3-16-395/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-395

Haldusasi

T.K. kaebus Kõpu Vallavolikogu 21.01.2016 otsuse nr 4

p 3 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Kõpu valla

kohustamiseks maksta kaebajale hüvitis kuue kuu

ametipalga ulatuses, lõpparve maksmisega viivitamise eest

455,84 eurot ja lähetuskulud summas 1117,39 eurot.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kõpu valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja T.K.

Vastustaja/apellant Kõpu vald

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsuse resolutsiooni punkt 3.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Kõpu valda otsustama T.K. le 2015.

aasta 3. kuni 8. detsembrini lähetuses isikliku sõiduauto kasutamise kulude

hüvitamine; mõista Kõpu vallalt T.K. kasuks välja 72,97 eurot lähetuse muude kulude

hüvitamiseks ning jätta rahuldamata T.K. nõue lõpparve maksmisega viivitamise eest

hüvitise saamiseks.

4. Muuta Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsusega määratud menetluskulude

jaotust ja mõista Kõpu vallalt T.K. kasuks välja 7,5 eurot menetluskulude katteks.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. mai 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. jaanuari 2016. a otsusega nr 4 avaldas Kõpu Vallavolikogu umbusaldust vallavanem T.K. le,

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 46 lg 4 ja lg 9 alusel vabastas ta umbusalduse

tõttu teenistusest ning otsustas seoses T.K. teenistusest vabastamisega maksta talle õigusaktidega

sätestatud lõpparve ja hüvitada rahas 123 kalendripäeva kasutamata jäänud aegumata puhkust.

2. 11. veebruaril 2016 esitas T.K. Kõpu Vallavolikogule avalduse, milles taotles maksmata jäetud

kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise, lähetuskulude ja lõpparve viivitamisega seotud viivise

väljamaksmist.

3. 19. veebruari 2016. a otsusega nr 1-6/69 palus Kõpu Vallavolikogu T.K. l kõrvaldada puudused

seoses lähetuskuludega ning leidis, et 21. jaanuari 2016. a otsus nr 4 on õiguspärane ning seega on

viivise nõue alusetu.

4. 22. veebruaril 2016. a esitas T.K. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Kõpu

Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse nr 4 õigusvastasus osas, millega jäeti talle määramata kuue

kuu ametipalga suurune hüvitis, ning kohustada Kõpu Vallavolikogu määrama hüvitis kuue kuu

ametipalga ulatuses, samuti kohustada Kõpu Vallavolikogu maksma kaebajale välja lõpparve

maksmisega viivitamise eest 455,84 eurot ning lähetuskulud 1117,39 eurot.

10. novembri 2016. a menetlusdokumendis avaldas kaebaja soovi täiendada kaebust nõudega

kohustada vastustajat maksma raha tasumisega viivitamise eest viivist kõikidelt esitatud nõuetelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kaebuse esitamisest kuni

kogu võlgnevuse täieliku tasumiseni.

5. Kaebuse põhjenduste kohaselt vabastati T.K. ametist KOKS § 541 lg 1 p 3 alusel. Tema ametisse

nimetamisel tegi Kõpu Vallavolikogu 15. novembril 2013 otsuse nr 14 „Vallavanema valimine“ ja nr

15 „Vallavanema nimetamine“. Mõlema otsusega määrati maksta vallavanema ametist vabastamisel

KOKS § 541 lg 1 p 1-3 alusel hüvitist kuue kuu ametipalga ulatuses. Kõpu Vallavolikogu 15.

novembri 2013. a otsusel nr 14 on õigusi ja kohustusi tekitava halduslepingu tunnused, mistõttu ei

ole nimetatud otsust võimalik igakordselt muuta.

6. Vastustaja on rikkunud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 104 lg 1. Kaebaja teenistussuhte

viimane päev oli 21. jaanuar 2016, kuid lõpparve maksti välja 1. veebruaril 2016. Vastavalt tuleb

lõpparve maksmisega viivitamise eest maksta kaebajale täiendavalt 455,84 eurot.

7. Vastustaja on jätnud maksmata lähetuskulud ja päevaraha Ungarisse Iszkaszentgyörgy

3. kuni 8. detsembril 2015. a toimunud lähetuse eest kokku 1 117,39 eurot. Kaebaja on esitanud

vastustajale lähetuskulude aruande koos kuludokumentidega. Kaebaja käis lähetuses isikliku

sõidukiga.

8. Vastuses kaebusele vaidles Kõpu vald kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja

hinnangul pole vallavolikogu otsustanud määrata kaebajale kuue kuu hüvitist KOKS § 541 lg 1 alusel.

Volikogu 15. novembri 2013. a protokollist nähtub, et ainsana otsustati vallavanema valimine. Lisaks

on volikogul õigus määrata hüvitist ainult ametist vabastamisel, mitte ametisse valimisel. Kaebaja

ametist vabastamisel 21. jaanuaril 2016, kasutas volikogu seadusest tulenevat diskretsiooni ning

otsustas hüvitist mitte maksta.

9. Kaebaja ei osalenud 18. veebruaril 2016 volikogu istungil, mistõttu polnud võimalik talle küsimusi

esitada lähetusaruande ja kulutuste osas ega jõuda seisukohale, kas kulud on põhjendatud või mitte.

Lähetuskulude summa on põhjendamatu sõidukulude osas ning ebamõistlikult suur. Kuna Ungarisse

sõit ületab 335 eurot, siis otsustati, et lähetuskulud hüvitatakse kuludokumentide (bensiinitšekkide)

alusel. Et valuutakursid võivad muutuda, oleks volikogule õigeks hindamiskriteeriumiks pangakonto

väljavõte. Kaebaja peaks esitama pangaväljavõtte lähetusel viibitud ajas, mis tõendaks, et vastavad

kohalikus valuutas tehtud kulud kattuvad sellega, mis on märgitud kuluaruandes eurodes. Vastavaid

tšekke ja muid sõidukuludokumente pole kaebaja nõuetekohaselt esitanud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tartu Halduskohtu 25. novembri 2016. a otsusega keeldus kohus loa andmisest kaebuse

muutmiseks, s.o kaebuse uue nõudega täiendamiseks ja rahuldas kaebuse osaliselt. Otsusega

tunnistati õigusvastaseks Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse nr 4 punkt 3 ning kohustati

Kõpu valda uuesti otsustama kaebajale KOKS § 541 lg 1 p 3 alusel hüvitise määramise üle ning

mõisteti Kõpu vallalt T.K. kasuks välja kokku 1573,23 eurot, sh lõpparve maksmisega viivitamise

eest 455,84 eurot ja lähetuskulu 1 117,39 eurot.

11. Otsuse põhjenduste kohaselt on Kõpu vald 15. novembri 2013. a otsused nr 14 ja nr 15 vastu

võtnud vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Nimelt nägi KOKS (kuni

31. detsembrini 2013 kehtinud redaktsioonis) § 17 lg 5 ette piirangu, et volikogu liige ei tohi osa võtta

volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes talle laieneb toimingupiirang

korruptsioonivastases seaduses sätestatu kohaselt. Praegu kehtivas kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduses vastab asjakohasele sättele § 17 lg 62. Vallavolikogu istungi protokolli kohaselt osales T.K.

isiklikult otsuste tegemisel, millega määrati maksta hüvitis talle ametist vabastamisel.

Istungiprotokollist

ega

otsustest

ei

nähtu

taandumist

ning

otsuste

kronoloogilise

ja

päevakorrapunktide järjekorra kohaselt saab eeldada, et vastvalitud vallavanem osales edasiste

otsuste tegemisel, sh hüvitise määramise otsustamisel.

Õige ei ole ka kaebaja tõlgendus, et otsuse nr 14 näol oleks tegemist halduslepinguga, kuna otsusel

on haldusakti tunnused. Kõpu Vallavolikogu 15. novembri 2013. a otsuse nr 14 punkti 3 ja otsuse

nr 15 punkti 2 otsustamise osas puuduvad aga igasugused kaalutlused nii haldusaktis endas kui selle

vastu võtnud volikogu istungi protokollis.

Samuti ei nähtu vajalikku põhjendust vaidlustatud otsusest ega Kõpu Vallavolikogu

21. jaanuari 2016. a istungi protokollist. Kohtu hinnangul on tegemist olulise haldusmenetluse

põhimõtte rikkumisega ning diskretsioonivea tõttu on vaidlustatud otsus punkti 3 osas õigusvastane.

Ametist vabastatud vallavanemal on õigus nõuda hüvitust. Volikogu pädevuses on otsustada, kas ja

kui suures ulatuses hüvitust maksta vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 19 ja KOKS § 541 lg 1 p-le 3. Kui

kaebaja esitas vastustajale vastava nõude, siis oli vastustajal kohustus esitatud nõuet kaaluda ja võtta

vastu põhjendatud otsus.

12. Kaebaja lähetati Ungarisse Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20 (tl 37).

Otsuse õigusliku alusena on märgitud KOKS § 13 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määrus nr

112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise

tingimused ja kord ning päevaraha määr“. Otsuse p 2 kohaselt hüvitatakse sõidukulud sõidupäeviku

alusel, lähetuskulud hüvitatakse kuludokumentide alusel, hüvitatav päevaraha määr on 32 eurot.

Volikogu otsuse punktis 2 on öeldud, et sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel ning kaebaja võis

eeldada, et sõidupäeviku täitmisest piisab kulude hüvitamiseks.

Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määrus nr 112 § 3 lg 4 p 1 kohaselt hüvitatakse lähetusega

seotud sõidukulu sõidupileti või muu kulu tõendava dokumendi alusel. Vaidlust ei ole, et kaebaja käis

lähetuses isikliku sõiduautoga Volkswagen Caravelle Comfortline (reg nr XXXXXX ). Halduskohus

pidas võimalikuks ja mõistlikuks arvestada kilomeetri hinnaks 0,3 eurot. Kuna kaebaja on pidanud

sõidukulude kohta arvestust, hüvitise nõue pole vastuolus Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a

otsusega ja volikogule on esitatud lähetuskulude hüvitamiseks muud kuludokumendid, siis kuulub

rahuldamisele kaebaja nõue 1 117,39 eurot.

13. Kaebaja saab tugineda ATS lõpparve viivitamise regulatsioonile. Kaebaja oli Kõpu valla

teenistuses vallavanemana. Kohaliku omavalitsuse teenistust reguleerib eriseadusena KOKS, selle

§ 54 lg 1 kohaselt reguleerib omavalitsusteenistust valla ja linna ametiasutustes ATS, töölepingu

seadus ja KOKS. KOKS ei sisalda regulatsiooni ametnikule lõpparve maksmisega viivitamise eest.

Seega saab kaebaja nõuda lõpparve tasumist avaliku teenistuse seaduse kohaselt. Kuna ametist

vabastamise otsus jõustus 21. jaanuaril 2016 ning lõpparve maksti kaebajale 29. jaanuaril 2016. a,

siis tasuti lõpparve 7 tööpäeva pärast teenistussuhte lõppemist. Seega on kaebaja ATS § 104 lg 2

alusel esitatud nõue 455,84 eurot põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kõpu vald esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha

selles osas uus otsus, millega jätta rahuldamata T.K. kaebus lõpparve viivitamise eest 455,84 euro ja

lähetuskulu 1117,39 eurot saamiseks. Samuti palub apellant muuta menetluskulude jaotust ja jätta

riigilõiv T.K. kanda.

15. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud halduskohus miks ta rahuldas kaebaja

teedemaksude taotluse hüvitamise osas, sest volikogu keeldus kaebajale lähetuskulu maksmast

asjaolul, et kaebaja ei esitanud kuludokumentatsiooni ega aruannet eurodes. Appellant on jätkuvalt

seisukohal, et kuna osa tasutud teedemakse on tasutud Ungari frontides ja Tšehhi kroonides, siis on

keeruline hinnata kuludokumendis tollast valuutakurssi.

16. Kohus pole arvestanud asjaolusid ja põhjendanud, et miks ta peab võimalikuks ja mõistlikuks

arvestada lähetusel hüvitatava kilomeetri hinnaks 0,3 eurot. 30. novembri 2015. a volikogu otsuses ei

ole mitte ühtegi viidet sättele ning pole mainitud kilomeetri tariifi. Volikogu ei ole lähtunud oma

otsuses Vabariigi Valitsuse 14. juuli. 2006. a määrusest nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete

täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord.“, mille

§ 5 oleks asjakohatu, sest vastava sättega reguleeritakse hüvitise piirmäära. Samuti asjakohatu on

viide Rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määruse nr 2 §-le 1. Antud säte reguleerib tööandja

sõiduauto kasutamist. Mõistlik oleks esitada kütuse kuludokumentatsioon või vähemalt

pangaväljavõte selle kohta (lähetuses viibitud aja jooksul), et taoline kulu on tekkinud.

Vaidlust, ei ole selles, et kulu on tekkinud kaebajal, vaid selles, et ei ole esitatud nõuetekohane

dokumentatsioon ning kuludokumente. Apellant maksab kulud korraga siis, kui kõik dokumendid on

korrektselt esitatud, mida pole kaebaja teinud siiamaani. Kui on osaline puudujääk

kuludokumentatsioonis, siis vastustaja on õigus nõuda täiendavaid dokumente.

17. Vallavanem pole ametnik ATS järgi, mistõttu kohus oleks pidanud kohaldama ATS § 104 lg 2

asemel võlaõigusseaduse sätteid nagu töölepingu seadus näeb ette.

18. Põhjendamatu on riigilõivu jätmine apellandi kanda kogu ulatuses, kui kaebus rahuldati üksnes

osaliselt.

19. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles T.K. apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

20. Ainetu ja võhiklik on apellandi arvamus, et keeruline on hinnata kuludokumendis tollast

valuutakurssi. Valuutakursid on avalikult kõigile kättesaadavad Eesti Panga koduleheküljel.

21. Volikogu 30. novembri 2015. a otsuses tõesti pole mainitud kilomeetri tariifi. Volikogu määras

oma otsusega, et sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel. Sõidupäeviku on T.K. volikogule

esitanud. VV 14.06.2006 määrusest nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku

sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord“ tuleneb, et isikliku

sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö või ametiülesannete täitmisel võib maksta hüvitist kuni 0,3

eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta. Volikogu ei ole kunagi varem Kõpu vallas väljakujunenud

praktikast lähtuvalt lähetusotsustes kindlaks määranud kilomeetri tariifi ning ametnike lähetuste

puhul on alati välja makstud sõidukulude puhul 0,3 eurot iga kilomeetri kohta.

22. Kuna KOKS ei sätesta sanktsioone lõpparvega maksmisega viivitamisel, saab asjas rakendada

analoogiat avaliku teenistuse seadusest tulenevate sätetega lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise

korral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

23. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

24. Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse alla, kas Kõpu Vallavolikogu oli õigustatud

keelduma kaebaja lähetuskulude hüvitamisest, samuti, kas T.K. l on õigus hüvitisele ATS § 104 lg 2

järgi lõpparve maksmisega viivitamise eest. Ülejäänud osas ei ole Kõpu vald halduskohtu otsust

vaidlustanud ja see on jõustunud. Ringkonnakohus hindab esmalt Kõpu valla kohustust hüvitada T.K.

le lähetuskulud (I), seejärel T.K. le lõpparve maksmise õiguspärasust (II) ning lõpuks lahendab

apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (III)

I

25. Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20 (tl 37) otsustati lähetada T.K. Ungari

Vabariiki. Otsuse punkti 2. kohaselt sõidukulud hüvitatakse sõidupäeviku alusel, lähetuskulud

kuludokumentide alusel. Lähetuse sihtkohta jõudmiseks kasutatava transpordi ega selle kulude

hüvitamise kohta täpsemalt midagi ei otsustatud. Ringkonnakohtu hinnangul saab otsusest siiski

järeldada, et T.K. otsustati lähetusse saata selliselt, et lähetuse sihtkohta jõudmiseks tuli T.K. l

kasutada isiklikku sõidukit. Samas ei pandud kaebajale kohustust tõendada isikliku sõiduki

kasutamise kulusid, vaid otsustati hüvitada sõiduki kasutamine läbitud kilometraaži alusel vastavalt

sõidupäeviku andmetele. Selleks kasutatavat tariifi otsuses ära ei näidatud.

T.K. esitas lähetuskulude aruande (tl 14), sõidupäeviku (tl 14p) ja muud kuludokumendid (tl 15) 14.

jaanuaril 2016. a, taotledes isikliku sõiduki kasutamise kuluna 3479 km läbimise eest hüvitist 1043,7

eurot (0,3 eurot/km) ja muude kulude hüvitamiseks 73,69 eurot.

26. Kõpu vald ei ole kaebajale lähetuskulude aruandes näidatud kulusid hüvitanud. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu tõdemusega, et Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsusest nr 4 ei nähtu

põhjendusi, miks kulude hüvitamisest keelduti. Vallavolikogu 18. veebruari 2016 istungi protokollist

ja kohtumenetluses esitatud vastustaja väidetest ilmneb, et isikliku sõiduki kasutamise eest taotletud

0,3 eurot/km peeti ülemääraseks ning sooviti tegelikult sõiduki kütuse kulude tõendamist. Muude

kulude hüvitamist takistas aga asjaolu, et tõendatud oli kulu kandmine muus valuutas, kuid polnud

teada sellele vastav ulatus eurodes. Muus osas vastustajal T.K. esitatud lähetuskulude aruandele ega

kuludokumentidele etteheiteid ei ole.

27. Vastavalt KOKS § 49 lg-le 44 vallavanema võib saata teenistuslähetusse volikogu kehtestatud

korras. Vallavanema või linnapea ja valitsuse liikme lähetuskulud hüvitatakse avaliku teenistuse

seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

ATS § 44 lg 5 omakorda näeb ette, et ametniku teenistuslähetusse saatmise ja lähetuskulude

hüvitamise, sealhulgas päevaraha määra ning päevaraha maksmise tingimused ja korra kehtestab

Vabariigi Valitsus määrusega. Toodud sätte alusel on Vabariigi Valitsus 19. detsembril 2012

kehtestanud määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning

päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ (määrus nr 112).

28. Määruse nr 112 § 3 lg 3 kohaselt ametiasutus hüvitab ametnikule lähetusega seotud

dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulu ning muu lähetusülesande täitmisega seotud kulu

ja maksab lähetuses viibimise aja eest päevaraha samas määruses sätestatud tingimustel ja ulatuses.

Lähetuskulu hüvitamisel arvestatakse välisvaluutas tehtud kulutused eurodesse välislähetuselt

saabumise päevale järgnenud tööpäeval kehtinud Euroopa Keskpanga päevakursi alusel.

Sättest tuleneb üheselt reegel välisvaluutas tehtud kulude hüvitamiseks. Seejuures ei nähta ette erisusi

sõltuvalt sellest, kas lähetatu on teinud makse sularahas või kaardimaksena. Kummalgi juhul ei ole

kulu hüvitamiseks nõutav isiku arvelduskonto väljavõtte esitamine. Määruse nr 112 § 3 lg 3 ls 2 järgi

ei ole arvelduskonto väljavõte tõendiks, millega tõendada välisvaluutas kantud kulu suurust eurodes

väljendatuna. Euroopa Keskpanga päevakursid, s.h tagasiulatuvalt, on kättesaadavad Euroopa

Keskpanga võrguleheküljel1. Lähetuskulude aruande ja kuludokumentide saamisel pidi vastustaja ise

kontrollima selles näidatud kulude õigsust vastavalt 9. detsembri 2015. a päevakurssidele ning

vajadusel korrigeerima hüvitatavate kulude suurust. Vastavalt ei olnud vastustaja õigustatud nõudma

http://www.ecb.europa.eu/stats/policy_and_exchange_rates/euro_reference_exchange_rates/html/index.en.htm

l

kaebajalt täiendavaid tõendeid välisvaluutas kantud kulutuste eurodes väljendatud suuruse kohta ega

keelduma kulude hüvitamisest tõendite esitamata jätmisel.

29. Ringkonnakohus peab selles osas võimalikuks ise kaebajale makstavate kulude suuruse tuvastada.

Kuludokumentide kohaselt on T.K. on kandnud muid kulusid 33 eurot, 8970 Ungari forinti ja 310

Tšehhi krooni. Euroopa Keskpanga 9. detsembri 2015. a päevakursside järgi on viimati nimetatud

kulutuste suurus vastavalt 28,50 eurot ja 11,47 eurot. Seega on kulutuste suurus kokku 72,97 eurot.

Kohus saab teha vastustajale ettekirjutuse nimetatud summa väljamaksmiseks T.K. le.

30. Määruse nr 112 § 3 lg 9 järgi tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 2 nimetatud sõiduauto

lähetuses kasutamise kulu hüvitatakse määruse nr 112 või tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 2

alusel kehtestatud määruse alusel. Sõiduauto kasutamise hüvitamisel käesoleva määruse alusel

hüvitatakse lähetusega otseselt seotud kulu, välja arvatud remondi- ja hoolduskulu. Kulu hüvitatakse

kulu tõendava dokumendi alusel.

Tulumaksuseaduse § 13 lg 3 p 2 alusel on Vabariigi Valitsus 14. juulil 2006 kehtestanud määruse

nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse

pidamise ja hüvitise maksmise kord“ (määrus nr 164). Määruse nr 164 § 2 lg 1 sätestab, et isikliku

sõiduauto kasutamise eest teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel võib maksuvabalt maksta

hüvitist sama määruse §-s 5 sätestatud piirmäära ulatuses, kui hüvitise maksmisel on järgitud §-s 3

sätestatud nõudeid ja sõitude kohta on peetud arvestust § 4 kohaselt. Hüvitise maksmisel tuleb seega

vormistada sellekohane otsus, milles näidatakse ära hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi,

hüvitise suurus, samuti periood, mille jooksul tehtud sõitude kulusid hüvitatakse (§ 3). Hüvitise

saamiseks tuleb pidada arvestust, milles muu hulgas kajastatakse sõiduki läbisõidumõõdiku alg- ja

lõppnäit, kuupäev ja sõidu eesmärk iga teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel tehtud sõidu

korral (§ 4). Nõuete täitmisel on õigus maksuvabalt maksta hüvitist kuni 0,3 eurot ühe teenistus-, töö-

või ametiülesannete täitmisel sõidetud kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot

kalendrikuus tehtud sõitude eest ühe hüvitist saava füüsilise isiku kohta (§ 5).

31. Määrustest nr 112 ja 164 koostoimes Kõpu Vallavolikogu 30. novembri 2015. a otsusega nr 20,

milles nähti ette sõiduki kasutamise kulu hüvitamine sõidupäeviku alusel, ilmneb, et T.K. lähetusse

saatmisel peeti silmas, et sõiduki kasutamise kulu hüvitatakse määruses nr 164 sätestatud korras, s.o

vastavalt lähetuses sõidukiga läbitud kilometraažile. Seega ei olnud vastustaja lähetuskulude aruande

saamisel õigustatud nõudma määruse nr 112 § 3 lg-s 4 nimetatud kuludokumentide (kütuse

ostukviitungite) esitamist ega lähtuma sama paragrahvi üheksanda lõike teises lauses sätestatust T.K.

le hüvitise maksmisel. Olukorras, kus vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla, et T.K. isiklikku

sõidukit lähetuses kasutas ega sõidupäeviku andmeid läbitud kilomeetrite kohta, puudus vajadus ka

lähetuskulude aruandes näidatud andmete tõendamiseks täiendavate dokumentide nõudmiseks. Igal

juhul puudus vastustajal õigustus muuta lähetuskulude hüvitamise õiguslikku alust pärast lähetust

ning asuda nõudma kuludokumente määruses nr 112 toodu korras sõiduki kasutamise kulude

hüvitamiseks. Muu hulgas ei saanud vastustajal õigustust tekkida tõdemusest, et kaebaja lähetamine

õhutransporti kasutades olnuks odavam. Lähetuskulude kandmise kohustust kannab vastustaja, mitte

kaebaja ning otsustus lähetuse sihtkohta jõudmiseks kasutatava transpordivahendi kohta tuli teha T.K.

lähetusse saatmise otsustamisel.

32. Kuigi T.K. le sõiduki kasutamise kulude hüvitamisel pidi Kõpu vald lähtuma lähetuses läbitud

kilomeetrite arvust, ei saa siiski asuda seisukohale, et vastustaja oli kohustatud maksma kaebajale

hüvitist just 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Määruse nr 164 §-s 5 sätestatakse 0,3 eurot/km

maksuvabalt makstava hüvitise ülempiirina. Seega ei piira säte hüvitise maksmist muus määras

muidu, kui üksnes maksuõigusliku tagajärje kaudu 0,3 eurot/km kohta ületava määra rakendamisel.

Teistsugust järeldust ei tingi ka kaebaja viidatud rahandusministri 13. jaanuari 2011. a määrus nr 2

„Erisoodustuse hinna määramise kord“. Määruse §-s 1 nähakse tööandja sõiduki kasutamise korral

erisoodustuse hinnaks 256 eurot kuus või nõuetele vastava arvestuse pidamisel 0,2 või 0,3 (kaebaja

kasutuses oleva sõiduki korral) eurot/km, kuid mitte rohkem kui 256 eurot kuus. Tööandja sõiduki

kasutamisel erisoodustuse hinna määramisel kasutatav määr võib olla indikatsiooniks isikule

makstava hüvitise määra leidmisel. Siiski ei saa seda pidada reegliks, millest vastustaja T.K. le

sõiduki kasutamise kulude hüvitamisel ei saa kõrvale kalduda. Ka erisoodustuse hinna määramisel

kehtib 0,3 eurot/km kohta üksnes juhul, kui ühes kuus läbitakse 853 või vähem kilomeetrit. Selle

ületamisel kohaldub fikseeritud määr ning kilometraaži lisandudes tegelik määr vastavalt väheneb.

Arvestada tuleb ka asjaoluga, et rahandusministri määrusega reguleeritakse maksuarvestust, mistõttu

võimalused isikutele laia otsustusruumi jätmiseks on piiratud, kuna võiks viia maksuarvestuse ja

maksukohutuse suuruse ebaselguseni.

33. Kehtiv õigus ei näe ette vallavanema kohustust kasutada välislähetuse sihtkohta jõudmiseks

isiklikku sõidukit. Seega saab isikliku sõiduki kasutamine välislähetuses toimuda eelkõige lähetatud

ja lähetamiseks õigustatud ametniku või organi kokkuleppel. Lähetatava isiku jaoks on isikliku

sõiduki kasutamise otsustamisel ilmselt oluline millises määras hüvitist makstakse sõiduki

kasutamise eest. Seetõttu on vähemalt soovitav, et hüvitise maksmisel rakendatav määr või määra

leidmisel arvestatavad tegurid oleks isikule teada enne lähetust. Kulude hüvitamise otsuse teeb hiljem

siiski lähetuse pädev ametnik või organ.

Käesoleval juhul Kõpu Vallavolikogu T.K. lähetusse saatmisel ei määranud täpsemalt sõiduki

kasutamise kulude hüvitamise korda. Kõpu valla dokumendiregistrist ei nähtu, et vastustaja oleks

kehtestanud lähetuskulude hüvitamise üldise korra. Kohtumenetluses ei ole pooled sellise korra

olemasolu ka väitnud. Seega tuli vastustajal otsustada T.K. le lähetuses sõiduki kasutamise kulude

hüvitamine ATS ja määruse nr 164 regulatsiooni alusel, pidades silmas, et hüvitis peab katma kaebaja

kõik tegelikud kulud, kuid ei ole seejuures täiendavaks tuluallikaks kaebajale.

34. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on põhjendatult leidnud, et Kõpu

Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsus on õigusvastane osas, milles sellega ei ole ette nähtud T.K.

le lähetuskulude hüvitamist. Samas ei ole vastustaja otsustusruum sõiduki kasutamise eest hüvitise

määramisel sedavõrd ahenenud, et kohus saaks teha ettekirjutuse konkreetses summas hüvitise

maksmiseks. Ringkonnakohus osutab siinjuures, et Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-40-15,

millele halduskohus otsuses viitas, puudutab riigi õigusabi kulude hüvitamist õigusabiteenuse

osutajale olukorras, kus hüvitise suuruse määramine oligi kohtu, mitte haldusorgani, pädevuses.

Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 4 kohustab ringkonnakohus vastustajat otsustama T.K. le

lähetuse sõiduki kasutamise kulude hüvitamine. Hüvitise määramisel peab vastustaja hindama

sõiduki kasutamise tegelikku kulu, pidades silmas, et hüvitada tuleb nii sõiduki kasutamise otsene

kulu kui ka lähetuses sõiduki kasutamisest tingitud kulumine ja/või väärtuse vähenemine. Hüvitise

määramisel on põhjendatud arvestada ka Kõpu valla senise praktikaga ametniku sõiduki

välislähetustes kasutamise kulude hüvitamisel. Kui vastustaja otsustab maksta T.K. le hüvitist

lähetuskulude aruandes taotletust vähem, tuleb otsust vastavalt põhjendada. 30. novembri 2015. a

otsuse nr 20 p-ga 3 on lähetuskulude aruande kinnitamise õigus konkreetsele juhul antud volikogu

esimehele. Kuid põhjenduste esitamise kohustus on vastustajal ka juhul, kui lähetuskulude aruande

kinnitamise ja hüvitise maksmise otsustab volikogu hääletamisega.

II

35. T.K. hinnangul on tal õigus saada hüvitist lõpparve maksmisega viivitamise eest vastavalt ATS

§ 104 lg-le 2.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

36. Vastavalt ATS § 2 lg 3 p-le 10 kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata ATS-i valla- või

linnavalitsuse liikmele. KOKS § 27 kohaselt vallavanema valib volikogu KOKS-s ja valla

põhimääruses sätestatud tingimustel ja korras kuni neljaks aastaks. Vallavanemal või linnapeal on

valituks osutumise päevast volitus moodustada valitsus (KOKS § 28 lg 1). Ta on vallavalitsuse juht,

kes esindab valitsust (KOKS § 49 lg 1). Seaduses ja valla põhimääruses ettenähtud volitused saab

vallavanem valitsuse ametisse kinnitamise päevast (KOKS § 28 lg 3).

Samas sätestab KOKS § 54 lg 1, et omavalitsusteenistust valla ametiasutustes reguleerib avaliku

teenistuse seadus, töölepingu seadus ja KOKS. Samuti nähakse KOKS 7. peatükis

„Omavalitsusteenistuse põhialused“ muu hulgas ette ka vallavanema sotsiaaltagatised.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb KOKS ja ATS regulatsioonist koostoimes, et vallavanemal on

kahetine roll. ATS regulatsioon on vallavanema teenistussuhtele kohaldatava üksnes osas, mis ei

puuduta teda vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse võimuorgani juhina. Ametisse valimisega asub

ta omavalitsusteenistusse, kuid tema volitused nii vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse

ametiasutuse kui vallavalitsuse kui kohaliku omavalitsuse valitsusorgani juhina on vahetult seotud

just volikogu poolt vallavalitsuse ametisse nimetamisega. Sarnaselt vabastab vallavanema

umbusaldamine ta vallavanema kohustustest ja ametist (KOKS § 46 lg 4 ls 1), olles tema ametist

vabastamise alus (KOKS § 49 lg 9). Seega kohaldatakse vallavanemale nii ametisse asumisel kui

ametist lahkumisel ATS ametnikele ettenähtust oluliselt erinevat regulatsiooni. Eraldi on

KOKS § 541 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise alus ja kord vallavanema ametist vabastamisel.

37. Vallavanema ametist vabastamine umbusaldamise tõttu toimub KOKS-s sätestatud korras,

tegemist on volikogu poliitilise otsustusega, mida ei pea põhjendama ning mille tegemisel ei kohaldu

ka ATS sätted ametnikule teenistusest vabastamisest etteteatamise ega hüvitise maksmise kohta.

Seega on vallavanema ametist vabastamine seostatav eelkõige tema rolliga kohaliku omavalitsuse

võimuorgani juhina. Kuigi see toob samaaegselt kaasa ka kõigi teiste vallavanema õiguste ja

kohustuste lõppemise, on see vallavalitsuse juhi volitustest vabastamise kaasuv tagajärg.

Selles olukorras oleks ATS § 104 vallavanema ametist vabastamisel kohaldatav, kui see oleks otse

ette nähtud KOKS-s või ATS-s endas. Kuna seadus vallavanema suhtes ATS § 104 kohaldamist ette

ei näe, siis ei saa vallavanem tugineda sättest ametnikule tulenevatele õigustele ega nõuda lõikes kaks

nimetatud õiguskaitsevahendi rakendamist vastustaja suhtes. Erinevalt ATS alusel ametisse

nimetatud ametnikust peab vallavanem juba ametisse asumisel arvestama võimalusega, et ta võidakse

ametist vabastada ette teatamata või ka selge põhjuseta.

38. ATS § 104 kohaldamine oleks ka sisuliselt vastuolus vallavanema umbusaldamise tõttu ametist

vabastamise korraldusega. Nimelt selgub vallavanema ametist vabastamine ja talle makstava hüvitise

suurus alles volikogu istungil hääletuse tulemusena. Umbusaldamise tagajärg – vallavanema

kohustustest ja ametist vabastamine - saabub üheaegselt hääletustulemuste selgumisega. Selliselt

oleks vastustajal äärmiselt keeruline kui mitte isegi võimatu, teha arvestused lõpparve koosseisus

tasumisele kuuluva summa leidmiseks ja lõpparve ka umbusalduse avaldamise päeval välja maksta,

seda iseäranis olukorras, kus volikogu istung toimub tööpäeva lõpus (tl 47).

39. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ATS § 104 ei olnud kohaldatav ning muu säte ei näe ette

tähtaega lõpparve maksmiseks, pidi vastustaja maksma kaebajale lõpparve mõistliku aja jooksul.

Lõpparve maksmiseks ülekande tegemine 29. jaanuaril 2016, s.o seitse päeva pärast T.K. le

umbusalduse avaldamist, ei ole selle nõudega vastuolus. Kuna tavapäraselt makstakse töötasu

jooksva kuu alguses või eelneva kuu viimasel tööpäeval, siis ei ole alust arvata, et lõpparve maksmine

oleks majanduslikke tekitanud raskusi ainuüksi lõpparve maksmise tähtaja tõttu. Kui T.K. le tekitati

sellega kahju on tal õigus kasutada riigivastutuse seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

Ringkonnakohus juhib siinjuures poolte tähelepanu asjaolule, et vastustaja võib olla viivitanud

kaebajale lähetuskulude hüvitamisega, mistõttu võib olla vajalik sellega T.K. le tekitatud kahju

hüvitamine, kui viimane seda taotleb.

III

40. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu

otsuse apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega

jätab rahuldamata T.K. nõude lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmiseks ning

rahuldab kaebuse Kõpu Vallavolikogu 21. jaanuari 2016. a otsuse p 3 õigusvastasuse tuvastamiseks

ja vastustaja lähetuskulude väljamaksmiseks kohustamiseks osaliselt. Vastustajalt tuleb T.K. kasuks

lähetuskulude hüvitamiseks välja mõista 72,97 eurot ning kohustada vastustajat otsustama T.K. le

2015. aasta 3. kuni 8. detsembrini lähetuses isikliku sõiduki kasutamise kulude hüvitamine.

41. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Asjas on

menetluskuluks T.K. kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot ja Kõpu valla apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot.

Arvestades, et kaebus jääb rahuldamata lõpparve maksmisega viivtamise eest hüvitise saamise

nõudes ja ülejäänud osas rahuldatakse, kohustades vastustajat maksma kaebajale 72,94 eurot ning

otsustama kaebajale taotletud hüvitiste maksmine, peab ringkonnakohus põhjendatuks lugeda kaebus

rahuldatuks kolme neljandiku ulatuses. Vastavalt jääb riigilõivust 7,5 eurot T.K. ja 22,5 eurot Kõpu

valla kanda. Kuna kumbki on tasunud riigilõivu 15 eurot, tuleb Kõpu vallalt menetluskulude katteks

T.K. kasuks välja mõista 7,5 eurot.

Maili Lokk

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt