2-16-9279/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. märts 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-9279

Tsiviilasi

IV ja P-RV hagi AV vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 5. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

IV ja P-RV apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

Kummagi hageja osas 1 485 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): IV (isikukood XXXXXXXXXXX)

ja P-RV (isikukood XXXXXXXXXXX), nende ühine

seaduslik esindaja KM ja ühine lepinguline esindaja

Danil Lipatov

Kostja (vastustaja): AV (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kostja 3. märtsi 2017 taotlus kahe täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks ja võtta viidatud kuupäeva menetlusdokumendi lisad toimikusse.

2. Mitte menetleda hagejate 13. märtsi 2017 taotlust ühe täiendava dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks ja mitte arvestada asja lahendamisel sama kuupäeva

menetlusdokumendis esile toodud uute asjaoludega.

3. Harju Maakohtu 5. detsembri 2016 otsus tühistada osaliselt elatise summa ja selle

tulevikus muutmata jätmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt

järgnevas sõnastatava kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse

punkidele 2 ja 3. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Määrata otsuse täitmise tähtaeg 2017. aasta jaanuari kuni märtsi eest tasutava

elatise igakuiste osasummade 40 eurot (kummagi hageja osas 120 eurot – kokku

240 eurot) kohta selliselt, et need tuleb tasuda kaheksa 15 euro suuruse

osamaksega (kahe hageja osas kokku 30 eurot) koos järgnevate elatismaksetega

iga kuu 10. kuupäevaks alates 10. aprillist 2017 kuni 10. novembrini 2017.

6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Määrata

kindlaks, et pooltel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada.

2 (7)

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt AV (isikukood XXXXXXXXXXX) välja elatis hageja IV

(isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks IV ülalpidamiseks igakuiselt summas

90 eurot

alates

1. jaanuarist 2017

kuni

IV

täisealiseks

saamiseni

9. septembril 2019. Alates 1. aprillist 2017 indekseerida eelmises lauses välja

mõistetud summa sel viisil, et välja on mõistetud igakuine elatis töövõimetoetuse

seaduse § 14 lõigete 1 ja 2 järgi arvutatud töövõimetoetuse päevamäära kaheksa

kordses summas, aga mitte vähem kui eelmises lauses märgitud summa.

3. Mõista kostjalt AV välja elatis hageja P-RV (isikukood XXXXXXXXXXX)

kasuks P-RV ülalpidamiseks igakuiselt summas 90 eurot alates 1. jaanuarist 2017

kuni P-RV täisealiseks saamiseni 24. novembril 2021. Alates 1. aprillist 2017

indekseerida eelmises lauses välja mõistetud summa sel viisil, et välja on

mõistetud igakuine elatis töövõimetoetuse seaduse § 14 lõigete 1 ja 2 järgi

arvutatud töövõimetoetuse päevamäära kaheksa kordses summas, aga mitte

vähem kui eelmises lauses märgitud summa.

4. Määrata kindlaks otsuse täitmise kord järgmiselt:

4.1

Väljamõistetud

elatis

tuleb

tasuda

KM

arveldusarvele

XXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS iga jooksva kuu 10. kuupäevaks,

välja arvatud 2017. aasta jaanuari kuni märtsi eest tasutava elatise igakuise

elatise osasummad 40 eurot (kummagi hageja osas 120 eurot – kokku

240 eurot) tuleb tasuda kaheksa 15 euro suuruse osamaksega (kahe hageja

osas

kokku

30 eurot)

koos

järgnevate

elatismaksetega

iga

kuu

10. kuupäevaks alates 10. aprillist 2017 kuni 10. novembrini 2017 (selgitusse

märkida „Elatisraha, I ja P-RV“).

4.2

KM-l on õigus väljamõistetud elatise käsutamiseks.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Määrata

kindlaks, et pooltel ei tule vastastikku menetluskulusid hüvitada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista tähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. IV (hageja I) ja P-RV (hageja II) esitasid oma seadusliku esindaja (ema) vahendusel

14. juunil 2016 Harju maakohtule hagi AV (kostja, isa) vastu elatise nõudes. Hagejad

täpsustasid oma nõudeid 21. juuni 2016 menetlusdokumendis ja palusid välja mõista

3 (7)

kummagi hageja kasuks igakuise elatisena pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammäärast alates 15. juunist 2016.

Hagi alusena tõid hagejad esile järgmised asjaolud:

 kooselu hagejate ema ja kostja vahel algas 9. septembril 1999 ja lõppes veebruaris

2007;

 kooselust sündis 9. septembril 2001 hageja I ja 24. novembril 2003 hageja II;

 hagejad on ema ülalpidamisel ja kasvatada;

 hageja I igakuised püsikulud on 475,45 eurot ja hageja II osas 389,54 eurot

 ema igakuine sissetulek on brutotöötasu 1 829,06 eurot ja peretoetus 219,18 eurot;

 kostja toetas ja külastas hagejaid viimati veebruaris 2008.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal puudub alaline töökoht ja tema igakuine sissetulek on

väiksem Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Ta on määratud Mõniste

Vallavalitsuse korraldusega oma ema hooldajaks. Enne ametlikku hooldajaks määramist on

kostja olnud ema hooldaja 2010. aasta kevadest. Kohtuistungil pidas kostja võimalikuks

maksta kummagi hageja ülalpidamiseks 50 eurot kuus.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt 5. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus), millega

mõistis kostjalt

kummagi

hageja kasuks välja igakuise

elatise

50 eurot alates

1. jaanuarist 2017. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja määras kindlaks, et

kulusid ei tule hüvitada.

Maakohus tuvastas, et hagejad elavad koos emaga ja kostja ei ole hagejaid majanduslikult

toetanud alates 2008. aasta veebruarist.

Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 p-le 1, § 101 lg-le 1, § 102 lg-le 2 ja

§ 105 lg-le 3.

Mõniste Vallavalitsuse 29. septembri 2015 korraldusega määrati kostja oma ema hooldajaks

ja alates 1. oktoobrist 2015 määrati talle igakuiselt makstav hooldajatoetus 15,34 eurot.

Hooldajatoetus määrati tähtajaliselt kuni 30. septembrini 2016.

Kostja konto väljavõttest nähtuvalt sai kostja 2016. aastal palka 143,96 eurot. Kostja sõnul

töötas ta kuus paar päeva, kui ema ei olnud veel voodihaige, palka maksti ühekordse maksena.

11. novembri 2016 väljastatud arstitõendi kohaselt on kostjal terviseseisund, mis takistab

töölkäimist, võiks alustada töövõimekaotuse protsendi määramist, terviseseisundi hindamise

protsess pooleli. Kostja sõnul hakkab ta aasta lõpust saama töövõimetuspensioni vähemalt

180 eurot kuus, millest kostja on valmis tasuma elatist 100 eurot kuus.

Kohtuistungil selgitas kostja, et tema ema teised lapsed ei ole võimelised ema rahaliselt

toetama, mistõttu ei ole võimalik ema hooldekodusse paigutada. Kostja ema kõige vanem laps

on teadaolevalt vanaduspensionär, teine laps elab hooldekodus, kolmas laps on alates

2006. aastast töövõimetuna kodus ja ülalpeetav. Kostja õde elab ja töötab Tallinnas ning käib

kostjale ja emale üle kahe nädala toitu ja muud tarvilikku toomas.

Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et põhjendatud on kostjalt välja mõista elatis mõlemale

hagejale 50 eurot kuus alates 1. jaanuarist 2017.

4 (7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu

otsuse tühistada ja uue otsusega hagi mõlema hageja suhtes täielikult rahuldada.

Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 PKS § 105 lg 3 kohaldamisel tuleb mh hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada,

mitte aga vähendada tema osa seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike.

Kostja on 46-aastane ja ta ei ole töövõimetu;

 vastavalt kostja pangakonto väljavõttele 20. juuli 2016 seisuga, on viimane hooldaja-

toetuse ülekanne vallavalitsuse poolt tehtud 20. juunil 2016. Seega puudub veendumus,

et kostja on jätkuvalt oma ema hooldaja;

 kohaldamisele kuulub PKS § 98 lg 1, mille kohaselt ülalpidamist saama õigustatud

isikute paljususe korral eelistatakse alaealist last teistele ülalpidamist saama õigustatud

sugulastele. Kostja emal on viis täiskasvanu last ning kostja pole tema ainuülalpidaja;

 kostja ei esitanud põhjendusi ega tõendeid, mis annaksid alust elatist vähendada alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Oma töövõimetust ei ole kostja tõendanud,

teisi lapsi kostjal pole. Kostja teatas kohtule, et on töötu, kuid hiljem selgus, et ta

töötab XXX. Ka kostja pangaväljavõttest selgub, et ta on palka saanud pidevalt;

 maakohus mõistis elatise põhjendamatult välja alates 1. jaanuarist 2017, mitte alates

järgmisest päevast pärast hagi esitamist (15. juuni 2016);

 arvestades asjaolu, et kostja on põhjustanud hagejate pöördumise kohtusse elatise

nõudes, on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik jätta menetluskulud poolte endi kanda,

vaatamata sellele, et maakohus rahuldas hagi osaliselt.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldada vaidlustatud otsuses märgitust

suuremas summas,

samuti

muuta tulevikus makstava elatise

arvutamise korda.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

7. TsMS § 442 lg 5 esimese lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

selgelt ja ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni

lahendamata kostja 3. märtsi 2017 taotlus kahe täiendava dokumentaalse tõendi vastu-

võtmiseks ja hagejate 13. märtsi 2017 taotlus ühe täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks.

Kostja

esitas

oma

tõendid

tähtaegselt

ja

tulenevalt

ringkonnakohtu

selgitustest

21. veebruari 2017 määruses. Osaliselt käsitlevad need ajavahemikku pärast maakohtu otsuse

tegemist. Ringkonnakohus leiab, et tõendite esitamine on TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav ja

need tuleb vastu võtta.

Hagejate täiendav tõend on esitatud hilinenult ja selle esitamise taotlust ei saa tulenevalt

TsMS § 331 lg-st 1 menetleda, sest see tooks kaasa asja lahendamise viibimise. Esitatud

tõendit ei ole vaja selle elektroonilise edastamise tõttu vaja hagejatele tagastada. Samuti ei saa

ringkonnakohus samal põhjusel arvestada hagejate eelviidatud menetlusdokumendis esile

toodud uute asjaoludega.

5 (7)

8. Sisuliselt vaidlevad pooled kahes küsimuses: esiteks, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis

võimaldavad mõista kostjalt välja elatise alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära; teiseks,

kas elatist tuleb maksta alates 15. juunist 2016 või alates maakohtu otsuses märgitud

kuupäevast, st 1. jaanuarist 2017.

9. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et

elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt nt Riigikohtu

13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud

16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kostja tõi esile, et ta on töövõimetu.

Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh

juhul, kui vanem on töövõimetu. Töötukassa 26. jaanuari 2017 tõendi põhjal tuvastab

ringkonnakohus, et kostja on alates 5. jaanuarist 2017 töövõimetu (tl 96). Kuna kostjal

töövõime praeguseks täielikult puudub, siis võib see anda alust hagejate kasuks elatise

väljamõistmiseks väiksemas summas, kui näeb ette PKS § 101 lg 1.

PKS § 102 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest tuleneb, et kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja

varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, ilma sellega kahjustamata

enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega sõltuvad nii elatise alammäärast väiksemas summas

väljamõistmine kui ka apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus sellest, millised vahendid on

kostja käsutuses.

Kostja tõi esile, et ta saab igakuist hooldajatoetust summas 15,34 eurot, selle asjaolu

maakohus ka tuvastas ja apellatsioonkaebusega pole seda vaidlustatud. Hagejad leidsid

13. veebruari 2017 menetlusdokumendis, et kostja peaks saama lisaks töövõimetoetust

337 eurot kuus. Kostja selgitas, et ta sai 2017. aasta veebruari algul toetust 303,75 eurot,

järgmisel kuul 315 eurot. Sellised laekumised tuvastab ringkonnakohus kostja esitatud

arveldusarve väljavõtte järgi (tl 110). Muud regulaarset sissetulekut kostja arveldusarve

väljavõtetest (lisaks tl 28–31) ei nähtu. Maakohus on seega õigesti tuvastanud, et kostja

töötasu (sh muuseumist) oli ebaregulaarne.

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 14 lg 1 järgi on toetuse päevamäär 11,25 eurot. Seega

maksti hagejale veebruari algul välja toetus jaanuari 27 päeva eest (alates 5. jaanuarist 2017)

ja märtsi algul veebruari 28 päeva eest. Selline toetuse maksmise kord nähtub ka TVTS § 17

lg-st 1.

Kokkuvõtvalt saab lähtuda sellest, et kostja igakuine sissetulek on käesoleval ajal ca 350 eurot,

millest põhiosa moodustab töövõimetoetus. Kostja ei ole võimeline maksma kahele lapsele

elatist PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud alammääras (praegu kokku 470 eurot = 2 × 235), sest

tema igakuine sissetulek on sellest summast väiksem ja tal puudub töövõimetuse tõttu

mõistlik võimalus teenida täiendavat tulu. Riigi kehtestatud töövõimetoetuse päevamäär ei

võimalda muude sissetulekute puudumise korral maksta elatist kahele lapsele isegi

alammääras. Ringkonnakohus ei tuvasta, et kostjal oleks sellist vara, mille arvel ta saaks

ülalpidamiskohustust eelviidatud alammääras täita.

10. Eelneva põhjal esineb alus mõista kostjalt hagejate kasuks välja igakuine elatis väiksemas

summas, kui selle näeb ette PKS § 101 lg 1. Selles osas on maakohtu otsus õige, aga

ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluses selgunud täiendavate asjaolude põhjal muuta

igakuise elatise summat tulenevalt sellest, et kostja saab nüüd regulaarselt töövõimetoetust.

Nimetatud asjaoluga arvestamine on TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatav ning kooskõlas TsMS

§ 230 lg-te 4 ja 5 mõttega.

Kuna kostja sissetulekust valdava osa moodustab töövõimetoetus, mida arvestatakse ja

makstakse päevamäära alusel, siis on otstarbekas elatise määramisel lähtuda sarnasest

arvutusviisist. Kalendrikuus on keskmiselt 30 päeva, seega tuleb kostja käsutada olevate

vahenditena eelkõige hinnata selle arvu päevade eest saadavat töövõimetoetust.

6 (7)

Ringkonnakohus leiab, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda,

et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh

ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi

ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-119-15, p 11 kolmas lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et kostja panus hagejate

ülalpidamisse peab olema piisav tagamaks lastele enam-vähem samasugust elustandardit,

mida kostja saab võimaldada endale. Siinjuures tuleb lisaks arvesse võtta poolte praegust

elukeskkonda, aga ka tõsiasju, et kasvav laps peab sagedamini uuendama garderoobi, ja

koolikohustuse täitmisega kaasnevad teatavad kulud, mida kostjal enda ülalpidamiseks ei tule

kanda. Seevastu kostja peab ise kandma ka kulud ravimitele (tl 111). Lastel on lisaks teine

vanem, kes saab samuti anda neile ülalpidamist. Maakohus tuvastas õigesti, et ema brutopalk

on 1 829,06 eurot kuus ja ema saab ka peretoetust 219,18 eurot kuus.

Kalendrikuu keskmisest 30 päeva eest arvestatavast toetusest on eelmises lõigus märgitud

kaalutlustel põhjendatud suunata kaheksale päevamäärale vastav summa kummagi lapse

ülalpidamiseks ja kostjale endale jääb 14 päevamäära summa. Lisaks on kostja käsutuses

hooldajatasu summas 15,34 eurot. Praegu kehtiva töövõimetoetuse päevamäära järgi tähendab

see, igakuine elatis kummalegi hagejale on 90 eurot ( = 8 × 11,25) ja kostja enda käsutusse

jääb keskmiselt 172,84 eurot ( = 14 × 11,25 + 15,34). Maakohtu otsusega määratud elatist

(50 eurot kuus kummalegi hagejale) tuleb suurendada 40 euro võrra kuus.

11. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus küsimust, mis ajast alates tuleb kostjalt hagejate

kasuks elatis välja mõista. Üldjuhul mõistab kohus välja elatise alates hagi esitamisest

(Riigikohtu 17. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 24 teine lõik). Sarnaselt

alammäärast väiksema elatise summaga peab ka elatise maksmise kohustuse alguskuupäeva

edasilükkamine olema tingitud teatavatest erandlikest asjaoludest.

Riigikohus on leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada asjaoluga, et vanem

oleks suuteline kohtuotsust täitma, ning väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud

vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt

17. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20 esimene lõik, ja selles viidatud

7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul

tähendab see, et ka hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemise ajani ei peaks kohtud välja

mõistma elatist, mille tasumine ilmselgelt paneb vanema olukorda, kus tal ei ole enam

võimalik ise toime tulla.

Tagasiulatuva (st enne hagi esitamist) elatise väljamõistmisel saab senise kohtupraktika järgi

arvestada mh ka kohustatud isiku varalist seisundit kohtulahendi tegemise ajal (Riigikohtu

4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 14 viies lõik). Sama põhimõte

kohaldub olukorras, kus erandlikud asjaolud võivad tingida elatishagi rahuldamise hilisemast

kuupäevast kui hagi esitamise aeg.

2017. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 1 järgi on käesoleval aastal üksi elava isiku või

perekonna esimese liikme toimetulekupiir 130 eurot kuus. Ringkonnakohus järgib käsitlust, et

elatise maksmise kohustus, sh tagasiulatuva elatise maksmise kohustus menetluse aja eest, et

tohi panna isikut olukorda, et tema käsutusse jäävad rahalised vahendid osutuvad oluliselt

väiksemaks toimetulekupiiri määrast.

Ringkonnakohus tuvastas eespool p 10 viimases lõigus , et pärast elatise kohustuse täitmist

jääb kostja käsutusse tema enda ülalpidamiseks keskmiselt veidi enam kui 170 eurot kuus.

Võrreldes seda summat toimetulekupiiriga 130 eurot kuus ja võttes arvesse, et kostja saab

töövõimetoetust alates 5. jaanuarist 2017, leiab ringkonnakohus, et kostjale ei saa panna

kohustust tasuda elatist perioodi eest alates hagi esitamisest kuni 2016. aasta lõpuni. Selles

osas jääb maakohtu otsus muutmata.

7 (7)

12. TsMS § 445 lg 1 esimese lause sätestab mh, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks

määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kostja taotles

võimaliku võla ajatamist märkides, et praeguse sissetulekuga ei ole ta suuteline korraga elatist

tagantjärele tasuma. Ringkonnakohus loeb sel viisil avaldatud taotluse piisavaks.

Poolte seisukohtadest ja kostja esitatud arveldusarve väljavõttest (tl 110) nähtub, et kostja on

veebruaris märtsis laekunud toetuse arvel täitnud elatise maksmise kohustuse vastavalt

maakohtu otsusele, st jaanuari–märts 2017 eest tasunud kokku 300 eurot.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja ka laste huvidega piisavalt arvestavaks lahendust, et

võimaldada kostjal maakohtu ja ringkonnakohtu määratud summas elatiste vahe tasuda

mõistliku aja jooksul alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest. Vältimaks kostja käsutusse

jääva sissetuleku osa langemist alla toimetulekupiiri, on otstarbekas ajatada vahepeal

lisandunud elatise summa 240 eurot ( = 2 × 3 × 40) kaheksa kuu peale, sest siis tuleb igal kuul

tasuda kostjal täiendavalt 30 eurot (kummalegi hagejale 15 eurot).

Ringkonnakohus võtab arvesse, et eeltoodust suuremas summas elatise sissenõudmine ei ole

täitemenetluse seadustiku §-des 131 ja 132 ette nähtud piiranguid arvesse võttes tõenäoline.

13. Asja lahendamisel tuleb ringkonnakohtul lõpuks hinnata hagejate nõuet aspektist, et

hagejad soovivad elatise väljamõistmist PKS § 101 lg 2 teise alternatiivi järgi muutuva

summana lähtudes Vabariigi Valitsuse kehtestatavast töötasu alammäärast.

Selliseks indekseerimiseks on ringkonnakohtu hinnangul alust ka juhul, kui elatis mõistetakse

PKS § 102 lg 2 alusel välja alammäärast väiksemas summas, aga käesoleval juhul on

otstarbekas kasutada indekseerimiseks muud alust. Nimelt ei tulene PKS § 101 lg-st 2, et

muutuva summana välja mõistetav elatis peaks igal juhul sõltuma sama paragrahvi esimeses

lõikes viidatud alammäärast.

Alammäärast väiksema elatise väljamõistmise korral on elatise indekseerimisel otstarbekas

arvesse võtta samu asjaolusid ja kriteeriume, mis määravad elatise praeguse summa.

Käesoleval juhul tähendab see, et indekseerimisel tuleb lähtuda töövõimetoetuse

päevamäärast nii nagu selle näeb ette TVTS § 14.

TVTS § 14 lg 2 sätestab, et töötukassa indekseerib töövõimetoetuse päevamäära suurust iga

aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 6 alusel kehtestatud riikliku

pensioni indeksiga, võttes indekseerimisel aluseks jooksva kalendriaasta 31. märtsil kehtinud

päevamäära, kusjuures päevamäära suuruse arvutamisel ümardatakse summa pärast

indekseerimist ühe sendi täpsuseni. Vastavalt TVTS § 14 lg-le 3 avaldab töötukassa kehtiva

päevamäära suuruse oma kodulehel. Sel viisil on töövõimetoetuse päevamäära indekseerimine

seaduses piisava selgusega ette nähtud ja seda saab kasutada ka tulevikus sissenõutavaks

muutuva elatise arvutamisel. Sel viisil tuleb hagejate kasuks välja mõistetud summat

vajadusel korrigeerida alates 1. aprillist 2017, aga laste huve arvesse võttesi ei tohi see siiski

muutuda väiksemaks praegusest elatise summast, st 90 euro kuus ühe hageja kohta.

14. Asjaolude võimaliku muutumise korral saavad nii elatise saamiseks õigustatud isik

(hagejad) kui ka kohustatud isik (kostja) pöörduda kohtusse elatise summa muutmise nõudega

(vt nt Riigikohtu 28. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-16, p 34).

15. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud poolte endi kanda, sest hagi rahuldatakse

osaliselt ja ringkonnakohus ei pea põhjendatuks jaotada menetluskulusid muul viisil.

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm