3-16-1349/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1349

Haldusasi

O. N. kaebus Kaitsepolitseiameti kohustamiseks ning

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seoses

Kaitsepolitseiameti poolt 16.06.2016 e-kirjas esitatud

väidetega

Menetlusosalised

Kaebaja – O. N., esindaja vandeadvokaat Kristi Rande

Vastustaja – Kaitsepolitseiamet, esindaja Karel Virks

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata kaebaja korduv taotlus Ü. T. ja P

P. tunnistajana

ülekuulamiseks,

vastustajalt

videosalvestise väljanõudmiseks ning kohtuistungi

korraldamiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

..Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.03.2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. S. kaitsja O. N. teatas 16.06.2016 meediale pressiteate vahendusel, et

Kaitsepolitseiamet keeldus täitmast Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15.06.2016 määrust,

millega kohustati menetlejaid tagastama E. S. tema kodu läbiotsimisel äravõetud videovalve

salvestusseadme juurde kuulunud kõvaketas. Pressiteate kohaselt tagastas Kaitsepolitseiamet

märtsis E. S. videovalve salvestusseadme, kuid oli enne sellest omaalgatuslikult eemaldanud

teavet kandva kõvaketta. Kõvakettal oli videopilt läbiotsimise päevast (22.09.2015) ning sellele

eelnenud ajast alates 01.08.2015. Pressiteate kohaselt keeldus Kaitsepolitseiamet 16.06.2016

hommikul seadusjõus kohtumääruse täitmisest ega tagastanud seadet E. S. poolt volitatud

isikule, samuti ei nõustunud Kaitsepolitseiamet andma teada aega, millal kõvaketas

2(7)

tagastatakse. Pressiteates märgiti, et tegemist oli kahetsusväärse olukorraga, sest kui seadusjõus

kohtumäärust eiraks mõni tunnistaja või kahtlustatav, järgneks sellele sunnimeetmete

rakendamine, mis olenevalt olukorrast võib olla trahvi või äärmuslikematel juhtumitel ka

vahistamise vormis (vt O. N. pressiteate refereering Äripäev AS-i 16.06.2016 e-kirjas

Kaitsepolitseiametile, tl 27).

2. Äripäev AS küsis 16.06.2016 e-kirjaga Kaitsepolitseiametilt kommentaari O. N.

pöördumisele. Kaitsepolitseiamet vastas samal päeval e-kirjaga järgmist: „Ei vasta tõele väide,

et kaitsepolitsei keeldub kohtumäärust täitmast. Hetkeks, mil S. volitatud isik

Kaitsepolitseiameti menetlejalt videovalve salvestusseadme kõvaketta tagastamist nõudis, ei

olnud kohtumäärus kaitsepolitseisse veel jõudnud. Kaitsepolitseiamet täidab kohtumäärust

peale sellega tutvumist.“ (tl 27).

3. Äripäev AS-i võrguväljaandes Äripäev avaldati 16.06.2016 artikkel pealkirjaga „Kapo:

S. kaitsja valetab“ (tl 9). Artiklis oli muu hulgas kajastatud O. N. 16.06.2016 pöördumist ning

Kaitsepolitseiameti vastust sellele.

4. O. N. esitas 05.07.2016 Tallinna Halduskohtule Kaitsepolitseiameti vastu kaebuse,

mille

kohus

võttis

08.08.2016

määrusega

menetlusse

nõuetes:

1)

kohustada

Kaitsepolitseiametit Äripäev AS-i ees ümber lükkama väidet, mille kohaselt O. N. väide

Kaitsepolitseiameti keeldumise kohta kohtumääruse täitmisest 16.06.2016 ei vasta tõele, ning

avaldama AS-ile Äripäev, et O. N. väide, et Kaitsepolitseiamet keeldus 16.06.2016 täitmast

kohtumäärust, vastab tõele; või alternatiivselt 2) kohustada Kaitsepolitseiametit Äripäev AS-i

ees kinnitama väärtushinnangu õigusvastasust, avaldades, et Kaitsepolitseiamet on

õigusvastaselt väitnud, et ei vasta tõele O. N. väide Kaitsepolitseiameti keeldumise kohta

kohtumääruse täitmisest 16.06.2016; ja 3) mõista Kaitsepolitseiametilt õigusvastaselt tekitatud

mittevaralise kahju eest välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja taotles ka

tunnistajate Ü. T. ja P. P. ülekuulamist istungil ja vastustajalt 16.06.2016 turvakaamera

salvestise väljanõudmist. Vastustaja vastas kaebusele 05.09.2016.

5. Kohus jättis 25.01.2017 määrusega rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate

ülekuulamiseks ning vastustajalt turvakaamera salvestise väljanõudmiseks ning määras asja

lahendamiseks kirjalikus menetluses.

6. Kaebaja esitas 06.02.2017 kaebuse täienduse ja korduva taotluse tõendite kogumiseks,

paludes kohtul uuesti kaaluda ka kohtuistungi pidamise vajalikkust. Vastustaja esitas täiendava

vastuse 10.02.2017, leides, et täiendavate tõendite kogumine ja kohtuistungi pidamine ei ole

vajalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. O. N. kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

Äripäevale andmete avaldamine on haldustoiming, mille suhtes saab esitada heastamis- ja

hüvitamisnõude. Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, sest vaidlus on tekkinud

avalik-õiguslikus suhtes ning selle lahendamiseks puudub teistsugune menetluskord.

Artikli otsekõnes esitatud pealkirja „Kapo: S. kaitsja valetab“ tuleb võtta selliselt, et vastustaja

on Äripäevale viidatud väite esitanud. Väide nähtub artiklist ka sisuliselt, sest kui väidetakse,

et mingi väide ei vasta tõele, siis mõistliku isiku arusaama kohaselt on esitatud valeväide.

Artiklis kirjeldatud andmetest koosmõjus artikli pealkirjaga saab mõistlik inimene üheselt aru,

et Kaitsepolitseiameti kinnitusel on vandeadvokaat O. N. esitanud avalikkusele ebaõigeid

3(7)

andmeid, kui teatas, et Kaitsepolitseiamet keeldus 16.06.2016 hommikul seadusjõus määruse

täitmisest. Tõele mittevastava väite esitamine on lihtsas keeles valetamine. Ka

Kaitsepolitseiameti poolt tõendina esitatud 16.06.2016 e-kiri kinnitab, et vastates Äripäeva

palvele kommenteerida O. N. väidet, teatas Kaitsepolitseiamet Äripäevale, et O. N. väide ei

vasta tõele. Kaitsepolitseiameti esitatud faktiväide on ebaõige, sest kaebaja ei ole esitanud

ebaõigeid väiteid. Kaebaja väide, et Kaitsepolitseiamet keeldus määruse täitmisest, vastab tõele.

Kui vastustaja poolt Äripäevale esitatud väide ei ole faktiväide, tuleb seda käsitada

väärtushinnanguna. Kellegi avalikkuse ees valelikuks nimetamine on vaieldamatult negatiivne

hinnang. Kaebaja ei ole käitunud viisil, millest võiks järeldada, et ta on laimanud ajakirjanduses

õiguskaitseorganit, esitades ebaõigeid väiteid. Hinnang on ebakohane, põhjendamatu ja

tegelikke asjaolusid mittearvestav. Kaebaja on advokaadina töötanud ca 5 aastat ning ta on

Tartu Ülikoolis lektor.

Ebaõiged faktiväited teotavad kaebaja au ja head nime. Vastustaja poolt Äripäevale avaldatud

väited loovad kaebajast pildi kui isikust, kes pole aus ega seeläbi vandeadvokaadina

usaldusväärne. Riigikohtu hinnangul on au ja head nime kahjustav mis tahes viisil ja vormis

levitatav informatsioon, mis sisaldab või mis võimaldab halvustava tähendusega hinnanguid.

Puudub seaduslik alus, mis võimaldaks haldusorganil avaldada isiku kohta ebaõigeid

faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Haldustoimingu õiguspärasuse hindamisel

tuleb esmajoones lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 107. Vaidluses sellise

toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 alusel

täiendavalt kohaldamisele ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole

vastuolus haldusõiguslike normidega. Kui vaidlusalune väide on faktiväide, lasub vastustajal

kohustus tõendada, et faktiväide vastab tegelikkusele. Kui väide on väärtushinnang, lasub

vastustajal kohustus tõendada asjaolusid, mille esinemisega põhjendatakse kaebaja kohta

avaldatud väärtushinnangu kohasust.

Riigikohus on leidnud, et RVastS § 11 lg 1 alusel on isikul mh õigus nõuda avaliku võimu

kandjalt tema kohta avaliku võimu teostamisega seoses avaldatud ebaõigete andmete

ümberlükkamist. Seejuures võib kohus juhinduda VÕS § 1047 lg-st 4 (Riigikohtu otsuse nr 32-

1-63-07 p 9). Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 1047 lg-st 4 tuleneva ebaõigete andmete

ümberlükkamise või parandamise nõude eelduseks üksnes ebaõigete andmete avaldamine, s.o

vastutus ei sõltu õigusvastasusest ega süüst. VÕS § 1047 lg 4 eesmärk on rikkumise

kõrvaldamine ja isiku õiguste taastamine, mistõttu tuleks ümberlükkamise regulatsiooni

sisustada VÕS § 127 lg 1 kaudu. Kaebajal on õigus kohtult taotleda ebaõigete andmete

ümberlükkamise viisi, koha, ulatuse ja tähtaja kindlaksmääramist selliselt, et kaebaja õigused

saaksid efektiivselt kaitstud. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks vastustajat Äripäeva ees

ümber lükkama esitatud faktiväidet, mille kohaselt kaebaja väide ei vasta tõele, ning avaldama

Äripäevale, et kaebaja väide vastab tõele.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitist au ja hea nime teotamise eest (RVastS § 9 lg 1,

VÕS § 128 lg 5, § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg-d 1 ja 2). Au ja head nime riivavate avalduste

tegemise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS

§-dega 1046 ja 1047, vaid olemas peab olema ka seaduslik alus, mis praegusel juhul puudub.

Kaebaja mainet kahjustati õigusvastaselt, kuivõrd vastustaja esitatud faktiväide ei vasta tõele.

Vastustaja tegevusele puudus õigustus. Hinnangu avaldamine tekitas kaebajale moraalset

kahju, sest tema kutsetegevuse aluseks on usaldusväärsus. Vastustaja väite kohaselt ei vasta

kaebaja tegevus vandeadvokaadile seatud eetilistele nõuetele. Kuna vandeadvokaadi aususe on

kahtluse alla seadnud vaieldamatult üks mõjuvõimsam uurimisasutus, on ka rikkumine olulisem

4(7)

ning kaebaja huvide riive suurem. Vandeadvokaat ei ole avaliku elu tegelane. Vastustaja süüd

tuleb eeldada (VÕS § 1050 lg 1). Kaebaja palub kohtul välja mõista õiglane hüvitis. Kui

vastustaja väide on väärtushinnang, siis on see ebakohane ja au teotav, sest see ei põhine

asjaoludel, mis võimaldaksid kõnealuse hinnangu anda. VÕS § 1046 lg-s 1 sisalduvad

põhimõtted on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades

lisaks, et avalik-õiguslikus suhtes on toiming õigusvastane, kui selleks puudus seaduslik alus.

Kui tegemist on väärtushinnanguga, palub kaebaja kohustada vastustajat Äripäevale avaldama,

et Kaitsepolitseiamet on õigusvastaselt väitnud, et kaebaja väide ei vasta tõele. Kaebaja jääb ka

kahju hüvitamise nõude juurde.

8. Kaitsepolitseiamet palus jätta kaebus rahuldamata, selgitades järgmist.

Kaebaja pöördus kohtusse vale isiku vastu. Kaebaja peamised argumendid on suunatud artikli

pealkirjale ja seal sisalduvatele andmetele koosmõjus, kuid vastustaja ei saa vastutada selle eest,

kuidas artikkel on üles ehitatud ning pealkirjastatud. Vastustaja avaldas Äripäevale ainult

16.06.2016 vastuskirjast nähtuva vastuse.

Isegi kui Kaitsepolitseiamet on õige vastustaja, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja ei

ole kaebajat otseselt ega kaudselt valetajaks nimetanud. Eesti keele seletav sõnaraamat ei seosta

fraasi „ei vasta tõele“ valetamisega, vaid kellelegi valetamise omistamine eeldab tema sihilikule

ja tahtlikule tegevusele rõhumist. Vastuses Äripäeva ajakirjanikule lükkas vastustaja ümber

väite, nagu ta keelduks täitmast kohtumäärust, ning selgitas O. N. pressiteate tausta ja asjaolu,

millal kohtumäärus täidetakse. Vastustaja avaldatud väite puhul ei saa lähtuda keskmise

inimese arusaamast, sest vastustaja ei avaldanud n-ö vastupressiteadet ega andnud suulist

kommentaari või intervjuud raadiole või televisioonile. Vastustaja ei ole avaldanud

Äripäevale ebaõiget faktiväidet ega ebakohast väärtushinnangut ega kaebaja au ja head nime

teotanud. Seda kinnitab Äripäeva ajakirjaniku ja vastustaja vaheline kirjavahetus.

Kaebajale ei saanud artiklist tekkida moraalset kahju. Esiteks ei ole tema au ja head nime

teotatud. Moraalse kahju puhul tuleks kõne alla ebameeldivuste, häirituse, kannatuste,

üleelamiste, stressi jmt tuvastamine, hindamine ja kompenseerimine, kuid kaebuse ja selle

lisade kohaselt ei ole kaebajale moraalse kahju tekkimine tuvastatav. Väide moraalsest

kahjust on tõendamata. Teiseks on oluline arvestada, et kaebaja tegutses tol hetkel

vandeadvokaadina, mitte eraisikuna. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt on avaliku elu

tegelase au ja väärikuse kriitika piirid laiemad kui eraisikute puhul. Vandeadvokaat, kes

omaalgatuslikult edastab ajakirjandusele

pressiteate,

mis

on

seotud poolelioleva

suure avalikkuse

huviga kriminaalmenetlusega, on avaliku elu tegelane.

Oluline on arvestada, et Harju Maakohtu eeluurimiskohtunik tegi vaidlusaluse määruse

15.06.2016 ning 16.06.2016 hommikuks ei olnud see veel Kaitsepolitseiametisse jõudnud.

Kaitsepolitseiametisse olid 16.06.2016 hommikul kutsutud Ü. T. ja P. P., kes soovisid tutvuda

teostatud jälitustoimingute materjalidega. Nendega tuli kaasa O. N., kes andis

Kaitsepolitseiameti menetlejale Harju Maakohtu 15.06.2016 määruse ja nõudis selle kohest

täitmist. Menetleja selgitas O. N., et tema ei ole seda määrust varem näinud, mistõttu ei ole

võimalik seda kohe täita, ning palus O. N. lahkuda. Kui O. N. küsis, kas Kaitsepolitseiamet

keeldub määrust täitmast, vastas menetleja, et amet ei keeldu määruse täitmisest, kuid hetkel

on tal planeeritud teine toiming ning kohtumäärus täidetakse pärast määrusega tutvumist ning

talle antakse teada, millal kõvaketas tagastatakse. Prokuratuur vaidlustas kõnealuse määruse

16.06.2016. Olukorras, kus kohtueelset menetlust juhtis prokuratuur, ei tohtinudki vastustaja

määrust täita, sest prokuratuur ei olnud seda täitmiseks edastanud. Tallinna Ringkonnakohus

5(7)

jättis prokuratuuri määruskaebuse 29.06.2016 määrusega läbi vaatamata ning prokuratuur

otsustas seda määrust mitte vaidlustada.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Vaidlus käib selle üle, kas Kaitsepolitseiamet esitas O. N. kohta ebaõige faktiväite või

halvustava väärtushinnangu, teotades sellega O. N. au ja head nime ning tekitades O. N.

mittevaralist kahju.

10. Kohus märgib alustuseks, et vaidluse esemesse (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2) kuuluvad

üksnes vastustaja poolt 16.06.2016 Äripäevale saadetud e-kirjas sisalduvad väited. Kui kaebaja

leiab, et tema õigusi on rikutud hiljem avaldatud artikli pealkirja või sisuga seonduvalt, tuleb

tal pöörduda maakohtusse Äripäeva vastu, sest tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mis ei

puuduta Kaitsepolitseiameti tegevust.

11. Kaebaja arvates väitis Kaitsepolitseiamet 16.06.2016 e-kirjas Äripäevale, et O. N.

valetas. Kohus ei jaga kaebaja arvamust.

12. Riigikohus on selgitanud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on,

s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi

üldsusele avaldas (31.05.2006 otsuse nr 3-2-1-161-05 p 11). Sama kehtib ka juhul, kui kohus

tuvastab faktide esitamise viisist või kontekstist tulenevalt, kas kostja on lisaks faktiväidetele

avaldanud ka väärtushinnangu ja kas see väärtushinnang on hageja mainet kahjustav

(Riigikohtu 21.12.2010 otsuse nr 3-2-1-67-10 p 21). Eelnevat põhimõtet, mille kohaselt

kolmandatele isikutele väite või väärtushinnangu avaldamise puhul peab avaldatut hindama

objektiivselt, tuleb rakendada ka käesolevas asjas, kus vastustaja ei suunanud oma 16.06.2016

e-kirja küll ise üldsusele, kuid oli siiski meediaväljaandele andmete avaldajaks niivõrd, kuivõrd

16.06.2016 ekiri andmeid sisaldas (vt Riigikohtu 21.12.2005 otsuse nr 3-2-1-95-05 p 25).

13. Vaidlust ei ole selle üle, et 15.06.2016 tegi Harju Maakohus määruse nr 1-16-5140,

millega rahuldas E. S. kaitsja O. N. taotluse 22.09.2015 toimunud läbiotsimise käigus äravõetud

salvestusseadme kõvaketta tagastamiseks (tl 12-16). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et O. N.

pöördus 16.06.2016 hommikul Kaitsepolitseiametisse ja taotles E. S. kriminaalasja menetlejalt

kõvaketta tagastamist, kuid menetleja ei tagastanud kaebajale 16.06.2016 hommikul

Kaitsepolitseiameti ruumides kõvaketast.

14. Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas väidetut tuleb aga hinnata kontekstis, mitte

sellest väljarebituna. Nimelt on Äripäeva ajakirjaniku 16.06.2016 e-kirjas Kaitsepolitseiameti

pressiesindajale (tl 27) taasesitatud O. N. poolt meediale saadetud pöördumine, kuid lisaks

kajastub e-kirjas ajakirjaniku enda arusaam O. N. pöördumise sisust. Ajakirjanik väljendas oma

arusaama kaebaja pressiteatest järgmiselt: „Äripäeva toimetusele laekus E. S. kaitsja teade, et

KAPO ei täida seadust. Palun kommenteerige E. S. kaitsja väidet. Leiate alljärgnevalt kaitsja

pöördumise meediasse:“. Sellele vastas Kaitsepolitseiameti ametnik järgmist: „Ei vasta tõele

väide, et kaitsepolitsei keeldub kohtumäärust täitmast. Hetkeks, mil S. volitatud isik

Kaitsepolitseiameti menetlejalt videovalve salvestusseadme kõvaketta tagastamist nõudis, ei

olnud kohtumäärus kaitsepolitseisse veel jõudnud. Kaitsepolitseiamet täidab kohtumäärust

peale sellega tutvumist.“

Seega Kaitsepolitseiamet ei eitanud seda, et E. S. kriminaalasja menetleja 16.06.2016

O. N. kõvaketast tagasi ei andnud, ega nimetanud ka kaebajat sellega seonduvalt valetajaks,

vaid pelgalt selgitas, vastuseks ajakirjaniku kokkuvõttele O. N. pöördumisest, et

Kaitsepolitseiamet ei keeldu põhimõtteliselt kohtumäärust täitmast, vaid täidab kohtumääruse

6(7)

pärast seda, kui määrus on Kaitsepolitseiametisse jõudnud ja Kaitsepolitseiamet on saanud

sellega sisuliselt tutvuda. Mõistlik isik saab vastustaja 16.06.2016 e-kirja konteksti paigutades

aru, et kaebaja ja vastustaja olid õiguslikult erinevatel seisukohtadel küsimuses, mida tähendab

määruse täitmisest keeldumine. Olenemata sellest, kellel oli kriminaalmenetluse reeglite järgi

õigus, nähtub Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjast, et Kaitsepolitseiamet ei nõustunud

arusaamaga, justkui oleks ta määruse täitmisest keeldunud, ning sellest ei järeldu, et vastustaja

seisukohast teistsugusel seisukohal olevad isikud, sh O. N., on valetajad. Kohus nõustub

vastustajaga, et eesti keele seletava sõnaraamatu järgi seisneb valetamine teadlikus ja sihilikus

tõsiasjade moonutamises ning vastustaja 16.06.2016 e-kirjas puuduvad igasugused viited O. N.

sellisele tegevusele. Seega ei ole Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas esitatud väiteid ega

hinnanguid O. N. kohta. See, kas Kaitsepolitseiameti vastus Äripäeva ajakirjaniku päringule oli

ammendav, milliseid järeldusi on ajakirjanik O. N. ja Kaitsepolitseiameti seisukohtadest teinud

ning oma artiklis esitanud, kas neid seisukohti on artiklis õigesti kajastatud ja kas artikli pealkiri

on asjaosaliste väiteid arvestades adekvaatne, ei kuulu käesoleva vaidluse esemesse, nagu

kohus eespool selgitas.

15. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik üldjuhul halduskohtusse pöörduda oma

subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Kaebuse rahuldamise üks eeldusi on kaebaja õiguste

rikkumine vaidlustatud haldusakti või toiminguga. Kui Kaitsepolitseiameti 16.06.2016 e-kirjas

ei tehtud avaldusi O. N. kohta, siis ei ole vastustaja selle e-kirjaga ka kaebaja õigusi rikkunud

ning kaebus tuleb ainuüksi sel põhjusel jätta rahuldamata. See tähendab üksiti, et puudub

vajadus arutleda selle üle, kas 16.06.2016 e-kirjas avaldatu näol on tegemist faktiväidete või

väärtushinnangutega ja kas vastustaja on kohustatud neid väiteid Äripäeva ees ümber lükkama

või nende õigusvastasust kinnitama või hüvitama kaebajale au ja väärikuse teotamisega

tekitatud mittevaralise kahju.

16. Kaebaja esitas 06.02.2017 korduva taotluse kuulata tunnistajatena üle Ü. T. ja P. P., kes

viibisid 16.06.2016 kaebajaga samal ajal Kaitsepolitseiametis ning saavad kinnitada, et

vastustaja ametnik keeldus 16.06.2016 kaebajale tagastamast salvestusseadme kõvaketast ja

palus kaebajal lahkuda. Samade asjaolude tõendamiseks palus kaebaja vastustajalt välja nõuda

ka 16.06.2016 turvakaamera videosalvestis. Tunnistajate ülekuulamise vajaduse tõttu kordas

kaebaja soovi arutada asja kohtuistungil. Vastustaja leidis 10.02.2017 vastuses jätkuvalt, et

puudub vajaduse tunnistajaid üle kuulata ja turvakaamera videosalvestist esitada, sest selle üle,

et vastustaja ametnik ei tagastanud 16.06.2016 kaebajale salvestusseadme kõvaketast, ei ole

vaidlust. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu

hinnangul juba piisavalt tõendatud. Kohus jääb 25.01.2017 määruses võetud seisukoha juurde,

et kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks ja turvakaamera videosalvestise väljanõudmiseks

tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et asjaolude üle, mille tõendamiseks kaebaja nende tõendite

kogumist taotles, st et vastustaja ametnik keeldus 16.06.2016 kaebajale tagastamast

salvestusseadme kõvaketast ja palus kaebajal lahkuda, ei ole vaidlust ning seetõttu ei ole neil

tõenditel asjas tähtsust. Kuna kaebaja soovis asja arutamist kohtuistungil tunnistajate

ülekuulamiseks, jääb ka see taotlus 25.01.2017 määruse p-s 5 nimetatud põhjustel rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust ega kuludokumente. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

7(7)

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit