3-14-51868/35 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.04.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51868

Haldusasi

TKM

Beauty

Eesti

OÜ

kaebus

Tallinna

Ettevõtlusameti

25.07.2014

maksuotsuse

nr 5-1.1/559

tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks TKM Beauty Eesti OÜ 27.06.2014

tagastustaotluse summas 3624,46 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS kaebus

Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuse nr

5-1.1/560 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS 27.06.2014

tagastustaotluse summas 3844,98 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Rimi Eesti Food AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

25.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/561 tühistamiseks

ja ettekirjutuse tegemiseks Rimi Eesti Food AS

27.06.2014 tagastustaotluse summas 152 078,62

eurot koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse

uueks läbivaatamiseks;

Prisma

Peremarket

AS

kaebus

Tallinna

Ettevõtlusameti

25.07.2014

maksuotsuse

nr 5-1.1/562

tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks Prisma Peremarket AS 27.06.2014

tagastustaotluse summas 224 084,01 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Neste Eesti AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/563 tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks

Neste

Eesti

AS

27.06.2014 tagastustaotluse summas 96 250,78 eurot

koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks

läbivaatamiseks;

Kaubamaja AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/564 tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks

Kaubamaja

AS

3-14-51868

2(13)

27.06.2014 tagastustaotluse summas 63 708,37 eurot

koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks

läbivaatamiseks;

Northern European Outdoor Media OÜ kaebus

Tallinna Ettevõtlusameti 28.07.2014 maksuotsuse nr

5-1.1/566 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Northern European Outdoor Media OÜ 27.06.2014

tagastustaotluse summas 120 980,80 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Selver

AS

kaebus

Tallinna

Ettevõtlusameti

28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/567 tühistamiseks

ja ettekirjutuse tegemiseks Selver AS 27.06.2014

tagastustaotluse summas 219 803,74 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

KIA Auto AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/568 tühistamiseks

ja ettekirjutuse tegemiseks KIA Auto AS 27.06.2014

tagastustaotluse summas 14 522,64 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Viking Motors AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti

28.07.2014 maksuotsuse nr 5-1.1/569 tühistamise

nõudes ja ettekirjutuse tegemiseks Viking Motors AS

27.06.2014 tagastustaotluse summas 23 378,15 eurot

koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluse uueks

läbivaatamiseks;

JCDecaux

Eesti

OÜ

kaebus

Tallinna

Ettevõtlusameti

26.08.2014

maksuotsuse

nr 5-1.1/596

tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks

JCDecaux

Eesti

OÜ

30.07.2014

tagastustaotluse summas 895 631 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks;

Clear Channel Estonia OÜ kaebus Tallinna

Ettevõtlusameti

26.08.2014

maksuotsuse

nr 5-1.1/597

tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks Clear Channel Estonia OÜ 30.07.2014

tagastustaotluse summas 279 419,82 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks ning

OÜ

Megameedia

Grupp

kaebus

Tallinna

Ettevõtlusameti

26.08.2014

maksuotsuse

nr 5-1.1/598

tühistamiseks

ja

ettekirjutuse

tegemiseks OÜ Megameedia Grupp 30.07.2014

tagastustaotluse summas 509 808,25 eurot koheseks

täitmiseks

või

alternatiivselt

taotluse

uueks

läbivaatamiseks

3-14-51868

3(13)

Menetlusosalised

Kaebajad – TKM Beauty Eesti OÜ, Tallinna

Kaubamaja Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS,

Prisma Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja

AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Selver

AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux

Eesti

OÜ,

Clear

Channel

Estonia

OÜ

ja

OÜ Megameedia Grupp, esindajad vandeadvokaadid

Tanel Molok ja Allar Jõks

Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Jaan Lindsaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

TKM

Beauty

Eesti

OÜ,

Tallinna

Kaubamaja

Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS, Prisma

Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja AS,

Northern European Outdoor Media OÜ, Selver AS,

KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ,

Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta TKM Beauty Eesti OÜ, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, Rimi Eesti Food AS,

Prisma Peremarket AS, Neste Eesti AS, Kaubamaja AS, Northern European Outdoor

Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS apellatsioonkaebused rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51868 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-51868

4(13)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM

Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ,

Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS tasusid perioodil juuni 2011 – juuni 2014

reklaamimaksu järgmistes summades:

Prisma Peremarket AS – 224 084,01 eurot;

Rimi Eesti Food AS – 152 078,62 eurot;

Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS – 3844,98 eurot;

TKM Beauty Eesti OÜ – 3624,46 eurot;

Kaubamaja AS – 63 708,37 eurot;

Neste Eesti AS – 96 250,78 eurot;

Northern European Outdoor Media OÜ – 120 980,80 eurot;

Selver AS – 219 803,74 eurot;

KIA Auto AS – 14 522,64 eurot;

Viking Motors AS – 23 378,15 eurot.

JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp tasusid perioodil

juuli 2011 – juuli 2014 reklaamimaksu järgmistes summades:

JCDecaux Eesti OÜ – 895 631 eurot;

Clear Channel Estonia OÜ – 279 419,82 eurot;

OÜ Megameedia Grupp – 509 808,25 eurot.

2. Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM

Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ,

Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS esitasid 27.06.2014 Tallinna Ettevõtlusametile

ühise taotluse tagastada perioodi juuni 2011−detsember 2013 eest alusetult tasutud

reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-51868, I kd, tl 82-84).

Samal kuupäeval esitasid samad äriühingud Maksu- ja Tolliametile ühise taotluse tagastada

perioodi jaanuar 2014−juuni 2014 eest alusetult tasutud Tallinna reklaamimaks ning tasuda

saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-51868, I kd, tl 15-16p). Mõlema taotluse kohaselt on

kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009

määrus nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas” (määrus nr 44) vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3

ja 113.

3. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp esitasid

30.07.2014 Tallinna Ettevõtlusametile ühise taotluse tagastada perioodi juuli 2011−detsember

2013 eest alusetult tasutud reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-

14-52218, I kd, tl 12-14). Samal kuupäeval esitasid samad äriühingud Maksu- ja Tolliametile

ühise taotluse tagastada perioodi jaanuar 2014−juuli 2014 eest alusetult tasutud Tallinna

reklaamimaks ning tasuda saadud reklaamimaksu eest intressi (3-14-52218, I kd, tl 49-50p).

Mõlema taotluse kohaselt on KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning määrus nr 44 vastuolus PS §-dega

3 ja 113.

4. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 25.07.2014 maksuotsustega nr 5-1.1/559, 5-1.1/560,

5-1.1/561, 5-1.1/562 ja 28.07.2014 maksuotsustega nr 5-1.1/563, 5-1.1/564, 5-1.1/566,

5-1.1/567, 5-1.1/568 ja 5-1.1/569 Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna

Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern

European Outdoor Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS ning 26.08.2014

maksuotsustega nr 5-1.1/596, 5-1.1/597 ja 5-1.1/598 JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel

Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp tagastustaotlused vastavalt perioodide juuni 2011−juuni

3-14-51868

5(13)

2014 ja juuli 2011−juuli 2014 osas rahuldamata, määras reklaamimaksud tasumisele ja luges

vastavasisulise kohustuse ühtlasi täidetuks.

5. Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS,

TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor

Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS ja Viking Motors AS esitasid 25.08.2014 Tallinna

Halduskohtule ühise kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 25.07.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/559,

5-1.1/560, 5-1.1/561, 5-1.1/562 ning 28.07.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/563, 5-1.1/564,

5-1.1/566, 5-1.1/567, 5-1.1/568 ja 5-1.1/569 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks

kaebajate 27.06.2014 reklaamimaksu tagastamise taotluse koheseks täitmiseks või

alternatiivselt taotluste uuesti läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-14-51868). JCDecaux Eesti OÜ,

Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp esitasid 25.09.2014 Tallinna

Halduskohtule ühise kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 26.08.2014 maksuotsuste nr 5-1.1/596,

5-1.1/597 ja 5-1.1/598 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks kaebajate 30.07.2014

reklaamimaksu tagastamise taotluse koheseks täitmiseks või alternatiivselt taotluste uuesti

läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-14-52218). Tallinna Halduskohus liitis 13.01.2015 määrusega

haldusasjad ühte menetlusse numbriga 3-14-51868.

1) Reklaamiseaduse regulatsioon on vastuolus PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooniga

ega ole formaalselt põhiseaduspärane, kuna sätestab reklaamimaksu tasumise kohustuse, kuid

ei määra kindlaks selle kohustuse olulisi elemente. Kõik maksuõigussuhte kohustuslikud

elemendid – maksumaksja, maksu objekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja

tähtpäev – peavad olema kindlaks määratud seaduses (Riigikohtu 23.03.1998 lahend

nr 3-4-1-2-98). Neid kohustuslikke elemente ei saa sätestada täitevvõimu määrusega. Kohalik

omavalitsus võib tulenevalt PS §-st 113 sätestada avalik-õigusliku kohustuse olemuslikud

elemendid üksnes siis, kui selleks on olemas piisavalt määratletud seadusandja volitus ning

vastav volitus on kooskõlas PS-ga. Reklaamimaksu osas ei vasta KoMS regulatsioon PS-s

sätestatud põhimõtetele ning on vastuolus PS §-ga 3 (üldine seadusereservatsiooni põhimõte),

§-ga 11 (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega) ning §-ga 113

(maksupõhiõigus). PS § 113 kehtib kõigi avalik-õiguslike kohustuste suhtes. Kohaliku

omavalitsuse (KOV) üksuste poolt kehtestatud kohalikele maksudele ei saa kehtida leebemad

nõuded kui riiklikele maksudele. Isikute põhiõiguste seisukohalt oleks sellisel juhul tegemist

ebavõrdse kohtlemisega. PS § 157 lg 2 ei ole ülimuslik PS §-de 3 ja 113 suhtes. KOV

finantsgarantii ei võimalda avalik-õiguslikke kohustusi kehtestada vastuolus PS §-ga 113.

PS § 157 lg 2 ei luba lahendust, kus KoMS kehtestab vaid kohalike maksude nimekirja ning

kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades maksumäärade sätestamisega

jääb ilma igasuguste piiranguteta täielikult KOV kindlaks määrata. Seadusereservatsiooni

rikkumisest tulenevat KOV omavoli võimalust ilmestab ka see, et KOV ametnikel on suured

õigused otsustamaks seda, millistel tingimustel ja mida maksustada. Reklaamimaksu osas

maksukohustuslase kahjuks tehtavate muudatuste suhtes ei kehti maksukorralduse seaduse

(MKS) § 41, mille kohaselt peab maksuseaduse, samuti selle muudatuse vastuvõtmise ja

jõustumise vahele üldjuhul jääma vähemalt kuus kuud.

2) Reklaamimaks on ka materiaalselt PS-ga vastuolus, kuna reklaamimaksu objekt on seaduses

määratlemata. Kohalikud omavalitsused nõuavad reklaamimaksu tasumist erinevatelt

maksuobjektidelt erinevates määrades ning erinevate kordade järgi, mistõttu puudub

maksukohustuslastel arusaam, mida, millal ja kuidas võib reklaamimaksuga maksustada. See ei

ole kooskõlas PS §-s 13 sätestatud määratletuse põhimõttega. KOV-de poolt oma suva järgi

maksuobjekti ning -määra kehtestamine takistab ka kaupade ja teenuste vaba liikumist, mis on

vastuolus KoMS § 4 lg-ga 2. KOV-del on reklaamimaksu kehtestamisel sisuliselt piiramatu

diskretsioon, mis ei ole PS-ga kooskõlas. KOV-de piiramatu kaalutlusruum on viinud selleni,

et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse ulatust ette näha.

3-14-51868

6(13)

3) Otsustes toodud etteheited menetluslike eksimuste kohta ei ole põhjendatud. Vastuolu tõttu

PS-ga ei saa maksumäärust ka deklaratsiooni esitamise tähtaja ning sellest tulenevalt nõuete

aegumise küsimuses kohaldada. Üldiselt on maksudeklaratsioonide esitamise kohustus alles

maksustamisperioodile järgneval kuul. Samast loogikast tuleks lähtuda ka reklaamimaksu

deklaratsiooni esitamise tähtajaga seoses – juunis ja juulis 2011 tasumisele kuuluva

reklaamimaksu deklareerimise tähtaeg oleks pidanud õiguspärase deklaratsiooni esitamise

regulatsiooni korral saabuma alles vastavatel kuudel juulis ja augustis 2011. Otsused ei ole

põhjendatud ka intressi maksmisest keeldumise osas. MKS § 116 sätestab maksuhalduri poolt

maksumaksjale tasutava intressi maksmise eeldused. Intressi tasumise kohustus kaebust

puudutava perioodi osas tuleneb riigivastutuse seadusest ja Euroopa Liidu Kohtu praktikast,

mille kohaselt tuleb intressi tasuda alates maksu alusetult tasumise kuupäevast ning sõltumata

tagastustaotluse esitamise ajahetkest.

6. Tallinna linn palus jätta kaebused rahuldamata.

Kaebajad on reklaamimaksu kulu edasi kandnud nendelt teenuseid ostnud äriühingutele.

Maksuotsusega määratud summad ja kaebustes taotletavad summad on erinevad. PS § 113 ja

§ 157 lg 2 sõnastus ning neis sisalduv volitusnorm on erinevad − riiklikud maksud peavad olema

seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud peavad olema seaduses vaid

sätestatud. PS § 157 lg-s 2 nimetatud nõue, mille kohaselt võib kohaliku maksu kehtestada

seaduse alusel, on täidetud juhul, kui seadus annab KOV-le volituse kehtestada oma

territooriumil

konkreetne

kohalik

maks.

Volitus

kehtestada

reklaamimaks

tuleb

KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja finantsgarantii struktuuri. Kohalikku

maksu kehtestav KOV volikogu maksumäärus on maksuseadusega sarnase õigusjõuga.

Kaebajad pole kordagi väitnud ega tõendanud, et reklaamimaksu määr ka tegelikult takistaks

kaupade või teenuste vaba liikumist.

7. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2015 otsusega kaebused rahuldamata.

1) Kohustamisnõuetega seonduvad summad ei lange küll kõigil juhtudel kokku maksuotsustes

kindlaksmääratuga, kuid kaebajate selgituste kohaselt on summade erinevus põhjustatud

ettemaksust või siis sellest, et vastustaja ei lahendanud tagastusnõuet perioodi

01.06.2011−26.06.2011 või siis perioodi 01.07.2011−29.07.2011 eest tasutud reklaamimaksu

osas ja nõude suuruse puhul on õige lähtuda kaebuses nimetatud või hiljem täpsustatud

summadest. Kaebajate tagastusnõudeid ei jäetud rahuldamata pelgalt kaebajate (võimalike)

menetluslike minetuste tõttu, vaid seetõttu, et vastustaja hinnangul ei ole reklaamimaksu

regulatsioon põhiseadusega vastuolus, mistõttu ei saanud ka varasemalt aset leidnud

reklaamimaksu tasumist pidada ilma õigusliku aluseta toimunud tasumiseks. Regulatsiooni

põhiseaduspärasuse korral puudub kohustamisnõuete rahuldamise alus ka nende tagastusnõuete

summade osas, mis ületavad vaidlustatud haldusaktides märgitut ning mida vaidlustatud

haldusaktide resolutsioonid otseselt ei kajasta.

2) KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ei ole vastuolus PS §-dega 3 ja 113. Reklaamimaksu alase õigussuhte

elemendid ei pea olema ilmtingimata seadusega kindlaks määratud. Riigikohtu 22.12.2000

lahendis nr 3-4-1-10-00 ei käsitletud kohalike omavalitsuste pädevust seonduvalt kohalike

maksude kehtestamisega. Samuti ei käsitlenud Riigikohus kohalike omavalitsuste pädevust

seonduvalt kohalike maksudega lahendis nr 3-4-1-34-14. Riiklike maksude kehtestamise

tingimusi ei saa üle kanda kohalikele maksudele, sest selles osas kehtivad erinormina PS § 154

ja § 157 lg 2. PS § 157 lg 2 lubab kohalikul omavalitsusel maksu kehtestada, kui selline maks

on seaduses ette nähtud. PS § 113 reguleerib riiklikke avalik-õiguslikke kohustusi ning

§ 157 lg 2 kohalikke koormisi. Seega reguleerivad need normid erinevaid õigusküsimusi, olles

seejuures võrdse õigusjõuga.

3-14-51868

7(13)

3) Ühegi maksu puhul, olgu see riiklik või kohalik maks, ei ole garantiid, et seaduse või

määrusega kehtestatud maksumäära ei muudeta. Maksumäärus peab arvestama kõiki PS-ga

kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Nii näiteks tuleb maksumääruse vastuvõtmisel arvestada võrdse

kohtlemise, proportsionaalsuse, õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtet, austada eraelu

puutumatust ja ettevõtlusvabadust. Samuti peab kohalik omavalitsus konkreetset maksumäära

või selle vahemikku kehtestades arvestama maksuõiguse üldpõhimõtetega. Kohaliku

omavalitsuse diskretsioon kohaliku maksu kehtestamisel ei ole piiramatu, vaid on seotud selle

piiride ning diskretsioonireeglitega. Nende põhimõtete rikkumise korral on võimalik kaitsta

oma õigusi kohtu kaudu. Kohaliku omavalitsuse pädevus reklaamimaksu kehtestamiseks

tuleneb otseselt KoMS-st, milles on määratletud ka maksuobjekt. KoMS § 10 lg-st 1 tulenevalt

kuuluvad maksustamisele reklaam ja kuulutused. Reklaami mõiste on sätestatud

reklaamiseaduses.

4) Kuivõrd KoMS § 10 lg-d 2, 4 ja 5 ega reklaamimaksu alane regulatsioon laiemas tähenduses

ei ole põhiseadusega vastuolus, puudub alus ka Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse

nr 44 kohaldamata jätmiseks selle väidetava vastuolu tõttu põhiseadusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Prisma Peremarket AS, Rimi Eesti Food AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS,

TKM Beauty Eesti OÜ, Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor

Media OÜ, Selver AS, KIA Auto AS, Viking Motors AS, JCDecaux Eesti OÜ, Clear

Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp paluvad apellatsioonkaebustes Tallinna

Halduskohtu 30.11.2015 otsus tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldada.

1) Kaebuste rahuldamine sõltub sellest, kas maksuotsuste õiguslikuks aluseks olev KoMS § 10

on põhiseadusega kooskõlas. Reklaamimaks kui kohalik maks on avalik-õiguslik rahaline

kohustus ja Riigikohtu praktika kohaselt kuuluvad lisaks riiklikele maksudele ka kõik teised

avalik-õiguslikud rahalised kohustused PS § 113 kaitsealasse (Riigikohtu 22.12.2000 otsus

nr 3-4-1-10-00, p 30; Riigikohtu 15.12.2015 otsus nr 3-2-1-71-14, p 91). Riigikohus kinnitas

lahendis nr 3-2-1-71-14, et PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused,

sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse. Kohaliku maksu näol on

ilmselgelt tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuna kohaliku maksu tasumist

nõutakse avalik-õigusliku suhte raames ning KoMS alusel kohaliku omavalitsuse poolt.

2) KoMS § 10 ei sisalda maksu ülem-ja alammäära ning on seega vastuolus PS §-ga 113, mille

kohaselt kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid peavad olema kindlaks määratud

seaduses. Kohaliku maksu osas ei saa seadusliku aluse nõue olla täidetud selliselt, et KoMS-s

nimetatakse kohalik maks ja kõik ülejäänu, alates maksuobjekti defineerimisest ja lõpetades

maksumäärade sätestamisega jääb ilma igasuguste seadusandlike piiranguteta täielikult KOV

kindlaks määrata. Halduskohtu otsus on ilmselges vastuolus Riigikohtu senise praktikaga

PS § 113 ja § 157 lg 2 kohaldamise osas ning eirab Riigikohtu asjakohaseid lahendeid

nr 3-4-1-34-14 (jäätmeseaduse lahend) ning nr 3-2-1-71-14 (taastuvenergia tasu lahend).

Riigikohtu seisukohtade järgi on seadusandja poolt avalik-õigusliku rahalise kohustuse

kehtestamise õiguse delegeerimine omavalitsusüksusele põhiseadusega kooskõlas juhul, kui

kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud

seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule

(Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-34-14, p 37). Halduskohus ei ole lahendit nr 3-4-1-34-14

otsuses käsitlenud, rikkudes sellega põhjendamiskohustust. Riigikohus viitas selles lahendis ka

asjakohastele lahenditele, mida halduskohus ei ole analüüsinud (Riigikohtu 19.12.2013 otsus

nr 3-4-1-22-03, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 24; 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-08,

p-d 40–41; 08.06.2010 otsus nr 3-4-1-1-10, p 58). Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-34-14 järeldub

järgmine: 1) PS § 113 kohaldub ka kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud avalik-õiguslike

3-14-51868

8(13)

rahaliste kohustuste osas; 2) PS § 157 lg 2 ei välista PS § 113 kohaldamist, PS § 157 lg 2 annab

küll KOV-le õiguse rahalise kohustuse kehtestamise delegeerimiseks, kuid see delegeerimine

peab vastama PS § 113 nõuetele; 3) maksusuhte üksikute elementide osas ei ole lubatud

otsustusõiguse delegeerimine KOV-le. Riigikohtu juhised on kohaldatavad reklaamimaksu kui

kohaliku omavalitsuse kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas. Olukord, kus ühel

juhul KOV poolt seaduse alusel kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse osas kehtiks

PS § 113, teise osas aga mitte, oleks vastuolus võrdse kohtlemise nõudega.

3) Kohalike maksude kehtestamine riivab mitut põhiõigust. Selle riive eest kaitsevad

põhiõiguste kandjaid PS §-d 3 ja 113. PS § 113 eesmärgiks on tagada, et kehtestatava

maksukoormuse oluliste elementide kindlaksmääramise vastutus lasuks seadusandjal. Ainult

selliselt on tagatud isikute põhiõigused. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-71-14, et

taastuvenergia tasu on PS §-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis ning

ka sellisele rahalisele kohustusele laieneb PS §-st 113 tulenev isiku subjektiivne õigus. Järelikult

laieneb Riigikohtu arvates PS §-st 113 tulenev isiku põhiõigus kõigile avalik-õiguslikele

rahalistele kohustustele. Kui kohalike maksude osas ei kehtiks PS § 113, oleks kohalikul

omavalitsusel õigus kehtestada ükskõik millised maksumäärad ning defineerida maksuobjekt ja

muud olulised maksusuhte elemendid. See oht on ka realiseerunud ning Tallinna linn on

määratlenud maksuobjekti laialt ja ennustamatult. Samuti on Tallinna linnal plaanis ilma

sisuliste põhjendusteta tõsta reklaamimaksu määra alates 2017. aastast. Kui maksuobjekt, -määr

ning muud maksuõigussuhte olulised elemendid oleksid reguleeritud seaduse tasandil, nagu

nõuab PS, siis ei esineks sellist õigusselgusetust ning maksumäära tõstmise soovi korral oleks

seadusandjal kohustus tuua välja ka sellekohased sisulised põhjendused.

4) KoMS § 10 ei vasta määratletuse põhimõttele. KoMS § 10 kohaselt on maksuobjekti

määratlemine jäänud suures osas KOV volikogu pädevusse. KOV-de piiramatu kaalutlusruum

on viinud selleni, et kohustatud isikutel ei ole võimalik piisava täpsusega maksukohustuse

ulatust ette näha. Riigikohtu seisukohtadest järeldub üheselt, et maksuobjekt peab olema

sätestatud vastavas maksuseaduses (Riigikohtu 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 29).

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et KoMS § 10 ei sisalda viidet reklaamiseadusele. Seega on ebaõige

halduskohtu

järeldus,

et

maksuobjekti

on

võimalik

piisavalt

täpselt

määratleda

reklaamiseaduses antud reklaami definitsiooni kaudu.

5) Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, jättes sisuliselt käsitlemata kõik kaebajate

viidatud Riigikohtu lahendid. Nimetatu on viinud ebaõige kohtuotsuseni.

9. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

1) Reklaamimaksu kehtestamine on kooskõlas PS-ga. PS § 113 ja § 157 lg 2 sõnastused ning

neis sisalduvad volitusnormid on erinevad – riiklikud maksud (PS § 113) peavad olema

seadusega sätestatud ja kehtestatud ning kohalikud maksud (PS § 157 lg 2) peavad olema

seaduses vaid sätestatud. Kohaliku omavalitsuse autonoomia sisuks on kohaliku omavalitsuse

õigus kehtestada makse, mida seadus kohaliku maksuna tunnustab, ning neid makse koguda.

Seadusandja saab sätestada kohalikud maksud, kuid ei saa neid ise kehtestada. Volitus

kehtestada reklaamimaks tuleb KoMS § 5 lg-st 5 ning selline õigus kuulub vastustaja

finantsgarantii hulka. Kohaliku omavalitsuse volitus kohaliku maksu kehtestamiseks seaduse

alusel tuleneb otse PS § 157 lg 2 sõnastusest. Aluse reklaamimaksu kehtestamiseks annab

KoMS § 5 p 5 ja § 10. Järelikult on reklaamimaks seaduses (KoMS) ette nähtud maks, mille

kehtestamise õigus on kohalikul omavalitsusel. Kohaliku maksu kehtestamine on KOV

õigusloomeline pädevus, mis seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab arvestama

MKS-s ja KoMS-s ette nähtud nõudeid. Kohalikku maksu kehtestav KOV volikogu

maksumäärus on maksuseadusega sarnase toime ja eesmärgiga. Ka Riigikohus ei ole asunud

3-14-51868

9(13)

seisukohale, et põhiseadus keelab kohalikul omavalitsusel maksumäärusega kohaliku maksu

tingimusi sätestada, kui vastava maksu kehtestamise õigus tuleneb seadusest.

2) Kohaliku maksu oluliste elementide kindlaks määramise õiguse delegeerimine KOV-le ja

selle ette nägemine määruses on kooskõlas PS § 157 lg-ga 2, MKS-ga, KoMS-ga ning

õigusteoorias ja -praktikas esitatud ning kujunenud arusaamadega. Kui KoMS näeb

reklaamimaksu ette kohaliku maksuna ja sätestab kohaliku omavalitsuse õiguse maksumääruse

andmiseks (MKS § 4 lg 2 ja KoMS § 2 lg 1) ning volituse reklaamimaksu elemendi kindlaks

määramiseks (nt maksumäär, KoMS § 10 lg 4 ja MKS § 4 lg 2), siis on kohalikul omavalitsusel

ka seadusest tulenev õigus anda maksumäärusi vastava maksu kehtestamiseks, otsustades

maksumäära suuruse üle ja järgides seaduses sätestatud maksu kehtestamise tingimusi ja

maksuõiguse üldisi põhimõtteid. PS §-st 157 ei tulene, et seadusandja peaks ise kõik maksu

tasumise tingimused sätestama ammendavalt seaduses. Seadusereservatsiooni põhimõte jätab

seadusandjale valikuvõimaluse otsustada kõige mõistlikuma maksuregulatsiooni kehtestamise

üle ning vajadusel õiguse delegeerida maksukohustuse tingimuste kindlaksmääramine

kohalikule omavalitsusele. Reklaamimaksu maksuõigussuhte elemendid on seaduse tasandil

sätestatud määral, mis on piisav kohaliku maksu kehtestamiseks ja maksu õiguspäraseks

rakendamiseks.

3) Maksuobjekt on määratletud. Vastustaja on määrusega maksuobjekti määratlemisel lähtunud

KoMS-st ja reklaamiseadusest, mis käsitlevad maksuobjekti arusaadavalt. Määruse nr 44

§ 1 lg 1 p-s 1 käsitletakse reklaami mõistet vastavalt reklaamiseadusele ning maksuobjekti

lähtudes KoMS § 10 lg-st 1. PS-st ei tulene, et reklaami definitsioon peab olema sätestatud just

KoMS-s. Reklaami definitsioon on seaduse tasandil reguleeritud reklaamiseaduses, mis on

samuti õigustloov akt. Kaebajate väited võiks olla asjakohased, kui reklaami mõistet poleks

seaduses üldse sätestatud või oleks reklaami mõiste sätestatud õigusaktides erinevalt ning

seetõttu poleks tuvastatav, mida reklaamina mõistetakse. Tegemist ei ole ka määratlemata

õigusmõistega. Asjaolu, et tekkida võib vaidlus, mida reklaamina käsitada, ei tähenda veel, et

maksuobjekt oleks seaduses määratlemata. Õiguskantsler on analüüsinud KoMS ning

reklaamimaksu regulatsiooni kooskõla PS-ga ning tuvastanud, et KoMS ja reklaamimaks on PS

ning Riigikohtu praktikaga kooskõlas.

4) Halduskohus ei pidanud analüüsima kõiki kaebajate poolt välja toodud Riigikohtu lahendites

esitatud seisukohti. Haldusasjas nr 3-4-1-34-14 taandus vaidluse põhiküsimus asjaolule, kas

jäätmete käitlemine on laiemas plaanis riigielu küsimus. Tegemist ei olnud reklaamimaksu

vaidlusega seotud kaasusega. Apellatsioonkaebustes viidatud lahendist nr 3-2-1-71-14 on

kaebajad teinud liiga üldistavad järeldused. Selles lahendis vaidluse all olnud taastuvenergia

tasu ja reklaamimaks on olemuslikult erinevad institutsioonid ning neid ei saa võrdsustada.

Maks, sh reklaamimaks on olemuslikult fiskaalne, tasul seda eesmärki pole. Tasu suurus sõltub

konkreetselt kulu suurusest. Ebaõige on kaebajate väide, et sellest lahendist tulenevalt peavad

kõik reklaamimaksu alase õigussuhte elemendid olema seadusega kindlaks määratud.

Tegelikult on Riigikohus lahendi p-s 98 selgitanud, et taastuvenergia tasu formaalset

põhiseaduspärasust ei väära ka asjaolu, et taastuvenergia tasu määr ei ole konkreetse suurusena

seaduses sätestatud, vaid jäetud eraõigusliku juriidilise isiku määrata.

5) Kaebajad on seni saanud täita reklaamimaksu kohustust. Reklaamimaksu regulatsioon pole

olnud põhiseadusvastaselt õigusselgusetu. Põhiseadusvastase õigusselgusetusega oleks

tegemist juhul, kui tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei oleks võimalik mõistlikult kõrvaldada

ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse

võttes ning selline selgusetus takistaks seadusest tulenevaid kohustusi kindlaks teha ning täita

(Riigikohtu 14.10.2015 otsus nr 3-4-1-23-15, p 98). Praegusel juhul ei ole niisugust olukorda

tekkinud, sest reklaami mõiste tuleneb reklaamiseadusest.

3-14-51868

10(13)

10. JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia esitasid 07.04.2017

ringkonnakohtule kaebusest loobumise avaldused ning palusid tagastada pool asjas tasutud

riigilõivust. Tallinna Ringkonnakohus võttis 20.04.2017 määrusega vastu JCDecaux Eesti OÜ,

Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp 07.04.2017 esitatud kaebusest loobumise

avaldused, tühistas Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsuse osas, millega jäeti JCDecaux Eesti

OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp kaebused rahuldamata ning lõpetas

JCDecaux Eesti OÜ, Clear Channel Estonia OÜ ja OÜ Megameedia Grupp kaebuste osas

haldusasja menetluse.

11. Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Prisma Peremarket

AS, Rimi Eesti Food AS, Selver AS, KIA Auto AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM

Beauty Eesti OÜ ja Viking Motors AS esitasid ringkonnakohtule 17.04.2017 täiendavad

seisukohad. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-16 jõudnud lõppjäreldusele, et Pärnu

reklaamimaksu kontekstis on kohalike maksude regulatsioon põhiseadusega kooskõlas.

Praeguses vaidluses esineb aga asjaolusid, mis erinevad oluliselt Pärnu reklaamimaksuga

seonduvast vaidlusest.

1) KoMS § 10 lg 4 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa kohaliku omavalitsuse

hartaga (harta), kuivõrd maksu alam- ja ülemmäära kehtestamata jätmine on vastuolus harta

art 9 lg-ga 3. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-48-16 vastavale artiklile küll viidanud, kuid ei ole

pööranud tähelepanu harta art 9 lg 3 teisele poolele – maksu suuruse võivad omavalitsusüksused

määrata seadusega lubatud piires. Lauseosa „seadusega lubatud piires“ tähendab, et seadusandja

peab määrama vahemiku, milles maksu saab kehtestada. Seda kinnitab harta ingliskeelse teksti

lauseosa “within the limits of statute, they have the power to determine the rate“. Kuivõrd

KoMS § 10 lg 4 ei ole seadnud omavalitsusüksuse kehtestatud reklaami-maksule piire, ei ole

see kooskõlas harta art 9 lg-ga 3. Harta näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga,

millel on vastavalt PS § 123 lg-le 2 prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes ning kohtul

tuleb seetõttu jätta KoMS § 10 lg 4 kohaldamata.

2) Riigikohtu praktika küsimuses, kas omavalitsusüksuse poolt avalik-õigusliku rahalise

kohustuse kehtestamisel on erinormiks PS § 113 või § 157 lg 2, ei ole järjekindel. Lahendis

nr 3-3-1-48-16 andis Riigikohus prioriteedi PS § 157 lg-le 2. Samas tuleneb Riigikohtu lahendi

nr 3-4-1-34-14 p-st 37, et Riigikohtu arvates peab PS § 157 lg 2 alusel avalik-õigusliku rahalise

kohustuse kehtestamine olema kooskõlas PS §-ga 113 ehk prioriteet on antud PS §-le 113. KOV

kehtestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse puhul ei saa PS § 157 lg 2 olla ühel juhul

üldnorm ja teisel juhul erinorm.

3) Tallinna reklaamimaks on Pärnu reklaamimaksuga võrreldes intensiivsem, mistõttu jätab

reklaamimaksu ülem- või alammäära kehtestama jätmine isiku kohtuliku kaitseta. Riigikohtu

lahendi nr 3-3-1-48-16 p-st 59 järeldub kaks vastuolulist järeldust. Esiteks järeldus sellest, et

kui reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive on intensiivsem kui Pärnu reklaamimaksu

vaidluses, siis nõuab põhiseadus reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära sätestamist

seaduses. Teiseks järeldus sellest, et isikul puudub õigus kohtulikule kaitsele, sõltumata sellest,

kui intensiivne on reklaamimaks. Mõlemad järeldused ei saa samaaegselt olla kooskõlas PS §-

dega 13 ja 14. Tallinnas on reklaamimaksuga kaasnev põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem

kui Pärnus. Näiteks on Tallinna Linnavalitsus kohustanud ühes reklaamimaksuvaidluses tasuma

reklaamimaksu kümne nädala eest vähemalt vahemikus 23 184 kuni 34 776 eurot (haldusasi nr

3-15-279). Aastas tuleks sellel maksukohustuslasel maksta reklaamimaksu kokku kuni 182 000

eurot. See maksusumma on aga vaieldamatult intensiivne põhiõiguste riive. Kuna praeguses

vaidluses on võrreldes Pärnu reklaamimaksu vaidlusega põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem,

tuleb lugeda KoMS § 10 lg-s 4 reklaamimaksu alam- ja ülemmäära sätestamata jätmine

põhiseadusevastaseks. Juhul, kui ringkonnakohtu arvates ei ole 182 000 euro maksmise

3-14-51868

11(13)

kohustus intensiivne põhiõiguste riive, paluvad kaebajad selgitada, millist maksusummat võib

reklaamimaksuna pidada intensiivseks. Kaebajatel ei ole võimalik järgida Riigikohtu soovitust

avaldada reklaami teistes omavalitsusüksustes või kasutada teisi reklaami avalikustamise

võimalusi. Praeguses asjas vaidluse all olevast reklaamist on enamus paigaldatud

kaubanduskeskuste hoonetele või sissepääsu lähedale ja tanklate valgustulpadele. Reklaami

füüsiline eraldamine reklaamitavast objektist ei ole mõistlik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Kaubamaja AS, Neste Eesti AS, Northern European Outdoor Media OÜ, Prisma Peremarket

AS, Rimi Eesti Food AS, Selver AS, KIA Auto AS, Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS, TKM

Beauty Eesti OÜ ja Viking Motors AS apellatsioonkaebuste rahuldamiseks puuduvad alused

ning Tallinna Halduskohtu 30.11.2015 otsus jääb muutmata. Halduskohus ei ole kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusnorme.

13. KoMS § 5 p 5 sätestab ühe kohaliku maksuna reklaamimaksu. KoMS § 10 lg 1 järgi

maksavad reklaamimaksu füüsilised ja juriidilised isikud omavalitsuse territooriumile

paigaldatud, samuti omavalitsuse territooriumil elunevatele ja asuvatele füüsilistele ja

juriidilistele isikutele kuuluvatena registreeritud ühissõidukitele paigaldatud kuulutustelt ja

reklaamilt. KoMS § 10 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada maksustamisele

kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu ning KoMS § 10 lg-st 4

tuleneb kohalikule omavalitsusele õigus kehtestada reklaamimaksu määr. KoMS § 10 lg-st 5

tulenevalt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille

vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu ning tasuma reklaamimaksu omavalitsuse

eelarvesse volikogu poolt kehtestatud tähtajaks. Tallinna Linnavolikogu on kehtestanud

Tallinna linna haldusterritooriumil tasumisele kuuluva reklaamimaksu tingimused 17.12.2009

määrusega nr 44. Kaebajad on halduskohtule esitatud kaebustes palunud tunnistada KoMS

§ 10 lg-d 2, 4 ja 5 ning määrus nr 44 PS §-dega 3 ja 113 vastuolus olevaks põhjusel, et seaduses

ei ole sätestatud kõiki maksuõigussuhte kohustuslikke elemente. Apellatsioonkaebustes on

kaebajad jätkuvalt seisukohal, et reklaamimaksu regulatsioon ei ole kooskõlas PS §-dega 3 ja

113. Ringkonnakohus kaebajate eeltoodud seisukohaga ei nõustu.

14. Riigikohus on käsitlenud KoMS § 10 põhiseaduspärasust viimati haldusasjas nr 3-3-1-48-16

(eelnevates kohtuastmetes haldusasi nr 3-14-52223). Sarnaselt praeguse asjaga palusid ka selles

haldusasjas ettevõtjad, kes avaldasid kohaliku omavalitsuse, konkreetsel juhul Pärnu linna

haldusterritooriumil reklaami, kontrollida KoMS § 10 lg-te 2, 4 ja 5 ja kohaliku omavalitsuse

kehtestatud reklaamimaksu määruse (Pärnu Linnavolikogu 16.12.2010 määruse nr 43

„Reklaamimaksu kehtestamine“) põhiseaduspärasust.

15. Riigikohtu üldkogu selgitas PS § 113 ja § 157 lg 2 omavahelist suhet 27.10.2016 otsuses

nr 3-3-1-48-16 (otsus), leides, et kohalike maksude kehtestamisel tuleb lähtuda PS § 157 lg-s 2

sätestatust. Üldkogu hinnangul räägib selle kasuks põhiseaduse süstemaatiline tõlgendamine.

PS § 113 paikneb põhiseaduse VIII peatükis, milles sätestatakse riigi rahandust ja riigieelarvet

puudutavad põhimõtted. PS § 157 seevastu asub põhiseaduse XIV peatükis, mis sätestab

kohaliku

omavalitsuse

põhiseaduslikud

alused.

Põhiseaduse

konkureerivate

sätete

tõlgendamisel tuleb aga üldjuhul eelistada õigussuhet spetsiifilisemalt reguleerivat normi

(otsuse p 43). Nii nagu PS § 113, on ka PS § 157 lõike 2 seadusliku aluse nõue üldise

seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lg 1 esimene lause) väljendus ja selle kohaldamisel

tuleb arvestada muu hulgas reguleeritavate küsimuste olulisust. Seejuures võivad kohalike

maksude kehtestamisel põhiseadusest tulenevad formaalsed nõuded olla erinevad riiklikele

maksudele kehtivatest nõuetest. Kohaliku omavalitsuse volikogu on demokraatlikult

legitimeeritud organ, kellele kohaliku omavalitsuse valijaskond on andnud õiguse otsustada

kohaliku elu küsimusi (otsuse p 44). Eeltoodud Riigikohtu seisukohtade valguses on alusetu

3-14-51868

12(13)

kaebajate seisukoht, et Riigikohtu praktika PS § 113 ja § 157 lg 2 omavahelise suhestumise osas

ei ole järjekindel. Riigikohtu praktika pinnalt saab selgelt järeldada, et PS §-i 113 ei saa

kohaldada eraldiseisvalt PS § 157 lg-st 2 tulenevast kohaliku omavalitsuse õigusest kehtestada

ise omavalitsuse territooriumil makse.

16. PS § 157 lg-st 2 tuleneb nõue sätestada maksuseaduses lisaks kohaliku maksu nimetamisele

ka maksu objekt, maksumaksja ja maksu saaja. Maksuobjekt ja maksumaksja on

maksuõigussuhet reguleeriva normi teokoosseisu olulised elemendid, mille sätestamine

seaduses on vajalik põhiõiguste kaitse tagamiseks (otsuse p 47). Reklaamimaksu võimalikud

objektid on seaduses kindlaks määratud (otsuse p-d 54-57). Reklaamimaksu mõiste on

määratletud reklaamiseadusega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamina

objekti, mida seadus reklaamina ei käsita (Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 10).

Kohaliku omavalitsuse volikogul on üksnes võimalik valida, kas ja millist reklaami millises

piirkonnas maksustada ning kohaliku omavalitsuse diskretsiooni piirid on maksuobjekti osas

ettenähtavad. Riigikohtu hinnangul ei muuda seda seisukohta ka näited maksuobjekti erinevuste

kohta kohaliku omavalitsuse üksustes, kuivõrd kohaliku omavalitsuse volikogul on seaduses

ettenähtud diskretsiooni piirides õigus reklaamimaksu objekti ise kujundada (Riigikohtu

27.10.2016 määrus nr 3-3-1-48-16, p 15). Seega ei saa ka praeguse vaidluse asjaoludel asuda

seisukohale, et reklaamimaksu regulatsioon oleks põhiseadusega vastuolus põhjusel, et

reklaamimaksu objekt oleks seaduses piisava selguseta määratlemata.

17. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole PS § 157 lg-ga 2 vastuolus ka KoMS § 10 lg-st 4

kohalikule omavalitsusele tulenev õigus kehtestada reklaamimaksu määrad. PS § 157 lg 2 lubab

jätta kohaliku maksu määra kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada, kui olulisuse põhimõte

ei nõua konkreetset liiki maksu puhul, et maksumäära peab sätestama seadusandja. Maksu määr

ei ole maksuõigusnormi kohaldamise eeldus, vaid on seotud normi õigusliku tagajärjega.

Seaduses maksu ülemmäära sätestamata jätmine ei tekita ohtu, et omavalitsusüksus hakkab

maksustama olukordi, mille puhul seadus pole talle maksustamise õigust andnud, küsimus on

vaid kohustuse ulatuses (otsuse p 49). Alusetud on kaebajate väited KoMS § 10 lg 4 vastuolust

hartaga. Samasisulised väited on esitatud ka Riigikohtu üldkogule KoMS § 10 lg 4

põhiseaduspärasuse kontrollimisel põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-3-1-48-16. Seega

puudub ringkonnakohtul alus arvata, et Riigikohus ei oleks võtnud 21.02.2017 otsuse tegemisel

neid väiteid arvesse. Harta vastavat sätet ei ole põhjendatud tõlgendada kitsendavalt viisil, nagu

on seda teinud kaebajad. Riigikohus selgitas viidatud otsuses, et põhiseadus ei nõua

reklaamimaksu määra, sh ülem- või alammäära, sätestamist seaduses, kuna reklaamimaksuga

kaasnev põhiõiguste riive ei ole intensiivne (otsuse p 59).

18. Kohus ei nõustu kaebajate väitega, et KoMS § 10 lg-s 4 reklaamimaksu alam- ja ülemmäära

sätestamata jätmine tuleks lugeda praeguses vaidluses põhiseadusevastaseks, kuna võrreldes

Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-48-16 vaidluse all olnud Pärnu reklaamimaksuga on Tallinna

reklaamimaksu puhul põhiõiguste riive oluliselt intensiivsem. Vastab küll tõele, et Tallinna

Linnavolikogu maksumäärusega on kehtestatud mõnevõrra kõrgem reklaamimaksu määr kui

kehtib Pärnu linnas, kuid erinevust ei saa pidada oluliseks. Pärnu Linnavolikogu 16.12.2010

määruse nr 43 kohaselt on reklaamimaksu määr ühe ruutmeetri reklaamipinna eest 11,50 eurot

kuus (määruse nr 43 § 3 lõige 1), ühistranspordivahendil eksponeeritud reklaami eest on maksu

määr 76 eurot kogu ühistranspordivahendi kohta kuus ja 45 eurot ühe reklaamkülje kohta kuus

(määruse nr 43 § 3 lõige 2) ning mittestatsionaarsete reklaamide puhul on maksu määr

6,39 eurot ühe mittestatsionaarse reklaamikandja kohta kuus (määruse nr 43 § 3 lõige 3).

Riigikohus ei pidanud neid määrasid kõrgeks (otsuse p 60). Tallinna Linnavolikogu määruse

nr 44 § 5 lg 1 erinevate redaktsioonide järgi oli Tallinna reklaamimaksu määr perioodil

01.01.2011−31.12.2011 0,32 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta,

perioodil 01.01.2012−31.12.2012 0,40 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri kohta

3-14-51868

13(13)

ning perioodil 01.01.2013−31.12.2016 0,45 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri

kohta. Alates 01.01.2017 on maksumäär 0,55 eurot kalendripäevas ühe reklaampinna ruutmeetri

kohta. Seega, kui Pärnu linnas on alates 2011. a-st olnud reklaamimaksu määr ühe ruutmeetri

reklaampinna eest ühes aastas muutumatult 138 eurot (11,50x12), siis Tallinnas oli see 2011. a-l

116,80 eurot (0,32x365), 2012. a-l 146,40 eurot (0,40x366) ning 2013. ja 2014. a-l 164,25 eurot

(0,45x365). Arvestades, et Tallinna ja Pärnu linna majanduslikud olud ja äritegevuse mastaabid

on erinevad, ei saa neid määrade erinevusi pidada olulisteks. Riigikohus on selgitanud, et juhul,

kui mõnes omavalitsusüksuses kehtestatakse liiga kõrge reklaamimaksu määr, on

maksumaksjal võimalik loobuda seal reklaami paigaldamisest, ilma et see kahjustaks tema

olulisi õigushüvesid. Reklaami on võimalik avaldada siis teistes omavalitsusüksustes või

kasutades teisi reklaami avalikustamise võimalusi (otsuse p 59). Reklaamimaksu objekti ja

määra erinevused kohaliku omavalitsuse üksustes võivad muuta kogu riigis tegutsevate

reklaami paigaldajate ettevõtluse mõnevõrra keerukamaks, kuid see ei muuda seaduses

sätestatud maksuelemente õigusselgusetuks (otsuse p 61). Kaebaja viide haldusasjale nr 3-15-

279 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale, vaid ilmestab selgelt, et reklaamimaksu

kohustuse tegelik suurus on otseses sõltuvuses reklaamimise mahust ja ettevõtja majanduslikest

otsustest. Kohus saab praeguses asjas kontrollida üksnes vaidlustatud otsustes kaebajatele

tasumisele määratud reklaamimaksu proportsionaalsust. Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt

ning kaebajate esitatud väidete pinnalt ei ole aga alust arvata, et kaebajate õigusi oleks praegusel

juhul neile määratud maksukohustustega ebaproportsionaalselt riivatud.

19. Alusetud on kaebajate väited halduskohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumisest.

Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas

osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja

veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale

jälgitav (Riigikohtu 27.05.2015 otsus nr 3-3-1-14-15, p 20). Praegusel juhul on need tingimused

täidetud ning pelgalt kõigi kaebajate poolt viidatud Riigikohtu lahendite analüüsimata jätmine

ei anna alust heita halduskohtule ette otsuse põhjendamata jätmist.

20. Eelnevatel põhjendustel ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebajad on taotlenud vastustajalt apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude väljamõistmist summas 7761,09 eurot (sh riigilõiv 5861,09 eurot ja esindajate

kulud 1900 eurot). Need kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajate enda kanda. Kuivõrd

vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad ka vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks