2-16-9052/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. aprill 2017. a Tartu

Tsiviilasja number

2-16-9052

Tsiviilasi

R.R. hagi Tartu linna vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tunnustamise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. märts 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.R.p (isikukood: XXXX)

Vastustaja (kostja): Tartu linn; esindaja Anu Öpik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. detsembri 2016 otsus

hüvitise suuruse osas ja saata tsiviilasi tühistatud osas

Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse

staadiumis. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.R.p (hageja) esitas 9. juunil 2016 Tartu Maakohtule hagi, milles palus tuvastada töölepingu

ülesütlemiste tühisuse. Hageja esitas 8. septembril 2016 hagiavalduse täienduse ning palus töölepingu

lõpetamisel mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 1. septembrist 1986 Tartu Mart Reiniku Koolis

keemiaõpetajana. 10. mai 2016 avaldusega öeldi tööandja poolt hageja sõlmitud tööleping üles alates

9. augustist 2016 töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 ja 6 alusel. 26. mail 2016 esitas kostja

hagejale uue avalduse töölepingu ülesütlemiseks TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Avalduses

sisaldus soov võtta tagasi 10. mail 2016 esitatud avaldus.

Hageja leidis 10. mai 2016 avalduse kohta, et tööandja ei ole teda hoiatanud TLS § 88 lg 3 järgi ning

TLS § 88 lg 1 p 5 ja 6 eeldused pole täidetud. Avaldusest nähtuvalt põhjustas hageja loovtööde

kaitsmiskomisjonis 2. mail 2016 tööandja usalduse kaotuse enda vastu, kuna ei andnud teavet õpilase

loovtöö protsessist ja sisu kujunemisest ning see põhjustas komisjoni eksliku otsuse. Avalduse

kohaselt on sama teoga põhjustatud õpilase ja tema vanema usalduse kaotamine kaitsmiskomisjonis

olnud õpetajate ja kooli vastu. Hageja selgituste kohaselt määrati 2. mail 2016 toimunud õpilaste

loovtöö kaitsmisel komisjoni poolt hageja juhendatava õpilase tööle hindeks „3”. Õpilase vanem

vaidlustas hinde ning 4. mail 2016 toimunud koosolekul tõstis komisjon loovtöö hinnet hindele „4”.

Hageja tegi komisjonile ettepaneku hinnata töö hindele „5“. Hageja ei ole oma tegevusega

põhjustanud usalduse kaotust ega ole andnud komisjonile eksitavat teavet. Hageja selgitas

kohtuistungil, et kirjalikku arvamust töö kohta ta enne hinde panekut ei esitanud. Kuna talle ei antud

sõna, siis ei andnud ta oma hinnangut ka suuliselt.

Seoses kostja poolt 26. mail 2016 edastatud avaldusega leiab hageja, et see on tühine, kuna tööandja

ei saa töölepingu ülesütlemise alust ühepoolselt muuta. Koolis ei esine koondamissituatsiooni ning

koondamine on põhjendamatu.

Hageja taotluse kohaselt peaks kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 alusel jätma TLS § 107 lg 2

kohaldamata, kuna kostja kuritarvitab oma õigusi. Hageja esitas 9. detsembril 2016

põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse TLS § 107 lg 2 osas.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja hagi

rahuldamise korral lõpetada tööleping alates 9. augustist 2016 TLS § 107 lg 2 alusel. Kostja võttis

kohtuistungil hagi õigeks 26. mail 2016 esitatud avalduse osas.

Kostja selgituste kohaselt oli hageja loovtöö juhendaja. Kooli õppekava kohaselt tuleb loovtööd

komisjoni ees kaitsta. Direktori juhiste kohaselt peab komisjoni koosoleku ajaks olema juhendaja

andnud tööle kirjaliku hinnangu. Hageja ei esitanud komisjonile kirjalikku hinnangut ega avaldanud

seda suuliselt kaitsmisel. Hinde „3” määramise kohta lausus hageja vaid, et lapsevanem tuleb

protestima. Alles 4. mai 2016 koosolekul ja lapsevanema kaudu said komisjoni liikmed teada, et

juhendaja oli tööd hinnanud hindega „5”. Seega jättis hageja juhendajana täitmata temale pandud

ülesande ja sellest tingituna pani komisjon õpilasele hinde, mida oli hiljem vaja korrigeerida. Hageja

tegevuse tulemusena kaotas lapsevanem kooli vastu usalduse. Asjaolusid arvestades ei saanud

eeldada, et kostja teeb hagejale esmalt hoiatuse.

Koondamise tõttu töölepingu lõpetamine oleks olnud töötajale soodsam. Kostja teatas 7. juulil 2016

vastuses, et loobub 26. mai 2016 ülesütlemisavaldusest. Kostja esitas arvestuse, mille kohaselt hageja

kolme kuu keskmine töötasu on 1968 eurot 85 senti (tl 130).

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi. Maakohus tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldused hagejaga

sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 ja 6 ja § 89 lg 1 alusel on tühised. Maakohus

lõpetas hageja ja kostja vahel 6. aprillil 1993 sõlmitud ja 2004. a detsembris uuendatud töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel alates 10. augustist 2016 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1968

eurot 85 senti. Maakohus jättis hageja 9. detsembri 2016 taotluse läbi vaatamata. Menetluskulud jättis

kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole pooltel mh vaidlust selles, et kostja ütles 10. mai 2016 teatisega

hagejaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 5 ja 6 alusel alates 10. augustist 2016 (tl 11).

Kostja ütles 26. mai 2016 teatisega töölepingu üles TLS § 89 lg 1 alusel alates 26. augustist 2016 (tl

12). Hageja kolme kuu keskmine töötasu on 1968 eurot 85 senti.

Kuna hageja sai esimese lepingu ülesütlemise avalduse kätte 10. mail 2016 ning selle tagasivõtmise

avalduse 26. mail 2016, ei saa maakohtu seisukoha järgi lugeda esimest töölepingu ülesütlemise

avaldust tagasi võetuks TsÜS § 72 järgi.

Maakohus tuvastas, et hageja oli 8. klassi õpilase loovtöö juhendaja ning luges tõendatuks, et hagejal

oli juhendajana kohustus avaldada töö hinde kohta vähemalt suuliselt oma arvamus. Hageja on

menetluse kestel möönnud, et ta ei ole oma kirjalikku arvamust esitanud ning ei öelnud ka suuliselt,

milline võiks olla loovtöö hinne, ütles vaid, et vanem tuleb protestima. Sama on tõendatud ka

tunnistajate ütlustega. Hageja avaldas oma hinde esmakordselt alles 4. mail 2016 hinde uuesti

läbivaatamisel (tl 13). Seega on tõendatud, et hageja ei täitnud juhendajana korrektselt oma

tööülesandeid. Kohtu hinnangul oli hagejal võimalus ja kohustus oma arvamus avaldada ning ta ei

teinud seda omal valikul. Kohus leidis, et hageja tegu võib kaasa tuua TLS § 88 lg 1 p 5 ja 6 mõttes

tööandja usalduse kaotuse enda vastu ning lapsevanema usaldamatuse tööandja vastu. Hagejapoolne

teabe andmata jätmine põhjustas hilisema hinde muutmise, mis tekitab keskmises mõistlikus vanemas

usaldamatuse kooli vastu. Tööandjal võis hageja tegevuse tagajärjel kaduda usaldus, et hageja täidab

oma ülejäänud tööülesandeid korrektselt.

Maakohus oli seisukohal, et hageja kohustuste rikkumine ei olnud nii tõsine, et kostja oleks saanud

lepingu lõpetada ilma eelneva hoiatuseta TLS § 88 lg 3 kohaselt. Hageja ühekordne hinde andmata

jätmine ei ole oma loomult selline rikkumine, et oleks ilma hoiatamata aluseks töölepingu

lõpetamisele. Kostja ei ole lepingu ülesütlemisel viidanud sellele, et tegemist oleks hageja tavapärase

käitumisega. Kohus leidis, et hoiatuse puudumise tõttu on 10. mai 2016 ülesütlemine tühine.

Kostja esitas taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ning palus lepingu lõpetada

alates 9. augustist 2016. Hageja taotles TLS § 107 lg 2 kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.

Seadusandja on andnud töölepingu pooltele õiguse nõuda töölepingu lõpetamist. TLS § 107 lg 2

eelduseks on alati see, et töölepingu ülesütlemine on tühine ning seega võiks üks pooltest alati väita,

et tema suhtes on lepingu lõpetamine kohtu poolt heade kommetega vastuolus. Kohus peab heade

kommetega vastuolus olevaks olukorda, kus üks pool (töötaja või tööandja) on sunnitud töösuhtes

olema vastu tema tahtmist. Hageja taotlus TLS § 107 lg 2 kohaldamata jätmiseks tuleb jätta

rahuldamata. Kuna ülesütlemisavalduses on hageja viimaseks tööpäevaks märgitud 9. august 2016,

lõpetas kohus lepingu alates 10. augustist 2016.

Kohus leidis hageja 9. detsembril 2016 esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse

osas, et taotlus ei ole esitatud õigeaegselt ning tuleb jätta tähelepanuta. Kohus selgitas samas, et

Riigikohtu üldkogu on 14. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 p-s 33 leidnud, et TLS § 107

lg 2 on Põhiseaduse § 29 lg 1 esimese ja teise lausega kooskõlas.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

resolutsiooni punktide 4 ja 5 osas ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus

otsus, millega taastada hageja endine töökoht, s.t olukord, mis oli enne töölepingu ebaseaduslikku

ülesütlemist ja mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis saamata jäänud töötasude osas perioodi

eest, mil hageja oli töölt kõrvaldatud. Alternatiivselt palus hageja kindlaks määrata ning kostjalt välja

mõista hagejale hüvitis TLS § 109 alusel, mis on hageja suhtes õiglane, ära kuulata tunnistaja A.U.,

kelle ärakuulamise taotluse jättis kohus 9. novembri 2016 määrusega rahuldamata. Menetluskulud

palus hageja jagada seaduse kohaselt.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohtuotsuse resolutsioon vastuoluline. TLS § 107 lg 2 kohaldamist

hageja ei nõudnud, seda enam, et hageja taotles seda sätet mitte kohaldada, kuna ainus soov oli

töösuhte jätkumine. Seega on hagi rahuldatud tegelikkuses osaliselt. Hageja on seisukohal, et ta ei

saa leida vastavat tööd ka mujalt, kuna kandideerides mujale, antakse kostja poolt negatiivne hinnang

hagejast, kui „probleemsest kohtusse kaebajast“. Kostja pahauskset käitumist näitab kasvõi see, et

juba enne hagejaga töölepingu ülesütlemist korraldati konkurss tema ametikohale, s.t.

26. aprillil 2016.

Hageja leidis, et kohtu käsitlus hea usu põhimõttest on ebapiisav, kuna hageja tugines hea usu

põhimõttele, oma töösuhte säilitamise nõude põhjendustes. Kohus aga leidis, et töölepingu

lõpetamine saab olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hea usu põhimõttega ei saa vastuolus olla

lepingu lõpetamine kohtu poolt. Samuti leidis hageja, et kuigi kehtiv TLS ei tunne enam mõistet

„tööle ennistamine“, ei ole seaduses ka absoluutseks määranguks fakt, et igal juhul on põhjendatud

nt tööandja taotlusel lepingu ülesütlemise tühisuse korral töölepingu lõpetamine siiski TLS § 107 lg

2 kohaselt.

Kohus kohtles ebavõrdselt menetluse pooli, rahuldades kostja taotlusi tunnistajate ärakuulamiseks,

kuid jättis rahuldamata hageja taotluse ainsa tunnistaja A.U.i ärakuulamiseks. Hageja leidis, et tema

poolt taotletud tunnistaja ärakuulamine oli äärmiselt oluline, kuna tunnistaja A.U. on just see

konkreetne vanem, kes vaidlustas oma lapse hinnet ja kelle tõttu võis üldse väitagi usalduse kaotamise

tekkimist kooli vastu või mõne töötaja vastu. Maakohtu põhjendustes on kohtu oletuslik ja abstraktne

arvamus, et hageja tegu võis kaasa tuua TLS § 88 lg 1 p 5 ja 6 mõttes tööandja usalduse kaotuse enda

vastu ning lapsevanema usaldamatuse tööandja vastu, kuigi kohus selle juures möönis, et see ei ole

tõsine rikkumine töölepingu koheseks lõpetamiseks.

Hageja on seisukohal, et kohus hindas asjaolusid ja tõendeid ebaõigesti. Kohus heitis hagejale ette,

et ta ei avaldanud oma arvamust hinde osas. Hageja ei ole hinde avaldamisest keeldunud, seda enam,

et temapoolne kirjalik hinnang tööle oli koostatud tööde kaitsmise päeval, 2. mail 2016. Hinnang

pandi kaitsmispäeval ekslikult teise lisatöö vahele ja selle puudumine avastati alles 5. mail 2016. Ka

koosolekul 4. mail 2016 ei olnud veel sellest lähtutud. Lisaks sellele on asjas tuvastamist leidnud, et

kirjalikku juhendit tööle hinnangu andmise korra kohta koolil ei ole. Kohus võttis aluseks hageja

töökohustuste tegemata jätmise n.ö kooli poolt kirjutamata reeglite järgi ning edasi analüüsis vaid

seda, kas hageja väidetav rikkumine oli nii tõsine, et tema tööleping üles öelda.

Hageja leidis, et kohus oleks pidanud analüüsima ka kaitsmiskomisjoni vastutust, mida aga menetluse

jooksul ei tehtud. Jääb arusaamatuks, mille alusel kaitsmiskomisjon alguses pani õpilasele hinde „3“

ja hiljem parandas hindeks „4“, sest hageja arvamust ei küsitud kummalgi korral.

Alternatiivselt palus hageja määrata hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas, mis on hageja suhtes

antud olukorras õiglane. Hageja leidis, et kolme kuu keskmise töötasu ulatuses mõistetud hüvitis on

ebapiisav. Riigikohus on 14. mai 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13 öelnud, et töövaidlusorgan

võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas

vähendada või suurendada.

5. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning hageja

menetluskulud jätta hageja enda kanda.

Vastuse kohaselt leidis kostja, et hageja süüdistused on alusetud selle kohta, et ta ei leia vastavat tööd

keemia või looduse õpetajana, kuna kandideerides uuele töökohale antakse kostja poolt tema kohta

negatiivne hinnang. Kostja võib kinnitada, et kooli direktorilt ei ole käesoleva ajani keegi küsinud

hinnangut hageja tööle või tegevusele. Ebaõige on hageja väide, et tema töökohale korraldati

konkurss juba enne töölepingu ülesütlemist, kuna konkurss kuulutati loodusainete õpetaja

ametikohale, kelle tööülesanne on õpetada loodusõpetust ja osaliselt geograafiat. Sellest informeeris

kooli direktor hagejat ja selgitas, et kool ei otsi keemia õpetajat ja hageja keemia tunnid jäävad alles.

Kostja leidis, et TLS § 108 sätestab kahju hüvitamise töösuhte jätkumise korral. Tööleping kehtib

edasi üksnes siis, kui sellega on nõus mõlemad pooled. Tööandja on üheselt väljendanud oma

seisukohta, et töösuhte jätkamine poolte vahel ei ole asjaolusid arvestades võimalik ja taotlenud

kohtult TLS § 107 lg 2 kohaldamist. Sellest tulenevalt ei saa kohus sundida pooli töösuhet jätkama.

Kostja on seisukohal, et hageja poolt soovitud tunnistaja ülekuulamine ei ole vajalik ja on seisukohal,

et see taotlus ei kuulu rahuldamisele. TLS § 88 alusel töölepingu lõpetamisel võib seisneda ka

tegevuses või tegevusetuses, millega töötaja põhjustab enda vastu usalduse kaotamise (töötaja

tegutseb tööandja huvide vastaselt või ei ole tööandja suhtes lojaalne). Tööandja ei pea alati

tõendama, et selline usaldamatus on reaalselt aset leidnud. Piisab sellest, et leiab tõendamist asjaolu,

mille puhul võiks mõistlik inimene arvata, et töötaja usaldus on kadunud.

Kostja leidis, et hageja poolt esitatud taotlus muuta talle väljamõistetud hüvitise suurust on

põhjendamatu. Hageja esitas 8. augustil 2016 Tartu Maakohtule taotluse hagi täiendamiseks. Kohtule

esitatud taotluses palus hageja juhul, kui kohus lõpetab tööandja taotlusel töölepingu ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral tuginedes TLS §-le 107 lg 2, mõista kostjalt välja TLS

§ 109 lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohtule esitatud hagi täiendusest

nähtub, et hageja tunneb töölepingu seaduses sätestatut ja saab TLS § 109 mõttest aru. Ka

kohtuistungil kinnitas hageja, et tema kolme kuu töötasu suurus on 1968 eurot 85 senti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb

tühistada menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu hageja

kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus saadab asja TsMS § 656 lg 1 p 5 alusel

tühistatud osas Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas ja

tuvastas, et kostja ülesütlemisavaldused hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p

5 ja 6 ja § 89 lg 1 alusel on tühised.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

7. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses esmalt maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus

lõpetas hageja ja Tartu linna vahel 6. aprillil 1993 sõlmitud ja 2004. a detsembris uuendatud

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 10. augustist 2016. Hageja leiab, et õigusvastase ülesütlemise

tuvastamise järgselt võib töösuhe jätkuda, nagu nähtub TLS §-st 108. Seejuures peab kohus järgima

ka mõistlikkuse põhimõtet ja vähemalt kaaluma, kas tõesti pole enam võimalik jätta töölepingu

tühisuse tuvastamisel hageja töösuhet kehtivaks.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on hageja märkus maakohtu poolt tuvastatud töösuhte alguse

kohta. Maakohus on lugenud lõpetatuks poolte vahel 6. aprillil 1993 sõlmitud töölepingu, samas on

kohus jätnud tähelepanuta, et ka kostja ise on 10. mai 2016 teatises hagejale leidnud, et hageja töötab

kostja juures alates 1. septembrist 1986.

TLS § 107 lg 2 kohaselt lõpetab töövaidlusorgan, kui esineb TLS § 107 lg-s 1 sätestatud olukord ja

tööandja esitab töölepingu lõpetamise taotluse, töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud

ülesütlemise kehtivuse korral. Kohus lõpetab töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-

tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16).

Kostja kinnitusel on hageja töötanud Tartu Mart Reiniku koolis alates 1. septembrist 1986. TLS § 97

lg 2 järgi peab tööandja erakorralisest ülesütlemisest töötajale ette teatama vähemalt 90

kalendripäeva, kui töösuhe tööandja juures on kestnud kümme ja enam tööaastat. Kostja ütles lepingu

hagejaga üles 10. mai 2016 avaldusega alates 9. augustist 2016. Kostja esitas maakohtule taotluse

7. juulil 2016 lugeda hagejaga sõlmitud tööleping lõppenuks 9. augustil 2016 juhul, kui hageja nõue

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldatakse.

Riigikohtu üldkogu on 14. mai 2014. a otsuse 3-2-1-79-13 p-s 32.1. leidnud, et TLS § 107 lg 2 riivab

intensiivselt töötajale PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenevat põhiõigust. TLS § 107 lg 2

loob tööandjale võimaluse tööleping töövaidlusorgani abil lõpetada ka siis, kui tööandja ütles

töölepingu üles ebaseaduslikult. Sellises olukorras käitub tööandja töölepingut üles öeldes küll

õigusvastaselt, kuid Riigikohus leidis, et sellele rikkumisele ei järgne rikkumisele eelnenud olukorra

taastumist ehk töösuhte jätkumist.

Riigikohtu seisukohta arvestades on maakohus töölepinguseaduse sätteid järgides rahuldanud kostja

avalduse töösuhte lõpetamiseks. Riigikohus on TLS § 107 lg-le 2 hinnangu andmisel leidnud, et muud

alternatiivset abinõu TLS § 107 lg 2 asemel, mis tagaks töösuhete paindlikkuse, kuid samal ajal

võimaldaks ka töösuhet jätkata olukorras, kus töösuhte jätkumine ei ole vähemalt ühe poole

seisukohalt enam võimalik, ei esine. Apellatsioonkaebuse taotlus töösuhte ennistamiseks tuleb

eeltoodule tuginedes jätta rahuldamata.

8. Maakohus on otsuse põhjendustes jõudnud ekslikule järeldusele, et töölepingu lõpetamine saab

olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuid hea usu põhimõttega ei saa vastuolus olla lepingu

lõpetamine kohtu poolt. Maakohtu poolt väljendatu võimaldaks sisuliselt kohtul kinnitada ka heade

kommetega vastuolus olevaid tahteavaldusi. Nimetatu ei ole praegusel juhul aga aluseks maakohtu

otsuse tühistamisele töölepingu lõpetamist puudutavas osas, kuna kostja tugines maakohtule 7. juulil

2016 esitatud avalduses TLS §-le 107 lg 2.

Ringkonnakohus möönab, et TLS §-le 107 lg 1 ja 2 kohaldamine võib viia tulemuseni, kus ka kõige

väiksem töölepingu rikkumine (või rikkumise puudumine üldse) võib kaasa tuua töösuhte lõpetamise

tööandja poolt ning muuta TLS § 85 lg-st 5 tuleneva keelu tööandjal töölepingut korraliselt üles

öelda sisutühjaks. Samas on Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsuses nr 3-2-1-79-13 põhjalikult

hinnanud õiguskaitsevahendite kohaldamist tööandjapoolse töölepingu lõpetamise puhul.

Ringkonnakohus märgib, et kuna TLS § 107 lg 2 järgset avaldust saab kehtivalt esitada isegi siis, kui

tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine on vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühine, ei ole kohtul

võimalik jätta töösuhe lõpetamata isegi juhul, kui see asjaolusid arvesse võttes oleks põhjendatud või

kui ülesütlemine on olnud ilmselt tööandjapoolne õigust rikkuv käitumine.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole asja menetlemisel hagejale hüvitise määramisel

arvestanud tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, mille järgimise kohustus lasub kohtul.

Hageja on menetluse kestel tuginenud sellele, et kostja on väga pikka aega kestnud töösuhte lõpetanud

õigusi kuritarvitades (tl 99) ning ei ole käitunud heas usus VÕS § 6 järgi. Hea usu põhimõte on

normatiivne, seega on selle kohaldamine õiguse kohaldamine ja seda saab kohus teha sõltumata

poolte väidetest TsMS § 436 lg 7 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et just TLS § 109 lõike 1 alusel makstava hüvitise suurus peaks olema abinõu,

mis aitab ära hoida TLS § 107 lg 2 kuritarvitamist ning tagama töötajale efektiivse õiguskaitsevahendi

tööandjapoolse lepingurikkumise puhul. Praegusel juhul on hageja töötanud õpetajana Tartu Mart

Reiniku koolis üle 30 aasta. Asja materjalides puuduvad igasugused tõendid hageja varasemate

töökohustuste rikkumise kohta. Hagejale ei ole varasemalt tehtud hoiatust. Tegemist ei ole tavapärase

eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega, kus pooled on privaatautonoomiast tulenevalt täiesti vabad oma

õigussuhet kujundama. Vaidluse all on õigussuhe, mille üheks osapooleks on kohalik omavalitsus,

õpetaja elukutse suhtes kehtivad ühiskonna poolt kõrgendatud ootused. Põhjendatud on hageja

apellatsioonkaebuse väited, et arvestades asjaolu, et hageja on kostja juures töötanud

keemiaõpetajana 30 aastat, on töökoha kaotus tema jaoks emotsionaalne šokk. Maakohus on õigesti

tuvastanud, et kostja ei ole lepingu ülesütlemisel viidanud sellele, et tegemist oleks hageja tavapärase

käitumisega. Praegusel juhul on väga pikaajaline töösuhe lõpetatud ebaselgete asjaoludega

üksikjuhtumile tuginedes. Hageja on menetluse kestel soovinud kuulata ära lapsevanemat, kelle

usalduse kaotusele kostja tugineb, hageja leiab, et lapsevanem ei teinud õpetajale etteheiteid.

Iseenesest on hageja menetluses esitanud küll esindaja vahendusel nõude TLS § 109 lg 1 alusel kolme

kuu keskmise töötasu suuruses (tl 99), kuid kohtul oli arvestades tsiviilasja aluseks olnud asjaolusid

kohustus selgitada hagejale tema menetluslikke õigusi. Riigikohus leidis ülalnimetatud lahendis, et

ainuüksi TLS § 109 lg 1 järgne kolme kuu keskmine töötasu ei pruugi olla töötajale piisav hüvitis

selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. TLS § 109 lg 1 teine lause sätestab,

et kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole

huve. Seadusandja on TLS § 109 lg 2 teise lausega jätnud töövaidlusorganile või kohtule

kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Lisaks on

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda hüvitist pärast töölepingu

lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise

kahju eest. Seega hõlmab Riigikohtu hinnangul TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju

liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu),

tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohus

leidis lisaks, et TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on nii tööandja taotlus kui ka TLS § 109 lg 1

alusel töötajale hüvitise maksmine, välja arvatud juhul, kui töötaja on avaldanud, et ta ei soovi

hüvitist.

10. Riigikohus leidis ülalnimetatud lahendi p-s 32. 5, et töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist

lauset kohaldama töötaja kasuks juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust

ning töötaja peab selle sätte kohaldamist vajalikuks. Mõlemal eelmainitud juhul on töövaidlusorganil

või kohtul kohustus töötajale selgitada, et tööandja taotleb TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu

lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat

hüvitist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 392 lg 1 järgi,

jättes selgitamata hagejale võimalust taotleda suuremat hüvitist vaatamata hageja tuginemisele

kostjapoolsele õiguste kuritarvitamisele. Maakohus

jättis

täielikult hindamata hagejale

väljamõistetava hüvitise suuruse vastavuse kostjapoolse rikkumise hüvisena.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada välja poolte seisukohad, väited ja tõendid

TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4). Seejärel peab kohus

andma pooltele võimaluse esitada oma taotlused ja asjaolud, mille alusel saab kohus otsustada

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse. Hageja leidis ringkonnakohtu istungil, et põhjendatud

oleks kahjuhüvitis 50 000 euro suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb arvestada

hageja väitega, et pensioniea saabumiseni on jäänud hagejal kaheksa aastat ning võimalus leida tööd

ei ole suur. Olles töösuhtes 30 aasta vältel ühes kollektiivis ning kaotades töö asjaoludel, mis

ilmselgelt ei olnud õiguslikult põhjendatud, tuleks kohtul hüvitise määramisel arvestada ka võimaliku

mõjuga hageja elukvaliteedi olulisele langusele, mis võib olla mittevaralise kahju väljamõistmise

aluseks.

Maakohtu menetluses on pooltel ka võimalus jõuda kokkuleppele töösuhte jätkamises samas või

mõnes teises Tartu linna õppeasutuses.

11. TsMS § 173 lg 3 alusel jaotab menetluskulud maakohus asja uuel läbivaatamisel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke