3-15-1860/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1860

Haldusasi

VK kaebus Tallinna Vangla 27.04.2015 käskkirja nr

957 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – VK

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

VK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta VK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21. juuni 2016.

a otsus haldusasjas nr 3-15-1860 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-15-1860

2(7)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kolmanda üksuse valvur Reigo Kõiv koostas 27.04.2015 ettekande nr

1164, mille kohaselt samal päeval kella 13.50 paiku koputas sektsiooni 3-1 kinnipeetav RF

valvuriruumi aknale ja ütles, et kinnipeetav VK sülitas tema peale. R. Kõiv koostas

27.04.2015 ettekande nr i-231, mille kohaselt samal päeval kella 14.10 paiku sektsiooni 3-1

kinnipeetav VK ütles koridoris, et tahab vigastust fikseerida. Meditsiiniosakonnas fikseeriti

punakas hematoom suurusega 4×3 cm.

2. Tallinna Vangla üksuse juhi 27.04.2015 käskkirjaga nr 957 kohaldati VKi suhtes

vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1, lg 2 p-de 1, 3, 4 ja lg 4 alusel alates 27.04.2015

täiendavate

julgeolekuabinõudena

järgmisi

meetmeid:

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine (spordisaali kasutamise

keelamine) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Käskkirjas leiti, et tuginedes 27.04.2015 toimunud intsidendi asjaoludele, on alust arvata, et

kinnipeetav VK edaspidisel viibimisel avatud sektsioonis võib tekkida uusi konflikte teiste

avatud sektsioonis paiknevate kinnipeetavatega. Samuti ei ole välistatud, et juhtumi asjaolude

väljaselgitamise takistamiseks võivad konflikti osapooled mõjutada juhtumi võimalikke

tunnistajaid negatiivselt ja oma huvides. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

eesmärk on konfliktolukordade ennetamine ja 27.04.2015 aset leidnud juhtumi asjaolude

objektiivne väljaselgitamine ning neid eesmärke saab täita, kui vähendada kontakte teiste

avatud sektsiooni kinnipeetavatega. Avatud sektsioonis viibib olenevalt täituvusest 60-70

kinnipeetavat, kes saavad vähemalt kord päeva jooksul sektsiooni piires vabalt liikuda. Seega

on avatud sektsioonis võimaliku konflikti tekkimisel seda oluliselt raskem lahendada kui

lukustatud kambris. Kuna sektsioonis viibivaid kinnipeetavaid on arvuliselt oluliselt rohkem,

on raskendatud piirata asjasse mittepuutuvate isikute kaasamist tekkinud konflikti

lahendamisse. Otstarbekas on lisaks lukustatud kambris viibimisele piirata VKil ka

vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata spordisaali kasutamine, sest kui neid

piiranguid

ei

kohaldata,

on

kinnipeetaval

suuremal

määral

otsene

kokkupuude

kinnipeetavatega, mistõttu jääks alles ka suurem oht omada kontakte teiste kinnipeetavatega.

3. VK esitas käskkirja peale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 28.05.2015 vaideotsusega nr 5-

15/15/13289-2 rahuldamata.

4. VK esitas 02.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 04.04.2016) Tallinna

Vangla 27.04.2015 käskkirja nr 957 tühistamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks ning

avalik-õiguslike suhete puudumise tuvastamiseks 27.04.2015 intsidendi uurimisel ning selles,

et administratsioon viivitab vaide lahendamisega. Tallinna Halduskohus tagastas 10.11.2015

määrusega õigusvastasuse ja avalik-õiguslike suhete puudumise tuvastamise nõuded ja võttis

menetlusse tühistamisnõude.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ründas 27.04.2015 kell 13.50 kinnipeetav RF elusektsioonis 3-

1 kaebajat. Intsident toimus sellepärast, et kaebaja ei lubanud RFil võtta kaebaja kambri nr 25

akna pealt teed, mille pidid RFile üle andma kinnipeetavad sektsiooni 3-2 teisel korrusel

asuvast kambrist nr 9. Käskkirjas on märgitud, et kaebaja pöördus ametniku poole

peksujälgede fikseerimiseks kell 14.10, mis ei vasta tegelikkusele. Kaebaja pöördus ametniku

poole kohe. Sealsamas oli juba ka RF, kelle ametnik viis operatiivtöötaja juurde. Kaebajal

paluti oodata. Kaebaja läks ruumi nr 25 ning koostas eesti keelt valdava kinnipeetava abil RFi

3-15-1860

3(7)

kohta avalduse. Samuti helistas kaebaja operatiivtöötaja Gert Grünbergile, kuid ta ei võtnud

kõne vastu. Ametnik R. Kõiv tuli kaebajale järele ning arvatavasti kell 14.10 vaatas arst ta

läbi. Seejärel tuli sektsiooni RA, kellele kaebaja selgitas olukorda ning esitas avalduse.

Ainuke distsiplinaartoiming viidi läbi 30.04.2015 vanglauurija Enno Kuusiku poolt RFi kohta

27.04.2015 koostatud avalduse faktis.

Kõigest toimuvast oli aru saada, et 27.04.2015 juhtunu kedagi ei huvita. Ametnikud kasutasid

juhtumit ainult kaebaja vastu ning paigutasid ta lukustatavasse kambrisse, et tekitada talle

kahju selle eest, et ta kirjutab kaebusi. Tallinna Vangla ametnikud suhtuvad kaebajasse

erapoolikult, mida tõendab asjaolu, et operatiivtöötajad kutsusid 27.04.2015 välja RFi, aga

mitte kaebaja. Samuti tõendab seda asjaolu, et lukustatavasse kambrisse paigutati just kaebaja,

aga RF jäi eluosakonda, kuigi ta on väga probleemne kinnipeetav. RF tappis inimese, vanglas

olles ründas korduvalt inimesi, tema suhtes kasutati korduvalt julgeolekumeetmeid ja seda

väga pikkade ajavahemike jooksul. Käskkirja jõustumisega on kõik kaebajale seadusega antud

õigused piiratud. Kaebaja elutingimused on muutunud senisest halvemaks, mida tõendavad

iseenesest käskkiri ja asjaolu, et enne akti andmist sai kaebaja kasutada kõiki privileege, mida

kinnipeetavad avatud eluosakondades kasutavad.

Antud juhul ei ole mingit diskretsiooni- ega julgeolekureeglistikku, mida ametnikud

väidetavalt rakendasid. Julgeolek selles asjas on ametnike fiktsioon ning argument, mis varjab

nende tõelisi õigusvastaseid tegusid. Kaebajale avaldati elutingimuste raskendamisega survet,

kuna vastustaja arvates on kaebaja kurjategija, kes nõuab kohtu kaudu õigusi kaebuste

esitamise vormis. Kaebaja ei kasutanud 27.04.2015 RFi suhtes mingeid füüsilisi ega

moraalseid tegevusi, mida väidab ettekanne nr 1164. RF kasutas kaebaja suhtes füüsilist

jõudu, mida kinnitab 27.04.2015 ettekanne nr 1-231. Mingeid teisi asjaolusid ei esine. Selleks,

et 27.04.2015 toimunut välja selgitada, tuleks ära kuulata mõlemad pooled ning rakendada

VangS § 63 lg-t 4, aga mitte VangS § 69 lõikeid 1 ja 2 kaebaja suhtes. Kaebaja viibib vanglas

alates 28.01.2014 ning tal ei ole olnud selliseid olukordi ning rikkumisi, mis annaksid põhjust

rääkida tema ohtlikkusest ja korra süstemaatilisest rikkumisest.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.

Riigikohus on oma 02.06.2014 lahendis nr 3-3-1-33-10 asunud seisukohale, et VangS § 69 lg-

s 1 nimetatud aluse esinemisel on vangla õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõude

kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest

julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine ja ka konkreetse meetme

valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69 ja haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg-le 2. Käskkirjas on veenvalt põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajalikkust. Käskkirjast nähtub, et kaebaja järelevalve oli vaja korraldada viisil,

mis vähendab kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimise võimalusi ning tagab üldise

julgeoleku vanglas. Lähtudes 27.04.2015 sündmuse kohta vanglal teada olnud asjaoludest, oli

üksuse juhil alust arvata, et kaebaja jätkuval viibimisel avatud sektsioonis võib kaebajal teiste

kinnipeetavatega uusi konflikte tekkida. Julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole

üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumine vanglas, vaid ka võimaliku raske

õigusrikkumise toimepanemise ennetamine tema suhtes. Kuna olemasoleva info põhjal oli

vanglateenistusel piisavalt alust eeldamaks, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamata jätmisel võib sattuda ohtu vangla üldine julgeolek, siis on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist nõuetekohaselt põhjendatud.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisab vangla põhjendatud kahtlusest

kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitatav

ennetava meetmena, et tagada vangla julgeolek. Seejuures ei pea vangla ära ootama, millal

3-15-1860

4(7)

reaalselt vangla julgeolek on läbi raske õigusrikkumise ohus, vaid piisavalt põhjendatud

kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Käesoleval juhul oligi vanglal tekkinud põhjendatud

kahtlus, et kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, mistõttu on kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane. Tallinna Vangla 27.04.2015 käskkirjaga nr 957

kohaldatud piirangud olid sobivad, vajalikud ja mõõdukad, kuna vangla (ja kaebaja) üldise

julgeoleku tagamise eesmärk poleks olnud saavutav juhul, kui vangla jätnuks kaebaja avatud

sektsiooni kambrisse.

Täiendavad julgeolekuabinõud ei ole karistuslikud meetmed, vaid nende eesmärk on hoida ära

rasked õigusrikkumised. Kaebajal on erinevate kinnipeetavatega toimunud konflikte

erinevatel ajahetkedel ning konfliktid saavad tegelikkuses alguse kaebaja enda provokatiivsest

ja manipuleerivast käitumisest. Vastustaja on haldusasjas nr 3-16-95 esitanud ka riikliku

kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri väljavõtted

kaebajaga seotud intsidentidest.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk ei ole karistamine. Täiendavad julgeolekuabinõud

on ennetavad meetmed õigushüve kahjustuse vältimiseks (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-

1-63-09, p 16; 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 14).

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 tulenevalt on kaalutlusotsuste korral kohtulik kontroll

piiratud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates

kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega

saab kohus kontrollida ainult seda, kas 27.04.2015 käskkirjas nr 957 tehti täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetmete valikul kaalumisvigu. Muu

hulgas ei saa kohus kontrollida, kas vastustaja oleks pidanud RFi suhtes algatama

distsiplinaarmenetluse, kuna see väljub kaebuse eseme piiridest ega puuduta kaebaja õigusi.

Vastustaja otsus kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tugines

27.04.2015 toimunud intsidendi asjaoludele. Kolmanda üksuse valvur R. Kõivu ettekandest nr

1164 nähtub, et 27.04.2015 kella 13.50 paiku sektsioonis 3-1 teatas kinnipeetav RF valvurile,

et kaebaja sülitas tema peale. Seejärel informeeriti teabe- ja uurimisosakonda (tl 43). R. Kõivu

ettekandest nr i-231 nähtub, et 27.04.2015 kella 14.10 paiku teatas kaebaja sektsiooni 3-1

koridoris, et tahab vigastust fikseerida. Isegi, kui kaebaja teatas valvurile, et soovib vigastust

fikseerida varem kui kell 14.10, ei omaks see määravat tähtsust. Vaidlust pole selles, et RF

jõudis pöörduda valvuri poole enne kaebajat. Kaebaja vaadati meediku poolt üle ja parema

silma juures fikseeriti punakas hematoom suurusega 4×3 cm (tl 43p). Kaebaja väitel toimus

intsident seetõttu, et ta ei lubanud RFil võtta kaebaja kambri akna pealt teed, mille teised

kinnipeetavad sektsioonist 3-2 RFile üle pidid andma. Tallinna Vangla vaideotsusest (tl 27-

28) selgub täiendavalt, et 29.04.2015 algatati Tallinna Vanglas kriminaalmenetlus seoses

sellega, et 26.04.2015 õhtul kell 20.00‒22.00 lõi kaebaja Tallinna Vangla kolmanda üksuse

koridoris kaks korda RFit vastu jalga. Teadaolevate asjaolude pinnalt on ilmne, et kaebaja ja

RFi vahel olid juba enne 27.04.2015 pinged ning RFi 27.04.2015 rünnak oli ajendatud kaebaja

tehtud märkusest.

Tallinna Vangla 27.04.2015 käskkirjas nr 957 on välja toodud kaks põhjendust, miks kaebaja

suhtes otsustati kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Esiteks leidis vastustaja, et kui

kaebaja viibib edaspidi avatud sektsioonis, võib tekkida uusi konflikte teiste avatud

3-15-1860

5(7)

sektsioonis viibivate kinnipeetavatega. Teiseks ei olnud vastustaja hinnangul välistatud, et

juhtumi asjaolude väljaselgitamise takistamiseks võivad konflikti osapooled mõjutada juhtumi

võimalikke tunnistajaid oma huvides. Kaebaja väide, et vangla põhjendused on välja mõeldud

ning tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ainult sellepärast, et ta esitab tihti

vangla tegevuse peale kaebusi, ei ole usutav. 27.04.2015 käskkiri nr 957 tugineb konkreetse

juhtumi asjaoludele, mida kaebaja pole muus kui üht kellaaega puudutavas osas kahtluse alla

seadnud. Käskkiri on piisaval määral põhjendatud ning kaalutlusvigu ei esine. Kaalumine on

toimunud ratsionaalselt ning arvestatud on kõiki olulisi asjaolusid ja huve.

Kaebaja väide, et täiendavate julgeolekuabinõudega muudeti tema elutingimused halvemaks,

ei ole veenev, kuna see on vastuolus kaebaja avaldustega teises haldusasjas. Kaebaja esitas

kohtule väljatrüki 13.01.2016 haldusasjas nr 3-16-95 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest,

milles on kirjeldatud, kuidas tema elu ja tervis olid Tallinna Vanglas viibides ohus. Kui

kaebaja leidis haldusasjas nr 3-16-95, et tema elu ja tervis olid Tallinna Vangla kolmandas

üksuses ohus, oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seda enam põhjendatud.

Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast nähtub, et kaebajaga

vestles

kolmanda

üksuse

inspektor-kontaktisik,

kes

selgitas

talle

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega kaasnevaid piiranguid. Seega ei saa kaebaja väita, et talle

ei antud võimalust vastuväiteid esitada (HMS § 40 lg 1).

Kohus jätab tähelepanuta kaebaja väited seoses tema paigutamisega enne Viru Vanglasse

saatmist, kuna need väljuvad kaebuse eseme piiridest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. VK palub 05.07.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 22.02.2017) tühistada Tallinna

Halduskohtu 21.06.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Halduskohus rikkus oluliselt kaebaja seadusega tagatud õigusi ja vabadusi ning arutas kaebust

erapoolikult. Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, samuti

lükkas kohus tagasi kaebaja taotluse viibida asja arutamisel kohtus. Seetõttu jäid kõik olulised

asjaolud tähelepanuta.

Kaebaja paigutati 30.02.2015 avatud sektsiooni 3-1 kambrisse nr 25. Avatud sektsioonis oli

60-70 inimest. Siis puudusid oletused selle suhtes, et kaebaja kujutab endast kellelegi ohtu (sh

vangla julgeolekule). Arusaamatu on, millisel alusel tegi vastustaja oletuse, et pärast

27.04.2015 intsidenti kujutab kaebaja ohtu. Vanglal puuduvad igasugused tõendid selle kohta,

et RFiga toimunud intsidendi alusel oleks kaebajal probleeme teiste kinnipeetavatega vanglas.

Samuti on arusaamatu, kuidas kaebajal võivad tekkida probleemid teiste kinnipeetavatega, aga

RFil, kes osales samuti intsidendis, mitte. Vangla on ühte osapoolt eelistanud. RF võib

jätkuvalt avatud sektoris 3-1 oma huvides avaldada tunnistajatele negatiivset mõju.

Käskkirja kohaselt toimus vahejuhtum kell 13.50 ja kaebaja paigutati lukustatavasse

kambrisse kell 15.00. Raske on uskuda, et objektiivne uurimine saadi läbi viia ühe tunniga.

VangS § 69 lg-test 1 ja 2 tulenevaid julgeolekumeetmeid tuleb kohaldada vastavalt HMS § 3

lg-tele 1 ja 2, § 5 lg-le 2, PS §-le 14 ja § 19 p-le 2. Vangla pole esitanud kohtule ühtegi tõendit

27.04.2015 intsidendi kohta, mille alusel saaks kontrollida vangla väiteid turvariskide kohta ja

julgeolekumeetmete rakendamise alust.

Käskkirjas on märgitud, et kaebajale on keelatud liikuda vanglas, et mitte omada kontakte

teiste

kinnipeetavatega.

Samas

käis

kaebaja

27.04.2015‒08.07.2015

koos

teiste

kinnipeetavatega (sh sektorist 3-1) eesti keele A-1 grupis ning eluviisitreeningul. Gruppides

3-15-1860

6(7)

oli 15 inimest. Mingeid probleeme ei olnud. See tõendab, et kaebaja paigutamine

lukustatavasse kambrisse oli algusest peale ebaotstarbekas.

Kaebaja oli lukustatavas kambris 7 kuud. Kaebajal puudusid rikkumised, käitumine oli hoolas.

Selline julgeolekumeetmete pikendamine on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Kohus pole

hinnanud dokumentaalseid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kohus on lähtunud

üksnes vangla seisukohast. Julgeolekumeetmete rakendamine kannab just karistusliku

mõjutamise eesmärki, et teha vangla tingimused võimalikult keeruliseks ja elu talumatuks.

Seda tõendab ka lukustatavas kambris hoidmise pikendamine kuni 25.11.2015.

8. Tallinna Vangla palus jätta kirjalikus vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on kohaldanud õigesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust. Vastustaja ei nõustu

kaebaja

seisukohaga,

nagu

poleks

tema

osas

olnud

põhjendatud

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus. Vastustaja on kaebajast tulenevaid ja hindamise

aluseks olnud ohte käsitlenud vaidlustatud käskkirjas. Käskkirjast nähtuvalt on 27.04.2015

kaebajaga seoses toimunud kaks intsidenti – 13.50 paiku sülitas kaebaja RFi peale ja 14.10

paiku lõi RF kaebajat. Vanglal oli alust järeldada, et need kaks intsidenti olid omavahel seoses

ning intsidendi algpõhjuseks võis pidada kaebaja enda tegevust – RFi pihta sülitamist.

Arvestades asjaolu, et teise isiku pihta sülitamist ei saa ühelgi juhul pidada aktsepteeritavaks

käitumiseks ning olemasoleva piiratud teabe pinnalt ei saanud vangla välistada VKi

sellesisulise käitumise kordumist mõne teise kinnipeetava suhtes, ei pidanud vangla kaebaja

viibimist avatud sektsioonis turvaliseks. Kuivõrd vanglale teadaolevate asjaolude pinnalt võis

pidada konfliktolukorra provotseerijaks kaebajat, ei olnud kaebaja julgeolekukaalutlustel

eraldi kambrisse paigutamisel vajadust enam RFi suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks ja seetõttu ei paigutatud RFit ümber.

Kaebaja poolt halduskohtule 13.01.2016 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusest haldusasjas nr

3-16-96 järeldub, et kaebaja pidas enda julgeolekut Tallinna Vanglas üleüldiselt ohustatuks,

mistõttu võib vangla tegevust kaebaja julgeoleku tagamiseks eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamisel pidada optimaalseimaks lahenduseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus nõustus 13.02.2017 määruses halduskohtuga tunnistajate ülekuulamise

vajaduse puudumise osas. Ringkonnakohus jääb ka täna selles määruses väljendatud

seisukohtadele ega pea vajalikuks neid korrata. Järelikult ei ole halduskohus jätnud vajalikud

tõendid kogumata. Kaebaja nõustus apellatsiooniastmes asja läbivaatamisega kirjalikus

menetluses.

11. Kaebaja põhiline väide on, et tema asemel oleks vangla pidanud kohaldama täiendavaid

julgeolekumeetmeid RFi suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on vangla piisavalt põhjendanud,

miks peeti vajalikuks kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid just kaebaja suhtes. Asjas

kogutud tõenditest nähtuvalt toimus 27.04.2015 kaks intsidenti – kella 13.50 paiku sülitas

kaebaja RFi peale ja 14.10 paiku lõi RF kaebajat. Sel ajahetkel vanglale teada olnud asjaolude

pinnalt võis pidada konfliktolukorra provotseerijaks kaebajat. Kaebaja väide, et temal

puudusid probleemid kaaskinnipeetavatega, ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kaebaja on

3-15-1860

7(7)

14.01.2016 esitanud halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (haldusasi nr 3-16-95) enda

ümberpaigutamiseks. Selles on pikalt ja põhjalikult kirjeldatud kaebaja pidevaid konflikte

kaaskinnipeetavatega, mh ka vaidlusalusel perioodil ja enne seda. Vangla poolt haldusasjas nr

3-16-95 esitatud tõenditest nähtub, et kaebajal on mitmel korral olnud konflikt

kaaskinnipeetavaga, sh on ta ise rünnanud kaaskinnipeetavat. Need kaebaja käitumist

iseloomustavad andmed olid vanglale intsidendi toimumise ajal teada. Kaevatud käskkirjast

nähtuvalt oligi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk VKi suhtes uute

võimalike konfliktolukordade ennetamine ning intsidendi asjaolude väljaselgitamine.

Asjakohatu on kaebaja väide sellest, et tema lukustatud kambrisse paigutamine viidi läbi

kiirustades ca tunni aja möödudes intsidendist. Olukorras, kus on võimalik uue

konfliktsituatsiooni tekkimine, ongi selle ennetamisel oluline ajafaktor.

12. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine ei ole karistus. Vangla ja halduskohus on

põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 02.06.2010 haldusasjas nr 3-3-1-33-10

tehtud lahendile, milles kohus selgitas, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada

preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-,

väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava

õigushüve kahjustamises. Nii on õige vangla seisukoht, mille kohaselt ei pea vangla

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ära ootama, millal satub vangla või mõne

kinnipeetava (n kaebaja enda) julgeolek reaalselt läbi raske õigusrikkumise ohtu, vaid

piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab ja tuleb käituda ennetavalt.

13. Kaevatud käskkirja ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebajal võimaldati lukustatud

kambris

viibimise

kestel

osaleda

eluviisitreeningul

ja

keeleõppel.

Täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldatakse määral, mis on vältimatult vajalik ja nii vähe isiku

põhiõigusi riivaval moel, kui võimalik. Kaebajal sotsiaalprogrammides osalemise

võimaldamine ei saa kuidagi riivata tema subjektiivseid õigusi.

14. Ringkonnakohus

jätab

tähelepanuta

kaebaja

väited

seonduvalt

täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisega kaebaja suhtes, kuna see küsimus ei ole

praeguse vaidluse esemeks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist pikendati

eraldiseisvalt Tallinna Vangla käskkirjadega, mille vaidlustamiseks oli kaebajal võimalus.

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb VKi apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda

kanda. Vangla menetluskulud jäävad vangla kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)