2-15-288/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 05.10.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Asjas kantud menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal apellatsioonimenetluses

kindlaksmääratavad kulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

11.04.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-288

Kohtuasi

DB (B) hagi AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 05.10.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

DB apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

58 113,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja DB (sünniaeg XX.XX.XXXX), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Kostja AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaal (registrikood

11193232), lepinguline esindaja Lea Pau

Kohtuistungi toimumise aeg

16.03.2017

1. DB (hageja) esitas 08.01.2015 Harju Maakohtusse hagi AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaali

(kostja) vastu liikluskahju 50 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4 086,3 eurot ja

lisanduva viivise seadusjärgses määras väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Karila-Kaberneeme teel toimus 21.11.2013 liiklusõnnetus, kus osalesid Toyota Avensis

(Toyota) ja Infiniti QX56 (registreerimisnumber O173KM178) (Infiniti). Kokkupõrke

tagajärjel sõitis hageja sõidukiga Infiniti teelt välja tee ääres olevasse veekogusse ja sai

kahjustada. Liiklusõnnetuse põhjustas ootamatult paremalt poolt teele ilmunud metskits, kellele

otsasõitmise vältimiseks pööras kiirusega 60-70 km/h sõitev Toyota juht rooli vasakule ja sõitis

vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastassuunas liikunud Infinitiga, mis liikus samuti

sõidukiirusega umbes 70 km/h. Laupkokkupõrke vältimiseks keeras Infiniti juht paremale teelt

välja. Kokkupõrke tagajärjel sai kahjustada mõlema sõiduki esimene vasak nurk ja Infinitil olid

lisaks veekahjustused. Toyota juht tunnistas, et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest.

Politsei ja päästeamet fikseerisid sündmuskohal liiklusõnnetuse.

Fakto Auto AS väljastas 22.11.2013 otsuse, mille kohaselt oli Infiniti taastamine ebaotstarbekas

ning määras, et sõiduki turuväärtus oli 50 000 eurot. 09.01.2014 tegi kostja otsuse, millega jättis

hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Kostja asus otsuses seisukohale, et

sõidukijuhtide esitatud info liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta ei olnud objektiivne.

Kokkupõrge ei saanud tehniliselt toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel. Sõiduki Infiniti teelt

väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Kostja avalduse alusel alustati

hageja nõude aluseks oleva juhtumi suhtes kriminaalasja nr 14230101175.

Hageja kostja otsuses väljendatud seisukohaga ei nõustunud ja esitas 15.05.2014 kostjale

vastuväited. Hageja oli veendunud, et praegusel juhul olid täidetud liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 7 lg-s 1 ja § 26 lg-s 1 sätestatud eeldused kvalifitseerimaks tekkinud kahju

liikluskahjuna ja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1057 vastutab mootorsõiduki otsene

valdaja

mootorsõiduki

käitamisel

tekkinud

kahju

eest.

Vene

Föderatsiooni

kohtuekspertiisikeskuse Petroekspert autoekspert kinnitas, et autode kahjustused võisid tekkida

sõidukijuhtide poolt kirjeldatud asjaoludel, avarii tekkimise mehhanism sõidukijuhtide poolt

kirjeldatud liiklusõnnetuses oli tehniliselt võimalik ja pärast kokkupõrget Toyotaga võis Infiniti

juhil olla võimatu ennetada liikumissuunas parempoolsesse maanteekraavi sõitmist. Praegusel

juhul puudusid tõendid selle kohta, et kahju põhjustas hageja tahtlik tegu (VÕS § 1057 p 3).

Seega olid praegusel juhul täidetud kõik LKindlS-s sätestatud kindlustusjuhtumi eeldused.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Hagi esitamise hetkeks oli viivist kogunenud 4 086,3 eurot. Lisaks võib

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt nõuda lisaks hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist.

Kostja vastuväited

2. Kostja nõuet ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Lähtudes sõidukite kahjustustest, sõidukijuhtide seletustest ja kostja tellitud ekspertiisist, ei

olnud sõidukijuhtide esitatud info liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta objektiivne –

kokkupõrge ei saanud tehniliselt toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel ning sõiduki Infiniti

teelt väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Kostja tellitud

ekspertarvamuse kohaselt asetsesid sõidukid kontakti hetkel pikitelgede suhtes 15-kraadise

nurga all. Sõidukid ei saanud seega olla paralleelselt. Arvestades et mõlemad sõidukid liikusid

suhteliselt suure kiirusega (u 60-70 km/h), ei oleks kokkupõrge saanud olla libisev, nagu

viitavad kahjustused, vaid blokeeriv, mis oleks kaasa toonud sõidukitele oluliselt suuremad

kahjustused. Praegusel juhul oli sõidukite kerel vaid kriimustused. Libisev kokkupõrge oleks

võinud toimuda tingimusel, et sõidukite pikiteljed on paralleelsed, kuid sellisel juhul oleks

kokkupõrke jäljed pidanud olema sõidukite kogu vasakpoolse külje pikkusel, mitte ainult

lokaalselt vasakpoolsel esinurgal. Autode vahel võis kontakt olla, kuid mitte sellistel

tingimustel, nagu hageja on eksponeerinud ja see ei olnud põhjuslikus seoses auto teelt välja

sõitmisega. Hageja tellitud ekspertiis ei olnud adekvaatne ja selles tehtud järeldused olid

põhjendamata.

Seega ei olnud praegusel juhul tegu liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26

mõttes, sest puudus põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekitatud kahju vahel

– Infiniti ei sõitnud vette Toyota liikumise või paiknemise tagajärjel. Kostja esitas politseile

kuriteoteate ja kriminaalmenetlus käib. Mootorsõiduki otsene valdaja ei vastuta mootorsõiduki

käitamisel tekkinud kahju eest, kui kahju põhjustas mh kannatanu tahtlik tegu (VÕS § 1057 p

3).

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooltel puudus vaidlus, et 21.11.2013 toimus intsident, kus kahjustada sai õnnetuses osalenud

mõlema auto esimene vasak nurk (kriimustused) ja Infinitil olid lisaks veekahjustused. Seega

oli hagejale tekkinud kahju. Pooltel oli vaidlus, kas veekahjustused said tekkida deklareeritud

kokkupõrke tagajärjel sõidukiga Toyota ja kas kostjal oli kohustus liiklusõnnetuse tagajärjel

tekkinud kahju hagejale hüvitada.

21.11.2013 kehtinud LKindlS § 26 lg 1 sätestas, et liikluskindlustuse kindlustusjuhtum

(liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud

tingimustel kahju tekitamine. LKindlS § 26 lg 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis,

kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele

kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb

põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on

tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.

Praegusel juhul oli 21.11.2013 Karila-Kaberneeme teel toimunud juhtum, mille tagajärjel sai

hageja sõiduk Infiniti kriimustusi ja hageja sõitis sõidukiga paremale teelt välja tee ääres

olevasse veekogusse. Tsiviilasjas esitati kaks vastandlikku asjatundja arvamust, mistõttu

määrati hageja taotlusel kohtu poolt täiendav ekspertiis, mille teostas riiklikult tunnustatud

ekspert JL. Ekspert märkis raportis, et kokkupõrke tagajärjel, mille tulemusena tekkisid

autodele kriimustused, ei saanud toimuda sõiduki Infiniti märkimisväärset kursinurga ja

sõidukiiruse muutust ning vaid selline kokkupõrge ei saanud põhjustada sõiduki Infiniti

kaldumist paremale teelt välja. Mõlema sõiduki liikumisel deklareeritud liiklussituatsioonis ja

deklareeritud

sõidukiirustega

sõidukite

omavaheline

kontakteerumine

tuvastatud

nihkevigastuste aladega ei olnud ilma täiendavate ulatuslike vigastuste tekkimiseta tehniliselt

võimalik. Modelleerimise tulemusel selgus, et kiirusega 70 km/h liikuva sõiduki Infiniti juhil

ei olnud eeldatavas liiklusõnnetuse toimumiskohas järsu paremale takistusest eemale suunava

manöövri korral võimalik pidurdades teelt väljasõitu vältida.

Kohus tugines lahendi tegemisel kohtu poolt määratud eksperdi uuringu raportis toodud

järeldustele ja kostja tellitud Riia Tehnikaülikooli Autotranspordi Instituudi 20.12.2013

ekspertarvamusele. Nimetatud dokumentide alusel jõudis kohus järeldusele, et Infiniti teelt

väljasõit ei saanud olla seotud kokkupõrkega sõidukiga Toyota. Eelnevat ei lükanud ümber

hageja kirjeldused, kes oli asja lahendamisest tema kasuks huvitatud isik, Toyota juhi kirjalikud

seletused ning hageja tellitud eksperthinnang. Viimane oli pealiskaudne, selle pinnal tehtud

järeldused ei olnud veenvad ning see on vastuolus kohtu ja kostja tellitud ekspertiisidega.

Liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et sõidukite juhid on

liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes omavahel kokku leppinud, vaid konkreetse

kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse tuvastamiseks peab olema objektiivselt

tõendatud, et üks sõiduk on läbi õnnetusjuhtumi toimumise teisele sõidukile kahju tekitanud

ning samal ajal esinevad LKindlS § 26 sätestatud kindlustusjuhtumi koosseisulised tunnused.

Eelnevat kogumis arvestades ei saanud sõiduki Infiniti väljasõit 21.11.2013 Karila-Kaberneeme

teelt tee ääres olevasse veekogusse toimuda juhtide kirjeldatud asjaoludel, s.t sõidukite

omavahelisel kokkupõrkel. Järelikult ei tõendanud hageja veenvalt, et käesoleval juhul oli

tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 mõttes, sest puudus põhjuslik

seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekkinud kahju vahel. Maakohus jättis hagi

rahuldamata ja TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus

menetlusõiguse norme ja hindas valesti esitatud tõendeid, mis tingis ebaõige kohtuotsuse

tegemise.

Maakohus jagas valesti tõendamiskoormise. Senises kohtupraktikas on tõlgendatud poolte

tahteavaldusi liiklusõnnetuse teatel selliselt, et kui üks pool deklareerib, et ta on

liiklusõnnetuses süüdi, siis on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille ümberlükkamise

kohustus lasub kindlustusandjal ehk vastustajal. Kui hageja toob välja liiklusõnnetuse asjaolud

ja tõendab neid ning teine õnnetuse osapool kinnitab oma süüd, siis ei välista ükski

materiaalõigusnorm kostja vastutust ainult seetõttu, et hageja poolt avaldatud asjaolud olid

kahtluse all. Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene, et liiklusõnnetuse kohta antud ebaõiged või

ekslikult algandmed annavad aluse kindlustushüvitise maksmisest keelduda. VÕS § 1057 p 3

alusel vabaneb kindlustusandja vastutusest vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tõttu.

Nimetatud asjaolude tõendamiskoormis lasub kostjal, mida kostja ei täitnud.

Hageja on tõendanud, et 21.11.2013 toimus liiklusõnnetus kahe sõiduauto vahel, mille

tagajärjel sai kahjustada mõlema sõiduauto esimene vasak nurk ja Infiniti sai lisaks ka

veekahjustusi. Kogukahju oli liiklusõnnetuse tagajärjel 50 000 eurot ja Toyota juht tunnistas,

et on vastutav liikluskahju põhjustamise eest. Kohtu määratud ekspert ei välistanud

liiklusõnnetuse toimumist ega ka Infiniti teelt välja sõitmist. Seega olid täidetud kõik LKindlS

§ 26 lg-s 1 sätestatud eeldused. Maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud 21.11.2013 Karila-

Kaberneeme teel toimunud intsidendi puhul, et tegu oli liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga

LKindlS § 26 lg 1 mõttes, oli vale.

Maakohus ei nimetanud missugustele tõenditele, faktidele ja asjaoludele tuginedes jõudis kohus

järeldusele, et hageja tellitud eksperthinnang oli pealiskaudne ja seal toodud järeldused ei olnud

veenvad.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud

tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks

hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda

neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega ja leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel

rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme ja on jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kohus

on otsuses piisavalt põhjendanud, miks hageja esitatud arvamus ei ole usaldusväärne ega lükka

ümber kohtu määratud eksperdi ja kostja tellitud asjatundja arvamusi. Kohus on selgitanud, et

liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et sõidukite juhid on

liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes omavahel kokku leppinud ja üks pool oma süüd

deklareerinud, vaid konkreetse kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse

tuvastamiseks peab olema objektiivselt tõendatud, et üks sõiduk on läbi õnnetusjuhtumi

toimumise teisele sõidukile kahju tekitanud ning samal ajal esinevad LKindlS §-s 26 sätestatud

kindlustusjuhtumi objektiivsed tunnused. Eksperdi ja asjatundja arvamusega on tõendatud, et

liiklusõnnetus ei saanud tehniliselt toimuda liiklusõnnetuse osaliste (s.o hageja ja kostja

kindlustatu) kirjeldatud asjaoludel. Maakohus kirjeldas otsuses, et sõidukitele kokkupõrke

tagajärjel tekkinud kahjustused on arvamuste kohaselt võimalikud üksnes siis, kui sõidukite

kiirus oli väga väike, kuid sellise kokkupõrke tagajärjel ei saanud toimuda hageja juhitud

sõiduki märkimisväärset kursinurga ega sõidukiiruse muutust. Selline kokkupõrge ei saanud

põhjustada hageja juhitud sõiduki kaldumist teelt välja. Liiklusõnnetuse osapoolte kirjeldatud

asjaoludel oleks pidanud sõidukitele kokkupõrke tagajärjel tekkima oluliselt ulatuslikumad

vigastused, sõidukitevaheline kontakt oleks olnud mitte libisev, vaid selgelt blokeeriv. Seega ei

saanud liiklusõnnetuse osapoolte kirjeldatud viisil toimuda deklareeritud liikluskindlustuse

kindlustusjuhtumit. Maakohtul ei olnud alust hagi rahuldamiseks, kuna hageja ei tõendanud, et

praeguses vaidluses oli tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 mõttes,

sest puudus põhjuslik seos sõiduki liikumise ja paiknemise ning tekkinud kahju vahel. Seega ei

olnud täidetud LKindlS § 26 lg 1 p 3 eeldus.

Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuse vastuses märgituga, et kuna tuginedes

eksperdi ja asjatundja arvamusele ei saanud õnnetus tehniliselt toimuda liiklusõnnetuse

osapoolte kirjeldatud viisil, saab asuda seisukohale, et teelt väljasõit oli hageja poolt teadlikult

ja tahtlikult toime pandud, eesmärgiga saada sõiduki turuväärtuse suurune kindlustushüvitis.

VÕS § 1057 p 3 alusel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel

tekkinud kahju eest, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu.

Nõustuda ei saa apellandi väitega, et õnnetuses osalejad võisid mingis osas eksida õnnetuse

toimumise kirjeldamisega, kuid sõidukite vahel toimus õnnetus ja tahtlus ei ole tõendatud.

Ekspert ja asjatundja on arvamuses kirjeldanud, et praegused kokkupõrkejäljed võisid tekkida

üksnes siis, kui sõidukid liikusid väga väikesel kiirusel (või väidetava põhjustaja sõiduk koguni

seisis) ning jäid pärast kokkupõrget koheselt seisma. Nõustuda saab maakohtu otsuses

tuvastatuga, et tegemist oli teadlikult kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega

kindlustusandjale, mille eesmärgiks oli kindlustusandjalt hüvitise saamine.

Ringkonnakohus võttis asja materjalide juurde tõendina Põhja Ringkonnaprokuratuuri

29.11.2016 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise jõustunud määruse kriminaalasjas nr

14230101175. Määruse kohaselt on kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus leidnud

tõendamist, et AK ja RJ (s.o kostja kindlustatu) koos hagejaga panid toime KarS § 212 lg 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kindlustuskelmuse ehk nad lavastasid 21.11.2013 kella 20.15

paiku Karila-Kaberneeme teel fiktiivse liiklusõnnetuse, mis väljendus RJ kasutuses olnud

aeglaselt liikuva sõiduki Toyota Avensis ja hageja kasutuses olnud aeglaselt liikuva sõiduki

Infiniti Q56 vahel sihiliku kokkupõrke korraldamises ja mõlemale autole pindmiste vigastuste

tekitamises ning pärastises sõiduki Infiniti Q56 teelt sihilikus välja paiskumises sohu, mille

tagajärjel oli sõiduk Infiniti Q56 poolenisti sohu vajunud. Seega on kriminaalmenetluse käigus

leidnud tõendamist, et liiklusõnnetus, milles tekkinud kahju hüvitamist hageja kostjalt nõuab,

oli fiktiivne ja lavastatud. AK ja RJ suhtes kriminaalasi lõpetati KrMS § 203 alustel, kuivõrd

mõlemale on pärast selle kriminaalasjaks oleva episoodi toimepanemist mõistetud vangistuslik

karistus narkokuriteo eest ning kindlustuskelmuse eest mõistetav karistus oleks tühine võrreldes

kehtiva karistusega. Hageja suhtes on materjalid eraldatud ja saadetud Vene Föderatsiooni

prokuratuurile, kuna hageja on Vene Föderatsiooni kodanik ning tema asukoht ei olnud teada.

Menetluskulud

7. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal

apellatsioonimenetluses kulusid ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots