2-17-5691/4 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

21. aprill 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-5691

Tsiviilasi

AP hagi JP vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2017/553

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. aprilli 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AP määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja):AP, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Kostja: JP

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. aprilli 2017 määrus ja saata tsiviilasi hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. AP (hageja) esitas 10. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagi JP (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 027/2017/553 (vaidlusalune täitemenetlus). Ühtlasi

esitas hageja taotluse hagi tagamiseks.

Hageja tugineb sellele, et kostjal puudub hageja vastu nõue, kuna pooltevahelised

vastastikused rahalised nõuded on tasaarvestatud. Sellest hoolimata algatati kostja avalduse

alusel vaidlusalune täitemenetlus. Täidetav dokument on Tallinna Ringkonnakohtu

6. detsembri 2016 menetluskulude suuruse kindlaksmääramise määrus tsiviilasjas nr 2-13-

39654, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 2 241 eurot. Viidatud määrus jõustus

22. veebruaril 2017.

Hageja esitas kostjale 10. aprillil 2017 tasaarvestuse avalduse summas 2 241 eurot, milles

kasutaks tasaarvestuseks järgmistest asjaoludest lähtuvat enda nõuet kostja vastu:

 kostja kolis 2011. aasta kevadel elama Mehhiko Ühendriikidesse (edaspidi „Mehhiko“,

kust

naasis

Eestisse

ajutiseks

puhkuseks

2013. aasta

jaanuaris

koos

13. septembril 2012 sündinud lapse DP-ga (edaspidi „laps“);

 Eestis olles avaldas kostja soovi jätta oma laps järgnevaks kaheks kuuks hageja ja

tema abikaasa hoolde, kuna ei soovinud last endaga sealsete puudulike elukoha-

2 (3)

tingimuste tõttu Mehhikosse tagasi viia. Hageja ja tema abikaasa nõustusid kostja

sooviga ning kostja sõitis üksinda 2013. aasta alguses tagasi Mehhikosse;

 peale kokkulepitud perioodi möödumist 2013. aasta kevadel ei tulnud kostja lapsele

Eestisse järele. Samuti ei avaldanud kostja soovi ka ühelgi teisel viisil lapse

toimetamiseks Mehhikosse ega soovinud lapsega suhelda Skype’i vms vahendusel;

 jaanuarist 2013 kuni augustini 2015, kui laps viibis hageja ja tema abikaasa juures, ei

täitnud kostja oma ülalpidamiskohustust lapse ees. Laps vajas igapäevast pidevat

hoolitsust, sh jooksvat arstiabi ja muid sotsiaalseid tagatisi;

 hageja ja tema abikaasa kandsid vajalikke kulutusi lapse eluasemele, toidule,

transpordile, riietele ja jalanõudele, tervishoiule jm lapse arenguks hädavajalikule;

 lähtudes vastava perioodi elatise alammääradest jättis kostja täitmata oma ülalpidamis-

kohustuse lapse suhtes summas 5 610 eurot. Hagejal on kostja vastu nõue sellest poole

ulatuses ehk summas 2 805 eurot.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 11. aprilli 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmast, sest see on õiguslikult

perspektiivitu.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud

või tasaarvestatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on need vastuväited kohtulahendi

puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist. TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg,

mitte tasaarvestuse tegemise aeg. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis on võimalik

arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis tekkisid pärast täitedokumendiks oleva

kohtulahendi jõustumist, st tasaarvestusolukord peab olema tekkinud pärast lahendi

jõustumist (Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10).

Vaidlusaluses täiteasjas on täitedokumendiks menetluskulude kindlaksmääramise lahend, mis

jõustus 22. veebruaril 2017 ja siis tekkis tasaarvestusolukord. Hageja tõi oma tasaarvestatud

nõude alusena esile asjaolud, mis tekkisid enne seda päeva. Järelikult tugineb hageja

asjaoludele, mille korral on välistatud TMS § 221 lg 2 järgi hagi rahuldamine, sest väidetav

nõue kostja vastu tekkis varasema kohtumenetluse ajal. Seetõttu ei ole hagejapoolsed

vastuväited lubatud, kuna need ei tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, vaid varem.

HAGEJA MÄÄRUSKAEBUS

3. Hageja esitas 13. aprillil 2017 vaidlustatud määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada, hagi menetlusse võtta ja tagada.

Määruskaebus rajaneb Riigikohtu seisukohal, et TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus,

kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna

selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on

võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (15. aprilli 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11).

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle 17. aprilli 2017 kirjaga lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

3 (3)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud määrus

tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata tsiviilasi hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks maakohtule.

5. Määruskaebuse lahendamine oleneb vastusest küsimusele, kas hageja täitemenetluse

võlgnikuna saab TMS § 221 lg-s 1 ette nähtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisel tugineda sellisele tasaarvestusele, milleks kasutatud nõude alus oli olemas enne

kohtulahendi kui täitedokumendi jõustumist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üldjuhul välistab TMS § 221 lg 2 kohtulahendil

rajaneva sundtäitmise puhul selliste vastuväidete esitamise, mis põhinevad enne lahendi

jõustumist tekkinud asjaoludel. Maakohus viitas selles osas põhjendatult Riigikohtu praktikale.

Siiski ei ole TMS § 221 lg 2 välistus absoluutne ega saa takistada selliste vastuväidete

esitamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, millele ei saanud pool sisuliselt

tugineda varasemalt. Erandlikult on võimalik tugineda varasema kohtumenetluse käigus

tekkinud alusele, kui sellel rajanevat nõuet ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel

menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud

võtta kohtulahendis seisukoha. Sellisel juhul puudub jõustunud kohtulahend TMS § 221 lg 2

tähenduses ja sel juhul ei lahendataks TMS § 221 järgset hagi menetledes juba lahendatud

vaidlust uuesti (Riigikohtu 3. veebruari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16, p 25 teine

lõik, samuti selles viidatud 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11).

Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas, kus täitedokument on

menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määrus. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab,

et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjen-

datud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 8 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades samas jaos sätestatud erisusi. Neist sätetest tulenevalt ei

saa kohus menetluskulude kindlaksmääramisel lahendada poolte muud vaidlust ega teha

lahendit võimalike tasaarvestuste ja nende aluse kohta. Sellest järeldub, et menetluskulude

kindlaksmääramise lahendi puhul võib täitemenetluse võlgnik esitada TMS § 221 lg-s 1 ette

nähtud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuginedes mh sellisele tasaarvestusele,

milleks kasutatava nõude alus tekkis enne kulude kindlaksmääramise lahendi jõustumist.

Eelneva põhjal on määruskaebus põhitaotluses edukas. Maakohus peab siiski kontrollima hagi

menetlusse võtmise muude eelduste täidetust. Seejärel saab maakohus lahendada hagi

tagamise taotluse, sest tagada saab üldjuhul üksnes hagi, mille kohus on menetlusse võtnud

(Riigikohtu 16. novembri 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-04, p 17 kolmas lõik).

6. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Maakohus otsustab menetluskulude jaotuse sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

7. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määrus-

kaebuse Riigikohtule juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause

kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada

määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse

võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm