3-15-1031/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1031

Haldusasi

OÜ Luidoor kaebus Maksu- ja Tolliameti 24.03.2015

maksuotsuse nr 12.2-3/026253-15 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Luidoor, esindaja Aleksei Smelov

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Sirle Orav

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26. aprilli 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Luidoor apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

27. märtsi 2017. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Luidoor apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.

aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1031 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-15-1031

2(8)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 15.09.2014 korralduse nr 12.2-3/026253-1 alusel

OÜ Luidoor käibemaksu, kinnipeetud tulumaksu, sotsiaalmaksu, kogumispensioni ja

töötuskindlustusmakse arvestamise ja deklareerimise õigsust ning töötamise registrikannete

õigsust perioodil juuli‒september 2014. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt

tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastas MTA 04.03.2015 kontrollaktis nr

12.2-3/026253-14, millele OÜ Luidoor esitas oma arvamuse 18.03.2015.

2. MTA suurendas 24.03.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/026253-15 (maksuotsuse number

täpsustatud MTA 30.03.2015 otsusega) OÜ Luidoor 20% määraga maksustavat käivet 49

308,67 euro võrra, tasumisele kuuluvat käibemaksu 9861,74 euro võrra ja ettevõtlusega

mitteseotud kuludelt arvestatud tulumaksukohustust 15 728,84 euro võrra. Kokku kohustati

äriühingut tasuma maksusumma 25 590,58 eurot. Maksuotsuse ja selle osaks oleva

04.03.2015 kontrollakti nr 12.2-3/026253-14 põhjenduste kohaselt moodustus OÜ Luidoor

2014. a juuli‒septembri käive Tallinnas Pelguranna tee 30 asuva kohviku Kuldrand ja

Mustamäe tee 189 asuva parkla käibest. OÜ Luidoor jättis kontrolliperioodil deklareerimata

sularahakäibest tekkinud 20% määraga maksustatava käibe 49 308,67 eurot, millelt tuleb

tasuda käibemaksu 9861,74 eurot. Maksuhaldur põhjendas järeldust sularaha käibe varjamise

kohta järgmiste asjaoludega: 1) kohvikus 2014. a juulis ja augustis töötanud SM ja JN

seletuste kohaselt oli kohviku keskmine päevakäive suurem kui OÜ Luidoor esitatud

käibeandmed; 2) OÜ Luidoor esitatud dokumentide kohaselt oli 2014. a septembris oluliselt

suurem sularahakäive kui juulis või augustis. Kuna tegemist on rannakohvikuga, ei ole see

eluliselt usutav; 3) kohvikus 2014. a juulis ja augustis töötanud isikute sõnul oli sularaha

osakaal suurem, kui nähtub OÜ Luidoor esitatud andmetest ning töötajate väiteid sularaha

ligikaudse osakaalu kohta kinnitavad 2014. a septembri kohta reaalaja kontrolli käigus

tuvastatud asjaolud; 4) OÜ Luidoor esitatud kassakokkuvõttest nähtub, et 2014. a septembris

oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, augustis 18,2% ja juulis 29,5%. Selline kõikumine kuude

lõikes ei ole eluliselt usutav; 5) OÜ Luidoor ei esitanud kassakokkuvõtteid 2014. a juuli ja

augusti kohta ning raamatupidamisdokumentidest ei nähtu kohviku igapäevast sularahakäibe

arvestust, kuigi kaebaja töötaja SM väitel koostati kohvikus kogu kontrolliperioodi jooksul

igapäevaselt kassakokkuvõte, mille alusel kontrolliti sularahakäibe suuruse õigsust; 6) OÜ

Luidoor ostuarvete analüüsist nähtub, et soetatud toidu ja joogi osakaal kohviku käibest oli

2014. a juulis ja augustis tunduvalt suurem kui 2014. a septembris, kuigi kontrolliperioodil ei

toimunud olulisi hinna või menüü muudatusi. Kohviku 20% määraga maksustatava käibe

tuvastamisel

võttis

maksuhaldur

aluseks

kaebaja

arveldusarvel

kajastuvad

kaardimaksutehingud; 2014. a septembri sularaha käibe osas kassa algdokumendid, mille

esitas kaebaja; ning 2014. a juuli ja augusti sularaha käibe osas 2014. a septembri

algdokumentide alusel arvutatud sularaha osakaalu, kohviku töötajate seletused (JN

12.12.2014, SM 11.12.2014) ja tooraine osakaalu muutused käibest. Kontrolliperioodil

kaupade ja teenuste sularahas müümisest tekkinud, kuid deklareerimata jäetud 20% määraga

maksustatav käive tähendab, et kaebaja ettevõtlusesse on sisse tulnud raha koos

käibemaksuga. Kuna varjatud käibest saadud raha ettevõtluses kasutamise kohta puuduvad

nõuetekohased algdokumendid, tuleb see maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega

mitteseotud kulu.

Kohviku 2014. a juuli ja augusti sularahakäibe suuruse tegi maksuhaldur kindlaks hindamise

teel, selgitades hindamise metoodikat kontrollaktis järgmiselt: 1) usaldusväärne on

kaardimaksetest tekkinud käive; 2) usaldusväärne on 2014. a septembri sularahakäibe osakaal

3-15-1031

3(8)

69,8%, sest selle kohta esitas äriühing kassakokkuvõtted, see osakaal on kooskõlas töötajate

nimetatud sularaha osakaaluga, tooraine osakaal käibest on tavapärane ja 2014. a septembris

alustati kontrollimenetlust ning teostati kolm vaatlust, mille käigus loeti üle kohviku

sularahakassa ja fikseeriti kaardimaksete summa ning selle käigus tuvastatud sularaha osakaal

on lähedane OÜ Luidoor poolt esitatud dokumentide kohasele sularaha osakaalule; 3) 2014. a

septembri kohta tuvastatud sularaha osakaalu alusel arvutati selle perioodi kaardimaksete

osakaal (30,2%); 4) 2014. a juuli ja augusti varjatud käibe tuvastamiseks lähtuti eeldusest, et

ka neil kuudel oli kaardimaksete osakaal kogukäibest sama suur kui septembris.

Maksu määramise õiguslikuks aluseks oli maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lg 1,

käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 4 p 1 ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p-d 3 ja

4 ning § 54 lg 2.

3. OÜ Luidoor esitas 23.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 30.03.2016)

maksuotsuse tühistamiseks. Kaebaja loobus 08.02.2016 seisukohas (IV kd, tl 66) Mustamäe

tee 189 asuva parkla opereerimisega seotud maksu vaidlustamisest (kokku 2058,49 eurot).

Käibe- ja tulumaksu määramine kohviku Kuldrand tegevusega seonduvalt on õigusvastane.

Maksuotsus tuleb tühistada ainuüksi selle tõttu, et maksuotsusest ei selgu, kuidas on

maksusumma määratud. Maksuotsusest puudub selle andmise õiguslik ja faktiline alus. Maksu

määramise metoodika on arusaamatu.

Kohviku käive on deklareeritud õigesti. Maksuhaldur on tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Alusetu on väita, et inimesed ei käi septembrikuus rannakohvikus. Käivet mõjutavad mitu

tegurit. 2014. a septembri päevane õhutemperatuur ja päikselisus oli augustiga sarnane.

Alusetu on hinnata käivet selle järgi, millised on kulud toorainele. Äritegevuses lähtutakse

tavapäraselt soodsatest võimalustest ja kauem säilivad toiduained soetatakse pikemaks ajaks

ette. Väljaminekute kaudu saab hinnata äriühingu ligikaudset käivet, kuid mitte perioodilise

määratlusega, sest toidu hinnad on kõikuvad. MTA ei ole arvestanud, et Eestis tervikuna on

kaardimaksete osakaal üle 65%. Kohviku töötajate ütlused ei ole vastuolus kaebaja

deklareeritud andmetega. Kaebaja kasutas 2014. a septembris nädalavahetustel nn

kiirtoitlustushaagist, pakkudes rannapiirkonnas jalutajatele šašlõkki ja suupisteid. Haagises ei

olnud makseterminali kasutamise võimalust, mistõttu mõjutab haagise kasutamine sularaha ja

kaardimaksete käibe suhet. MTA poolt esitatud septembri kassalaekumised kinnitavad, et

nädalavahetustel ja nende järgselt on kassasse makstud summad suuremad.

Maksuhaldur ei ole kaebaja juhatuse liikmelt kohviku käibe kohta selgitusi küsinud, rikkudes

seega uurimispõhimõtet. Maksuhaldur ei ole arvestanud, et mitmete kaebaja töötajate emakeel

on vene keel, kuid protokollides puudub teave tõlkimise ja tõlkija vene keele oskuse kohta.

Protokollidest ei ole üheselt selge, mida on seletuse andjalt küsitud. Käsikirjas koostatud

seletuste protokollis puuduvad küsimused sootuks. Seega ei saa maksumenetluse käigus

toodud seletustele tugineda või vähemalt ei saa ütlusi kasutada kontekstist väljakistuna.

MKS §-s 94 sätestatud hindamise eeldused ei ole täidetud. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole

käibemaksu määramine hindamise teel lubatud ja isegi kui see oleks võimalik, ei ole

hindamist korrektselt läbi viidud. Kaebajat ei ole hindamisprotsessi kaasatud ja seetõttu ei saa

talle ette heita ka kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist.

4. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. Maksuotsus sisaldab õiguslikku ja faktilist alust,

samuti põhjendusi selle kohta, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud.

Kontrollakt on maksuotsuse lahutamatu lisa ja neid tuleb vaadata koos. Maksuotsuses on

kasutatud konkreetset viitamist kontrollaktile, kus sisalduvad põhjendused. Kontrollakt ega

maksuotsus ei sisalda oletusi.

3-15-1031

4(8)

Kontrollakti p-s 1.2.2.2 b) on toodud kuus väidet põhjendamaks, et kaebaja kogu

sularahakäive ei ole maksuhalduri arvates käibedeklaratsioonil deklareeritud. Samas on

viidatud tõenditele, millel MTA väited põhinevad. Maksuhaldur ei ole lähtunud üksnes

rannahooajast, vaid on küsitlenud kohviku töötajaid, analüüsinud ühe kuu kohta esitatud

kassakokkuvõtet, sularaha osakaalu jne. MTA ei ole väitnud, et septembris inimesed

rannakohvikus ei käi, vaid maksuhaldur võrdles septembri ning juuli‒augusti käibeid ja

sularaha osakaalu ning leidis, et on ebausutav, et suvekuudel on sularaha käive väiksem kui

septembris. Kaebaja väidab ise ka, et augusti õhutemperatuur oli septembriga võrreldav.

Seega peaks olema võrreldavad ka augusti ja septembri sularahakäibed. Eluliselt on siiski

usutavam, et septembris käivad inimesed vähem rannakohvikus kui juulis‒augustis, kui on

peamine puhkuste periood. Kaebaja väited seoses tooraine pikemaajalise ettesoetamisega on

umbmäärased ja pole tõendatud, et kohvikus soetati kontrolliperioodil mingeid tooraineid

sellisel viisil. Eesti kui terviku kaardimaksete osakaalust ei saa järeldada hindamise metoodika

ebaõigsust. 2014. a septembris, kui maksuhaldur viis läbi reaalajas kontrolli, oli kohviku

sularaha osakaal 69,8%, mis erineb Eesti keskmisest. Kaebaja analüüs kaardiga maksmise ja

sularaha kontolt väljavõtmise kohta ei tõenda konkreetse müügikoha (kohviku) sularaha käibe

ja kaardimaksete osakaalu. Rannapiirkonna kohviku puhul on usutav, et rannapiirkonnas

kasutavad inimesed pigem rohkem sularaha kui kaardimakseid ja seda kinnitavad ka

septembri sularahaaktid. Ka kohviku töötajad kinnitavad suuremat sularaha osakaalu.

Kohviku töötajate ütlused ei ole kooskõlas kaebaja deklareeritud andmetega. Kaebaja ei ole

kaasaaitamiskohustust

nõuetekohaselt

täitnud,

nt

on

esitamata

juuli

ja

augusti

kassakokkuvõtted. Kiirtoitlustushaagise kasutamisega seonduvad väited on esitatud alles

kohtumenetluses ja neile ei saa kaebaja enam edukalt tugineda. Pelgalt haagise olemasolu ei

tõenda ka selle kasutamist müügitegevuses ning ükski töötaja ei ole selle olemasolu maininud.

Kassa kohta esitati üksnes kassa sissetuleku order ja kohviku kassakokkuvõtted ning kusagilt

ei nähtu, et nädalavahetustel oleks kassasse makstud suuremaid summasid. Nädalavahetuste

suurem käive võib septembris olla seletatav ka sellega, et nädala sees on inimesed tööl ega

külasta rannakohvikut. Kuna maksuotsus on piisavalt põhjendatud, on tõendamiskoormus üle

läinud kaebajale.

Pole õige, et JS-lt ei ole küsitud sularaha käibe kohta (vt MTA 18.12.2014 korraldus). JS

oleks saanud vastuväiteid esitada ka kontrollaktile vastates. Kohviku töötajad peavad valdama

piisavalt eesti keelt ja seetõttu pidid nad aru saama ka sellest, kas revident on ütlused õigesti

kirja pannud. Ükski isik ei ole vastu vaielnud sellele, et protokollid koostatakse eesti keeles ja

revident tõlgib seletused neile hiljem vene keelde. Protokolli sisule ei ole vastuväiteid

esitatud. Seletusi andnud töötajatele on selgitatud õigust nõuda tõlgi kaasamist. SM

11.12.2014 protokolli on ekslikult jäänud väide Kõlakoda OÜ kohta, kuid protokollist on aru

saada, millisele küsimusele SM vastas. MTA-l ei ole kohustust protokollides küsimusi

kajastada. Pole tõendatud, et MTA kasutas töötajate seletusi kontekstist välja võetuna.

Hindamist rakendati puudulike ja ebapiisavate tõendite tõttu. Maksuhaldur tugines mh

töötajate ütlustele, andmete võrdlusele ja elulisele usutavusele, mitte oletustele. Riigikohtu

otsustest tulenevalt ei ole hindamise teel võimalik sisendkäibemaksu määramine. Kui

välistada käibemaksu määramine hindamise teel, tähendaks see, et käibe varjamine on

aktsepteeritav, kuid käibemaksupettused mitte. Hindamise teel maksustamist on põhjendatud

kontrollakti p-s 1.2.2.1 c). Kontrollakti lk 10-11 on MTA selgitanud, mida kaebaja saanuks

teha, et hindamise teel maksustamist vältida, kuid kaebaja ei kasutanud seda võimalust.

5. Tallinna Halduskohus võttis 26.04.2016 otsusega vastu kaebusest loobumise osas,

milles kaebaja taotles MTA 24.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026253-15 tühistamist

Tallinnas Mustamäe tee 189 asuva parklaga seonduvate maksude määramise tõttu ja lõpetas

selles osas menetluse ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata.

3-15-1031

5(8)

Maksuotsuses ja kontrollaktis toodu põhjal on piisavalt selge, milline on maksuotsuse õiguslik

ja faktiline alus ning millistele asjaoludele ja tõenditele on maksuhalduri järeldus rajatud.

Maksuhaldur on piisavalt selgitanud hindamise metoodikat ja seda, miks hindamine oli

vajalik. Seega ei ole põhjust maksuotsust tühistada selle ebaselguse või vähese motiveerimise

tõttu.

Kauem säiliva tooraine pikemaks ajaks ette soetamine võib küll olla majanduslikult mõistlik,

kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ka tegelikult soetas kohviku tarbeks

mingeid tooraineid ette ja see mõjutas kontrolliperioodi käibemaksuarvestust.

Eesti või isegi Tallinna kaardimaksete keskmisest osakaalust ei saa järeldada maksuotsuse

ebaõigsust, vaid arvestada tuleb konkreetse äriühingu majandustegevuse eripära ja muid

tähtsust omavaid asjaolusid. Maksuhaldur viis 2014. a septembris kohvikus läbi reaalajas

kontrolli ja tuvastas, et septembris oli kohviku sularaha osakaal 69,8%, mis erineb Eesti

keskmisest. Kohviku töötajad kinnitasid maksumenetluses samuti suuremat sularaha osakaalu

kui Eesti keskmine. Rannakohviku puhul on ka eluliselt usutav, et inimesed kasutavad rohkem

sularaha kui kaardimakseid. Seetõttu ei ole käesolevas asjas põhjust kaardimaksete osakaalu

arvestamisel aluseks võtta Eesti või Tallinna keskmist näitajat.

Maksuhaldur ei ole väitnud, et septembris inimesed rannakohvikus ei käi, vaid pidas

tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid arvestades ebausutavaks, et suvekuudel on sularaha

käive väiksem kui septembris. On üldteada, et Eestis puhkab suurem osa inimesi juulis ja

augustis ning naaseb septembris tööle. Seetõttu on eluliselt usutav, et rannakohvikus käiakse

septembris vähem isegi siis, kui õhutemperatuurid on juuli või augustiga võrreldavad.

Kaebaja ei esitanud maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ühtki väidet,

rääkimata tõenditest, kuigi kaebajale pidi olema hiljemalt kontrollaktist selge, et maksuhaldur

on tema kontrolliperioodi sularahakäibe õigsuse kahtluse alla seadnud. Juhatuse liikme JSi

kohtuistungil esitatud selgitus, et kaebaja keeldus koostööst, sest talle ei sobinud

maksumenetlust läbi viiv revident, ei ole tõsiseltvõetav põhjus kaasaaitamiskohustuse

mittetäitmiseks. Teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumist reguleerib MKS § 64 ja

ühelegi seal nimetatud alusele ei ole kaebaja tuginenud. Ükski kohviku töötaja ei maininud

maksumenetluses kiirtoitlustushaagise kasutamist. Ka kohtumenetluses ei esitanud kaebaja

seda väidet kohe kaebuses, vaid alles selle täienduses pärast lepingulise esindaja vahetamist.

Kaebaja juhatuse liikme JS kohtuistungil antud ütlused kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta

on ebamäärased ja kohati ka vastuolulised. Kui suurem müügikohtade arv suurendab kohviku

sissetulekut, nagu kaebaja väitis, ja kaebajal oli olemas kiirtoitlustushaagis, mida oleks saanud

kasutada, ei ole puhkuste ja rannas viibimise kõrghooajal juulis‒augustis selle tegevusetult

parklas hoidmine majanduslikult mõistlik ja kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks

kiirtoitlustushaagist suvel ei kasutatud. JS selgitus personali puudumise kohta ei ole kuigi

veenev olukorras, kus kiirtoitlustushaagise tarbeks väidetavalt eraldi personali ei värvatudki ja

kaebaja pole esitanud mingeid tõendeid, et ta üldse püüdis suveks lisapersonali värvata

(töökuulutused vms), kuid see katse nurjus. JS ei mäletanud ka, mida kiirtoitlustushaagises

müüdi (kas ainult šašlõkki või ka näiteks hamburgereid), kas ja millal kaebaja soetas šašlõki

valmistamiseks grillsütt jms. JS ei mäletanud täpselt sedagi, millistel üritustel ja millistel

kuupäevadel kiirtoitlustushaagist kasutati, väites üldsõnaliselt, et septembris oli igal

nädalavahetusel mingi üritus. Tõendeid ühegi ürituse tegeliku toimumise ja kaebaja osalemise

kohta ei ole esitatud. SM väitis, et on müünud lisaks kohvikus töötamisele kaupa ka liikuvast

haagisest, ja viitas, et kiirtoitlustushaagisega osaleti valimisüritustel, nt Nõmme turul, kuid ei

mäletanud, millal. 2014. a-l toimusid üksnes Euroopa Parlamendi valimised ja needki enne

kontrolliperioodi. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised toimusid 2013. a-l. JS mainis

3-15-1031

6(8)

oma ütluses Lasnamäe turul toimunud üritust, kuid SM arvas kohtuistungil, et Lasnamäe turul

millalgi küll käidi, kuid müüki ei toimunud, sest rahvast ei olnud. Kaebaja väited

kiirtoitlustushaagise kasutamise kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb jätta kõrvale. Kuna

kiirtoitlustushaagise kasutamine 2014. a septembris ei ole tõendatud, ei saanud see mõjutada

ka maksuhalduri tuvastatud sularaha ja kaardimaksete käibe suhet.

SM ja JN on allkirjaga kinnitanud tutvumist kolmanda isiku õiguste ja kohustustega, seejuures

on neile õigusi, sh tõlgi kaasamisega seonduvat, tutvustatud vene keeles. Kumbki isik ei

taotlenud seletuse juurde tõlgi kaasamist. Nii SM-lt kui JN-lt küsiti vastavalt 11.12.2014 või

12.12.2014 seletuse võtmisel konkreetne küsimus, millises vahemikus oli päevakassa ning

milline oli sularaha ja kaardimaksete osakaal. Puudub alus arvata, et see küsimus ei olnud

seletuse andjatele arusaadav või sellele vastamisel ei osanud nad end eesti keeles piisavalt

väljendada. Pelgalt asjaolu, et seletusi andnud töötajate emakeel on vene keel, ei tähenda

tingimata nende kasinat eesti keele oskust. Maksuhaldur väidab õigesti, et teenindussektoris

töötavate ja igapäevaselt klientidega suhtlevate isikute puhul tuleb eeldada sellist eesti keele

oskust, mis võimaldab baaridaami tööd teha ja sellega seonduvatele küsimustele vastata. SM

selgitas ka kohtuistungil oma eesti keele oskuse kohta, et saab kõigest aru ja oskab rääkida,

kuid ametlike asjade puhul ei saa end nii täpselt väljendada. Eeltoodut arvestades ei ole

põhjust SM ja JN maksumenetluses antud seletusi kõrvale jätta. Kohus peab SM ja JN

maksumenetluses sularaha käibe kohta antud seletusi usaldusväärsemaks kui kohtuistungil

antud ütlusi, sest nende maksumenetluses antud hinnangud päevakäibe suuruse ja sularaha

osakaalu kohta olid üldjoontes kattuvad, kohtuistungi ajaks oli kontrolliperioodist möödas

juba rohkem kui 1,5 aastat ning seetõttu ei pruukinud detailid enam meenuda. Nende seletused

päevakäibe ja sularaha osakaalu kohta on hinnangulised, kuid see ei tähenda, et seletusi ei

oleks tohtinud maksumenetluses kasutada, seda enam, et maksuhaldur ei tuginenud

sularahakäibe suuruse määramisel üksnes töötajate ütlustele, nagu kaebaja väidab, vaid see oli

üks asjaolu tõendite kogumist.

SM 15.09.2014 seletusele tugines maksuhaldur igapäevaste kassakokkuvõtete koostamist

puudutavas osas. Protokollist nähtub, et see on SM-le vene keelde tõlgitud ja isik on

kinnitanud, et see on arusaadav. Küsimuste kirjapanek muudaks seletuse kindlasti

arusaadavamaks, kuid see ei ole kohustuslik ning ilmselt oli sellel antud juhul praktiline

põhjus, kuna seletus võeti kohvikus etteteatamata vaatluse käigus, mitte maksuhalduri

ruumides. JS väitis kohtuistungil sarnaselt SM-le, et kassakokkuvõtted 2014. a juuli ja augusti

kohta olid olemas, kuid kaebaja ei esitanud neid maksuhaldurile, sest ei soovinud

maksuhalduriga koostööd teha. Seega oleks maksuhalduri väide kassakokkuvõtete koostamise

kohta tõendatud isegi juhul, kui SM 15.09.2014 seletus kõrvale jätta. Muus osas ei ole

maksuotsuses käibe varjamisega seonduvalt kohviku töötajate seletustele tuginetud.

Maksuhaldur tegi hindamise teel kindlaks kohviku 2014. a juuli ja augusti sularahakäibe

suuruse. Maksuhaldur on kontrollaktis piisavalt selgitanud nii hindamise metoodikat kui

esitanud põhjendused selle kohta, et hindamine viidi läbi puudulike ja ebapiisavate tõendite

tõttu. Kaebaja juhatuse liikme JS kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta ei soovinud

maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täita, kinnitavad maksuhalduri seisukohta, et tõendite

ebapiisavuse tõttu oli hindamise läbiviimine vajalik. Maksuhaldur selgitas kaebajale

kontrollaktis kaasaaitamiskohustust ning seda, et kontrollaktis tuvastatu ümberlükkamiseks

tuleb esitada täiendavaid tõendeid või luua võimalus oma väidete kontrollimiseks. Seega pole

alust väita, et kaebajale ei antud võimalust hindamises osaleda. Hindamise teel ei saa

Riigikohtu praktika kohaselt määrata sisendkäibemaksu, kui tegelik müüja jääb välja

selgitamata (nt otsuse nr 3-3-1-54-13 p 23 ja seal viidatud varasemad lahendid), kuid

Riigikohus ei ole välistanud käibemaksu määramist hindamise teel käibe varjamise korral

3-15-1031

7(8)

ning kohtupraktikas on seda samuti lubatavaks peetud (nt Tallinna Ringkonnakohtu

12.07.2013 otsus nr 3-11-717).

Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, lasus kaebajal kohtumenetluses kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti (MKS § 150 lg 1, Riigikohtu 25.03.2009 otsus nr 3-

3-1-3-09, p 20). Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited ja esitatud

tõendid ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. OÜ Luidoor palub 26.05.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

26.04.2016 otsus osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus,

millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Maksuotsuse järeldused on ekslikud. Vastustaja on vääralt tõlgendanud faktilisi asjaolusid ja

rakendanud õigusakte. Maksu määramise metoodika on arusaamatu. Maksuhalduri väide, et

maksustatav käive on tegelikkuses suurem, on alusetu. Ebaõige on vastustaja väide, et

suvekuudel peaksid inimesed käima kohvikus rohkem kui septembris, mistõttu pole kaebaja

deklareerinud kohviku kogu sularahakäivet. Käivet mõjutavad mitu tegurit ja rannahooaeg ei

ole kohviku käibe ainsaks mõjutajaks. Näiteks oli 2014. a septembrikuu päevane

õhutemperatuur ja päikeselisus sarnane augustikuu näitajatega. Samuti on alusetu hinnata

kohviku käivet selle järgi, millised on tehtavad väljaminekud toorainele. Äritegevuses on

tavapärane lähtuda tehingute tegemisel soodsatest võimalustest. Käibemaksu määramine

hindamise teel ei olnud lubatud, sest MKS § 94 lg-s 1 nimetatud eeldused ei ole täidetud.

Maksuotsusest ei selgu, milliste tõendite pinnalt ja kuidas jõudis maksuhaldur järeldusele, et

kaebaja on kontrollitaval perioodil teinud ettevõtlusega mitteseotud kulusid summas

59 170,40 eurot. Kõik vastustaja järeldused põhinevad oletustel. Ka ettevõtlusega mitteseotud

kulude osas tulumaksu määramisel ei ole rakendatav MKS § 94 lg 1. Haagise kasutamine on

tõendatud ja haagise kasutamisest on tekkinud mõju käibele. SM ütlustega on tõendatud, et

OÜ-s Luidoor müüdi šašlõkki ja burgereid, seda on kinnitanud ka juhatuse liige. Kaebajale

esitatud korraldustest ei selgu, et oleks nõutud dokumente, mida tunnistaja SM protokollis

nimetas kassaaruandeks, kuid mis istungil tunnistaja ülekuulamisel osutus töötaja poolt

kirjutatud paberiks, mis ei ole raamatupidamise algdokument.

Kaardimaksete osakaalu kajastav tabel puudutab vaid ühte nädalat. Tabelis ei analüüsita ilma,

rannapiirkonnas viibivate isikute arvu ja nende harjumusi, mis on kohviku asukohta ja käibe

tekkimise võimalusi arvestades väga oluline. Puudub võrdlus teiste rannakohvikute sularaha ja

kaardimaksete osakaalu kohta. Maksuotsuse metoodika ei arvesta kaebaja majandustegevuse

eripära, hooajalisust, muutusi tegevuses ja tarbija harjumusi. Ühe kuu pikkune võrdlusperiood

on liiga lühike, et sellest teha järeldusi ülejäänud kontrolliperioodi osas. Tõendamiskoormus

saab maksumaksjale üle minna vaid juhul, kui maksuhaldur on oma tõendamiskohustuse

korrektselt

täitnud.

Maksuhalduri

hindamiseks

kasutatud

metoodika

on

aga

kasutamiskõlbmatu.

7. MTA vaidles kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja on korranud halduskohtule juba

esitatud seisukohti, mistõttu jääb MTA enda varasemate seisukohtade juurde ja nõustub

halduskohtu põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ega pea neid

3-15-1031

8(8)

vajalikuks üle korrata HKMS § 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Vastustaja ei ole tuginenud maksuotsust tehes asjakohatutele argumentidele ega üksnes

oletustele. Maksuhalduri ja halduskohtu osutus, et suvekuudel käivad inimesed reeglina

rohkem kohvikus kui septembris, mil inimestel valdavalt lõppevad puhkused, lapsed lähevad

kooli ja rannakohviku külastamine on sagedasem vaid nädalavahetuseti, on loogiline ja

üldteada asjaolu. Kui rannakohviku sularahakäive on septembrikuus oluliselt suurem kui

juulis ja augustis, tekitab see põhjendatud kahtluse sularahakäibe varjamisest. Olukorras, kus

äriühing ei esita kassakokkuvõtteid ning raamatupidamisdokumentidest ei nähtu kohviku

igapäevast sularahakäibe arvestust, on maksuhalduril õigus määrata käibemaks hindamise teel

MKS § 94 alusel.

10. MKS § 94 lg 2 kohaselt tuginetakse hindamisel mh asjas kogutud andmetele, samuti

maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele ning tema kulutustele. Järelikult on

maksuhalduri

tuginemine

kaebaja

väljaminekutele

seonduvalt

kohvikus

pakutava

valmistamiseks vajamineva toorainega asjakohane. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid

selle kohta, et tal oleks olnud tooraine soetatud pikemaks perioodiks ette.

11. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei saa hindamise teel määrata sisendkäibemaksu, kui

tegelik müüja jääb välja selgitamata (nr Riigikohtu otsus nr 3-3-1-54-13, p 23 ja seal viidatud

lahendid). Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsus nr 3-3-1-55-13 ei ole asjakohane, sest selle

vaidluse asjaolud ei ole võrreldavad praeguse vaidlusega. Kui nõustuda kaebaja seisukohaga,

et käibemaksu määramine hindamise teel ei ole lubatav, siis jääks kõigil käibe varjamise

juhtumitel käibemaks üldse määramata ja tasumata. Tulumaksu määramist varjatud käibe

tuvastamisest ja selle alusel määratud käibemaksust eraldiseisvalt ei ole kaebaja vaidlustanud.

12. Kaebaja väidete osas, mis puudutavad kiirtoitlustushaagist ja kaardimaksete statistikat,

nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-des 9 ja 11 esitatud põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata.

13. Halduskohus on õigesti osutanud, et tõendamiskoormus, et maks määrati valesti, on

maksuotsuse nõuetekohase põhjendamise tulemusel läinud üle kaebajale (MKS § 150 lg 1).

Kaebaja väited seonduvalt rannakohviku majandustegevuse eripäraga, hooajalisusega, tarbija

harjumustega jms on väga üldsõnalised ja konkretiseerimata. Selliste üldsõnaliste tõendamata

väidetega ei ole võimalik ümber lükata maksuhalduri seisukohtade õigsust.

14. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda ja HKMS § 109

lg 1 alusel vastustaja menetluskulud vastustaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks