2-15-18576/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. aprill 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-18576

Tsiviilasi

Korteriühistu Kari 9 hagi KH vastu 4 551,72 euro ja

viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 1. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

KH apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 456,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Korteriühistu Kari 9 (registrikood

80213885), lepinguline esindaja Irina Reva

Kostja (apellant): KH (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marje Mängel

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 1. detsembri 2016 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (6)

HAGEJA NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Korteriühistu Kari 9 (hageja) esitas 9. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi KH (kostja)

vastu kommunaalteenuste tarbimise ja majandamise kulude arvete tasumata jätmisest

tekkinud võlgnevuse nõudes. Hageja palus mõista kostjalt välja 4 923,83 eurot perioodi

1. juuli 2009 kuni 30. november 2015 eest. Hageja põhinõue oli 4 551,72 eurot ja viivisenõue

30. oktoobri 2015 seisuga 372,11 eurot. Hageja palus lisaks mõista kostjalt välja viivise

põhinõudelt määraga 0,07% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja väitel on kostja aadressil XXX, Tallinn asuva korteriomandi (edaspidi „korteriomand“)

omanik alates 10. juunist 2015. Hageja on selle kortermajas haldamiseks moodustatud

korteriühistu. Korteriomandi eest hakkas

võlgnevus tekkima 2009. aastal. Alates

29. oktoobrist 2003 oli korteriomandi omanik ML ja 8. märtsist 2010 tema pärija KL

(edaspidi „pärandaja“), kes suri 13. aprillil 2010 ja tema pärijaks sai kostja. Kostja on

korteriühistu arveid tasunud alates 2014. aasta jaanuarist, kuid pole teinud seda täies ulatuses.

2. Kostja vaidles hagile esialgses vastuses täies ulatuses vastu. Kostja peamised vastuväited

olid järgmised:

-

hageja nõue ajavahemiku juuli 2009 kuni detsember 2011 eest on aegunud;

-

hageja sai pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada 3. aprillil 2013 ning esitas

23. aprillil 2013 Tallinna notar Anneli Alekandile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja

inventuuri läbiviimiseks. Kostja ei vastuta hageja nõude täitmise eest, sest hageja ei

esitanud üleskutsemenetluses oma nõuet tähtaegselt.

Kostja võttis 15. juuni 2016 istungil hagi osaliselt õigeks 2 629,70 euro ulatuses. Õigeksvõtt

puudutas 2011. aasta arveid summas 1 005,35 eurot, 2012. aasta arveid summas 879,36 eurot

ja 2013. aasta arveid summas 744,99 eurot. Kostja ei nõustunud siiski prügi, üldelektri, üldvee

eest tasumisega aastatel 2011–2013, sest korteriomandit sel ajal keegi ei kasutanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 1. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi järgmiselt:

 2 629,70 eurot mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja õigeksvõtul põhineva

otsusega (resolutsiooni p 2);

 lisaks mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1 922,02 eurot ja 30. oktoobri 2015 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 372,11 eurot (resolutsiooni p 3) ning

 viivise 0,07% tasumisele kuuluva põhivõla summalt (4 551,72 eurot) alates hagi

esitamise päevast kuni põhinõude täitmiseni (resolutsiooni p 4);

 maakohus tunnistas otsuse õigeksvõtul põhineva summa osas tagatiseta viivitamata

täidetavaks (resolutsiooni p 5) ja

 jättis menetluskulud kostja kanda (resolutsiooni p 6).

4. Maakohus tuvastas, et Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts viis 2. juulil 2013 läbi pärandaja

pärandi inventuuri ja alates 10. juunist 2015 on korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse

kantud kostja. Kostja ei saanud hageja liikmeks kinnistusraamatusse kande tegemise päevast,

vaid pärimisseaduse (PärS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 alusel alates 13. aprillist 2010 (pärandaja

surmapäev). Korteriühistuseaduse (KÜS) § 5¹ alusel läksid kostjale 13. aprillil 2010 üle ka

kõik endiste korteriomanike korteriühistu liikme kohustused korteriühistu ees, sh kohustus

arvete tasumise osas.

5. Hageja nõue polnud hagi esitamise seisuga aegunud, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 166 lg 1 kohaselt peatus nõude aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu.

3 (6)

6. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on kaotanud õiguse pärijatelt

kohustuste täitmist nõuda, sest ei reageerinud üleskutsemenetlusele. Kohtule esitatud

tõenditest nähtuvalt esitas hageja andmed võlgnevuse kohta notarile, kohtutäiturile ja teavitas

võlgnevusest ka kostjat. Inventuuri läbiviimisega pole kostja vabastatud kohustuste täitmisest

hageja ees. Pärast inventuuri tegemist oli kostja vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest

piiratud pärandvara väärtusega. Kostja ei ole tõendanud, et pärandvaraga seotud kohustused

ületavad pärandvara väärtuse.

7. Põhjendatud ei ole kostja vastuväited prügi, üldvee ja üldelektri nõuetele. Hageja põhikirja

p 3.2 kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma põhikirjas sätestatud korras osamaksu ja

sihtotstarbelisi makseid ning osa võtma elamu majandamise ja hooldamise kulude katmiseks

vastava ühistu põhikirjale ja kodukorrale. KÜS § 13 lg 4 kohaselt on korteriühistu otsused

elamu majandamise ja säilitamiseks vajalike toimingute tegemise ning majandamiskulude

kandmise kohta kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud. Seega peab korteriomanik

kandma oma korteriomandiga seotud majandamiskulusid ja arvestama korteriühistu

vastavasisulisi üldkoosolekute otsuseid. Seetõttu mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks

perioodi jaanuar 2011 kuni detsember 2013 esitatud arvete alusel prügi, üldvee ja elektri eest

kokku 146,54 eurot.

8. Kostja pole esitanud sisulisi vastuväiteid arvetele perioodi juuli 2009 kuni detsember 2011

osas. Kuivõrd maakohtu hinnangul polnud nõuded perioodi 2009 kuni 2011 esitatud arvetega

seoses aegunud, rahuldas maakohus hagi ka selles ulatuses ja mõistis kostjalt välja koos

eelmises punktis käsitletud osasummaga 1 922,02 eurot. Lisaks rahuldas maakohus viivise

nõude, sest see on kooskõlas KÜS § 7 lg-ga 4.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada resolutsiooni p-de 1 ja 3–6 osas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta

hagi vaidlustatud ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks kohaldas maakohus TsÜS § 166 lg 1 vääralt, sest jättis tähelepanuta, et alates

1. jaanuarist 2009 kehtib Eestis pärimisel loobumissüsteem, mille korral TsÜS § 166 lg 1

kohaldamise eelduseks olevat pärandvara vastuvõtmist ei toimu.

Teiseks ei saa hageja nõuet käsitleda pärimisõigusest tuleneva nõudena. Nõue pole suunatud

mitte pärandvara, vaid kostja kui hageja liikme vastu. TsÜS § 154 lg 1 järgi on aegunud kõik

nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 1. jaanuari 2012.

Kolmandaks pole kostja pärandvara arvel rikastunud. Seepärast ei vastuta kostja

üleskutsemenetluses tähtaegselt esitamata nõuete täitmise eest. Maakohus on vastuolus PärS

§ 139 lg-ga 5 ja § 143 lg-ga 3 asunud vastupidisele seisukohale. Maakohus jättis otsuses

analüüsimata pärandvara inventuuriakti.

Neljandaks oli maakohtu otsus üllatuslik. Kohtumenetluses ei tõstatunud küsimust

pärandajale kuulunud vara väärtusest, aga maakohus rajas sellele oma põhjendused

vaidlustatud otsuse p-s 22. Maakohus rikkus ka selgitamiskohustust, sest oleks pidanud

tegema kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks.

Viiendaks palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda, sest ta pole oma käitumisega

andnud põhjust hagi esitamiseks ja vaidles vastu vaid aegunud nõudele.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

4 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt resolutsiooni p-de 1 ja 3–6 osas. Seega on

maakohtu otsus jõustunud edasi kaebamata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks 2 629,70 eurot õigeksvõtul põhineva otsusega (resolutsiooni p 2). Kuna selles osas on

otsus viivitamata täidetav, siis puudub vajadus märkida vaidlustatud otsuse osalist jõustumist

käesoleva otsuse resolutsioonis.

Nähtuvalt apellatsioonkaebusest ei ole nüüdseks enam vaidlust küsimuses, kas kostjal tuleb

tasuda prügi, üldelektri, üldvee eest aastatel 2011–2013, sest sellekohaseid väiteid kaebus ei

sisalda. Samuti ei ole kostja eraldi vaidlustanud nõude rahalist suurust, viivise määra, viivise

arvutuskäiku ega alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist.

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus

kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme, hindas õigesti tõendeid, käsitles otsuses

kõiki kostja seisukohti ja põhjendas piisavalt, miks tuleb hagi rahuldada. Vaidlustatud otsus

vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas

esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid

õiguslikke järeldusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid

(TsMS § 654 lg 6). Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei ole iseenesest aluseks

tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Kaebuse esimene ja teine väide käsitlevad aegumist. Kumbki neist ei ole edukas, mida

ringkonnakohus põhjendab järgmiselt.

Maakohus kohaldas TsÜS § 166 lg 1 õigesti. TsÜS-s sätestatud aegumise peatumise

regulatsioon on mõeldud pehmendama nõude aegumisest võlausaldajale tuleneda võivat

ebaõiglust. Aegumise peatumise sätted väljendavad hea usu põhimõtet, mille järgi ei peaks

võlgnik saama tugineda nõude aegumisele, kui võlausaldajal polnud võimalik oma nõuet

õigeaegselt esitada mingi takistuse tõttu. TsÜS § 166 lg 1 eesmärk on tagada isiku surma

korral tema võlausaldajatele võimalus esitada nõuded pärast seda, kui pärandvara valitsemine

on korraldatud. Selle sätte kohaselt peatub aegumine isiku surmaga kuni ajani, mil pärija

võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale

määratakse hooldaja. Aegumistähtaeg peatub kõigi nõuete osas, sõltumata nende õiguslikest

alustest.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et pärimisõiguses nn vastuvõtusüsteemilt üleminek

loobumissüsteemile piirab TsÜS § 166 lg 1 kohaldamise võimalusi. Viidatud normi eesmärk

on endine ja seda saab mõistlikult tõlgendada koosmõjus kehtiva pärimisõigusega. Ka PärS

kohaselt toimub pärandi vastuvõtmine, muutunud on vaid vastuvõtmise kord. PärS § 118 lg 1

järgi loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta ei loobu pärandist PärS § 119 lg-s 1

sätestatud tähtaja jooksul. Sellisel juhul ei pea pärija pärandi vastuvõtmiseks midagi eraldi

tegema ja vastuvõtmine toimub (vaikimisi) pärast PärS § 119 lg-s 1 sätestatud tähtaja

möödumist. Kui pärija soovib pärandi vastu võtta varem, on seadusandja näinud ette õiguse

esitada PärS § 118 lg 2 alusel notarile avaldus. Sellisel juhul tuleb lugeda pärandi

vastuvõtmise ajaks notarile avalduse esitamise aeg.

TsÜS § 166 lg 1 ja PärS § 118 lg 1 saab nende koostoimes seega tõlgendada nii, et pärandaja

vastu rahaliste nõuete aegumine peatub pärandaja surmaga ja lõppeb mh pärandi

vastuvõtmisega kas PärS § 118 lg-s 1 või lg-s 2 ette nähtud korras.

5 (6)

KÜS § 5 lg 3 järgi loetakse pärandi vastuvõtnud pärija korteriühistu liikmeks astumise ajaks

pärandi avanemise päeva ning sama seaduse § 5¹ kohaselt lähevad korteriomandi pärimisel

korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi

ülemineku hetkest. Siiski ei mõjuta see korteriühistu nõude aegumise peatumist TsÜS § 166

lg 1 järgi. Teistsugune käsitlus muudaks kõnealuse nõude puhul TsÜS § 166 lg 1 praktiliselt

sisutuks.

Praeguses asjas tugineb kostja sellele, et ta esitas notarile 23. aprillil 2013 avalduse, milles

teatas, et ei loobu pärandist ja palus viia läbi pärandvara inventuur (I kd tl 71–72). Sellise

avalduse tegemisega tuleb lugeda aegumistähtaja peatumine lõppenuks PärS § 118 lg 2 alusel.

Iseenesest on korrektne kostja arvamus, et majandamiskulude aegumisele kohaldub TsÜS

§ 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist.

Majandamiskulud KÜS § 15¹ mõttes kujutavad endast korduvaid/perioodilisi kohustusi (vt

Riigikohtu 14. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-11, p 11). Vastavalt maakohtu

otsuses ja eespool esitatud põhjustel ei välista TsÜS § 154 sama seaduse § 166 kohaldamist,

mistõttu tuleb ka majandamiskulude aegumise peatumisel arvestada TsÜS § 166 lg-s 1

sätestatut aegumise peatumise kohta.

Kostja aegumise vastuväide käsitleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks alates

2009. aastast, st mille aegumistähtaja alguseks tuvastas maakohus TsÜS § 154 lg 1 järgi

õigesti 1. jaanuari 2010. Enne peatumist 13. aprillil 2010 oli nende nõuete aegumistähtaeg

kulgenud 3 kuud ja 12 päeva. Alates 23. aprillist 2013, mille ringkonnakohus tuvastas kui

aegumise peatumise lõpu, kuni hagi esitamiseni 9. detsembril 2015 möödus täiendavalt

2 aastat 7 kuud ja 16 päeva. Kokku oli aegumistähtaeg enne hagi esitamist kulgenud 2 aastat

10 kuud ja 28 päeva, st vähem kui kolm aastat. Kui hagi esitamise ajaks ei olnud aegunud

nõuded 2009. aasta eest, siis ei saa olla aegunud ka hiljem sissenõutavaks muutunud nõuded.

TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatas hagi esitamine omakorda aegumise.

14. Kaebuse kolmas väide on sisuliselt kantud seisukohast, et pärandvara inventuuri

läbiviimise tõttu on hageja nõudeõiguse kaotanud. Sellega ringkonnakohus ei nõustu.

PärS § 130 lg 1 esimese lause sätestab, et pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja

kohustused. Samas teise lause esimene pool näeb täpsustavalt ette, et pärija peab pärandvara

ebapiisavuse korral täitma pärija kohustused oma vara arvel. Kirjeldatud olukorrast teeb

erandi teise lause teine pool. Selle kohaselt vabaneb pärandaja pärandvara ebapiisavuse korral

kohustuste täitmisest, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses

sätestatud korras, kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on

lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.

Kostja pole tuginenud sellele, et välja on kuulutatud pärandaja pärandvara pankrot või et

pankrotimenetlus oleks lõppenud raugemise tõttu. Inventuuri läbiviimine ilma pankroti-

avaldust esitamata kaitseb pärijat võimalike tulevikus esitatavate nõuete eest üksnes juhul, kui

ta on pärast inventuuri tegemist täitnud kõik pärandvara nimekirja kantud kohustused PärS

§ 142 lg-s 1 toodud järjekorras ning sellest ei jää enam positiivset vara üle. Ka sellele

asjaolule pole kostja maakohtus tuginenud.

Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt pole kostja pärandvara arvelt rikastunud ja

mille kohaselt ületavad pärandvara kohustused kordades pärandvara väärtuse, on esitatud

apellatsioonimenetluses esmakordselt. TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu jätab

ringkonnakohus kostja sellised väited tähelepanuta. Asjaolu, et kostja pole rikastunud

pärandvara arvelt, ka ei vabastaks kostjat n-ö automaatselt üleskutsemenetluses tähtaegselt

esitamata nõuete täitmise eest ega välista hageja nõudeõigust kostja vastu. Kostja vastupidist

tõlgendust ei toeta ei PärS § 139 lg 5 ega § 143 lg 3.

6 (6)

Põhjendatud pole ka kostja etteheide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kostja poolt

esitatud pärandvara inventuuri aktist järeldama, et pärandvara kohustused ületavad vara

väärtuse. Kostja pole maakohtule esitatud menetlusdokumentides viidanud, et esitab

pärandvara nimekirja sooviga tõendada pärandvara ebapiisavust kõikide kohustuste täitmiseks.

Maakohtule ei saa ette heita kostjale soodsate järelduste otsimata jätmist tõenditest olukorras,

kus kostja pole ise vastavale asjaolule tuginenud ega seda kohtu ette toonud (TsMS § 5 lg 2

teine lause koosmõjus TsMS 232 lg-ga 1).

15. Kaebuse neljas väide on menetluslik etteheide maakohtule kostja üllatamise kohta,

millega ringkonnakohus samuti ei nõustu.

Tsiviilkohtumenetluses kehtiv selgitamiskohustus ei hõlma pooltele õigusnõu andmist. Hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning pool otsustab

ise, mis asjaolud ta oma väidete põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab

(TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Kuivõrd kostja ei tuginenud maakohtus pärandvara ebapiisavusele või

pärandvara pankrotiavalduse esitamisele, ei saa maakohtule ette heita kostjale võimalike

täiendavate tõendite (või vastuväidete) esitamise võimaluse selgitamata jätmist.

16. Kaebuse viies väide käsitleb menetluskulude jaotust ja ka see ei ole edukas.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda, sest hagi

rahuldati tervikuna. Tsiviilasja materjalid ei toeta kostja väidet, et ta on nõudele vaielnud

vastu vaid aegunud osas. Kostja ei võtnud hagi (osaliselt) õigeks kohe, vaid vaidles sellele

15. jaanuari 2016 vastuses ja 11. aprilli 2016 menetlusdokumendis täies ulatuses vastu. Ka

15. juunil 2016 allkirjastatud omaksvõtu avalduses vaidles kostja veel vastu hageja nõuetele

saada tasu 2011 – 2013 aastate prügi, üldvee ja üldelektri eest. Seega puudus alus kohaldada

TsMS § 168 lg 6.

17. Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust ja jätab apellatsioonkaebuse täies

ulatuses rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel

kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis mõlema senise kohtuastme kulude jaotuse.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus vastavalt TsMS

§ 177 lg-le 2.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm