2-16-9605/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

kohtunik Lea Aavastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. märts 2017, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1

Tsiviilasja number

2-16-9605

Tsiviilasi

Maksim Vihharevi hagi Steve Sulevi vastu võla ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2 362.58 eurot

Manetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Maksim Vihharev, ik XXX, elukoht XXX, e-

post XXX, lepinguline esindaja adv Anna Solomko, e-

post XXX;

kostja Steve Sulev, ik XXX, elukoht XXX, lepinguline

esindaja vandeadv Peeter Viirsalu, e-post XXX

Kohtuistungi toimumise aeg

Protokollija

15. veebruar 2017

Istungisekretär Tiia Lepp

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata Maksim Vihharevi hagi Steve Sulevi vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks.

Jätta rahuldamata Steve Sulevi esindaja taotlus 15.02.2017 kohtuistungi protokolli

parandamiseks.

Menetluskulud jätta Maksim Vihharevi kanda.

Steve Sulevil ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet Maksim Vihharevi vastu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui

viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt andis Maksim Vihharev (hageja) Steve Sulevile (kostja) mitmel

korral laenu: 28.06.2013 panga ülekandega 500 eurot; 07.04.2014 panga ülekandega 500

eurot; paaril korral sularahas kokku 1000 eurot, mida kostja kinnitab tsiviilasjas 2-14-

62732 26.11.2014 antud kinnituses ja 18.05.2016 kohtuistungil tunnistajana antud

ütlustes. 19.02.2015 e-kirjaga teatas hageja kostjale, et soovib laenu, kogusummas 2000

eurot, tagastamist. Kostja laenu tagastanud ei ole.

Kostja kohustus muutus sissenõutavaks 20.02.2015. Hageja on arvutanud tagastamata

summalt viivist seaduses sätestatud määras alates 20.02.2015 kuni hagi esitamiseni

kohtusse 21.06.2016 summas 201.58 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg,

sissenõutavaks muutunud viivis ja viivis põhivõlalt kuni kohustuse täitmiseni seaduses

sätestatud määras. Hageja ei tunnista kostja poolt viimase antud kinnituses toodud väidet

selle kohta, et üle antud raha näol oli tegemist hageja kingitusega kostjale.

Kui kohus ei tuvasta laenulepingu olemasolu, palub hageja tuvastada, et kostja on hagejalt

saadud rahasumma võrra alusetult rikastunud (VÕS § 1027-1028). See on hageja

alternatiivne nõudealus.

Kostja vastuväited

Kostja kirjalikus vastuses hagi ei tunnista.

Hageja ja kostja töötasid aastatel 2013-2014 AS-is Merko Infra projektides „Auvere

Elektrijaama valgustus ja nõrkvoolu tööd“ ja „330kV õhuliin Eesti Elektrijaama uuele

energiaplokile“. Nimetatud projektide raames tegi hageja kostjale mitmeid hinnalisi

kingitusi: lisaks 2000 eurole uue kaamera Canon EOS 3D Mark III koos objektiiviga, uue

mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3 ning sülearvuti Sony VAIO. AS Merko Infra

lõpetas hagejaga töösuhte augustis 2014 seoses töölepingu rikkumisega ning esitas M.

Vihharevi vastu nõude tööandjale tekitatud kahju hüvitamiseks. Tsiviilasja 2-14-62732

menetluses on kostja kohtus tunnistajana üle kuulatud. Kostja andis ütlusi, et hageja tellis

erinevatele objektidele mittevajalikku ning objektile mitte jõudnud kaupa. Kohe, kui

hageja sai kätte tööandja hagi tema vastu (19.02.2015 kell 14:47), esitas hageja

19.02.2015 e-kirjaga kell 16:25 omakorda nõude kostja vastu tagastada kingitud raha

summas 2000 eurot, käsitledes nimetatud summat laenuna.

Kostja sellega nõus ei ole. Tegemist on kingitusega. Hageja on pangaülekande tegemisel

märkinud selgituseks „kanne“, mitte „laen“. Hagejal oli kombeks teha oma

meeskonnaliikmetele ilma selge põhjenduseta kingitusi, mida kostja on avaldanud

tsiviilasjas 2-14-62732 antud ütlustes. Nimetatud tsiviilasja materjalidest nähtub, et

hageja on kostjale raha kinkinud vahetult pärast seda, kui hageja oli oma arvelduskontole

teinud teadmata päritoluga sularahaga suuri sissemakseid (27.06.2013 sularaha

sissemakse 10 000 eurot ja ülekanne kostjale 28.06.2013; 07.04.2014 sularaha sissemakse

11 000 eurot ja ülekanne kostjale samal päeval). Kokku on kahe aasta jooksul hageja

kontole laekunud 225 206.91 eurot sularahas. Hagejal oli võimalik teha kostjale ilma

selge põhjuseta ülekandeid ja hinnalisi kingitusi. Kostja on tunnistanud, et eksis ettevõttes

kehtestatud eeskirja vastu kingituste saamise ja tegemise kohta. Hageja viide, et

kingituste saamisest mitteteatamine on altkäemaksu võtmine, jääb arusaamatuks. Kui

hageja on seisukohal, et ta andis kostjale altkäemaksu, tuleb see ka sõnaselgelt avaldada

ja kostja saab sellisel juhul esitada oma seisukoha.

Tähtajatu laenulepingu korral tuleb selle ülesütlemisest teatada kaks kuud ette. Sellest

tulenevalt on vale hageja viivisearvestus alates 20.02.2015. Alusetut rikastumist ei saa

toimuda, kui poolte vahel on vaidlus, kas tegemist oli laenulepinguga või kinkelepinguga.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija)

tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks

omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma

või muul viisil kingisaajat rikastama.

VÕS § 261 lg 1 ja 2 kohaselt Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste

võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti. Kinkelepingust

tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui käesoleva

paragrahvi lõikes 1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud.

VÕS § 396 lg 1 kohaselt Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt Kui lepingupoolte ühist tegelikku

tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Kohus on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei ole võimalik kohaldada alusetu

rikastumise sätteid (VÕS 1027-1028), sest mõlema poole väitel oli hageja ja kostja vahel

lepinguline suhe, mille alusel hageja kandis kostja pangakontole kokku 1000 eurot ning

andis kostjale sularaha kokku 1000 eurot. Käesolevas vaidluses on hageja tõendanud

kostjale raha üleandmise. Kostja on kohustatud hagejale raha tagasi maksma juhul, kui

poolte vahel oli sõlmitud laenuleping (VÕS § 396 lg 1). Kui poolte vahel oli sõlmitud

kinkeleping, siis sellest ei ole hageja kinkijana taganenud ning kostjal kingisaajana saadu

tagastamise kohustus puudub (VÕS § 268 lg 1).

Riigikohtu lahendi 3-2-1-145-16 p 13.1. kohaselt „Kolleegium selgitab, et kinkelepingu

põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse

võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab,

et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline

tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse

tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping.“

Laenulepingu sõlmimise kohta on Riigikohus lahendis 3-2-1-109-11 punktis 11 märkinud

järgmist: „Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud

poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised

tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. …

Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. … Kolleegium on seisukohal,

et üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda

laenuleping

sõlmituks

…“

Laenulepingu

sõlmimise

kokkuleppe

olemasolu

tõendamiskoormis lasub hagejal.

Kohus on seisukohal, et hageja on teinud raha ülekandeid sooviga kostjat rikastada, st et

hageja on teinud kostjale kingitusi. Oluline see, et raha kanti kostjale üle samal või

hiljemalt järgmisel päeval, kui hageja oli oma pangakontole sisse maksnud suure summa

sularaha. 27.06.2013 maksti hageja kontole sularaha 10 000 eurot ja hageja tegi ülekande

kostjale 28.06.2013 (tl 116); 07.04.2014 toimus sularaha sissemakse summas 11 000

eurot ja ülekanne kostjale tehti samal päeval (tl 117). Puudub mõistlik põhjendus, miks

kostja oleks pidanud küsima 500 euro kaupa laenu nimelt nendel kuupäevadel. Kostja

pangakonto väljavõtete kohaselt (tl 110 ja 112) oli tema pangakontol piisav summa:

28.06.2013 900 eurot ja 7.04.2014 lausa 2850 eurot. Hageja poolt üle kantud 500 eurot

kostjale antud laenuna ei ole kohtu jaoks usutav.

Kohtu käsitlust toetab ka teine asjaolu: hageja ei tea, millistel kuupäevadel ta andis

kostjale üle sularaha. Hageja ei ole pidanud vajalikuks isegi enda jaoks üles märkida,

millise summa ta millisel kuupäeval kostjale sularahas üle andis, st millal ta sõlmis

kostjaga väidetava(d) laenulepingu(d). Laenulepingu sõlmimise tõendamiskohustus lasub

hagejal. Hageja nõue sularahas antud laenu osas põhineb ainult kostja poolt antud

tunnistusel teises tsiviilasjas (tl 47), kus kostja on väitnud täpsustamata kuupäevadel

sularaha saamist kingitusena hagejalt. Kostja ütluste kohaselt soovis hageja kostjat

rikastada, pakkudes võimalust saada esemelisi kingitusi ja andes sularaha või tehes panga

kaudu kostja arvele makseid.

Samas ei ole hageja õigeks võtnud ja kinnitanud kallite esemeliste kingituste tegemist

kostjale, mida kostja on samuti tunnistajana kinnitanud (kaamera Canon EOS 3D Mark

III koos objektiiviga, mobiiltelefoni Samsung Galaxy Note 3, sülearvuti Sony VAIO).

Selline valikuline üleantu aktsepteerimine seab taas kahtluse alla hageja väite

laenulepingute sõlmimise kohta. Hagejal endal puudus tahe sularahas antud summasid

tagasi nõuda, sest hageja ei tea, millise summa ja millal ta kostjale üle andis.

Laenulepingu kohaselt antakse üle rahasumma, mille tagastamises lepitakse ka kokku,

sest laenuandja on huvitatud laenusumma tagasisaamisest, see on laenu andmise

põhimõte. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised

tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

Käesolevas

asjas

ei

ole

hageja

tõendanud

seda,

et

ta

oli

alates

raha

üleandmisest/ülekandmisest huvitatud kostjale üle antu tagasisaamisest.

Kostja esindaja on esitanud kohtule taotluse 15.02.2017 kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Hageja esindaja vaidleb protokolli parandamise taotlusele vastu, sest

kohtuistungi protokoll ei ole istungil räägitu stenogramm. Kohus jätab kostja taotluse

protokolli parandamiseks rahuldamata, sest taotletud parandus: lisada protokolli sõnad

„vist ka“ ja „alguses“, ei ole menetlusosalise avaldus või taotlus TsMS § 50 lg 1 p 6

mõttes. Kostja vastuväidete põhisisu on kohtu hinnangul õigesti protokollitud.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse

kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas menetluses hageja poolt kantud kulud jäävad hageja enda kanda. Kostjal

menetluskulude hüvitamise nõuet ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik