3-15-3081/8 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.03.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3081

Haldusasi

AK

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

17.09.2015

vastutusotsuse nr 13-7/00517-22 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AK

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Aiki Meister

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.04.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.04.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-3081 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-3081

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ SGA Production (pankrotis) (SGA) põhitegevusalaks oli metallkonstruktsioonide ja

nende osade tootmine. SGA juhatuse liikmeks oli perioodil 30.12.2004-26.11.2010 SJ ning

alates 26.11.2010 ja 20.12.2010 olid juhatuse liikmeteks vastavalt JP ja AK. SGA deklareeris

perioodil 2012. a aprill kuni 2013. a aprill makse, kuid jättis need osaliselt tasumata.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas 16.11.2012 kontrollakti nr 12.2-3/1689-47, milles leidis,

et SGA-l tuleb tasuda maksusumma 14 159,86 eurot. MTA kohustas 05.02.2013 maksuotsusega

nr 12.2-3/1689-48 SGA-d tasuma maksuvõlga summas 12 358,88 eurot ning 24.03.2014

maksuotsusega nr 12.2-3/22269-2 summas 2190,64 eurot.

3. SGA esitas 12.12.2013 Harju Maakohtule avalduse SGA pankroti väljakuulutamiseks.

04.02.2014

esitas

ka

AS FRELOK

Harju

Maakohtule

avalduse

SGA

pankroti

väljakuulutamiseks ning asjad liideti ühte menetlusse. Harju Maakohtu 21.02.2014 määrusega

nimetati SGA pankrotimenetluses ajutine pankrotihaldur. Harju Maakohus kuulutas 27.03.2014

määrusega nr 2-13-58609 välja SGA pankroti (pankroti väljakuulutamise teade tl 35).

4. MTA algatas SGA juhatuse liikme AK suhtes vastutusmenetluse 04.08.2014, mil esitas

halduskohtule taotluse loa andmiseks seada Eesti Vabariigi kasuks kohtulikud hüpoteegid AK

omandis olevatele kinnisasjadele kokku summas 110 085,49 eurot. Tallinna Halduskohus

rahuldas MTA taotluse 05.08.2014 määrusega nr 3-14-51644. Tallinna Ringkonnakohus muutis

04.12.2014 määrusega Tallinna Halduskohtu 05.08.2014 määrust ning andis MTA-le loa AK

omandis olevatele kinnisasjadele hüpoteekide seadmiseks kokku summas 75 086,84 eurot.

5. MTA kohustas 17.09.2015 vastutusotsusega nr 13-7/00517-22 (tl 5-12p, lisa tl 36-37p) AK

tasuma SGA maksuvõlga kogusummas 50 097,15 eurot.

1) SGA maksuvõlg seisuga 17.09.2015 oli 91 497,61 eurot, sh põhivõlg 66 633,69 eurot ja

intress 24 863,92 eurot. Põhivõlg koosneb SGA poolt perioodil 04.2012 kuni 04.2013 esitatud

maksudeklaratsioonides arvutatud tasumisele kuuluvate summade ja nende laekumiste vahest

summas 52 084,14 eurot ning MTA 05.02.2013 ja 24.03.2014 maksuotsustega määratud

maksukohustusest summas 14 549,55 eurot.

2) AK oli perioodil 12.2010 kuni 03.2014 SGA juhatuse liige, kes omas kontrolli ja juhtis SGA

igapäevast majandustegevust. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-st 1 tulenevalt oli AK

SGA seadusliku esindajana vastutav SGA maksukohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise eest.

3) AK-lt nõutakse vastutusotsusega SGA maksuvõla tasumist summas 50 097,15 eurot, mis

koosneb SGA perioodi 11.2012 kuni 04.2013 maksudeklaratsioonides deklareeritud ja tasumata

maksusummadest. Nimetatud summas on maksuvõla tekkimine seotud AK kui SGA juhatuse

liikme juhtimisotsustega, mis olid majanduslikud põhjendamatud, äriühingule kahjulikud ning

tõid kaasa SGA suutmatuse tasuda olemasolev maksuvõlg: AK võõrandas kaks SGA sõidukit

summas 7000 eurot ning kaks SGA kraanat koguväärtuses 21 881,23 eurot, millised summad

SGA-le ei laekunud, samuti maksis AK endale perioodil 11.2012-04.2013 dividende

kogusummas 21 215,92 eurot.

4) SGA on jätnud deklareeritud maksukohustused tasumata, mis tähendab, et AK on SGA

juhatuse liikmena rikkunud tasumiskohustust.

5) AK on rikkunud ka tagamiskohustust. Tagamiskohustuse täitmiseks tuleb juhtida äriühingu

majandustegevust viisil, mille tulemusel äriühingu majanduslik olukord ei halveneks ning

laekuks piisavalt vahendeid äriühingu kohustuste likvideerimiseks. Selle kohustuse

rikkumisena on käsitatavad kõik juhatuse liikme poolt tehtud juhtimisotsused ning juriidilise

isiku nimel tehtud tehingud, mille tulemusena tekib kas vahetult maksuvõlg või juriidiline isik

satub sellisesse majanduslikku olukorda, et maksuvõla sissenõudmine muutub võimatuks.

3-15-3081

3(9)

6) AK on SGA juhatuse liikmena tahtlikult rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme

kohustusi. Maksuvõla tekkimisega otseses põhjuslikus seoses on tasumiskohustuse rikkumine,

mis sai võimalikuks tahtlikust tagamiskohustuse rikkumisest tulenevalt.

6. AK esitas MTA 17.09.2015 vastutusotsusele 14.10.2015 vaide, mille MTA jättis 13.11.2015

vaideotsusega nr 6-1/3051-2 (tl 13-15p) rahuldamata.

7. AK esitas 08.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-4, täiendatud 31.03.2016, tl 56-

57) 17.09.2015 vastutusotsuse tühistamiseks.

1) Nõude suuruse kujunemine ei ole arusaadav ega jälgitav. Esmalt on maksuhaldur

vastutusotsuses märkinud, et summa koosneb äriühingu poolt perioodil 11.2012 kuni 04.2013

deklareeritud, kuid tähtaegselt tasumata maksukohustustest põhivõla osas summas

50 097,15 eurot. Samas on järgnevalt käsitletud seda, et summa koosneb hoopis võõrandatud

sõidukite ja kraanade eest saadud raha laekumata jäämisest ning kaebaja poolt perioodil

11.2012 kuni 04.2013 makstud dividendide summast, s.o ettevõttest välja viidud vara

väärtusest. Ühtlasi on viidatud sellele, et kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal on SGA-l

deklareeritud, kuid tasumata maksukohustusi kogusummas 52 084,17 eurot. Maksuhaldur on

puudulikult selgitanud maksusumma arvutamise metoodikat ja rikkunud MKS § 96 lg-t 3.

Seetõttu ei ole kaebajal võimalik kontrollida, kas temale vastutusotsuses etteheidetav

maksukohustus on õige ning peaks üldse kuuluma tasumisele.

2) Maksuhaldur ei ole vastutusotsuse koostamisel lähtunud uurimispõhimõttest (MKS § 11).

Maksuhaldur on rõhku pannud ainult süüstavate tõendite kogumisele ning jätnud välja

selgitamata tegeliku olukorra. Maksuhaldur on kaebajalt suuliste seletuste võtmisel esitanud

üksnes suunavaid küsimusi, mille eesmärgiks oli negatiivsete asjaolude teadasaamine. Näiteks

jättis maksuhaldur küsimata SGA-le debitoorsete võlgnevuste laekumise kohta. Kaebaja tegi

kõik endast oleneva, et võlgnevusi sisse nõuda ja ettevõtte majanduslikku olukorda parandada.

Näiteks oli OÜ OKV Company (OKV) alates 2011. a veebruarist SGA-le võlgu 50 636,10 eurot

ning kaebaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse, milles palus võlgnevuse ja viivise tasuda.

Samuti andis kaebaja 19.04.2013 käsundi esitada pankrotiavaldus. Ühtlasi tellis kaebaja

AS-lt Krediidiinfo seireinfot OKV kohta, et teada saada, kas on oodata võlgnevuse tasumist.

Kuigi võlgu ei laekunud, oleks nende laekumine taganud kõikide kohustuste täitmise MTA ees.

Peale OKV oli SGA-l veel teisi deebitore. Kohtutäituri käes oli täitmisel 33 600 kroonine nõue

AS Antiseptik vastu, mis jäi rahuldamata. Juhatuse liikme aktiivne tegevus ja püüd ettevõtte

majanduslikku olukorda parandada välistab vastutusotsuse tegemise, kuna maksuotsuse

tegemiseks on vajalik tuvastada juhatuse liikme tahtlus maksuvõla tasumata jätmisel.

3) MTA on jätnud vaidemenetluses tähelepanuta kaebaja poolt vaidele lisatud tõendid, leides,

et need on kaebaja poolt esitatud hilinenult. Kaebaja ei ole tõendite esitamisega hilinenud, kuna

puudub vastav seadusesäte, mille kohaselt tuleks esitada kõik tõendid koheselt maksumenetluse

algatamisel. Riigikohus on 14.11.2007 lahendis nr 3-3-1-47-07 kinnitanud võimalust tõendite

esitamiseks vaide- ja kohtumenetluses. Maksuhaldur ei olnud enne vastutusotsuse koostamist

kaebajalt küsinud, kas astuti mingeid samme selleks, et võlgnevusi sisse nõuda, äriühingu

majanduslikku olukorda parandada ning maksuvõlgnevust vähendada. Selle asjaolu tõendamise

olulisusele juhiti kaebaja tähelepanu alles vastutusotsuses. Kaebajal ei olnud varasemalt

lepingulist esindajat, tema eesti keele oskus on kehv ning maksuhaldur ei selgitanud vajadust

viidatud tõendeid esitada.

4) Vastustaja ei ole tõendanud kaebajal tahtluse olemasolu, vaid on üksnes möönnud, et vara

müük võis olla maksuvõla tasumata jätmise põhjus. Oluline on välja selgitada, kas isiku

eesmärk oli õigusvastane maksuõiguslik tagajärg. Vastustajal lasub selle asjaolu

tõendamiskoormus. Vastustaja on vastutusotsuses hinnanud ainult ühte lühikest perioodi

(11.2012 kuni 04.2013) ja kolme tehingut ning teinud sellest järeldused tahtluse kohta.

3-15-3081

4(9)

5) Kaebaja tegevuse ja SGA maksuvõla tekke vahel puudub põhjuslik seos. Riigikohus on

19.12.2013 otsuses nr 3-3-1-37-13 leidnud, et kui maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui

etteheidetav käitumine või sellest erinevatel põhjustel, ei saa teha sellise maksuvõla osas

vastutusotsust. Praegusel juhul tekkis SGA maksuvõlg summas 50 097,15 eurot ajavahemiku

11.2012 kuni 04.2013 eest, samas on maksuhaldur leidnud, et sõiduauto Mazda ja haagis Respo

võõrandati alles 2014. a-l enne pankrotiavalduse esitamist. Samuti müüdi kraanad alles

28.08.2014 sõlmitud müügilepingu alusel. Seega on maksuvõlg tekkinud ajaliselt varem, kui

kaebajale etteheidetav käitumine ehk sõidukite ja kraanade võõrandamine.

8. MTA palus kaebusele esitatud vastuses (tl 31-33, 60-61) jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebajalt on vastutusotsusega nõutud SGA maksuvõlast üksnes selle osa tasumist, mille on

kaebaja oma juhtimisotsustega tahtliku süülise tegevusega põhjustanud ehk mille võrra on

äriühingust viidud välja vara ja mille arvelt oleks saanud tasuda SGA maksuvõlga, mis tekkis

perioodil 11.2012 kuni 04.2013 deklareeritud, kuid tasumata jäänud summadest.

2) Kaebaja ei ole välja toonud maksukoormust vähendavaid asjaolusid, mida vastustaja oleks

pidanud välja selgitama. Vastutusotsuse koostamisel on arvestatud kõigi kaebaja nõuet

vähendavate asjaoludega. Kaebaja ei ole selles osas esitanud konkreetseid vastuväiteid ega

tõendeid.

3) Kaebajale ei ole esitatud suunavaid küsimusi. Kaebajale nõude esitamisel ei ole tuginetud

väitele, et ta on olnud tegevusetu võlgnevuste sissenõudmisel või muudel juhtudel, mis oleksid

võinud SGA maksevõimet parandada. Tõendatud on asjaolu, et SGA maksevõimetuse üheks

põhjuseks oli ettevõttest vara väljaviimine, mille kaebaja põhjustas oma juhtimisotsustega.

Olukorras, kus kaebaja tegevuse tulemusena on äriühingu vara viidud ettevõttest

põhjendamatult välja ja SGA maksevõime on sellest tulenevalt vähenenud, ei oma kaebaja

vastutuse tekkimise seisukohalt tähendust tegutsemine SGA võlgnevuste sissenõudmisel.

4) Vaidemenetluses kaebaja poolt esitatud tõendite puhul on tegemist asjakohatute tõenditega,

mida kaebaja võinuks esitada juba maksumenetluses. Seega ei sõltu vaidemenetluses esitatud

tõendite hindamise tagajärgedest vastutusotsuse õiguspärasus, sest halduskohus hindab

vaidlustatud haldusakti selle tegemise aja seisuga.

5) Tõendatud on kaebaja tahtlus maksuvõla tasumata jätmisel. Kui kaebaja ei oleks SGA-st

vara välja viinud, oleks äriühingul olnud võimalus tekkinud maksuvõlg tasuda. Kaebaja on oma

tegevusega eelistanud enda huve äriühingu huvidele, mis sai olla ainult tahtlik, teadlik ning

eesmärgistatud tegevus muuta SGA maksejõuetuks, jättes seejuures täitmata osaühingu

maksukohustuse.

6) Kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel esines põhjuslik seos. Kui kaebaja oleks

jätnud äriühingu põhivara tasuta võõrandamata ja endale dividendid põhjendamatult välja

maksmata, oleks SGA-l olnud võimalik deklareeritud maksukohustus tasuda. Äriühingu vara

on tasu saamata võõrandatud enne, kui SGA muutus maksejõuetuks. Kuigi põhivara tasuta

võõrandamise aega ei ole võimalik täpselt tuvastada, on selge, et tasuta võõrandatud põhivara

arvelt olnuks võimalik äriühingu maksuvõlga tasuda. Kuna põhivara eest kaebajale reaalselt ei

tasutud, ei olnud äriühingul võimalik maksuvõlga maksta ka tagantjärele.

9. Tallinna Halduskohus jättis 28.04.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja vastutuskohustuse eeldused on täidetud (Riigikohtu 19.12.2013 otsus

nr 3-3-1-37-13, p 12) ning kaebajalt sisse nõutava maksuvõla suurus ja arvestamise metoodika

on selge ja jälgitav. Kaebajalt nõutakse SGA poolt deklareeritud, kuid tähtaegselt tasumata

maksuvõlast selle osa tasumist, mis puudutab maksustamisperioode 11.2012 kuni 04.2013 ning

vastab summale, mille võrra vähenes kaebaja juhtimisotsuste alusel SGA võime maksuvõlga

tasuda. Kaebaja on võõrandanud SGA sõiduki (Mazda B2055, reg.nr XXXXXX) ja haagise

3-15-3081

5(9)

(Respo 751, reg.nr XXXXX) summas 7000 eurot ning kaks SGA kraanat summas

21 881,23 eurot, kuid need summad ei ole SGA-le laekunud. Samuti otsustas kaebaja SGA

juhatuse liikmena maksta endale kui SGA osanikule perioodil 11.2012 kuni 04.2013 dividende

kogusummas 21 215,92 eurot. Seega on kaebaja juhtimisotsuste alusel vähendatud SGA võimet

maksuvõla tasumiseks kokku summas 50 097,15 eurot. Kaebaja on kinnitanud, et tegeles

reaalselt SGA juhtimisega.

2) Maksuhaldur on õigesti järeldanud, et kuigi SGA raamatupidamisdokumentidest nähtub,

nagu oleksid sõiduk Mazda ja haagis Respo äriühingu poolt võõrandatud 2012. a aprillis

(müügileping – tl 47) ning 7000 eurot oleks laekunud sularahas kassasse (kassaraamatu

väljavõte – tl 46), ei toimunud tegelikkuses 2012. a-l sõidukite võõrandamist ning dokumendid

vormistati tagantjärele eesmärgiga välistada sõiduk ja haagis SGA varade hulgast, mille arvelt

oleks saanud täita SGA kohustusi. Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud SGA-l perioodil

12.2010-02.2014 sularahakassat. Samuti teostati registriandmete muudatused liiklusregistris

alles pärast SGA pankroti väljakuulutamist (27.03.2014) ning dividendiväljamaksed vormistati

sularahakassast osanikele alles 2013. a-l ja 2014. a-l (kassaraamatu väljavõte – tl 48).

Tegelikkuses ei saanud SGA sõiduki ja haagise väärtusele vastavat tasu. Kaebaja eesmärgiks

kraanade võõrandamisel 2014. a-l ning vahetult enne pankrotiavalduse esitamist nende bilansist

maha kandmisel oli varjata kraanade väärtust ja välistada need SGA varade hulgast.

3) Olukorras, kus SGA ei ole täitnud alates 2012. a novembrist enda deklareeritud

maksukohustust, lõpetas 2012. a ja 2013. a majandusaastad kahjumiga (bilanss – tl 45) ning

läks 2014. a märtsis pankrotti, on SGA osanikele põhjendamatult makstud alates 2012. a

novembrist dividende kogusummas 62 839,76 eurot, sealhulgas kaebajale 21 251,92 eurot.

Kaebaja pidi äriühingu majandusnäitajate alusel mõistma, et 2013. a-l ja 2014. a-l ei

eksisteerinud kasumit, mida dividendidena jaotada. Sisuliselt eelistas kaebaja SGA juhatuse

liikmena enda ja teiste osanike huve äriühingu kohustustele. Kaebaja jättis SGA deklareeritud

maksukohustuse täitmata ja asus SGA vahendeid ettevõtte varade hulgast välja viima alates

2012. a novembrist, mil MTA koostas SGA maksumenetluses kontrollakti. Selline teguviis

viitab sellele, et kaebaja asus potentsiaalsest täiendavast maksunõudest teada saades tegelema

SGA varatuks muutmisega, jättes paralleelselt täitmata SGA nimel jooksvalt deklareeritava

maksukohustuse, milleks olid tegelikkuses vahendid olemas. Kaebaja on teadlikku SGA

varadest tühjaks viimist möönnud.

4) Kaebaja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, sh kohustust tagada MKS-st ja

maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine

(MKS § 8 lg 1). SGA-l olid maksukohustuse täitmiseks olemas vahendid vähemalt 50 097,15

euro ulatuses. Kaebaja juhtimisotsuste tulemusena jäi SGA maksukohustus vastavas ulatuses

täitmata ning SGA vara, mille arvelt kohustusi täita, pööras kaebaja enda kasuks (otsustas

juhatuse liikmena maksta endale kui osanikule dividende ning võõrandas tasu eest SGA

sõidukid, vastavat tasu SGA-le üle andmata). Selline tegevus on vastuolus nii tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) §-st 35 tuleneva juhatuse liikme üldise hoolsusstandardiga kui

MKS § 8 lg-ga 1.

5) Kaebaja tegevuse iseloom viitab sellele, et tegemist oli teadliku ja eesmärgipärase valikuga

kasutada SGA vara muul otstarbel kui maksukohustuste täitmiseks. Maksukohustuse

olemasolus ei olnud kahtlust ning küsimus ei olnud ka teiste võlausaldajate eelistamises, kuna

SGA rahalisi vahendeid summas 50 097,15 eurot kasutati dividendide maksmiseks või teadmata

(ettevõtlusega mitteseotud) viisil. Selline tegevus saab olla üksnes teadlik õigusvastase tagajärje

soovimine, s.o juhatuse liikme kohustuste tahtlik rikkumine MKS § 40 lg 1 ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 104 lg 5 tähenduses maksude tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil. Kaebaja poolt

juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja maksukohustuse täitmata jäämise (maksuvõla

3-15-3081

6(9)

tekkimise) vahel esineb põhjuslik seos. Vastutusotsuses esile toodud 50 097,15 eurot olid

maksukohustuse deklareerimise ajal SGA käsutuses olevad reaalsed vahendid, mida oleks

saanud kasutada vastava maksukohustuse täitmiseks. See, kas ja mida on kaebaja teinud SGA

debitoorsete võlgnevuste sissenõudmiseks, ei õigusta deklareeritud maksukohustuse täitmata

jätmist SGA käsutuses olevate vahendite arvel. Samuti ei nähtu SGA 2012. a-2013. a bilansist,

et nõuded ostjate vastu oleksid katnud SGA kohustusi, sh maksuvõlga.

6) Põhjendatud ei ole kaebaja järeldus, et temalt sissenõutav SGA maksuvõlg on tekkinud

ajaliselt varem kui talle etteheidetav käitumine. Kaebajale heidetakse ette nii deklareeritud

maksukohustuse tähtaegset täitmata jätmist kui edasisest täitmisest hoidumist ja sundtäitmise

võimatuks muutmist. Kaebaja tegevus oli põhjuseks, miks SGA maksukohustus jäi tähtaegselt

täitmata ning selle hilisem täitmine ei olnud SGA vahendite arvel enam võimalik. Võimatus

vastavat maksukohustust täita on tuvastatud SGA pankroti väljakuulutamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. AK palub 30.05.2016 apellatsioonkaebuses (tl 67-69p) Tallinna Halduskohtu 28.04.2016

otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

1) MKS § 40 lg-s 1 sätestatud vastutuskohustuse tekkimise eeldused ei ole täidetud.

Halduskohus on rikkunud uurimispõhimõtet ning jätnud analüüsimata kaebaja väiteid sellest,

et talle etteheidetud kohustuste rikkumine ei saa olla vastutusotsuse tegemise aluseks. Kaebaja

tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel ei ole põhjuslikku seost. Samuti pole tõendatud kaebaja

tahtlus, mis oleks otseselt suunatud maksude tasumata jätmisele.

2) Äriühingu juhatuse liikme tegevus äriühingu sisesuhtes ja sellest tulenevad rikkumised

saavad tuua kaasa vastutusotsuse tegemise üksnes erandjuhul, kui tuvastatakse, et juhatuse

liikme tegevuse eesmärk oli jätta maksud tasumata (Riigikohtu 19.12.2013 otsus

nr 3-3-1-37-13). Olukorras, kus makseraskustesse sattunud äriühing peab täitma oma kohustusi

erinevate võlausaldajate ees, ei ole juhatuse liikmel seadusest tulenevat kohustust eelistada

maksuhaldurit teistele võlausaldajatele ega kohustuste kollisiooni korral täita mõnd kohustust,

rikkudes samas oma kohustusi teiste võlausaldajate suhtes. Kaebaja selgitustest ega asjas

kogutud tõenditest ei saa teha järeldust, et kaebaja tahtlus oleks olnud suunatud just maksude

tasumata jätmisele. Lisaks 2012. a novembrist tasumata jäänud maksukohustustele oli

äriühingul võlausaldajate ees hulganisti kohtus tunnustatud või tunnustatavaid kohustusi

summas, mis ületas maksuvõlga mitmekordselt. Sellisteks olid näiteks Harju Maakohtu

30.05.2012 otsusega nr 2-10-55799 SGA-lt AS FRELOK kasuks välja mõistetud

63 911,67 eurot, Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2014 määrusega väljamõistetud menetluskulu

summas 8470,58 eurot ning võlg AS Oma Ehitaja ees summas 58 995,57 eurot. Seega on

maksuvõlad nii vastustaja kui ka kohtu hinnangul eelistatud.

3) Kaebaja oli perioodil 12.2010-03.2014 küll SGA juhatuse liige, kuid tegevjuhiks, kes omas

kontrolli äriühingu tegevuse üle, oli endine juhatuse liige SJ. SJ juhtis reaalselt äriühingu

tegevust, tegeles äriühingu finantsküsimustega, suhtles raamatupidajatega ning kinnitas kõik

arved. Kaebaja on maksuhaldurile selgitanud, et SJ võttis ette järjekordse ettevõtte ülemineku

katse ning võõrandas äriühingu vara endaga seotud äriühingutesse (eelkõige OÜ ProVict), seda

eelkõige eesmärgil vabaneda kohustustest võlausaldajate ees. Toimus ettevõtte järjekordne

üleminek. Seega peab äriühingu kohustuste eest VÕS § 182 ja MKS § 38 alusel solidaarselt

vastutama ettevõtte üle võtnud isik. Maksuhaldur ei ole SJ maksumenetluses üle kuulanud.

Seega ei ole vastustaja selgitanud välja asjaolusid, mis võiksid kaebaja süüd või tema

maksekoormust vähendada, rikkudes sellega MKS § 11 lg-t 1.

3-15-3081

7(9)

4) See, et juhatuse liige ei suutnud tagada piisavate tellimuste olemasolu äriühingul ja

käibevahendite laekumist, mille arvel saaks makse tasuda, viitab tema ebapiisavale pädevusele

ja hoolsusele äriühingu majandustegevuse juhtimisel, kuid mitte tahtlusele MKS § 8 lg 1

tähenduses. Ka juhul, kui juhatuse liikme tegevus oli suunatud ettevõtte üleandmisele, ei saa

sellest tuletada tahtlust maksude tasumata jätmiseks, kuna ettevõtte ülemineku korral vastutab

äriühingu kohustuste eest ettevõtte ülevõtja.

5) Võlausaldajatele kahju tekitamine ja äriühingu tegevuse jätkamiseks mittevajalike

toimingute tegemine (dividendide väljamaksmine) ning ühe võlausaldaja eelistamine teistele

või ettevõtte üleandmine ei tähenda automaatselt seda, et juhatuse liikme tegevuses oleks

esinenud tahtlus just maksualaste kohustuste rikkumise osas. Oluline on välja selgitada, kas

isiku eesmärk oli õigusvastane maksuõiguslik tagajärg (maksude tasumata jätmine).

Kohtupraktika kohaselt peab juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema maksuvõlg

tekkinud tema kohustuste tahtliku või raske hooletusega rikkumise tulemusena. Vastustaja on

teinud järeldused tahtluse kohta ainult ühe lühikese perioodi (november 2012 kuni aprill 2013)

ja kolme tehingu pinnalt. Halduskohus ei ole piisavalt analüüsinud kaebajal tahtluse olemasolu.

Üksnes asjaolude ajaline kokkulangevus või järjestatus ei tähenda põhjuslikku seost ega ajaliselt

viimasele asjaolule suunatud tahtluse olemasolu. MKS § 40 lg-s 1 sätestatuga ei ole kooskõlas

seisukoht, et kaebaja pidanuks olenemata teiste võlausaldajate olemasolust äriühingu vahendeid

kasutama üksnes maksukohustuste täitmiseks. Kui vastustaja leiab, et kaebaja on tekitanud

õigusvastase tegevusega ja juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega äriühingule kahju,

on tal õigus esitada kaebaja vastu nõuded äriühingu pankrotimenetluses. Vastasel juhul saab

vastustaja põhjendamatu eelise teiste võlausaldajate ees.

6) Kaebaja tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Äriühingul oli juba

2012. a-l tekkinud kohustus tasuda jõustunud kohtuotsuse alusel AS-le FRELOK 63 911,67

eurot. Kohtuotsuse alusel oli algatatud ka täitemenetlus, mille raames oli äriühingu vara

arestitud. Seega ei oleks olnud äriühingul vahendeid maksude tasumiseks ka juhul, kui

kraanasid ja sõidukeid ei oleks võõrandatud, dividende välja makstud ning äriühing ei oleks

läinud pankrotti, sest kraanade ja sõidukite võõrandamisest saadud vahendid oleks

täitemenetluses üle kantud AS-le FRELOK. Seega ei mõjutanud kaebaja tegevus

maksukohustuse täitmist või täitmata jätmist.

11. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 73-75).

1) Muude nõuete olemasolu ei vabasta juhatuse liiget maksukohustuste täitmisel tagamis- ega

tasumiskohustustest. Vastutusotsusega nõutakse kaebajalt nende SGA maksuvõlgade tasumist,

mille on kaebaja oma tahtliku ja eesmärgistatud tegevusega ise põhjustanud. Kaebaja on ilma

kohast vastutasu saamata võõrandanud äriühingu vara ja maksnud iseendale dividende

olukorras, kus äriühingul puudus kasum ja äriühingu omakapital oli negatiivne. Kaebaja

eesmärgiks oli muuta äriühing varatuks ning pöörata äriühingu vara enda kasuks. Olukorras,

kus äriühingul on maksukohustuse täitmiseks vara, kuid juhatuse liige pöörab äriühingu vara

enda kasuks, rikub juhatuse liige MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Seejuures on oluline, et

SGA ei täitnud ka teiste võlausaldajate nõudeid, vaid olemasoleva vara pööras kaebaja enda

kasuks, põhjustades sellega äriühingu maksuvõla.

2) Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta osutas 26.03.2015 seletuste andmisel ettevõtte

üleminekule. Kaebaja on esitanud väited ettevõtte üleminekust alles apellatsioonimenetluses,

mistõttu ei saanud halduskohus neid väiteid ka hinnata. Võimalikule ettevõtte üleminekule

OÜ-le Fercon on viidanud SGA ajutine pankrotihaldur oma aruandes (vastutaja 27.01.2016

vastuse lisa 6). Vastustaja on seda väidet kontrollinud, kuid ettevõtte üleminek ei ole leidnud

kinnitust maksu- ega pankrotimenetluses. Kaebaja viidatud OÜ ProVict on kantud äriregistrisse

3-15-3081

8(9)

alles 17.03.2014. Seega ei olnud võimalik ettevõtte üleminek OÜ-le ProVict enne

pankrotimenetluse algust. Kaebaja ei ole esitanud ettevõtte ülemineku kohta tõendeid.

3) Põhjendamatud on kaebaja väited maksuhalduri poolt uurimispõhimõtte rikkumisest seoses

SJ-lt seletuste võtmata jätmisega. Vastutusmenetluses on SJ-lt korduvalt selgitusi võetud ning

osa SGA maksuvõlast on SJ-lt MTA 15.01.2015 vastutusotsusega nr 13-7/00517-12 sisse

nõutud. Kaebajalt nõutakse vastutusotsusega üksnes SGA maksuvõlast selle osa tasumist, mille

tekkimise on ta ise oma juhatuse liikme tegevusega ajavahemikul 10.2012 kuni 04.2013

põhjustanud. Ka väiteid SJ võimalikust vastutusest ei saanud halduskohus käsitleda, kuna neid

ei olnud halduskohtule esitatud.

4) Halduskohus on õigesti leidnud, et juhatuse liikme kohustustega kooskõlas olevaks ei saa

pidada äriühingu juhatuse liikme sellist tegevust, kus osanikele tehakse äriühingu kahjumi

olukorras dividendiväljamakseid, kuid maksukohustused jäetakse täitmata. Samuti ei ole

äriühingu juhatuse liikme kohustusega kooskõlas tegevus, kus äriühingu vara võõrandatakse

ilma kohase vastutasuta olukorras, kus deklareeritud maksukohustused on täitmata ja äriühingul

jätkuks maksukohustuste täitmiseks vahendeid. Kaebaja eelistas enda ja teiste SGA osanike

huve äriühingu kohustustele. Sellise kaebaja tegevusega on SGA maksuvõlg tekkinud juhatuse

liikme tahtliku ja teadliku tegevuse tulemusena.

5) Kaebaja tegevuse ja SGA maksuvõla tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Kaebajalt

nõutakse sisse perioodil 2012. a november kuni 2013. a aprill deklareeritud, kuid tasumata

maksuvõlga. Avaldus SGA pankroti väljakuulutamiseks on Harju Maakohtule esitatud

12.12.2013 ning ajutine pankrotihaldur on nimetatud Harju Maakohtu 21.02.2014 määrusega.

Seetõttu ei saanud pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt olla vastutusotsuses

käsitletud ajavahemikul tegemist küsimusega, kas SGA eelistas üht võlausaldajat teisele või

mitte, sest äriühingu kohustuste täitmine oleks selle sätte alusel tunnistatud kohtu poolt

kehtetuks. Kaebaja seisukohtade õigsuse korral tekiks olukord, kus juhul, kui äriühingul on

võlausaldajatele tasumata nõudeid ja tema suhtes on algatatud täitemenetlus, võiks jätta kõik

MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustused täitmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

13. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et MKS § 8 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 96 lg-st 1 tulenevalt

peavad äriühingu juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks olema täidetud järgmised

eeldused: a) juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi; b)

rikutud on kohustust tagada MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; c) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg

(Riigikohtu 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 12; 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05, p 12).

Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajale vastutusotsuse tegemisel on

nimetatud eeldused täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega

ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid kõiki korrata.

14. Puudub vaidlus, et kaebajal kui SGA juhatuse liikmel lasus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustus tagada äriühingu MKS-st ja maksuseadusest tulenevate kohustuste tähtaegne ning

täielik tasumine. Sellist kohustust ei tulenenud MKS §-st 8 osaühingu tegevjuhile SJ-le. Seetõttu

ei oma kaebajale vastutusotsuse tegemisel tähtsust kaebaja väited sellest, et kontrolli äriühingu

üle omas SJ. Vastustaja on selgitanud, et SJ-lt on vastutusotsusega nõutud SGA maksuvõlast

selle osa tasumist, mille tekkimise põhjustas tema.

15. MKS § 40 lg 4 kohaselt lähtutakse tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel

VÕS § 104 lõigetes 3-5 sätestatust. VÕS § 104 lg 5 määratleb tahtluse õigusvastase tagajärje

3-15-3081

9(9)

soovimisena võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on selgitanud, et tahtlus

on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise

tagajärje soovimine (Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 16; 12.06.2013 otsus

nr 3-3-1-17-13, p 14). Samuti saab Riigikohtu praktika kohaselt vastutusotsuse aluseks oleva

süü hindamisel lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist (Riigikohtu

19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 18; 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 20).

16. Vastutusotsuses kirjeldatud asjaolude ning kogutud tõendite pinnalt on usutav, et kaebaja

tegevus on olnud kantud eesmärgist jätta maksukohustused täitmata. Puudub vaidlus, et SGA

ei täitnud alates 2012. a novembrist enda poolt deklareeritud maksukohustusi.

Vastutusmenetluse tulemusel on selgunud, et samal ajal viidi äriühingust välja olulises

väärtuses vara (kaks autot koguväärtuses 7000 eurot, kaks kraanat väärtuses 21 881,23 eurot

ning dividendiväljamaksed, sh kaebajale kogusummas 21 215 92 eurot). Kaebaja on oma

26.03.2015 selgitustes kinnitanud, et oli juhatuse liikmena näilikest tehingutest ja nende

tagajärgedest teadlik. Hoolimata sellest ei takistanud ta nende tegemist ning põhjustas sellega

olukorra, kus äriühingul ei jätkunud vara muu hulgas maksukohustuste täitmiseks. Kaebaja

tegevus äriühingule võlgu olnud äriühingutelt võlgnevuse sissenõudmiseks ei vabasta kaebajat

vastutusest, kuivõrd see ei muuda kaebaja tegevust äriühingust vara väljaviimisel ja

võlakohustuste tasumata jätmisel tema kohustustega kooskõlas olevaks. Kaebajale ei saaks ette

heita TsÜS §-st 35 ja MKS § 8 lg-st 1 tulenevate kohustuste täitmata jätmist siis, kui tema

tegevusest ei nähtuks võlakohustuste, sh maksukohustuste täitmisest kõrvalehoidmise eesmärki.

Praegusel juhul see nii ei ole ja kaebaja tegevusest saab järeldada õigusvastase tagajärje

(maksude tasumata jätmise) saabumise soovi (VÕS § 104 lg 5).

17. Eelnevalt esitatud seisukohti ei väära kaebaja väited sellest, et äriühingul oli lisaks

maksuvõlale kohustusi teiste võlausaldajate ees. Puudub vaidlus, et kaebaja ei tasunud enne

pankrotiavalduse esitamist 12.12.2013 ka muid võlakohustusi. Alusetud on ka kaebaja väited

ettevõtte võimalikust üleminekust OÜ-le ProVict. Vastustaja on õigesti osutanud, et

OÜ ProVict (praeguse ärinimega Pamat Presnost OÜ) on äriregistrisse kantud alles 17.03.2014,

s.o pärast pankrotimenetluse algust. Seetõttu ei ole kaebaja väited ettevõtte üleminekust

usutavad. Samuti ei ole kaebaja esitanud nende väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit.

18. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks