageja psüühikahäire oli diagnoosi määramise hetkeks

kestnud enam kui kolm kuud. Psühhiaater ei ole küll haiguslugu vormistades konkreetselt

märkinud, mis ajahetkest hagejal luululised mõtted hakkasid avalduma, kuid tegu on pelgalt

vormistusliku veaga.

Vale on eksperdi istungil antud selgitus ja kohtu järeldus, et hagejat tulnuks diagnoosi

määramiseks uurida vähemalt kolm nädalat. Luululise häire F22.0 diagnoosimiseks ei ole ette

nähtud minimaalset ajalist kestust, mille jooksul tuleb patsienti ambulatoorselt või

statsionaarselt uurida või milliseid uuringuid tuleb teostada. Hetkest, mil psühhiaater tuvastab

ühe või mitme luululise mõtte olemasolu ja selle esinemise vähemalt kolme kuu jooksul, võib

diagnoosi määrata. Eelnevat on tunnistanud ka ekspert kohtuistungil, kui ütles, et diagnoosi

F22.0 võib välja panna ka ühekordse ambulatoorse visiidi käigus. Kohus ei selgitanud, miks

olid praegusel juhul teostatud uuringud ebapiisavad haiguse diagnoosimiseks ja ei ole võtnud

seisukohta, kui pikalt tulnuks hagejat uurida enne diagnoosi väljapanemist.

Kohus tugines otsuse tegemisel peamisele ühele tõendile, milleks oli SS ekspertarvamus, kuid

ei võtnud seisukohta kostja väidetele ekspertarvamuse puuduste osas. Ekspert jättis oma

arvamuse sisuliselt põhjendamata; ei arvestanud ekspertiisi tehes asjas määravat tähtsust

omavate materjalidega – psühholoogi vestlustega hagejaga, millest joonistusid hageja

luululised mõtted eriti selgelt välja; ei andnud hinnangut kostja poolt hagejale diagnoosi

panemiseks tehtud toimingute ja läbiviidud uuringute piisavuse kohta, märkides vaid lühidalt,

et hagejat uuriti statsionaarselt liiga lühikese aja jooksul; eksperdi poolt esitatud etteheited olid

vormilised, aga järeldused sisulised – eksperdiarvamusest nähtuvalt muudavad vormistuslikud

küsimused diagnoosi sisuliselt ebaõigeks. Ekspert asus väärale järeldusele, et kostja ei osutanud

tervishoiuteenust nõuetekohaselt.

Kohus jättis põhjendamatult arvestamata UU ekspertarvamusega põhjusel, et arvamusest ei

nähtunud, kelle kohta see oli antud ja missugustest nõuetest arvamuse andja lähtus. UU rääkis

isikust XX, sest hageja isikuandmete kaitse huvides edastas kostja UU-le koopia hageja

tervisedokumentidest, millest olid eemaldatud andmed, mis võimaldanuks hageja isikut

tuvastada. Kuid arvamuses on märgitud, et UU tutvus XX tervisekaardiga ja haiguslooga nr

274981. Kohus ei avaldanud kostjale, et vajab selgitusi või tõendeid seoses kõnealuse

arvamusega. Vajadusel oleks kostja saanud kohtule esitada tõendina AA-le saadetud e-kirja

koos krüpteeritud dokumentidega.

Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vaidlustatud osas maakohtu otsus

muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata kahju hüvitamiseks 670 eurot

ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse hagi osaliselt

rahuldatud osas, so osas, milles kohus kohustas kostjat muutma andmete parandamise teel

tervise infosüsteemis olevat kannet hagejal esineva F22.0 diagnoosi kohta. Maakohtu otsust ei

ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hageja nõude kostjalt kümne kuu töötasu suuruse

kahjuhüvitise 7 938 eurot välja mõistmata. Nimetatud osas on kohtuotsus TsMS § 456 lg 4

kohaselt jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb osaliselt tühistada menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha TsMS §

657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

Vaidlus puudub selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping

VÕS § 758 lg 1 mõttes, s.t leping, millega üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) kohustus osutama

oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi

arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma

patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning

tulemustest. Kirjeldatud lepingu raames toimusid vahemikus 20.03.2012 kuni 17.04.2012

mitmed vastuvõtud ja läbivaatused ning viidi läbi erinevad uuringud, mille tulemusena määrati

hagejale diagnoos luululine häire F22.0.

Poolte peamine vaidlus seisneb selles, kas kostja määras hagejale tervishoiuteenust osutades

õige diagnoosi, s.t kas tervishoiuteenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise

ajal ja kas seda osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762).

Hageja on seisukohal, et kostja ei osutanud hagejale tervishoiuteenust piisavalt heal tasemel ja

hoolsalt, mistõttu määras hagejale 2012. aastal vale diagnoosi. Kostja seevastu on veendunud,

et hagejale osutatud teenus vastas arstiteaduse üldisele tasemele ja teenus oli osutatud hoolsalt.

Seega tuli kohtul tuvastada, kas kostja osutatud tervishoiuteenus hagejale diagnoosi määramisel

vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas seda osutati tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg 1 nõuet, mille kohaselt peab

kohus hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, igakülgselt ja objektiivselt

ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud

või mitte. Maakohus on otsuse rajanud ekspert SS ekspertarvamusele ning jätnud kostja

vastuväidetele ja neid kinnitavatele tõenditele hinnangu andmata, millega on rikutud TsMS §

442 lg-t 8, mille kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja

faktiliste väidetega ja kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta

seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetlusnormi rikkumine on

apellatsioonimenetluses kõrvaldatav ja järgnevalt analüüsib ringkonnakohus poolte väiteid ja

neid kinnitavaid tõendeid.

Vaidlust ei olnud selles, et 07.03.2012 võeti hagejalt seoses riigisaladusele juurdepääsuloa

andmisega KaPo poolt nõusolek hageja psühhiaatrilisele läbivaatusele saatmise kohta ja ta

suunati

psühhiaatrilisele

läbivaatusele

sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliinikusse. Kostja uuris hagejat enne vaidlusaluse diagnoosi määramist nii

ambulatoorselt kui statsionaarselt. 20.03.2012 viibis hageja psühhiaatrilisel läbivaatusel, mille

tulemusena märkis psühhiaater esialgseks diagnoosiks paranoiline isiksus? F60.0; luululine

häire? F22.0 ja suunas patsiendi uuringutele II osakonda. Hageja viibis perioodil 21.03.2012-

28.03.2012 kostja juures statsionaarsel uuringul II osakonnas, kust lahkus omavoliliselt,

soovides jätkata uuringuid ambulatoorselt. Sel perioodil teostati patsiendile psühholoogiline

uuring (23.03.2012), isiksuse uuring MMPI-2 meetodil (26.03.2012) ning teda jälgiti.

Statsionaarse uuringu tulemusena vormistati 28.03.2012 patsiendile haiglast välja kirjutamisel

esialgne diagnoos. 02.04.2012 käis hageja psühhiaatri vastuvõtul, 04.04.2012 viibis ta

psühholoogi vastuvõtul, kus talle teostati neuropsühholoogiline uuring (CANTAB) ning

13.04.2012 teostati hagejale aju kompuutertomograafiline uuring. Eelnevalt kirjeldatud

tervishoiuteenuse osutamise tulemusena määrati hagejale diagnoos F22.0 – luululine

(paranoidne) häire. 17.04.2012 viibis hageja koos isaga psühhiaatri vastuvõtul, allkirjastas

järelotsuse, kus oli märgitud, et hagejal esineb psüühika- ja käitumishäire F22.0.

Hageja pöördus 06.09. ja 09.10.2012 Pärnu Maakohtusse avaldustega, milles taotles

eeltõendamismenetluse korras ekspertiisi määramist oma psüühilise seisundi hindamiseks.

Pärnu Maakohtu 29.10.2012 ja 20.11.2012 määruste alusel viisid 01.02.2013 hageja suhtes

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi läbi eksperdid psühhiaater RR ja kliinilise

psühholoogia magister TT. Ekspertidele esitati järgmised küsimused: 1) kas hagejal on

esinenud viimase aasta jooksul või esineb tal käesoleval ajal vaimuhaigus või muu

psüühikahäire; 2) kas hageja on võimeline kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ja neid

juhtima; 3) kas hageja oma psüühilise ja vaimse seisundi poolest on võimeline omama relvaluba

ning osalema tegevteenistuses; 4) kas hageja psüühilise ja vaimse seisundi poolest võib olla

enda või teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relvi omama. Ekspertiisi

läbiviimisel kasutasid eksperdid tsiviilasja nr 2-12-36023 ja haldusasja nr 3-12-857 materjale,

hageja tervisekaarte ja haiguslugu ning viisid 18.12.2012 Pärnu Maakohtu hoones läbi

psühholoogilise ja psühhiaatrilise intervjuu. Ekspertiisi tulemusena leidsid eksperdid, et hageja

on psüühiliselt terve ja tal ei ole varasema elu jooksul psüühikahäireid esinenud. Eksperdid

märkisid, et kostja koostatud hageja haigusloos sisalduva psüühilise seisundi kirjeldusest ei

nähtu uuritaval psüühikahäireid üksiksümptomite ega sündroomina. Haigusloos puudus

psühhiaatriline kirjeldus, milles oleks välja toodud psühhopatoloogiale viitavad tunnused; ei

ole kirjeldatud, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati mõttekäigu

sisulisteks häireteks ehk luulumõteteks. Haigusloos ei kirjeldatud psüühilise seisundi

dünaamikat ja sealt ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud

haigestumise algust ning ajalist kestust, mis on diagnoosimisel oluliseks kriteeriumiks. Samuti

ei määratud uuritavale ravi (I kd lk 8-19).

Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi akt ei ole käesolevas asjas asjakohaseks tõendiks, kuivõrd ekspertiisi

lähteülesanne oli erinev. Ekspertiisi peamine eesmärk aktist nähtuvalt oli anda hinnang hageja

hetkelise seisundi kohta, hinnates ühtlasi tema võimelisust relvaluba ja relva omada. Seega ei

ole akt asjakohane küsimuse lahendamisel, kas kostjapoolne tervishoiuteenuse osutamine

märtsis-aprillis 2012 hagejale vastas arstiteaduse üldisele tasemele. Ekspertiisi tulemuste

usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et eksperdid tuvastasid hageja psüühilise seisundi

pelgalt kirjalike materjalide ja lühiajalise vestluse pinnalt ning see oli nende hinnangul ühtlasi

piisav ka hageja psüühilise seisundi kohta tagasiulatuvate järelduste tegemiseks. Samas on

menetluse kestel erinevad arstid (UU, EE- III lk 5-6; 12-16) kinnitanud, et psüühikahäire

esinemist minevikus ei saa meditsiiniteaduslikult hinnata.

Harju Maakohus määras antud tsiviilasjas 04.01.2016 tervishoiuteenuse osutamise kvaliteedi

hindamise ekspertiisi, kus esitas küsimused, kas kostja poolt hagejale pandud diagnoos (tuginedes

haigusloole 274981) vastas tema terviseseisundile ja kas samast haigusloost lähtudes osutas kostja

hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega ( II kd, lk 133-

134). Ekspertiisi viis läbi kohtuekspert SK. Ekspert kasutas ekspertarvamuse koostamisel hageja

haiguslugu, tema tervisekaardis ja RHK-10-s olevaid andmeid. Ekspert selgitas, et luululise häire

peamiseks või ainukeseks arvestatavaks kliiniliseks tunnuseks on luulumõtted. Need peavad

avalduma vähemalt kolm kuud ja olema seotud selgelt isikuga, mitte kultuurimiljööga.

Depressiivsed sümptomid või isegi täielik depressiivne episood võivad esineda ajutiselt, kuid

luulumõtted peavad püsima ka siis, kui meeleoluhäireid ei ole. Samal ajal ei tohi olla

silmanähtavaid ajuhaiguse tunnuseid, kuulmishallutsinatsioone (v.a juhuslikud) ega

anamneesis skisofreeniale iseloomulikke sümptomeid (mõjustusluul, mõtete levik jt). Ekspert

leidis, et uuritaval diagnoositi luululine (paranoidne) häire tema liiga lühiajalise statsionaarse

psühhiaatrilise jälgimise käigus. Tema psüühilise seisundi kirjeldusest ei selgunud üheselt

mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi avaldusi hinnati luulumõteteks ja ei

nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks hinnatud haigestumise algust ning

ajalist kestvust. Hagejale ei määratud ega soovitatud haigusele vastavat ravi. Diagnoosi

kahtluse korral jäeti kaasamata teine eriarst ja kogumata objektiivset informatsiooni

psühhiaatrilise uurimise algatajalt. Lähtudes uuritava huvidest ja headest tavadest, olnuks

õigem piirduda sellega, et hinnangut ei olnud veel võimalik anda ja jätta haigusloos lõplikuks

diagnoosiks nt Z00.4. Eelnevat kogumis arvestades avaldas ekspert, et kostja poolt hagejale

pandud diagnoos ei vastanud tema terviseseisundile ja kostja ei osutanud hagejale

tervishoiuteenust tavaliselt oodatava hoolega (II kd lk 144-150). Ekspert osales ka 16.05.2016

toimunud istungil, kus selgitas lisaks, et isikut oleks praegusel juhul pidanud statsionaarselt

uurima vähemalt kolm nädalat, kuid see nõue ei tulene õigusaktidest. Samas märkis ta istungil,

et F22.0 häiret võib teatud juhtudel olla võimalik diagnoosida ka ambulatoorse visiidi ajal poole

tunni jooksul. Lisaks avaldas ekspert, et pelgalt ambulatoorse kaardi ja haigusloo põhjal

diagnoosi määrata või nentida selle puudumist ei ole võimalik. Ekspert arvas, et kui haigusloost

ei selgu, milliseid mõtteid on hinnatud luululisteks, muudab see diagnoosi tühiseks. Nimetatud

vormistusliku nõude pärinemist õigusaktidest ekspert kinnitada ei osanud, kuid avaldas, et

praktika on selline (III kd lk 12-15).

Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et kohtuekspert SS koostatud

ekspertiisiakt on asjakohane tõend. Vastavalt TsMS § 301 lg-le 1 peab eksperdiarvamus

sisaldama uuringute üksikasjalikke kirjeldusi, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja

põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul nähtub

esitatud ekspertarvamusest, millistest alusdokumentidest on ekspert ekspertiisi läbiviimisel

lähtunud ning millistel asjaoludel eksperdi lõppjäreldused põhinevad, s.t akt vastab seaduses

sätestatud nõuetele. Samal ajal nähtub aktist, et eksperdi hinnangul ei vastanud kostjapoolne

tervishoiuteenuse osutamine eelkõige vormiliselt tunnustatud praktikale: psüühilise seisundi

kirjeldusest ei selgunud üheselt mõistetavalt, milliseid uuritava käitumuslikke või sõnalisi

avaldusi hinnati luulumõteteks ja ei nähtunud, et luululise häire diagnoosi püstitamisel oleks

hinnatud haigestumise algust ning ajalist kestvust. Aktis ei märgitud, missugusest õigusaktist

eelnevalt kirjeldatud kohustus tulenes. Seda ei avaldanud ekspert ka istungil. Sotsiaalministri

18.09.2008 määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende

dokumentide säilitamise tingimused ja kord“ on üksikasjalikult kirjeldatud, mis peab olema

kajastatud tervishoiuteenuse osutamise dokumentides. Kuid sealt ei nähtu, et dokumentides

peaksid olema kajastud elemendid, mille puudumist ekspert SK aktis ette heitis. Teenuse

osutamise sisulise külje kriitikana märkis ekspert, et hagejale pandi diagnoos liiga lühikese

statsionaarse psühhiaatrilise jälgimise käigus. Kuivõrd samal ajal nentis ekspert, et teatud

juhtudel on võimalik ka poole tunni jooksul diagnoos panna, ei saa kohtu hinnangul eelnevat

etteheidet otsuse tegemisel arvestada. Eelnevalt kirjeldatud eksperdi avaldusest nähtub, et

diagnoosi määramise kriteeriumid on patsienditi erinevad.

Kostja esitas oma vastuväidete kinnitamiseks psühhiaatria ja kohtupsühhiaatria eriarsti UU

ekspertarvamuse, kus palus anda arvamus enda tegevusele hagejale diagnoosi määramisel.

Maakohus jättis eelnevalt kirjeldatud tõendi arvestamata põhjusel, et arvamusest ei nähtunud,

kelle kohta see oli antud – dokumendis räägiti isikust XX ja seal ei kajastatud, millistest

nõuetest oli vastava arvamuse andmisel lähtutud. Vastuses kostja apellatsioonkaebusele avaldas

hageja, et UU arvamus ei ole tõendina käsitletav.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja ja maakohtuga, et tegemist ei ole tõendiga, kuivõrd ei olnud

selge, kelle kohta arvamus esitati. Vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 on tsiviilasjas tõendiks

igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses

sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla

tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend,

vaatlus ning eksperdiarvamus (TsMS § 229 lg 2). TsMS § 293 lg 2 kohaselt, kui

menetlusosaline on kohtule esitanud eriteadmistega isiku kirjaliku arvamuse ja isikut ei kuulata

üle tunnistajana, hinnatakse arvamust dokumentaalse tõendina. Seega on UU arvamus

praeguses tsiviilasjas käsitletav dokumentaalse tõendina, kuivõrd vastab viidatud

õigusnormides sätestatud tingimustele. Viidatud tõendit tuleb arvestada ja maakohtu etteheited

ei ole õigustatud, sest arvamusest nähtub, et see anti haigusloo nr 274981 (langeb kokku hageja

haigusloo numbriga) ja patsiendi tervisekaardi alusel. Lisaks nähtus kostja esitatud e-

kirjavahetusest ülesande püstitus ja arstile saadetud materjalid (III kd lk 56-121). Sarnaselt

kohtu poolt määratud ekspertiisi teostajaga tõdeb ka UU, et haigusloo vormistuses oli puudusi.

Haigusloos oleks võinud olla kokkuvõte, milliste sümptomite või mõtete esinemist luululiseks

peeti, kuid sellise kokkuvõtliku osa puudumine ei muutnud UU hinnangul diagnoosi ebaõigeks.

Arvamuse puhul on tähelepanuväärne ka asjaolu, et UU teadmiste kohaselt on häire esmane

diagnostiline kriteerium ühe või mitme luulu esinemine vähemalt ühe kuu jooksul.

UU tugines 15.04.2016 arvamuses hageja tervisekaardile ja haigusloole 274981, kust olid

eemaldatud patsiendi isikuandmed, mis võimaldanuks tema isik kindlaks teha. Ekspert märkis,

et dokumentidest nähtuvalt intervjueeriti patsienti mitmeid kordi, lisaks teostati

neuroloogilised, psühholoogilised ja neuropsühholoogilised uuringud. Telefoni teel

intervjueeriti patsiendi ema. Seega on informatsiooni kogutud hoolikalt ja põhjalikult.

Psühholoogilised, neuropsühholoogilised ja neuroloogilised uuringud ei ole vältimatud

psühhiaatrilise diagnoosi asetamiseks, kuid need viidi patsiendi puhul läbi täiendavate

uuringutena, mis lisasid patsiendile asetatud diagnoosile usaldusväärsust. Ekspert selgitas, et

luululist häiret on tihti raske diagnoosida ja selle juurde ei kuulu reeglina silmnähtavalt

kummalist käitumist ja enamasti ei pea isik end ka haigeks. Häire esmane diagnostiline

kriteerium on ühe või mitme luulu esinemine vähemalt ühe kuu jooksul. Patsiendi haigusloos

esineb mitmeid tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluuludele viitavaid tähelepanekuid (avaldas,

et tal on olnud raskeid aegu, kui nägi kõigis vaenlasi; rääkis oma kodukandi haaramisest ja

varjatult juhtimisest narkootikumide tootjate poolt; väljendas usku vanaema poolt antavasse

jõustusse „kolmanda silma läbi“ jne). Patsiendile teostatud psühholoogilised uuringud tõid esile

mitmeid kõrvalekaldeid mõtlemises, hoiakutes, tunnetustegevuses, tähelepanuvõimes ja

töömälus. Ekspert märkis, et patsiendile asetatud diagnoosi põhjendus oleks paremini jälgitav,

kui haigusloos oleks sisaldunud kokkuvõte, milliste sümptomite või mõtete esinemist

luululiseks peeti, kuid sellise kokkuvõtliku osa puudumine ei muuda diagnoosi ebaõigeks. Arst

märkis, et psühhiaatriliste uuringute ja haiguslugude koostamise suhtes ei ole olemas seadusega

sätestatud nõudmisi, mida oleks patsiendile diagnoosi panemisel praegusel juhul rikutud.

Haigusloo ja tervisekaardi tekstide põhjal oli patsiendi diagnoos 2012. aastal põhjendatud ning

tema reaalsustaju häireid ja töövõime langust oli täheldanud kaks psühhiaatrit ja kaks

psühholoogi. Seega osutati patsiendile tervishoiuteenust hoolikat ja diagnoosi õigsuses ei olnud

kahtlusi (III kd lk 5-6).

Hageja esitas maakohtule oma terviseseisundi kohta kirjalikud tõendid - hinnangu olid andnud

ka Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater YY, kelle juures käis hageja kokku kolmel

korral (10.04.2012, 20.04.2012, 24.07.2012), Ambromed Grupp OÜ psühhiaater CC

(10.05.2012) ja OÜ Sensus psühhiaater TT, kelle juures hageja käis kokku viiel korral

(21.09.2012, 28.09.2012, 02.11.2012, 13.11.2012, 12.04.2013). CC avaldas, et ühekordse

ambulatoorse konsultatsiooni alusel ei ole võimalik haigla uuringu tulemusi nägemata haiglas

pandud diagnoosi kinnitada ega vaidlustada, mistõttu soovitas pöörduda elukohajärgsesse

haiglasse või Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinikusse statsionaarsetele uuringutele.

Kohtu hinnangul ei ole YY ja TT seisukohad usaldusväärsed ühelt poolt põhjusel, mida avaldas

CC – ühekordsete ambulatoorsete konsultatsioonide alusel ei ole võimalik ümber lükata haigla

pikemaajaliste uuringute tulemusena pandud diagnoosi. Teisalt ei ole YY järeldused praeguses

asjas usaldusväärsed, sest ta on toimikumaterjalidest nähtuvalt avaldanud valesid andmeid

kostjale või on jätnud täieliku info ekspertiisi teostanud ekspertidele RR-le ja TT-le andmata,

mistõttu ei kajastunud hageja viibimine Pärnu haiglas ravil ekspertide koostatud ekspertiisiaktis

(I kd lk 8-19; lk 162). Hageja ei lükanud ümber kostja väiteid, mille kohaselt ei olnud PANSS

uuringu skaala, mida kasutas TT hageja uurimisel, diagnostiline instrument, Eestis valideeritud

ja kostjale teadaolevalt Eesti tervishoiuteenuse osutajatel ei ole selle kasutamiseks vajalikke

ametlikke õigusi skaala valdajalt ja väljaõpe puudub.

Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel arvestada eelkõige SS koostatud ekspertiisiakti ja UU antud

arvamusega., kusjuures kohus ei ole seotud eksperdiarvamusega, vaid hindab neid juhindudes

TsMS § 232 lg-test 1 ja 2. Nagu ringkonnakohus on eespool märkinud, tuleb praeguse vaidluse

lahendamisel otsustada, kas kostja on hagejale osutanud tervishoiuteenust viisil, mis vastas

arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas seda osutati tervishoiuteenuse

osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. See tähendab, et kohtul tuleb kontrollida, kas diagnoos

määrati diagnostilistele kriteeriumitele vastavalt.

Kohus on seisukohal, et diagnoosi õigsust ei saa üldjuhul väärata viis, kuidas on märkmeid

haigusloosse tehtud (vormiline külg), vaid diagnoosi määramisel on oluline selle sisuline

korrektsus. Nii ekspertiisiaktist kui arvamusest nähtub, et luululise häire peamiseks

diagnostiliseks kriteeriumiks on ühe või mitme luulu esinemine pikema aja jooksul - SS

hinnangul kolme kuu jooksul, UU hinnangul ühe kuu jooksul. Kumbki ekspertidest ei ole

viidanud konkreetsele reeglistikule, kust pärineb nende hinnang luulumõtete ajalise kestvuse

kohta. Seda ei ole teinud ka hageja või kostja. Kohus lähtub otsuse tegemisel sellest, et

luululised mõtted peavad olema F22.0 diagnoosi määramiseks kestnud pikema aja vältel, st tegu

ei ole ühe- või paarikordse kõrvalekaldega.

Tervisekaardi andmetest ja haigusloost nähtuvalt on hagejal erinevate ekspertide poolt

(psühhiaater ÜK, psühhiaater ÜV, psühholoog MB, meditsiiniõde ST) täheldatud mitmete

luululiste mõtete esinemist pikema aja jooksul, sh enne hageja esmapöördumist

psühhiaatriakliinikusse. Nii on hageja statsionaaris viibimise ajal ja ambulatoorsete

vastuvõttude alusel üles märgitud hagejal erinevate tagakiusamis-, missiooni- ja suurusluulude

esinemine (kodukandis levitatakse narkogrupeeringute poolt tema kohta väärinfot; hageja

vanaemal oli „kolmas silm“ ja vanaema ekstrasensitiivsus on seotud ka tema unenägude

tähenduslikkusega; Pärnus on maffia; politseinike enesetapud olid allilma poolt korraldatud;

korrakaitse struktuurid on allilmaga põimunud ja nii on KaPo-s kuritegelike jõudude

käepikendused; hagejal on geneetiline soodumus luuretegevuseks, sest ta suudab näha

sündmustes selliseid seoseid, millest teised aru ei saa ja sageli tema käitumist ei mõista;

vastavad isikud teavad hageja relvastusest, mis hoiab neid hagejat kahjustamast; tal on olnud

raskeid aegu, kui nägi kõigis vaenlast; tema saatus on korrastada Tallinna ja Pärnu kogukondi,

et seal ei oleks enam kriminaalsete klannide mõju ja korruptsiooni jne). Tervisekaardist nähtub,

et hageja seisundi hindamisel on oluline tähendus omistatud 2012. aasta jaanuaris toimunud

hageja arusaamatusele KaPo-ga (I kd tl 106). Samuti omavad siinkohal tähtsust asjaolud, miks

hageja kostja poole pöördus. Hageja suunati psühhiaatrilisele läbivaatusele KaPo poolt. Hageja

kutsuti KaPo-sse julgeolekuvestlusele, sest hagejal, kes omas riigisaladusele juurdepääsuluba,

toimus 18.02.2012 Tallinki reisilaeval Victoria M/S intsident, kus ta käitus põhjendamatult

agressiivselt (I kd lk 26). Perioodil 23.02.2012-20.03.2012 laekus KaPo-sse nii

õiguskaitseorganitelt kui relvade müügiga tegelevalt ettevõtjalt viiteid hageja ebastabiilse

käitumise ja võimaliku vaimse tervise häire kohta ning kahtlus hagejal vaimse tervise häire

esinemise osas tekkis ka KaPo ametnikul, kes viis hagejaga läbi julgeolekukontrolli vestlused

(I kd lk 26). Kuivõrd hagejale määrati esialgne diagnoos statsionaarse uuringu tulemusena

28.03.2012 ja lõplik diagnoos pärast neuropsühholoogilist uuringut (leidis aset 04.04.2012)

ning aju kompuutertomograafilist uuringut (leidis aset 13.04.2012), esines hagejal mitu luulu

pikema aja jooksul. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitele märgib

ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et hagejal puudus oma sõnul võimalus meditsiinitöötajate

ülestähendusi kontrollida, ei muuda erinevate eriala spetsialistide märkmeid kasutamatuteks.

Esineb eeldus, et tervishoiutöötaja osutab teenust korrektselt, sh märgib patsiendi

tervisekaardile ja haiguslukku tõeseid andmeid. Hageja ei ole tõendanud, et eelnevalt nimetatud

kirjeldused hageja väljaütlemiste kohta on ebaõiged.

Kostja järeldus hageja vaimse tervise kohta ei põhinenud üksnes luululiste mõtete

ülestähendustel pikema aja jooksul, mis vastavalt SS ja UU selgitustele on luululise häire

peamiseks diagnostiliseks kriteeriumiks. Erinevate uuringute tulemusena tuvastati, et hageja

tunnetustegevus oli ebaühtlane. Samuti olid ebaühtlased tema tähelepanu koondamisvõime ja

töömälu. Mõtlemises täheldati mõttekäigu vormilisi häireid, sh pildimaterjali paranolist

tajumist (I kd lk 109). Märkimisväärselt oli häiritud hageja tähelepanu ümberlülitumisvõime,

mis võis viidata patsiendi kognitiivse paindlikkuse defitsiidile. Samuti oli aeglustunud hageja

mõttetegevus loogilisi järjestusi nõudvas tegevuses (I kd lk 113). Isiksuse uuringuga selgitati

välja, et hageja kliiniline profiil jäi normi piiridesse, kuid esiplaanil oli hüpertüümsus nii

aktiivsuse kui enesekindluse tõusuga. Silma torkas Pa1, Ho CYN alaskaalade tõusud, mis

seostusid ülemäärase vaenulikkuse, usaldamatuse ja ohutundega. Hageja käitumist võisid

mõjutada sotsiaalseid reegleid ja autoriteetseid suhteid mitteaustav hoiak. Tema isiksuses oli

enam düssotsiaalse hoiakuga nartsissistlikke jooni. Arvestades tunnetustegevuse tulemusi, kus

ilmnesid mõttekäigu vormilised häired ja vestluse põhjal jäänud mõttekäigu sisuliste häirete

kahtlust, märkis psühholoog, et hageja puhul ei olnud välistatud luululine häire või paranoiline

psühhootiliste elementidega hüpomania tendentsid. Seega on kostja, sõltumata vastavasisulise

kohustuse puudumisest, kasutanud täiendavaid meetmeid hageja esialgse diagnoosi õigsuse

kontrollimiseks (I kd lk 154).

Ringkonnakohus märgib hageja etteheite osas, et kostja rikkus teenuse osutamise lepingut, kui

jättis määramata hagejale ravi, järgmist. Ravi määramata jätmine peale diagnoosi panemist ei

mõjuta ekspertide pandud diagnoosi, sest diagnoos määratakse vastavalt diagnostilistele

kriteeriumitele.

Eeltoodust tulenevalt vastas kostja poolt hagejale osutatud tervishoiuteenus hagejale diagnoosi

määramisel arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda osutati

tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, mistõttu puudub alus hagi ebaõigete

andmete muutmise rahuldamiseks.

Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja palus

kostjalt maakohtus esitatud hagiavalduses välja mõista 7938 eurot õigusvastaselt tekitatud

kahjuna saama jäänud 10 kuu töötasu ja 670 eurot eeltõendamismenetluse kulu, millise nõude

jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hagi 7938 euro

saamiseks rahuldamata, on vaidlustamata jõustunud.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata

tema nõude 670 euro, s.o tsiviilasjas nr 2-12-36023 kantud eeltõendamismenetluse kulu

väljamõistmiseks. Maakohus jättis tsiviilasjas nr 2-12-36023 kantud kulud TsMS § 172 lg 1 ja

2 kohaselt hageja kanda, leides, et hagejal tekkinud menetluskulud ei olnud kostja tegevusega

põhjuslikus seoses. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 174 lg 11 ei võimalda esitada teises

kohtuasjas kantud menetluskulude nõuet praeguses asjas kahju hüvitamise nõudena ja muudab

selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Menetluskulude jaotus

7. Seoses maakohtu otsuse muutmisega tuleb vastavalt TsMS § 173 lg-le 3 muuta

menetluskulude jaotust. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluses kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäävad hagi ja kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174

lg-s 4 sätestatu kohaselt.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 otsus osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse ebaõigete andmete muutmise nõudes ja jättis hageja nõude

rahuldamata. Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse

osas. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 otsus osas, millega

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni 670 euro suuruse kahju

hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta.

3. Rahuldada XX kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Mitte võtta asja juurde hageja 03.11.2017 esitatud seisukohale lisatud tõendeid.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.