3-15-859/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-859

Haldusasi

MV

kaebus

Vabariigi

Valitsuse

ja

Tallinna

Linnavalitsuse vastu mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes summas 4 152 576 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – MV, volitatud esindajad vande-advokaat

Piret Blankin ja vandeadvokaadi abi Edgar-Kaj

Velbri

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Inge

Lumiste

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja

Silvi Uljas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MV apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Maa-ameti 14.08.2015 kiri nr 6.2-2/9495.

2. Jätta MV apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-859 muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-15-859

2(15)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni

29.08.1994 otsusega nr 3631 loeti Tallinnas Tähetorni tn 4a asuv endine kinnistu nr 16370

(Nurme A96) suurusega 3,403 ha omandireformi objektiks. Sama otsusega tunnistati nimetatud

vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks AN.

2. Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k (I kd, tl 8) p-ga 1 otsustati tagastada

AN-le õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni tn 4b (endine Nurme A96) suurusega

30 942 m2; p-ga 3.4 kohustati maa omanikku tagama juurdepääs Tähetorni tn 4a maakasutusele

ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale. 22.04.1998 testamendijärgse

pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris nõudeõiguse sellele maale MV.

3. Tallinna Halduskohus tunnistas 08.01.1998 otsusega nr 3-759/97 (I kd, tl 11-12) Tallinna

Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k p 3.4 seadusevastaseks osas, mis käsitleb maa

omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale suusa- ja

jooksurajale ning tegi linnavalitsusele ettepaneku küsimus uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

4. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 06.03.1998 korraldusega nr 1107-k (II kd, tl 80p)

linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k kehtetuks.

5. Tallinna Halduskohus tunnistas 08.06.1998 otsusega nr 3-460/98 Tallinna Linnavalitsuse

06.03.1998 korralduse nr 1107-k seadusevastaseks ning tegi linnavalitsusele ettepaneku asi

uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

6. 21.08.1998 kooskõlastati lähteülesanne Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku

maa määramiseks koostatavale detailplaneeringule. Lähteülesanne kinnitati 03.09.1998.

Detailplaneering algatati Tallinna Linnavalitsuse 22.11.2000 korraldusega nr 4500-k ning

linnavalitsuse 08.05.2002 korraldusega nr 1343-k otsustati Nõmme tervisespordiradade

teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering vastu võtta ja korraldada

detailplaneeringu avalik väljapanek. Detailplaneering kehtestati Tallinna Linnavolikogu

23.01.2003 otsusega nr 7 (detailplaneeringu skeem II kd, tl 78).

7. Tallinna Linnavalitsuse 05.04.2000 korraldusega nr 1425-k määrati endise kinnistu nr 16370

maadel asuvatele ehitistele aadressiga Tähetorni tn 4a teenindamiseks vajalik maa suurusega

1629 m2 ning see erastati.

8. MV esitas 28.11.2001 halduskohtule avalduse, milles palus määrata Tallinna

Linnavalitsusele 100 000 krooni trahvi Tallinna Halduskohtu 08.06.1998 otsusega tehtud

ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Riigikohus määras 04.03.2003 otsusega nr 3-3-1-22-03 (I kd,

tl 15-21) Tallinna Linnavalitsusele Tallinna Halduskohtu 08.06.1998 otsuse nr 3-460/98

täitmata jätmise eest rahatrahvi summas 50 000 krooni. Riigikohus leidis, et halduskohtu

08.06.1998 otsuse täitmiseks tuli Tallinna Linnavalitsusel uuesti läbi vaadata vara tagastamise

otsus ning lahendada samaaegselt üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale juurdepääsu küsimus.

Ehkki linnavalitsus asus halduskohtu ettekirjutust täitma, ei ole ta ettekirjutust mõistliku aja

jooksul täielikult täitnud. Linnavalitsus kinnitas suusa- ja jooksuraja detailplaneeringu

3-15-859

3(15)

lähteülesande 1998. a-l, detailplaneering algatati 2000. a-l ning detailplaneering võeti vastu ja

selle avalik väljapanek korraldati 2002. a-l. Üksnes see, et põimunud on tagastamine,

munitsipaliseerimine ja ostueesõigusega erastamine ning senise maakasutuse muutmise ja

detailplaneeringu kehtestamise toimingud on mahukad ja aeganõudvad, ei ole piisav põhjendus

planeeringu menetlemisele ligi nelja aasta jooksul.

9. Vabariigi Valitsus kehtestas 30.04.2004 määruse nr 176 „Nõmme–Mustamäe

maastikukaitseala kaitse alla võtmine ja Nõmme–Mustamäe maastikukaitseala kaitse-eeskiri“

(II kd, tl 78-79), millega võeti kaitse alla ka osa endise Nurme talu maast.

10. Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1472-k (I kd, tl 124) anti Tallinna linna

munitsipaalomandisse Tähetorni tn lõik Vääna tn ja Kadaka pst vahel, kokku 15 574 m2.

11. Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1480-k (I kd, tl 125) anti Tallinna linna

munitsipaalomandisse Trummi tn lõik Lohu tn ja Kadaka pst vahel, kokku 12 634 m2.

12. MV esitas 02.11.2008 Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) kaebuse, milles leidis, et: 1)

Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsuste täitmata jätmine on vastuolus Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1; 2) ametiasutused jätsid

talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ega maksnud selle eest hüvitist, samuti rikuti

tema õigust saada teavet nõude menetlemise kohta ega otsustatud omandinõuet mõistliku aja

jooksul. Vabariigi Valitsus ja MV allkirjastasid vastavalt 14.01.2011 ja 25.01.2011

deklaratsioonid (I kd, tl 37, 38), milles MV nõustus loobuma mistahes täiendavate nõuete

esitamisest Eesti riigi vastu seoses sellega, et 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsused ei olnud

deklaratsiooni allkirjastamise ajaks täielikult ja tähtaegselt täidetud, kui valitsus maksab MV-le

varalise ja mittevaralise kahju ning väljaminekute ja kulutuste hüvitamiseks 4000 eurot. EIK

tegi 29.03.2011 otsuse nr 54462/08 (I kd, tl 34-36), millega: 1) otsustas kaebuse 08.01.1998 ja

08.06.1998 kohtuotsuste täitmata jätmist puudutavas osas kohtuasjade nimistust kustutada,

võttes arvesse poolte sõbraliku kokkuleppe, ning 2) tunnistas kaebuse muus osas

vastuvõetamatuks, leides, et kaebus on selles osas selgelt põhjendamatu.

13. Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k (I kd, tl 126-130p) anti Tallinna linna

20.06.2008 taotluse alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse maareformi seaduse (MaaRS)

§ 28 lg 1 p 4 alusel Nõmme tervisespordiradade ja hoonete teenindamiseks vajalik maa

aadressidel Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1 ja Külmallika tn 15b,

kokku 95 351 m2. Endine Nurme kinnistu jääb osaliselt Trummi tn 35 ja Trummi tn 27

maaüksustele. Tallinna Halduskohus jättis 20.10.2010 otsusega nr 3-10-1596 MV kaebuse

korralduse nr 820-k osaliseks tühistamiseks rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus

12.01.2012.

14. Tallinna Linnavalitsus määras 17.12.2012 korraldusega nr 51-k Nõmme tervisespordiradade

teenindamiseks vajaliku maa määramiseks kehtestatud detailplaneeringu alusel tekkivale uuele

tänavale nime (Sooviku tänav).

15. Tallinna Linnavaraamet koostas 18.12.2012 ja 20.12.2012 Sooviku tn 1, Sooviku tn 2,

Sooviku tn 4, Sooviku tn 6, Sooviku tn 8, Sooviku tn 10 ja Sooviku tn piiriprotokollid

katastriüksuse piiride plaanimaterjalil kättenäitamise kohta (II kd, tl 69p-74p). 18.12.2012 ja

20.12.2012 on koostatud samade maaüksuste katastriüksuse plaanid (tööd nr MS-545,

nr MS-546, nr MS-547, nr MS-548, nr MS-548, nr MS-549, nr MS-550 ja nr MS-551).

16. Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k (I kd, tl 48-51) otsustati

tagastada MV-le seitsmeks kinnisasjaks jagatud õigusvastaselt võõrandatud maa kokku 16 792

m2 ulatuses (Sooviku tn 1 - 44 m2, tootmismaa; Sooviku tn 2 - 6314 m2, üldkasutatav maa;

Sooviku tn 4 - 1680 m2, elamumaa; Sooviku tn 6 - 2120 m2, elamumaa; Sooviku tn 8 - 2334 m2,

elamumaa; Sooviku tn 10 - 2274 m2, elamumaa; ja Sooviku tänav - 2026 m2, transpordimaa;

3-15-859

4(15)

asendiplaan II kd, tl 79p) ning mitte tagastada maad pindalaga 17 238 m2, millel paiknevad

teistele isikutele kuuluvad ehitised ja rajatised, on osaliselt erastatud ja osaliselt antud

munitsipaalomandisse Tallinna Linnavalitsuse 05.04.2000 korraldusega nr 1425-k, Harju

maavanema 28.06.2006 korraldusega nr 1472-k, Harju maavanema 28.06.2006 korraldusega

nr 1480-k ja Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k. Samuti alustati 07.08.2013

korraldusega tagastamisele mittekuuluva maa-ala kompenseerimise menetlust ning MV-le

määrati Nõmmel asuva 17 238 m2 suuruse maatüki eest kompensatsiooniks 7 705 eurot. MV

esitas korralduse nr 1032-k peale kaebuse, mille Tallinna Halduskohus jättis 12.11.2014

määrusega nr 3-13-2217 läbi vaatamata. Määrus jõustus 30.12.2014. MV-le maksti

kompensatsiooni tagastamisele mittekuuluva maa eest välja 18.09.2014.

17. MV esitas 06.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-4; täiendatud 29.04.2015,

I kd, tl 93-94; 04.01.2016, II kd, tl 30-37; 26.01.2016, II kd, tl 47-49; 04.03.2016, II kd, tl 87-

94) Tallinna Linnavalitsuse ja Vabariigi Valitsuse vastu õigusvastase haldusaktiga ning

viivitusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks.

Tallinna Halduskohus tagastas 12.06.2015 määrusega kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.10.2015 määrusega halduskohtu määruse osas, millega

tagastati kaebus Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavalitsuse vastu õigusvastaselt

võõrandatud endise Nurme 96-A kinnistu nr 16370 maa tagastamise menetlusega viivitamisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Ringkonnakohtu määruse kohaselt puudub

kaebajal ilmselgelt kaebeõigus Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega tekitatud kahju

hüvitamise nõude osas. Kaebajale on EIK asjas nr 54462/08 Eesti Vabariigi poolt makstud maa

tagastamisega viivitamisega tekitatud kahju eest hüvitist summas 4000 eurot, mistõttu on talle

selleks ajaks tekkinud vastav mittevaraline kahju kompenseeritud. Kui kaebaja leiab, et pärast

hüvitise maksmist oli linn jätkuvalt õigusvastases viivituses maa tagastamismenetluse lõpule

viimisel, on tal õigus taotleda õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamist.

1) Tallinna Linnavalitsuse ametnikud on aastate jooksul korduvalt maa tagastamise toimikut

nr 2385 koos Nurme talumaa algdokumentidega pahatahtlikult peitnud, varjanud, kõrvaldanud

toimikust originaal- ja algdokumente ning lisanud asemele fiktiivseid ja võltsitud dokumente.

Toimik ei kajasta enam Nurme talumaa tegelikku olukorda.

2) EIK otsuse aluseks oli kaebaja kahjunõue selle eest, et Eesti riik ei olnud taganud halduskohtu

1998 otsuste täitmist. Saadud kompensatsioon oli õiguskaitsekulude katteks.

3) Kaebajale ja tema perele hakati otseselt tekitama kahju 1996. a-l, kui ei rahuldatud õigustatud

subjekti AN soovi tagastada maa plaani- ja kaardimaterjalide alusel. Tallinna Linnavalitsus ei

teatanud põhjusest, miks plaani- ja kaardimaterjalide alusel tagastamine ei ole võimalik. Nurme

maale polnud vaja paigaldada uusi piirimärke, kuna MV ja RV otsisid vanad piirimärgid üles,

puhastasid kraavid, salakraavide kaevud ning raiusid piirisihid sisse. Piirisihtide raiumisel

abistas maamõõdufirma AS REl vastavalt linnavalitsuse tellimusele nr TK-0157. Pahatahtlikud

ametnikud hakkasid nõudma õigustatud subjektilt altkäemaksu, ettekäändega maamõõtmise

eest tasumiseks. Kuna altkäemaksu ei antud, algas suguvõsa tagakiusamine. Ka pärast

piiriprotokollide ja plaanide ringi tegemist ei ole maad tagastatud. 1997. a-l võeti sunniviisiliselt

ära pool Nurme talumaast, lõhuti 1936.-1938. aastatel rajatud maakuivendussüsteem ja võeti

metsast maha puid. 2001. a-l võeti ära ka ülejäänud osa talumaast. RV kirjutas alla

kokkuleppele, mille kohaselt ta loobub tagastusnõudest ning linn annab Nurme talu krundi eest

vastu vahetuskrundi mujal Tallinna linnas. Seda lubadust täidetud ei ole ning ka seda kirjalikku

kokkulepet ei ole enam maa tagastamise menetluse toimikus.

4) Tallinna Linnavalitsus ja Nurme talu sundvõõrandanud ametiasutus on 20 aastat rikkunud

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

kord“ (määrus nr 36) p-i 4, mis keelab kehtestada vara tagastamiseks seadustest ning Vabariigi

3-15-859

5(15)

Valitsuse määrustest mittetulenevaid piiranguid ja nõudeid. AN poolt maa tagastamiseks

avalduse esitamisest 1991. a-l on möödunud 24 aastat, kuid kaebuse esitamise ajani ei ole

võimalik ehitusega alustada. Maa tagastamata jätmisega on kaebaja pandud ebavõrdsesse

olukorda, võrreldes õigustatud subjektidega, kes said 1990-ndatel aastatel maa kätte.

5) Kaebajale ja tema suguvõsale on viimase 20 aasta jooksul tekitatud suurt moraalset ja

materiaalset kahju. 20 aastat kaebaja elust on kulgenud pidevas stressiseisundis ning pidev

alandatus ja stress on tekitanud unehäireid. Kaebaja on kannatanud hingelist valu, pidanud

taluma solvanguid ja tema tervis on saanud oluliselt kahjustada. Kaebajal on esinenud

südamekloppimist ja ärevushäireid. 14.01.2005 patsiendikaardiga (II kd, tl 54) on fikseeritud

juhtum, kus kaebaja kaotas teadvuse ja kiirabi toimetas ta haigla erakorralise meditsiini

osakonda.

6) Nurme talumaa õigustatud subjekt AN oli kuni 1997. a-ni terve. Linnavalitsuse tegevus ja

libamaaklerite külastused mõjusid tema tervisele hävitavalt. Ta jäi voodihaigeks ja 1998. a-l

suri. Kaebaja oli AN haiguse ajal tema hooldaja. Nimetatud aeg oli kaebaja tervisele väga

kurnav, kuna tal tuli käia linnas tööl, hoolitseda oma pere eest ja öösiti valvata-põetada

voodihaiget. Peale AN matust esines kaebajal teadvusekaotusi ja unehäireid. Kui pere oleks

elanud tagastataval maal majas, oleks vanemad saanud ise käia ratastooliga õues. Selle asemel

viibisid kaebaja vanemad pika aja vältel 8. korruse ühetoalises korteris Lasnamäel, majas, kus

ei töötanud ka lift. Samuti ei olnud võimalust korteris ratastooli kasutada.

7) Põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel seisneb selles, et Tallinna

Linnavalitsuses ei aeta asju ausalt. Omavalitsuse tegevust kontrollivad organid soosivad

väljapressimist,

valetamist,

õigete

dokumentide

kõrvaldamist,

fiktiivsete

paberite

fabritseerimist ja võltsimist.

8) Kaebajalt nõutakse allkirja piiriprotokollile, mis on ebaselge ja vastuoluline. Neid piire ei ole

nõustutud kaebajale looduses ette näitama. 2013. a-l, kui kaebajal oli kruntide piiride kohta veel

palju küsimusi, nõuti jälle, et kaebaja mõõdaks ise kõik krundid ära ja kannaks maamõõtmise

kulud. Kaebaja käis pärast seda ka vaidlusalusel maal, kuid tal ei õnnestunud sealt leida piire.

Kaardimaterjali alusel võib maad tagastada siis, kui vanad piirimärgid on olemas. Tähetorni 4a

ehituskrundi looduses eraldamise akt nr 288 on koostatud 09.11.1987 (II kd, tl 95-96).

Piiriprotokollidel märgitud Sooviku tn ja Sooviku tn 19 koordinaadid ei ühti Nurme talu maa

eksplikatsioonil märgitud koordinaatidega. Korralduse järgi nõutakse krundi vastuvõtmisega

kaebajalt uue tee, nn Sooviku tänava ehitamist, mille maksumus on ligi 280 000 eurot. Kuna tee

läbib maastikukaitseala, on ka selleks vaja luba. Lisaks kaasnevad krundi vastuvõtmisega

kaitseala ja tööstusobjektiga seotud piirangud. Kaebaja ja tema sugulaste sooviks oli saada

elamumaad, mitte maad kohustustega. 07.08.2013 korralduse järgi paiknevad kõik krundid nii,

et neile ei ole ligipääsu. Idas, läänes ja lõunas paiknevad võõrad krundid, põhja poolt on aga

krundid piiratud maastikukaitse all oleva üldkasutatava maaga. Selleks, et maale pääseda, tuleks

taotleda ametnikelt luba, mille eest kaebajal tuleb maksta. Elamumaa krundid on planeeritud

Nurme talu maa kõige madalamale kohale, mistõttu on maapind soine ning see tuleks

kuivendada. Mustamäe-Nõmme maastikukaitseala kaitse-eeskirja järgi on maastikukaitsealal

aga uute ehitiste, uute teede ja maaparandussüsteemide rajamine keelatud.

9) Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleks lähtuda kannatajate huvidest ning aluseks võtta kõige

kõrgem hind, mida on õigustatud subjektile Nurme talumaa eest pakutud, s.o 128 eurot/m2,

seega 4 152 576 eurot. See summa oleks piisavaks moraalseks kompensatsiooniks enam kui 20

aastat kestnud kaebajale ja tema suguvõsale kannatuste tekitamise ja tervise kahjustamise eest.

18. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 67-68p).

1) Pärast EIK asjas nr 54462/08 29.03.2011 sõlmitud kokkulepet, mille alusel hüvitas Eesti

Vabariik kaebajale maa tagastamisega viivitamisega põhjustatud mittevaralise kahju, ei ole

3-15-859

6(15)

Tallinna linn õigusvastaselt maa tagastamise menetlusega viivitanud. Tallinna linn taotles

endise Nurme 96-A kinnistu maal asuvate Nõmme tervisespordiradade alust maad

munitsipaalomandisse. Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k otsustati maa

munitsipaalomandisse andmine. Tallinn linn ei saanud tulenevalt Vabariigi Valitsuse määruse

nr 36 p-st 54 otsustada endise Nurme 96-A kinnistu maa tagastamise küsimust enne, kui oli

lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsus

nr 3-10-1596, millega jäeti rahuldamata MV kaebus 11.05.2010 korralduse nr 820-k

tühistamiseks, jõustus 12.01.2012. Pärast kohtuotsuse jõustumist tegi vastustaja maa

tagastamiseks ja katastriüksuse moodustamiseks vajalikud eeltoimingud.

2) Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k tagastati MV-le endisest Nurme

96-A 34 030 m2 suurusest kinnistust 16 792 m2, jäeti tagastamata 17 238 m2 ja määrati

tagastamata jäetud maa eest kompensatsiooni summas 7705 eurot. Tallinna Linnavaraamet

saatis 10.03.2014 ja 09.04.2014 kirjadega (I kd, tl 120) MV-le korduvad kutsed piiriprotokollide

allkirjastamiseks ning selgitas 14.05.2014 kirjas MV-le üldkasutatava maa sihtotstarbe sisu ning

piiriprotokollide allkirjastamise vajadust. Tallinna Halduskohtu 12.11.2014 määrus nr 3-13-

2217, millega jäeti korraldusele nr 1032-k esitatud MV kaebus läbi vaatamata, jõustus

30.12.2014. Vaatamata Tallinna Linnavaraameti korduvatele pöördumistele ja selgitustele ei

ole MV piiriprotokolle allkirjastanud, mistõttu ei ole Tallinna linnal võimalik esitada

katastripidajale katastritoimikut katastriüksuse maakatastris registreerimiseks. Seega on

Tallinna linn teinud kõik endast oleneva, et maa tagastamismenetlus lõpule viia. Isegi kui oleks

võimalik asuda seisukohale, et Tallinna linn oleks võinud maa tagastamise otsustada mõnevõrra

varem, ei oleks see mõjutanud ega muutnud väljakujunenud olukorda, sest maa tagastamise

menetlust ei ole võimalik lõpetada MV-st tulenevatel põhjustel.

3) Puuduvad asjaolud, millega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 seob mittevaralise kahju

hüvitamise nõude tekkimise. Tallinna linna tegevus maa tagastamisel ei ole õigusvastane,

mistõttu puudub Tallinna linna tegevuses õigusrikkumine ja süü. Lisaks ei ole kaebaja

tõendanud enda tervise kahjustumist puudutavaid väiteid. Tervise kahjustamist ei saa vaidluse

asjaoludest tulenevalt eeldada. Isegi kui tervise kahjustumine oleks tõendatud, ei oleks see kahju

hüvitamise nõudmise aluseks, kuna tervise halvenemist ei ole põhjustanud Tallinna linn.

Kuivõrd tekkinud olukorra on põhjustanud kaebaja ise, puudub alus nõuda Tallinna linnalt

kahju hüvitamist.

19. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata (II kd, tl 84-84p).

1) Nurme A-96 kinnistu osas on tagastamismenetlus lõppenud Tallinna Linnavalitsuse

07.08.2013 korraldusega nr 1032-k. MV on esitanud avalduse kompensatsiooni

väljamaksmiseks ja see on kantud tema pangakontole 18.09.2014. Tallinna Linnavalitsuse

kinnitusel on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus

täielikult lõppenud. Maa tagastamise menetluses on tehtud vigu, mis on lubamatult venitanud

menetluse käiku, põhjustades õigustatud isikule ebamugavust ja moraalset kahju, kuid ei ole

mõjutanud selle lõpptulemusi. Moraalse kahju on riik EIK otsuse kohaselt kaebajale hüvitanud.

Tagastamisprotsessi tulemusi ei saa riik muuta.

2) Eesti Vabariik ei saa vastutada Nõukogude Liidu poolt toimepandud vara õigusvastase

võõrandamise ega selle tagajärgede eest ning vara võõrandamise faktist ei tulene Eesti riigile

restitutsioonilisi kohustusi. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) ja sellest

tulenevate õigusaktide alusel läbiviidava vara tagastamise ja kompenseerimise näol on tegemist

seadustatud poliitilise tahte teostamisega sellisel viisil ja ulatuses, mis on riigile majanduslikult

jõukohane ja poliitiliselt vastuvõetav. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on

avaldanud seisukohta, et põhiseaduse omandiõigust puudutavad sätted ei kohaldu

omandireformi

reguleerivatele

õigusaktidele.

Eesti

Vabariik

on

ühinenud

EIÕK

3-15-859

7(15)

reservatsiooniga lisaprotokolli nr 1 osas. Reservatsiooni kohaselt ei laiene selle lisaprotokolli

sätted omandireformi seadustele.

3) Õigusvastaselt võõrandatud vara osalist tagastamata jätmist ja vara eest vastavalt seadusele

kompensatsiooni maksmist ei saa pidada põhiseadusega ega Eesti rahvusvaheliste kohustustega

vastuolus olevaks.

4) Kuigi kaebaja keeldub piiriprotokollide allkirjastamisest, ei takista see tulenevalt

maakatastriseaduse (MaaKatS) § 20 lg-st 51 menetluse lõpule viimist.

20. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebajale on hüvitatud kuni 29.03.2011 tekkinud mittevaraline kahju, kuna EIK määras

29.03.2011 otsusega nr 54462/08 kaebajale maa tagastamisega viivitamise eest 4000 euro

suuruse hüvitise.

2) RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevad

eeldused mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks ei ole täidetud. Vastustajate tegevus

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse menetlemisel ei ole olnud viivituses

määral, mis oleks põhjustanud kaebajale tervisehäireid. Kuigi tagastamismenetlus ei ole otsuse

tegemise ajani lõppenud, on vastustaja teinud märkimisväärseid jõupingutusi lõpplahenduse

saavutamiseks ning viivitus on tekkinud kaebaja enda tegevuse tulemusel.

3) Tallinna linn ei saanud otsustada endise Nurme 96-A kinnistu maa tagastamise küsimust

enne, kui oli lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus. Harju maavanema

11.05.2010 korraldusega nr 820-k otsustati maa munitsipaalomandisse andmine. Kaebaja esitas

nimetatud korralduse peale kaebuse, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsusega

nr 3-10-1596 rahuldamata. Vastustaja sai jätkata vaidlusaluse maa tagastamismenetlusega

12.01.2012, kui ringkonnakohtu otsus jõustus.

4) Tallinna Linnavalitsuse 17.12.2012 korraldusega nr 51-k määrati Nõmme tervisespordi

radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks kehtestatud detailplaneeringu alusel

tekkivale uuele tänavale nimi (Sooviku tänav). Seejärel koostati lisaks maa tagastamise

toimikule katastritoimik (sh tagastatavate maaüksuste plaanid ja piiriprotokollid). 27.12.2012

kirjaga saatis Tallinna Linnavaraamet MV-le tagastatavate katastriüksuste plaanid ja

piiriprotokollid ning kutsus piiriprotokollide allkirjastamisele. 21.02.2013 selgitas Tallinna

Linnavaraamet vastuseks MV pöördumisele, et tagastamisele kuuluvad need maaüksused, mis

ei ole Tallinna linna munitsipaalomandisse antud ega erastatud, ning tagastamata jäetud maa

eest määratakse kompensatsioon vastavalt õigusaktidele.

5) Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k otsustati MV-le endise Nurme

96-A osaline tagastamine ja tagastamata jätmine ning tagastamata jäetud maa eest

kompensatsiooni määramine. MV vaidlustas nimetatud korralduse kohtus ning Tallinna

Halduskohtu 12.11.2014 määrus nr 3-13-2217 kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta jõustus

30.12.2014.

6) Tallinna Linnavaraamet saatis 10.03.2014 ja 09.04.2014 kirjadega MV-le korduvad kutsed

piiriprotokollide allkirjastamiseks. 14.05.2014 kirjaga selgitas Tallinna Linnavaraamet MV-le

üldkasutatava maa sihtotstarbe sisu ning piiriprotokollide allkirjastamise vajadust. Korduva

selgituse edastas Tallinna Linnavaraamet kaebajale ka 12.11.2015. Kaebaja ei ole otsuse

tegemise ajani piiriprotokolle allkirjastanud. MaaKatS § 20 lg 51 viimasest lausest tuleneb, et

kui piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiriprotokollile alla

kirjutamast, loetakse katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides.

Kuna kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et piiriprotokolli allkirjastamine ei ole vajalik, puuduvad

Tallinna linnal edasiselt õiguslikud takistused tagastatava maa üleandmiseks õigustatud subjekti

omandisse.

3-15-859

8(15)

7) Halduskohtul puudub pädevus hinnata Tallinna linna ametnike käitumist seoses

korruptsioonisüüdistustega.

Väljapressimine

on

kuritegu,

mille

osas

kohaldub

karistusseadustiku (KarS) § 214. Kriminaalasju menetlevad kohus, prokuratuur ja

uurimisasutus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

21. MV palub apellatsioonkaebuses (II kd, tl 105-108, tl 125-126p, tl 129-130) tühistada

Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus ja rahuldada kaebus.

1) Halduskohus on kaebuse ulatust oluliselt kitsendanud, leides ekslikult, et kaebajale kuni

29.03.2011 kestnud haldusmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju on hõlmatud EIK otsuse

nr 54462/08 alusel makstud hüvitisega. Kaebajale ei ole tasutud mistahes hüvitist mittevaralise

kahju eest, mis on tekkinud vastustajate õigusvastase viivitamise tulemusel maa tagastamise

menetluse kestmisest 22 aastat. EIK otsuse alusel tasuti kaebajale hüvitist üksnes 08.01.1998

kohtuotsuse nr 3-759/97 ja 08.06.1998 kohtuotsuse nr 3-460/98 täitmata jätmise eest ning see

ei hõlmanud mittevaralise kahju hüvitamist mistahes muu erakordselt pikaaegse

haldusmenetlusega tekitatud kahju eest. Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998

otsustel olid spetsiifilised resolutiivosad, mille täitmata jätmise eest makstud hüvitis ei saa katta

kaebajale kogu 22 aasta vältel tekkinud mittevaralist kahju. EIK otsuses on selgelt märgitud, et

sõbraliku kokkuleppe saavutamine ei mõjuta kaebaja õigust nõuda Eesti riigilt nimetatud

kohtuotsuse edasist täitmist ega muude kohtuasja asjaoludest võimalikult tõusetuvate õiguste

teostamist. Halduskohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta ja seetõttu täielikult käsitlemata

vastustajate rikkumised, mis eelnesid EIK 29.03.2011 otsuse tegemisele. Sellega on kõrvale

jäetud esimesed 17 aastat kokku 22 aastat kestnud haldusmenetlusest. Kohus on sellega

rikkunud kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

2) Viivitus vara tagastamise menetluse läbiviimisel ei ole olnud tingitud kaebaja tegevusest.

Ehkki puudub vaidlus selles, et kaebaja on jätnud tagastatava maa piiriprotokollid

allkirjastamata, ei ole halduskohus andnud hinnangut selle tegevuse sisulistele põhjustele.

Kaebaja on tagastamismenetluse kestel korduvalt allkirjastanud tagastatava maa piiriprotokollid

(kaebuse lisad 13, 30). Samuti on kaebaja piiriprotokollidega seoses juhtinud Tallinna linna

tähelepanu asjaolule, et tagastatavate kruntide piirid ei ole looduses maha märgitud, Tallinna

linn on tagastamismenetluse kestel sulgenud kõik ligipääsuteed tagastatavale maale (kaebuse

lisad 27 ja 30) ning tagastatavad krundid on imeliku kujuga (ribakujulised). Tallinna linn on

kaebaja etteheidetele ja küsimustele vastanud vaid osaliselt, teatades näiteks ilma igasuguse

põhjenduseta, et Tallinna linn ei toeta maa tagastamist ühe maatükina. Tallinna linn on üritanud

sundida kaebajat piiriprotokollide allkirjastamisele Tallinna linnale sobival kujul, et vältida

küsimust Tallinna linna poolt õigusvastaselt katkestatud ligipääsuteedest ja nende taastamise

kulude kandmisest. Õigustatud subjekt ei pea allkirjastama piiriprotokolle mistahes kujul, mis

on kohalikule omavalitsusele sobilik. Lisaks on halduskohtu põhjendused vastuolulised. Ühelt

poolt on kohus leidnud, et kaebaja on olnud piiriprotokollide allkirjastamisega viivituses, teiselt

poolt aga seda, et MaaKatS § 20 lg 51 viimase lause kohaselt ei ole õigustatud subjekti allkirja

maa piiriprotokollile vaja. Seda arvestades ei saanud kaebaja tegevus tuua kaasa maa

tagastamismenetluse venimist ka pärast 2011. a-t.

3) Kaebajal oli õigus nõuda maa tagastamist katastrimõõdistamise alusel, mistõttu on ekslik

vastustaja seisukoht, et kaebaja poolt piiriprotokolli allkirjastamine on tagastamist takistanud.

Kaebaja on korduvalt taotlenud vastustajalt tagastatava maa piiride looduses kättenäitamist ehk

katastriüksuse moodustamist mõõdistamise teel. MaaKatS § 20 lg 55 ja selle alusel kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 29.04.1997 määruse nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse

moodustamise korra kinnitamine“ (määrus nr 88) p-st 3 tuleneb, et katastriüksus moodustatakse

3-15-859

9(15)

plaani- või kaardimaterjali alusel vaid siis, kui katastriüksuse moodustamist taotlev isik ei ole

avaldanud soovi katastriüksuse moodustamiseks katastrimõõdistamise teel. Kaebaja on

tagastamismenetluse käigus korduvalt viinud oma kulul läbi maa mõõdistamised ja

allkirjastanud piiriprotokollid. Sellest hoolimata on vastustaja nõudnud maade tagastamist

üksnes kaardimaterjali alusel koostatud piiriprotokollide alusel. Ka juhul, kui lähtuda eeldusest,

et kaebajal ei ole tagastatava maa piiride looduses kätte näitamise nõudeõigust, on vastustaja

seisukoht ekslik. Nimelt ei reguleeri määrus nr 36 olukorda, kus piiriprotokollide

allkirjastamisele kutsutud isik jätab sinna ilmumata. Samuti on määrus nr 36 kehtestatud

ajaliselt varem kui MaaKatS § 20 lg 51 viimane lause ja määruse nr 88 p 13, mille järgi tuleb

isiku poolt piiriprotokollile alla kirjutamisest keeldumisel lugeda katastriüksus moodustatuks

kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Jätkuvalt on lahendamata maa tagastamisel olulised

probleemid – kruntide piirid on arusaamatult ribakujulised ega ole looduses maha märgitud,

kruntidele pole tagatud ligipääsu ning lahendamata on mõõdistamiskulude hüvitamise küsimus.

4) Halduskohus on rikkunud selgitamis- ja uurimiskohustust. Kaebajal puudus lepinguline

esindaja ning kohtul oli kohustus selgitada talle tema õigusi ja kohustusi, sh kohustust tuua välja

konkreetsete rikkumistega seotud asjaolud ja seostada need tõenditega. Kohus on jätnud

hindamata kõik 2011. a-le eelnenud rikkumised, neid kinnitavad tõendid ning kaebaja väited

väljapressimise ja korruptsiooni kohta. 2011. a-le järgnenud ajaperioodi osas on kohus

paljasõnaliselt lähtunud Tallinna linna seisukohtadest ega ole põhjendanud, miks on kaebaja

esitatud tõendid asjakohatud. Kohus oleks pidanud välja selgitama, mida kaebaja peab silmas

korruptsiooni ja väljapressimiste all. Kaebaja on selliselt klassifitseerinud näiteks asjaolu, et

Tallinna linna ametnikud nõudsid õigustatud subjektilt maamõõdistamise kulude kandmist,

lubades selle hiljem hüvitada, kuid tegelikult hüvitist välja ei makstud. Kuigi tegemist ei pruugi

olla väljapressimise ega korruptsiooniga, võib sellise asjaolu tõendatuse korral tegemist olla

rikkumisega, mis tõi kaebajale kaasa mittevaralise kahju. Ka juhul, kui tegemist oli

kuritegudega, oleks halduskohus saanud anda neile tegudele hinnangu. Kuriteoga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist on võimalik nõuda RVastS alusel halduskohtus. Samuti on

kaebaja avastanud kahel korral võltsimise.

5) Kaebaja suhtes on käitutud meelevaldselt. Omandireformi objekti tagastamine otsustati

esmakordselt juba 1997. a-l, kuid tagastamisotsusele lisati Tallinna Halduskohtu poolt

tuvastatud seadusevastased tingimused. Tallinna Halduskohus tuvastas ka Tallinna

Linnavalitsuse poolt tagastamisotsuse tühistamiseks tehtud haldusakti seadusevastasuse. Alles

2000. a lõpus, 6 aastat pärast tagastamismenetluse algust, avaldas vastustaja, et kavatseb maa

sotsiaalmaana

munitsipaliseerida

ning

maa

munitsipaliseerimise

protsess

seisab

detailplaneeringu kehtestamise taga. Selleks hetkeks oli Tallinna linnas lahendatud ligi 90%

maa tagastamise avaldustest. Seejuures on Riigikohtu 03.04.2003 otsusega nr 3-3-1-22-03

tuvastatud vastustaja süüline viivitamine antud detailplaneeringu kehtestamisel. Kaebajale

maade mitte tagastamine otsustati alles 2013. a-l, s.o 19 aastat pärast menetluse algust. Tallinna

linna ametnikud on korduvalt andnud kaebajale lubadusi, mida on hiljem murtud. Vähemalt

ühel korral on tagastamise toimik pikaks perioodiks ära kaotatud ning toimikust on kõrvaldatud

olulisi dokumente. Kaebaja on pöördunud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

menetluse kiirendamise eesmärgil erinevate asutuste poole (nt I kd, tl 22, 23, 25-26, 28-31, 32,

46-47). Riigiasutused on kaebaja õiguste rikkumist möönnud (nt I kd, tl 43-43p, 44-45).

6) Tallinna linna läbi viidud menetluse tagajärjel on kaebajale ja teistele menetlusega lähedalt

seotud eakatele isikutele tekkinud olulisi stressist tulenevaid tervisekahjustusi. Samuti on

alandatud kaebaja inimväärikust. Kaebajal on olnud kogu menetluse kestel välistatud oma

perekonnale kodu loomine. Kaebajal ja tema perel ei olnud alates 1990. a-te lõpust võimalik

kasutada Nurme maade metsa. Maa tagastamise menetlusega viivitamise tulemusel tekitati

olukord, kus kaebaja oli sunnitud hooldama 1-toalises Lasnamäe korteris oma raskete

3-15-859

10(15)

terviserikete ja liikumisraskustega vanemaid. Pidades silmas vastustaja samaaegset käitumist,

mis on halduskohtute poolt korduvalt tunnistatud õigusvastaseks, on kaebajale sellise

tegevusega tekitatud märkimisväärses ulatuses mittevaralist kahju. Kaebajale on antud

lubadusi, mida on seejärel ähvarduste saatel rikutud. Samuti on olnud kaebajale vaimselt

kurnavad asja lahendamiseks kulunud arvukad kohtuvaidlused.

7) Kaebaja ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara vastuvõtmisest lõplikult loobunud ega sellest

põhjendamatult keeldunud, vaid maa vastuvõtmine on olnud takistatud Tallinna linna poolt

põhjendamatult esitatud lisatingimustest. Kaebajalt ei ole õiglane nõuda moodustavatele

katastriüksustele juurdepääsu rajamist olukorras, kus kaebaja ei ole soovinud maa tükeldamist

Tallinna Linnavalitsuse osutatud viisil, seni kasutatud teest on linna otsusega tehtud suusarada

ning avaliku teega piirnevale maale on seatud looduskaitselised piirangud ja nõuded (mh

maaparandus ja heakord). Pooled vaidlevad ka kaebaja kohustuste üle seoses avalikult

kasutatava suusarajaga. Kui eraomanikule seatakse avalikes huvides piiranguid, peaks vastavad

kulud ja kahju hüvitatama avalikest vahendist.

22. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 118-119p).

1) Kaebajale on hüvitatud mittevaraline kahju, mis tekkis vara tagastamise menetlusega

viivitamisega kuni 29.03.2011. Samal seisukohal oli Tallinna Ringkonnakohus 08.10.2015

määruses (p 19). Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsused, mille täitmata jätmise

eest kaebajale sõbraliku kokkuleppe alusel hüvitis maksti, kohustasid Tallinna Linnavalitsust

lahendama kaebaja õiguseellase esitatud vara tagastamise taotlust. Järelikult hõlmab nende

kohtuotsuste täitmata jätmise eest makstud hüvitis selle tasumise ajaks pikaajalise

tagastamismenetluse tõttu tekkinud mistahes kahju.

2) Vara tagastamise menetluse lõppemine on viivituses kaebaja enda tegevuse tulemusel.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole allkirjastanud Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013

korralduses nr 1032-k näidatud tagastamisele kuuluvate katastriüksuste piiriprotokolle.

Asjakohatud ja eksitavad on kaebaja väited piiriprotokollide varasema allkirjastamise kohta,

sest kaebaja ei ole tagastamismenetluse lõpetamiseks, s.o korralduse nr 1032-k täitmiseks

vajalikke toiminguid teinud. Kaebaja pole allkirjastanud piiriprotokolle vaatamata sellele, et

Tallinna Linnavaraamet on kaebajat korduvalt seda tegema kutsunud ning esitanud kõikidele

kaebaja pöördumistele vastused ja andnud selgitusi. Kaebaja avaldustest nähtub, et ta ei

allkirjasta piiriprotokolle ega soovi tagastatavat maad omandada, kuna ei ole rahul tagastatava

maa suuruse, sellel lasuvate piirangute ja tagastamata jäetud maa eest makstud kompensatsiooni

suurusega.

3) Ebaõige on arusaam, et MaaKatS § 20 lg-st 51 tulenevalt ei takista piiriprotokollide

allkirjastamata jätmine tagastamismenetluse lõpule viimist. See säte ei ole kohaldatav, sest ei

reguleeri maa tagastamise menetluse toiminguid, vaid neid toiminguid, mis on vaja teha isiku

kasutuses oleva maaüksuse piiri muutmisel või menetluses, mille käigus määratakse maaüksuse

piir vastavalt MaaRS § 7 lg-le 5, § 10 lg-le 3 (ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja

piiride määramine) ja § 221 lg-le 6 (erastatava maa suuruse ja piiride määramine). Tallinna

linnal tuleb määruse nr 36 p-dest 59 ja 564 tulenevalt maavanemale edastada mh katastritoimik,

kus peavad olema mh piiride ja pindalaga nõustumist käsitlev plaani- või kaardimaterjal kahes

eksemplaris ning piiriprotokollid. Tallinna Linnavaraamet on koostanud maa tagastamise

toimikus sisalduvate dokumentide alusel katastritoimiku, millesse on lisatud ka piiriprotokollid

ja katastriüksuste plaanid, kuid need on kaebaja poolt allkirjastamata. Tulenevalt sellest, et

kaebaja ei nõustu tagastatava maa piiride ja pindalaga ega allkirjasta piiriprotokolle, ei ole

Tallinna Linnavalitsusel võimalik esitada nõuetekohaselt vormistatud dokumente Harju

maavanemale ega riigi maakatastrile. Seisukohta, et piiriprotokollide allkirjastamata jätmine

3-15-859

11(15)

takistab vara tagastamismenetluse jätkamist, on väljendanud ka Maa-amet ning leidnud

14.08.2015 kirjas nr 6.2-2/9495, et vastavalt ORAS § 12 lg-le 7 tuleb õigustatud subjekt lugeda

nõudest loobunuks ja lõpetada tagastamismenetlus, kui ta ei tee mõjuva põhjuseta talle antud

tähtaja jooksul vajalikke toiminguid.

4) Kohus on vajalikul määral täitnud selgitamiskohustust, selgitanud korduvalt kaebuses

olevaid puudusi ning andnud puuduste kõrvaldamiseks juhiseid ja täiendavaid tähtaegu.

5) Kuivõrd halduskohus selgitas õigesti, et kuni 29.03.2011 kaebajale tekkinud kahju on

kaebajale hüvitatud, ei ole halduskohus jätnud ebaõigesti hindamata tõendeid ja väiteid 2011. a-

le eelnenud rikkumiste kohta. Kaebaja väited väljapressimise ja korruptsiooni kohta seonduvad

kuritegudega, millele kohaldub KarS. Lisaks jääb arusaamatuks, milline seos on korruptsiooni,

altkäemaksu nõudmist ja võltsimist puudutavatel väidetel kaebusega, arvestades asjaolu, et

kaebus ei ole esitatud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju nõudes, vaid haldusmenetlusega

viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

23. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 114-116p).

1) Harju maavanemal puudus võimalus maa tagastamise küsimust lahendada. Tallinna

Linnavalitsus ei teinud tagastatava maa munitsipaliseerimise menetluses mõistliku aja jooksul

vajalikke toiminguid. Tallinna Linnavalitsus esitas 4 aasta jooksul kuni 2008. a-ni 6 endise

kinnistu nr 16370 (Nurme A96) maa munitsipaalomandisse andmise taotlust ja kõik esitatud

taotlused tagastati puuduste kõrvaldamiseks. Kui maavanem tagastab korduvalt puudustega

taotlusi, pikendab see juba aastaid kestnud tagastamise menetlust veelgi ja riivab õigustatud

subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Kaebajale on EIK otsusega kinnitatud

sõbraliku kokkuleppe alusel makstud maa tagastamisega viivitamisega tekitatud kahju eest

hüvitist summas 4000 eurot. Ka Tallinna Ringkonnakohus märkis 08.10.2015 määruses, et

kaebajale selleks ajaks tekkinud mittevaraline kahju on kompenseeritud, kuid kui kaebaja leiab,

et pärast hüvitise maksmist 2011. a-l oli linn maa tagastamismenetluse lõpule viimisel jätkuvalt

õigusvastaselt viivituses, on tal õigus taotleda linnalt õigusvastase viivitusega tekitatud kahju

hüvitamist.

2) Kahjunõue on alusetu ning kahjunõude summa, s.o kõige kõrgem hind, mida kaebajale

Nurme talumaa eest on pakutud, täielikult põhistamata.

3) Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milline oli Vabariigi Valitsuse süü ja õigusrikkumine,

millega kaebajale tekitati tervisehäireid. Kuna Vabariigi Valitsuse tegevus maa tagastamisel ei

ole õigusvastane, puudub tema tegevuses ka süü. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervise

halvenemine on tingitud Vabariigi Valitsuse tegevusest.

4) Tallinna Linnavalitsuse kinnitusel on vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus

lõpetatud ja õiguslikud takistused tagastatava maa üleandmiseks õigustatud subjekti omandisse

puuduvad. Kuigi kaebaja keeldub piiriprotokollide allkirjastamisest, ei takista see

MaaKatS § 20 lg 51 kohaselt menetluse lõpule viimist ja katastriüksus loetakse moodustatuks

kohaliku omavalitsuse määratud piirides. MaaRS § 38 lg 2 p 4 kohaselt on Maa-ametil õigus

anda selgitusi maareformiga seotud õigusakti – sh määruse nr 36 asjakohase punkti 565

rakendamisel.

5) Halduskohtul puudub pädevus hinnata Tallinna linna ametnike käitumist seoses vaidlusaluse

maa tagastamisega. Kuigi apellatsioonkaebusest selgub, et kaebaja avastas võltsimisi ja temalt

küsiti altkäemaksu juba 2006. a-l, jääb selgusetuks, miks kaebaja ei pöördunud avaldusega

politsei poole. Igal inimesel, kes teab asjaolusid ametniku ebaseaduslikust tegevusest, tuleks

sellest politseile teada anda.

3-15-859

12(15)

6) Kaebaja on heitnud halduskohtule ette küll oluliste tõendite hindamata jätmist, kuid ei ole

täpsustanud, milliseid tõendeid silmas peab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks.

25. Esmalt selgitab kohus, et ei lahenda praeguse vaidluse raames kaebajale 07.08.2013

korraldusega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Selles osas on kaebus Tallinna Halduskohtu

12.06.2015 määrusega tagastatud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 08.10.2015 määrusega

nimetatud halduskohtu määruse üksnes osas, millega halduskohus tagastas kaebajale maa

tagastamise menetluse viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Samuti

selgitas ringkonnakohus selles määruses, et riik on juba maksnud kaebajale maa tagastamise

menetlusega viivitamise eest hüvitist EIK menetluses nr 54462/08 sõlmitud sõbraliku

kokkuleppe alusel. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ning selgitab täiendavalt

järgmist.

26. Asja materjalidest nähtub, et MV esitas 02.11.2008 EIK-le kaebuse, milles leidis, et 1)

Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 otsuse nr 3-759/97 ja 08.06.1998 otsuse nr 3-460/98 täitmata

jätmine Tallinna linna poolt on vastuolus EIÕK art 6 lg-ga 1, ning 2) ametiasutused jätsid talle

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ega maksnud selle eest hüvitist, samuti rikuti tema

õigust saada teavet tema nõude menetlemise kohta ega otsustatud tema omandinõuet mõistliku

aja jooksul. EIK tegi selles asjas 29.03.2011 otsuse nr 54462/08 (I kd, tl 34-36), millega:

1) kustutas kohtuasjade nimistust kaebuse Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998

kohtuotsuste täitmata jätmist puudutavas osas, võttes arvesse selles osas MV ja Vabariigi

Valitsuse vahel sõlmitud sõbralikku kokkulepet, millega MV nõustus loobuma mistahes

täiendavate nõuete esitamisest Eesti riigi vastu seoses sellega, et 08.01.1998 ja 08.06.1998

kohtuotsused ei olnud avalduse allkirjastamise ajaks täielikult ja tähtaegselt täidetud, kui

valitsus maksab MV-le varalise ja mittevaralise kahju ning väljaminekute ja kulutuste

hüvitamiseks 4000 eurot; 2) tunnistas kaebuse muus osas vastuvõetamatuks, leides, et kaebus

on selles osas selgelt põhjendamatu. Kõnealune sõbralik kokkulepe saavutati poolte vahel

Vabariigi Valitsuse 14.01.2011 ja kaebaja 25.01.2011 deklaratsioonide alusel (I kd, tl 37, 38).

Nendest avaldustest ja EIK otsuses väljendatust nähtub selgelt, et Vabariigi Valitsus hüvitas

selle kokkuleppe alusel MV-le varalise ja mittevaralise kahju, mis oli MV-le deklaratsiooni

allkirjastamise hetkeks tekkinud tulenevalt sellest, et Tallinna Linnavalitsus oli jätnud

tähtaegselt ja täielikult täitmata halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 kohtuotsused.

27. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohtu 08.01.1998 ja 08.06.1998 otsuste

resolutsioonid olid spetsiifilise sisuga, mistõttu ei saa nende täitmata jätmist pidada maa

tagastamisega viivitamiseks. Käimas ei olnud mingit paralleelset menetlust maa tagastamise

küsimuse lahendamiseks, vaid viivitus kohtulahendite täitmisel oligi viivitus haldusmenetluses

ja see viivitus sai kaebajale kompenseeritud. Riigikohus selgitas 04.03.2003 otsuses

nr 3-3-1-22-03 Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramist otsustades, et linnavalitsusel tuli

halduskohtu 08.06.1998 otsuse täitmiseks uuesti läbi vaadata vara tagastamise otsus ning

lahendada samaaegselt üldkasutatavale suusa- ja jooksurajale juurdepääsu küsimus (p 12).

Ehkki linnavalitsus asus halduskohtu ettekirjutust täitma, ei olnud ta ettekirjutust mõistliku aja

jooksul täielikult täitnud. Riigikohus käsitas viivitusena seda, et Tallinna linn oli Nõmme

tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks algatanud küll detailplaneeringu

menetluse, kuid oli sellega ebamõistlikult viivitanud. Eeltooduga konstateeris Riigikohus

sisuliselt Tallinna linna viivitust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses.

3-15-859

13(15)

Seetõttu saab ka kaebaja ja Vabariigi Valitsuse vahel 14.01.2011 ja 25.01.2011 avaldustega

sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel välja makstud hüvitist pidada hüvitiseks maa tagastamise

menetluses seni esinenud viivitusega ehk tagastamise kohta otsuse vastu võtmata jätmisega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.

28. Eelnevast tulenevalt saab praeguse asja raames hinnata üksnes seda, kas Tallinna linn või

Vabariigi Valitsus on olnud maa tagastamismenetluse lõpule viimisel viivituses pärast kaebaja

ja Vabariigi Valitsuse vahel sõbraliku kokkuleppe sõlmimist. Selle perioodi saab jagada kaheks:

1) periood alates 2011. a jaanuaris poolte vahel sõbraliku kokkuleppe sõlmimisest kuni Tallinna

Linnavalitsuse 07.08.2013 korralduse nr 1032-k (I kd, tl 48-51) andmiseni, ja 2) periood alates

07.08.2013 korralduse tegemisest kuni praeguses asjas kaebuse esitamiseni.

29. Võttes arvesse kogu endise Nurme maa tagastamise menetluse käiku, ei ole võimalik asuda

seisukohale, et vastustajate, ennekõike Tallinna linna tegevuses oleks alates 2011. a jaanuarist

esinenud õigusvastast viivitust, mis oleks tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat

mittevaralist kahju. Halduskohus on õigesti osutanud, et kuni 12.01.2012 kestis kohtuvaidlus

Harju maavanema 11.05.2010 korralduse nr 820-k õiguspärasuse üle. Nimetatud korraldusega

andis Harju maavanem endise Nurme kinnistu MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel osaliselt

munitsipaalomandisse kui sotsiaalmaa. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt on sotsiaalmaa

munitsipaalomandisse andmine maa tagastamist välistavaks asjaoluks. Määruse nr 36 p 54

sätestab, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on kohalik omavalitsus

esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust

enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Seega ei

saanud Tallinna linn otsustada maa tagastamise küsimust enne, kui oli lahendatud maa

munitsipaalomandisse andmise küsimus. Kaebaja vaidlustas Harju maavanema 11.05.2010

korralduse nr 820-k halduskohtus ning kohtumenetlus selles asjas lõppes 12.01.2012, mil

jõustus Tallinna Halduskohtu 20.10.2010 otsus nr 3-10-1596 kaebuse rahuldamata jätmise

kohta.

30. Pärast kohtuotsuse jõustumist haldusasjas nr 3-10-1596 tegi Tallinna linn maa tagastamiseks

ja katastriüksuse moodustamiseks vajalikke eeltoiminguid – määras 23.01.2003 otsusega nr 7

kehtestatud detailplaneeringu alusel tekkivale uuele tänavale nime ning koostas lisaks maa

tagastamise toimikule katastritoimiku. Nende tegevuste tulemusel määrati Tallina

Linnavalitsuse 17.12.2012 korraldusega nr 51-k endisel Nurme kinnistul detailplaneeringu

alusel tekkinud tänavale nimeks Sooviku tänav ning 18.12.2012 ja 20.12.2012 koostati Sooviku

tn 1, Sooviku tn 2, Sooviku tn 4, Sooviku tn 6, Sooviku tn 8, Sooviku tn 10 ja Sooviku tn

piiriprotokollid katastriüksuse piiride plaanimaterjalil kättenäitamise kohta (II kd, tl 69p-74p).

18.12.2012 ja 20.12.2012 on koostatud samade maaüksuste katastriüksuse plaanid (tööd

nr MS-545, nr MS-546, nr MS-547, nr MS-548, nr MS-548, nr MS-549, nr MS-550 ja

nr MS-551). Seega asus Tallinna linn maad tagastama plaani- ja kaardimaterjali alusel.

31. MaaRS § 6 lg-st 1, MaaKatS § 20 lg-st 5 ja määruse nr 36 p-st 55 tuleneb põhimõte, et

õigusvastaselt võõrandatud maa võib tagastada plaani- ja kaardimaterjali alusel, kui õigustatud

subjekt ei ole avaldanud soovi maa tagastamiseks katastrimõõdistamise teel või kui plaani- ja

kaardimaterjali alusel tagastamine ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu.

MaaKatS § 20 lg 5 järgi moodustakse katastriüksus katastripidaja määratud ning vajadusel

linna- või vallavalitsusega kooskõlastatud plaani- või kaardimaterjalil; maa tagastamisel

määrab kohalik omavalitsus plaanil või kaardil maaüksuse piiri ja pindala ning tema volitatud

esindaja näitab maa taotlejale plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning seaduses sätestatud

juhtudel koostab piiriprotokolli. Määruse nr 36 p 563 lg 1 kohaselt tuleb plaani- ja

kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamisel juhinduda Vabariigi Valitsuse määrusest

nr 88 „Plaani- või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise kord“. Määruse nr 88 p 8

3-15-859

14(15)

kohaselt näitab kohaliku omavalitsuse volitatud esindaja katastriüksuse moodustamist

taotlevale isikule ja piirinaabritele plaanil või kaardil kätte maaüksuse piirid ning võtab

katastriüksuse moodustamist taotlenud isikult kirjaliku nõusoleku plaanil määratud maatüki

piiride ja pindalaga. Tallinna Linnavaraamet edastas koostatud piiriprotokollid ja

katastriüksuste plaanid kaebajale 27.12.2012 kirjaga (II kd, tl 69) ning palus kaebajal tulla

ajavahemikul 03.01.2013 kuni 24.01.2013 Tallinna Linnavaraametisse maaüksuse piiride

kättenäitamisele ning piiriprotokolli allkirjastamisele. Seega on Tallinna linn järginud maa

plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamise korda.

32. Alusetud on apellatsioonkaebuses esitatud väited sellest, et kuivõrd kaebaja soovis

korduvalt talle kruntide piiride looduses ette näitamist, oli ta soovinud maa tagastamist

katastrimõõdistamise teel ja Tallinna linn oleks pidanud sellega arvestama. Kohtule esitatud

kaebaja avaldustest ja Tallinna Linnavaraameti vastustest ei saa sellist järeldust teha. Kaebaja

märkis Tallinna Linnavaraameti 27.12.2012 kirjale 23.01.2013 esitatud vastuses (I kd, tl 58-59),

et ei saa piiriprotokolle allkirjastada erinevatel põhjustel, nt seetõttu, et kruntide piirid ei ole

arusaadavad ja piirid ei ole looduses tähistatud, krundid on ribakujulised ja kruntidele ei ole

juurdepääsu. Kaebaja märkis, et enne nende küsimuste lahendamist ei saa ta piiriprotokollidele

alla kirjutada. Tallinna Linnavaraamet on kaebaja sellele kirjale vastanud 21.02.2013 kirjaga

(II kd, tl 75-75p), milles selgitas, et tagastatavate maade katastriüksuste plaanid on koostatud

plaanimaterjali alusel, millisel juhul piiripunkte looduses ei tähistata. Tallinna Linnavaraamet

palus kaebajal teavitada sellest, kui ta soovib maa tagastamise menetluse läbiviimist

katastrimõõdistamise teel. Samuti selgitati kaebajale selles kirjas, et kui kaebaja soovib maa

tagastamist katastrimõõdistamise teel, tellib Tallinna Linnavaraamet maamõõdufirmast maa

tagastamise katastriüksuse moodustamise toimikud ning maa tagastatakse riigi kulul ehk

kaebaja ei pea maa mõõdistamiseks kulutusi tegema. Seega on kaebajale selgitatud, et kui

kaebaja soovib maa tagastamist katastrimõõdistamise teel ja looduses piiripunktide tähistamist,

on tal õigus taotleda selle teostamist riigi kulul. Kaebaja ei ole sellist taotlust esitanud. Asjas

esitatud materjalide kogumist saab pigem järeldada, et kaebaja ei ole rahul detailplaneeringu

alusel moodustatud kruntide kujuga; sellega, et tagastav maa ei ole täies ulatuses elamumaa

sihtotstarbega; ning sellega, et tagastatavatele elamumaa kruntidele puudub praegusel ajal

juurdepääs ja see tuleks kaebajal ise rajada. Seda on kaebaja selgelt väljendanud ka Tallinna

Linnavaraametile, mistõttu ei olnud viimasel võimalik kaebaja seisukohtadest järeldada, et

kaebaja soovib katastrimõõdistamise teel maa tagastamist sellisel kujul, nagu linnal oli seda

võimalik tagastada. Seega ei ole võimalik heita Tallinna linnale ette seda, et ta jätkas maa

tagastamise menetlust plaanimaterjalide alusel. Siinjuures ei oma tähtsust kaebaja viidatud

varasemalt teostatud katastrimõõdistamised, mis tema sõnul viidi läbi juba 1996. a-l. Sellest

ajast alates oli endisest Nurme kinnistu maast osa erastatud ja osa antud munitsipaalomandisse,

millest tulenevalt olid ka tagastatava maa piirid oluliselt muutunud.

33. Ka pärast seda, kui Tallinna Linnavalitsus võttis 07.08.2013 vastu korralduse maa osaliselt

tagastamise ja osaliselt tagastamata jätmise kohta, saatis Tallinna Linnavaraamet kaebajale

korduvalt kutseid piiriprotokolli allkirjastama tulemiseks ja selgitas piiriprotokolli

allkirjastamise vajadust – Tallinna Linnavaraameti 10.03.2014 (II kd, tl 76-76p), 09.04.2014

(I kd, tl 120), 14.05.2014 (II kd, tl 77-77p), 11.02.2015 (I kd, tl 121) ja 12.11.2015 (II kd, tl 81)

kirjad.

34. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajatega, et alates sellest, kui Tallinna

Linnavaraamet oli edastanud kaebajale tagastatavate katastriüksuste plaanid ja piiriprotokollid,

on kaebaja oma tegevusega ise takistanud maa tagastamise menetlusele lõpule jõudmist. Seda

seisukohta ei muuda ka määruse nr 88 p 13, mis sätestab, et kui piiride kättenäitamisele ja

piiriprotokolli koostamisele kutsutud isik ei ilmu või keeldub piiride kättenäitamise

dokumendile ja/või piiriprotokollile alla kirjutamast, loetakse piirid kättenäidatuks ning

3-15-859

15(15)

katastriüksus moodustatuks kohaliku omavalitsuse määratud piirides. Kohus ei nõustu Tallinna

linna seisukohaga, et piiriprotokollide allkirjastamata jätmine takistab määruse nr 36 p-de 59 ja

564 kohaselt igal juhul katastriüksuse moodustamist. Määruse nr 36 p 563 sätestab selgelt, et

maa tagastamisel plaani- ja kaardimaterjali alusel tuleb lähtuda määrusest nr 88, mistõttu

kohaldub ka määruse nr 88 p 13. Praeguse vaidluse asjaoludel ei ole aga võimalik pidada

Tallinna linna poolt määruse nr 88 p 13 järgimata jätmist kaebaja õiguste rikkumiseks. Kaebaja

on selgelt väitnud, et ta ei ole maa tagastamisega sellisel kujul nõus. Samas ei ole Tallinna

Linnavaraamet kaebajale selgituste andmisel eksinud ning on õigesti seisukohal, et maa

tagastamine kaebaja soovitud kujul ei ole enam võimalik. Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013

korraldus nr 1032-k on kehtiv ning sellest tuleb maa tagastamisel lähtuda.

35. Eeltoodut kokku võttes on halduskohus on asunud õigele seisukohale, et vastustaja

tegevuses nii enne 07.08.2013 korralduse andmist kui pärast seda ei esine sellist kaebaja õigusi

rikkuvat viivitust, mis oleks saanud sõltumata kaebaja enda tegevusest tekitada kaebajale

mittevaralist kahju RVastS § 9 lg 1 mõttes.

36. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väidetega halduskohtu poolt

menetlusnormide rikkumisest. Halduskohus on kahel korral kaebust käiguta jättes kaebajale

piisavalt arusaadavalt selgitanud, milliseid asjaolusid tuleb kaebajal täiendavalt kohtule

selgitada. Tulenevalt uurimispõhimõttest ja sellest, et kaebajal ei olnud õigusteadmistega

esindajat, pidi halduskohus ise seostama kaebaja esitatud tõendid faktiliste asjaoludega.

Praegusel juhul ei nähtu, et halduskohus oleks teinud kaebaja väidetest ja esitatud tõenditest

vastuolulisi või ebaõigeid järeldusi.

37. Halduskohus on õigesti osutanud, et halduskohtumenetluses ei ole võimalik hinnata kaebaja

väiteid ametnike kuritegelikust käitumisest. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja sellest ka

ise teadlik olnud ning on pöördunud maa tagastamise menetluse kestel muu hulgas riigi

peaprokuröri (II kd, tl 43-43p) ja Kaitsepolitseiameti poole (I kd, tl 64-69).

38. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

18.03.2016 otsus muutmata.

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

oli riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 7 alusel vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest. Kaebaja on kandnud apellatsioonimenetluses esindaja kulusid summas 2922 eurot.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei

ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustajate võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets