3-16-1071/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

30.03.2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1071

Haldusasi

Osaühingu Largemar kaebus Rakvere Vallavolikogu

27.04.2016. a otsuse nr 5 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Osaühingu Largemar apellatsioonkaebus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsus

Menetlustoiming

Kaebuse läbi vaatamata jätmine

Menetlusosalised

Kaebaja – Osaühing Largemar, esindaja vandeadvokaat

Küllike Namm

Vastustaja – Rakvere vald, lepinguline esindaja Siim

Vahtrus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsus.

2. Jätta Osaühingu Largemar kaebus läbi vaatamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5 ja § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsusega nr 5 algatati Pahnimäe kaitseala kohaliku

kaitse alla võtmise menetlus.

2. OÜ Largemar esitas 27.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Rakvere

Vallavolikogu 27.04.2016. a otsus nr 5. Kaebaja väitel puudutab vaidlustatud loodusobjekti

kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsus kaebaja olulisi huvisid seetõttu, et

kaebaja on esitanud Veltsi uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse ning

Keskkonnaamet teavitas kaebajat 09.05.2015. a kirjaga, et Rakvere Vallavalitsus ei nõustunud

05.05.2015. a korraldusega geoloogilise uuringu loa andmisega kaebajale Veltsi

uuringuruumis. Keskkonnaamet on 09.05.2016. a kirjas märkinud, et Rakvere Vallavolikogu

algatas 27.04.2016. a otsusega nr 5 Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise

menetluse. Veel on Keskkonnaamet 09.05.2016. a kirjas osutanud sellele, et maapõueseaduse

(MaaPS) § 20 lg 1 p 9 alusel on geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses Rakvere

Vallavalitsuse mittenõustumine geoloogilise uuringu loa andmisega uuringuloa andmisest

keeldumise alus. Samuti on kirjas märgitud, et MaaPS § 20 lg 1 p 1 kohaselt keeldutakse

uuringuloa andmisest, kui geoloogiline uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või

loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud.

Kaebaja on seisukohal, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus on algatatud

ebaseaduslikult, kuna vallaelanike esitatud ettepanek Pahnimäe loodusobjekti kaitse alla

võtmiseks ei vastanud looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg-s 2 toodud tingimustele. Kaebuse

kohaselt jääb vaidlustatud otsusest ebaselgeks ka, milliseid loodusobjekte soovitakse kaitse

alla võtta. LKS § 4 lg 7 tähenduses võiksid kaitstavateks loodusobjektideks olla haljastuse

üksikelemendid jäme kask ja vanad türnpuud, kuid arvestades loodusobjektide vähesust, on

kaitse alla võtmise menetlus algatatud liiga suure maa-ala suhtes ning on seda maad kasutama

õigustatud isikute jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusest

ei nähtu, et Rakvere Vallavolikogu oleks arvesse võtnud maaomanike huve ning kaalunud

riivatavaid põhiõigusi, võttes seejuures arvesse kinnistute omanike jaoks olulisi asjaolusid.

Kaebaja arvates on ka loodusobjektide jäme kask ja vanad türnpuud puhul loodusobjekti

kaitsmise eesmärgi suhtes lubatavad ja keelatavad tegevused täiesti ebaproportsionaalsed.

3. Tartu Halduskohus jättis 28.07.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

leidis, et kuigi vaidlustatud otsus on vormistatud haldusaktina, on tegemist loodusobjekti

kaitse alla võtmise menetluses tehtava menetlustoiminguga, mida ei saa vaidlustada

tühistamisnõudega. Halduskohus märkis, et vastavalt MaaPS § 14 lg-le 2 ja § 20 lg 1 p-le 9 on

kohaliku omavalitsuse seisukohad geoloogilise uuringuloa andmise menetluses geoloogilise

uuringuloa andjale siduvad ning kaebusele lisatud Keskkonnaameti kirjast nähtuvalt oli just

vaidlustatud otsus põhjuseks, miks vastustaja kaebaja taotlust ei kooskõlastanud. Sellest

tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et kaebajal oli iseenesest küll olemas põhjus

loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise vaidlustamiseks, kuid ta ei saa selle

kohta langetatud otsuse peale esitada tühistamisnõuet.

Halduskohus leidis, et vallaelanike poolt 17.03.2015 esitatud Pahnimäe kaitse alla võtmise

ettepanek ei vasta kõigile LKS § 8 lg-s 2 toodud nõuetele, kuid see pole siiski veel

küllaldaseks aluseks, et tunnistada menetluse algatamine õigusvastaseks. LKS kohaselt võib

kohalik omavalitsus algatada kaitse alla võtmise ka omal algatusel. Antud asjast nähtub, et

vastustaja on kaasanud eksperdi, kes on vastavad eeldused ja otstarbekuse tuvastanud ning

need dokumendid on otsusele lisatud. Halduskohus märkis, et loodusobjekti kohaliku kaitse

alla võtmise algatamisel ei otsustata lõplikult ära kaitse alla võtmist ega sellega kaasnevaid

piiranguid ning menetlusosalistel on võimalik ettepanekute ja vastuväidetega mõjutada otsuse

sisu. Samuti leidis halduskohus, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud selleks, et

võimaldada Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise põhjuste ja eesmärkide ning

piirangute sisu ja ulatuse osas otsustatu üle kohtuliku kontrolli teostamist. Eeltoodust

tulenevalt puudus halduskohtu hinnangul alus pidada vaidlustatud otsust õigusvastaseks.

4. Kaebaja esitas 29.08.2016 Tartu Halduskohtu 28.07.2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole

vaidlustatud otsus haldusakt, mistõttu ei ole selle peale võimalik esitada tühistamisnõuet.

Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on eelhaldusakt, sest tuginedes sellele otsusele on

vastustaja keeldunud kooskõlastamast kaebaja geoloogilise uuringu loa taotlust, mille kaebaja

on esitanud Keskkonnaametile. Seega on käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tulemuseks see,

et kaitse alla võetava objekti territooriumil ei ole võimalik läbi viia geoloogilist uuringut. Ka

otsus ise on vormistatud haldusaktina ning sisaldab vaidlustamisviidet. Kaebaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma tähtsust, kas loodusobjekti kaitse alla võtmise

menetlus algatati vallaelanike ettepaneku alusel või kohaliku omavalitsuse omal initsiatiivil.

Vaidlustatud otsusest nähtub, et tegemist on vallaelanike initsiatiivi alusel algatatud

menetlusega. Vastustaja on nõustunud, et vallaelanike ettepanek ei vasta seaduses sätestatud

nõuetele. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja on ebaseaduslikult algatanud

loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse ning seetõttu ei saa see päädida õiguspärase

haldusaktiga. Menetlus puudutab eraisikutele kuuluvat maa-ala ning riivab tugevalt nende

põhiõigusi, samas puudub selgus nii suure maa-ala kaitse alla võtmise vajaduse ja

põhjendatuse kohta. Kaebaja arvates on vaidlustatud otsus ebaselge ja põhjendamata ning

põhjendamatult koormav.

5. Vastustaja palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Vastustaja ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega ning vaidleb neile vastu.

Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on menetlustoiming, sest kaitse alla võtmise

menetluses ei määrata menetluse algatamise otsustusega õiguslikult siduvalt kindlaks mitte

ühtegi asjaolu. Samuti ei oma menetluse algatamise otsus õiguslikult siduvaid tagajärgi teiste

alaga seotud haldusmenetluste suhtes. Kaebaja on ajanud omavahel segamini kaks

eraldiseisvat menetlust – loodusobjekti kaitse alla võtmise ja geoloogilise uuringu loa

andmise menetlused. Kaebaja õigusi võidakse praegusel juhul riivata üksnes geoloogilise

uuringu loa andmise menetluses. Samuti ei too kaitse alla võtmise menetluse algatamine kaasa

geoloogiliste uuringute tegemise absoluutset keeldu. Otsuse vormistus ja vaidlustamisviite

lisamine ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest sisu poolest ei vasta otsus haldusakti

tunnustele. Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega menetluse algatamise õigusvastasuse kohta

ning leiab, et otsus on proportsionaalne, sest täpsed kaitset väärivate objektide asukohad ja

kaitseks vajalike vööndite ulatus tehakse selgeks menetluse käigus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel

kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ning halduskohtu otsus tuleb seetõttu

HKMS § 155 lg 3 alusel tühistada.

7. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsuse

nr 5, millega algatati Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla võtmise menetlus. Vastustaja on

nii vastuses kaebusele kui ka vastuses apellatsioonkaebusele leidnud, et kaebus tuleks

tagastada, kuna kaebajal puudub kaebeõigus, sest vaidlustatud otsuse puhul on tegemist

menetlustoimingu, mitte haldusaktiga, ning kaebaja ei ole välja toonud, milliseid kaebaja

mittemenetluslikke õigusi vaidlusalune otsus võiks rikkuda.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses leidnud, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise

menetluse algatamise otsus on menetlustoiming, mida ei saa vaidlustada tühistamiskaebusega.

Samas on halduskohus lahendanud kaebuse sisuliselt ning leidnud, et puudub alus pidada

Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsust nr 5 õigusvastaseks.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise

menetluse algatamise otsus on oma olemuselt menetlustoiming. See otsus ei ole suunatud

haldusvälise isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele

(haldusmenetluse seadus (HMS) § 51 lg 1) ning sellega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks

asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (HMS § 52 lg 1 p 2).

Riigikohtu praktika kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmisel vaidlustatavaks

haldusaktiks otsustus, millega kehtestatakse looduskaitselised piirangud (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 26.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-58-12, p-d 15-17 ja seal viidatud

varasem Riigikohtu praktika). Käesolevas asjas vaidlustatud otsusest ei nähtu, et juba

loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamisega tekitataks, muudetaks või

lõpetataks mõne haldusvälise isiku õigusi või kohustusi. Ala kaitsekord määratakse LKS § 11

lg-te 1 ja 3 kohaselt loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuses. Samuti näeb LKS § 11¹ lg 1 ette

ka võimaluse loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on algatatud, kaitse alla võtmisest

keeldumise. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja vastuses

apellatsioonkaebusele esitatud seisukohaga, et kaitse alla võtmise menetluse algatamisega ei

määrata õiguslikult siduvalt kindlaks ühtegi asjaolu ning enne menetluse lõppemist ei saa teha

ühtegi järeldust isiku õiguste riive suhtes. Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul

vaidlustatud otsusel iseseisev regulatiivne toime HMS § 51 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et

vastustaja on vaidlustatud otsusesse märkinud ekslikult vaidlustamisviite, ei muuda nimetatud

otsust haldusaktiks ega tühistamiskaebusega vaidlustatavaks.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik ka kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht,

et vaidlusaluse otsuse puhul on tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna

selle otsuse tagajärjeks on olukord, kus kaitse alla võetava loodusobjekti territooriumil ei ole

võimalik läbi viia geoloogilist uuringut, mida kaebaja on taotlenud.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise

menetluse algatamine ei too kaasa geoloogiliste uuringute tegemise absoluutset keeldu. Kuni

31.12.2016 kehtinud redaktsioonis MaaPS § 20 lg 1 p 1 kohaselt oli geoloogilise uuringu loa

andmisest keeldumise aluseks, kui uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või

loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud. Seega ei olnud

ainuüksi loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamine uuringuloa väljastamisest

keeldumise aluseks. Lisaks sellele pidi uuringuloa andja olema seisukohal, et uuring ka

kahjustab seda loodusobjekti.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et vastustaja on tuginedes käesolevas

asjas vaidlustatud otsusele keeldunud kooskõlastamast geoloogilise uuringu loa taotlust.

Riigikohus on selgitanud, et uuringuloa kooskõlastamisel on kohalikul omavalitsusel lai

kaalumisruum (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 20).

Kohalik omavalitsus lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest,

kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualaseid ja sotsiaalseid argumente (Riigikohtu

halduskolleegiumi 11.11.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-37-15, p 11). Puudub regulatsioon, mille

kohaselt oleks kohalikul omavalitsusel kohustus keelduda uuringuloa menetluses

kooskõlastuse andmisest uuringuloale, kui vastaval alal on algatatud loodusobjekti kohaliku

kaitse alla võtmise menetlus. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebajal vajadust

kaitsta oma geoloogilise uuringu loa taotluse menetlusega seotud õigusi loodusobjekti

kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamise vaidlustamisega.

11. Vastavalt kuni 31.12.2016 kehtinud redaktsioonis MaaPS § 20 lg 1 p-le 9 oli uuringuloa

andmisest keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse mittenõustumine uuringuloa andmisega.

Riigikohus on selgitanud, et kuna kohaliku omavalitsuse keeldumine uuringuloa

kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming, siis on põhjendatud võimaldada

kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist (Riigikohtu

halduskolleegiumi 10.06.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p-d 14 ja 18; 11.11.2015. a

otsus asjas nr 3-3-1-37-15). Seega on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal võimalik kaitsta

oma uuringuloa taotluse menetlusega seotud õigusi uuringuloa taotluse menetluses. Kaebaja

on apellatsioonkaebusesse ka märkinud, et Keskkonnaamet on peatanud talle geoloogilise

uuringu loa andmise menetluse kuni vaidluse lahendamiseni käesolevates küsimustes.

12. HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku

toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi,

sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus

tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise.

Kaebaja on välja toonud, et käesolevas asjas vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid

õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest just seetõttu, et vastustaja on nimetatud otsuse

alusel jätnud kooskõlastamata kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud geoloogilise uuringu

loa taotluse (tl-d 2 ja 43p). Samuti on kaebaja märkinud, et vastustajale pidi juba enne

27.04.2016. a otsuse nr 5 vastu võtmist olema teada, et kaebaja on esitanud Keskkonnaametile

geoloogilise uuringu loa taotluse ning seetõttu on ebaõige vastustaja väide, et menetluse

algatamine maaomanike huve ei riiva (tl 44). Samuti on kaebaja ka apellatsioonkaebuses

osundanud üksnes sellele, et vaidlustatud otsus rikub tema õigusi seoses sellega, et selle

otsuse alusel keeldus kohalik omavalitsus andmast kooskõlastust tema uuringu loa taotlusele

(tl 55p).

Seega on kaebaja Rakvere Vallavolikogu 27.04.2016. a otsuse vaidlustamisel osundanud

üksnes sellele, et nimetatud otsus rikub tema õigusi seoses geoloogilise uuringu loa taotluse

menetlusega. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal võimalik oma geoloogilise uuringu

loa taotluse menetlusega seonduvaid õigusi kaitsta geoloogilise uuringuloa taotluse

menetluses ning käesolevas asjas vaidlustatud menetlustoiming ei ole geoloogilise uuringu loa

menetluses siduv, siis ei ole käesolevas asjas vaidlustatud menetlustoimingu vaidlustamine

kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

13. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul kaebusest, et vaidlustatud otsus võiks mõnel

muul viisil kaebaja õigusi rikkuda.

Kaebaja väitel on Rakvere Vallavolikogu loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise

menetluse algatanud ebaseaduslikult, kuna loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanek ei

vastanud LKS § 8 lg-s 2 toodud tingimustele. Samuti on kaebaja arvates algatatud kaitse alla

võtmise menetlus ka loodusobjektide suhtes, mis ei kuulu LKS § 4 lg 7 järgi kaitstavate

loodusobjektide hulka ning menetlus on algatatud liiga suure maa-ala suhtes, millega

riivatakse ülemääraselt seda maad kasutama õigustatud isikute õigusi.

14. Riigikohtu praktikast tulenevalt annab LKS § 8 lg 1, mille kohaselt on igaühel õigus

esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, subjektiivse ning kohtulikult kaitstava

õiguse ettepaneku esitajale (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

68-11, p 16). Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks loodusobjekti kaitse alla võtmise

ettepaneku esitaja.

Kaebaja on kaebuses märkinud, et vaidlustatud otsuse lisas toodud lubatavate ja keelatavate

tegevuste nimekiri on seda maad kasutama õigustatud isikute jaoks ebaproportsionaalselt

koormav. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest võib kaebeõigus loodusobjekti kaitse alla

võtmise vaidlustamiseks tuleneda ka põhiseaduse § 32 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

omandipõhiõigusest, kuid esiteks ei nähtu käesoleva asja materjalidest, et kaebaja oleks mõne

kinnisasja omanik, mille kaitse alla võtmist vaidlustatud otsusega kavandatakse, ning isegi

juhul, kui ta oleks omanik, oleks omandiõiguse ülemäärase riive korral kaebajal võimalik

vaidlustada haldusakti, millega otsustatakse ala kaitse alla võtmine, sest ainuüksi kaitse alla

võtmise menetluse algatamisega maaomanikele piiranguid ei kohaldu.

15. Kaebaja on osundanud ka sellele, et Riigikohus on keskkonnaasjades andnud kohtu poole

pöördumise õiguse ka isikutele, kellel ei esine subjektiivsete õiguste rikkumist, vaid piisab

puutumusest vaidlustatud haldusakti või toiminguga.

Riigikohtu praktika kohaselt tähendab puutumus seda, et kaebuse esitaja peab ära näitama, et

vaidlustatud tegevus puudutab tema huvisid ning tegevus või kavandatav tegevus avaldab

isikule olulist ja reaalset mõju. Kohtul tuleb seejuures kaebuse esitaja sellist puutumust

vaidlustatud tegevusega kontrollida iga kaebuse puhul eraldi (Riigikohtu halduskolleegiumi

28.02.2007. a otsus asjas nr 3-3-1-86-06, p 16).

16. Käesolevas asjas on kaebaja põhjendanud puutumust sellega, et vaidlustatud otsuse alusel

on Rakvere Vallavalitsus keeldunud tema geoloogilise uuringu loa menetluses kooskõlastuse

andmisest. Nagu ringkonnakohus eelpool leidis, siis on kaebajal võimalik neid õigusi kaitsta

geoloogilise uuringu loa menetluses. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas

asjas põhjendatud jaatada kaebeõigust puutumuse alusel.

17. Eeltoodust tulenevalt ei ole otsustus algatada Pahnimäe kaitseala kohaliku kaitse alla

võtmise menetlus selline menetlustoiming, mida kaebaja saaks halduskohtus vaidlustada

eraldi lõplikust haldusaktist. Seetõttu puudub ringkonnakohtu hinnangul ka vajadus anda

kaebajale võimalus kaebuse nõude muutmiseks, sest tühistamiskaebusega ei saa

menetlustoimingut vaidlustada ja HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha

otsust nõude ega aluse kohta, mida kaebuses ei ole esitatud, ega ületada nõude piire.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal puuduks käesoleval juhul HKMS § 45 lg 3

kohaselt kaebeõigus ka menetlustoimingu vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega.

18. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on

tõendatud. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata,

kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud.

HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus

tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata

või lõpetada asja menetlus. Vastavalt HKMS § 155 lg-le 3, kui kaebuse jätab läbi vaatamata

või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu

lahendi.

Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse läbi vaatamata jätmine

õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole

kohtu menetluses olnud.

19. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmisel menetluskulud

kaebaja. HKMS § 109 lg 4 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Vastustaja on esimese astme menetluses taotlenud menetluskulude summas 609 eurot

kaebajalt väljamõistmist. Apellatsiooniastmes on vastustaja taotlenud menetluskulude

summas 294 eurot väljamõistmist. Vastustaja menetluskuludeks on mõlemas kohtuastmes

haldusorgani välise õigusabi teenuse kulud.

Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on halduskohtumenetluses kantud haldusvälise

õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile põhjendatud, kui kohtuasjas

vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Haldusorgan võib

välist õigusabi kasutada, kuid peab arvestama, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega

seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse

põhjendamatuse korral. Vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud

vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 21.06.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p-d 29 ja 30 ning seal viidatud

varasem praktika).

Käesolevas asjas on vaidlustatud kohaliku omavalitsuse poolt loodusobjekti kohaliku kaitse

alla võtmise menetluse algatamise otsustust. Kuna LKS § 9 lg 2 kohaselt algatab ja viib

loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse läbi kohalik omavalitsus, siis on

käesolevas asjas tegemist õigusaktidega vastustajale pandud ülesannete täitmisel tekkinud

vaidlusega. Seega ei saa pidada seda haldusorgani põhitegevuse raamidest väljuvaks

vaidluseks. Vastustaja on ringkonnakohtule esitatud taotluses õigusabikulude hüvitamiseks

põhjendanud, et väärtuslike alade kohalikul tasandil looduskaitse alla võtmine ei ole kohaliku

omavalitsuse jaoks igapäevaseks põhitegevuseks ning Rakvere vallas on tegemist esimese

kohaliku kaitse alla võetava objektiga selles omavalitsuses ning seetõttu tuleks lugeda antud

vaidlust omavalitsuse põhitegevusest väljuvaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka see

väide alust vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks. Vastustaja poolt

halduskohtule 20.06.2016. a esitatud vastuses kaebusele, mille on allkirjastanud vallavanem,

on kajastatud kõik käesoleva asja lahendamiseks olulised väited ning seega ei ole põhjendatud

vastustaja seisukoht välise õigusabi kasutamise vajalikkuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul

ei esine käesolevas asjas ka selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse vastustaja

menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Maili Lokk