2-15-12089/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.11.2016 otsus muutmata.

2. Jätta

aktsiaseltsi

Folger

Art

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

3. Välja mõista aktsiaseltsilt Folger Art PPe kasuks apellatsioonimenetluse kulude

katteks 648 eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

4. Välja mõista aktsiaseltsilt Folger Art ALe kasuks apellatsioonimenetluse kulude

katteks 648 eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

11.04.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-12089

Kohtuasi

Aktsiaselts Folger Art hagi PPe (P) ja ALe (L) vastu

kahju ja viiviste väljamõistmiseks solidaarselt

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.11.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaselts Folger Art apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 955,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja aktsiaselts Folger Art (registrikood 10526192),

lepinguline esindaja Marko Jaani

Kostja I PP (isikukood xxxxxxxxxxxx)

Kostja II AL (isikukood xxxxxxxxxx)

Kostjate I ja II lepingulised esindajad advokaadid Kari-

Paavo Koch ja Annely Sepp

Kohtuistungi toimumise aeg

16.03.2017

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline

taotleb

menetlusabi,

peab

ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Aktsiaselts Folger Art (hageja) esitas 13.08.2015 Harju Maakohtusse hagi PPe (kostja I),

ALe (kostja II) ja Brilliant Marketing Communications OÜ (Brilliant) vastu kahjuhüvitise

2 226 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 494,57 eurot ja lisanduva viivise seadusjärgses

määras väljamõistmiseks solidaarselt. Samuti palus hageja välja mõista sissenõudmiskulud

järgmiselt: Brilliantilt 40 eurot, millest 8 euro ulatuses oli nõue solidaarne kostjatega I ja II,

kostjalt I 32 eurot, millest 8 euro ulatuses oli nõue solidaarne Brillianti ja kostjaga II ning

kostjalt II 32 eurot, millest 8 euro ulatuses oli nõue solidaarne Brillianti ja kostjaga I.

Menetluskulud palus hageja jätta vastaspoole kanda.

Kuivõrd Brilliant oli äriregistrist kustutatud 24.08.2015 äriseadustiku (ÄS) § 60 lg 3 alusel, ei

võtnud kohus hagi menetlusse osas, milles see oli esitatud Brillianti vastu.

Hageja ja Brillianti vahel oli sõlmitud kolm töövõtulepingut, mille kohaselt tuli hagejal osutada

Brilliantile trükiteenust ja Brilliant pidi maksma selle eest kokkulepitud tasu kokku 2 226 eurot.

Hageja teostas tellitud tööd, kuid Brilliant sõltumata meeldetuletustest kohustust ei täitnud.

Töövõtulepingute sisu ja sõlmimise viis olid järgmised: (1) 25.01.2012 esitas Brilliant hagejale

hinnapäringu 5 000 Sony voldikule ja kaarditaskule. Hageja edastas samal päeval

hinnapakkumise ning 01.10.2012 ja 03.10.2012 kinnitas Brilliant tellimuse. Pärast tellitud

tööde teostamist esitas 12.10.2012 hageja Brilliantile 822 euro suuruse arve nr 21753. Brilliant

sattus raha maksmisega viivitusse alates 03.11.2012; (2) 02.10.2012 esitas Brilliant hagejale

hinnapäringu 5 000 logoga musta ümbriku tellimiseks. Hageja edastas samal päeval

hinnapakkumise ja 10.10.2012 kinnitas Brilliant tellimuse. Pärast tellitud tööde teostamist

esitas 31.10.2012 hageja Brilliantile 1 080 euro suuruse arve nr 21921. Brilliant sattus raha

maksmisega viivitusse alates 22.11.2012; (3) 10.10.2012 esitas Brilliant hagejale hinnapäringu

1 000 tromboosi raamatu, läikiva laminaadiga kaanel, tellimiseks. Hageja edastas samal päeval

hinnapakkumise ja 15.10.2012 kinnitas Brilliant tellimuse. Pärast tellitud tööde teostamist

esitas 18.10.2012 hageja Brilliantile 324 euro suuruse arve nr 21791. Brilliant sattus raha

maksmisega viivitusse alates 30.10.2012.

Hageja ja Brilliant sõlmisid töövõtulepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel eraldi kirjalikus vormis kokkulepet sõlmimata.

Eelnevast sõltumata oli leping pooltele siduv (RKTKo 3-2-1-25-08 p 13) ja lepingut tuli täita.

Kuivõrd Brilliant ei tasunud hagejale trükiteenuse osutamise eest kokkulepitud tasu, rikkus

Brilliant lepingut. Kui võlgnik on rikkunud raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1). Samuti on võlausaldajal õigus nõuda

viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (VÕS § 101 lg 1 p 6).

Kostjate I ja II vastutus tulenes asjaolust, et nad olid Brillianti juhatuse liikmed kirjeldatud

tehingute toimumise ajal. Juhtorgani liikme vastutus kolmanda isiku ees lepinguvälise kahju

tekitamise eest tuleb kõne alla nt siis, kui juhtorgani liige rikub talle seaduses ette nähtud

kohustust, tekitades seeläbi kolmandale isikule kahju (hagejale). Kostjad I ja II pidid

korraldama Brillianti kohustuste täitmise, kuid ei teinud seda nõuetekohaselt, mistõttu tekitasid

hagejale kahju. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 ja ÄS § 180 lg 51 järgi peab

juhatus esitama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse

ilmnemisest, kohtule osaühingu pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning

maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kuna juba enne

tehingute toimumist oli Brilliant sisuliselt pankrotis, s.t Brilliantil oli mitmeid võlgu, sh

maksuvõlg Maksu- ja Tolliameti ees 34 520 eurot, omakapital negatiivne ja Brilliant ei suutnud

pikemat aega tasuda võlga hageja ees, tuli kostjatel I ja II esitada viivitamatult kohtule

osaühingu pankrotiavaldus. Eelnevalt kirjeldatud kohustust kostjad ei täitnud ja muid meetmeid

olukorra lahendamiseks tarvitusele ei võtnud, sh ei kutsunud kokku osanike koosolekut, kui

osaühingu omakapital langes alla poole osakapitalist või alla 2 500 euro (ÄS § 171 lg 2 p 1).

Kui kostjad I ja II oleksid täitnud neil lasuva juhatuse liikme kohustuse ja esitanud

pankrotiavalduse, nähtunuks see ka registrikannetest ja hagejal olnuks põhjendatud alus Brilliantile

teenust mitte osutada.

Vastuseks kostjate seisukohale märkis hageja, et mõistlikkuse ja ökonoomia põhimõttest lähtudes

ei pea juriidilise isiku võlausaldaja, kellel on teavet juriidilise isiku juhatuse liikme kohustuse

rikkumise kohta juriidilise isiku ees, esmalt üritama sundtäitmist juriidilise isiku vara arvel ning

selle ebaõnnestumisel esitama eraldi menetluses nõude juriidilise isiku juhatuse liikme vastu, kes

kohustust rikkus.

Bene Est Law Office OÜ osutas hagejale enne kohtumenetlust õigusteenust abistamaks võla

sissenõudmist ja nimetatud teenuse kasutamisest tekkinud kulu oli käsitletav hageja kahjuna,

mis tuli vastaspoolel hüvitada.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad I ja II nõuet ei tunnistanud ja palusid jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Hageja ei püüdnud Brilliantilt väidetavat võlgnevust kätte saada. Hagi esitamisega peaaegu

kolm aastat hiljem, s.o ajal, mil ühing registrist kustutati, soovis hageja sisuliselt, et kostjad

kannaksid hageja ettevõtlusriski. Info, mida hageja kasutas põhjendamaks ühingu väidetavat

maksejõuetust, oli hagejale kättesaadav ka lepingute sõlmimise hetkel. Samuti märkisid

kostjad, et äriühing kustutati registrist majandusaasta aruannete esitamata jätmise tõttu. See

tähendas, et Ametlikes Teadaannetes olid nähtavad ka eelnevad registripidaja poolt esitatud

kustutamishoiatused.

Nõude esitamine juhatuse liikmete vastu, mis tulenes Brillianti poolt väidetavalt tasumata

arvetest, ei olnud kooskõlas võlaõiguse ja ühinguõiguse põhimõtetega, sest äriühingu juhatuse

liikmed ei vastuta äriühingu kohustuste täitmise eest enda varaga. Solidaarne vastutus Brillianti

kohustuste täitmise eest võinuks teoreetiliselt tekkida juhul, kui juhatuse liikmed oleksid

sõlminud hagejaga käenduslepingu Brillianti kohustuse täitmise tagamiseks. Juhatuse liikme

otsevastutus äriühingu võlausaldaja eest lepinguvälise kahju hüvitamise sätete alusel on

äärmiselt erandlik ning sellisel juhul peab hageja tõendama, et juhatuse liige on rikkunud

seadusest tulenevat kohustust ja tekitanud võlausaldajale kahju ning seadusest tuleneva

kohustuse eesmärgiks on kaitsta võlausaldajat just sellise kahju eest. Kostjad ei rikkunud

äriühingu juhatuse liikmetena mistahes kohustust, mis oleks kaitsenormiks hageja suhtes ega

tekitanud hagejale kahju.

ÄS § 171 lg 2 p-s 1 kirjeldatud kohustuse rikkumise eesmärgiks ei olnud võlausaldajate kaitse

(RKTKo 3-2-1-150-09 p 12). Osanike koosoleku kokkukutsumine juhatuse liikme poolt ei taga

võlausaldajatele, et likvideerimis- vms otsused osanike poolt ka vastu võetakse. Samuti on

TsÜS §-s 35 sätestatud hoolsus- ja lojaalsuskohustuse eesmärgiks juhatuse liikme ning

äriühingu sisesuhte reguleerimine. Riigikohus on ÄS § 180 lg-t 51 pidanud küll normiks, mille

üheks eesmärgiks on mh äriühingu võlausaldajate kaitse, kuid VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel

esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama objektiivset teokoosseisu

ehk seda, et mingil ajahetkel muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks, see oli kostjatele ilmne

ehk tekkis pankrotiavalduse esitamise kohustus ning kostjad rikkusid seda kohustust, mistõttu

tekkis hagejale kahju. Eelnevale lisaks tuli tõendada kahju tekitamise õigusvastasust.

Praegusel juhul oli hageja nõue alusetu, sest eelnimetatud asjaolusid ei esinenud ja hageja väited

olid tõendamata. Esiteks ei tõendanud hageja, et äriühingu vastu poleks olnud ka teoreetiliselt

võimalik nõuet rahuldada vara puudumise tõttu. Teiseks ei rikkunud kostjad pankrotiavalduse

esitamise kohustust, sest äriühing ei olnud 2012. a suvel ega lepingute sõlmimise hetkel

maksejõuetu. Vastupidiseid tõendeid hageja kohtule ei esitanud. Väidetava maksejõuetuse

tuvastamisel tuleb analüüsida ühingu majandusseisu tervikuna ja lähtuda informatsioonist, mis

oli kättesaadav väidetava maksejõuetuse ilmnemise ajal ehk 2012. aasta suvel. Seega olid

praegusel juhul asjakohatud hageja viited maksuvõlale, mis tekkis 1. oktoobril ja väidetavatele

võlgnevustele, mis tekkisid samuti sügisest. Hageja seisukoht, et Brilliant oli 2012. a suvel

püsivalt maksejõuetu, sest AS Krediidiinfo andmetel oli Brillianti võlgnevus võlausaldajate ees

1 280-6 400 eurot, oli meelevaldne. Samuti ei olnud võimalik ettevõtte maksejõuetust tõendada

ainult kohustuste näitamisega, vaid ära tuli näidata, et kohustuste täitmiseks puudus vara.

Äriühingu 2011. a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli äriühingul vara kokku 858 991 eurot.

Lisaks puudus AS Krediidinfo raporti väljavõttel tõenduslik tähendus äriühingu väidetavate

võlgnevuste kohta, sest tegu oli kolmandate isikute poolt registrile esitatud ühepoolsete

andmetega, mida AS Krediidiinfo avaldas neid eelnevalt kontrollimata.

2011. a majandusaasta lõpul toimus Brillianti ühinemine ühe Eesti vanima reklaamiagentuuriga

Vatson Wunderman ja 2012. aastal toimus tavapärane äritegevus ning maksuvõlg vähenes.

Brilliant oli 2012. aastal tugeva potentsiaaliga äriühing, kes omas laia kliendibaasi, tuntud

kaubamärki ja rahvusvahelisi sidemeid. Seepärast soovis Osaühing Bamboo Group Brillianti

intellektuaalset vara omandada ja Brillianti kaubamärki kasutades Balti ja Euroopa Liidu turule

siseneda. Lepinguni jõudmise korral oleks tehingu tulemusena Brilliant omandanud kuni

480 000 eurot.

Kuigi hageja esitas nõude kostjate vastu tulenevalt asjaolust, et Brilliant ei tasunud

vaidlusaluseid arveid, ei tõendanud hageja, et arved oleksid tasumata jäänud püsiva

maksejõuetuse tõttu. Eelnevale lisaks ei olnud hagiavalduses märgitud kahju hüvitamine ÄS §

180 lg-s 51 sätestatud normi kaitse-eesmärgis. VÕS § 127 lg 2 sätestab, et kahju ei kuulu

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks,

mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud normi

eesmärgiks ei olnud see, et juhatuse liige peaks ise võlausaldaja ees äriühingu kohustused

täitma. Lepingute sõlmimise hetkel oli hagejale teada või pidi teada olema sama info, millele

tugines äriühingu väidetava maksejõuetuse tõendamisel. Lisaks tekkis kahju ohu tagajärjel,

mille eest hageja ise vastutas, mistõttu tuleks ka kahju olemasolul hüvitist vähendada VÕS §

139 lg 1 alusel nullini. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal tekkis kahju, ei saanud see olla

arvel märgitud summa, mis sisaldas endas lisaks tehtud kulutustele ka kasumi komponenti.

Lepinguväliselt tekitatud kahju nõuet juhatuse liikme vastu ei saanud samastada täitmisnõudega

algse võlgniku vastu.

Hageja kohtueelsete õigusabikulutuste nõue oli alusetu, sest hagejal puudus kostjate vastu kahju

hüvitamise nõue. Lisaks puudusid kostjatel hagejaga lepingulised suhted ja VÕS § 115 ei

kohaldata lepingulise kahju nõuete puhul. Samuti ei seondunud kohtueelsed nõudeavaldused

kostjate vastu hagiavalduses esitatud nõuetega.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt

kostja I kasuks välja menetluskulu 1 538 eurot ja viivise ning kostja II kasuks menetluskulu 246

eurot ja viivise.

Pooltel puudus vaidlus, et hageja ja Brillianti vahel oli sõlmitud kolm lepingut ajal, mil kostjad

I ja II olid juhatuse liikmed. Lepingute kohaselt tuli hagejal osutada Brilliantile trükiteenust ning

Brilliant pidi maksma selle eest tasu. Hageja teostas kokkulepitud tööd, kuid Brilliant jättis

maksmata kolm esitatud arvet kogusummas 2 226 eurot. Nõue oli muutunud sissenõutavaks.

Poolte vahel oli vaidlus, kas kostjad olid tekitanud hagejale lepinguvälist kahju VÕS § 1043 ja

§ 1045 lg 1 p 7 alusel Brillianti poolt tasumata arvete (kokku 2 226 eurot) ja kõrvalkulude näol,

sest jätsid juhatuse liikmetena täitmata ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse esitada

pankrotiavaldus.

Vastavalt VÕS §-le 1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane juhul, kui see on

tekitatud seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama järgmist:

kostja tegi õigusvastase teo, kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist,

kostja on rikkumises süüdi, tekkis varaline kahju ning esineb põhjuslik seos kostja teo ja kahju

vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud

õigusvastasust välistava asjaolu esinemist või hooletuse puudumist.

ÄS § 180 lg 51 kohaselt, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20

päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.

TsÜS § 36 kohaselt peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama

pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 1 lg 2 ja lg 3 järgi on äriühing maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma

võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole osaühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine või osaühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Maksu- ja Tolliameti vastusele lisatud Brillianti bilansi ja kasumiaruandega seisuga 31.08.2012

oli tõendatud, et Brilliant oli 2012. aasta suvel makseraskustes. Brillianti varad olid seisuga

31.08.2012 kokku 737 358 eurot, kohustused kokku 848 719 eurot, omakapital -111 361 eurot

ja aruandeaasta kasum (kahjum) -162 022 eurot. Eelnevaga oli kooskõlas AS-i Krediidiinfo

maksehäirete raport, mille kohaselt oli Brilliantil kaks võlgnevust 2012. a suvest summas 1280-

6400 eurot. Eelnevast ei saanud aga järeldada, et kostjatele oli ilmne Brillianti püsiv

maksejõuetus. Osaühing Bamboo Group juhatuse liikme HH 21.09.2016 kinnituskirja ning

Osaühing Bamboo Group ja Brillianti ühiste kavatsuste protokollist nähtus, et 2012. aasta III-

IV kvartalis kuni 2013. aasta jaanuarini toimusid nende vahel läbirääkimised Brillianti

intellektuaalse vara omandamiseks. Pooled hindasid Brillianti intellektuaalse vara väärtuseks

350 000 kuni 480 000 eurot ja lepinguni jõudmise korral oleks Brilliant tehingu tulemusena

omandanud kuni 480 000 eurot. Seega ei olnud vaidlusalusel perioodil kostjatele ilmne, et

Brilliant oli püsivalt maksejõuetu ja juhatuse liikmetel ei olnud kohustust esitada 2012. aasta

suvel pankrotiavaldus. Eelnevat ei vääranud hageja ja kostja I perioodil 04.12.2012 kuni

18.12.2012 toimunud kirjavahetus, millest nähtuvalt lubas kostja I teha hagejale ülekande, kui

klientidelt tuleb laekumisi. Vastupidi, eelnev tõendas, et Brilliantil toimus 2012. aasta oktoobris

tavapärane majandustegevus.

Eeltoodust tulenevalt puudusid tõendid kostjate poolt õigusvastase teo toimepanemise kohta,

mistõttu ei olnud vaja anda hinnangut delikti üldkoosseisu teiste tunnuste esinemise kohta ja

vastavaid tõendeid hinnata. Samuti puudus vajadus analüüsida kõrvalnõudeid puudutavaid

asjaolusid ja tõendeid.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostjate kantud menetluskulud olid vajalikud ja põhjendatud osaliselt, mistõttu tuli

hagejalt välja mõista kostja I kasuks menetluskulu 1 538 eurot ja kostja II kasuks 246 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ja palus maakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Maakohus kohaldas

vaidluse lahendamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkus menetlusõiguse norme ja

hindas valesti esitatud tõendeid, mis tingis ebaõige kohtuotsuse tegemise.

Maakohus ei analüüsinud kõiki kohtumenetluse käigus esitatud tõendeid ja lähtus ebaõigesti

sellest, et hageja väitel oli Brilliant püsivalt maksejõuetu alates 2012. a suvest. Seepärast

tuvastas kohus valesti, et kostjatele ei olnud ilmne Brillianti püsiv maksejõuetus ja selle tõttu

ÄS § 180 lg-st 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus. Vandeaudiitor KL esitatud

dokumentaalsetest tõenditest nähtus, et 31.05.2012 oli Brillianti omakapital negatiivne,

ettevõtte varad ei katnud tema kohustusi ja ettevõte ei suutnud täita oma kohustusi aina

suuremas ulatuses. 31.12.2011 seisuga oli tähtaja ületanud võlg tarnijatele 129 020,80 eurot ja

29.02.2012 seisuga 214 919,15 eurot, s.t kahe kuuga kasvas tähtaja ületanud võlg tarnijatele 85

898,35 eurot. Seisuga 31.05.2012 oli Brillianti kahjum 66 383 eurot ja omakapital -15 722

eurot. Seega tuli kostjatel hiljemalt 20 päeva jooksul kuupäevast 31.05.2012 esitada kohtule

osaühingu pankrotiavaldus.

2012. aasta III-IV kvartalis kuni 2013. aasta jaanuarini toimunud läbirääkimised Osaühing

Bamboo Groupiga ei vabastanud juhatuse liikmeid pankrotiavalduse esitamise kohustusest, sest

Brillianti püsiv maksejõuetus ja kostjate kohustus esitada pankrotiavaldus tekkisid enne

läbirääkimiste algust. Positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat

maksejõuetust eitada vaid juhul, kui esinevad konkreetsed asjaolud, mis annavad objektiivsele

kõrvaltvaatajale alust pidada võlgniku finantsseisundit normaliseeriva tulevikustsenaariumi

realiseerumist tõenäoliseks. Seejuures peab olema üldjoontes tuvastatav, et sellise stsenaariumi

tõenäoline mõju võlgniku majanduslikule olukorrale olnuks maksevõime taastamiseks piisav.

Kostjate esitatud protokoll ei kohustanud pooli sõlmima lepingut protokollis toodud

tingimustel.

Riigikohus selgitas otsuses nr 3-2-1-188-12, et netovara seis on äriühingu maksevõime

hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu maksejõulisuses saab

ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi

paranemisele. Kostjate esitatud protokoll ei olnud selline tõend, mis viidanuks üheselt Brillianti

majandusliku olukorra paranemisele. Vastupidine seisukoht viiks olukorrani, kus juhatuse

liikme vastutust oleks võimalik igakordselt vältida läbirääkimistele ja/või mistahes tulevikus

sõlmitavale lepingule tuginedes, mida aga tegelikkuses ei sõlmita. Eeltoodu ei olnud

seadusandja eesmärk ning oleks selges vastuolus juhatuse liikme vastutust reguleerivate

sätetega.

Kostjate kohatut käitumist ilmestas lisaks asjaolu, et peale kostjaid sai Brillianti juhatuse

liikmeks AK, kes on elukutseline tankist, tegutsedes majanduslikesse raskustesse sattunud

äriühingute (kaudse) osaniku ja/või juhatuse liikmena eesmärgiga eelmine omanik/juhatuse

liige vabastada koormaks muutunud ja võlgadesse sattunud äriühingust.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud

tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks

hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda

neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Vaidlust ei ole selles, et kostjad olid endised Brilliandi juhatuse liikmed, kelle kohustused

äriühingu ees tulenesid seadusest, ühingu põhikirjast, üldkoosoleku otsustest jm sõlmitud

kokkulepetest. TsÜS § 36 kohustab juhatuse või seda asendava organi liiget esitama

pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu.

Hageja on menetluses tuginenud kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes asjaolule, et

nad Brilliandi juhatuse endiste liikmetena jätsid täitmata ÄS § 180 lg-s 51 sätestatud kohustuse

esitada pankrotiavaldus ja olid sõlminud hagejaga trükiteenuse ostmise lepingud olukorras, kus

äriühing oli maksejõuetu. Hageja nõudis kostjatelt kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1

p 7 alusel.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 2 kohaselt

ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud

teisiti. Pooled ei leppinud tõendamiskoormises ega tõendite osas teisiti kokku. Seega tuli

hagejal maakohtu menetluses tõendada osaühingu püsivat maksejõuetust, mille tõendatuse

korral saaks heita kostjatele ette seadusest tuleneva kohustuse rikkumist.

Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus tõendeid hinnates põhjendatult järeldusele, et

hageja ei ole tõendanud kostjate poolt õigusvastase teo toimepanemist ehk pankrotiavalduse

esitamise kohustuse rikkumist. Seejuures ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel

apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme. Nõustuda saab kostjatega, et väidetava püsiva

maksejõuetuse tuvastamisel tuleb analüüsida ühingu majandusseisu tervikuna ja lähtuda ei saa

vaid mõnest raamatupidamislikust näitajast.

ÄS § 180 lg 51 tuleb tõlgendada koosmõjus TsÜS §-ga 36. Viidatud sätetest tulenevalt tekib

osaühingu juhatuse liikmetel pankrotiavalduse esitamise kohustus siis, kui osaühingu püsiv

maksejõuetus on ilmne. Äriühing on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate

nõudeid ja see suutmatus ei ole osaühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS

§ 1 lg 2) või osaühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3).

Riigikohus on oma lahendites rõhutanud, et tegemaks kindlaks, kas äriühingust võlgnik on

teatud hetkel muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb anda terviklik hinnang tema

varalisele seisundile ja majandustegevuse tõenäolisele tulevikuperspektiivile ning et üldjuhul

ei ole võlgniku püsivat maksejõuetust võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku

näitaja (sh netovara seisundi või kahjumi suuruse) alusel. Netovara negatiivsus on vaid üks

asjaolu, mida tuleb võlgniku maksejõulisuse hindamisel kindlasti arvesse võtta, kuid millest ei

saa automaatselt järeldada, et äriühing on pankrotiseisus. Võlgniku objektiivne püsiv

maksejõuetus on ilmne, kui tema majanduslikku olukorda iseloomustavad andmed on sellised,

mis annavad objektiivsele ja asjatundlikule kõrvalseisjale alust pidada võlgnikku püsivalt

maksejõuetuks (vt nt RKTKm 3-2-1-74-13). Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et

positiivsetele tulevikuootustele tuginedes on võimalik võlgniku püsivat maksejõuetust eitada

eelkõige juhul, kui esinevad sellised asjaolud, mis annavad objektiivsele kõrvaltvaatajale alust

pidada

võlgniku

finantsseisundit

normaliseeriva

tulevikustsenaariumi

realiseerumist

tõenäoliseks

Kostja on vastuväiteid hagile tõendanud ja esitanud OÜ Bamboo Group juhatuse liikme H. H

21.09.2016 kinnituskirja ja OÜ Bamboo Group ja Brilliandi ühiste kavatsuste protokolli (II kd,

lk 200-202). Protokollist nähtuvalt toimusid äriühingute vahel 2012 III kvartalist kuni 2013.

jaanuarini läbirääkimised Brilliandi intellektuaalse vara omandamiseks ja lepinguni jõudmise

korral oleks Brilliant omandanud kuni 480 000 eurot ja ületanud enda ajutised makseraskused.

Kuigi apellant on õigesti väitnud, et läbirääkimiste pidamine ja ühiste kavatsuste protokolli

sõlmimine ei kohusta pooli sõlmima lepingut, ei tõendanud hageja, et pooltel tegelik tahe

lepinguni jõuda puudus. Kuna tõendamist leidis, et läbirääkimised toimusid ja jätkus tavapärane

majandustegevus, siis ajutiste makseraskuste esinemine ei andnud alust väiteks, et kostjatele

pidi olema ilmne, et osaühing oli püsivalt maksejõuetu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja jõuda maakohtust erinevale

järeldusele. Maakohtu hinnangul toimus ajal, kui osaühing tellis hagejalt 2012. a oktoobris

klientide jaoks trükiteenuseid, äriühingul tavapärane majandustegevus, mis ei ole iseloomulik

püsivalt maksejõuetule äriühingule. Sellist äriühingut iseloomustab tavapäraselt tegevuse

lõppemine. Hageja esitatud maksehäirete raportist nähtuvalt osaühingu maksuvõlg 2012. a

novembris ja detsembris vähenes (I kd, lk 35-37).

Maakohus on tõendite hindamisel järginud TsMS § 232 lg 1 nõuet. Hageja apellatsioonkaebuse

väitele osade tõendite hindamata jätmise kohta selgitab ringkonnakohus järgmist.

Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja maakohtult tõendite kogumist põhjendusel, et lasta

asjatundjal koostada arvamus osaühingu maksejõuetuse tekkimise kohta. Maakohus rahuldas

hageja 18.03.2016 taotluse ja nõudis välja mh vandeaudiitor KL osaühingu ostureskontod, mis

kajastavad kohustusi hankijate ees ja ostuarvete tasumise tähtaegu 01.01.-31.12.2012 ning

Maksu- ja Tolliametilt andmed 2012. a maksuvõla suuruse ja bilansi ning kasumiaruande kohta

2012. aastal (I kd, lk 188). Tõendid esitati (II kd, lk 1-187). Hagejal oli võimalik tõenditega

tutvuda vähemalt alates 30.08.2016, mil ta KIS-i kaudu kohtukutse 03.10.2016 kohtuistungile

kätte sai (II kd, lk 190).

Hageja ei esitanud 03.10.2016 kohtuistungil tema poolt lubatud asjatundja arvamust osaühingu

maksejõuetuse tekkimise kohta. Samuti ei esitanud ta kohtuistungil taotlusi seoses välja nõutud

tõenditega ega esitanud asja sisulisel läbivaatamisel maakohtus nende tõendite analüüsi (II kd,

lk 204-205). Tuginemine neile tõenditele apellatsioonimenetluses ja etteheited kohtule, et

kohus ei analüüsinud tõendeid ega otsinud tõenditest asjaolusid, on alusetud. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-109-04 p-s 25 selgitanud, et kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid

otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui vastaspool

asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks

tugineb. Kuivõrd hageja kõnealuseid asjaolusid maakohtu menetluses (sh kohtuistungil) ei

esitanud, ei pidanud ega saanudki kohus neist otsuse tegemisel lähtuda. TsMS § 5 lg 1 kohaselt

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud

sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Lisaks on vastustaja õigesti märkinud, et eelnimetatud

tõendid ei tõenda hagi aluseks olevaid asjaolusid.

Vastustajad on pidanud vajalikuks apellatsioonkaebuse vastuses välja tuua, et 01.10.2012

seisuga nähtus avalikust äriregistrist osaühingu maksuvõlg summas 34 520 eurot. Järelikult oli

trükiteenuse osutamise lepingute sõlmimise hetkel hageja täielikult teadlik või hoolika

ettevõtjana pidi olema teadlik maksuvõlast, mistõttu ei saa teadvalt võetud ettevõtlusriske üle

kanda lepingupartneri juhatuse liikmetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja ei ole tõendanud kostjate poolt

õigusvastase teo toimepanemist, siis ei olnud vaja enam anda hinnangut delikti üldkoosseisu

teistele tunnustele ja nende kohta esitatud tõenditele.

Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, jääb kaebus

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti.

Kuna

ringkonnakohus

jätab

apellatsioonkaebuse

rahuldamata,

jäävad

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

Kostja I esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja I menetluskuluks

apellatsiooniastmes kulu lepingulisele esindajale kokku 720 eurot (käibemaksuta), millele

lisandub bürookulu 12 eurot (käibemaksuta) ja kohtuistungil osutatud õigusabi kulu.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja I lepingulised esindajad osutanud kostjale I

apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 6 tundi tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta).

Õigusabi

osutamisel

on

tehtud

järgmisi

toiminguid:

vastuse

ettevalmistamine

apellatsioonkaebusele (4 tundi ja 30 minutit), menetluskulude nimekirja koostamine (30

minutit) ning ettevalmistumine kohtuistungiks (1 tund). Eelnevale lisandub kohtuistungil

osutatud õigusabi kulu (istung kestis 30 minutit) ja bürookulu 12 eurot. Kostja I kinnitas, et

kõik

kulud

on

kantud

seoses

käesoleva

kohtumenetlusega

ja

kostja

I

pole

käibemaksukohuslane, mistõttu lisandub kõikidele summadele käibemaks.

Kostja II esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja II menetluskuluks

apellatsiooniastmes kulu lepingulisele esindajale kokku 660 eurot (käibemaksuta), millele

lisandub bürookulu 12 eurot (käibemaksuta) ja kohtuistungil osutatud õigusabi kulu.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja II lepingulised esindajad osutanud kostjale II

apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 5,5 tundi tunnitasuga 120 eurot. Õigusabi osutamisel

on tehtud järgmisi toiminguid: vastuse ettevalmistamine apellatsioonkaebusele (4 tundi),

menetluskulude nimekirja koostamine (30 minutit) ning ettevalmistumine kohtuistungiks (1

tund). Eelnevale lisandub kohtuistungil osutatud õigusabi kulu (istung kestis 30 minutit) ja

bürookulu 12 eurot. Kostja II kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva

kohtumenetlusega ja kostja II pole käibemaksukohuslane, mistõttu lisandub kõikidele

summadele käibemaks.

Ringkonnakohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub

käibemaks, on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse.

Kostjate lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates, arvestab kohus

asjaoluga, et kostjad esindasid sama positsiooni, nende seisukohad vormistati ühes dokumendis

ja neid esindasid samad advokaadid. Ringkonnakohus leiab kostjate lepinguliste esindajate

kulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates, et kostjate 09.01.2017 menetlusdokumendi

koostamiseks võis kuluda kokku mitte rohkem kui 7 tundi, arvestades asja vähest keerukust ja

mahukust, kuid samal ajal vastuse sisukust. Nõndasamuti oli vaid osaliselt põhjendatud

kohtuistungi ettevalmistamisega seonduv õigusabi kulu, s.o mõlema kostja peale kokku 1 tund.

Kohtuistungil kestvusega 30 minutit osalesid mõlemad kostjate esindajad. Seega on

põhjendatud ajakulu kohtuistungil osalemiseks mõlema esindaja kohta 30 minutit (kokku 1

tund).

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks mõlema kostja menetluskulude nimekirja kantud

bürookulu 12 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtud on varasemas praktikas korduvalt

leidnud, et puudub alus bürookulude lugemiseks põhjendatud menetluskulude hulka (RKTKm

3-2-1-102-11 p 14). Kuigi bürookulude kandmine on advokaadibüroo ja advokaadi tegevuseks

kahtlemata vajalik, ei ole võimalik hinnata nende vajalikkust ja põhjendatust konkreetse

kohtuasjaga seoses. Seepärast on mõistlik eeldada, et bürookulud sisalduvad advokaadi teenuse

tunnihinnas (RKTKm 3-2-1-102-11 p 7). Eelnevale lisaks ei ole põhjendatud ja vajalik TsMS

§ 175 lg 1 mõttes menetluskulude nimekirja koostamisega seonduv kulu (kummalgi kostjal 30

minutit), kuivõrd menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid

eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata

(RKTKm 3-2-1-4-15).

Kogumis

peab

ringkonnakohus

põhjendatuks

kostjatele

osutatud

õigusabi

kulu

apellatsioonimenetluses 9 tunni ulatuses. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud kostja

lepingulise esindaja tunnitasu suurust 120 eurot (käibemaksuta) ja asjaolu, et kostjad on

kinnitanud, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, on kostjate põhjendatud

menetluskulude suurus kokku 1 296 eurot (9 x 120 + käibemaks 216). Seega tuleb hagejal

kummalegi kostjale hüvitada menetluskulu 648 eurot (1 296 / 2).

Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt apellatsiooniastmes välja viivise vastavalt

TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots