2-15-10280/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 05.01.2017 vaheotsus ja saata asi esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

21.04.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-10280

Kohtuasi

TS hagi AS P vastu tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 05.01.2017 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS P apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

307 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TS (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Mihkel Nukka

Kostja AS P (registrikood XXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Elmer Muna, vandeadvokaadi

abi Kadri Lember

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. TS (hageja) esitas 09.07.2015 Pärnu Maakohtule hagi AS P (kostja) vastu, milles palus

kostjalt välja mõista tervisekahju hüvitis 4 716 eurot 17 senti perioodi 09.05.2012 kuni

30.06.2015 eest ja alates 01.07.2015 iga kuu 136 eurot 70 senti kuni kutsehaigusest tingitud

püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni, indekseerides perioodilist hüvitist iga aasta muutuva

ehituse tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga.

Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 03.06.1996 kuni 30.06.2009 maalrina. 04.05.2012

diagnoositi hagejal kutsehaigus – ülekoormushaigus, mis väljendus müofatsiaalsetes valudes

õlavöötmes ja kätes, käte liigeste valudes ja kroonilises nimmevalus. Hageja kutsehaigus

kujunes välja perioodil 1977-2009. Tööinspektsioon tegi kindlaks, et hagejal tekkis

kutsehaigus, sest kostja rikkus töötervishoidu ja -ohutust reguleerivaid õigusnorme, n.o

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 1, 4 ja 6; § 121 lg 2 p 5 ning

sotsiaalministri 24.04.2003 määruse nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“ § 5 lg 2.

Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2012 otsusega nr 885186 tuvastati, et kutsehaiguse tõttu on

hageja püsiv töövõime kaotus 40% alates 09.05.2012. Hageja kaotas kutsehaiguse tõttu

eelduslikult võimaluse saada sissetulekut püsiva töövõime kaotuse määra ulatuses. Kostja

süüline õigusvastane käitumine oli hageja varalise kahju tekkimise põhjuseks. Hüvitise

arvutamise aluseks tuli võtta hageja keskmine sissetulek 659 eurot 28 senti kuus, millest ei saa

maha arvata hagejale makstavat vanaduspensioni.

Hageja sai kutsehaigusega tekitatud kahjust teada, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas hagejal

esmakordselt 11.07.2012 otsusega, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsiva töövõime kaotuse

40% ulatuses (hagiavalduses märkis hageja ekslikult nõude esitamise ajana 09.05.2012). Enne

Sotsiaalkindlustusameti otsust puudus hagejal teadmine, et kutsehaigus põhjustab talle varalist

kahju. Nimelt pärast hageja poolt 30.06.2009 kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist ei ole

hageja uut töökohta leidnud. Vastavalt Riigikohtu 03.05.2016 otsusele nr 3-2-1-20-16 tuleb

hageja teadlikkuse hindamisel kutsehaigusest ja selle põhjustajast arvestada formaliseeritud

tuvastamismenetlusega. Täiendavalt märkis hageja, et nõude aegumine peatus ajal, kui pooled

pidasid nõude üle läbirääkimisi, s.o kuni 06.04.2013. Eelnevale lisaks avaldas hageja, et kostjal

ei olnud õigust aegumisele tugineda hea usu põhimõttest lähtuvalt, sest kostja rikkus mh

tervisekontrolli läbiviimise kohustust.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus teha vaheotsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu

rahuldamata.

Esmalt märkis kostja, et hageja haigus on välja kujunenud väga pika perioodi jooksul, mistõttu

pidid sümptomid ja töö tegemist taksitavad ilmingud olema hagejale selgelt äratuntavad juba

oluliselt varem. Kostjale teadaolevalt määrati hagejale püsiva töövõime kaotus 40% ulatuses

vähemalt alates 20.10.2006. Seega oli hagejale hiljemalt 20.10.2006 teada, et ta on 40%

ulatuses püsivalt töövõimetu. Kuivõrd kutsehaiguse diagnoosimisel 04.05.2012 sai hageja teada

töövõimetuse põhjusest, oli hageja hiljemalt 04.05.2012 teadlik kahjust, kahju põhjusest ja

isikutest, kelle vastu nõue esitada (tööandjad). Alates 04.05.2012 hakkas kulgema TsÜS § 153

lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ning hageja nõue aegus 04.05.2015, s.o enne

hagiavalduse esitamist.

Hiljem märkis kostja, et Riigikohus andis lahendis 3-2-1-54-16 maakohtule siduva juhise, mille

kohaselt peab maakohus aegumise kohaldamiseks tegema kindlaks, millal sai hageja teada

varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest. Varaline kahju tähendab varalist

diferentsi hageja majanduslikus olukorras. Hagiavalduse punktis 4.7 on hageja arvestanud

saamata jäänud tulul põhineva kahju nõude alates 09.05.2012. Järelikult kinnitas hageja, et tema

sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012. Vastupidist ei olnud hagiavalduses esitatud

väidetest võimalik järeldada, sest kui hageja sissetulek ei oleks alates sellest ajast vähenenud,

siis puuduks alus kostjalt saamata jäänud tulu nõudmiseks. Arvestades, et saamata jäänud tulu

seisnes hageja väidete kohaselt tema vähenenud sissetulekus, siis ei olnud eluliselt usutav ega

võimalik, et hageja ei saanud kahju tekkimisest teada sissetuleku vähenemisega samal ajal.

Seega hakkas aegumine kulgema 09.05.2012 ja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud.

Asjakohatu oli hageja argumentatsioon, et kostja rikkus korduvate tervisekontrollide

läbiviimise kohustust, mistõttu oli aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega.

Tervisekontrollide läbiviimine või läbi viimata jätmine enne 30.06.2009, mil poolte töösuhe

lõppes, ei mõjutanud hageja nõude aegumise algust 2012. aastal ega aegumistähtaja kulgemist.

Aegumise vastuväite esitamine võiks teoreetiliselt olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui

kostja oleks vastuolulise käitumisega andnud hagejale aegumistähtaja jooksul mõista, et hagejal

on õigus hüvitise saamisele ja selle tõttu ei esitanud hageja nõuet õigel ajal. Selliseid asjaolusid

praegusel juhul ei esinenud.

Maakohtu vaheotsus

3. Kohus jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata ja määras jätkata

tsiviilasjas menetlust.

Vastavalt TsÜS §-le 153 on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. Seega algas aegumine tervise kahjustamisest tuleneva nõude puhul ajast, kui töötaja sai

aru või pidi aru saama, et tema tööandja tegi midagi tavapärasest erinevat või ei võtnud

tarvitusele tavapäraseid abinõusid, mis olnuksid vajalikud töötaja tervise kahjustumise

ärahoidmiseks ning et töötajale on sellisest tööandja tegevusest/tegevusetusest tekkinud

varaline kahju.

Maakohus selgitas, et kannatanu teadmise hindamisel ei ole aegumistähtaja alguse

tuvastamiseks oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seonduvaid

asjaolusid, vaid kannatanul pidi olema üksnes küllalt infot, et ta saaks koostada piisava

edulootusega hagi. Praegusel juhul sai hageja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatisega alates 04.05.2012 teada sellest, et tema tervis

on kahjustatud ja kes on võimalikud kahju hüvitama kohustatud isikud (endised tööandjad).

Samas ei saanud hageja teada, millise kostja teo või tegemata jätmisega talle kahju põhjustati

ning kas ja mis ulatuses varaline kahju täpsemalt hagejale sellest tekkis, seega ei oleks hageja

eelnimetatud andmetele tuginedes saanud juba alates 04.05.2012 koostada piisava edulootusega

hagi, sh tuvastushagi.

18.06.2012 koostas töötervishoiu tööinspektor kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte, mille

kohaselt tuvastati kostja juures läbi viidud külastusel hulgaliselt töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse rikkumisi. Eelnevaga sai hagejale teatavaks, millise kostja teoga (sh tegevusetusega)

talle kahju põhjustati. Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2012 otsusega leiti, et hageja on osaliselt

töövõimetu, töövõime kaotuse protsent on 40% ning töövõime kaotuse põhjustas temal

04.05.2012 diagnoositud kutsehaigus.

Hageja sai teada missugune kahju temale kostja tegevusest või tegevusetusest põhjustati

11.07.2012, s.o hetkel, kui Sotsiaalkindlustusamet tuvastas, et kutsehaigus põhjustab hagejale

osalise töövõime kaotuse kutsehaigusest tingituna 40% ulatuses. Ainuüksi asjaolu, et töötajal

diagnoositi 04.05.2012 kutsehaigus, ei tähenda, et töötajal oleks tekkinud alates eelnimetatud

kuupäevast varaline kahju ja tal oleks olnud võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu

poole tervise kahjustamisest tuleneva nõudega. Kutsehaigusega ei pea alati kaasnema osalist

töövõime kaotust ja seoses sellega ka varalist kahju. Kuivõrd hageja sai kahjust teada

11.07.2012 ja hagi jõudis kohtusse 09.07.2015, ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud.

Vastuseks kostja väitele, et temale teadaolevalt oli püsiva töövõime kaotus 40% ulatuses

hagejale määratud juba vähemalt alates 20.10.2006, mistõttu teadis hageja juba hiljemalt

20.10.2006, et ta on 40% ulatuses töövõimetu, märkis kohus järgmist. Kostja tõendas, et

26.10.2006 tuvastati hagejal esmakordselt püsiv töövõimetus kuni 31.10.2007 töövõime

kaotuse protsendiga 40, kuid püsiva töövõimetuse põhjuseks 2006. aastal oli üldhaigestumine.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejale juba hiljemalt 20.10.2006 olla teada, et tal on püsiv

töövõime kaotus põhjustatuna kutsehaigusest.

Eelnevale lisaks märkis kohus, et TsÜS § 167 lg 1 järgi peatub nõude aegumine õigustatud ja

kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse

nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Hageja esitas tõendid selle kohta, et pooled

pidasid läbirääkimisi alates hageja kutsehaiguse ilmsikstulekust kuni 2012. aasta augusti

alguseni ning samuti 2013. aasta alguses. Kirjavahetusest ei nähtunud konkreetseid omavahelisi

läbirääkimisi hageja nõude asjaolude väljaselgitamiseks ega täpseid arvutuskäike hageja nõude

suuruse osas. Samas ainuüksi asjaolu, et kostja töökeskkonnaspetsialist pidas hageja tolleaegse

esindajaga kirjavahetust, sh e-kirja teemaks oli märgitud „RE: S hüvitis (kutsehaige)“ ja hageja

esindaja edastas kostjale ka näidisarvutuse, andis aluse arvata, et hageja ja kostja kaudne tahe

oli välja selgitada hageja kutsehaigusega seotud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja leida

olukorrale lahendust. Samuti toimusid perioodil 02.01.2013 kuni 14.01.2013 kostja seadusliku

esindaja ja hageja lepingulise esindaja M. Nukka vahel läbirääkimised hageja nõude aluseks

olevate asjaolude väljaselgitamiseks ning hüvitise suuruse kindlakstegemiseks. Eeltoodust

tulenevalt oli nõude aegumine peatunud seoses läbirääkimiste pidamisega poolte vahel

vähemalt perioodidel 01.08.2012-02.08.2012 ja 02.01.2013-14.01.2013.

Arvestades nõude aegumistähtaja alguseks 11.07.2012 ja pidades silmas perioode, mil nõude

aegumine peatus, oleks hageja nõue aegunud alates 25.07.2015. Kuivõrd hagi esitati kohtusse

enne nimetatud kuupäeva, ei olnud hageja nõue aegunud.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu vaheotsus täies ulatuses tühistada ja teha esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi aegumise tõttu täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus kohaldas vääralt

materiaalõigust ja eksis tõendite hindamisel.

Maakohtu otsuse punktid kolm ja seitse olid vastuolulised. Otsuse kolmandas punktis märkis

maakohus, et hagejal diagnoositi kutsehaigestumine 04.05.2012, aga seitsmendas punktis

selgitas, et hiljemalt 20.10.2006 ei saanud hagejale olla teada, et tal on püsiv töövõime kaotus

põhjustatuna

kutsehaigusest,

sest

selline

diagnoos

pandi

hagejale

esmakordselt

Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2012 otsusega. Tegelikult pandi hagejale kutsehaiguse diagnoos

esmakordselt 04.05.2012.

Maakohus ei järginud Riigikohtu juhiseid praeguses asjas ja kohaldas valesti TsÜS § 153 lg-t

1. Riigikohus andis lahendis 3-2-1-54-16 maakohtule siduva juhise, et aegumise kohaldamiseks

peab maakohus tegema kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma

sissetuleku vähenemisest. Seega oli maakohtul nõude aegumise üle otsustamiseks vajalik välja

selgitada vastustaja sissetuleku vähenemise aeg. Maakohtu järeldus, et hagejal tekkis varaline

kahju alates Sotsiaalkindlustusameti tuvastatud töövõime kaotuse protsendi teadasaamisest, s.o

mitte varem kui 11.07.2012, oli hüpoteetiline, ebaloogiline ja tõendamata. Asjaolu, et hageja

sai 11.07.2012 Sotsiaalkindlustusameti otsusega teatavaks, et tema töövõime on vähenenud

40% ulatuses, ei ole samastatav varalise kahju tekkimisega. Varaline kahju tähendab varalist

diferentsi hageja majanduslikus olukorras. Hüpoteetilise kahju hüvitamist nõuda ei ole

võimalik.

Hagiavalduses kinnitas vastustaja, et tema sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012,

kuna hagiavalduse punktis 4.7 on vastustaja arvestanud saamata jäänud tulul põhineva kahju

hüvitisega alates 09.05.2012. Siinkohal ei omanud tähendust asjaolu, et pärast Riigikohtu

juhiste saamist praeguses asjas vähendas hageja 28.10.2016 menetlusdokumendis oma nõuet.

Hagejal oli õigus nõuet menetluse kestel vähendada, kuid see ei saanud kaasa tuua menetluses

juba esitatud faktiväite olematuks muutumist. Seega tuli kahju tekkimise algusajana endiselt

lähtuda kuupäevast 09.05.2012. Vastupidine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Arvestades, et saamata jäänud tulu seisnes hageja väidete kohaselt vähenenud sissetulekus, pidi

hageja kahju tekkimisest teada saama sissetuleku vähenemisega samal ajal. 04.05.2012, kui

hagejal diagnoositi kutsehaigus, sai hageja ühtlasi teada kutsehaigusest põhjustatud väidetava

tulu vähenemise eest vastutavad isikud. Seega hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema alates

09.05.2012, kui hagejale olid teada TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud asjaolud: hagejale olid teada

võimalikud kutsehaiguse põhjustajad ja tema sissetulek vähenes väidetavalt 09.05.2012.

Maakohus järeldas hageja ja kostja vahelise kirjavahetuse pinnalt ebaõigesti, et poolte vahel

toimusid läbirääkimiseks, mille tõttu peatus TsÜS § 167 lg-st 1 tulenevalt nõude aegumine

teatud perioodidel. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-54-16, et aegumist ei peata võlgnikule

kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kuivõrd

hageja ei esitanud pärast Riigikohtu otsust ühtegi uut tõendit väidetavate läbirääkimiste kohta,

ei saanud maakohus jõuda Riigikohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale ja leida, et poolte

vahel toimusid läbirääkimised. Eelnevale lisaks ei analüüsinud kohus kostja väidet, et hageja

esindajaga kirjavahetust pidanud isik ei olnud kostja seaduslik ega volitatud esindaja, kes oleks

kasvõi teoreetiliselt saanud kostja nimel nõuet tunnistada.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu vaheotsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja oluliste menetlusõiguse

normide rikkumise tõttu ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

ja asi saata maakohtule tagasi menetlusse. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi

puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on

sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi

peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja

vastuväited.

Maakohus ei ole täitnud Riigikohtu 14.06.2016 otsuses samas vaidluses antud juhiseid.

Riigikohus on otsuse p-s 11 märkinud, et maakohus on 24.09.2015 otsuses võtnud ekslikult

aegumistähtaja kulgemise alguseks hageja töövõimetuse ulatuse kindlakstegemise aja. Seda

viga ei ole maakohus vaidlustatud otsuses kõrvaldanud.

Riigikohus on selgitanud otsuse p-s 13, et hageja, nõudes kutsehaiguse tõttu saamata jäänud

sissetuleku hüvitamist, ei ole ta selgitanud kas ja millal tal tekkis varaline kahju. Riigikohus on

rõhutanud, et hagi rahuldamise eelduseks on nii TsK § 448 kui ka VÕS §-de 17 ja 130 järgi

kahju tekkimine, so tulust ilma jäämine või tulu vähenemine.

Kuigi maakohus on 4.08.2016 määruses palunud hagejal nõuet täpsustada, ei ole hageja seda

nõutaval määral teinud. Hageja on küll märkinud, et ta ei ole peale töölepingu erakorralist

ülesütlemist kostja juures 30.06.2009 uut tööd leidnud, kuid jätnud selgitamata, kas ja kuhu on

hageja töö saamiseks pöördunud, millisest tööst ja töötasust on ta jäänud ilma seoses

kutsehaigusega. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 13 palunud kohtul selgitada, kas

ja millal hagejale hagis märgitud ajal kahju tekkis, st sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise

tõttu vähenes või millal ta tulust ilma jäi.

Ringkonnakohus leiab, et maakohuse ei ole täitnud piisavalt selgelt selgitamiskohustust, s.t ei

ole palunud hagejal selgitada hagi alust, st tuua välja elulisi sündmusi, pidades ebaõigesti

piisavaks hageja poolt hagi eseme (nõude) kirjeldamist. Kuivõrd maakohus ei selgitanud

hagejale tõendamist vajavaid asjaolusid, tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks

lahendamiseks eelmenetluse staadiumi. Nõustuda saab kostjaga, kes 29.11.2016 seisukoha p-s

2.2 märkis, et hageja ei ole Riigikohtu juhiseid õigesti mõistnud. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4

kohaselt peab maakohus välja selgitama poolte väited ja nende põhjendamiseks esitatud

tõendid. Maakohtul tuleb selgitada ja nõuda hagejalt riigikohtu poolt osundatud hagiavalduse

Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 15 märkinud, et kui hageja ei täpsusta hagi, on

maakohtul õigus jätta hagi TsMs § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud

7. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja

uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots