3-16-2160/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

13. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2160

Haldusasi

AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kaebus Kuusalu

Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korralduse nr 376

tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: AS KTK-Grupp (likvideerimisel)

Esindaja: v.adv Martin Männik, v.adv Asko Pohla

Vastustaja: Kuusalu vald

Esindaja: Peeter Raudsepp

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kaebus ning tühistada Kuusalu

Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korraldus nr 376.

2. Mõista Kuusalu vallalt AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kasuks välja menetluskulu

1635 (üks tuhat kuussada kolmkümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. AS KTK Grupp (likvideerimisel) omandis on Kuusalu vallas Kiiu alevikus Mõisa tee 1 ja Vana-

Narva mnt 2 asuvad järgmised ehitised: töökoda (ehitisregistri kood 116038114), remondi-

mehhaanikatöökoda (ehitisregistri kood 116038118) ja sepikoda (ehitisregistri kood 120298253).

Kuusalu Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korraldusega nr 376 (tl. 5) määrati nende ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,53 ha, mille ligikaudne paiknemine kajastati

korraldusele lisatud plaanil (tl. 6). Kuusalu Vallavalitsus 29. septembri 2016 korraldusega nr 492

(tl. 35) täiendati eelnimetatud korralduse põhjendusi. 6. oktoobri 2016 korraldusega nr 509 (tl.

37) jättis Kuusalu Vallavalitsus rahuldamata OÜ KTK Grupp (likvideerimisel) vaide.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. AS KTK Grupp (likvideerimisel) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Kuusalu

Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korralduse nr 376 tühistamist. Kaebaja hinnangul on korraldus

esiteks põhjendamata ja sellest ei ole võimalik aru saada, miks on teenindusmaa määratud just

sellises suuruses ja piirides. Kaebaja peab asjakohatuks viitamist planeeringutele, kuna maa

ostueesõigusega erastamine ei toimu planeerimismenetluste kaudu.

3. Konkreetselt on kaebajal korraldusega kindlaks määratud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa

osas kolm etteheidet. Esiteks pole kaebaja hinnangul moodustatavale katastriüksusele tagatud

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Kaebaja hinnangul oleks mõistlik teenindusmaa hulka

määrata ka korralduses määratud teenindusmaa ja juba olemasolevate katastriüksuste

35201:003:0533 ja 35201:003:0395 vahele jääv ca 500 m2 suurune ala, mis tagaks

moodustatavale kinnistule eraldiseisva juurdepääsutee läbi Töökoja põik transpordimaa kinnistu

(katastriüksus nr 35201:003:0533).

4. Teiseks heidab kaebaja ette, et vaidlusaluse korralduse kohaselt moodustatava katastriüksuse

lõunapoolne piir ei ühti ajaloolise ja ka käeoleval ajal olemasoleva piirdeaia piiriga, mis on

moodustatava katastriüksuse lõunapoolsest piirist ca 2,5 meetrit lõuna pool. Kaebaja märgib ka,

et tema omandis on kõvakattega tee (855 m2) ja väliskanalisatsioon (156 jm), millega

teenindusmaa määramisel arvestatud ei ole.

5. Kolmandaks leiab kaebaja, et remontmehhatroonika töökoja koosseisu oli juba selle rajamisel

ette nähtud läänepoolne haljasala, mis on põhjendamatult teenindusmaast välja jäetud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Kuusalu vald vaidleb kaebusele vastu, märkides, et maa ostueesõigusega erastamise eelduseks

ei ole detailplaneeringu kehtestamine, ent kruntimise aluseks saab olla antud juhul

detailplaneering, sest ajalooliselt ühtsena ehitatud ja eksisteerinud ehitistekompleksi, kus on

ühine siseõu, kuhu avanevad väljapääsud ja kus asetsevad tehnovõrgud, ei saa vägivaldselt

jagada.

7. Juurdepääsutee osas selgitab vastustaja, et kaebaja omandis olevatel ehitistel puuduvad

väljapääsud

Mõisa

teele

ja

Jõelähtme-Kemba

maanteele,

välja

arvatud

remondi-

mehhaanikatöökoda II (EHR kood 116038118), mis avaneb Kiiu-Käli jalgtee maaüksusele 3

(katastriüksus 35201:003:0517). Vastustaja selgitab, et kaebuses nimetatud ca 500 m2 suurune

maa-ala jääb kuni planeerimisotsusteni riigi omandisse, kuna selle põhjendamatu reformimine

võib kujuneda edaspidiste vaidluste põhjustajaks.

8. Vastustaja selgitab et lõunapoolne piir jääb varem määratud kohta, kui katastrimõõdistamisel

ei selgu, et ta läbib olemasolevaid ehitisi.

9. Läänes asuva n-ö haljasala osas selgitab vastustaja, et senini on lahendamata aleviku jalgtee

küsimus, mis tuleb töökoja äärest Vana-Narva maanteelt ning kaebaja ehitistest läände jäävat

maad võib olla vaja selle rajamiseks.

KOMPROMISSLÄBIRÄÄKIMISED

10. Pärast kaebuse arutamist 26. jaanuaril 2017 toimunud kohtuistungil asusid pooled pidama

läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks kompromissiga. Pooled jõudsid läbirääkimiste tulemusena

põhimõtteliselt kokkuleppele ehitiste teenindusmaa piiride muutmise osas (tl. 103), ent teatud

muude tingimuste osas (sh. menetluskulude jaotus) pooled kokkulepet ei saavutanud ning

kompromissi seetõttu ei sõlmitud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et OÜ KTK Grupp (likvideerimisel) kaebus tuleb rahuldada. Menetluskulud tuleb

kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista vaid osaliselt, arvestades, et osa taotletud kuludest ei

seondu käesoleva kohtumenetlusega ning kompromissläbirääkimistega seotud kulude puhul

tuleb silmas pidada, et kompromissläbirääkimistel on vastustaja kas ise teinud ettepaneku või

vähemalt nõustunud ettepanekuga määrata vaidlusaluste ehitiste teenindusmaa kaebajale

sobivas ulatuses ja tegelikult minimaalselt vajalikust suuremana.

12. Kaebuse esitamise ajal oli poolte vahel ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks

vajaliku teenindusmaa määramist puudutavas osas vaidlus kolmes aspektis: esiteks selles, kas

teenindusmaale peaks olema tagatud juurdepääs katastriüksusel 35201:003:0533 paiknevalt

avalikult kasutatavalt teelt; teiseks selles, kus täpselt peaks paiknema vaidlustatud korralduse

kohaselt määratud teenindusmaa lõunapoolne piir ning kolmandaks selles, kui kaugel hoonest

peaks asuma teenindusmaa läänepoolne (st. Mõisa tee poolne) piir.

13. Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1994 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku

maa määramise korra (edaspidi VVm 1998/144) punkti 4 alapunktide 1 ja 2 kohaselt tuleb ehitise

teenindamiseks vajalik maa määrata kooskõlas maakorralduse nõuetega. Teenindamiseks

vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus

maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu

ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Maakorralduse nõuded

on sätestatud maakorraldusseaduse § 5 lõigetes 1 ja 2. Tegemist tingimustega, mille täitmine

tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Eeskätt peab maakorraldus arvestama

omaniku sooviga kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks, loodusvarade säästliku kasutamisega,

terve elukeskkonna tagamise ja maastiku omapära hoidmisega, kinnisasja sobivusega ettenähtud

sihtotstarbeks, kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamisega, kinnisasja terviklikkuse ja

otstarbeka kuju tagamisega, lihtsate ja selgete piiride loomisega ning looduslike piiride

arvestamisega, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise ning teede, liinide, muude ehitiste ja

maaparandussüsteemide otstarbeka rajamise ja kasutamisega.

14. Nõustun kaebajaga, et vaidlusaluse korraldusega kaebaja omandis olevate ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei ole maakorraldusnõudeid mõistlikult arvestatud ning

seega on korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada. Korraldus on nimelt vastuolus

maakorraldusliku nõudega tagada tekkivale kinnisasjale otstarbekas juurdepääsutee. Vaidlust

pole selles, et kaebaja omandis olevate hoonete sissepääsud on peamiselt hoovi pool, üksnes

ühele ehitistest on uks Vana-Narva mnt suunas. Leian, et ehitiste arhitektuursete eripäradega,

sealhulgas sissepääsude asukohaga, tuleb teenindusmaa määramisel mõistlikus ulatuses

arvestada. Antud olukorras, kus sissepääsud hoonetesse on peamiselt hoovi pool, ei saa

mõistlikuks pidada teenindusmaa määramist selliselt, et teenindusmaa hulka määratud hoovi ei

ole tagatud juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt, kusjuures sellise juurdepääsu tagamine oleks

võimalik. Vaidlusaluses korralduses ega ka vaideotsuses ei ole mõistlikku põhjendust, miks ei võiks

kõnealuste ehitiste teenindamiseks vajalik maa ulatuda mingisuguseski (kõnealuste ehitiste

kasutusotstarvet silmas pidades näiteks vähemalt veoauto juurdepääsu võimaldavas) laiuses kuni

katastriüksuseni 35201:003:0533 (transpordimaa sihtotstarbega Töökoja põik maaüksus), kus

asub avalikult kasutatav tee. Rõhutan siiski, et kaebaja omandis olevate ehitiste juurde ei pea

tingimata määrama kogu kaebuses nimetatud ca 500 m2 suurust ala, mis jääb vaidlusaluse

korraldusega määratud teenindusmaa ning katastriüksuste 36201:003:0395 ja 35201:003:0533

vahele, küll aga on tuleks vaidlusalune teenindusmaa määrata selliselt, et see külgneks

viimatinimetatud katastriüksusega vähemalt nii palju, et sellele oleks tagatud mõistlik juurdepääs.

Ühtki tegelikku takistust selleks toimiku materjalide pinnalt olevat ei näi. Minu hinnangul ei oleks

seejuures kinnisasja otstarbeka kujuga vastuolus ega tekitaks lubamatut ribasust ka see, kui

vaidlusaluse korraldusega määratud teenindusmaad pikendada katastriüksuseni 35201:003:0533

mingisuguse kitsama maariba ulatuses, mis võimaldaks kaebaja ehitiste olemust arvestades neile

mõistliku juurdepääsu. Maakorralduslikult mõistlik kuju ei pea tähendama tingimata, et

moodustatav kinnisasi oleks üldjoontes neljakandiline. Iseäranis tiheasustusega aladel, kus teatud

ehitised asuvad avalikult kasutatava tee suhtes n-ö teiste ehitiste taga, oleks selline „väljaulatuva

juurdepääsuribaga“ maatükk mõistlik ega oleks maakorralduse nõuetega vastuolus. Selline

lahendus võiks olla otstarbekas eriti juhul, kui kohalik omavalitsus leiab, et ülejäänud osa selle

vaidlusaluse korraldusega määratud maa ning katastriüksuste 36201:003:0395 ja 35201:003:0533

vahele jäävast ruudukujulisest maatükist võib olla vajalik või otstarbekas kas jätta mõne teise seal

oleva ehitise teenindusmaa hulka või kasutada seda mingil moel avalikult kasutatava tee

laiendusena, avaliku parklana vms otstarbel ehk teisisõnu kui on mingisugune mõistlik põhjus,

miks ei ole otstarbekas seda arvata kaebaja ehitiste teenindusmaa hulka. Selles küsimuses oleks

vastustajal võrdlemisi avar kaalutlusõigus, sest kogu see ala kaebaja ehitise teenindamiseks

ilmselgelt vajalik ei ole. Samas ei oleks maakorralduse nõuetega kooskõlas ka olukord, kus

kompleksi moodustavate ehitiste vahele jääb ilma igasuguse (praeguse või tulevase)

kasutusotstarbeta maatükk. Mis puudutab vastustaja seisukohta, et kõnealuse hooviala jaotuse

küsimus tuleb lahendada detailplaneeringuga, siis on kaebajal õigus selles, et ehitiste

teenindamiseks vajaliku maa määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette sellise maa

määramiseks detailplaneeringu kehtestamist. See tähendab, et kohustus tagada ehitise

teenindusmaale maakorralduslikult mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ei sõltu

detailplaneeringu olemasolust ning ehitise teenindusmaa määramist ei saa ei edasi lükata ega

teenindusmaad ilma sellise juurdepääsuta määrata tulevase detailplaneeringu kehtestamise

sooviga. Möönan kokkuvõttes siiski, et käesoleva kohtumenetluse kestel toimunud

kompromissläbirääkimistel saavutatud põhimõtteline kokkulepe (tl. 103) näib selles osas igati

mõistlik lahendus, iseäranis juhul, kui sellise lahendusega on nõustunud ka teiste ümbritsevate

kinnisasjade või ehitiste omanikud. Kuivõrd aga pooltele siduvat kompromissi sõlmitud pole, ning

kuivõrd vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaale avalikult teelt mõistlikku

juurdepääsu tagatud ei ole, ilma et selleks oleks olnud mistahes mõistlikku põhjust, on

vaidlustatud korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada.

15. Mis puudutab kaebaja omandis olevatest ehitistest lääne suunas jäävat haljasala, siis selle

arvamist ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka ei saa kaebaja nõuda rohkem kui ehitise

korrashoiuks vajalikus ulatuses. Selles osas on vaidlustatud korraldus õiguspärane. Vaideotsuses

(tl 37) välja toodud kaalutlus, et hoonete ja tee vahele jäävat haljasala on otstarbekas mitte

teenindusmaa hulka arvata, kuna see võib tulevikus vajalikuks osutuda jalgtee või avalikult

kasutatava parkla rajamiseks, on asjakohane ja lubatav. Isegi kui vaidlusalune lääne poole jääv

haljasala rajati koos kaebaja omandis olevate hoonetega ehk Kuusalu kolhoosi töökoja kompleksi

terviklahenduse hulgas ning isegi kui kaebaja on seda haljasala aastate või aastakümnete jooksul

hooldanud, ei anna see õigust nõuda selle arvamist ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka,

kuna see pole otseselt vajalik ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu

ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise tagamiseks. Nimetatud

eesmärkide seisukohast minimaalne vajalik maa ehitistest lääne poole jäävas osas ei ole suurem

kui vaidlusaluses korralduses silmas peetud teenindusmaa ulatus.

16. Teenindusmaa määramise seisukohast ei ole tähtsust sellel, milliseid piiriettepanekuid või

teenindusmaa määramise otsuseid kohalik omavalitsus varem teinud on. Ühtki sellekohast

haldusakti vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei kehtinud. Seetõttu ei olnud ka vaja

vaidlusaluses haldusaktis põhjendada seda, miks varem oli peetud võimalikuks suurema

teenindusmaa määramist. Teenindusmaa määramise otsuses tuleb, eriti juhul kui ehitise omanik

on tehtud piiriettepanekule esitanud vastuväited, näidata ära vaid see, et määratud

teenindusmaa näol on tegemist vähima vajaliku maaga ning see on kooskõlas maakorralduse

nõuetega.

17. Mis puudutab vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaa lõunapiiri, siis selle puhul

tuleb ühelt poolt silmas pidada seda, et traditsiooniline maakasutus või ehitise tunnustele mitte

vastava aia olemasolu ei ole teenindusmaa määramisel oluline. Teiseks tuleb tähele panna, et

ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ega VVm 1988/144 punktis 6 nimetatud

ettepaneku tegemisel ei pea teenindusmaa suurust ja piire fikseerima sellise täpsusega nagu seda

tehakse hiljem katastriüksuse moodustamisel, samuti ei eelda teenindusmaa määramine

olukorraga tutvumist looduses. Käesolevas asjas toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja, et

vaidlusaluse korralduse eesmärk ei olnud iseenesest tuua teenindusmaa lõunapoolset piiri

ehitistele lähemale ning arusaadavalt ei ole vastustaja vastu sellele, et piir kulgeks olemasoleva

aia asukohast. Arvestades teenindusmaa määramise otsusele lisatud plaani mõõtkava ei saa

sellele ka vastu vaielda. Küll aga tuleb silmas pidada, et teenindusmaa kindlaks määramise

korraldus on aluseks katastriüksuse moodustamisel, mis tähendab, et sellest otsusest ja sellele

lisatavast plaanist peaks maamõõtjale olema üheselt aru saadav, millest katastriüksuse

moodustamisel lähtuda. Seetõttu on keerulisematel juhtudel (nagu käesoleval ajal, kus erinevate

isikute omandis olevate ehitiste vahel on ühine sisehoov) vähemalt otstarbekas kirjeldada

teenindusmaa mõõtmise korralduses määratava teenindusmaa piire täpsemalt või lisada sellele

täpsem plaan. Mis puudutab kaebuses nimetatud kõvakattega teed ja väliskanalisatsiooni, siis

nende asukohaga arvestamata jätmist ei saa vastustajale vaidlustatud korralduse andmisel ette

heita. Esiteks ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusaluse korralduse andmisele eelnenud menetluses

sellise tee ja kanalisatsiooni olemasolule vastustaja tähelepanu juhtinud. Ehitisregistrisse ei teed

ega kanalisatsiooni arusaadavalt kantud ei ole. Teiseks nähtub kaebusele lisatud M. Koppeli

seletusest ja 1979. aasta ekspluatatsiooni võtmise aktist (tl. 10), et töökoja kompleksi

väravahoonega koos ehitati ka 855 m2 suurune mingisugune kõvakattega tee ja 156 jm

välikanalisatsiooni, ent neist dokumentidest ei nähtu, kus need asuvad. Isegi juhul kui seal

kõnealune tee ja kanalisatsioon paiknevad, ei saa vastustajale ette heita nendega arvestamata

jätmist juba sel põhjusel, et kaebaja pole välja toonud ühtki põhjust, miks oleks vastustaja

pidanud nende olemasolust teadlik olema.

18. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on

taotlenud kokku 4346,40 euro suuruse menetluskulu vastustajalt välja nõudmist. Menetluskulu

koosneb selle kohta esitatud arvete ja maksekorralduste (tl. 118-125) kohaselt 15 euro suurusest

riigilõivust, 25 euro suurusest kantseleikulust ning ülejäänud osas õigusabikulust. Riigilõivu välja

mõistmine vastustajalt on põhjendatud, kantseleikulude välja mõistmine aga kohtupraktika

kohaselt (vt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-51-15) välistatud. Õigusabikulude puhul tuleb

silmas pidada, et käesoleva kohtumenetlusega ei seondu 29. augusti 2016 (tl. 118) ja 10. oktoobri

2016 (tl.119) arvetel kajastuvad kulud. Need on arvetele lisatud selgituste kohaselt seostatavad

vaidemenetlusega ning võimaliku omandiõigust puudutava hagi ette valmistamisega. Kohtueelse

menetlusega seotud õigusabikulud, isegi kui nende tõttu hoiti hiljem kokku kohtumenetlusega

seotud kulusid, ei ole võimalik kohtumenetlusega seotud kuludena välja mõista. Ülejäänud

arvetel kajastuv õigusabikulu vastab 3,4+1,6+7,4+4,7=17,1 tunnile advokaadi tööle tunnihindega

150 eurot (millele lisandub käibemaks). Sellest 4,7 töötunnile vastav kulu seondub

kompromissläbirääkimiste pidamisega. Leian, et kompromissläbirääkimistega seotud kulud tuleb,

lähtudes analoogia korras HkMS § 108 lõikest 3, jätta kaebaja kanda. Antud juhul ei saa küll

rääkida kaebuse osalisest rahuldamisest, sest esitatud tühistamiskaebus kuulub täielikult

rahuldamisele, ent silmas tuleb pidada, et tühistamiskaebuse rahuldamisega vaidlusalused

õigussuhted kaebaja ja vastustaja vahel tegelikult ei lõpe. Nende õigussuhete valguses tuleb

vastustaja poolt kompromissläbirääkimistel antud nõusolekut muuta teenindusmaa piire

vastavalt joonisel (tl.103) näidatule käsitada samaväärsena vastustaja ettepanekuga vaidluse

lahendamiseks kompromissiga ning kuivõrd, nagu ma juba märkisin, on see pakkumine tegelikult

heldem seadusega minimaalselt nõutust, on õiglane arvestada seda ka menetluskulude kandmisel

ning jätta seetõttu kompromissläbirääkimiste pidamisega seotud kulud poolte endi kanda.

Põhjendamatuks pean ka kohtuistungi ette valmistamise ja kohtuistungil osalemisega seotud

lisakulu osas, milles see tekkis kahe advokaadist esindaja osavõtust. Kokkuvõttes leian, et vaidluse

keerukust ja mahukust silmas pidades saab HkMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatud ja vajalikuks

kuluks pidada umbes 9 tunnile advokaadi tööle vastavat õigusabikulu (3,5 tundi kaebuse

koostamine, 4,5 tundi kohtuistungiks ette valmistamine ja eelmenetluse kestel seotud

dokumentidega tutvumine ja avalduste esitamine, 1 tund kohtuistungiks). Sellele vastava

õigusabikulu suurus on seega 9x150x20%=1620 eurot. Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista

seega 1620+15=1635 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik