3-16-2285/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2285

Haldusasi

A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks (liiga väike jalutusboks, viis või enam

kinnipeetavat peavad jalutama samal ajal jalutusboksis,

mittesuitsetajad

peavad

jalutama

koos

suitsetajatega,

jalutusboksis puuduvad sportimisvõimalused)

Menetlusosalised

Kaebaja – A.N.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

Avalikul kohtuistungil 28.02.2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.N.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest on A.N. menetlusabi korras vabastatud,

riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

3. Tagastada kaebajale asjasse mittepuutuvad tõendid (tl 53-62pöördel, 72-

76pöördel ja 94).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. aprillil 2017.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtule saabus 28.11.2016 A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja leiab, et 15 m2 suurune jalutusboks on viiele ja enamale

kinnipeetavale liiga väike. Kuna kaebaja ei suitseta, ei meeldi talle, et teda viiakse jalutama

3-16-2285

2(9)

koos suitsetajatega. Samuti puuduvad jalutamisboksis sportimisvõimalused. Kaebaja on

tuvastamisnõuet esitades viidanud soovile esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kaebaja on

20.02.2017 esitanud oma täiendava seisukoha.

2. Vastustaja on esitanud 29.11.2016 ja 20.12.2016 vastuseks kohtunõudele kohtu nõutud

tõendid ja selgitused ning 23.01.2017 vastuse kaebusele. Kohus vaatas asja läbi 28.02.2017

toimunud kohtuistungil.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebaja palub tuvastada tema suhtes Tallinna Vanglas kohaldatavate jalutamistingimuste

õigusvastasuse eesmärgil esitada tulevikus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõue.

Kaebaja väitel on jalutusboks ebapiisava suurusega –15 m2 suuruses boksis peab mahtuma

jalutama viis või rohkem kinnipeetavat. Kaebaja, kes ise on mittesuitsetaja, peab jalutama koos

suitsetavate kinnipeetavatega. Kaebaja väitel tingib jalutamistingimuste õigusvastasuse ka

asjaolu, et jalutusboksis puuduvad võimalused ja vahendid spordiga tegelemiseks.

4. Vastustaja palub jätta kaebuse täies ulatuses rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

4.1. Vastustaja selgitab jalutuskäikude korraldust Tallinna Vanglas ning märgib, et asjaolu, kas

kinnipeetavate majutamiseks mõeldud üksuse juurde kuuluvad jalutusboksid või jalutushoov,

tuleneb konkreetse üksuse eripärast. Erinevates eluosakondades ei ole ehitustehnilisest eripärast

tulenevalt võimalik pakkuda samasuguseid lahendusi jalutuskäikude võimaldamiseks.

Vanglasisese paigutamise korda ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ja see võimaldab

haldusorganil otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel lähtuda.

Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse üksusesse ega

valida talle meelepäraseid kinnipidamistingimusi.

4.2. Esimese üksuse jalutusbokside suurus on keskmiselt 15 m2 (5,57 m x 2,7 m) ning ühes

jalutusboksis jalutavad korraga ühte kambrisse paigutatud kinnipeetavad, kes soovivad

jalutuskäigule minna. Mitte ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene, kui suur peab

olema kinnipeetavatel värskes õhus viibimise ajal kasutada olev pind. Tallinna Vangla tagab

jalutusboksides igale kinnipeetavale vähemalt 3 m2 vaba pinda sarnaselt kambrites nõutavale

põrandapinnale (vangla sisekorraeeskirja§ 6 lg 6). Kaebajale on Tallinna Vanglas olnud tagatud

jalutusboksides piisav ruum ning tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud

võimalus värskes õhus viibida.

4.3. Väär on kaebaja väide nagu võidaks esimese üksuse jalutusboksi paigutada enam kui viis

kinnipeetavat, kuna esimese üksuse kambritesse ei paigutata korraga rohkem kui viis

kinnipeetavat.

4.4. Ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate vanglasisesel

paigutamisel nende suitsetamisharjumustega. VangS § 12 lg 1 sätestab ammendava loeteluna

vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise alused ja sellest ei tulene suitsetajate ja

mittesuitsetajate eraldi hoidmise kohustust, kuna kambris suitsetamine on vanglas keelatud.

Tallinna Vanglas võimaldatakse mittesuitsetavatele kinnipeetavatele suitsetavatest kinni-

peetavatest eraldi jalutuskäike.

4.5. VangS § 55 lg 1 ei täpsusta, millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele

kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, see on jäetud vangla otsustada ning

täpsustatud vangla kodukorras. Kinnipeetavatel ei ole võimalust endale kinnipidamistingimusi

valida. Kehtiv õigus ei näe ette, et vangla jalutusboksis peaksid olema spordivahendid.

5. Kohtuistungil 28.02.2017 jäid menetlusosalised enda varasemate seisukohtade juurde.

3-16-2285

3(9)

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kaebaja väidab jalutamistingimuste õigusvastasust Tallinna Vanglas, tuues välja kolm

tegurit, mis tema arvates seda tingivad: jalutamine kitsastes oludes, mittesuitsetaval

kinnipeetaval

tuleb

jalutada

koos

suitsetajatega

ning

jalutusboksis

puuduvad

sportimisvõimalused.

7. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. See õigus on samamoodi tagatud nii süüdimõistetule kui ka vahistatule (VangS

§ 93 lg 5).

8. Vastustaja esindaja on vastuses kaebusele ja 29.11.2016 vastuses (tl 6-8) kohtunõudele

selgitanud jalutuskäikude korraldust Tallinna Vanglas. Vastustaja selgituste kohaselt on

Tallinna Vanglas kinnipeetavate (süüdimõistetute) majutamiseks kolm hoonet/üksust: 1)

jalutusboksidega hoone E1, mis koosneb sektsioonidest 1-1, 1-2, 1-3, 1-4 ja 1-5 ning milles

asuvad kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud esimese üksuse kambrid; 2) jalutushoovidega

hoone S1, mis koosneb sektsioonidest 4-1 ja 4-2 ning milles asuvad neljanda üksuse

kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid (neljas üksus) ning 3) naiskinnipeetavate

majutamiseks mõeldud jalutushoovidega hoone S2 ning milles asuvad viienda üksuse

kinnipeetavate majutamiseks ettenähtud kambrid ja sõltuvusrehabilitatsiooni osakond. Need

jaotused tulenevad Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna

Vangla kodukord“ (edaspidi Kodukord) punktidest 2.1.1, 2.1.3 ja 2.1.4.

Vastustaja on ka selgitanud, et asjaolu, kas kinnipeetavate majutamiseks mõeldud üksuse juurde

kuuluvad jalutusboksid või jalutushoov, tuleneb konkreetse üksuse eripärast. Erinevates

eluosakondades ei ole ehitustehnilisest eripärast tulenevalt võimalik pakkuda samasuguseid

lahendusi jalutuskäikude võimaldamiseks. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja praeguse

vangistuse ajal olnud paigutatud valdavalt esimesse üksusesse, mille jalutustingimusi ta

kaebuse kohaselt õigusvastasteks peab.

Kohtupraktika kohaselt ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust

tagada

kõigile

kinnipeetavatele

täiesti

ühesugused

kinnipidamistingimused,

kuid

kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus

tagatud, ehk isikutel peab olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigus

(Riigikohtu 28.04.2011. a otsus haldusasjas nr 3-3- 1-10-11, p 13).

9. VangS § 11 lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa.

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 1 sätestab,

et vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse.

Vanglasisese paigutamise korda ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ja see võimaldab

vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada, millistest kaalutlustest vanglasisesel paigutamisel

lähtuda ja kuidas paigutada konkreetne kinnipeetav (viidatud lahend asjas nr 3-3-1-10-11, p 14).

Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist konkreetsesse üksusesse ega

valida meelepäraseid kinnipidamistingimusi, vaid vastavad otsustused teeb vangla lähtudes

töökorralduslikest vajadustest ja julgeolekukaalutlustest. Paigutamisel tuleb silmas pidada

eraldihoidmisprintsiipi (VangS §-s 12 sätestatud reeglid) ning erisused on sätestatud ka isikute

suhtes, keda on otsustatud paigutada kartserisse või eraldi lukustatud kambrisse (§ 69 lg 2 p 4).

Seega sõltub ka võimalus jalutada kas jalutusboksis või –hoovis sellest, millisesse kambrisse

(millises üksuses) on kinnipeetav paigutatud. Riigikohus on 26.05.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-

20-08 (p 24) selgitanud, et seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele

täiesti

ühesugused

kinnipidamistingimused.

Riigikohtu

hinnangul

ei

saa

pidada

kinnipeetavatele erinevate tingimuste võimaldamist võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks,

3-16-2285

4(9)

kui kinnipeetavatele on vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste

kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.

10. Vastustaja märgib õigesti, et ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist ei tulene, kui suur

peab olema kinnipeetavate värskes õhus viibimise ajal kasutada olev pind või kasutada olev

isiklik ruum. Seadusandja on sätestanud VangS § 55 lg-s 2 üksnes jalutuskäigu minimaalse

pikkuse. Vastustaja on selgitanud, et esimese üksuse jalutusbokside keskmine suurus on 15 m2

(pikkus 5,57 m ja laius 2,7 m) ning ühes jalutusboksis jalutavad korraga ühte kambrisse

paigutatud kinnipeetavad, kes soovivad jalutuskäigule minna. Tallinna Vangla on vastustaja

selgituste kohaselt lähtunud põhimõttest, et ka jalutuskäigul jalutusboksides on tagatud igale

kinnipeetavale vähemalt 3 m2 vaba pinda sarnaselt kambrites nõutavale põrandapinnale (VSkE

§ 6 lg 6). Jalutusboksi suuruse üle poolte vahel vaidlust ei ole. Samuti selle üle, et igapäevaseid

jalutuskäike vähemalt tunni aja vältel võimaldatakse.

10.1 Vastustaja on esitanud kohtule andmed kaebaja paigutamiste kohta alates 02.03.2016 kuni

kaebuse esitamiseni ning ka sellele järgneva ajavahemiku kohta (kuni 18.01.2017). Samuti selle

kohta, kui mitme kinnipeetavaga koos kaebaja ühte kambrisse on olnud paigutatud (tl 30-31).

Sellest ilmneb, et 18.01.2017 seisuga on A.N. Tallinna Vanglas viibinud 260 päeva, millest 62

päeval on tema kambris kokku olnud 5 kinnipeetavat; 24 päeval 4 kinnipeetavat; 76 päeval 3

kinnipeetavat; 29 päeval 2 kinnipeetavat ning 69 päeval on kaebaja kambritesse üksinda

paigutatud (vastuvõtuosakonna boksid, lukustatud kamber, tl 30). Eelnimetatud perioodist 23

päeva oli kaebaja paigutatud kartserihoonesse (kambrid 86 ja 79), kus jalutamisboksid on teiste

mõõtmetega. Käesolevas asjas ei käi vaidlus kartserikambrite juurde kuuluvate jalutusbokside

tingimuste üle (kaebaja kaebust kartseri jalutusboksi tingimuste üle on kohus lahendanud

haldusasjas nr 3-16-2069).

Esimeses üksuses on kaebaja seega viibinud 237 päeva ning kaebuse esitamise ajaks

(28.11.2016) 204 päeva. Vähema arvu kinnipeetavate viibimisel kambris olid ka avaramad

võimalused jalutamiseks jalutusboksis. Vahetult enne kaebuse esitamist (22.09–15.11.2016) on

kaebaja viibinud tõepoolest kambris, kuhu oli kokku paigutatud 5 kinnipeetavat, kuid alates

16.11.2016 (st juba enne kaebuse esitamist) on kambris viibinud 2-4 kinnipeetavat ning samuti

on ka varasemalt viibinud pikki perioode kambrites, kus oli 2-4 kinnipeetavat.

10.2. Esitatud selgituste ja andmete põhjal nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja väidab

ekslikult, et korraga peab jalutusboksis jalutama ka rohkem kui viis kinnipeetavat. Esitatud

selgituse kohaselt jalutavad ühes jalutusboksis sama kambri kinnipeetavad. Vastustaja esitatud

andmete kohaselt ei ole kaebaja viibinud kunagi kambris, kus oleks rohkem kui viis

kinnipeetavat. Seega ei saa neid ka korraga rohkem jalutusboksis jalutada. Kaebaja on küll

väitnud, et sageli on korraga jalutama suunatud rohkem inimesi (isegi kuni 10 inimest, kui ta

viibis alguses 1-5 sektsioonis), kuid see väide pole millegagi tõendamist leidnud.

10.3. Kaebaja kohtuistungil antud seletuste kohaselt on boks betoonseintega, konarliku

põrandaga ja määrdunud (sülg, suitsukonid). Tunnistaja Ingrid Rajaste (I üksuse valvur) ütluste

kohaselt on jalutusboksis varustusena ette nähtud pingid ja sigaretisüüstajad, tegemist on

betoonseintega ülalt võretatud (trellidega), kuid katusega katmata ruumiga.

10.4. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole esimese üksuse kambrites

viibimise ajal pidanud olema tingimustes, mida oleks põhjust pidada õigusvastaselt kitsaks.

Pole ka ilmnenud muid asjaolusid, mis võiksid hinnangut jalutusboksi tingimuste õiguspärasuse

osas mõjutada. Kaebaja ja tunnistaja esitatud boksi kirjeldusest ei ilmne, et see ehituslike või

muude omaduste poolest rikuks kaebaja õigusi, arvestades, et vanglal tuleb ühtaegu tagada

kinnipeetavale VangS § 55 lg 2 kohane jalutuskäik ning teisalt tagada kord ja julgeolek ning

päevakava järgimine vanglas.

3-16-2285

5(9)

11. Kaebaja väidab jalutustingimuste õigusvastasust ka põhjusel, et jalutusboksis puuduvad

võimalused sportimiseks.

11.1. VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Kodukorra punkti 18.1.2. kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku

järgi. Varasema kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda

kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, kuid vanglas

peab

kehakultuuriga

tegelemise

võimalus

olema

võimalikult

lähedane

"Euroopa

Vanglareeglistikus" sätestatule Riigikohtu 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19).

Samuti on kohtupraktika seisukohal, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda

konkreetse spordialaga tegelemise võimalust, vaid peab olema tagatud õigus tegelda

kehakultuuriga üldisemalt (nt ka vastustaja poolt viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsus

haldusasjas nr 3-10-695). Riigikohus on 05.02.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08

kinnipeetavate kehakultuuriga tegelemise võimalusi hinnates rõhutanud ebavõrdse kohtlemise

lubamatust, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus (viidatud lahendi p 9).

11.2. Tallinna Vangla kodukorra punkti 18.1.2. kohaselt toimub spordisaali kasutamine

sektsioonide kaupa graafiku järgi. Seega on kaebajale vanglas iganädalane spordisaali

kasutamise võimalus ka kaebajale reaalselt tagatud. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei võimaldata

kehakultuuriga tegelda. Ta kinnitas kohtuistungil, et on spordisaalis käinud, vähemalt

vangistuse alguses, kuid ta ei ole rahul spordisaali olukorraga.

Tallinna Vangla on 23.11.2016 vastuses kaebaja märgukirjale märkinud, et on kaalunud

esimese üksuse jalutusboksidesse spordiinventari paigutamist, kuid ei ole pidanud seda

otstarbekaks ehitustehnilistel põhjustel ja julgeolekukaalutlustel. Kuigi vastustaja on

põhjendatult märkinud, et kehtiv õigus ei kohusta jalutusboksi spordivarustust paigaldama, on

vastustaja siiski püüdnud jalutamistingimusi muuta kinnipeetavatele meelepärases suunas.

Seega ei ole tegemist õigusvastase tingimuste loomata jätmisega, vaid põhjendatud

kaalutlustega, mille tulemusena on loobutud kehtivast õigusest tulenevatest miinimumnõuetest

soodsamate olude loomisest. Tallinna Vangla ehitustehniline olukord on üldteada ning bokside

väikesed mõõdud on ilmnenud ka praeguses kohtuasjas.

11.3. Praeguses asjas väidab kaebaja jalutustingimuste õigusvastasust kogumina, tuues välja

ühe elemendina ka spordivarustuse puudumise jalutusboksis. Kohtud on ka haldusasjas nr 3-

17-42 (Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrus seni veel jõustumata) lahendades A.N.i

kaebust, milles ta taotles jalutusboksi spordiinventari (rööbaspuud ja lõuatõmbamispuud)

paigutamist, jõudnud järgmisele järeldusele. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda

konkreetse spordivarustuse paigaldamist ega kasutamist, kui talle on tagatud VangS § 55 lg-s 1

sätestatud kehakultuuriga tegelemise võimalus. Kui kaebajale on üldiselt kehakultuuriga

tegelemine tagatud, ei tähenda asjaolu, et vangla erinevates üksustes on spordi tegemise

tingimused erinevad, võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning kaebajal ei ole subjektiivset

õigust nõuda talle meeldivamaid ja mugavamaid sporditegemise võimalusi.

12. Kaebaja väidab oma õiguste rikkumist ka seeläbi, et mittesuitsetajana peab ta jalutama

koos suitsetajatega. Vastustaja viitab riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate,

arestialuste ja vahistatute registri andmetele, mille kohaselt ei ole ta suitsetaja. Kaebaja on seda

ise jätkuvalt (sh kohtuistungil) kinnitanud ning esitanud ka koopia 09.03.2016 taotlusest

Tallinna Vanglale, milles palub võimaldada käia jalutamas jalutusboksis, kus pole suitsetajaid

(tl 43) samuti 12.02.2016 taotluse Tartu Vanglale, milles palus paigutada suitsetajatest eraldi

kambrisse (tl 65, 66). Ka Tallinna Vanglasse saabudes täidetud formularil on kaebaja märgitud

mittesuitsetajaks (tl 68). Tunnistajad I. Rajaste ja K. Aupaju (inspektor-kontaktisik) kinnitasid,

et neile teadaolevalt kaebaja ei suitseta.

3-16-2285

6(9)

12.1. Vastustajal on õigus selles, et ükski õigusakt ei näe vanglale ette kohustust arvestada

kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel nende suitsetamisharjumustega. Tallinna Vangla

kodukorra järgi on jalutuskäigu ajal suitsetavatel kinnipeetavatel õigus suitsetada jalutusboksis

või jalutushoovis vastavalt sellele, millisesse üksusesse nad on paigutatud (p 12.1).

12.2. Riigikohus on 22.05.2014 määruses haldusasjas nr 3-3-1-30-14 (p 14) samuti tõdenud, et

ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate hoidmist ühes

jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab samas aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab

tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele ning vanglas karistust

kandva isiku puhul on kohtupraktikas leitud, et kui riik jätab inimese vabadusest ilma, võtab ta

endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise kaitse (viidatud lahend haldusasjas nr

3-3-1-30-14, p-d 10 ja 11 ning seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid).

Õigusvastaseks on peetud ka vangla sellist tegevust, mis põhjustab olulise ohu kinnipeetava

tervisele.

Riigikohus käsitles viidatud otsuses asjas nr 3-3-1-30-14 olukorda, kus kaebaja väitel oli tema

ainus võimalus värskes õhus viibimise õiguse kasutamiseks jagada 3 × 5 m suurust ainult pealt

avatud jalutusboksi koos kambrikaaslastega, kes seal viibides suitsetasid. Vastustaja seisukoht,

et kaebajal oli jalutusboksi suurust arvestades võimalik valida endale sobiv koht, kus ülejäänud

kinnipeetavate tegevus teda ei häiriks, ei osutunud Riigikohtu hinnangul veenvaks. 3 × 5 m

suuruses boksis, kus kõnealusel juhul viibis ajavahemikul 18. novembrist 2011 kuni 22.

jaanuarini 2012 lisaks kaebajale jalutuskäikudel veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal

sellist võimalust olla. Riigikohus pidas seejuures oluliseks ka asjaolu, kas jalutusboksis vahetub

õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei peaks suitsu sisse hingama (p 15).

12.3. Riigikohus on viidatud lahendis asjas nr 3-3-1-30-14 (p 16) leidnud, et õiguspärane ei ole

sundida kinnipeetavat valiku ette, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või

taluda jalutusboksis suitsetamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise

režiimi järgimiseks, mistõttu võib tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt nt EIK otsus

Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61). Samas rõhutas Riigikohus ka üldteada asjaoluna, et

passiivne suitsetamine kahjustab tervist.

12.4. Vastustaja on 20.12.2016 vastuses kohtule selgitanud, et kuni 14.12.2016 kaebajaga ühes

kambris (nr 227) viibinud kinnipeetavad R. R., A. G. ja A. L. on suitsetajad. Kaebaja väitis

kohtuistungil, et kõik tema kambrikaaslased on olnud suitsetajad ja mittesuitsetajaid polegi.

Kaebaja väitel on sageli juhtunud, et tal pole võimaldatud eraldi jalutada ning ta on protestiks

sellise käitumise vastu ka tagasi pöördunud ega ole üldse jalutuskäigule läinudki. Kaebaja

väidab, et ta ei mäleta valvurite nimesid, kes on keeldunud talle eraldi jalutamist võimaldamast.

Kaebaja väitel on eraldi olnud võimalus jalutada 4-5 korral. Seda erandit peab alati taotlema

ning väga jõuliselt, sest jalutusbokse ei ole piisavalt. Kaebaja selgitas, et kolmekesi boksis

viibides on veel võimalik suitsetajast eraldi olla, viiekesi aga mitte

12.5. Vastustaja on vastustes kohtule ja kohtuistungil antus seletuses selgitanud, et Tallinna

Vanglas võimaldatakse mittesuitsetavatele kinnipeetavatele eraldi jalutuskäike suitsetavatest

kinnipeetavatest. Esimeses üksuses on töökorralduslikult paika pandud, et suitsetajad ja

mittesuitsetajad paigutatakse jalutuskäigu ajal eraldi jalutusboksidesse. Selleks peab kinni-

peetav iga kord enne jalutuskäiku andma jalutuskäigule saatvale valvurile teada, et ta soovib

jalutada suitsetajatest eraldi. Taoline korraldus on vastustaja väitel põhjendatud sellega, et

valvurid vahetuvad ning ei pruugi igakordselt teada, kes kinnipeetavatest on mittesuitsetaja.

Samuti ei pruugi ka muidu suitsetavad kinnipeetavad soovida viibida koos suitsetajatega, kui

3-16-2285

7(9)

neil endal sigarette ei ole. Ka mittesuitsetajad ei soovi aga alati jalutada eraldi. Mittesuitsetajate

suitsetajatest eraldi jalutamine on nende võimalus, mitte kohustus. Vastustaja selgitas ka, et

kolmandas üksuses on kasutusel nimekiri, millest eraldi jalutamisele saatmisel lähtutakse ning

sarnasele korraldusele on kavas üle minna ka esimeses üksuses.

Vastustaja viitab ka inspektor-kontaktisiku kinnitusele, et sellisest korraldusest on kaebajaga

vesteldud (vastu kaebusele, 20.12.2016 vastus kohtunõudele). Kaebaja on esitanud kohtule

koopia 09.03.2016 taotlusest Tallinna Vanglale, milles palub võimaldada käia jalutamas

jalutusboksis, kus ei suitsetata (tl 43). Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et selle

avalduse peale on kaebajaga vesteldud ja eraldi jalutamise korraldust selgitatud. Vestlust

kaebajaga ja jalutamise korralduse selgitamist kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja K. Aupaju.

Tunnistaja K. Aupaju ütluste kohaselt on kaebaja pöördunud tema poole murega, et peab

jalutama koos suitsetajatega. Seejärel vestles kontaktisik kaebajaga ning selgitas talle vajadust

jalutuskäigule minnes alati väljendada oma soovi eraldi jalutada. Tunnistajale pole teada, et

kaebajale oleks keeldutud pärast neid selgitusi eraldi jalutuskäike võimaldamast või et ta oleks

vastavaid kaebusi esitanud. Mõlemad kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et

vanglal on piisavalt jalutusbokse, et tagada mittesuitsetajale eraldi jalutamine. Tunnistaja K.

Aupaju sõnul pole selliseid isikuid, kes eraldi sooviksid jalutada, palju. Tunnistajatele ei

meenunud olukordi, kus kaebajale oleks keeldutud eraldi jalutamist võimaldamast. I. Rajaste

ütluste kohaselt ei meenu talle ka, kas kaebaja on siirdunud eraldi jalutama.

12.6. Vastustaja märgib vastuses kaebusele ja seletustes kohtuistungil, et kuigi kaebaja on

esitanud Tallinna Vanglale väga arvukalt erineva sisuga pöördumisi, ei ole ta mitte kordagi

esitanud pöördumist, milles avaldaks rahulolematust, et teda koos suitsetavate kinnipeetavatega

ühte kambrisse paigutatakse ega kaebuse eraldi jalutamisest keeldumise kohta. Vastustaja

avaldas kohtuistungil seisukohta, et arvestades kaebaja poolt esitatud taotluste ja kaebuste väga

suurt hulka, ei ole usutav, et ta poleks mittelubamise peale kaevanud olukorras, kus igakordselt

tuleb eraldi jalutamist taotleda.

12.7. Kaebaja märkis kohtuistungil, et ka kõrvalboksidest, kus viibivad suitsetajad, tuleb suitsu

ning õhu liikumine sõltub ilmast. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2017 määruses

haldusasjas nr 3-17-92 (veel jõustumata) punktis 10 leidnud, et on ebatõenäoline, et

kõrvalboksist õhu kaudu leviv sigaretisuits on häiriv määral, mida saaks pidada VangS § 55 lg

2 rikkumiseks.

13. Eelnevast järeldub, et Tallinna Vangla on taganud mittesuitsetavatele kinnipeetavatele

võimaluse jalutada eraldi suitsetajatest. Vanglal on kaalumisruum, kuidas seda täpsemalt

korraldada, ning vastustaja selgituste (otsuse p 12.5) järgi on vangla erinevates üksustes

rakendanud erinevat praktikat. Tunnistaja K. Aupaju ütlustest ja vastustaja selgitustest ilmneb,

et kaebajale on selgitatud, et esimeses üksuses tuleb alati enne jalutama minekut valvurile oma

tahet väljendada. Kaebaja seletuste põhjal järeldab kohus, et ka kaebajale on see kord teada,

kuid tema väitel ei võimaldata talle alati eraldi jalutamist. Kaebaja väide ei ole tõendatud.

Kaebaja väitis kohtuistungil, et ei mäleta valvurite nimesid, kes eraldi jalutamist takistasid.

Kaebaja väidab küll, et tema pöördumised vanglale on kadunud või menetlemata, kuid ei ole ka

väitnud, et oleks pöördunud vangla poole konkreetsetel juhtudel eraldi jalutamise takistamisel.

Kohus peab veenvaks vastustaja seisukohta, et olukorras, kus kaebaja on väga arvukalt esitanud

kaebusi ja taotlusi Tallinna Vanglale väga erinevates küsimustes, poleks ta pöördunud

keeldumise peale taolises olukorras. Kohtule teadaolevalt on kaebajale õiguskaitsevõimalused

pöörduda vastustaja või kohtu poole teada ning ta on seda ka aktiivselt kasutanud.

14. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu,

et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui

3-16-2285

8(9)

neile on tagatud ühesugused õigused (nt Riigikohtu 3-3-1-20-08, p 24). Kohtu hinnangul ei saa

põhjendamatult

ebavõrdseks

kohtlemiseks

pidada,

kui

vangla

ehitustehniliste

ja

arhitektuuriliste lahenduste tõttu ei ole loodud kõikide kinnipeetavate jaoks sarnaseid

jalutamisvõimalusi, kuid olemasolev lahendus tagab, et täidetud oleks kehtivast õigusest ja

kohtupraktikast tulenev miinimumnõue, st vähemalt üks tund jalutamist värskes õhus.

Praegusel juhul ei ole vaidlust, et jalutamise korraldus Tallinna Vanglas tagab vähemalt ühe

tunni pikkuse jalutuskäigu ning et jalutuskäik toimub värskes õhus. Menetlusosalised ja

tunnistajad on kinnitanud, et jalutusboks on pealt avatud ning kaetud üksnes võrega (trellidega),

kuid mitte katuse või muu kattega. Seega puudub alus järelduseks, et tegemist pole

jalutuskäiguga värskes õhus (vrdl Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-55-16, otsuse p

19). Viidatud otsuses ei pidanud Riigikohus viidatud kohtuasjas nõuetekohaseks jalutusruumiks

jalutusboksi, mis oli ehituskonstruktsioonidega sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli

suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5m

kõrgused avad.

Kohus on jõudnud ka järeldusele, et kaebajale mittesuitsetajana on tagatud võimalus jalutada

eraldi suitsetajatest ning selle takistamine pole tõendatud. Jalutusboksi spordiinventari

paigaldamine ei ole vastustaja kohustus ning selle puudumine ei muuda jalutamistingimusi

õigusvastaseks. Samas ei ole vaidlust, et kaebajale on tagatud seaduses ette nähtud ulatuses

võimalus tegelda kehakultuuriga. Vangla on taganud kodukorrast nähtuvalt graafikujärgselt

spordisaali kasutamise võimaluse ning ka jalutusboksis ei ole täielikult välistatud värskes õhus

võimlemisharjutuste tegemine ning vastustaja on spordiinventari jalutusboksi paigutamist isegi

kaalunud.

15. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et puudub alus pidada Tallinna vangla

jalutamistingimusi kaebusega hõlmatud ulatuses õigusvastaseks ning kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKU KÜSIMUSED

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu

tasumisest vabastatud, mistõttu riigilõiv (15 eurot) jääb riigi kanda. Rohkem menetluskulude

kandmist asjas ei nähtu. Kui menetlusosalised on siiski kulusid kandnud, tuleb need ülejäänud

osas jätta nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1).

17. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ning arvestab asja

lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu

hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud. HKMS § 62 lg-st 6 tulenevalt võib kohus juba vastuvõetud tõendi jätta asja

lahendamisel ka arvestamata. Kaebaja on esitanud 20.02.2017 menetlusdokumentide lisana

tõendid, mille esitamist on põhjendanud sooviga tõendada taotluste esitamist vanglale, aga ka

asjaolu, et esitatud taotlusi pole menetletud ning ebasoodsat suhtumist kaebajasse. Kohus on

seisukohal, et asja lahendamise seisukohalt ei oma mingid tähtsust tõendid vanglaametnike

ametipalkade kohta (tl 53-62p) ning taotluste menetlemisega seonduv (tl 72-76p ning 94).

Kohus tagastab asjasse mittepuutuvad tõendid. Kohus peab asjakohaseks ning on asja

lahendamisel arvestanud kaebaja avaldusi Jõgeva arestimajale ning Tallinna ja Tartu Vanglale

(tl 64-71p), tõendamaks, et kaebaja on mittesuitsetaja ja soovib jalutada eraldi suitsetajatest.

Tõendeid, mis puudutavad kaebaja suhet inspektor-kontaktisikuga (tl 77-93) on kohus pidanud

asjakohaseks, et lahendada kaebaja taotlust jätta tunnistajana üle kuulamata inspektor-

kontaktisik Kaarel Aupaju. Kohus lahendas taotluse kohtuistungil.

3-16-2285

9(9)

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe