3-16-20/40 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-20

Haldusasi

Danel Parmase kaebus Tartu Vangla 2. oktoobri 2015. a

käskkirja nr 6-2/1384, 5. oktoobri 2015. a käskkirja

nr 62/1389, 6. oktoobri 2015. a käskkirja nr 6-2/1394 ja

9. oktoobri 2015. a käskkirja nr 6-2/1432 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. augusti 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Danel Parmase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Danel Parmas

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Danel Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

10. augusti 2016. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 2. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6-2/1384 tunnistati Danel Parmas

süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu

Vangla kodukorra“ (TVK) p 1.7.1 rikkumise eest ning karistati teda distsiplinaarkorras

kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks. Karistuse täitmisele pööramine otsustati

edasi lükata kuueks kuuks tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut

distsipliinirikkumist. Rikkumine seisnes selles, et D. Parmas kasutas 2. septembril 2015.

a teiste isikutega suhtlemisel solvavaid väljendeid.

2. Tartu Vangla 5. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6 2/1389, 6. oktoobri 2015. a

käskkirjaga nr 62/1394 ja 9. oktoobri 2015. a käskkirjaga nr 6-2/1432 tunnistati D.

Parmas samuti süüdi TVK p 1.7.1 rikkumises ning karistati teda vastavalt kartserisse

paigutamisega viieks ööpäevaks, isikliku veekeedukannu kasutamise keelamisega

kolmekümneks päevaks ja kartserisse paigutamisega üheks ööpäevaks.

3. Tartu Vangla 4. detsembri 2015. a vaideotsusega nr 1-11/849-2 jäeti rahuldamata

D. Parmase vaie käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks.

4. 4. jaanuaril 2015 esitas D. Parmas Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirjade

tühistamiseks. Kaebuse on vaidlustatud käskkirjadega karistuse määramine õigusvastane,

kuna kaebajale ei olnud tagatud distsiplinaarmenetluses kaitseõiguse teostamine kaitsja

osalemise kaudu. Distsiplinaarmenetlus on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika

kohaselt olemuslikult süüteomenetluses, milles kaitsja tagamine on kohustuslik.

5. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu leides, et distsiplinaarmenetluste käigus D.

Parmasele antud piisav võimalus oma õiguste kaitseks. D. Parmase ei ole isik, kes vajaks

oma õiguste täiendavaks kaitseks vangla poolt otsitud ja palgatud esindaja abi. Kaitsja

osavõtt distsiplinaarmenetluses ei ole kohustuslik. Kui kaebaja soovis saada riigi

õigusabi, pidi ta esitama taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) kohaselt.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 10. augusti 2016. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus ei nõustunud, et distsiplinaarkaristusena määratav arest on olemuselt

kriminaalõiguslik ja seega tuleks kaebajale tagada kriminaalõiguslikud garantiid, sh

kaitsja osavõtt menetlusest. Kaitsja osavõtt menetlusest on ette nähtud

kriminaalmenetluse, mitte aga haldusmenetluse raames. Kuigi haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 13 lg 1 kohaselt on isikul õigus kasutada esindajat, ei pidanud vangla tagama

esindaja osavõtu distsiplinaarmenetlusest omal algatusel.

8. Asja materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetluste käigus antud kaebajale

piisav võimalus oma õiguste kaitseks. Kohus nõustus, et kaebaja ei ole isik, kes vajaks

oma õiguste täiendavaks kaitseks vangla otsitud ja palgatud esindaja abi. Vastustaja

edastas koos vastusega kohtule kaebaja pöördumise Tartu Vangla poole, milles kaebaja

on muu hulgas selgelt välja toonud, et ta omab mitut erinevat kvalifikatsiooni ja ta on

nendel aladel pädev. Nendest üheks on juriidilise assistendi kvalifikatsioon.

Advokaadibüroo Mercatoria juhatuse liikme R. Sarve kinnituskirja kohaselt D. Parmase

teadmised ja oskused vastavad juriidilise assistendi kvalifikatsioonile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. D. Parmas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Halduskohtu 10. augusti 2016. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

kaebus rahuldada.

10. Apellatsioonkaebuse kohaselt olukorras, kus isikule määratava võimaliku

karistuse maksimaalne määr ületab 14 päeva, on tegemist kriminaalõigusliku

menetlusega ja vastavalt tuleb isikule tagada sellele menetluse omased garantiid

kaitseõiguse teostamiseks. Selline seisukoht tuleneb EIK lahenditest Campbell ja Fell vs

UK ning Engel jt vs Holland. EIK on nendes lahendites leidnud, et kriminaalsüüdistuse

mõiste on Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 tähenduses

autonoomne ega sõltu teo siseriiklikust määratlusest. Võimalik vabadusekaotuslik

karistus on üldiselt kriminaalõiguse valdkonda kuuluv. Asjas Khmel vs Venemaa leidis

EIK taas, et kui haldusõigusrikkumise potentsiaalne karistus 15-päevane arest, näitab see

menetluse kriminaalõiguslikku iseloomu, mille vastu kaitsmiseks tuleb tagada kaitsja.

Kuna vanglas võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristusena määrata kartserisse paigutamise kuni

45 päevaks on samuti tegemist kriminaalõigusliku menetlusega ning kaitsja tagamine

kohustuslik.

11. Tartu Vangla vaidleb D. Parmase apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

12. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud õigust või

vangla piiras tema õigust kasutada distsiplinaarmenetluses õigusabi, siis ei pidanud

halduskohus hindama vastustaja kohustust tagada kaebajale kaitsja osavõtt

distsiplinaarmenetluses tulenevalt EIK seisukohtadest. Kuna halduskohus tuvastas, et

apellandi kaitseõigust ei ole rikutud, siis puudus vajadus hinnata apellandi väiteid mis

puudutasid kaitsja võimaldamata jätmise, kui menetlustoimingu õigusvastasustsust ning

selle kohtuotsuses põhjendamata jätmine ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Parmase kaebus halduskohtu otsusega

põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud

tõendeid ja kohaldanud seadust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud

põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

14. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

15. Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt. Kohtule esitatud tõenditest

ei ilmne kõrvalekaldumist menetlusreeglitest ega kaebaja õiguste õigusvastast piiramist.

D. Parmasele on teatatud menetluste alustamisest, samuti distsiplinaarmenetluses

etteheidetavast käitumisest ning antud võimalus seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

Vaidlust ei ole selles, et Eesti kehtiva õiguse kohaselt on distsiplinaarmenetlus haldusmenetluse

liik ning tulenevalt haldusmenetluse seadusest, vangistusseadusest ja riigi õigusabi seadusest

puudub vastustajal kohustus ja pädevus määrata distsiplinaarmenetluses isikule kaitsja.

Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult viidanud kaebaja õigusele taotleda riigi õigusabi

esindaja osalemiseks haldusmenetluses maakohtu kaudu kui ka sellele, et kaebaja ise on

määratlenud ennast õigusvaldkonnas pädeva isikuna.

16. Kaebajale distsiplinaarmenetluses kaitsja tagamise kohustus ei tulene ka EIÕK

art-test 6 ja 13 koostoimes EIK praktikaga. Kaebaja viidatud EIK lahendid puudutavad

juhtumeid, kus siseriiklikult kriminaalmenetlusena mitte määratletud menetluste

tulemusel ähvardas isikut vabadusekaotuslik karistus, s.o karistusena vabaduse võtmine

või isikule varem määratud vangistuse tähtaja pikenemine. Seetõttu leidis EIK, et

sõltumata menetluste siseriiklikust määratlusest oli tegemist kriminaalmenetlustega

EIÕK art 6 tähenduses.

17. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p-s 4 on distsiplinaarmenetluses

kinnipeetavale raskeima karistusena ette nähtud kartserisse paigutamine kuni 45 päevaks.

Kartserikaristuse täieviimise korra sätestab VangS § 651. Selle kohaselt peab kartser

vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva

visuaalse või elektroonilise jälgimise (lg 1); kartserisse vastuvõtmisel otsitakse

kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris

olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist

vabastamist (lg 2); kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla

territooriumil VangS §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava soovil võimaldatakse

tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (lg 3); kartserisse paigutatud

kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22,

30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.

Seega kartserisse paigutamisega ei võeta kinnipeetavalt vabadust. Kartserisse paigutamine ei too

kaasa isiku eraldamist ühiskonnas, kuna tema vabadus on juba piiratud vangistuse täideviimise

tõttu. VangS § 651 ega muust sättest ei tulene, et kartserisse paigutamine mõjutaks vangistuse

tähtaega. Kartseris viibitud aeg arvestatakse vangistuse tähtaja hulka, mistõttu ei muutu kartseris

viibimise tõttu isiku vabanemise tähtpäev. Kartserisse paigutamise toimeks on seega

kinnipeetava suhtes rangema kinnipidamisrežiimi kohaldamine. Sarnane toime isiku

kinnipidamisrežiimile võib olla ka ennetava abinõuna täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud

lukustatud kambrisse paigutamisel (VangS § 69 lg 2 p 4) ning kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise

keelamisel ja kehakultuuriga tegelemise keelamisel (VangS § 69 lg 2 p-d 1-3).

18. Distsiplinaarmenetluses isikule kartserikaristuse kohaldamisel ei ole EIK

lahendites käsitletud haldusarestiga võrreldavat toimet, kuna viimasel juhul võis isiku

karistamine tingida tema vabadusõiguse intensiivse piiramise, mis sarnaneb vangistuse

täideviimisega. Kartserisse paigutamine aga ei too kaasa isikute õiguste piiramist

ligilähedaseltki samas ulatuses. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks

kvalifitseerida kaebaja suhtes toimunud distsiplinaarmenetlusi kriminaalmenetlusteks

EIÕK art 6 tähenduses ega jaatada kaebaja õiguste kaitseks kriminaalmenetlusele omast

kaitsja tagamise kohustust. Vastavalt ei ole alust pidada vaidlustatud käskkirju

õigusvastaseks distsiplinaarmenetluses kaebajale kaitsja tagamata jätmise tõttu.

19. Halduskohtule esitatud kaebuses ega apellatsioonkaebuses ei ole D. Parmas esile

toonud muid asjaolusid, mis võiks tingida vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse.

Selliste asjaolude esinemine ei ole äratuntav ka ringkonnakohtule. Vastustaja on

asjakohastele tõenditele tuginedes tuvastanud ja kvalifitseerinud kaebaja käitumise TVK

p 1.7.1 rikkumisena ning selgitanud ja põhjendanud karistuste määramist.

Distsiplinaarmenetlused on toimunud nõuetekohaselt, kaebaja on saanud esitada oma

seisukohad ning käskkirjad on andnud selleks pädev ametnik.

20. Eeltoodud põhjustel jääb D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 19. aprilli 2016. a otsus muutmata.

21. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3

apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli

ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3

sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt

neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb

kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt