2-16-7781/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. aprill 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-7781

Tsiviilasi

Tallinna linna hagi IMPULSE Grupp OÜ vastu

17 500 euro nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

IMPULSE Grupp OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

17 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa

Valitsuse kaudu), lepinguline esindaja Kent Märjamaa

Kostja (apellant): IMPULSE Grupp OÜ (registrikood

11896809), seaduslik esindaja juhatuse liige AK

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2017 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Määrata kindlaks, et hagejale hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlust ei esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (7)

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Tallinna linn (hageja) esitas 17. mail 2016 Harju Maakohtule hagi IMPULSE Grupp OÜ

(kostja) vastu 17 500 euro nõudes.

Hageja leidis, et kostja on saanud ebaseadusliku valdajana hageja asja kasutades

kasutuseeliseid ja seetõttu alusetult rikastunud hageja arvel.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 hagejale kuulub Tallinnas E. Vilde tee 71a asuv kinnistu (registriosa nr 25871601),

millel asuvas hoones (edaspidi „hoone“) paiknevad äriruumid nr 8 ja 10–15

üldpinnaga 171,6 m² (edaspidi „ruumid“) andis hageja tema ja Tantsustuudio Impulse

MTÜ (praeguse ärinimega Collatex MTÜ, edaspidi „üürnik“) vahel 22. juulil 2009

sõlmitud tähtajatu äriruumi üürilepingu nr 2-22/48 (edaspidi „üürileping“) alusel

üürniku kasutusse;

 üürniku juhatuse liikmed olid üürilepingu sõlmimise ajal AK ja AK, üürilepingule

kirjutas üürniku seadusliku esindajana alla AK, kes on ühtlasi kostja juhatuse liige;

 üürnik ei täitnud kohaselt üüri maksmise kohustust ja hageja ütles üürilepingu

5. novembril 2012 erakorraliselt üles, aga üürnik ruumide valdust ei tagastanud;

 üürnik sõlmis 1. augustil 2013 kostjaga üürilepingu nr IMPGR01082013 (edaspidi

„allüürileping“), mille p 1.1 kohaselt andis ruumid kostja kasutusse vastavalt lepingu

lisaks 1 olevale tunniplaanile (35 tundi nädalas), aga hagejat sellest ei teavitanud;

 kostja asus pärast ruumide valduse saamist neid ka kasutama, sh avaldas veebilehel

www.impulse.ee andmed treeningute koha kohta ja kasutas hoone aadressi

registriaadressina;

 hageja esitas 29. mail 2015 üürniku vastu ruumide ebaseaduslikust valdusest

vabastamiseks ning üürivõlgnevuse ja kahju hüvitamiseks hagi, mis rahuldati

tagaseljaotsusega;

 24. novembril 2015 andis üürnik ruumide valduse tagasi hagejale. Kuivõrd nii kostja

kui ka üürniku liikmeskonna ja juhatuse moodustasid samad füüsilised isikud, siis

lõppes ruumide tagastamisega hagejale mh kostja valdus ruumidele. Seega valdas ja

kasutas kostja ruume alates 1. augustist 2013 kuni 24. novembrini 2015 – kokku

120 nädalat ja 5 päeva;

 allüürilepingu p 3.1 kohaselt leppisid üürnik ja kostja ruumide üürihinnaks 20 eurot

tunnis ja kostja kasutas ruume lepingu kohaselt 35 tundi nädalas. Sama lepingu hinda

aluseks võttes oleks kasutuseelise väärtus 700 eurot nädalas (= 35 × 20). Kostja valdas

ruume 120 nädalat, st kasutuseelise väärtus kokku oleks 84 000 eurot (= 700 × 120);

 üürilepingu p 10 järgi kohustus üürnik tasuma hagejale ruumide kasutamise eest üüri

66 krooni (4,21 eurot) ruutmeetri kohta kalendrikuus ilma kõrvalkuludeta, mille põhjal

kujuneb ühe kuu üürihind 722,4 eurot (= 4,21 × 171,6). Tegemist on turuhinnaga,

kuivõrd üürihind kujunes avaliku enampakkumise tulemusena. Kostja valdas ruume

kokku 2 aastat ja 3,5 kuud, st üürilepingu järgi kujuneks kasutuseelise väärtuseks

19 867 eurot (= 722,4 × 27,5).

Hageja esitas nõude kokku summas 17 500 eurot. Vahetult eelneva kahe viimase taande

arvutuste järgi ei ületa see summa mingil juhul kostja poolt saadud kasutuseelise väärtust, sest

on väiksem nii allüürilepingu kui ka üürilepingu järgi arvutatust.

3 (7)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostja kasutas ruume allüürilepingu alusel, st õiguspäraselt, sest hageja nõusolekuta

ruumide allkasutusse andmine ei muuda allüürilepingut kehtetuks;

 üürilepingu p 17.1 kohaselt loeti ruumide allkasutusse andmist lepingu rikkumiseks,

mille eest oli ettenähtud leppetrahv ühe kuu üüri suuruses summas. Hageja oli teadlik

allüürilepingust, aga ei esitanud kostjale mingeid nõudmisi ruumide vabastamiseks

ega teatanud, et kostja valdus võiks olla ebaseaduslik. Samuti ei teavitanud hageja

kostjat võimalikust tekkida võivast kahjust;

 kostja tasus ajavahemikul 1. augustist 2013 kuni 24. novembrini 2015 allüürilepingu

kohaselt üürnikule üüri. Seega ei saanud kostja tasuta kasutuseeliseid;

 kahju hüvitamise eesmärk ei saa olla hageja rikastumine kostja arvel. Hageja kasuks

on juba kahjuhüvitis välja mõistetud. Hageja tugines üürniku vastu esitatud hagis

lepingulise kohustuse rikkumisele ja kostja ei vastuta lepinguväliselt sama kahju eest;

 hageja ei ole tõendanud, et ruumid oli kostja valduses just hagis märgitud perioodil.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 18. jaanuari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava kulu 750 eurot (riigilõiv).

4. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 kostja kasutas ja valdas 1. augustist 2013 kuni 24. novembrini 2015 ruume, mis

paiknevad hagejale kuuluval kinnisasjal asuvas hoones;

 hageja ja üürnik sõlmisid 22. juulil 2009 tähtajatu üürilepingu, mille alusel anti

üürniku kasutusse ruumid üldpinnaga 171,6 m²; üürilepingule kirjutas üürniku

seadusliku esindajana alla AK;

 hageja ütles üürilepingu erakorraliselt üles 5. novembril 2012 (ülesütlemine jõustus

10. jaanuaril 2013), aga üürnik ruumide valdust siis hagejale ei tagastanud;

 üürnik sõlmis kostjaga 1. augustil 2013 allüürilepingu, mille allkirjastas nii üürniku

kui ka kostjat juhatuse liikmena AK;

 hageja esitas 29. mail 2015 üürniku vastu hagi ruumide ebaseaduslikust valdusest

vabastamiseks ning üürivõlgnevuse ja kahju hüvitamiseks. Hagi rahuldati

8. detsembri 2015 tagaseljaotsusega, mis on jõustunud (tsiviilasi nr 2-15-8188);

 üürnik andis 24. novembril 2015 ruumide valduse üle hagejale.

5. Maakohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg-le 1, mille kohaselt vastutab valdaja

asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS)

§-dele 1037–1040.

6. Maakohus tuvastas, et üürnikul ega kostjal polnud hageja nõusolekut ruumide kasutamiseks.

Asjaolu, et üürniku ja kostja vaheline allüürileping kehtis, ei tähenda, et kostjal oleks olnud

õiguslik alus ruume kasutada. Kehtiva üürilepingu olemasolu ei muuda isiku valdust asjale

seaduslikuks. Selleks, et kostja valdus ruumidele olnuks seaduslik, pidanuks üürnikul olema

õigus ruumide käsutamiseks (koormamiseks üürilepinguga), mida tal polnud. Üürnik ei olnud

ruumide omanik ega muul moel käsutuseks õigustatud isik.

Kuna üürileping oli erakorraliselt üles öeldud, siis muutus alates 10. jaanuarist 2013 üürniku

valdus ruumidele ebaseaduslikuks. Seega puudus üürnikul ja mistahes muudel kolmandatel

isikutel õigus ruume alates üürilepingu lõppemisest vallata ja kasutada.

4 (7)

Asjaolu, et hageja esitas üürnikule kahju hüvitamise arveid VÕS § 335 alusel, ei tähenda, et

üürileping poleks lõppenud ja hageja soovinuks üürisuhte jätkumist. Hageja esitas korduvalt

üürnikule valduse tagastamise nõudeid ja juhtis üürniku tähelepanu ka asjaolule, et iga

valduse tagastamisega viivitatud päev tekitab üha rohkem kahju.

Üürniku

juhatuse

liige

üürilepingu

lõppemise

hetkel

oli

AK,

kes

on

alates

17. veebruarist 2010 ka kostja juhatuse liige ja allkirjastas allüürilepingu mõlema poole

seadusliku esindajana. Seega teadis kostja allüürilepingu sõlmimisel, et üürniku valdus oli sel

ajal ebaseaduslik ning et üürnikul puudus seadusest või lepingust tulenev õigus ruumide

kostja allkasutusse ja valdusesse andmiseks. Samuti oli kostja teadlik, et üürnikul puudub

õigus ruume kasutada ja need tuleb tagastada hagejale, selle kohta on hageja saatnud AK-le ja

üürnikule kirjad. Seega kostja valdus ruumidele ei saanud allüürilepingu tõttu muutuda

seaduslikuks AÕS § 34 lg 1 tähenduses. Kostjal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et tal on

õiguslik alus ruumide kasutamiseks.

Kostja ei tõendanud, et tal oli hageja nõusolek ruumide kasutamiseks. Kohtu tuvastatud

asjaoludel õiguslik alus ruume vallata puudus ja kostja pidi sellest olema teadlik. Seega on

hagejal õigus nõuda kostjalt õigusliku aluseta hageja asja kasutamisest saadu hüvitamist.

7. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et ta ei ole kasutuseeliseid saanud, kuna tasus ruumide

kasutamise eest üürnikule. Kui kostja kasutas hageja ruume, sai ta igal juhul kasutuseeliseid,

sest asja kasutamisest saadakse alati kasutuseeliseid, st tarbitakse sellest saadavat kasutus-

väärtust. Kostja rikastus ulatuses, milles ta ei pidanud ruumide kasutamise eest tasuma

kasutustasu hagejale. Kostja ei saa tugineda VÕS § 1038 alusel rikastumise äralangemisele

(üüri tasumine üürnikule), kuna oli teadlik asjaolust, et tal ei ole õigust ruume kasutada.

Kostja rikkus teadlikult ja pahauskselt AÕS § 35 lg 2 tähenduses hageja omandiõigust ega saa

tugineda rikastumise äralangemisele VÕS § 1038 alusel.

Käesolevas asjas kostja vastu esitatud nõuet ei saa samastada tsiviilasjas nr 2-15-8188

üürnikult nõutuga. Nimetatud asjas esitas hageja üürniku vastu üürilepingust tuleneva täitmis-

ja kahju hüvitamise nõude, käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude VÕS

§ 1037 lg 1 alusel. Tsiviilõiguses on kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise instituudid

olemuslikult erinevad ning neid ei saa samastada. Tegemist ei ole „sama“ kahju hüvitamisega,

vaid alusetult saadu väljanõudmisega, mille eest vastutab kostja.

Kostja viited VÕS § 127 lg-le 1 on asjakohatud, kuna VÕS 7. ptk sätted kohalduvad ainult

kahju hüvitamise nõuete, mitte aga alusetu rikastumise nõuete puhul. Samuti ei kuulu

kohaldamisele VÕS §-d 139 ja 140.

Kostja vastutus üürnikuga on solidaarne VÕS § 65 lg 2 alusel, mistõttu ei oma tähtsust, et

üürnikult on kohtuotsusega hageja kasuks rahaline summa välja mõistetud.

8. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale ja leidis, et kostja poolt alusetult saadu väärtuse

aluseks tuleb võtta sarnase kinnisasja üürihind vabal turul (turuhind).

Üürniku ja kostja vahel sõlmitud allüürilepingu p 3.1 kohaselt lepiti ruumide üürihinnaks

20 eurot tunnis. Kostja kasutas ruume sama lepingu lisa 1 kohaselt 35 tundi nädalas, st

kasutuseelise väärtus sel alusel on 700 eurot nädalas. Hageja ja üürniku vahelise üürilepingu

p 10 kohaselt kohustus üürnik tasuma hagejale ruumide kasutamise eest üüri 66 krooni

(4,21 eurot) ruutmeetri kohta kalendrikuus, st sel alusel on kasutuseelise väärtus 722,4 eurot

kuus. Seda saab käsitleda turuhinnana, sest üürihind kujunes avaliku enampakkumise

tulemusena. Kasutuseelise väärtuse arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Kostja avaldas,

et allüürilepingul oli ka lisa, millega oli üüri vähendatud, aga see väide on tõendamata.

Kostja valdas ruume 1. augustist 2013 kuni 24. novembrini 2015, st 2 aastat ja 3,5 kuud.

Seega oleks kasutuseelise väärtus üürilepingu järgi 19 867 eurot ( = 722,4 × 27,5). Maakohus

lähtus hageja nõudest ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 500 euro suuruse hüvitise.

5 (7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja jätta hagi uue otsusega rahuldamata või saata asi maakohtule uuesti lahenda-

miseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks puudub hagejal VÕS § 1037 lg 1 alusel nõue, sest kostja pole kasutuseeliseid saanud

ega hageja arvel alusetult rikastunud. Vaidlusaluste ruumide kasutamise eest tasus kostja

üürnikule. Nende maksete aluseks olev allüürileping on kehtiv sõltumata sellest, kas sellist

allüürilepingut võis sõlmida või mitte.

Teiseks on tsiviilasjas nr 2-15-8188 juba rahuldatud hageja samasisuline nõue üürniku vastu

VÕS § 335 alusel, mistõttu käesolevas asjas esitatud hagi rahuldamine tähendaks kostjalt

sama asja eest teistkordse kasutustasu võtmist. Seadus ei näe ette kostja ja üürniku solidaar-

vastutust. Hageja ja maakohtu arusaam solidaarvastutuse tekkimisest VÕS § 65 alusel on

ebaõige, sest nimetatud norm vaid defineerib solidaarvastutuse sisu ega loo seda. Kostja ja

üürniku solidaarvastutuse tekkimise vastu räägib ka õiguskäsitlus, et delikti puhul tuleb

õigustatud isikul valida, kas esitada kahju hüvitamise või alusetu rikastumise nõue.

Kolmandaks on hageja kaotanud õiguse tugineda vastuväitele, et vaidlusaluste ruumide

allüürimine toimus üürilepingut rikkudes, sest see oleks vastuolus VÕS § 6 lg-st 1 tuleneva

hea usu põhimõttega. Hagejale oli hiljemalt 1. novembril 2013 teada, et kostja kasutab

vaidlusaluseid ruume. Märgitud kuupäeval esitas kostja linnale sporditoetuse saamise taotluse

ja lisas sellele mh allüürilepingu. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et sporditoetuse

taotlusega tegelevad isikud ei pea pöörama tähelepanu sporditegevuse läbiviimiseks

kasutatavate ruumide valdamise õigusliku aluse olemasolule.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse

kulud kostja kanda.

12. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi-

vaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, sest neid ei ole

kaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Samadel põhjustel ei

ole TsMS § 652 lg 5 järgi vaja uuesti koguda, uurida ega hinnata maakohtu menetluses

kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse muutmata ja järgib selle põhjendusi ning märgib

vastavalt TsMS § 654 lg-le 6, et nõustub maakohtu põhjendusega.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb esmalt vastata küsimusele, kas asja omanik

(üürileandja, hageja) saab nõuda väidetavalt allüürnikult (kostja) tavapärasele üürile vastavat

kasutuseelise hüvitist olukorras, kus esialgne üürnik sõlmis allüürilepingu pärast üürilepingu

lõppemist, aga enne selle esemeks olevate ruumide üürileandjale tagastamist.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks selline nõue välistatud üürilepingu kehtivuse ajal, sest siis

saab omanik nõuda üüri tasumist üürnikult ja viimase kohustuste rikkumise (sh lubamatu

allüürile andmise korral) üürilepingu üles öelda või kasutada tema suhtes muid

õiguskaitsevahendeid. Siiski ei saa samavõrd selgelt omaniku rahalist nõuet tegeliku kasutaja

vastu välistada käesoleva juhtumi puhul maakohtus tuvastatud ja apellatsioonkaebusega

6 (7)

vaidlustamata asjaoludel, et juba allüürilepingu sõlmimise ajaks oli üürnik kaotanud õiguse

lepingu eset kasutada. Nimelt näeb VÕS § 288 lg 6 esimene lause ette, et allkasutaja ei või

kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist ega teisiti, kui see on lubatud üürnikule.

14. AÕS § 85 lg 1 sätestab, et valdaja vastutab asjast saadud kasu väljaandmise või

hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. Kasuks eelviidatud tähenduses on tsiviil-

seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi ka kasutuseelis (vt nt Riigikohtu

22. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 16 esimene lõik). Maakohtu tuvastatud

ja apellatsioonkaebusega vaidlustamata asjaoludel valdas kostja nõudeperioodil vaidlus-

aluseid ruume, mille kasutuseelise hüvitamist hageja VÕS § 1037 lg 1 alusel nõuab.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa AÕS § 85 lg 1 kaudu VÕS § 1037 lg 1 alusel esitatud

nõudele edukalt vastu vaielda väitega, et asja kasutaja tasus kasutamise eest kolmandale

isikule, kellel ei olnud kõnealusel ajavahemikul asja kasutamise ega käsutamise õigust. Sellist

käsitlust toetab VÕS § 1038 tõlgendus, et ka heauskne rikkuja peab oma õigustatuse

puudumisest teadasaamise korral hoiduma asja kasutamise eest tasumise jätkamisest isikule,

kellel tegelikult ei ole õigust kasutustasu nõuda. Sellise tõlgendusega läheb aga vastuollu

kostja soovitud käsitlus, et kasutustasu maksmine endisele üürnikule välistab hageja nõude

rahuldamise.

Neil kaalutlustel tuleb hageja nõuet VÕS § 1037 lg 1 alusel jaatada ning kaebuse esimene

väide ei ole edukas.

15. Teiseks leiab kostja, et tema vastu esitatud nõude rahuldamist takistab sisuliselt sama asja

ja aja eest kasutustasu nõudmine endiselt üürnikult.

Kui üürnik annab kasutuse üle allkasutajale, siis vastutab ta VÕS § 288 lg 5 kohaselt

allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna

asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena

nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva

samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni

tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja

tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.

Seega on üürileandjal endise üürniku vastu VÕS § 335 alusel kahju hüvitamise nõue ja

eelmises p-s 14 kirjeldatud põhjustel ka VÕS § 1037 lg 1 alusel kostja kui tegeliku valdaja

(allüürniku) vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 2 tekib

solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib

võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul peavad kostja ja üürnik täitma hageja suhtes sama sisuga

kohustuse, mille täitmist hageja võib nõuda vaid ühe korra. Seega on kostja ja üürnik

kõnealuse kohustuse osas solidaarvõlgnikud.

Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (st nad solidaarvõlgnikud), siis võib

võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Selle sätte alusel võis hageja esitada hagi

sama kohustuse täitmiseks nii üürniku kui ka kostja vastu.

Põhimõtteliselt on võimalik, et käesoleval juhul vaidlusalune 17 500 euro suurune solidaarne

võlg mõistetakse kahelt isikult erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole

kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet

nende vastu ühiselt ei esitatud. Lahend omab TsMS § 457 lg 1 järgi tähendust üksnes

konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt

solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda

aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies

ulatuses, st kokku 17 500 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik

7 (7)

ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara

arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul

esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

(Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik).

Järelikult ei ole kaebuse teine väide edukas.

16. Kostja kolmas väide käsitleb hea usu põhimõtet.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja käitunud vastuoluliselt, oma õigusi kuritarvitanud

ega toiminud muul viisil hea usu põhimõtte vastaselt. Maakohus tuvastas, et hageja nõudis

korduvalt vaidlusaluste ruumide vabastamist. Seega oli mõlemale poolele ruumide võõras

valduses olemise asjaolu teada ja hageja toimis mõistlikult nõudes valduse endale üleandmist.

Kuna AK oli vaidlusalusel ajal nii üürniku kui ka kostja juhatuse liige, siis teadsid need

juriidilised isikud samadest asjaoludest (TsÜS § 123 lg 1, vt selle kohta Riigikohtu

13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 35 teine lõik).

Hea usu põhimõtte rikkumiseks ei saa lugeda olukorda, kui hageja ei pane oma nõuet maksma

kohtus koheselt, vaid teeb seda aegumistähtaja jooksul (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2010

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12 neljas lõik, samuti selles viidatud 17. juuni 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11).

Sporditegevuse toetust pidi hageja võimaldama kõigile isikutele, kes täitsid selleks ette nähtud

tingimused. Seega ei saa vastava toetuse saamise avalduse menetlemisest ega selles käigus

tehtud otsusest järeldada, et hageja kas kiitis heaks kostja valduse vaidlusalustele ruumidele

või väljendas, et ta ei nõua ruumide kasutamise eest kostjalt hüvitist. Lisaks ei saa hageja

tegevust haldusorganina heita talle ette tema käitumisena eraõiguslikus suhtes sõlmitud

lepingu täitmisel või muul viisil sellisest suhtest tulenevalt (vrd Riigikohtu erikogu

14. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-4-1-11, p 7 teine lõik).

Neil põhjustel ei ole kostja kolmas väide edukas ja kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

17. Kuna maakohus on hagi õigesti rahuldanud, siis puudub alus muuta vaidlustatud otsust ka

hagi tagamise abinõu kehtima jätmise ja menetluskulude jaotuse osas.

18. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1

alusel kostja kanda. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Seega on

piisav märkida, et kostja poolt hagejale hüvitatavad menetluskulud apellatsiooniastmes

puuduvad.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm