2-13-10291/76 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21. aprill 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-10291

Tsiviilasi

AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising hagi SM

vastu 719 006,04 euro väljamõistmiseks solidaarselt

hagejate kasuks või 359 503,02 euro väljamõistmiseks

kummagi hageja kasuks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. septembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

SM apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

719 006,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): AS SEB Pank (registrikood

10004252)

Hageja II (vastustaja II): Aktsiaselts SEB Liising

(registrikood 10281767)

Hagejate ühine lepinguline esindaja Janek Alvela

Kostja (apellant): SM (isikukood xxxxxxxxx),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Margus

Lentsius ja Geidi Sile

Asja läbivaatamine

6. veebruari ja 3. aprilli 2017 avalikul kohtuistungil,

millel osalesid poolte lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14. septembri 2016 otsus tühistada ja teha uus otsus.

2. Jätta rahuldamata AS SEB Pank ja Aktsiaseltsi SEB Liising hagi SM vastu

719 006,04 euro väljamõistmiseks solidaarselt hagejate kasuks.

3. Rahuldada AS SEB Pank hagi SM vastu osaliselt ja mõista kostjalt SM (isikukood

XXXXXXXXX) hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252) kasuks välja

17 959,17 eurot. Jätta rahuldamata AS SEB Pank hagi kostjalt 341 543,85 euro

saamiseks.

4. Rahuldada Aktsiaseltsi SEB Liising hagi SM vastu osaliselt ja mõista kostjalt SM

hageja

Aktsiaselts

SEB

Liising

(registrikood

10281767)

kasuks

välja

17 959,17 eurot. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi SEB Liising hagi kostjalt

341 543,85 euro saamiseks.

2 (13)

5. Rahuldada

hagejate

15. detsembri 2015

taotlus

riigilõivu

tagastamiseks.

Tagastada hagejatele enamtasutud riigilõiv 361,09 eurot (riigilõiv tasuti

25. veebruaril 2013 SEB Pank AS poolt rahandusministeeriumi arveldusarvele

10220034796011 viitenumbriga 2900072123) AS SEB Pank arveldusarvele

EE291010002036573007.

6. Kõik ülejäänud menetluskulud maakohtus peale punktis 5 tagastada määratud

riigilõivu, samuti aga ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta hagejate kanda

järgmiselt:

6.1. hageja AS SEB Pank kannab kõik enda menetluskulud ja 50% kostja

menetluskuludest;

6.2. hageja Aktsiaselts SEB Liising kannab kõik enda menetluskulud ja 50%

kostja menetluskuludest.

7. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS SEB Pank (hageja I) ja AS SEB Liising (hageja II, koos hagejad) esitasid 4. märtsil 2013

Harju Maakohtule hagi SM (kostja) vastu solidaarselt hagejate kasuks 719 006,04 euro

väljamõistmiseks või alternatiivselt kummagi hageja kasuks 359 503,02 euro väljamõistmiseks.

Hagejad tuginesid sellele, et nad on kostjaga sõlminud käenduslepingu, millega kostja käendas

AS BIODIESEL PALDISKI (pankrotis, edaspidi „põhivõlgnik“) kohustusi hagejate ees.

Hagi alusena tõid hagejad esile mh järgmised asjaolud:

 hagejad ja kostja sõlmisid 26. aprillil 2007 käenduslepingu nr 2006044164 (edaspidi

„käendusleping“), mida edaspidi korduvalt muutsid käendatavate kohustuste ja

käenduse piirsumma osas;

 käenduslepingu ja selle muudatuste järgi oli käendaja vastutuse rahaline maksimum-

summa 719 006,04 eurot (11 250 000 krooni);

 kostja käendas põhivõlgniku kohustusi, mis tulenesid

o hageja I ja põhivõlgniku vahel 29. detsembril 2006 sõlmitud investeerimis-

laenulepingust nr 2006044158 (edaspidi „investeerimislaenuleping“),

3 (13)

o hageja I ja põhivõlgniku vahel 30. septembril 2006 sõlmitud arvelduslaenu-

lepingust nr 2008024780 (varasemalt nr 2006044215 ja nr 2008003243,

edaspidi „arvelduslaenuleping“) ning

o hageja II ja põhivõlgniku vahel 22. detsembril 2006 sõlmitud kapitalirendi-

lepingust nr L06114971 (edaspidi „liisinguleping“), millega hageja II liisis

põhivõlgnikule biodiisli tootmise seadmed (edaspidi „liisinguvara“);

 2. juulil 2010 kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-10-25802 välja põhivõlgniku

pankroti. Hageja I esitas pankrotimenetluses põhivõlgniku vastu 12 113 719,12 euro

suuruse nõude, mida tunnustati 2. detsembri 2010 nõuete kaitsmise koosolekul täies

ulatuses esimese rahuldamisjärgu nõudena. Hageja II esitas 4 208 649,84 euro suuruse

nõude, mida tunnustati täies ulatuses teise rahuldamisjärgu nõudena;

 põhivõlgnik ei täitnud põhivõlgniku ja hagejate vahel sõlmitud võlaõiguslikest

lepingutest tulenevaid kohustusi, millest tulenevalt on hagejatel käenduslepingu alusel

nõue kostja kui käendaja vastu;

 hagejal I on põhivõlgniku vastu investeerimislaenulepingust ja arvelduslaenulepingust

tulenevalt 11 420 636,88 euro suurune nõue, mis kujunes järgmiselt:

a) investeerimislaenulepingu alusel 10 077 097,06 eurot (sh põhivõlg 9 574 556 eurot,

intress ja kohustistasu 498 200,17 eurot ning viivis 4 340,89 eurot). Võlgnevuse

suurus on arvestatud 2. juuli 2010 seisuga, mil kuulutati välja põhivõlgniku pankrot,

ja see ei ole hagi esitamise ajaks vähenenud;

b) arvelduslaenulepingu alusel 1 343 539,82 eurot (sh põhivõlg 1 304 836,39 eurot,

intress ja kohustistasu 4 505,91 eurot ning viivis 34 197,52 eurot). Võlgnevus

2. juulil 2010 oli 2 036 622,06 eurot (põhivõlg 1 997 918,63 eurot, intress ja

kohustistasu 4505,91 eurot, viivis 34 197,52eurot), aga see vähenes enne hagi

esitamist 693 082,24 euro võrra, sest:

i) 27. mail 2011

tasus

käendaja

KR

oma

käenduskohustuse

täitmiseks

255 646,70 eurot;

ii) 31. mail 2011 tasust KR käenduskohustuse täitmiseks veel 427 441 eurot;

iii) 3. detsembril 2012 tasus käendaja AO tema pankrotimenetluses sõlmitud

kompromissi raames oma käenduskohustuse täitmiseks 9 994,54 eurot.

 hagejal II on liisingulepingust tulenev 4 208 649,84 euro suurune nõue põhivõlgniku

vastu. Nõude suurus on arvestatud samuti 2. juuli 2010 seisuga ja see ei ole vähenenud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised:

 hagi ei allu Eesti kohtutele, sest tarbijast kostja ei ela Eestis;

 hagejate nõue kostja vastu on aegunud, sest

a) enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist ütlesid hagejad põhivõlgnikuga

sõlmitud lepingud üles,

b) arvelduslaenulepingu järgi antud laenu tagastamise tähtaega pikendati kostjale

teadaolevalt 15. veebruarini 2010, mistõttu oleks hageja I nõue sellest lepingust

aegunud 15. veebruaril 2013 ehk enne hagi esitamist. Laenutähtaega pikendati

veelkord kostja teadmata ja tema nõusolekuta, mistõttu ei laiene pikendatud tähtaeg

võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 4 järgi kostja kui käendaja vastutusele,

c) liisingulepingust

tulenevatest

nõuetest

on

aegunud

vähemalt

enne

31. detsembrit 2009 sissenõutavaks muutunud osamaksed;

4 (13)

 hagejad on end põhjendamatult käsitanud solidaarvõlausaldajatena, sest kuigi

käendusleping sõlmiti kolmepoolsena hagejate ja kostja vahel, on mõlemal hagejal

kostja vastu iseseisev nõue: hageja I nõuded tulenevad investeerimislaenulepingust ja

arvelduslaenulepingust ning hageja II nõuded liisingulepingust. Kummagi võlausaldaja

nõuet käendaja vastu tuleb käsitada eraldi ja hagejad on osavõlausaldajad;

 põhivõlgniku kohustusi tagasid lisaks kostjale solidaarselt veel kolm käendajat. Sama

kohustuse käendamisel eeldatakse käendajate solidaarvastutust. Kostjale teadaolevalt

on üks käendajatest hagejale I põhivõlgniku kohustuse käendatud osas täitnud, mistõttu

ei pea ülejäänud solidaarvõlgnikest käendajad VÕS § 67 lg 1 järgi põhivõlgniku

kohustust täitma.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 14. septembri2015 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt

solidaarselt hagejate kasuks välja 719 006,04 eurot ja jättis hagejate alternatiivsed nõuded

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt solidaarselt

hagejate kasuks välja 3 811,90 eurot (riigilõiv).

4. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 27. detsembril 2006 sõlmisid hageja II ja põhivõlgnik liisingulepingu maksumusega

7 021 000 eurot perioodiks kuni 5. veebruarini 2013;

 29. detsembril 2006 sõlmisid hageja I ja põhivõlgnik 9 184 100 euro suuruse

investeerimislaenulepingu tähtajaga 5. juuni 2013. Lepingu p 7 järgi olid käendajad:

a) kostja, kelle käenduse piirsumma oli 8 250 000 krooni,

b) AO, kelle käenduse piirsumma oli 7 837 500 kooni,

c) DV, kelle käenduse piirsumma oli 31 075 000 krooni,

d) KR, kelle käenduse piirsumma oli 7 837 500 krooni;

 25. aprillil 2007 muudeti investeerimislaenulepingu lisaga nr 1 intressimäärasid, aga ka

suurendati käenduse piirsummasid järgmiselt:

a) kostja 11 250 000 krooni,

b) AO 10 688 000 krooni,

c) DV 42 375 000 krooni,

d) KR 10 688 000 krooni;

 26. aprillil 2007 sõlmisid hageja I ja hageja II kostjaga käenduslepingu, mille kohaselt

andis kostja käenduse piirsummaga 11 250 000 krooni, käendades põhivõlgniku ja

hagejate vahel sõlmitud võlaõiguslike lepingute täitmist. Käenduslepingu p 4.4 kohaselt

vastutas käendaja võlausaldajate ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagas

kõiki võlausaldajate nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida

käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Käenduslepingu p 4 kohaselt

olid tagatavad nõuded:

a) investeerimislaenuleping, kus laenu suurus oli 9 184 100 eurot,

b) arvelduslaenuleping, kus laenu suurus oli 1 425 230 eurot,

c) liisinguleping, kus lepingu maksumus oli 5 950 000 eurot;

5 (13)

 8. veebruaril 2008 sõlmisid hageja II ja põhivõlgnik liisingulepingu lisakokkuleppe

nr 3, millega pikendati kapitalirendi perioodi 5. juulini 2013. Lisakokkuleppe

allkirjastasid ka kõik neli käendajat;

 käenduslepingu järgi tagatava arvelduslaenulepingu lõppemise tõttu asendati nimetatud

leping 20. veebruaril 2008 käenduslepingu lisa nr 01 alusel arvelduslaenulepinguga

nr 2008003243, kus laenusumma oli 1 425 000 eurot;

 17. juulil 2007 (maakohtu otsuse p 14 seitsmendas taandes ekslikult aastaarv 2008)

suurendati investeerimislaenulepingu lisaga nr 2 laenusummat 1 615 000 euro võrra ja

samal päeval andis kostja kinnituse, et ta on sellest teadlik;

 juulist 2008 kuni märtsini 2010 täpsustati korduvalt investeerimislaenulepingut, sh

pikendati lisaga nr 5 laenu tagastamise tähtaega 30. maini 2019;

 30. septembril 2008

sõlmisid

hageja I

ja

põhivõlgnik

arvelduslaenulepingu

nr 2008024780

laenulimiidiga

2 000 000 eurot,

laenu

tagastamise

tähtajaga

20. oktoober 2009, käendajate vastutuse piisummad olid samad nagu lepiti

25. aprillil 2007 investeerimislaenulepingu lisas nr 1 (käesoleva punkti kolmas taane);

 30. septembri 2008 käenduslepingu lisaga nr 02 täiendati kostja käenduslepingut, mis

hakkas tagama ka arvelduslaenulepingust (nr 2008024780) tulenevat laenu, laenulimiidi

suurus oli 2 000 000 eurot;

 jaanuarist 2009 kuni märtsini 2010 täiendati arvelduslaenulepingu lisadega lepingu-

tingimusi, sh pikendati 1. märtsi 2010 lisaga nr 05 tähtaega 31. märtsini 2010;

 2. juulil 2010 kuulutas Harju Maakohus välja põhivõlgniku pankroti, nõuete esitamise

tähtajaks määrati 2. september 2010;

 4. märtsi 2013

seisuga

oli

põhivõlgniku

liisingulepingujärgne

võlgnevus

4 208 649,85 eurot;

 26. märtsi 2013

seisuga

on

investeerimislaenulepingu

viivisearvestuse

järgi

põhivõlgniku võlgnevus 4 340,89 eurot;

 14. juulil 2010 esitas hageja I põhivõlgniku pankrotihaldurile nõudeavalduse summas

12 113 719,12 eurot ja 19. juulil 2010 hageja II summas 4 271 241,02 eurot;

 2. detsembril 2010 tunnustati põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekul hageja I

12 113 719,12 euro (189 538 517,58 krooni) suurust nõuet esimese rahuldamisjärgu

nõudena ja hageja II 4 271 241,02 euro (66 830 399,77 krooni) suurust nõuet teise

rahuldamisjärgu nõudena.

5. Maakohus kvalifitseeris nii investeerimislaenulepingu kui ka arvelduslaenulepingu krediidi-

lepinguks VÕS § 401 lg-te 1–3 mõttes. Asjas ei vaielda selle üle, et põhivõlgnik jättis

hagejatega sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused täitmata. Hageja nõuab kostjalt

kohustuse täitmist VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel. Pooled vaidlevad selle

üle, kas hagejate nõuded on aegunud, kas hagejad on solidaarvõlausaldajad ning kas kostja ja

teised põhivõlgniku kohustuse täitmist taganud käendajad on solidaarvõlgnikud.

6. Hagejate nõuded ei ole aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat

ja aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg 1, § 147 lg 1 esimene lause). Pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku

võlausaldajate kõigi nõuete tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti (pankrotiseaduse

§ 42). Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded

võlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

6 (13)

Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt,

kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei

saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Käenduslepingu p 4.4 kohaselt

vastutab käendaja võlausaldaja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki

võlausaldaja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus

nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel. Sama lepingu p 4.7 kohaselt on võlausaldajal õigus

esitada lepingu alusel nõue käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, kui

põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi.

Arvelduslaenulepingu puhul oleks põhjendamatu lähtuda nõude aegumise arvestamisel

viimasest

kostjale

teadaolevast

laenutähtajast

(15. veebruar 2010),

mitte

tegelikust

laenutähtajast (31. märts 2010), sest põhivõlgniku sõlmitud laenulepingu tähtaja pikendamine

ei laiendanud käendaja kohustust, mistõttu ei ole asjakohane ka kostja viide VÕS § 145 lg-le 4.

Isegi juhul, kui kostja ei olnud teadlik laenutähtaja pikendamisest 31. märsini 2010, ei saanud

arvelduslaenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg alata kostja vastu varem, kui see algas

põhivõlgniku suhtes (1. aprill 2010). Seega ei olnud hagi esitamise ajaks (4. märts 2013)

hageja I arvelduslaenulepingust tulenev nõue kostja vastu aegunud.

Maakohus nõustus hagejatega, et investeerimislaenulepingust ja liisingulepingust tulenevad

nõuded muutusid sissenõutavaks põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega (2. juulil 2010).

Tõendamata on kostja vastuväide, et hagejad ütlesid viidatud lepingud üles juba enne

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. Ka põhivõlgniku pankrotihaldur kinnitas, et sellise

asjaolu kohta puuduvad tõendid.

Liisingulepingust tulenev võlgnevus tekkis alates 5. aprillist 2010 ega olnud hagi esitamise

ajaks aegunud.

7. Maakohus nõustus hagejate seisukohaga, et hagejad ja kostja kui käenduslepingu pooled ei

ole lepingu sõlmimisel silmas pidanud osavastutusega käendust, vaid seda, et hagejad on kostja

solidaarvõlausaldajad, sest kostjaga sõlmitud käenduslepingu p 6.2 järgi vähendab see, kui

käendaja täidab põhivõlgniku kohustuse, käendaja vastutust käenduse piirsumma piires

olenemata sellest, kumma võlausaldaja (hageja) nõudeid on täidetud. Eeltoodu ei oleks mõeldav

käendaja osavastutuse korral, mil täitmine ühele võlausaldajale temale langevas osas ei

mõjutaks täitmist teise võlausaldaja suhtes.

Põhivõlgniku ja hageja I vahel sõlmitud investeerimislaenulepingust tulenevate kohustuste osas

ei ole kostja ja kolm ülejäänud käendajat (AO, DV ja KR) solidaarvõlgnikud, sest käendajad ei

käendanud mitte ainult ühte, vaid erinevaid põhivõlgniku kohustusi ning tagatavate nõuete

suurused ja käenduse piirsummad on erinevad. Seega vastutavad käendajad osavastutuse

põhimõttel (VÕS § 63). See tähendab, et kui üks käendaja täidab põhivõlgniku kohustusi, ei

mõjuta see teiste käendajate kohustusi käenduslepingute järgi.

8. Kuna maakohus rahuldas hagejate põhinõude, jättis ta alternatiivsed nõuded rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja

saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks jättis maakohus põhjendamatult käsitlemata tarbijaregulatsiooni kohaldatavuse

küsimuse. Kostja esitas rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisel vastuväite, et ta on

tarbija Lugano konventsiooni järgi, sest ta ei ole kunagi omanud vahetult ise või ühegi äriühingu

kaudu põhivõlgniku enamusaktsionäri staatust. Kostja ei olnud põhivõlgniku ega tema

ainuaktsionäri juhatuse liige.

7 (13)

Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 73 lg 1, hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad.

Käendatud kohustuste ulatus ja sisu on kohtu poolt kindlaks tegemata. Käenduslepingu p 6.2

kohaselt leppisid võlausaldajad kokku, et käendaja vastutuse ulatus väheneb emmale-kummale

võlausaldajale tasutud summa ulatuses. Põhivõlgnikuga sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete

esitamise õigus on võlausaldajatel eraldiseisvatena. Ka põhivõlgniku pankrotimenetluses on

võlausaldajad esitanud nõudeavaldused eraldi. Käendusnõue on alati aktsessoorne ehk

lahutamatult põhinõudega seotud, st hagejad ei ole kostja suhte solidaarvõlausaldajad.

Kolmandaks ei ole maakohus eristanud ega välja selgitanud hagejate nõudeid ja nende

õiguslikke aluseid. Tulemusena on tuvastamata, millest kummagi hageja nõue täpselt koosneb,

sh millal muutusid nõuded käendaja suhtes sissenõutavaks. Põhivõlgniku pankrot ei muuda

sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 ja 29. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12).

Neljandaks on hageja II nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Liisingulepingut ei ole üles

öeldud, järelikult on liisinguvara jätkuvalt hageja II omandis. Käendaja vastutuse ülempiir on

väiksem kui põhivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud hageja II lepingujärgne nõue.

Liisinguandjale jäävad selliselt liisinguvara, põhivõlgniku poolt tasutud summa ja käendajalt

nõutav summa. Kui liisinguandja ütleks lepingu üles, tuleks VÕS § 367 lg 3 kohaselt nõudest

lahutada vara väärtus. Hea usu põhimõtte kohaselt on vastuvõtmatu, et hageja alusetult rikastub,

kui ta jätab lepingu üles ütlemata ja endale kuuluva liisinguvara vabatahtlikult pankrotistunud

põhivõlgniku valdusesse, aga nõuab käendajalt selle vara eest tasumist.

Maakohus ei arvestanud, et põhivõlgniku kohustused olid täiendavalt tagatud. Laenu

põhisumma oli 143 699 939 krooni ja tagatised (käendusi arvestamata) 236 700 000 krooni.

Põhivõlgniku kohustused hagejate ees olid seega täies ulatuses tagatud ka ilma käenduseta.

Viiendaks rikkus maakohus VÕS § 145 lg 4, tuvastades, et kostja vastutab hagejaga I sõlmitud

arvelduslaenulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste eest. Tehing, mille põhivõlgnik

teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Põhivõlgnik ei saa muuta

põhilepingu olulisi tingimusi kahjulikumaks selliselt, et need muudatused oleksid käendajale

ilma selge aktseptita siduvad. Ka kohustuse tähtaja pikendamine on käenduskohustuse

laiendamine VÕS § 145 lg 4 mõttes. Kostja ei olnud teadlik ega andnud aktsepti

arvelduslaenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaja pikendamiseks. Ka pooltevaheline

praktika kinnitab, et käenduse kehtivuse tähtaja pikendamise siduvuseks oli vajalik käendaja

aktsept.

Kuuendaks, põhivõlgniku kohustusi taganud käendajad on solidaarkäendajad. Käendus-

lepingus ega põhivõlgnikuga sõlmitud lepingutes ei ole kokkulepet, et erinevad käendajad

vastutavad erinevate kohustuste või sama kohustuse erinevate osade eest. Kui neli käendajat

käendavad

ühtmoodi

kolme

erinevat

kohustust,

on

tegemist

„sama

kohustuse

käendamisega“ VÕS § 150 tähenduses. Käenduse piirsummade erinevusest ei järeldu, et

tegemist oli osakäendusega.

Seitsmendaks, kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud riigilõiv on põhiseadusvastase suurusega.

Riigikohus asus 16. oktoobri 2012 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-119-12 seisukohale, et

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu,

mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Maakohus on alusetult mõistnud kostjalt hagejate

kasuks välja riigilõivu kogusumma. Riigilõiv, mis ületas 3 400 eurot, oli vastuolus

põhiseadusega ka eelmise riigilõivuseaduse redaktsiooni kehtivuse ajal.

10. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Apellatsioonivastuses esitasid hagejad

taotluse maakohtus makstud riigilõivust 361,09 euro tagastamiseks.

8 (13)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. veebruari 2016 otsusega maakohtu otsuse osas,

millega maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 719 006,04 eurot, jättis

hagejate alternatiivnõuded rahuldamata ja mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja

menetluskulud.

Ringkonnakohus rahuldas hagejate alternatiivnõuded ja mõistis kostjalt kummagi hageja

kasuks välja 359 503,02 eurot. Menetluskuluna mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja

1 700 eurot. Sama otsusega rahuldas ringkonnakohus hagejate taotluse riigilõivu tagastamiseks.

12. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu eelviidatud otsuse 22. novembri 2016 otsusega

tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16 ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Hagejad täpsustasid nõuete alust vastavalt Riigikohtu juhistele 30. detsembri 2016

menetlusdokumendis ja 6. veebruari 2017 ringkonnakohtu istungil.

Täpsustuse kohaselt tugineb hageja I käesolevas asjas sellele, et tal on põhivõlgniku vastu

nõuded, mis muutusid kostja kui käendaja suhtes sissenõutavaks järgmiselt:

 arvelduslaenulepingust tulenev põhivõlg 1 304 836,39 eurot muutus sissenõutavaks

lepingus kokku lepitud tähtpäeval ehk 1. aprillil 2010;

 investeerimislaenulepingust tulenev osamaksete võlg 2 872 368 eurot, mis muutus

sissenõutavaks 36 osas alates 28. märtsist 2010 iga kuu 28. kuupäeval kuni

28. veebruarini 2013 igakordses osasummas 79 788 eurot.

Hageja II tugineb sellele, et tal on põhivõlgniku vastu liisingulepingust tulenev nõue summas

1 279 993,92 eurot, mis muutus kostja kui käendaja suhtes sissenõutavaks järgmiselt:

 lepinguga kokku lepitud perioodide nr 35–39 eest viis arvet kokku summas

255 374,22 eurot järgmiselt:

o 51 513,37 eurot, mis muutus sissenõutavaks 5. aprillil 2010,

o 50 762,66 eurot, mis muutus sissenõutavaks 5. mail 2010,

o 51 231,22 eurot, mis muutus sissenõutavaks 5. juunil 2010,

o 50 590,38 eurot, mis muutus sissenõutavaks 5. juulil 2010,

o 51 276,59 eurot, mis muutus sissenõutavaks 5. augustil 2010;

 graafikujärgsed maksed (perioodid nr 40–69), st 30 kuumakset igaüks 34 153,99 eurot,

mis muutusid sissenõutavaks iga kuu 5. kuupäeval alates 5. septembrist 2010 –

5. veebruarini 2013, kokku 1 024 619,70 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagejate nõuded osaliselt.

Menetluskulud jäävad hagejate kanda. Kaebus rahuldatakse osaliselt.

Kaebuse esimest väidet ei ole vaja käsitleda, sest kohtualluvuse üle ei ole praeguses

menetlusstaadiumis enam vaidlust. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses muid

tarbijalepingute regulatsiooniga seonduvaid väiteid peale kohtualluvuse vastuväite.

15. Kaebuse teine väide on edukas, sest nii ringkonnakohtu kui praeguseks ka kõigi poolte

hinnangul ei ole hagejad solidaarvõlausaldajad. VÕS § 71 sätestab eeldusena, et kui sama

osadeks jagatav kohustus tuleb täita mitmele võlausaldajale, on igaühel neist õigus nõuda

kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas, kui seadusest või tehingust ei

tulene, et võlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist ebavõrdsetes osades või kõigile ühiselt

9 (13)

või solidaarselt. Rahaline kohustus on kahtlemata osadeks jagatav. Hagejad ei tugine lepingule,

mis näeks ette nende rolli ühis- või solidaarvõlausaldajatena. Samuti pole vaidlust selles, et

hagejate nõudeosad on võrdsed, st kumbki nõuab käendaja vastutuse piirsummast endale poole

tasumist.

Kui hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad, siis ei saa kostjalt välja mõista hagejatele väidetavalt

võlgnetavat summat solidaarvõlana – nii nagu seda tegi maakohus vaidlustatud otsusega.

Alternatiivseid nõudeid maakohus sisuliselt ei lahendanud. Seega tuleb maakohtu otsus

tühistada ning järgnevalt kontrollida, kas ja millises ulatuses on edukad hagejate alternatiivsed

nõuded neist kummagi kasuks kostjalt 359 503,02 euro väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus järgib siinjuures kaebuse väidete struktuuri ja vastab sellele vastavalt ka

poolte muudele sama temaatikaga seotud väidetele. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab

ringkonnakohus aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Eelkõige on need eespool p-s 4 kokkuvõtvalt esitatud asjaolud, mille üle ei ole

poolte vahel ka vaidlust (v.a põhivõlgniku liisingulepingujärgne võlgnevus 4. märtsil 2013).

16. Kaebuse kolmas väide on menetluslik etteheide maakohtule, et hagejate nõuded on piisavalt

välja selgitamata ja eristamata. See väide on põhjendatud, aga nimetatud puudused saab

ringkonnakohus kõrvalda apellatsioonimenetluses. Vastavalt eespool p-s 13 märgitule on

nüüdseks selge, millises osas nõuab kumbki hageja põhivõlgniku vastu esitatud nõudest

maksmist kostjalt kui käendajalt.

Hagejate nõuete õiguslik alus on VÕS § 142 lg 1 koosmõjus sama seaduse § 108 lg-ga 1.

Mõlemad hagejad tuginevad sellele, et neil olid põhivõlgnikuga sõlmitud lepingud, millest

tulenevad rahalised kohustused jäid täitmata. Kostja käendas nende kohustuste täitmist.

Hageja I nõuded tulenevad arvelduslaenulepingust ja investeerimislaenulepingust, mis

mõlemad on laenulepingud VÕS § 396 lg 1 tähenduses. Hageja II ja põhivõlgniku vahel oli

liisinguleping VÕS § 361 tähenduses.

VÕS § 145 lg 1 kohaselt on käendaja vastutus subsidiaarne, st käendaja vastutab üksnes sellise

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, mille täitmist võlausaldaja saaks nõuda tulenevalt tema

ja põhivõlgniku vahelisest õigussuhtest. Vastav nõue peab olema muutunud sissenõutavaks (vt

Riigikohtu otsuse p 16). Seega tuleb kontrollida, kas ja millises osas saavad hagejad nõuda

põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmist kostjalt.

17. Hageja I osas ei ole pooltel praeguseks vaidlust, et arvelduslaenulepingust tulenev põhivõlg

1 304 836,39 eurot muutus sissenõutavaks 1. aprillil 2010 ning investeerimislaenulepingust

tulenev võlg kokku summas 2 872 368 eurot muutus sissenõutavaks 36 osas alates

28. märtsist 2010 iga kuu 28. päeval kuni 28. veebruarini 2013 igakordses osasummas

79 788 eurot. Need asjaolud saab ringkonnakohus TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel kui

vaidlustamata asjaolud tuvastada. Kokku on enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud

hageja I nõue põhivõlgniku vastu summas 4 177 204,39 eurot ( = 1304836,39 + 2872368). See

on muutunud sissenõutavaks ka kostja kui käendaja suhtes, sest raha tagastamiseks hageja I ja

põhivõlgniku vahel kokku lepitud tähtpäevad olid selleks ajaks möödunud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja kaebuse viienda väitega, et laenu tagasimaksmise tähtaja

pikendamise kokkuleppest tuli kostjale kui käendajale teatada. VÕS § 145 lg 4 sätestab, et

tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust.

Käenduslepingu lisa sõlmimisega on põhivõlgnik ja hageja I teinud küll tehingu, kuid selleks

ei olnud käendaja nõusolek vajalik, sest käendusega tagatud põhivõlgniku laenu

tagasimaksetähtaja pikendamine ei laienda käendaja kohustust.

10 (13)

Eelkõige kuuluvad VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi

kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi

võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Maakohus tuvastas otsuse p-s 16, et käenduslepingu p 15 järgi

lõpeb hagejate ja kostja käendusleping, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad

hagejate nõuded on rahuldatud – seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhivõlgniku ja hageja I sõlmitud arveldus-

laenulepingu tagasimaksetähtaja pikendamine ei laiendanud kostja kui käendaja kohustusi

(Riigikohtu otsuse p 19 kolmas ja neljas lõik).

18. Hageja II tugineb sellele, et tal on liisingulepingu alusel põhivõlgniku vastu

1 279 993,92 euro suurune nõue, mis tuleneb esiteks viiest lepingus kokku lepitud

makseperioodide nr 35–39 eest esitatud arvetel kajastatud summast 255 374,22 eurot ja teiseks

neile järgnevatest 30 kuumaksest igaüks summas 34 153,99 eurot.

Pooltel ei ole vaidlust selles, et põhivõlgniku pankrot kuulutati välja 2. juulil 2010, aga selleks

ajaks ega ka hiljem ei ole liisingulepingut üles öeldud. Kostja esitas hageja II nõudele mh

vastuväite, et hageja II ei teosta oma õigusi käendaja vastu heas usus, kui jätab liisinguvara

pankrotistunud põhivõlgniku valdusesse ja asub nõudma käendajatelt põhivõlgniku rahalise

kohustuse täitmist. Seda käsitlust järgib kostja ka apellatsioonkaebuse neljanda väitega.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kirjeldatud viisil käitumine tähendab õiguste kuri-

tarvitamist ning on vastuolus TsÜS §-st 138 ja VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega.

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-

12, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10,

p 14, ja 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

Heas usus käituv liisinguandja peaks käesolevaga sarnases olukorras kaaluma liisingulepingu

ülesütlemist ja seeläbi võimaliku kahju minimeerimist või ka nt liisingueseme väljaandmise

nõudeõiguse loovutamist käendajale (vt analoogselt liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises

suhtes Riigikohtu 12. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-14, p 14 neljas lõik).

Käesoleval juhul ei ole hageja II neid võimalusi kasutanud, vaid jättis liisinguvara põhivõlgniku

valdusesse. Hageja II ei ole toonud esile ega tõendanud, et selline käitumine oli majanduslikult

õigustatud ja arvestas mõistlikult ka käendaja huvidega. Hageja II väitel on liisinguvara

praeguseks müüdud, mistõttu ei ole enam ka võimalik üle anda vara väljanõudmise õigust

käendajale.

Eelmärgitud põhjustel ei saa hageja II panna kostja kui käendaja suhtes maksma suuremat nõuet,

kui see, mis muutus sissenõutavaks enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist, st

liisingulepingus kokku lepitud perioodide nr 35–37 eest summas 153 507,25 eurot

( = 51513,37 + 50762,66 + 51 231,22). Selles osas ei ole kostja esitanud hageja II nõudele

arvutuslikke vastuväiteid ega toonud esile, et need ei vastaks liisingulepingu muutmisel kokku

lepitud uuele graafikule (III kd tl 53–55).

Lisaks tuleb hinnata kostja vastuväidet, kas isegi selline piiratud ulatuses nõue käendaja vastu

võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, sest hagejale II jäid nii liisinguvara kui ka

põhivõlgnikult enne makseperioodi nr 35 saadud maksed. Põhimõtteliselt on õige, et kui

hageja II saaks talle kuuluva liisinguvara ja kostjalt nõutava kolme kuu makse tasumise

tulemusena kokku rohkem kui juhul, mil liisingulepingut oleks lõpuni kohaselt täidetud, tuleks

kaaluda, kas hageja II poolt lepingust tulenevate õiguste teostamine on kooskõlas hea usu

põhimõttega. Hageja II ei või liisingufirmana rikastuda lepingu ülesütlemise teel (vrd

Riigikohtu 7. juuni 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-07, p 15 esimene lõik). Sarnaselt peab

olema välistatud rikastumine viisil, et liisinguese jääb liisinguandjale ja ta nõuab käendajalt

täiendavalt selle eest maksmist.

11 (13)

Ringkonnakohtu hinnangul oleks kostja siiski pidanud tõendama, et hageja II on rikastunud,

saades kostjalt summa, mis vastab veel tasumata liisingumaksetele enne põhivõlgniku

pankrotistumist, ja jättes endale liisinguvara. Kuna hageja II ega ka põhivõlgniku

pankrotihaldur

ei

öelnud

liisingulepingut

üles,

siis

ei

paranenud

põhivõlgniku

pankrotistumisega veel hageja II majanduslik olukord sel viisil nagu seda heidab praegu ette

kostja. Hageja II sai jätkuvalt nõuda pankrotivara arvel liisingulepingu täitmist ja pidi

omakorda arvestama võimalusega, et kui tema rahaline nõue täidetakse, siis peab ta andma üle

liisinguvara omandi. Ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mis annaks alust pidada

põhivõlgniku täitmata kohustuse käendaja vastu pööramist hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks osas, mis muutus sissenõutavaks enne põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist.

Eelneva põhjal saab hageja II nõuda kostjalt käendajana põhivõlgniku liisingulepingust

tuleneva rahalise kohustuse täitmist maksimaalselt summas 153 507,25 eurot.

19. Järgmiseks tuleb kaebuse neljandas väites kokku võetud kostja seisukohtadele vastamiseks

veel kontrollida, kas hagejad saavad nõuda kostjalt käenduskohustuse täitmist kõigi

põhivõlgnikuga sõlmitud lepingute puhul või esineb neist mõne osas takistusi.

Käenduslepingu p 4.7 teises lauses leppisid pooled kokku, et juhul, kui käendatava lepingu

täitmine on lisaks käendusele tagatud pandiõigusega ja panditud vara väärtus on väiksem sama

lepingu alusel tekkinud hageja I või hageja II nõudest põhivõlgniku vastu, on hagejal I või

hagejal II õigus esitada käenduslepingu alusel nõue kostja vastu, sh esitada hagi ka enne nõude

rahuldamist pandi eseme arvel (I kd tl 8). Seega tuleb võrrelda pandiesemete väärtust

põhivõlgniku vastu suunatud nõuetega hagi esitamise ajal, mistõttu ei oma otsest tähtsust,

millise hinnaga need lõpuks võõrandati ja kuidas sellest saadud tulem jaotati (III kd tl 79–80).

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja I ja põhivõlgniku vahelistest lepingutest (arveldus-

laenuleping ja investeerimislaenuleping) tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmine

oli

täiendavalt

tagatud

hüpoteekidega

põhivõlgnikule

kuulunud

hoonestusõigusele

hüpoteegisummadega

186 800 000

ja 80 000 000 krooni

(kokku

17 051 627,82 eurot),

kommertspandiga summas 2 876 024,18 eurot ja aktsipandiga 980 põhivõlgniku aktsiale

nimiväärtusega 5 000 krooni (summas 313 167,08 eurot).

Põhjendatud ei ole kostja väide, et nii neist kahest lepingust kui ka liisingulepingust tulenevate

põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmist tagas lisaks 20 000 000 krooni suurune tähtajaline

hoius. Selline tagatis lepiti küll algselt kokku tähtajaga 5. märtsini 2013 (III kd tl 66–97), aga

20. aprilli 2007 kokkuleppega lühendati tähtaega 25. aprillini 2007 (III kd tl 68). Seega ei olnud

põhivõlgniku kohustuste täitmine hagi esitamise ajal enam tagatud tähtajalise hoiusega.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et täiendavate tagatiste väärtus ületas hagi esitamise ajal

hageja I nõuet põhivõlgniku vastu. Sisuliselt kuulusid kõik esemed, mille arvel hageja I oleks

saanud tagatisi realiseerida, põhivõlgniku pankrotivarasse (III kd tl 75–78 ja 100–104). Enne

hagi esitamist oli toimunud mitu pankrotivara enampakkumist, mis nurjusid, sh neist viimane

1. märtsil 2013 alghinnaga 5,6 miljonit eurot (III kd tl 105). Tulenevalt TsÜS §-st 65 ei saanud

pandiesemete koguväärtus kõnealusel ajal olla viidatud summaga võrdne ega sellest suurem.

Järelikult oli pandiesemete koguväärtus hagi esitamise ajal väiksem kui 5,6 miljonit eurot.

Hageja I tunnustatud nõue põhivõlgniku vastu oli 12 113 719,12 eurot. Seega ei olnud

pandiesemete väärtus suurem kui põhivõlgniku vastu suunatud hageja I nõue hagi esitamise ajal

ning käenduslepingu p 4.7 ei takista hageja I nõude maksmapanemist.

Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja II ja põhivõlgniku vahelisest liisingulepingust

tulenevate põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmine oleks tagatud pandiõiguse või muude

tagatistega peale käenduste. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kõnealuse lepingutingimuse

tähenduses lugeda pandiks liisinguvara kuulumist hagejale II. Seega ei takista käenduslepingu

p 4.7 hageja II nõude maksmapanemist.

12 (13)

20. Kostja kaebuse kuues väide käsitleb küsimust, kas põhivõlgniku kohustuste täitmist

taganud neli käendajat vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena.

Kostja kui käendaja vastutus on piiratud käenduslepingu p 5 ja VÕS § 142 lg 3 järgi. Pooled

vaidlevad küsimuses, kas hagejad võivad nõuda kogu selle summa tasumist või tuleb sellest

lahutada kaaskäendajate poolt juba tasutud summad. Vastus sellele küsimusele sõltub

õiguslikust hinnangust, kas käendused anti osa- või solidaarkäendustena.

VÕS § 150 sätestab, et kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad

nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Viidatud norm ei

välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust

mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS

§ 63 lg 1 mõttes (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 16

esimene lõik). Sama kohustuse käendamise korral tuleb käendajate solidaarvastutust eeldada

(ibid p 17 esimene lõik ja selles viidatud 13. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13,

samuti aga käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p 22).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud, et kostja või kaaskäendajad oleksid

sõlminud hagejatega kokkulepped osakäenduste andmiseks. Sellist järeldust ei saa teha

erinevatest käendussummadest ega ka deponeeritud rahasumma vabastamise kokkulepetest.

Hagejad ei tõendanud, et kostjale oleks teada projektifinantseerimise pakkumise,

krediidikomitee otsuste või käendajate vastutuse summa muutmise kooskõlastamise e-kirjade

sisu (III kd tl 56–63). Seega võivad need dokumendid küll kajastada hagejate tahet

käenduslepingute sõlmimisel, aga neist ei saa teha järeldusi kostja tahte kohta. Lepingu

tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kuna kostja teadmine hageja arusaama kohta võimalikust osakäendusest tõendamist ei

leidnud, siis ei kohaldu VÕS § 29 lg 3. Teiste kaaskäendajatega sõlmitud lepingutest (III kd

tl 64, 65 ja 69–74) ei nähtu samuti, et kokku oleks lepitud osakäendustes. Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et hagejate endi arusaamale solidaarkäendustest viitab mitme käendaja vastu

sisuliselt ühesuguse haginõude esitamine (III kd tl 111–113). Järelikult tuleneb VÕS § 29

lg-st 4 ja VÕS § 150 eeldusest, et kostja andis koos kaaskäendajatega solidaarkäenduse.

Sama kohustust taganud kaaskäendajad vastutavad erinevate piirsummade puhul solidaarselt

kattuvas osas (Riigikohtu 27. novembri 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15

esimene lõik). Kaaskäendajate paljususe korral tähendab see, et kui käendajalt nõutakse teatava

summa tasumist, siis saab ta tugineda teiste käendajate poolt tasutud summadele kui sama

solidaarkohustuse täitmisele. Vaidlustamata asjaoludel on kaaskäendaja KR tasunud

683 087,70 eurot, mis oli tema vastutuse piirsumma, ja AO 9 994,54 eurot, kusjuures tema

vastutuse piirsumma oli samuti 683 087,70 eurot. Kaaskäendaja DV on pankrotis ja tema vara

arvelt ei ole käenduskohustust täidetud (III kd tl 114–1148). Kostja käenduse ülempiir on

719 006,04 eurot. Kostja ja kahe kohustusi täitnud kaaskäendaja solidaarvastutus oli niisiis

summas 683 087,70 eurot ja seda ületavas osas 35 918,34 eurot ( = 719006,04 – 683087,70) ei

saa kostja tugineda kaaskäendajate poolt solidaarkohustuse täitmisele.

Järelikult ei saa hagejad käenduslepingu alusel nõuda kostjalt enam kui 35 918,34 euro tasumist.

Hagejad on osavõlausaldajad, kes saavad VÕS § 71 järgi nõuda täitmist võrdsetes osades (vt

eespool p 15). Kummagi hageja nõue kostja vastu on niisiis piiratud summaga 17 959,17 eurot

( = 35918,34 : 2).

21. Eelneva põhjal tuleb hagi alternatiivsetes nõuetes rahuldada osaliselt ja mõista kummagi

hageja kasuks kostjalt välja 17 959,17 eurot. Kuigi hagejate sissenõutavaks muutunud ja

õiguspärased nõuded on suuremad (hageja I osas 4 177 204,39 eurot ja hageja II osas

153 507,25 eurot, vt eespool vastavalt p-d 17 ja 18), siis ei saa kostjalt käendajana nõuda

käenduse piirsummat ületavas osas tasumist (eelmine p 20).

13 (13)

22. Menetluskulud tuleb käesolevas asjas jaotada TsMS § 163 lg 2 alusel. Viidatud säte näeb

ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses

kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas

osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.

Ringkonnakohtu 6. veebruari 2017 istungil nõustus kostja kompromissiga tingimusel, et ta

tasub hagejatele kokku 30 000 eurot, aga hagejatele see ei sobinud. Ringkonnakohus rahuldab

hagejate nõuded kompromissiga sarnases ulatuses, mistõttu kannavad hagejad kõik

menetluskulud. Seetõttu pole vaja eristada kulusid seoses esimese ja teise alternatiivina esitatud

nõuetega.

Hagejad ei ole solidaarvõlausaldajad (eespool p 15), st põhjendatud on nende vahel jaotada

kulud TsMS § 165 lg 1 esimese lause järgi võrdsetes osades. Siiski ei ole põhjendatud panna

hagejate kanda kaashageja menetluskulusid. Kokkuvõtvalt kannab kumbki hageja ise oma

menetluskulud ja 50% kostja kuludest.

Hagejate taotlus maakohtus tasutud riigilõivu osaliselt tagastamiseks on põhjendatud. Hagejad

tasusid hagiavalduse esitamisel riigilõivu 3 761,90 eurot sel ajal kehtinud riigilõivuseaduse

(RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 alusel. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas

9. veebruari 2016 otsusega kohtuasjas nr 3-4-1-32-15 mh RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1

(1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks

osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro tuli tasuda riigilõivu 3 200 eurot + 0,25%

tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro. Tsiviilasjas hinnaga üle 500 000 euro on

põhiseaduspärane riigilõiv kuni 3 400 eurot. TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tuleb hagejate taotlus

niisiis rahuldada. Samadel kaalutlustel on sisuliselt põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse

seitsmes väide, aga tulenevalt menetluskulude jaotusest ei mõjuta see kaebuse lahendamist.

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse

jõustumist (TsMS § 177 lg 2, Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15,

p-d 19–22).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm