3-14-51542/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51542

Haldusasi

MS

kaebus

Sisekaitseakadeemia

05.06.2014

hindamisprotokolli

nr

6.1-9/21

ja

05.06.2014

koondprotokolli nr 6.1-9/19 osaliseks tühistamiseks

ning Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja

nr 6.1-5/250 ja 02.07.2014 teatise nr 4.1-2/3025

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MS

Vastustaja – Sisekaitseakadeemia, volitatud esindaja

v.adv Andrus Lillo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15. aprilli 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sisekaitseakadeemia apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Sisekaitseakadeemia

apellatsioonkaebus

ja

tühistada

Tallinna

Halduskohtu 15. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51542. Teha asjas uus otsus,

millega jätta MS kaebus täielikult rahuldamata.

2. Mõista MS-lt Sisekaitseakadeemia kasuks välja apellatsiooniastmes tasutud riigilõiv

15 (viisteist) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-14-51542

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MS immatrikuleeriti Sisekaitseakadeemia rektori 29.08.2011 käskkirjaga nr 6.1-5/253

korrektsiooni eriala riigieelarvelisele täiskoormusega päevaõppe õppekohale.

2. Sisekaitseakadeemia korrektsiooni eriala 05.06.2014 lõpueksami õiguse rakendamise

alaosa

protokolli

(hindamisprotokolli)

nr

6.1-9/21

ja

05.06.2014

lõpueksami

koondprotokolli nr 6.1-9/19 kohaselt sooritas MS lõpueksami hindele „F“.

3. Sisekaitseakadeemia rektor eksmatrikuleeris 20.06.2014 käskkirjaga nr 6.1-5/250 MS

seoses lõpueksami sooritamisega hindele puudulik. Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatise

nr 4.1-2/3025 kohaselt kanti MS vanglaametnikukandidaadi ettevalmistusteenistuse kulusid

kokku 6374,95 eurot. MS kohustati kulud hüvitama 1 kuu jooksul alates teate saamisest.

4. MS esitas 10.06.2014 Sisekaitseakadeemia õppeprorektorile vaide 05.06.2014 lõpueksami

koondprotokolli nr 6.1-9/19 tühistamiseks osas, millega tema sooritus lõpueksamil hinnati

puudulikuks, ning eksamitöö uueks hindamiseks. Sisekaitseakadeemia õppeprorektor jättis

08.07.2014 vaideotsusega nr 6.1-19/3100 vaide rahuldamata.

5. MS esitas 22.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 30.03.2015)

Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokolli nr 6.1-9/21 tühistamiseks kaebaja suhtes

tehtud hindamisotsust puudutavas osas, 05.06.2014 koondprotokolli nr 6.1-9/19 tühistamiseks

kaebajale määratud lõpueksami hinde „F“ osas ning Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014

käskkirja nr 6.1-5/250 ja 02.07.2014 teatise tühistamiseks.

Lõpueksamikomisjon on hinnanud kaebaja eksamit valesti ning antud hinnang ei vasta

haridus-

ja

teadusministri

27.10.2009

määruse

nr

"Ühtne

hindamissüsteem

kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega andmise tingimustega" § 4 lg-le 2 ega

justiitskolledži direktori 24.05.2013 kinnitatud aineprogrammi nr 6.1-14/38 "Lõpueksam"

hindamiskriteeriumitele. Vastavalt eksamiülesandele pidi kaebaja koostama materjalide põhjal

esimeses alaosas distsiplinaarmenetluse protokolli ning teises alaosas lahendama vaide ja

vastama pöördumisele. Lõpueksami ülesanne ja selle lahendamise formaat on osaliselt

vastuolus ning seda pidi vastustaja hindamisel ka arvestama. Formaadiks oli vastuskirja

koostamine ja seega oleks olnud vale analüüsida selles pöördumisi, mida ei lahendata.

Lähteülesande kohaselt tuli lahendada üks märgukiri.

Eksamitöös kirjeldatud pöördumises soovis vang, et vangla hüvitaks täiendavalt selle osa

sigarettidest (teine pakk sigarette), mille kohta oli vangla üksnes selgitanud enda süü

puudumist, aga ei olnud teinud sisulist otsustust. Kaebaja sai kaasusest aru viisil, et teise

sigaretipaki osas ei ole vangla sisulist otsust teinud, vaid piirdunud üksnes selgitamisega, ning

kaasuse tekstist nähtuvalt ei saa sellist tõlgendust pidada valeks. Kuna kaasuse tekst

3-14-51542

3(11)

võimaldab sellist tõlgendust, siis ei saanud vastustaja hinnata tema enda tõlgendusest erineval

tõlgendusel põhinevat lahendusvarianti valeks.

Vastustaja on kaebaja eksamitööd vaide lahendamisel hinnanud valesti. Vastustaja seisukoht,

nagu võiks õiguse tõlgendamine või pöördumise liigi määratlemine sõltuda eksamiülesande

sõnastusest (s.t kui eksamiülesandeks oleks olnud eristada vaidest muud liiki pöördumised,

siis oleks lahenduskäik olnud õige) ei ole korrektne ega vasta kehtivale õigusele. See, kas

teatud vaidlusalune tekstiosa on vaide põhjendus või eraldi käsitletav märgukiri, ei saa sõltuda

eksamiülesande püstitusest, vaid seda tuleb hinnata pöördumise konteksti arvestades

õigusnormi ja kaasuse teksti kõrvutamise tulemusena. Kaebaja möönab, et tõenäoliselt

käsitletaks praktikas sellist osa vaidest põhjendusena või antaks sisuline vastus vaideotsuse

põhjenduses eraldi menetlusse eraldamata. Sarnaselt lahendataks praktikas ka kolmas

ülesanne, kus ühte dokumenti on koondatud eriliigilised pöördumised, ilmselt ühe vastuskirja

raames. Kaebaja arvates ei ole vastustaja ega kaebaja oletused, kuidas eksamitööga sarnast

ülesannet võiks praktikas lahendada, eksamitöö hindamisel asjakohased. Lõpueksamiks

ettevalmistamise raames rõhutati, et oskus eristada selgelt väljendamata eriliigilisi pöördumisi

on lõpueksami edukaks läbimiseks oluline. Vastustaja vastupidine hinnang ning vaideotsustes

väljendatud vastupidine seisukoht on kaebaja jaoks üllatav.

Tüüpolukorrana tuleb käsitleda sellist juhtumit, mis leiab vangla praktikas sageli aset ning

millega analoogilisi juhtumeid on õppetöö käigus käsitletud. Õppetöö seisukohalt on

"tüüpolukord" üliõpilasele tuttav olukord, kus ta saab rakendada õppeaine või –praktika

käigus juba omandatud teadmisi, oskusi või kogemusi ega pea selle pinnalt hakkama mõtlema

välja uut lahenduskäiku.

Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.1-5/250 ei ole muudetud ega kehtetuks

tunnistatud. Seega kehtib haldusakt, millega on tuvastatud kaebaja suhtes vangistusseaduse

(VangS) § 118 lg 1 p-le 2 vastav asjaolu ‒ „arvati ettevalmistusteenistusest välja ebarahuldava

õppeedukuse tõttu“. Sisekaitseakadeemial on jätkuvalt õiguslik alus nõuda kaebajalt välja

õppekulud. Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokoll nr 6.1-9/21 kaebaja suhtes

tehtud hindamisotsuse osas ja Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 koondprotokoll nr 6.1-9/19

kaebaja eksamitulemuse hindele „F“ hindamisotsuse osas kahjustavad jätkuvalt kaebaja

mainet ning see mõju on jätkuv kuni nende haldusaktide kehtetuks tunnistamiseni. Kaebaja

soovib pärast praeguses kohtuasjas otsuse jõustumist esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise

nõude.

6. Sisekaitseakadeemia rektori 20.10.2014 käskkirjaga anti kaebajale diplom justiitskolledži

korrektsiooni õppekava täies mahus täitmise ja lõpueksami sooritamise eest.

7. Sisekaitseakadeemia palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja on praeguseks

Sisekaitseakadeemia lõpetanud, seega ei ole esitatud kaebusega võimalik enam eesmärki

saavutada ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata.

Korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidusõppe 02.06.2014 lõpueksami õiguse rakendamise

osa eksamiülesandes 1.2 „Vaidemenetluse läbiviimine ja pöördumisele vastamine“ oli esitatud

ülesanne: vii etteantud materjalide ja kirjeldatud asjaolude põhjal läbi vaidemenetlus.

Eksamiülesandest nähtuvalt esitas isik muu hulgas vanglale märgukirja, milles juhtis

tähelepanu sigarettide tarvitamise korraldusele vanglas, tuues välja, et suitsetamise tingimused

kinnipeetavatele on oluliselt ebamugavamad võrreldes ametnikele loodud tingimustega.

Nimetatud pöördumise osa käsitlust MS eksamitöö ei sisaldanud, mistõttu jäi üks pöördumine

määratlemata. Lisaks oli isik esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse ning vangla oli selle

osaliselt rahuldanud. Isik ei olnud sellise lahendusega rahul ning leidis, et kahju hüvitamise

taotlus tuleb rahuldada suuremas ulatuses ning taotles asja uuesti läbivaatamist. Kaebaja on

3-14-51542

4(11)

eksamiülesandes käsitlenud kahju hüvitamise taotlusega seonduvat ja leidnud, et selles osas

on tegemist vaidega. MS-le on jäänud tähelepanuta, et kinnipeetav on eksamiülesande

kohaselt andnud vanglale informatsiooni sigarettide soetamise ja soetatud sigarettide ühel

jalutuskäigul tarvitamise võimatuse kohta. Viimane koosmõjus isiku sooviga kahju hüvitamise

taotlus veelkord läbi vaadata viitab selgelt menetluse uuendamise soovile. Samuti võinuks

pöördumises näha kahju hüvitamise teistkordse nõude esitamist kord juba läbitud vaidluses.

Pöördumise osa käsitlemist vaidena eksamiülesande tingimustes ei saa pidada õiguspäraseks.

Eksamiülesande vastuses esitatud sisulised lahendused ei sisalda viiteid asjakohastele

õigusnormidele, on lakoonilised ning üldsõnalised. Puudub analüüs ja ülesande asjaolude

õigusnormiga seostamine. Läbiviidud vaidemenetluses on MS hinnanud eksamiülesandes

esitatud isiku väite karistusega heidutamise lubamatuse kohta eraldiseisvaks märgukirjaks

ning eraldanud selle vaidemenetlusest. Kõnealune isiku väide on otseselt seotud vaidlusaluses

käskkirjas toodud karistamise vajalikkuse kaalutluse õiguspärasusega. Seega selle eraldamine

iseseisvasse menetlusse ei ole olnud õiguspärane. Koostatud vaideotsus ei sisaldanud vaide

esitaja kõiki väiteid (menetluses esitatud selgituste arvestamata jätmine). Vastuolu

haldusaktide vahel oli küll märgatud, kuid sisuline analüüs oli puudulik, mistõttu jäi

selgusetuks, kuidas on jõutud toodud järelduseni. Lahend oli sisuliselt põhjendamata.

Vaidlustatud

käskkirjas

sisalduvaid

puudusi

(sisalduvad

rikkumise

toimepanemise

tuvastamise osas) ei olnud MS koostatud vaideotsuses käsitlenud.

Lõpueksami pöördumisele vastamise ja vaidemenetluse osa hindamine hindega „F“ on

põhjendatud, kuivõrd vangi pöördumine pole lahendatud sisuliselt olulises osas ja vastus on

kehtiva õigusega vastuolus ning kõik selgelt väljendatud pöördumised pole määratletud. MS

koostatud vastusele pole võimalik ilma olulisi parandusi tegemata alla kirjutada. Läbiviidud

vaidemenetlus on puudulik osas, mis eeldab vangi olulisemaid või selgelt väljendatud

põhjenduste ja väidete üldjoontes õigesti hindamist ning iga väite või põhjenduse osas

seisukoha võtmist, vaidlustatud haldusasja menetluses või lahendis on ilmselged ja olulised

vastuolud seadusega või muud puudused jäänud märkamata ja kasvõi üldsõnaliselt hindamata.

Kaebaja eksmatrikuleerimise aluseks olevad faktilised ning õiguslikud alused ei ole muutunud

ega ära langenud, asjas pole ilmnenud uusi olulisi tõendeid, mis MS-le lõpueksami

sooritamise ajal ei olnud teada. Eksmatrikuleerimismenetluse uuendamiseks puudub alus.

Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkiri nr 6.1-5/250 on kehtiv. Käskkirja nr 6.1-

5/250 kehtetuks tunnistamisel tuleb kehtetuks tunnistada ka Sisekaitseakadeemia

õppeprorektori 16.09.2014 käskkiri nr 6.1-6/148 „MS (s) lubamine eksternina lõpueksamit

sooritama“, kuna vastavalt Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirjale saavad eksternina

lõpueksamit sooritada vaid Sisekaitseakadeemiast eksmatrikuleeritud üliõpilased. Samuti

tuleks tunnistada kehtetuks kaebajale 20.10.2014 käskkirja nr 6.1-5/401 „Sisekaitseakadeemia

lõpetamine“ alusel väljastatud diplom EL 028646. Kehtiv on ka MS-le 02.07.2014 väljastatud

riigi poolt ettevalmistusteenistusele tehtud kulutuste teatis nr 4.1-2/3025. Kuna MS-le on

väljastatud diplom, siis on tema puhul ära langenud kohustus hüvitada riigi poolt tema

ettevalmistusteenistusele tehtud kulutused VangS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud alustel. Samas on

MS-l siiski kohustus olla teenistuses vanglaametnikuna või teenistuses Justiitsministeeriumis

vähemalt kolm aastat. Seega on Sisekaitseakadeemia poolt 02.07.2014 väljastatud teatis nr

4.1-2/3025 endiselt kehtiv, sest selle kehtetuks tunnistamisel tuleks väljastada kaebajale uus

samasisuline teatis.

Õpiväljundite hindamisel on lõpueksamikomisjonil kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses

oluline otsustusruum. Pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll kohtu poolt on

võimalik vaid piiratud ulatuses. Kohus saab kontrollida lõpueksami läbiviimise ja hindamise

menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Antud asjas ei ole lõpueksamikomisjon

lõpueksami tulemuse hindamisel teinud ilmselgeid sisulisi vigu, mis tooksid kaasa lõpueksami

3-14-51542

5(11)

hindamise tulemuse tühistamise. Kaebuses on toodud ainult kaebaja subjektiivsed seisukohad

lõpueksami tulemuste hindamise suhtes. Kaebaja ei ole tõendanud, põhjendanud ega

põhistanud, et olukorras, kui kohus peaks lõpueksami hindamise tulemuse tühistama ja

vastustaja lõpueksamikomisjon (kas samas või uues koosseisus) peaks kaebaja lõputööd uuesti

hindama, siis uuel hindamisel ei jääks lõpueksamikomisjonil muud võimalust, kui hinnata

lõputöö positiivsele hindele. Lõpueksamikomisjon ei ole kaalutlusõiguse teostamisel

ilmselgeid sisulisi vigu teinud, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Vaidluse all olevate ja

kaebuses esitatud asjaolude suhtes on lõpueksamikomisjon käsitletav eksperdina. Kaebaja ei

ole lõpueksamikomisjoni ja selle liikmete pädevust vaidlusaluste küsimuste osas kahtluse alla

seadnud.

8. Tallinna Halduskohus jättis 15.04.2016 otsusega Sisekaitseakadeemia taotlused

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse ja tühistas

kaebajat puudutavas osas Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisprotokolli nr 6.1-9/21

ning 05.06.2014 koondprotokolli nr 6.1-9/19 (resolutsiooni p 2), tühistas Sisekaitseakadeemia

rektori 20.06.2014 käskkirja nr 6.1-5/250 ja Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatise nr 4.1-

2/3025 (resolutsiooni p 3) ning mõistis Sisekaitseakadeemialt menetluskuluna kaebaja kasuks

välja riigilõivu summas 30 eurot (resolutsiooni p 4).

Sisekaitseakadeemia 05.06.2014 hindamisotsustustega seonduvad tühistamisnõuded on

lubatavad (Riigikohtu 04.03.2013 lahend nr 3-3-1-68-12) ning sellest tulenevalt on lubatavad

ka 20.06.2014 käskkirja ja 02.07.2014 teatise tühistamise nõue, sest need on eelnevalt

nimetatud hindamisotsustustega seotud.

Vastustaja 12.06.2014 vaideotsusest ja 03.11.2014 kirjalikus vastuses toodud selgitustest

nähtub, et kaebaja oli jätnud tähelepanuta selle, et kinnipeetav andis eksamiülesande kohaselt

vanglale informatsiooni sigarettide soetamise ja soetatud sigarettide ühel jalutuskäigul

tarvitamise võimatuse kohta ja et see viitas menetluse uuendamise soovile. Kaebaja on aga

märkinud, et eksamitöö teksti kohaselt ei ole kinnipeetav andnud täiendavat informatsiooni

sigarettide soetamise ja soetatud sigarettide ühel jalutuskäigul tarvitamise võimatuse kohta.

Vastavasisuline eksamiülesande tekst on haldusasja materjalide juurde lisatud ning taolist

lauset selles tekstis tõesti otseselt ei sisaldu. Seega ei ole eelnimetatul baseeruv etteheide

põhjendatud. Kaebaja on aga tõlgendanud kaasuse andmeid selliselt, et osaliselt oli vangi

kahju hüvitamise taotlus lahendatud, kuid seonduvalt teise sigaretipakiga oli selge ning

põhjendatud seisukoht veel esitamata. Eelnimetatud tõlgendus võib olla vaieldav, kuid päris

ebaõigeks ei saa seda samuti pidada. Vastustaja seisukohtadest ei nähtu seda, et vaide

esitamine oleks taolises kahju hüvitamisele suunatud situatsioonis üldse välistatud, kuid

Sisekaitseakadeemia ei ole nõustunud sellega, kuidas kaebaja tõlgendas eksamiülesandes

kirjeldatud

kinnipeetava

eesmärke.

Kohus

leiab,

et

hüpoteetiliste

eesmärkide

tõlgendamisvõimalusi on siiski enam kui üks. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei saanud kaasust

täiendada ega haldusmenetlusele omase uurimispõhimõtte raames vastavaid täpsustusi nõuda,

ei saa kaebaja tõlgendust ja seisukohti pidada kehtiva õigusega ilmselges vastuolus olevaks

lahenduseks, et sellega peaks kaasnema negatiivne hinne.

Eksamiülesandes on nõutud tõesti ainult ühe märgukirja lahendamist, kui see üldse

pöördumises sisaldub. Hilisemas, 08.07.2014 vaideotsuses vastustaja möönab, et

lähteülesande sõnastus andis võimaluse sellest ka MS väljendatud viisil aru saada, kuid vastus

tervikuna ei pidavat seda tõlgendust kinnitama. Seega on vastustaja seisukohas vähemalt

osaliselt kaalutlusvead. Kaebaja seisukoht, et vastuse koostamisel tuli pöörata tähelepanu

eelkõige nendele pöördumistele, mida vastuskirjaga lahendatakse ning seega ei oleks olnud

õige analüüsida veel ka neid pöördumisi, mida tegelikult ei lahendata, võib olla vaieldav, kuid

seda ei saa pidada ilmselgelt ebaõigeks.

3-14-51542

6(11)

Vastustaja ei ole nõustunud ka sellega, et MS hindas eksamiülesandes esitatud väite

karistusega heidutamise lubamatuse kohta eraldiseisvaks märgukirjaks ning eraldas selle

vaidemenetlusest. MS omakorda on seisukohal, et eksamiülesande kohaselt oligi vaja eraldada

detailide põhjal erinevat liiki pöördumisi, kusjuures vastav lõik oli sõnastatud lisamärkusena

ja puudutas ka teiste kinnipeetavate karistusega heidutamise mittelubatavust, millest pidi

järeldama, et see väljus selgelt vaide raamidest. Kaebaja märgib, et praktikas ilmselt ei

pöörata taolistele detailidele tähelepanu ning väitele antakse vastus vaideotsuse põhjendavas

osas, kuid eksamitöös oli vaja demonstreerida erinevat liiki pöördumiste leidmise oskust.

Siinkohal ei pea kohus vajalikus võrrelda menetlusosaliste seisukohti selles tähenduses, et

kumb on kaalukam, küll aga tuleb asuda seisukohale, et kaebaja käsitlust ei saa ilmselgelt

valeks pidada.

Kokkuvõttes on teinud vastustaja eksamitöö hindamisel olulisi kaalutlusvigu ja kaebus tuleb

selles osas rahuldada. Eksamiülesannetes kirjeldatud hüpoteetilistest situatsioonidest lähtuvaid

eesmärke võis tõlgendada erinevalt ja olenemata mõningase vaieldavuse võimalusest ei saa

kaebaja lahendusi ilmselgelt ebaõigeteks või kehtiva õigusega ilmselges vastuolus olevateks

pidada. Sisekaitseakadeemia on teinud veel etteheiteid seonduvalt lahenduste üldsõnalisuse ja

vähese põhjendatusega, kuid olukorras, kus vastustaja tegi eksamitöö sisulisel hindamisel

siiski vigu, ei ole muud võimalikud ebatäpsused sellised, mille pinnalt võiks kaebuse

rahuldamata jätta. Vastustaja seisukohtadest ei saa järeldada, et eksamihinde oleks võinud

negatiivseks lugeda pelgalt vormistuslike asjaolude või töö üldsõnalisuse pinnalt. Arvestades

asjaolu, et pöördumise lahendamisel ei olnud võimalik kaasuste asjaolusid selgitada ega

sellekohast materjali juurde saada, sõltusid tõlgendused sellest, kuidas keegi ülesande teksti ja

hüpoteetilisi eesmärke mõistis. Olukorras, kus eksamiülesanded koostatakse nii, et need ei

välista erinevaid tõlgendamisvõimalusi ja täpsustusi ei saa küsida, ei peaks väga kategoorilisi

hinnanguid andma, vaid lähtuma rohkem vastuse sisulisest küljest. Kuna eelhaldusakti

tunnustele

vastavad

hindamisotsustused

osutusid

mitmete

kaalutlusvigade

tõttu

õigusvastaseks, tuleb tühistada ka nendel põhinev Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014

käskkiri.

Vastavalt justiitsministri 21.01.2004 määruse nr 12 §-le 3 peab õppeasutus koostama küll

kandidaadi ettevalmistusteenistuse kulude teatise, mida võiks tõlgendada ka pelgalt kulude

olemasolu konstateeriva informatsioonina, kuid antud juhul on selles viidatud veel ka

puuduliku hinde tõttu toimunud eksmatrikuleerimisele ning kohustatud hüvitama 6374,95

euro suuruseid ettevalmistusteenistuse kulud ühe kuu jooksul. Justiitsministri 21.01.2004

määruse nr 12 § 3 lg 2 p-de 1-5 kohaselt ei peaks informatsioonilises ja fakti konstateerivas

teatises sisalduma vastavate kulutuste hüvitamise kohustust ühe kuu jooksul. See tuleneb

eelnimetatud määruse § 9 lg-st 3, kuid eeldab seda, et kohustus on tekkinud. Kaebajal aga

nimetatud kohustust enam ei ole ning lähtuvalt vastavate hindamisotsustuste ning käskkirja nr

6.1-5/250 õigusvastaseks osutumisest tuleb asuda seisukohale, et seda kohustust ei olnud ka

teatise väljastamise hetkel. Seega ei ole enam tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kehtetuks

tunnistamata haldusakt loetakse haldusmenetluse seaduse kohaselt kehtivaks, õiguslikke

tagajärgi loovaks ning kohustuslikuks. Arvestades asjaolu, et vastustaja ei ole pidanud eelneva

menetluse käigus vajalikuks 02.07.2014 teatist nr 4.1-2/3025 muuta või kehtetuks tunnistada,

siis ei ole alust ka selles osas kaebust rahuldamata jätta. Ühtlasi on see tarvilik õigusselguse

huvides.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-51542

7(11)

9. Sisekaitseakadeemia palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

15.04.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või alternatiivselt

tühistada Tallinna Halduskohtu 15.04.2016 otsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda.

Halduskohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud (HKMS § 157 lg 1). Vastustaja palus jätta

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohus ei ole vastustaja taotluses esitatud

põhjendustele ega seisukohtadele vastanud, leides üksnes, et seisukohad ei ole asjakohased.

Kohus ei ole selgitanud, mille alusel ta jõudis järeldusele, et kohus saab ise omal algatusel

eksamitulemusi sisuliselt hinnata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2016 otsus nr 3-14-

51653, p 13; Riigikohtu lahend nr 3-3-1-68-12, p-d 22-24). Kohus saab üksnes kontrollida

lõpueksami läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge. Kaebaja ei ole aga menetluslikku

külge vaidlustanud. Samuti ei ole tuvastatud, et oleks rikutud lõpueksami läbiviimise korda.

Lõpueksamikomisjon ei ole lõpueksami tulemuse hindamisel teinud ilmselgeid sisulisi vigu,

mis tooksid kaasa lõpueksami hindamise tulemuse tühistamise. Kohus ei ole tõendanud ega

põhistanud, et kui lõpueksamikomisjon peaks kaebaja lõputööd uuesti hindama, siis uuel

hindamisel ei jääks komisjonil muud võimalust, kui hinnata lõputöö positiivsele hindele.

Haldusasjas vaidluse all olevate asjaolude suhtes on lõpueksamikomisjon käsitatav sisuliselt

spetsialistina ja tema seisukoht spetsialisti arvamusena. Kohus ei ole komisjoni pädevust

kahtluse alla seadnud.

Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Üliõpilane saab lõpueksami

hindeks „E“ ainult siis, kui lõpueksami sooritus vastab kõikidele hindamiskriteeriumites

toodud tunnustele. Kui vähemalt üks kriteeriumitest ei ole täidetud, siis loetakse, et üliõpilane

on omandanud teadmised ja oskused miinimumtasemest madalamal tasemel, mis vastab

hindele „F“. Kaebaja koostatud vastuses pöördumisele ei ole toodud välja ühtegi vastust

puudutavat õigusnormi. Kõik toodud õigusnormid on võetud üle kaasuse tekstist kopeerimise

teel. Sigarettide osaliselt hüvitamata jätmisega seotud eksamitöö osas leidis kaebaja, et

kinnipeetava pöördumine on määratletav vaidena. Seda ei saa pidada õiguspäraseks, kuna

seadus ei näe sellist võimalust kinnipeetava kahju hüvitamise nõude lahendamisel ette.

Kaebaja lahendusest nähtub, et ta on määratlenud, et kinnipeetav on soovinud vaidlustada

kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist või määratud kahju hüvitamise suurust, mida

kaasuse lahenduses sisuliselt ei lahendata, kuid on eraldanud selle valesse menetlusse.

Hindamiskriteeriumi kohaselt tuli kaebajal kinnipeetavale selgitada, et ta ei saa selles

küsimuses vaiet esitada. Kaebaja ei ole käsitlenud ka märgukirja osas, milles kinnipeetav

juhib tähelepanu suitsetamise korralduslikule küljele. Seega on kaebaja jätnud otseselt

eksamiülesande täitmata. Kaebaja pidi liigitama kõik kinnipeetava pöördumised (mh

märgukirjad) ja eraldama need õigetesse menetlustesse. Ülaltoodud puudustega vastus ei saa

olla, vähemalt osaliselt, seaduslik ega põhjendatud ning sellele ei ole võimalik olulisi

parandusi tegemata alla kirjutada.

Kaebaja koostatud vaideotsuses puudub sisuline analüüs kinnipeetava distsiplinaarmenetluse

käigus esitatud selgitustega mittenõustumise kohta. Samuti ei ole põhjendatud selle väitega

arvestamata jätmist. Ilmselge olulise puudusena tuli kaebajal märgata vähemalt karistuse

määramise käskkirjas esinevat peaspetsialist-korrapidaja ütluse menetlejale sobivas suunas

taandamist. Kahe käskkirja kehtivuse probleemi on kaebaja ületanud ebaselgel ja

põhjendamatul viisil. Lisaks on kaebaja jõudnud eksamiülesande vaidemenetluse

lahendamine/läbiviimine raames valele tulemusele, sest õige lahendus oli kinnipeetava vaide

rahuldamine.

3-14-51542

8(11)

Kohus on asunud seisukohale, et kaasuse lahendus võib tõlgenduse tõttu osutuda ka

teistsuguseks, kuid samas ei ole kohus tõendanud ega põhjendanud, miks ja mille alusel on

kaebaja pakutud tõlgendus õiguspärane.

Olukorras, kus kaebaja lõpueksami sooritus ei vastanud kahe õpiväljundi osas kokku vähemalt

seitsmele hindamiskriteeriumile, puudus lõpueksamikomisjonil kaalutlusruum ja võimalus

hinnata lõpueksami sooritust positiivsele hindele. Kui kohus siiski leiab, et eksamikomisjonil

oli hindamisotsuse tegemisel kaalutlusõigus, siis ei kuulu kaebus rahuldamisele. Kohus ei ole

tuvastanud, et vastustaja hinnang kaebaja kaasuse lahendusele oleks vale või vastuolus

seadusega. Kohus on ainult tuvastanud, et hüpoteetiliselt ei saa kaebaja lahendusi ja kaebuses

toodud seisukohti pidada ilmselgelt ebaõigeks.

Kaalutlusõiguse kasutamisel ja kahe hinde (minimaalne positiivne hinne „E“ ja negatiivne

hinne „F“) vahel otsustamisel peab lisaks hindamiskriteeriumitele lähtuma ka vastava

õppekava ja eriala üldistest eesmärkidest ning riigi (sisekaitselistest) huvidest. Kui

lõpueksamikomisjon hindab lõpueksami sooritust positiivsele hindele, siis peab ta olema

täielikult kindel, et isik vastab justiitsministri 27.06.2013 määruse nr 26 § 12 lg-s 1 toodud

nõuetele. Praegusel juhul ei olnud eksamikomisjonil täielikku veendumust, et kaebaja vastab

nendele nõuetele ning hindas kaalutlusõiguse alusel kaebaja lõpueksami soorituse negatiivsele

hindele, mis on seaduslik, põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja haldusaktid ei ole

kaalutlusvigadega.

Kohus on jätnud lahendamata kaebaja taotluse kohustada vastustajat eksamitöö uueks

hindamiseks. Kohus on asendanud haldusorgani otsused enda otsustega ja sisuliselt teostanud

kaalutlusõigust haldusorgani eest, mida kohus igal juhul teha ei saa (HKMS § 158 lg 3).

10. MS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata. Halduskohus on hinnanud üksnes menetluslikku külge, s.t, kas vaidlustatud

hindamisotsus põhineb hindamisreeglitel või mitte. Selleks pidi halduskohus hindama, kas

hindamisotsuse põhjenduses on toodud välja sellised puudused, mis hindamiskriteeriumite

kohaselt vastavad hindele „puudulik“, ning kas need puudused ka tegelikult esinevad. Kohus

ei ole sekkunud kaalutlusõiguse teostamisse. Kohus on üksnes kontrollinud, kas sellise hinde

panemiseks oli üleüldse olemas õpiväljunditest ja nende hindamiskriteeriumitest tulenevalt

õiguslikku alust. Kohus ei ole jõudnud kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuse hindamiseni.

Hindamisotsuse vaidlustamisel ei puutu asjasse see, kas komisjoni liikmetel on või ei ole asja

sisuliseks otsustamiseks vajalikke teadmisi, vaid üksnes käskkirjast tulenev volitus

Sisekaitseakadeemia nimel avaliku võimu teostamiseks (hindamisotsuse andmiseks). Seetõttu

ei saa käsitleda hindamisotsust spetsialisti arvamusena, sest haldusakt ei saa olla tõendiks

haldusakti enda õiguspärasuse hindamisel.

Halduskohus on õpiväljendeid ja hindamiskriteeriume kohaldanud õigesti ja enda pädevuse

piires. Vastustaja on eiranud asjaolu, et eksamiülesandeks ei olnud tüüpolukord, vaid erandlik

olukord. Kaebaja möönab, et kohus jättis tähelepanuta kaebaja palve koguda tõendeid selle

kohta, et tegemist ei olnud tüüpolukorraga, aga ka vastustaja ei vaielnud sellele

kohtumenetluses vastu. Kohtuotsuse põhjenduse puuduseks on see, et kohus ei ole selgelt

välja toonud, et vastustaja võttis õigeks selle seisukoha, et eksamiülesandes ei olnud tegemist

tüüpolukorraga. Samas ei anna see viga alust kohtuotsuse tühistamiseks.

Ükski vastustaja esitatud vastuväidetest hindamiskriteeriumite osas ei lükka ümber väljundist

tulenevat üldist järeldust, et kaebaja oskas kaasust õigesti ja õiguspäraselt lahendada. Iga

tõlgendus, mis pole ilmselgelt vale ja asjakohatu, tuleb lugeda õigeks lahenduseks. Kaebaja

tõlgendus kaasuse tekstist on lubatav.

3-14-51542

9(11)

Vastustaja on esitanud apellatsioonkaebuses mitmeid sisulisi vastuväiteid, mida ta

vaideotsuses ega halduskohtus ei ole esitanud. Seejuures ei ole vastustaja põhjendanud, miks

ta neid vastuväiteid varem ei esitanud.

Õpiväljundi võib hinnata saavutatuks ka siis, kui mõni hindamiskriteeriumitest on

saavutamata. Õigusvaidluse lahendamiseks tuli kohtul tuvastada, kas hindamisotsuse aluseks

olnud vigu ei esine kaebaja lahenduskäigus. Vale on vastustaja seisukoht, nagu sellega ei

oleks halduskohus tuvastanud hindamisotsuse faktilise aluse puudumist, s.t hindamisotsuse

õigusvastasust.

Vastustaja ei saa taotleda kaebuse eseme muutmist. Kaebuse eseme määratleb kaebaja.

Halduskohus jättis õigesti kaebaja taotluse vastustaja kohustamiseks eksamitööd uuesti

hinnata tähelepanuta.

11. Sisekaitseakadeemia esitas 15.02.2017 vastuse kaebaja seisukohale. Halduskohus ei ole

asja lahendamisel menetluslikku külge hinnanud ja ei saanud seda ka teha, kuna kaebaja ei ole

seda vaidlustanud. Samuti ei ole tuvastatud, et oleks rikutud lõpueksami läbiviimise korda.

Halduskohtu otsusest ei nähtu, millised kaalutlusvead haldusaktides sisalduvad. Sellises

olukorras haldusaktide tühistamine võis tuleneda ainult sellest, et kohtu arvates tuli

haldusorganil kaalutlusõigust kasutades hinnata kaebaja eksamisooritust vähemalt hindele

„E“. Samas ei ole kohus tuvastanud, et oleksid täidetud kõik vähemalt hinde „E“

hindamiskriteeriumid. Selliselt on kohus sekkunud haldusorgani kaalutlusõigusesse ja

ületanud oma pädevuse piire. Seega saab vaidlus olla ainult selles, kas lõpueksami tulemuse

hindamisel on komisjon teinud ilmselgeid sisulisi vigu. Komisjon ei ole teinud ilmselgeid

sisulisi vigu, mis tooksid kaasa lõpueksami hindamise tulemuse tühistamise. Vastustaja on

käsitlenud

lõpueksamikomisjoni

eksperdina

õppetulemuste

hindamise

ja

mitte

kohtumenetluses tehtava ekspertiisi mõttes. Asjaolu, kas tegemist oli tüüpolukorraga või

mitte, ei oma asjas tähtsust. Vastustaja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid, mida

varasemas menetluses esitatud ei ole. Samas on vastustaja seisukohal, et kaasuse sisuline

lahendamine ei kuulu kohtu pädevusse. Seetõttu ei ole vastustaja oma seisukohti varasemas

menetluses päris niimoodi nagu apellatsioonkaebuses sõnastanud. Vastustaja on püüdnud

selgitada, et ka siis, kui lahendada kaasust sisuliselt, ei anna see alust hinnata kaebaja

eksamisooritust positiivseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Sisekaitseakadeemia apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada põhjusel, et

halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg-st 3 tulenevat keeldu teostada kaalutlusõigust

haldusorgani eest.

13. Halduskohus on kokkuvõttes jätnud õigesti rahuldamata apellandi taotluse jätta kaebus

läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel. Sisekaitseakadeemia taotlus on

olnud

ebaselge

õigusliku

aluse

ja

taotluse

põhjenduste

osas.

Kui

03.11.2014

menetlusdokumendis (tl 118-120) viitab apellant taotluse õigusliku alusena HKMS § 121 lg 2

p-le 1 (kaebeõiguse puudumine), siis taotluse põhjendustes leiab apellant, et kaebus tuleks

jätta läbi vaatamata põhjusel, et sellega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS §

121 lg 2 p 2). Mõlemal juhul oleks põhjendatud taotluse rahuldamata jätmine. Vaidlus puudub

selles, et vaidlustatavate aktide puhul on tegemist kaebaja subjektiivseid õigusi riivavate

eelhaldusaktidega (hindamisprotokollid) ja haldusaktidega (Sisekaitseakadeemia rektori

käskkiri ja Sisekaitseakadeemia teatis). Niisiis on kaebajal nende aktide vaidlustamiseks

tühistamiskaebusega vaieldamatult olemas kaebeõigus. Kaebuse eesmärgiks on olnud

vabaneda väidetavalt õigusvastastest aktidest ning seda eesmärki saab saavutada üksnes

3-14-51542

10(11)

tühistamiskaebust esitades. Vaidlus puudub ka selles, et vaidlusalused aktid on kehtivad ning

seega on tühistamiskaebuse esitamine eesmärgipärane ja lubatav. Eelnevat ei väära tõsiasi, et

kaebaja sooritas pärast aktide andmist eksternina lõpueksami ja lõpetas Sisekaitseakadeemia.

Kaebaja on 30.03.2015 menetlusdokumendis (tl 141-141p) selgitanud, et kehtivad

õigusvastased haldusaktid kahjustavad jätkuvalt kaebaja mainet ja teotavad head nime. Samuti

on kaebaja kandnud nende tõttu kahju: kaebaja ei lõpetanud korrektsiooni eriala juunis 2014

ning sai seetõttu kuni novembrini 2014 erialase väljaõppeta vanglaametniku palka, mis on ca

30% väiksem väljaõppe läbinud vanglaametniku palgast. Lisaks pidi kaebaja maksma

täiendavalt järeleksami sooritamise eest. Kaebaja kavatseb esitada Sisekaitseakadeemia vastu

kahjunõude. Kaebust ei saa läbi vaatamata jätta ka Sisekaitseakadeemia 02.07.2014 teatise

osas, sest see on välja antud tulenevalt Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirjast ja

sellega vahetult seoses (otsene seos tuleneb üheselt ka teatise sõnastusest). Kui tühistada

tuleks 02.07.2014 teatisele eelnenud aktid, ei saaks ka teatis iseseivalt n-ö püsima jääda, ehkki

Sisekaitseakadeemial võib olla õigus väljastada MS-le uuesti sisult sarnane teatis tema

õppekulude kohta.

14. Sisekaitseakadeemia apellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada ja halduskohtu otsus

tühistada põhjusel, et halduskohus asus ise Sisekaitseakadeemia lõpueksami komisjoni

asemele ja hindas sisuliselt MS eksamitööd, leides kokkuvõtvalt, et seda ei oleks saanud

hinnata hindega „F“. Ringkonnakohtu hinnangul ületas halduskohus oma volitusi. HKMS §

158 lg 3 kohaselt ei teosta halduskohus haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest.

15. Eksamikomisjoni eksamitöö hindamise otsus on kaalutlusotsus. Apellandi viide

Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-18-14 ei ole asjakohane, sest

viidatud haldusasjas andis Riigikohus hinnangu kutsekomisjoni kaalutlusõigusele olukorras,

kus kutse omistamine toimub n-ö kaheetapiliselt. Praeguse vaidluse puhul see nii ei ole,

põhivaidlus käib eksamikomisjoni hindamise tulemuste üle.

16. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-68-12 tehtud otsuse p-s 24

selgitanud, et pedagoogiliste hinnanguliste otsustuste sisuline kontroll on võimalik piiratud

ulatuses. Õpiväljundite hindamisel on õppejõul kindlaksmääratud kriteeriumite ulatuses

oluline otsustusruum. Kohus peab eksamite puhul saama kontrollida nende läbiviimise ja

hindamise menetluslikku külge ning ilmselgeid sisulisi vigu. Asjaolu, et hindamisel on tehtud

sisuline viga, peab HKMS § 59 lg 1 ls-st 1 tulenevalt tõendama eksamitulemuse vaidlustaja.

Ka Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-51653 tehtud otsuse p-s 13 viidanud

Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-68-12 ja osutanud, et halduskohus

saab kontrollida vaid hindamismenetluse läbiviimise korrast kinnipidamist ja lõputööle antud

hinde sisulist ilmselget ebaõigsust. Kaebaja ei ole praeguses vaidluses vaidlustanud eksami

läbiviimise ja hindamise menetluslikku külge. Seega sai halduskohus üksnes hinnata, kas

kaebaja on tõendanud, et tema lõpueksamile antud hinne oli ilmselgelt ebaõige.

17. Halduskohus on otsuses hinnanud sisuliselt uuesti ise kaebaja eksamitööd ja leidnud, et

kaebaja lahendus ei olnud ilmselgelt ebaõige ja vastuolus seadusega. See aga ei olnud

halduskohtu ülesanne. Halduskohus pidi uurima, kas kaebaja on tõendanud, et

Sisekaitseakadeemia

eksamikomisjon

on

ilmselgelt

hinnanud

tema

tööd

valesti.

Ringkonnakohtu hinnangul selliseid tõendeid ega põhjendusi kaebaja poolt esitatud ei ole.

Iseenesest on õige kaebaja väide, et eksamitöö kaasuse tekst oli erinevalt tõlgendatav ning ka

Sisekaitseakadeemia on möönnud, et eksamikomisjon luges õigeks lahenduseks rohkem kui

ühe lahenduskäigu. Sisekaitseakadeemia on kohtule veenvalt põhjendanud, miks MS

eksamitöö ei vastanud vähemalt rahuldavale tasemele ja MS vastuväited ei lükka neid

põhjendusi ümber. Olukorras, kus eksami ülesande tõlgendusi ja lahenduskäike võib olla

3-14-51542

11(11)

mitu, ei saa kohus asuda eksamikomisjoni asemele ega öelda, milline lahenduskäik oli õigem

või valem või veelgi enam, andma eksamitööle hinnangu, et see ei olnud mitterahuldav.

Asjaolu, et MS lahenduskäik ei pruukinud olla ilmselgelt vale ja seadusega täielikus

vastuolus, ei tähenda, et eksamitöö oleks igal juhul tulnud hinnata hindega „E“.

Eksamikomisjoni otsus hinnata tööd kokkuvõtlikult negatiivselt, s.o töö kõiki õpiväljundeid ei

saanud hinnata positiivselt, on ringkonnakohtu hinnangul komisjoni laia kaalutlusõigust

arvesse võttes õiguspärane. Arvestades Sisekaitseakadeemia poolt vaidemenetluses ja

kohtumenetluses MS lõpueksamitöö osas välja toodud puudujääke, ei saa lõputöö negatiivselt

hindamist pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks ja kaalutlusõiguse kuritarvitamiseks. Mida

suurem on organi kaalutlusõigus, seda tõsisem peab olema kaalutlusviga, mis toob kaasa

otsuse tühistamise. Sellist olulist kaalutlusviga praegusel juhul ei nähtu.

18. Õige on apellandi väide, et halduskohus on jätnud tähelepanuta ja lahendamata kaebaja

taotluse Sisekaitseakadeemia kohustamiseks kaebaja eksamitöö uueks hindamiseks, mille

kaebaja esitas esialgses kaebuses halduskohtule. Seda nõuet ei ole menetlusse võetud ning

samuti ei ole kohus nõuet tõlgendanud, tagastanud ega jätnud läbi vaatamata. Samas ei ole ka

kaebaja ise kogu kohtumenetluse jooksul juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et mõni tema

poolt esitatud taotlus oleks jäänud menetlusse võtmata ning on vastuses apellatsioonkaebusele

märkinud, et halduskohus jättis õigesti nimetatud kohustamisnõude tähelepanuta. Eelviidatud

menetluslik minetus ei riku eraldiseisvalt kaebaja õigusi ning apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele ringkonnakohtu otsuse eelnevalt toodud

punktides märgitud põhjustel. Et ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja esmase nõude –

tühistada eksamitulemuse protokollid, jäävad nagunii rahuldamata ka kõik sellest nõudest

tulenenud nõuded – Sisekaitseakadeemia rektori 20.06.2014 käskkirja ja Sisekaitseakadeemia

02.07.2014 teatise tühistamise nõuded. Samamoodi jääks rahuldamata ka Sisekaitseakadeemia

kohustamise nõue kaebaja eksamitulemuste uueks hindamiseks.

19. Eelnevat kokku võttes tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse HKMS § 200 p 3

alusel ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab MS kaebuse täielikult rahuldamata. HKMS § 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. MS esimese ja teise

kohtuastme menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.

Sisekaitseakadeemia ei ole esimeses kohtuastmes menetluskulude kandmist tõendavaid

dokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1) ning on apellatsiooniastmes tasunud riigilõivu 15

eurot (tl 186). Seega tuleb MSlt mõista Sisekaitseakadeemia kasuks välja riigilõiv 15 eurot.

Sisekaitseakadeemia muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109

lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe