2-16-8460/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

10. märts 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-8460

Tsiviilasi

JEH hagi KH vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

KH apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2070 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: JEH, lepinguline esindaja JH

Kostja: KH

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda KH apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Kaebuse elektroonilise

esitamise tõttu ei ole vaja seda esitajale tagastada.

2. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisest pooltele käesoleva

määruse kättetoimetamisega.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja KH kanda.

4. Määrata kindlaks, et hagejale hüvitatavad kulud apellatsioonimenetluses

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada vandeadvokaadi vahendusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA MENETLUSE KÄIK

1. JEH (hageja) esitas 30. mail 2016 Harju Maakohtule hagi KH (kostja, isa) vastu elatise

nõudes.

2 (4)

Hagiavalduse kohaselt elab täisealine hageja koos emaga ning on ema ja kostja tütar. Hageja

õppis 2015/2016. õppeaastal XXX 12. klassis ja lõpetas gümnaasiumi 30. augustil 2016.

Hageja palus mõista kostjalt välja elatise perioodi 30. mai 2015 kuni 31. märts 2016 eest

määraga 200 eurot kuus ja alates 1. aprillist kuni 30. augustini 2016 määras 230 eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja hinnangul on elatise suurus ülepaisutatud, hageja peale ei

ole nii palju kunagi kulutatud. Kostja väitel pidas ta hagejat üleval kuni 2015. aasta augustini.

Pärast seda puudus kostjal sissetulek ja seetõttu ei andnud ta alates 2015. aasta septembrist

hagejale ülalpidamist. Vanemate kooselu ajal võimaldas kostja hagejale kõike, mida hageja

soovis.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks tagasiulatuva elatise perioodi 1. september 2015 kuni 30. august 2016

ees kogusummas 2 500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on tõendatud, et pärast ema ja kostja ühisest kodust lahkumist

kolisid hageja ja ema esindaja 2016. aasta aprillis üürikorterisse. Üüri suuruseks oli 340 eurot

kuus ja eluruumi kasutamisega seotud majandamiskulude suuruseks oli keskmiselt 60 eurot

kuus inimese kohta. Lisaks eluasemekuludele kulub lapse ülalpidamiseks üldteadaolevalt raha

ka toidule, riietele, jalanõudele, koolitarvetele, hügieenitarvetele ja vaba aja sisustamisele. Seda

tõendavad hageja seadusliku esindaja konto väljavõtted. Asja arutamise käigus leidis

tõendamist, et kostja lõpetas hageja ülalpidamise alates 2015. aasta septembrikuust.

Nendel kaalutlustel ja juhindudes perekonnaseaduse (PKS) §-st 96, § 97 p-st 2, §-st 99 ja

§-st 101 rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks elatise perioodi

1. september kuni 31. detsember 2015 eest summas 195 eurot kuus ja perioodi 1. jaanuar 2016

kuni 30. august 2016 eest 215 eurot kuus. Maakohus ei pidanud põhjendatuks elatise nõuet

seaduses ettenähtust alammäärast suuremas summas.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale 2. märtsil 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada.

Kostja hinnangul on vaidlustatud otsus teda sooliselt ja varalise seisundi tõttu diskrimineeriv.

Maakohus ei olnud otsuse tegemisel erapooletu, vaid asus algusest peale seisukohale, et hageja

on õigustatud elatist saama. Hageja elas kuni aprillini 2016 kostja ja ema ühises kodus ning

vanemad pidasid teda koos üleval. Hagejal puudus vajadus kodust lahkumiseks. Ta ei

teavitanud sellest kostjat ega arutanud kostjaga võimalusi enda ülalpidamiseks.

PKS § 17 kohaselt ei või üks abikaasa nõuda teise käest rohkem panustatud vahendite

hüvitamist. Sisuliselt on hagi esemeks ema nõue kostja vastu. Maakohus pole arvestanud kostja

ütlusi ja on lisanud protokolli kostjat pilkavad kommentaarid. Maakohus pole arvestanud ka

PKS § 15 lg-tes 1 ja 2 ning §-s 113 sätestatuga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 637 lg 1 p 6 alusel keelduda.

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse

õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata ka sel

juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks

3 (4)

(Riigikohtu 24. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12 esimene lõik). Kaebuse

menetlusse võtmisel peab kohus selles esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades niisiis

analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse

kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 12

teine lõik; 9. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-13, p 7 teine lõik, ja neis viidatud

5. juuni 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelmises lõigus viidatud väidetena siiski käsitleda üksnes neid,

millega saab apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme

kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste

asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja

ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 1 p 2

alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks

menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud.

Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kosja kaebuses sisaldub selliseid väiteid, mida

saab apellatsioonimenetluses arvestada ja mille õigsust eeldades saaks kaebuse rahuldada.

6. Kostja ei ole oma väidet, et maakohtu otsus on sooliselt ja varalise seisundi tõttu

diskrimineeriv, sidunud ühegi vaidluses esile toodud asjaoluga. Ringkonnakohtu hinnangul ei

võimalda sedavõrd üldine etteheide kaebuse rahuldamist. PKS sätetest ei tulene, et kindlast

soost vanem või varalise seisundi poolest erinevas olukorras olev vanem ei peaks elatist

maksma. Seega puudub õigusnorm, mis võimaldaks kostja nimetatud väidetava diskrimi-

neerimise olukorras kaebust rahuldada.

7. Sarnaselt on asjaoludega sidumata apellatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt polnud

maakohus otsuse tegemisel erapooletu. Asjaolu, et maakohus tegi otsuse kostja kahjuks,

iseenesest veel kohtuniku erapoolikusele ei viita.

Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud 15. detsembri 2016 kohtuistungi

protokollile või kohtu tegevusele vastuväite TsMS § 333 lg 1 mõttes. Sellest tulenevalt ei saa

kostja apellatsioonkaebuses tugineda protokolli ebaõigsusele ega väidetavalt pilkavate

kommentaaride olemasolule protokollis (TsMS § 333 lg 3). Seetõttu jätaks ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel kostja sellised väited tähelepanuta

ega arvestaks nendega.

8. Lisaks heidab kostja maakohtule ette, et maakohus on rahuldanud hagi olukorras, kus hageja

nõue pole õiguslikult põhjendatud. Tsiviilasja materjalid kostja sellist etteheidet ei toeta.

Hagejal on PKS § 97 p 2 alusel elatise nõue kui lapsel, kes täisealisena omandab põhi-, kesk-

või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, aga mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

Kostja ei vaidlustanud maakohtus ega apellatsioonkaebuses selle nõude aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid, et hageja on kostja laps, õppis nõudeperioodil ja oli sel ajal alla 21-aastane. Kostja

on ülalpidamise andmiseks kohustatud isik PSK § 96 järgi, ka seda ei ole kahtluse alla seatud.

Kostja avaldas 15. detsembri 2016 istungil maakohtule, et alates 2015. aasta septembrist ja ka

2016. aastal ei andnud kostja hagejale ülalpidamist (tl 83). Seega võttis kostja omaks hageja

faktiväite, et alates 2015. aasta septembrist ei andnud ta hagejale ülalpidamist. Kui faktiline

väide on omaksvõetud, siis peab maakohus lähtuma sellest asjaolust ega pea kontrollima, kas

väide on tõendatud.

TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu

omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Seega on ringkonnakohus apellatsioonimenetluses

seotud kostja omaksvõtuga, et ta ei ole maksnud alates 2015. aasta septembrist hagejale elatist.

Omaksvõtu tagasivõtmine on apellatsioonimenetluses TsMS §-s 652 sätestatu kohaselt piiratud

uute asjaolude ja tõendite esitamise piirangute tõttu. Seetõttu saaks ringkonnakohus

4 (4)

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda üksnes maakohtus

omaksvõetud asjaoludest ja kostja väited, et hageja nõue pole põhjendatud, ei annaks alust

maakohtu otsuse muutmiseks.

9. Kaebuse rahuldamist ei võimalda ka selles sisalduvad õiguslikud väited.

PKS § 113 ei piira lapsevanema PKS §-st 96 tulenevat kohustust oma alaneja sugulase ülal-

pidamiseks. PKS § 103, eelkõige selle lg 1 p 1 eesmärk ei ole takistada täisealiseks saanud

lapsel õpingute jätkamist vähemalt Eesti piires.

Kostja viide PKS §-dele 17 ja 15 pole asjakohane, sest praeguses asjas on hagejaks kostja tütar

ja mitte kostja endine abikaasa (hageja ema). Kostja väide, et sisuliselt on tegemist ema nõudega

kostja vastu, on apellatsioonimenetluses esitatud esmakordselt. Seetõttu ja arvestades, et kostja

pole apellatsioonkaebuses põhistanud, miks oli tal sellise väite esitamine maakohtus takistatud,

saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel asja lahendamisel lähtuda

üksnes maakohtus esitatud faktilistest väidetest ja jätaks kostja sellise vastuväite TsMS § 652

lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu tähelepanuta.

10. Ringkonnakohus hindas kaebuse menetlusse võtmisel kõiki selles esitatud väiteid ja vastas

neile. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud ka

menetlusökonoomilistel kaalutlustel. Perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimeta kohus

kaebust teisele poolele kätte ega küsi tema seisukohta, mistõttu jäävad apellandil kandmata teise

poole menetluskulud apellatsioonimenetluses.

Praegusel juhul pole kostja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks

menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus

oleks jäetud rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust

kaebusega vaidlustatud küsimustes ja vastas kostja väidetele.

Kostjale on tagatud ka kaebeõigus (vt järgnevas p 13).

11. Eeltoodud põhjendustel ei ole apellatsioonkaebuses toodud kohtu ette selliseid faktiväiteid,

mille õigsust eeldades saaks kaebust rahuldada. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638

lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. TsMS § 638 lg 10

järgi loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Kaebuse elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja seda

apellandile tagastada.

12. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja

kanda. Kuna ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast, siis ei edastata seda hagejale

vastamiseks. Hagejal ei saanud seega apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele

kuuluvaid menetluskulusid tekkida.

Kostjal ei olnud kohustust tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu ja kohtule ei ole ka esitatud

andmeid lõivu tasumise kohta. Järelikult ei tõusetu lõivu tagastamise küsimust.

13. Käesoleva määruse peale võib TsMS § 638 lg 9 alusel esitada määruskaebuse Riigikohtule.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm