3-15-652/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.03.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-652

Haldusasi

N.I.

kaebus

Tallinna

Vanglalt

mittevaralise

kahju

väljamõistmiseks, ja viivisenõudes

Menetlusosalised

Kaebaja — N.I., esindaja v.adv Denis Piskunov

Vastustaja — Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin

Martisen

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada N.I. kaebus osaliselt ja mõista Tallinna

Vanglalt N.I. kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis

summas

(üheksa

sada

kaheksakümmend

kaks)

eurot.

Kohustada

Tallinna Vanglat kandma see summa N.I.

vanglasisesele isikukontole.

2. Mõista Tallinna Vanglalt N.I. kasuks välja

menetluskulud summas 33,12 eurot õigusabikulud

ja 15 eurot riigilõiv. Kohustada Tallinna Vanglat

kandma

välja

mõistetud

menetluskulud

Advokaadibüroo Magnusson arvelduskontole nr

EE287700771001196543.

3. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 19.04.2017. Vastuseks teise

menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus

menetluses.

Kui

menetlusosaline

soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus.

Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist

ning

apellatsioonitähtaja

järgimiseks

peab

menetlusabi

taotleja

tegema

tähtaja

kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.I.t hoiti Tallinna Vanglas 18.04.2011-27.09.2012 vahistatu režiimil ja 28.09.2012-10.10.2012

süüdimõistetuna vastuvõturežiimil. Sel ajal viibis ta lukustatud kambrites ja sai kasutada ühetunnist

jalutuskäiku värskes õhus. Tema kasutuses oli kambris (sh WC) isiklikku ruumi 321 päeval alla 3 m2

ning 221 päeval 3 m2 või enam.

11.10.2012-04.12.2014 viibis N.I. avatud eluosakonnas, kus kambri uks oli lukustatud öörahu ajaks.

Kambris ei olnud WC-d. Ta sai kasutada igapäevast jalutuskäiku värskes õhus ja külastada kord nädalas

spordisaali. Tema kasutuses oli kambris isiklikku ruumi 132 päeval 2,65 m2 ja 653 päeval üle 3 m2.

2. N.I. esitas 04.12.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 43 kuu

jooksul Tallinna Vangla ebainimlikes kinnipidamistingimustes viibimisega.

3. Tallinna Vangla tagastas 25.02.2015 otsusega taotluse 04.12.2011 eelnenud perioodi osas, leides, et

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev 3-aastane taotluse esitamise tähtaeg on möödunud.

Sama vastusega jättis vangla N.I. taotluse perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata.

4. N.I. esitas 16.03.2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse, milles taotles

13.04.2011-04.12.2014 nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes hoidmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 13 320 eurot, millele lisandub viivis seaduses ettenähtud

määras.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2015 määrusega kaebuse ajavahemikku 13.04.2011-

03.12.2011 puudutavas osas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, leides, et kaebaja ei ole kinni pidanud nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Tallinna Ringkonnakohus tühistas

30.03.2016 määrusega halduskohtu määruse ja edastas asja halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole õige jagada perioodi 13.04.2011-04.12.2014 osadeks.

Põhjendatud ei ole vaadelda eraldi perioode, mil kaebaja viibis katkematult Tallinna Vangla kambrites,

mis tema hinnangul ei olnud nõuetekohased.

Puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja kinnipidamistingimused oleks nimetatud perioodil oluliselt

muutunud. Kuivõrd praegusel juhul puuduvad erandlikud asjaolud, mis lubavad väita, et kaebaja pidi

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju lõplikust ulatusest

teada saama juba varem, siis tuleb Riigikohtu lahendeid (3-3-1- 93-13, 3-3-1-20-15) silmas pidades

kahjunõude esitamise 3-aastast tähtaega hakata arvestama alates 04.12.2014, mil lõppes periood, mille

eest isik kahju hüvitamist nõuab. Jätkuva toiminguga tekitatav mittevaraline kahju on muu hulgas

seotud inimväärikust alandava kohtlemise kestusega (põhjenduste p 8). Tallinna Halduskohus võttis

25.04.2016 määrusega kaebuse menetlusse.

6. Tallinna Vangla palus 18.05.2016 vastuses jätta kaebus perioodi 13.04.2011- 17.04.2011 osas läbi

vaatamata, sest kaebus on esitatud vale vastustaja vastu – kaebaja oli sel ajal Põhja Prefektuuri kambris

ja Tallinna Vangla tingimused ei saanud talle kahju põhjustada. Perioodi 18.04.2011-03.12.2011 osas

palus vangla jätta kaebus kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise tõttu HKMS § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata ning perioodi 04.12.2011-04.12.2014 osas rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus jättis 29.07.2016 otsusega kaebuse perioodide 13.04.2011- 17.04.2011 ja

18.04.2011-03.12.2011 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), muus osas rahuldamata (resolutsiooni

p 2) ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 3).

8. Tallinna Ringkonnakohtu 29.08.2016 otsusega nr 3-15-652 otsustas kohus: 1. Võtta menetlusse N.I.

apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsuse peale haldusasjas nr 3-15-652. 2.

Rahuldada N.I. apellatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.07.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-652 ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Riigikohus keeldus oma 28.11.2016 määrusega Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest.

10. 14.12.2016 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses teatas kaebaja, et loobub hüvitisnõudest perioodi

13.04.2011-17.04.2011 osas, mil kaebuse esitaja ei viibinud Tallinna Vanglas.

11. 20.12.2016 määrusega võttis kohus N.I. kaebuse Tallinna Vangla vastu kinnipidamistingimustega

perioodil 18.04.2011-04.12.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 12 280 eurot ja

viivise nõudes menetlusse. Sama määrusega määras kohus asja lahendamisele kirjalikus menetluses,

ning andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHT

12. Kaebaja palub hüvitada kahju, mille on tekitanud vastustaja kaebaja kinnipidamisega

inimväärikust alandavates kambri tingimustes, summas 12 280 Kaebaja viibis Tallinna Vanglas

ajavahemikul 18.04.2011–04.12.2014. Kaebaja väidab, et tundis ennast nõuetele mittevastavates

kinnipidamistingimustes viibimisel alandatuna ja allasurutuna. Teda vaevasid stress ja hingeline

ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne.

13. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on ühe inimese kohta vaba pinda

enamasti umbes 2,5m2 või natuke vähem. Vaba pinda, kust on maha arvutatud mööbli ja inventari alla

jääv ruum on aga vähem kui 1,5m2 inimese kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületa üldpind

4m2 inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas, kus on erineva

suurusega toad, on isiklik ruum alla 3m2 inimese kohta.

14. Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas asuvad tualetid koridoris ja on

üldkasutatavad ning sel ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla üks tund

või rohkemgi.

15. Kaebaja väidab, et vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud

kambritesse 23 tundi ööpäevas. Ka tavakinnipeetavatele on kambriuksed reeglina avatud vaid 4 tundi

ööpäevas. Kõigile on päevas ette nähtud ühe tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15m2 ja

mida jagatakse kõigi kambrikaaslastega.

16. Riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kinnipidamiskambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja

rõske. Paljude kambrite seintel võib seetõttu kohata hallitust. Sellest võib järeldada, et ka ventilatsioon

on puudulik.

17. Kaebaja toob välja,et Tallinna Halduskohus on varem leidnud, et kambrite kunstlik valgustus

Tallinna Vanglas ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lõikes 1 sätestatud nõuetele, vähene

valgustus kurnas kaebaja silmi. Kunstliku valgustuse loomiseks kasutati kahte 75W elektripirni.

Arvestades seda, et inimesed peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega,

siis selliseks tegevuseks on vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Mõõtmistest on selgunud, et 150W

elektripirni kasutamisel on keskmine valgustus umbes 100 luksi (vt Tallinna Halduskohtu lahend asjas

nr 3-06-204).

18. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab Tallinna Vangla ühte 20-minutilist duširuumi

külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Vanglareeglistikuga

(EVR) nähakse ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

19. Kaebaja leiab, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse

eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik

peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -

vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse

seadusest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) artikliga 3 sätestatakse

keeld kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris

EIÕK ja selle lisaprotokollid 15.06.2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 01.01.2006. Seega on

EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lõikest

2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Euroopa inimõiguste kohus (EIK), kelle pädevuses on EIÕK artikli 32.1 kohaselt EIÕK tõlgendamine

ja kohaldamine, on EIÕK artikli 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h

kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK

artikli 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju

hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju

isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kkaebaja rõhutab, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale,

et soovitav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK

artikli 3 rikkumist. 3–4m2 põrandapinna puhul on rikkumise tuvastamisel arvestatud ka muid

kinnipidamisega seonduvaid asjaolusid (vt EIK lahendeid Modarca v Moldova nr 14437/05; Olariu v

Rumeenia nr 12845/08; Fehér v Ungari nr 69095/10; Ciolan v Rumeenia nr 24378/04; Iacov Stancin v

Rumeenia nr 35972/05; Tunis v Eesti nr 429/12; Cojocaca v Rumeenia nr 19548/04; Gurenko v

Venemaa nr 41828/10). EIK on korranud oma seisukohta asjas Tunis v Eesti (punktid 43–49) hinnates

isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas kaebajaga sarnastes tingimustes. EIK lahendis Feher v Ungari on

põrandapinnast tulenev rikkumine tuvastatud vaatamata sellele, et kambrite uksed olid 4 tundi päevas

avatud.

Eesti Valitsusele 05.03.2004 esitatud Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti Tallinna Vanglat puudutavas osas soovitab CPT Eesti

ametivõimudel kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade arvu vähendamiseks Tallinna

Vangla eelvangistusosakonnas, nii et kambrisse paigutatakse mitte rohkem kui neli inimest. Selle

soovituse eiramine Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada

vähemalt kaudse tahtluse (tegevusetusega) panna toime tegusid, mille tõkestamiseks CPT on ellu

kutsutud.

20. Kaebaja, olles heausksena eksitusse viidud Eesti Vabariigi kui õigusriigi kuvandist, arvas kuni

Tunis v Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni, et kannatused ja ebameeldivused, mis talle osaks

said, ongi need, mida VangS § 41 lõikes 1 käsitletakse paratamatult vangistuse või arestiga

kaasnevatena.

21. Hüvitise suuruse hindamisel tuleks kaebaja arvates lähtuda eelpool mainitud EIK praktikast ja

Riigikohtu asjakohastest lahendist, eelkõige lahendist asjas nr 3-3-1-10-14. Viiviste nõudmisel lähtub

kaebaja mh Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja lahendis asjas nr 3-3-1-83-10 (p 22)

esitatud seisukohtadest. Vastustaja kohustus hüvitada kaebajale mittevaralise kahju muutus vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lõigetele 3 ja 7 sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel kahju

tekitamisest. Soovides vältida tarbetuid vaidlusi hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks

muutumise üle, loeb kaebaja, et nõue muutus sissenõutavaks kaebuse esitamise päevast. Pidades mh

silmas HKMS § 38 lõiget 3 ja § 167 lõiget 3 taotleb kaebaja viiviste väljamõistmist täielikult

protsendina põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Viiviste protsendi

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda VÕS § 113 lõikest 1 ning § 94 lõikest 1, viiviste määr (alates

01.01.2015) on 8,05 % aastas.

22. Lisaks juhib kaebuse esitaja tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale kambripinna

arvestamise kohta. Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt Jevšnik v. Sloveenia 5747/10, Tunis v Eesti

429/12) on põhjendatult tõdenud, et kambris asuva WC pindala ei ole arvestatav kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel. Ka Tartu Halduskohus on mitmetes oma seni jõustumata ja jõustunud otsustes

jõudnud samale järeldusele (vt nt Tartu Halduskohtu 16.02.2015 otsus asjas nr 3-14-51791, Tartu

Halduskohtu 14.01.2015 otsus asjas nr 3-14-52357, Tartu Halduskohtu 02.10.2014 otsus asjas nr 3-14-

51258). Tualettruumi pindala mittearvestamist kambri pindala hulka on EIK rõhutanud ka oma

hiljutises Suurkoja lahendis Mursic vs Horvaatia (7334/13).Tuleb lisaks arvestada, et tualettruum on

muust kambrist seintega eraldatud. Samuti on sanitaarruumi näol tegemist eriotstarbelise ruumiga,

mida ei ole võimalik muul viisil kasutada.

Üldiste kinnipidamistingimuste koha pealt on EIK asunud seisukohale, et ühetunnine jalutuskäik

jalutusboksis, milles isiklikku ruumi ei ole üle 3 m2, ei leevenda ruumikitsikusest tulenevaid kannatusi.

EIK on nentinud, et liikumisvõimalus on sisuliselt olematu või leidnud, et see pigem suurendas

probleemi, mitte ei toonud leevendust.

Ka vaid üks kord nädalas dušši kasutamise võimalust on EIK pidanud mittenõuetekohastest

kinnipidamistingimustest tulenevaid kannatusi raskendavaks asjaoluks.

23. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja välja mõista hüvitise 10 eurot iga inimväärikust alandavates

tingimustes viibitud päeva eest.

24. 20.02.2017 esitas kaebaja kohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse märkides, et tulenevalt

Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-18-16 ja teistest sama küsimust lahendavatest lahenditest tuleb asuda

seisukohale, et kaebetähtaja mittejärgimiseks esines mõjuv põhjus ning kaebetähtaeg tuleb ennistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

25. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta.

26. Vastustaja märgib, et Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 asunud seisukohale, et EIK

praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast

õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de

7 ja 9 alusel. Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat

mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999

määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkti 4 kohaselt mõiste põrandapind

ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka EIK

(vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri

pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Sarnasele

seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-50078 (p 10)

arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015 otsuses haldusasjas

nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ja ka Riigikohus oma

lahendis asjas nr 3-3-1-42-15. EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel,

kui see kambris liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum

suurusega 3m2 kuni 3,3m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus

veeta aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik.

VSKE § 7 lõikes 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt

vajalikud

mööbliesemed,

mille

puudumine

omakorda

muudaks

kinnipidamistingimused

õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata

jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs.

Kreeka (Kaebus nr 740/13), 25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas

nr 3-14-52725, p 21). Ka tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku

mööblit.

27. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja perioodil 18.04.2011–19.09.2012 vahistatu staatuses ja

ta viibis seetõttu suletud eluosakonnas. Sel ajal oli kaebajale igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 19.09.2012.

Jõustunud otsusest teada saades rakendati ajaperioodil 28.09.2012–10.10.2012 kaebaja suhtes

VangS § 14 lõiget 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud sektsioonis, kus talle

oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Alates 11.10.2012 paigutati

kaebaja avatud eluosakonna kambrisse, kus kambrite uksed on lukustatud üksnes öörahu ajaks ning

lisaks igapäevasele jalutuskäigule sai kaebaja iganädalaselt spordisaali kasutada.

28. Vastustaja selgitab, et kaebaja liikumispiirang tulenes ajavahemikul 18.04.2011– 9.09.2012 sellest,

et ta oli Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Eelvangistuse sisu on isikult vabaduse võtmine, s.t teatud

ajaks piiratakse isiku liikumisvõimalust ja võimalust realiseerida sellega olemuslikult seotud

subjektiivseid (põhi)õigusi. Vangistust ja eelvangistust pole õige mõista üksnes füüsilise

liikumisvabaduse piiranguna. Kinnipeetava ja vahistatu kogu eluolu seotakse vanglaga — tema

vabadus allutatakse VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on vajalikud kinnipeetava puhul

vangistuse kui karistuse täideviimiseks ning vahistatu puhul kriminaalmenetluses seatud eesmärkide

saavutamiseks.

VangS § 90 lõike 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma

kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline

sidepidamine. Kuna kaebaja liikumispiirang tulenes õigusaktidest, siis tuleb kohtul nimetatud

asjaoluga arvestada ka kaebaja liikumisvõimaluste hindamisel. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis

kaebajale erinevates hõivetegevustes osalemine, sest sel ajal ei pidanud ta oma kambris viibima.

Kinnipeeturegistri andmetel osales või oli kaebajal võimalus osaleda järgmistes tegevustes: perioodil

14.01.2013–03.04.2013 riigikeele õpe A1 tasemel, tunnid toimusid 3 x nädalas kestvusega ca 45min;

perioodil 02.09.2013–18.06.2015 kutseharidussüsteemis õppimine, lõpetas elektriku eriala. Kaebajale

on täiendavaid liikumisvõimalusi andnud lühiajalistel kokkusaamistel käimine perekonnaliikmete ja

ametnikega. Kokkusaamistele ja sealt tagasi saadetakse kinnipeetav vanglaametniku poolt ja selleks

kõnnitakse läbi õue. Lisaks ei pidanud kaebaja kokkusaamiste ajal kambris viibima. Kaebajal on

kokkusaamised toimunud järgmistel aegadel ja isikutega: 01.06.2011 (politseiametnikuga), 30.06.2011

(psühhiaatriga), 18.07.2011 (advokaadiga), 31.01.2012 (advokaadiga), 06.03.2012 (advokaadiga),

07.03.2012 (rahvaloendajaga), 18.05.2012 (advokaadiga). Alates 2012. aasta suvest on Tallinna

Vangla kehtestanud esimese ja teise üksuse kambrites suveaja režiimi, et vähendada kinnipeetavate

poolt akende lõhkumiste arvu. Kaebaja viibis 2012. aasta suvel teise üksuse kambrites 434, 424 ja

esimese üksuse kambris 136. Seoses sellega oli kaebajale tagatud järgmised hüved: 21.05–15.09. anti

üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaator; 01.06–31.08 võimaldati kambrile üks kord nädalas

hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; 01.06–31.08 oli lubatud võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5

liitrit joogivett; 25.06–22.08 anti üks kord nädalas igale kinnise kambri vangile 1,5 liitrit mineraalvett.

29. Kaebajale oli perioodil, mille osas on ta tähtaegselt vangla poole pöördunud, lukustatud kambrites

tagatud väiksem põrandapind kui 3m2 163-l päeval. Nimetatutest 161-l oli kaebajale tagatud

põrandapind 2,8m2, mis erineb alla 3m2 põrandapinnast sedavõrd vähe, et seda on raske tajudagi.

30. Tartu Ringkonnakohus on 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155 leidnud, et kui

vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu

puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise

hüvitise väljamõistmist. Kahju mittetekitamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seegi, et

kõrvalekaldumine 3 ruutmeetri suurusest pinnast oli tegelikkuses väga väike, vaid 0,38–0,33

ruutmeetrit (vastavalt 2,62m2 ja 2,67m2 puhul). Mitme kinnipeetavaga kambris viibides on sellist, vaid

pisut enam kui 10% kõikumist tänaseks kehtestatud 3m2 suurusest ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata

sellest, et see saaks isikule kaasa tuua rahas hüvitatavat kahju. Asjaolu, et periood, mil kaebaja neis

tingimustes viibis, oli suhteliselt pikk, peaaegu aasta, eeltoodut ei muuda. Arvestades perioodi

lühiajalisust, lühemate ajavahemike kaupa ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba

põrandapinda üle 3m2 (kuni 9,2m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi sellisel määral, mis

õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Seda enam, et ka kaebaja ise, tema jaoks väidetavalt

selliseid kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal, ei ole mitte mingilgi moel andnud märku,

et Tallinna Vangla vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel kuidagi tema

õigusi rikuvad või, et need üldse teda kuidagi häiriks.

31. Vastustaja leiab, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalusel perioodil olnud tagatud 3m2 suurune

pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida

ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti

oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3m2 suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust

oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks

saanud olla eelnimetatud 3m2 suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda

tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

32. Tallinna Vangla märgib, et ta tagas kaebajale muud kambri olmetingimustele esitatavad nõuded

ning tagas vaba aja veetmise võimalused. Seega hoiti kaebajat alla 3m2 põrandapinnaga oluliselt

lühemat aega, kui nt kinnipeetavat asjas Tunis vs Eesti.

33. Avatud eluosakondades oli kaebajale väiksem kui 3m2 põrandapind tagatud 132-l päeval. Kokku

viibis kaebaja avatud eluosakonnas 781 päeva. Samas, üksnes kambripinna ebapiisavus ei tähenda

alati, et tegemist oleks kinnipidamistingimuste õigusvastasusega ning et see tooks alati endaga kaasa

hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lõike 1 tähenduses.

34. Vastustaja toob välja, et kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud

seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku

kohta on vähem kui 3m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Samas ei ole tegemist

absoluutsete seisukohtadega. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK artiklile 3

mittevastavuse kindlakstegemisel lähtuda minimaalse raskusastme künnisest. Tegemist on

määratlemata õigusmõistega, mille sisustamine sõltub muuhulgas isiku vanusest, soost, tervislikust

seisundist ning tagajärgedest (nt asjas Kuzmin vs Venemaa, kohtuotsus 25.06.2015, avaldus nr

28917/05). Tingimusi tuleb hinnata nende koosmõjus. Näiteks EIK ei ole pidanud art 3 rikkumiseks

ajutist lühiajalist viibimist olukorras, kus isiklikku ruumi on küll alla 3m2, kuid seda kompenseerivad

muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu,

kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalust väljaspool kambrit viibida (nt raamatukogus) või

osaleda erinevates tegevustes (Murśić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015, avaldus nr 7334/13).

Ka siseriiklikus kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahendis asjas nr 3-4-1-9-14, (p 36)) on leitud, et

kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku

kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku

kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse

kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku

eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Riigikohus leidis samas (p 44), et tuvastamaks

või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne

VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Riigikohus möönis

viidatud lahendis, et 2,5m2 ühe kinnipeetava kohta on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises

kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav (p 37), kuid samas ei ole see siiski nii väike

pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei

tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel

piirduda 2,5m2-ga (p 41).

35. VSkE § 8 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas

viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava

tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks

sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-68-15 märkinud, et väiksemast kui 3m2 põrandapinnast isiku

kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires

(vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-42-15, p 15). EIK on muu hulgas selgitanud, et ülerahvastatusest

tulenevaid negatiivseid tagajärgi võib piisavalt kompenseerida isikule tagatud laialdane võimalus

viibida päeval pikka aega väljaspool kambrit (vt EIK 08.12.2015 otsus asjades nr 40828/12, 29292/12,

69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13: Mironovas jt vs. Leedu, p 139 (käesoleval ajal

veel jõustumata); 28.02.2012 otsus asjas nr 11463/09: Samaras jt vs. Kreeka, p 63; 28.02.2014 otsus

asjas nr 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa, p 51, 24.10.2001 otsus asjas nr 44558/98: Valašinas

vs. Leedu, p-d 103 ja 107). Oluline on, kas kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambrit

piisavad liikumisvõimalused, kusjuures hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu,

kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab.

Eelviidatud otsuses märkis Riigikohus, et vaidlust ei ole aga selle üle, et kaebajale oli vangla

kodukorrast lähtuvalt tagatud võimalus viibida päevasel ajal vähemalt 4 tundi, tavapäraselt aga

äratusest kuni kambrite lukustamiseni väljaspool kambrit ning tegeleda spordi ja muude

resotsialiseerimisele kaasa aitavate tegevustega, sh sai ta töötada väljaspool kambrit majandustöödel.

Ka ei esinenud kambri olmetingimustes muid minetusi kui põrandapinna vähesus ning isikule oli

tagatud seaduses ettenähtud võimalus viibida päevas 1 tund vabas õhus. Kambri kitsikusest tulenevad

negatiivsed tagajärjed said avalduda eelkõige öisel ajal, millel ei saanud kaebajale olla ulatuslikku

negatiivset mõju, sest magamistingimused olid nõuetekohased. Kolleegiumi hinnangul kompenseerisid

kaebaja laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit piisavalt kambri

ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada

inimväärikust alandavana.

36. Vastustaja leiab, et väljatoodud Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka käesoleva haldusasjas

puhul. Neljandas üksuses on kambrite uksed (kaebaja viibis kambris nr 38) lukustatud üksnes öörahu

ajaks, seega sai kaebaja viibida väljaspool kambrite ajavahemikul kell 06.00–22.00. Sektsiooni 4-2,

kus kamber 38 paikneb, koridori suuruseks on 56,4m2. Kaebajal oli võimalus lisaks enda kambrile

viibida ka teistes sektsiooni 4-2 kambrites, mida on koridoris kokku 14. Neljanda üksuse sektsiooni 4-

2 kinnipeetavad saavad jalutuskäigul kasutada jalutusala suurusega 169,8m2. Kuigi kambris 38 ei olnud

kaebajale 132-l päeval tagatud 3m2 põrandapinda, oli ta paigutatud avatud eluosakonda, kus kambrite

uksed olid lukustatud üksnes öörahu ajaks, samuti sai kaebaja kasutada võimalust igapäevaseks

ühetunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning kord nädalas spordisaali külastada. Kaebaja ei eita, et

ta sai neid võimalusi kasutada. Seega on kaebajal olnud täiendavaid liikumis- ja suhtlemisvõimalusi

ulatuses, mis leevendab ebapiisavast kambripinnast tulenevaid võimalikke ebamugavusi. Vastustaja

rõhutab, et kogu vaidlusaluse perioodi jooksul ei ole kaebaja päevagi viibinud tingimustes, kus pinda

oleks olnud alla kehtivas õiguses (VSkE v.r § 6 lg 6) kehtestatud määra.

37. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb selleks, et otsustada, kas kinnipidamistingimused põhjustasid

väärikuse alandamist ning tõid kaasa hüvitamisele kuuluva kahju, eristada ka olukordi, kus täidetud oli

kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud.

Riigikohus on kinnipidamistingimustest põhjustatud kahju hüvitamisega seonduvalt eristanud

olukorda, kus järgitud pole seaduses imperatiivselt sätestatud norme (lahend asjas nr 3-3-1-24-09, p 9).

Kaebaja ei viibinud sellistes tingimustes, kus kambripind ei vastanud siseriikliku kehtiva õiguse

normile.

38. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent

tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab kaebaja õiguste

rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt

vangla poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles vanglale kahjunõude

esitamisel ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist

Tunis vs Eesti, mitte isiklikust kogemusest.

39. VangS § 50 lõikega 2 sätestatakse, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas,

samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele

võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud

muuhulgas seep. Lukustatud kambrites, s.h kartserikambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss

koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Kaebaja on

suurema osa vaidlusalusest perioodist viibinud Tallinna Vangla neljandas üksuses, kus WC juures on

ka pesuruum, milles on kraanikausid koos voolava veega, seega saab isik ennast ka avatud

eluosakonnas elementaarses määras pesta muul ajal kui graafikujärgselt. Ei VangS-st ega ka VSkE-st

tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad

õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas

igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on

kinnipeetavatel lubatud soetada endale veekeedukann vangla kauplusest, lisaks annavad valvurid soovi

avaldamisel alates 2013 aasta veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett

soojendada saaksid. Korra muutmisel pidid kinnipeetavad pöörduma valvurite poole, et veekeedukann

saada, mõne kuu möödudes tagati veekeedukannu kättesaadavus selliselt, et see oli paigutatud

pesuruumi, kus kõik kinnipeetavad seda kasutada said. Alates 2014. aasta suve lõpust on neljanda

üksuse pesuruumidesse paigutatud ka soojaveeboilerid, seega sellest ajast alates on kaebajale olnud

kraanidest kättesaadav ka soe vesi.

Kartseris on kinnipeetavatele pesemiseks eraldi pesuruum, mida kinnipeetavad saavad kasutada

graafikujärgi. Kartserikambrites asub kraanikauss koos voolava (külma) veega, seega saab isik ennast

elementaarses määras pesta ka kambris olles.

Vastavalt VangS § 31 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete, sh veekeetjate,

kasutamine. Eelnevaga on loodud võimalused sooja vee saamiseks, kuna kinnipeetavatele on tagatud

juurdepääs voolavale veele. Kui kaebaja seda võimalust ei kasutanud, siis on tegemist tema enda

subjektiivse valikuga. Tartu Halduskohus on 01.11.2012 otsuses nr 3-12-1775 märkinud, et kui

vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinni peetavale isikule iga päev

pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane.

Kaebaja ei ole tõendanud, et ta vajab tervisliku seisundi tõttu eritingimusi või erikohtlemist. Ka

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise kohustust

vanglal ei ole.

Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud ettenähtud ajal vähemalt kord nädalas

pesema, seega pole vangla tema suhtes õigusvastaselt käitunud. Kuivõrd kaebaja ei ole vaidlusalusel

ajal pöördunud vangla poole seoses ebapiisavate pesemisvõimalustega, võib järeldada, et tegelikkuses

kaebajal hügieeni tagamisega probleeme olnud ei ole.

Seoses kaebaja viitega Euroopa Vanglareeglistikule, mille soovituse kohaselt tuleb kinnipeetavatele

tagada vähemalt kaks korda nädalas pesemine, märgime, et Euroopa Vanglareeglistik on Euroopa

Nõukogu soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad ning tegemist ei ole otsekohalduva

dokumendiga, mistõttu Vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei pruugi tähendada õigusvastast

käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale kohustusi ja kinnipeetavale õigusi

loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa muuta Eestis kehtiva VangS normide sisu

ning ei saa kohustada VangS norme tõlgendama vastavalt Euroopa Vanglareeglistikule. Seda, et

Euroopa Vanglareeglistiku soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, on leidnud ka Riigikohus

lahendis asjas nr 3-3-1-95-08 (p 8), mille kohaselt soovitusliku iseloomuga "Euroopa

Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja

põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide

tõlgendamisel ja rakendamisel.

40. Vastustaja selgitab, et kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt sund- ja/või loomulik

ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka lukustatud kambrites, s.h

kartserikambrites reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Avatud eluosakonna aknad on

avatavad. Vastustaja määnab, et Tallinn Vangla esimese ja teise üksuse kambrite, samuti

kartserikambri akende ees on metallplaadid, seoses millega peab vastustaja vajalikuks selgitada

järgmist. Vangistuse täideviimise eesmärgi (VangS § 6 lg 1) saavutamiseks ja julgeoleku kaalutlustel

(VangS § 66 lg 1) on kinnises vanglas kehtestatud ranged kinnipidamistingimused. Justiitsministri

06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 1 lõike 1 kohaselt on Tallinna Vangla

Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis viib täide vabadusekaotust ja eelvangistust

ning korraldab kriminaalhooldust. VangS § 6 lõikest 1 tulenevalt on vangistuse täideviimise eesmärk

kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangla ülesanne

korraldada vangistuse täideviimist.

Tulenevalt VangS § 66 lõikest 1 korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva

seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 2

kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse

ametnik. Julgeoleku tagamise kohustus sätestatakse VangS mitmetes paragrahvides, nt § 41 lõikes 2, §

19 lõikes 1, § 24 lg 11 punktis 2, § 25 lg 11 punktis 2, § 251 lõikes 1, § 28 lõikes 3, § 30 lõikes 2,

§ 38 lõikes 22 jne. VangS kommenteeritud väljaande § 66 kommentaaride kohaselt tähendab julgeolek

ehk turvalisus kaitstust ohtude eest. Järelevalve on kontroll kinnipeetava üle, mis peab tagama vangla

kui süsteemi normaalse toimimise, kinnipeetava õiguste ja kohustuste täitmise, kinnipeetavate ja

vanglapersonali ohutuse, välistama kinnipeetava põgenemise, kõrvaliste isikute pääsemise vangla

territooriumile ning kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise mitteettenähtud isikutega. Järelevalve

kujutab endast toimingute kogumit, millega tagatakse muuhulgas ka kõigi vanglas viibivate isikute

julgeolek. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja

esemete üleandmine akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist.

Tallinna Vangla kambrites on sund- ja/või loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik

kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev selliselt avatav aken

võimaldab ruume ventileerida.

41. Ventilatsiooni kontrollitakse regulaarselt. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on osaliselt

sund- ja/või loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida

akna küljes asuva õhutusava kaudu, avatud eluosakonnas aknaid avades. Lisaks on kambrites keskküte,

mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase

temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud põhjustel ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse ja rõskuse

kohta kambris usutavad. Samas, kui kaebaja ning temaga samas kambris olnud teised kinnipeetavad

tundsid, et kambris pesu pesemisest tekib niiskus, siis oli neil võimalik taotleda vanglalt vangla riietust,

mille pesemise eest hoolitses vangla. Seega oli kaebajal võimalus hoida ära enda väidetavalt puudulikes

tingimustes kinnipidamist.

Tallinna Vangla pakub kinnipeetavatele võimalust kasutada mõistliku tasu eest vangla pesumaja

teenust. Pesumajas pestakse ja kuivatatakse kinnipeetavate riided, st kinnipeetavatele tagastatakse

puhtad ja kuivad riided. Kaebaja subjektiivne valik on pesumaja teenuse mittekasutamine. Pesumaja

teenuse näol on Tallinna Vangla loodud võimalused riiete pesemiseks ja kuivatamiseks väljaspool

kambrit. Isegi juhul, kui kaebaja peseb ja kuivatab riideid kambris, siis ei ole tegemist sellise

ebamugavusega, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas.

Kuna hallitus tekib niiskuse mõjul, kuid kambrites on piisav ventilatsioon ning ka vangla poolt

erinevates kambrites pisteliselt teostatud õhuniiskuse mõõtmised ei ole kambrites ülemäärase

õhuniiskuse taset näidanud, saab asuda seisukohale, et õhuniiskuse tase ei ole olnud selline, mis

põhjustaks hallituse teket. Seega ei ole usutavad ka kaebaja väited hallituse kohta kambrites. Kuna

kaebaja ei ole kordagi varasemalt vangla poole pöördunud väitega, et kambrites on hallitus, on Tallinna

Vangla seisukohal, et väited kambriseinte hallitamisest on tagantjärgi esitatud ja paljasõnalised.

Kaebaja on suurema osa vaidlusalusest ajast olnud paigutatud sektsiooni 4-2, mille jalutushoovi suurus

on 26,7x6,36m. Vastustaja selgitab, et avatud eluosakondades on suured jalutushoovid, milles on

spetsiaalselt loodud koht pesu kuivatamiseks. Lisaks on avatud eluosakondade kambrites võimalik

pesu kuivatada radiaatoritel ja voodiotstel. Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab

kütteperioodil ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku, seega on pesu kuivatamine võimalik ka

kambrites.

42. Vastustaja toob välja, et kaebaja on Tallinna Vangla nn vanas osas viibinud kokku 781 päeva

(Tallinna Vangla neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kambrid nr 33, 36 ja 39). Kambris 38 ei asu tualett

tõepoolest kambris, kuid kaebaja väited öisel ajal tualetijärjekordade kohta ei ole tõesed. Öisel ajal

tualeti kasutamise soovist annavad avatud eluosakondadesse paigutatud kinnipeetavad valvuritele

märku vastava lambi süütamisega. Valvurid lasevad peale soovi avaldamist kinnipeetava esimesel

võimalusel tualetti.

Õiguskantsler on oma 26.03.2009 ettepanekus nr 7-7/081380/0901979 leidnud, et lühiajaliselt kinni

peetud isikule peab olema tagatud võimalus igal ajal kasutada tualetti. Loomulikult tuleb selle juures

arvestada kinnipidamiskoha iseärasusi, sh valve korraldamise aspekte. Üldreegliks võiks olla, et kinni

peetud isik saab tualetti esimesel võimalusel ja ilma liigse viivituseta, kuid kindlasti mitte hiljem kui

30 minutit peale vastava soovi esitamist. Erisusi tuleb teha isikutele, kelle terviseseisund seda nõuab.

Tallinna Vangla märgib, et on õiguskantsleri soovitusel analüüsinud 2011. aasta vangistussektsiooni

hoonetes öisel ajal, mil kambrite uksed on lukustatud, WC kasutamise võimalusi ja tegelikku praktikat

tagamaks, et kinnipeetav ei peaks tualeti kasutamiseks pärast vastava soovi esitamist ootama enam kui

30 minutit. Kaardistamise tulemusel selgus, et ka kõige sagedamini öisel WC külastamise soovi

avaldamiste ajal (kella 11.15 ja 00.19 vahel) jäi WC kasutamise ooteaeg alla 30 minuti. Seega on

kaebaja väide WC kasutamise ooteaja kohta alusetu. Kinnipeetavatel on võimalik tualetti kasutada

mõistliku aja jooksul pärast sellekohase soovi avaldamist. Kui aga vaadata kaardistamise tulemusi, siis

algas WC-sse soovijate nn tipptund kell 22.15 ja kestis kuni 00.19 ehk peale öörahu algust kahe tunni

vältel. Esimesed kinnipeetavad, kes peale öörahu algust avaldasid soovi WC kasutamiseks, tegid seda

15 minutit peale öörahu algust, mis ei ole mõistlik aeg, kui arvestada sellega, et enne öörahu algust ja

uste lukustamist on kinnipeetaval võimalik WC-d vabalt kasutada. Vanglal on kindel päevakava, mis

on kinnipeetavatele teada ning kinnipeetav saab oma vajadusi selle järgi planeerida. Kinnipeetavad on

teadlikud, et öörahu algab kell 22.00 ning kambrite uksed lukustatakse samal ajal. WC kasutamise

kaardistamine näitas pigem kinnipeetavate soovimatust oma vajadusi planeerida.

43. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei väida, et kunstlik valgus oli ainus valgustus kambris ja loomulik

valgustus puudus. Silmade kurnatus, mida kaebaja välja tõi, võib tekkida ka pikka aega teleri

vaatamisest või mittesobivas asendis lugemisest ning see ei pea olema põhjustatud ainuüksi sellest,

milline on kambris kunstlik valgustatuse aste. Kuna kaebaja ei ole ise olukorra parandamiseks või

muutmiseks midagi ette võtnud (kaebaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal selle probleemiga

vangla poole pöördunud), saab asuda seisukohale, et kambri väidetav vähene kunstlik valgustatus

tegelikult probleemiks ei olnud. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on 11.01.2012

soovinud lugemisprille ja tal diagnoositi presbüoopia ehk vanaeanägevus. Silmade kontrolli tulemused

olid järgmised: OD=1,0; OS=1,0, add+1,25sph. 12.03.2014 vastuvõtul on kaebaja nägemist taas

kontrollitud ning tulemused olid täpselt samad, mis ca 2 aastat varem (OD=1,0; OS=1,0, add+1,25sph).

Seega ei saa kaebaja terviseandmetest järeldada kambrite valgustuse ebapiisavust.

Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb

eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele

esitatavate nõuete kinnitamine“ punkti 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv

aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Määruse nr 38

selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lõikes 1 sätestatule.

Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik endale vangla

kaupluse vahendusel näpitslamp soetada.

44. Eeltoodust nähtuvalt on vangla lähtunud kaebaja paigutamisel õigusaktides sätestatust ning vangla

tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud

need sellised, et oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli avatav

aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku

valgustatuse. Lisaks avatavale aknale oli kambrites osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon.

Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kaebajale on olnud tagatud pesuruumi

kasutamise võimalus, lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

Igal vanglas viibival isikul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul

22.00–06.00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

45. Vastustaja märgib, et vanglas viibivatele isikutele, s.h kaebajale, on tagatud mõningane

meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine,

lühi- ja pikaajalised kokkusaamised). Ca iga kahe nädala tagant oli võimalus laenutada Tallinna Vangla

raamatukogust raamatuid, samuti väljastab vangla ajalehti. Loa alusel väljastatakse kambritesse

isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste

võimaldatakse vanglas viibivatel isikutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste

rahuldamiseks on võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga ning vanglas viibivate isikute

käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm

korda päevas tagas vangla. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset

raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

46. Vastustaja toob eraldi esile, et kuigi kaebaja väidab endale Tallinna Vangla vangistustingimuste

tõttu kahju tekkimist, ei ole kaebaja vangla poole pöördunud kaebustega seoses käesolevas

kahjunõudes väidetud väidetavate puudustega kinnipidamistingimustes. Kaebaja oli Tallinna Vanglas

viibinud ligi 2,5 aastat, enne kui pöördus 02.01.2014, s.o vahetult peale EIK lahendit Tunis vs Eesti

esmakordselt vangla poole teemal, mis puudutas põrandapinda — nimelt soovis kaebaja teada, kuhu

kambritesse ja kui mitme kinnipeetavaga koos ta on olnud paigutatud.

Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub

tal RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma

kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi 19.12.2013 Terki Tunise kaebuse

alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Alles pärast seda esitas kaebaja

04.12.2014 Tallinna Vanglale kahjunõude. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused

tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda

üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks

ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata

jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda

õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati

tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda.

Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud nõue esialgsete

õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku

kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus on 17.12.2015 kohtuotsuses nr 3-14-196 märkinud, et jagab vangla seisukohta,

et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub

tal RVastS § 7 lõikest 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.

Eelviidatud otsuses on ringkonnakohus möönnud, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 24) on

Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks,

ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida, kuid

ei nõustu Riigikohtuga. /…/ Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele

juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Samale seisukohale asub Tartu

Ringkonnakohus ka 12.01.2016 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51155.

Kinnipeetaval ei ole küll õigust valida vanglat, milles ta karistust peab kandma, kuid arvestades, et

kaebaja on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta

tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega (vajadusel kohtusse

pöördudes). Riigikohus on leidnud, et analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla ka muud

taotlused ja kaebused, mis aitavad sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida (Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-47-08, p 22).

47. Vastustaja leiab, et jätkuvalt peaks vahistatu ja kinnipeetava jaoks siiski primaarne nõue olema

haldusakti andmise, toimingu sooritamise või toimingu lõpetamise nõue. Ka EIK arvates ei ole rahaline

hüvitis piisavalt tõhus õiguskaitsevahend ebakohaste kinnipidamistingimuste vastu siis, kui isik on

jätkuvalt kinnipeetav, kuna sellisel nõudel ei ole preventiivset toimet selles mõttes, et see ei hoia ära

väidetava rikkumise jätkumist ega taga kinnipeetavatele paremaid tingimusi. Sellisel juhul tuleb

õiguskaitsevahendi kaudu tagada isiku olukorra parandamine (vt Kanakis vs Kreeka (nr 2), kohtuotsus

12.12.2013, avaldus nr 40146/11). Ainult juhul, kui on ilmne, et kahju ei oleks olnud sellisel moel

võimalik ära hoida, on põhjendatud kohe kahju hüvitamise nõude esitamine.

Vastustaja rõhutab, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist ligi 3 aastat. Isegi kui möönda,

et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks

võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et

kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis

lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lõikest 1

tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud apellandi õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju

ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul

oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu vastustaja

arvates siin Riikohtu poolt lahendis asjas nr 3-3-1-90-11 (p 19) väljaöeldud seisukohad. Riigi

eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks

õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lõike 1

eesmärgiga.

Vastustaja leiab, et küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja

jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lõikes 1 nõutakse isikult vaid

selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks

lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud,

mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks

selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses, on võimalik, et ka

siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt. Eeltoodust

tulenevalt kuulub hüvitise nõue rahuldamata jätmisele ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise tõttu.

48. Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitise nõudelt viivise nõue ei ole

põhjendatud. Riigikohus on 27.11.2014 kohtuotsuse nr 3-3-1-66-14 punktis 19 sedastanud, et

viivitusintressi (viivise) näeb eraõiguslikes suhetes ette VÕS § 113, mille 1. lõike kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kolleegium on seisukohal, et avalik-

õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS

§ 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ehkki haldusasjas nr 3-3-1-81-13 tehtud otsuse punktis 13 on

kolleegium nentinud, et riigivastutuse seadus ei näe õiguskaitsevahendina ette viivise tasumist, ei ole

need seisukohad omavahel vastuolus, sest viidatud asjas ei pidanud kolleegium otsustama, kas viivis

on avalik-õiguslikus suhtes võimalik olukorras, kus riigivastutuse seadus ega eriseadus seda ette ei näe.

Sellise seisukoha võtmine ei olnud asja lahendamiseks vajalik, sest selles asjas vastustaja toetuse

maksmisega ei viivitanud.

Vastustaja leiab, et viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma

kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on

pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud

varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole.

Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

49. Tallinna Vangla hinnangul on kaebaja poolt esitatud taotlus tähtaja ennistamiseks esitatud

põhjendamatult, kuna käesoleval juhul ei ole kohtul tekkinud kahtlust kaebuse tähtaegsuses, samuti ei

ole vastustaja ühena vastuväidetest leidnud, et kaebus ei oleks kohtule esitatud tähtaegselt. Vastustaja

on teadlik kaebaja poolt viidatud kohtulahenditest ning seisukohast, et ka vandeadvokaadist esindajalt

ei saa eeldada kohtusse pöördumise tähtaegadest arusaamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

50. Kohus märgib kaebust lahendama asudes, et kuivõrd kaebuse esitaja on esitanud kohtule lõplike

seisukohtade esitamise tähtaja jooksul kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis tuleb kohtul esmalt võtta

seisukoht kaebuse esitaja taotluse suhtes.

Vastustaja on märkinud, et taotlus on põhjendamatu, kuivõrd käesolevas asjas ei ole kaebuse tähtaegsus

vaidluse all.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud kaebuse menetluse

lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning kohus võttis kaebuse menetlusse leides, et kaebus on

tähtaegne (20.12.2016 määrus), siis puudub vajadus kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks

eraldi määrusega. Kohus leiab jätkuvalt, et kaebus on tähtaegne, millest tulenevalt jätab kohus kaebaja

taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tähelepanuta.

51. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste

kinnipidamistingimustega ajavahemikus 18.04.2011 kuni 04.12.2014 tekitatud mittevaraline kahju, on

põhjendatud.

Kaebus on menetluses seoses kambripinna väiksust, ventilatsiooni ja sellega seotult niiskust (riiete

pesemise ja kuivatamise vajadusest tingituna), valgustust ning tualeti kasutamist, jalutuskäiku

(pisikeses jalutusboksis) ja hügieeni puudutavate väidetega.

52. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat Tallinna Vanglas ajavahemikul 18.04.2011 kuni

04.12.2014 kokku 1228 päeva. Vangla kinnitusel hoiti kaebajat 18.04.2011–27.09.2012 vahistatu

režiimil, 28.09.2011–10.10.2012 hoiti kaebajat vastuvõturežiimil ning 11.10.2012–04.12.2014 hoiti

kaebajat süüdimõistetuna vangla avatud osakonnas (tl 161 ja pöördel, I kd). Avatud osakonnas oli

kaebajal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul 06.00-22.00 viibida väljaspool oma elukambrit, kuna

kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed avatud.

53. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva

süüdimõistetuna oli kaebaja paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kus talle oli kogu

vahistatu režiimil hoidmise ajal tagatud igapäevane ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja ei

eita, et ta sai jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab jalutusboksi väiksuse üle. Vaidlust jalutusboksi

mõõtmete üle ei ole, samuti selle üle, et jalutusruumi jagati kambrikaaslastega.

54. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lõike 1

kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamisega.

Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja rikkunud

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud

rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.

Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja vanglasisesel

paigutamisel elukambrites oli õigusvastane, kas selle tegevusega alandati süüliselt kaebaja

inimväärikust ning kas see vangla õigusvastane tegevus sai kaebajale väärikuse alandamise läbi

tekitada mittevaralist kahju. Samuti see, kas selline kahju tuleb hüvitada rahas.

55. EIÕK artikli 3 ning PS § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda

ega karistada. VangS § 41 lõikega 1 sätestatakse, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 36), et

riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud

karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega

paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga

seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused

võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise

käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased

kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub

mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, kas vangla toimis õiguspäraselt ja järgis VangS § 41 lõikest

1 tulenevat kohustust kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et

karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis vanglas

kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

Kindlasti ei saa inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks lugeda kõiki toiminguid, mille adressaat

leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut,

mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa

isiku põhiõiguste moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline

läbielamine, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt

rikkunud tema põhilisi inimõigusi. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused

ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud

raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi lahend asjas nr 3-4-1-50-14, p 33).

56. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-15 punktides 13, 14 ja 15 märkinud, et EIK on selgesõnaliselt

keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta

muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79). […] EIK on

leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4m2 isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine

loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK artikli 3 rikkumisega. Need nõuded

on järgmised: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval

mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa,

p 148). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3m2 kuni 4m2, saab EIÕK artikli 3 rikkumisega olla

tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus

jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák vs Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 57, käesoleval ajal veel jõustumata). EIK on samas leidnud, et

ka 3m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida

väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev vs Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov vs Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić vs

Horvaatia, p 56).

VangS § 45 lõike 1 (kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis) kohaselt kehtestab kambri suuruse ja

kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister VSkE-s. VSkE § 6 „Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine“ lõikes 6 sätestati kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetavale

on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas

redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3m2. Kaebusega hõlmatud

ajavahemik 18.04.2011–04.12.2014 jääb nii kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega kui

alates 01.01.2014 jõustunud redaktsiooni kehtivusaega.

Kohus märgib, et Riigikohus asus lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri

põrandapind 2,5m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks

eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka

aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka

asjas nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad

väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3m2 suuruse isikliku ruumi puhul. Asja nr 3-3-1-16-16

lahendis (p 11) täpsustas Riigikohus, et kui kinni peetava isiku käsutuses ei ole vähemalt 3m2

põrandapinda, loob see asjaolu tugeva eelduse, et tegemist võib olla alandava kohtlemise ja EIÕK art

3 rikkumisega. Väiksemast kui 3m2-sest põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid

võivad aga leevendada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh

kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samuti on oluline kohtlemise kestus

(vt Riigikohtu lahendeid asjades 3-3-1-42-15, punktid 14 ja 15 ja 3-3-1-68-15, p 18). Isiku olukorda

raskendavad muud puudused on olulised siis, kui isikut on hoitud kambris, milles ühe isiku kohta on

isiklikku ruumi 3–4 m² (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-42-15, p 14).

57. VSkE § 7 lõike 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid;

isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi;

võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15

(p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat

põrandapinda tuleks arvestada ilma mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas

vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu

põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani. Küll aga tuleb kambri põrandapinnast välja arvata

WC alune põrandapindala ning seda nii juhul kui WC asus kambris kui ka juhul kui see asus kambrist

väljas pool (7334/13: Muršić vs Horvaatia, p 114 suurkoja otsus 20.10.2016).

58. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 49-60, II kd). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris

viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris

viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas

kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja

kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

59. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus ruutmeetrites ühe

inimese kohta olnud väga erinev. Selle perioodi sees on perioode, mil kambripinda oli piisavalt isegi

hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus

2,5 m2 kuni 3 m2 ning selliseid, mil põrandapind isiku kohta jäi alla 2,5 m2. Seega tuleb eraldi hinnata

kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

Arvestades otsuse punktis 54 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja paigutamise kohta (tl

49-60, II kd), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist.

Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 18.04.2011 kuni 04.12.2014 kohta. Selles asjavahemikus esines

perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis vastab

alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem (133 päeva suletud lukustatud kambris ja 652

päeva avatud osakonnas so kokku 785 päeva). Samuti oli kaebaja teatud hulga päevi tingimustes, kus

kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2),

kuid alla 3 m2 (239 päeva suletud lukustatud kambris ja 132 päeva avatud sektsioonis). Kaebaja viibis

kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 st isegi alla enne 01.01.2014 kehtinud

miinimumtaset 168 päeva (suletud lukustatud kambris) jooksul.

60. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.

Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav

minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK on ka leidnud, et juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab

EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel,

et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 (p

44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud

vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

60.1. Kohus leiab poolte seisukohti ja tõendeid analüüsides, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et

18.04.2011-27.09.2012 oli kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu staatuses.

VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

Tallinna Vangla on kohtule selgitanud, et erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt

liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse

ja elektroonilise järelevalve all. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna

viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega.

Lisaks viibis kaebaja alates 28.09.2012 kuni 10.10.2012 Tallinna Vanglas küll süüdimõistetuna, kuid

kinnisel režiimil vastuvõtuosakonnas ehk tegu oli tema jaoks eelkirjeldatuga sarnase olukorraga.

60.2. Kohus on seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus

kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 (so kokku 407 päeva osas).

Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSKE § 6 lõikele 6, sest

vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus

EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1.

Kohus märgib veelkord, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu

veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks kasutatav väljaspool selle otstarvet, mistõttu

oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse

isikliku ruumi olemusega.

Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi

majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi

arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses

imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“ (RKHK 10.09.2009 otsus, p 9).

Käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud kohtu arvates vähemalt osal kaebuses käsitletud

ajavahemikul vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba

põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega

kaasnevad.

Kohus märgib ka, et EIK on järjepidevalt alates 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa

(punktis 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli

3 rikkumine. Kohus märgib, et peab loomulikuks ja vältimatuks, et Eesti Vabariigi riigivõimu teostavad

asutused (käesoleval juhul siis eelkõige vanglate tegevuse eest üldiselt vastutav Justiitsministeerium ja

vanglad ise) hoiavad end jooksvalt kursis neid puudutava EIK kohtupraktikaga ja võtavad vajadusel

viivitamatult tarvitusele meetmed Eestis selles väljendatud siduvate seisukohtade järgimiseks. Seega

on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud

riigiorganite teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt

raske hooletuse vormis.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna

Vanglas kinnipidamise ajal 18.04.2011-04.12.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise

kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 selle aja eest, kus kaebaja

viibis lukustatud kambris ja tema isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2 so 407 päeva osas.

60.3 Ajavahemikul 11.10.2012–04.12.2014 viibis kaebaja vangla avatud osakonnas. Kaebaja viibis

sel ajavahemikul kambrites nr 38 ja 82 (kartserikamber). Sel ajavahemikul oli kaebajale igal päeval

tagatud küll vähemalt 2,5 m2 isiklikku ruumi, kuid 132-l päeval jagus kambrites viibinud isikute kohta

kambripinda vähem kui 3 m2 (tl 174 pöördel kuni tl 181, I kd). Kaebajal tuli 132-l päeval viibida oludes,

kus põrandapind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Vastustaja kinnitusel viibis kaebaja

süüdimõistetuna avatud eluosakonnas (tl 161 pöördel, I kd). Kartserikambris nr 82 viibides oli

kaebajale tagatud isiklikku ruumi igal päeval 9,2 m2 ning seetõttu ei pea kohus isikliku ruumi vähesust

kartserikambri nr 82 puhul kõne alla tulevaks. Kaebaja avatud eluosakonnas viibimise ajavahemiku

osas tuleb siin Riigikohtu lahendi asjas nr 3-4-1-9-14 (p 44) järgi hinnata seda, milline oli kaebaja

tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused ebapiisava pinnaga kambrites

hoidmise perioodil. Olgugi, et kaebajal oli vaadeldavast perioodist 132-l päeval isiklikku ruumi vähem

kui 3m2, oli kaebajale avatud eluosakonnas viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda

väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning

kogu päeva kuni öörahuni (VSkE § 8 lg 1) eluosakonnas. Lisaks osales kaebaja hõivetegevustes:

14.01.2013–03.04.2013 osales kaebaja riigikeele õppel (3x nädalas kestvusega 45 minutit) ning

02.09.2013–04.12.2014 oli kaebaja omandamas elektriku eriala (tl 161 pöördel, I kd).

Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kambripinda puutuvalt jätta rahuldamata kogu perioodi osas, mil

kaebaja viibis süüdimõistetuna avatud sektsiooni kambris ning tal oli selles kambris viibimise ajal

isiklikku ruumi üle 2,5m2, kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambris viibimise

ajal raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris. Kaebajale oli avatud kambris viibimise

ajal tagatud võimalus viibida ka väljaspool kambrit, samuti võimaldati kaebajale ühetunnine

jalutuskäik värskes õhus.

61. Lisaks napile kambripinnale on kaebaja kaebuse nõude põhjendamisel viidanud erinevatele

probleemidele seoses kinnipidamistingimustega (ebapiisav valgustus ja ventilatsioon; niiskus (riideid

pestakse ja kuivatatakse samas elukambris); vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus duši all;

tualetid koridoris ja ebapiisav jalutusaeg pisikesel pinnal.

61.1. Kohus märgib, et vastustaja on vastuses kaebusele (tl 162 pöördel, I kd) selgitanud, et kambrites,

kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega (mh kartserikambrites) ning kambris on

lubatud seep. Seega sai isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. VangS § 50 lõikega 2

sätestatakse, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse

kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve

võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti.

Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1) märkinud, et VangS §

50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust sagedamini

dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud seda tagama.

Vastustaja on märkinud, et kinnipeetavatele on vangla kauplusest kambrisse lubatud soetada

veekeedukann, lisaks annavad valvurid vastava soovi avaldamisel alates 2013. aasta veebruarist

kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu vangla poolt. Samuti on üksuse, milles kaebaja viibis,

pesuruumi 2014. aasta suve lõpust alates olnud paigutatud soojaveeboilerid ning seega on kaebajal

alates sellest ajast olnud võimalik kasutada sooja vett igapäevaselt otse kraanist. Kohtu hinnangul olid

kaebajal isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks olemas inimväärikusele vastavad piisavad võimalused.

61.2. Ventilatsiooni kohta märgib vastustaja (tl 163, I kd), et lisaks Tallinna Vangla kambrites (sh ka

kartserikambrites) toimivale sund- ja /või loomulikule ventilatsioonile on kambris viibijatel võimalik

õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinniste kambrite ja kartserikambrite

akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista

õhuvahetust. Käesolevas asjas nende väidete üle vaidlust ei ole.

Õhupuuduse korral olnuks kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et

saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks

seoses väidetava puuduliku ventilatsiooni probleemiga kunagi varem vangla poole pöördunud ning ka

vastustaja poolt esitatud tõenditest ei ilmne, et kaebaja seda teinud oleks (tl 196–198, I kd).

Ventilatsiooni puudulikkust puudutavad väited on kaebuses väga üldsõnalised. Vastustaja kinnitusel

kontrollitakse ventilatsiooni toimivust vanglas regulaarselt ning seda on kinnitanud ka Riigi Kinnisvara

AS (tl 185, I kd). Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Kohus

leiab, et arvestades Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites nii loomulikku ventilatsiooni kui

sundventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva

õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni ebapiisavuse osas põhjendatud.

Vastustaja on märkinud, et vanglariietuse pesemise ja kuivatamise eest hoolitseb vangla ning vangla

pakub kinnipeetavatele ka pesumajateenuse kasutamise võimalust, mõistliku tasu eest. Pesumajast

tagastatakse aga puhtad ja kuivatatud riided. Seega on vangla pesumaja teenuse kasutamise võimaluse

näol loonud kaebajale võimaluse pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit. Kütteperioodil tagab

vastustaja kinnitusel kambrites olev keskküte ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku (tl 163 pöördel,

I kd,), vajadusel ka pesu. Valdava osa vaadeldavast ajast viibis kaebaja sektsioonis 4-2, kus tal oli

võimalik kuivatada pesu ka jalutushoovis selleks loodud kohas. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja pesi

ja kuivatas riideid kambris, ei ole sellest tingitud kambri niiskuse suurenemise näol tegemist seesuguse

ebamugavusega, mis ületaks väärikuse alandamise künnise.

Lisaks on vanglas vastustaja kinnitusel teostatud pisteliselt niiskusmõõtmisi ning mõõtetulemused ei

ole ülemäärase niiskuse taset näidanud. Kaebaja üldsõnalised väited niiskuse tõttu tingitud hallituse

kohta kambrites ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud.

61.3. Vastustaja on selgitanud, et kambrites asus aken, mis tagas kambri loomuliku valgustatuse ning

ka kunstlik valgustatus tagas kambri piisava valgustatuse (tl 164, I kd). VangS § 45 lõikest 1 tulenevalt

tuleb kambris piisav valgustatus tagada kunstliku ja loomuliku valgustuse koostoimes. Kaebaja ei ole

kambrite kehva valgustatuse teemal varasemalt vangla poole pöördunud (tl 196–198, I kd) ning ka

tervisekaardi väljavõte kaebaja terviseandmete kohta lubab järeldada, et kaebaja nägemine ei ole

Tallinna vanglas viibides halvenenud (tl 188 pöördel ja tl 191, I kd). Seega ei saa kaebaja

terviseandmetest järeldada kambrite valgustatuse ebapiisavusest tingitud nägemise kurnatust või

tervise halvenemist.

61.4. Kohus leiab, et ka kaebaja etteheide jalutusboksi suuruse ja selle kasutamise kohta on üldsõnaline.

Kuna kaebaja ei ole pidanud vajalikuks välja tuua, kuidas ja milles jalutusboksi suurus ja selle

kasutamine on seotud talle mittevaralise kahju tekkimisega, jätab kohus selles osas kaebaja väited

tähelepanuta. Sellised üldised loeteluna esitatud etteheited jätavad kahtluse, et kaebaja ei ole tegelikult

tema poolt loetletud kinnipidamistingimusi erilisi kannatusi põhjustatavatena tajunud ning on esitanud

võimalikke puudusi ainult kahjuhüvitise põhjendamise ja suurendamise eesmärgil. Eelnevast

tulenevalt ei anna kaebaja tõendamata väited alust lugeda vastustaja tegevust õigusvastaseks nendes

käsitletud osas. Liiatigi on vastustaja kinnitanud, et kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast

sektsioonis 4-2, ning sai jalutuskäikudel käia jalutushoovi, mille suuruseks on 26,7 m x 36 m.

61.5. Vaadeldaval perioodil viibis kaebaja vastustaja kinnitusel vaid ühes tualetita kambris (kamber

nr 38). Õiguskantsler on oma 26.03.2009 ettepanekus nr 7-7/081380/0901979 leidnud, et lühiajaliselt

kinni peetud isikule peab olema tagatud võimalus igal ajal kasutada tualetti. Loomulikult tuleb selle

juures arvestada kinnipidamiskoha iseärasusi, sh valve korraldamise aspekte. Üldreegliks võiks olla,

et kinni peetud isik saab tualetti esimesel võimalusel ja ilma liigse viivituseta, kuid kindlasti mitte

hiljem kui 30 minutit peale vastava soovi esitamist. Erisusi tuleb teha isikutele, kelle terviseseisund

seda nõuab. Vastustaja kinnitusel on kinnipeetavatel võimalik tualetti kasutada mõistliku aja jooksul

pärast sellekohase soovi avaldamist, kusjuures analüüsinud tualeti kasutamise sagedust ja võimalusi,

selgus vastustaja kinnitusel, et tualeti kasutamise ooteaeg jäi alla 30 minuti. Arvestades, et kamber

nr 38 on avatud eluosakonna kamber, viibis kaebaja tualetita kambris lukustatult üksnes öörahu ajal,

seega 22.00–06.00. Muul ajal ei ole kaebaja puhul põhjust rääkida tualetti pääsemise ooteajast, kuivõrd

avatud kambris viibides oli kaebajal väljaspool öörahu võimalik kasutada tualetti vahetult vastavalt

vajadusele. Kaebaja terviseandmetest (I kd, tl 187–193) ei nähtu, et kaebaja terviseseisund oleks

nõudnud kaebajale erisuste tegemist. Kohus leiab, et kaebaja väited pikkadest tualeti ooteaegadest on

tõendamata ja need tuleb lahendi tegevusel arvestamata jätta.

61.6. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud tõendada ja kohut veenda, et olmetingimused

vanglas olnuks sellised, mis ebapiisava põrandapinna mõju kaebajale oleks suurendanud.

62. Kohus leidis otsuses juba eespool (p 60.3), et kaebaja hoidmine mitmel perioodil avatud sektsioonis

kambrites, kus kaebajal oli ruumi vähem kui 3m2, ei ületanud inimväärikuse alandamise künnist

määral, mis tingiks selles osas kaebuse rahuldamise ja kahju rahalise hüvitamise. Küll aga leidis kohus,

et kaebajale tuleb välja mõista hüvitis aja eest, kus kaebaja viibis lukustatud kambris ja tema isiklik

ruum kambris jäi alla 3 m2.

63. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures

RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus

oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu

30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu

05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on

täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja

summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole

ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK

07.05.2013 otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

Kohus leiab, et hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates eristada olukordi, kus täidetud oli kehtiva

õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud ei olnud. Antud

juhul pidi kaebaja viibima alla 2,5 m2 põrandapinnaga isiku kohta lukustatud kambris kokku 168 päeva

ja üle 2,5 m2 kuid alla 3 m2 kambris 239 päeva.

Lisaks tuleb käesoleval juhul hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid:

- Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud alates 11.10.2012 – 04.12.2014 võimalus päevakava

järgselt liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni pikkuseks

jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga.

- Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised, mis

kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kambris oli olemas osaliselt avatav aken mis

tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes

valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas

keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee

soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele

dušši kasutamist 1 kord nädalas, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja

voodipesu, mida regulaarselt vahetati. Kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus (ajalehed,

raamatute laenutamise võimalus, televiisorid ja raadiod kambrites vastavate lubade alusel,

suhtlemispiirangute puudumisel ka kirjavahetus ja kokkusaamised).

- Kaebaja ei ole viibinud lukustatud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva õiguse

järgi väga pikki ajavahemikke järjest;

- Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikka aega.

Samas on nende ajavahemike seas päevi, mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem. Samuti näitab

paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise tendentsi alates 05.08.2012.

64. Arvestades kõike eelpooltoodut peab kohus põhjendatuks rahaline hüvitis välja mõista summas 982

eurot. Väljamõistetav summa tuleb kanda kaebaja vanglasisesele isikuarvele.

65. Kaebaja palus hüvitiselt välja mõista ka viivised protsendina põhinõudest alates kaebuse

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kaebaja leidis, et viiviste protsendi kindlaksmääramisel tuleb

lähtuda VÕS § 113 lõikest 1 ning § 94 lõikest 1, viiviste määr (alates 01.01.2015) on 8,05 % aastas.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebuse esitaja taotlus viiviste väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata, kuna viivise tasumist õiguskaitsevahendina mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt

riigivastutuse seadus ette ei näe. Viivise nõue oleks seega põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik

on oma kohustuse täitmisega avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega

või on pidanud isiku raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema

tekkinud varalist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei

ole.

66. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse osaliselt so 8% ulatuses.

Kaebuse esitaja on palunud vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud summas 414 eurot (vt tl

203-204, I kd) ja 15 eurot riigilõiv (ülejäänud riigilõivu osas oli kaebaja selle tasumisest menetlusabi

korras

vabastatud).

Kaebuse

esitaja

palub

õigusabikulud

kanda

arvelduskontole

nr

EE287700771001196543 Advokaadibüroo Magnusson.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes HKMS § 108 lg 2 leiab kohus, et Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja

kasuks välja mõista õigusabikulud summas 33,12 eurot ja riigilõiv summas 15 eurot. Nimetatud osas

on õigusabikulud ka põhjendatud ja vastavad asjas tehtud tööle. Vastustaja ei ole õigusabikulude

suurusele sisuliselt ka vastu vaielnud. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik