3-15-3180/90 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3180

Haldusasi

GB kaebus Tallinna Vangla 10.11.2015 käskkirja nr 5-

1/2730 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – GB

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 02.08.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.08.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-3180

resolutsiooni p-d 1 ja 2. Teha asjas uus otsus, millega jätta GB kaebus rahuldamata.

3. Jätta GB esimese ja teise astme menetluskulud riigi kanda. Tallina Vangla

menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2017.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-3180

2(9)

1. Tallinna Vangla kinnipeetava GB kohta koostati 10.11.2015 ettekanne nr 3081, mille

kohaselt toimus 10.11.2015 kell 14.50 neljanda üksuse sektsioonis 4-2 kinnipeetava MT

ümberpaigutamine kambrist 34 kambrisse 33. Kambris 33 karistust kandnud kinnipeetav GB

väitis, et keeldub lubamast kinnipeetav MT kambrisse 33. GB-le anti võimalus kirjutada

seletuskiri, millest ta loobus. Kella 16.40 paiku käis GB-ga vestlemas vanemvalvur, kellele

kinnipeetav ütles, et tema ei luba paigutada MT kambrisse 33. Vanemvalvuri selgitusele, et

tegemist on teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti GG korraldusega, lausus GB, et „kes tema

veel omast arust on, et otsustab, kes kuhu kambrisse läheb“.

2. Tallinna Vangla peaspetsialist-korrapidaja 10.11.2015 käskkirjaga nr 5-1/2730

kohaldati haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4, vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 2, § 69 lg 1,

lg 2 p-de 1, 3, 4 ja lg 4 ning justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 12 lg 1 alusel GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist (spordisaali

kasutamise keelamine) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Käskkirja kaalutlused

olid järgnevad.

Kinnipeetav GB järelevalve on vaja korraldada viisil, mis vähendab negatiivse eeskuju andmist

kaaskinnipeetavatele ning tagab üldise julgeoleku vanglas. Takistamaks edaspidi GB poolt

korraldustele mitteallumist ning tagamaks sisekorraeeskirjade täitmine, on vajalik ennetava

meetmena kohaldada GB suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. GB hoidmine koos teiste

kinnipeetavatega avatud sektsioonis ei ole mõistlik, kuna GB näitab oma negatiivse

käitumisega halba eeskuju teistele kinnipeetavatele ning samuti seab selline käitumine ohtu

vangla üldise julgeoleku. Seega on otstarbekas paigutada GB eraldi lukustatud kambrisse, et

tagada üldine julgeolek vanglas. Lukustatud kambrites viibivate kinnipeetavate üle saab

järelevalvet teostada efektiivsemalt kui avatud sektsioonis, mille kaudu on võimalik vähendada

distsipliinirikkumisi ja konfliktiolukordade tekkimist ning tagada üldine julgeolek vanglas.

Selleks, et piirata GB kokkupuudet teiste kinnipeetavate ja ametnikega ning seeläbi vähendada

võimalusi teiste isikute negatiivseks mõjutamiseks ning tagada vangla üldist julgeolekut, on

vajalik piirata ka GB vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelata spordisaalis

kehakultuuriga tegelemine.

3. GB esitas 13.11.2015 Tallinna Vanglale vaide 10.11.2015 käskkirja nr 5-1/2730 kehtetuks

tunnistamiseks ja enda tagasi lubamiseks kambrisse 33. Tallinna Vangla jättis 15.12.2015

vaideotsusega nr 5-15/15/32719-4 vaide rahuldamata.

4. GB esitas 15.12.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 10.11.2015

käskkirja nr 5-1/2730 tühistamiseks.

1)

Kamber 33 on ülerahvastatud, selles puuduvad ventilatsioon ja küte. Tegemist on 12 m2

suuruse üldpinnaga endise suitsetamisruumiga, mis ei ole mõeldud elamiseks. Üksuses on vabu

kohti teistes, suuremates kambrites. Kaebaja tunneb kinnipeetavat, keda taheti paigutada

kambrisse 33. Tegemist on olemuselt „sokipesijaga“ („snõrr“), kes ei sobi autoriteetidega ühte

kambrisse, kuna see muserdaks psühholoogiliselt mõlemaid. MT-ga oleks kaebajal tekkinud

konfliktid ning temaga samas kambris viibimine oleks olnud kaebajale ohtlik. Kaebaja teavitas

sellest ka valves olnud vahetust.

2)

Kaebaja ei ajanud kedagi kambrist välja, ei käitunud agressiivselt ega solvanud kedagi.

Kaebaja lihtsalt selgitas olukorda ning selle edaspidiseid tagajärgi. Avalik mittenõustumine

juhtkonna otsusega oli praegusel juhul põhjendatud. Kaebaja viibis kambris 33 koos

kinnipeetavatega, kellega ta oli samas kambris viibinud üle aasta ning kellega ta sobis kokku.

Euroopa vanglareeglistiku kohaselt võib kinnipeetavaid ühte kambrisse paigutada juhul, kui

nad sobivad kokku ning enne ühte kambrisse paigutamist tuleb kinnipeetavatele anda

valikuvõimalus. See, kellega kaebaja ühes kambris karistust kannab, ei ole vangla otsustada.

3-15-3180

3(9)

Probleemide vältimiseks peab kaebaja saama ise otsustada, kellega tal on hea ühes kambris

viibida ja kes on ohtlik. Vanglal ei ole õigust ohustada kaebaja julgeolekut, avaldada kaebajale

survet ja tekitada stressi. Vangla ei küsinud kinnipeetavatelt, kas nad sobivad üksteisega, vaid

paigutas sihilikult kaebaja kambrisse kinnipeetava, kellega tekivad hiljem konfliktid, mille järel

karistatakse kaebajat distsiplinaarkorras. Kaebaja püüab seaduslikul teel kaitsta end

psühhopaatide ja agressiivselt meelestatud kinnipeetavate eest, keda GG ja RK tema kambrisse

tahavad paigutada. GG ja RK tekitavad konflikte, ässitades kinnipeetavaid, kes omavahel ei

sobi, teineteise kallale, et maksta kaebajale kätte kaebuste eest, mis ta on nende kohta kohtusse

ja prokuratuurile esitanud. Vangla väide, et kaebaja käitus agressiivselt, on põhjendamatu.

3)

Kaebajale ei antud enne käskkirja andmist võimalust oma arvamust avaldada.

Halduskohus peatas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse alusel vaidlustatud käskkirja

kehtivuse, kuid vangla keeldus kohtumääruse täitmisest, esitades määruskaebuse.

4)

Vangla peaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise põhjendatust

hindama kord kuus, kuid kaebaja suhtes seda ei tehtud. Hoolimata korduvatest palvetest pääses

kaebaja vangla direktori vastuvõtule alles 13.01.2016. Vangla direktor lubas kaebajale vastata

18.01.2016. Vastust selleks kuupäevaks aga ei tulnud ning kaebaja pidi edasi lukustatud

kambris viibima.

5)

23.01.2016 paigutati kaebaja juurde lukustatud kambrisse kinnipeetav TP, kes keeldus

magamast nari ülemisel kohal. Kuna talle alumist kohta ei loovutatud, viidi TP peaspetsialisti

korraldusel üle teise kambrisse. Kaebajat süüdistati taas kambrikaaslaste valimises ning

pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist veel kolmeks kuuks.

5. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Kaebaja

takistas

vanglateenistusel

kinnipeetava

kambrist

kambrisse

ümberpaigutamist, avaldades, et tema ei luba kambrisse 33 kedagi juurde paigutada. Kaebaja ei

allunud vanglaametnike korduvatele korraldustele rikkumine lõpetada ning lubada teine

kinnipeetav kambrisse. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärk

oli muu hulgas vältida edaspidiseid õigusrikkumisi ning tagada vangla üldine julgeolek.

2) Kaebaja väited seoses kambri 33 tingimuste ja vabade kohtadega teistes kambrites on

asjasse puutumatud. Kinnipeetava vanglasisene paigutamine ja kambrikaaslased ei saa sõltuda

kinnipeetava eelistustest. Enne kinnipeetava kambrisse paigutamist hindab vangla teabe- ja

uurimisosakond igakülgselt võimalikke riske, mis võivad erinevate kinnipeetavate ühte

kambrisse paigutamisel tekkida. Teabe- ja uurimisosakond ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mille

pinnalt võinuks järeldada, et kaebaja ja MT vahel võiks tekkida konflikte. Kaebaja ei toonud

vestlusel teabe- ja uurimisosakonnaga välja ühtegi tõsiselt võetavat vastuväidet MT kambrisse

33 paigutamise vastu, vaid üksnes subkultuurilised argumendid („me oleme absoluutselt

erinevad“, „vanglasisese positsiooni poolest“ jne).

3) Kaebajale 02.12.2014 ja 29.12.2015 koostatud individuaalsetest täitmiskavadest nähtub, et

kaebaja on kõrgohtlik avalikkusele ja konkreetsetele täiskasvanutele. Kõrgohtlikkus tähendab,

et ohtlikkuse tunnused võivad ilmneda igal ajahetkel ja teo toimepanemise tagajärg on suur

kahju. Kaebajat on kuuel korral seitsmest karistatud vägivallakuritegude eest. Lisaks eeltoodule

on kaebaja süstemaatiline õigusrikkuja, keda on vanglas korduvalt distsiplinaarkorras

karistatud. Suurem osa distsiplinaarkaristusi on kaebajale määratud põhjusel, et ta ei allunud

ametniku korraldusele. Kaebaja poolt 10.11.2015 öeldu pinnalt asus vangla seisukohale, et

kaebaja tahab valida endale meelepäraseid ja sobivaid kambrikaaslasi ning dikteerib oma

nõudmisi. Vanglas on tavaline, et oma soovide saavutamiseks manipuleerivad kinnipeetavad

vanglaametnikega, nagu seda praegusel juhul tegi ka kaebaja. Sõltumata sellest, kuidas kaebaja

ise oma käitumist hindab, on igasugune kinnipeetavate negatiivset meelestatust õhutav

3-15-3180

4(9)

käitumine vanglas julgeolekut ohustav ning sellise käitumise takistamiseks ja võimalike

tagajärgede ärahoidmiseks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes

põhjendatud. Eeltoodud taustinfost tulenevalt oli vanglal põhjendatud kartus, et domineeriva ja

passiiv-agressiivse käitumisega seab kaebaja ohtu vangla üldise julgeoleku.

4) Kinnipeeturegistri andmetel ei ole kinnipeetav MT kordagi distsiplinaarkorras karistatud.

Alates 18.12.2015 on ta määratud vangla majandustöödele toidujagajana. Tema kontaktisiku

sõnul ei otsi MT konflikte ega ole agressiivne. Lisaks ei ole talle tema tervisekaardi andmetel

määratud psühhopaadi diagnoosi. Kinnipeetavate vanglasisesel paigutamisel ei arvestata nende

tervislikku seisundit. Kaebaja selgitused kinnipeetav TP kohta ei ole asjassepuutuvad, kuna

tema paigutamine 23.01.2016 kambrisse 210 ei saa mõjutada vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust.

5) Kaebaja väide ärakuulamisõiguse rikkumisest on alusetu. 10.11.2015 ettekandest nähtub,

et kaebajale anti võimalus kirjutada seletuskiri, millest kaebaja loobus. Kinnipeeturegistri

andmetel vestles kaebajaga 11.11.2015 sisekontrolli spetsialist AA ning 13.11.2015 teabe- ja

uurimisosakonna juhataja RK.

 VangS §-s 69 ega üheski muus õigusaktis ei ole sätestatud tähtaegu selle kohta, kui kaua

võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Teabe- ja uurimisosakonna juhatajaga

01.02.2016 toimunud vestluse käigus käitus kaebaja üleolevalt ning tema väited olid

subkultuurilise taustaga – kaebaja seadis end kambrikaaslastest kõrgemale positsioonile.

Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate

vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kaebaja ise pole pädev oma käitumist hindama ja

tema väited ei kinnita seega, et vanglaametnike antud hinnang polnud õige.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.08.2016 otsusega GB kaebuse ja tühistas Tallinna

Vangla 10.11.2015 käskkirja nr 5-1/2730 (resolutsiooni p 1). Halduskohus mõistis Tallinna

Vanglalt riigi tuludesse GB menetluskulud – riigilõivu summas 15 eurot ja menetlusdokumendi

tõlkimise kulu summas 277,54 eurot (resolutsiooni p 2). Lisaks tagastas halduskohus kaebajale

tõendid, millel polnud asja lahendamisel tähtsust (resolutsiooni p 3).

1)

VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Lisaks

puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslasi. Seega ei olnud kaebajal

õigust vanglale vastu hakata. Kaebaja tegevus 10.11.2015 ja kohtule esitatud väited

ümberpaigutatud kinnipeetava kohta räägivad vastu kaebaja väitele, et ta ei ole endale

kambrikaaslasi valinud. Euroopa vanglareeglistiku p-d 18.6 ja 18.7 ei kohusta vanglat

arvestama kinnipeetava arvamusega ümberpaigutamise läbiviimisel ega anna kinnipeetavale

pädevust hinnata, kellega nad peaksid vangistuses kokku puutuma ja kellega mitte.

2)

Pärast vaidlustatud käskkirja täideviimist toimunud sündmused ega kambri 33 tingimused

ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Vaidlus puudub selles, et käskkirja võis anda peaspetsialist-

korrapidaja, kuna vajadus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid oli edasilükkamatu

(Tallinna Ringkonnakohtu 01.12.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-2833, p-d 8-11).

3)

Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei tohi kohaldada piisava põhjenduseta, sest konkreetse

kinnipeetava suhtes on tegemist täiendava piiranguga, mis peab olema vastavuses

proportsionaalsuse põhimõttega (Riigikohtu 25.09.2006 otsus nr 3-3-1-49-06, p 12).

Vaidlustatud käskkirjas esitatud kaalutlused on liiga üldsõnalised, et veenduda täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuses. Mitte igasugune vanglaametniku korralduse

täitmisest keeldumine ei too endaga kaasa julgeolekuohtu teiste kinnipeetavate negatiivse

mõjutamise läbi. Vastustaja ei ole oma põhjendusi seostanud ühegi konkreetse asjaoluga, mis

lubaks järeldada, et kaebaja käitumine 10.11.2015 juhtumi ajal võis õhutada kaaskinnipeetavaid

3-15-3180

5(9)

allumatult käituma. Vastustajal oleks tulnud kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise sobivust ka olukorras, kus kinnipeetav käitub allumatult. Kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väidetest nähtub, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

muutnud tema suhtumist vanglaametnikesse paremaks ehk ei kõrvaldanud väidetavat halvast

eeskujust tulenevat ohtu vangla julgeolekule. Lisaks määrati kaebajale täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal (04.12.2015) distsiplinaarkaristus ametniku kohustuste

takistamise ja teiste kinnipeetavate häirimise eest. Vaidlustatud käskkirjas puuduvad

kaalutlused selle kohta, miks leebemad meetmed ei oleks piisavalt kõrvaldanud väidetavat ohtu

vangla julgeolekule (Riigikohtu 14.03.2012 otsus nr 3-3-1-80-11, p 16). Praegusel juhul oleks

leebem meede olnud näiteks kaebaja ümberpaigutamine teise kambrisse. Vastustaja ei

põhjendanud veenvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust.

4)

Vastustajale olid käskkirja tegemise ajal teada kaebajale 02.12.2014 koostatud

individuaalne täitmiskava ning kuni 10.11.2015 määratud distsiplinaarkaristused ning võib

eeldada, et käskkirja tegemise ajal võttis vastustaja neid arvesse. See siiski ei selgita, kuidas

õhutas kaebaja käitumine 10.11.2015 intsidendi ajal kaaskinnipeetavaid allumatusele. Lisaks

on

kaebaja

vägivallakuritegevusega

seonduv

kõrgohtlikkus

asjakohatu

kaalutlus.

Kaaskinnipeetavatele halva eeskuju näitamine seisnes praegusel juhul keeldumises

ümberpaigutatavat kinnipeetavat oma kambrisse laskmast, mis ei ole olemuselt vägivaldne

tegu.

5)

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks julgeolekuabinõusid kohaldati kuni kolmeks kuuks.

Samuti on vastustaja jätnud märkimata julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise aluseks

olevad selged asjaolud. Ilma vastavate kaalutlusteta ei ole võimalik kontrollida

julgeolekuabinõude kohaldamise kestuse proportsionaalsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus kaebuse rahuldamise ja

menetluskulude vastustajalt väljamõistmise osas tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta

kaebus rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

1)

Tallinna Vangla neljanda üksuse sektsioon 4-2, kus asub ka kamber 33, on avatud

elusektsioon, kus kinnipeetavad saavad terve päeva vabalt elusektsiooni piires liikuda.

Sektsioonis on 14 kambrit, kuhu saab paigutada kuni 85 kinnipeetavat. Kamber 33 asub

ühiskasutatava tualettruumi kõrval ning kambril on puust uks, millest heli kostab kergesti läbi.

Seetõttu võisid 10.11.2015 intsidenti pealt kuulata ka teised läheduses viibivad kinnipeetavad

ning nende vahendusel sai kaebaja vastuhakk vanglaametnikele teatavaks ka teistele samasse

sektsiooni paigutatud kinnipeetavatele. Kui kinnipeetav avalikult, kaaskinnipeetavate kuuldes,

ei allu vangistust reguleerivatele õigusaktidele ning keeldub korduvalt täitmast talle

vanglaametnike poolt antud seaduslikke korraldusi, on tegemist vangla julgeolekut ohustava

olukorraga, samuti kaaskinnipeetavatele negatiivse eeskuju andmisega. Kaebaja käitumisest

võisid teised samasse elusektsiooni paigutatud kinnipeetavad järeldada, et kui kinnipeetav ei

taha endale määratud kambrisse kedagi teist lubada, siis selle saavutamiseks tuleb lihtsalt

keelduda viimase kambrisse lubamisest ning vastu hakata vanglaametnikele, kes peavad

teostama ümberpaigutamist. Vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamise huvides ja

julgeolekukaalutlustel ei ole mõeldav, et oma tahtmise saamiseks hakkavad vanglas karistust

kandvad isikud vanglaametnikele vastu, kuid just sellise signaali andis kaebaja oma

käitumisega teistele sektsiooni 4-2 paigutatud kinnipeetavatele. Igasugune kinnipeetavate

vastuhakk on vangla julgeoleku seisukohalt äärmiselt ohtlik. Täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise eesmärk ei olnud seega suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid kaebaja poolt

uute võimalike intsidentide toimepanemise ennetamisele ja julgeolekuriskide vähendamisele.

3-15-3180

6(9)

2)

Praegusel juhul ei esinenud leebemaid meetmeid, mida vangla oleks saanud tarvitusele

võtta. Kaebaja oleks ka teise kambrisse paigutamise korral eraldihoidmise põhimõtet,

julgeolekualast teavet ja vangla täituvust arvestades pidanud jääma samasse eluosakonda, kus

viibis ka MT. Selliselt oleks vangla aga seadnud täiendavalt ohtu MT julgeoleku, kuna viimane

oleks olnud põhjuseks, miks kaebaja talle harjumuspärasest, sobivast ja meeldivast kambrist

ära paigutatakse. Nimelt on kaebaja korduvalt väljendanud seisukohti, et kambris 33 elavad

tema sõbrad-kambrikaaslased AE ja JV, elatakse koos ühe perena, on hea kollektiiv, sobitakse

üksteisega jne. Tallinna Vangla hinnangul saab kaebaja kohta teada oleva informatsiooni

pinnalt olla tõsikindlalt veendunud, et enda ümberpaigutamisega kambrist 33 mujale poleks

kaebaja samuti nõus olnud.

3)

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on mõeldud vangla üldise julgeoleku

kaitsmiseks. Tegemist on ennetava abinõuga, vältimaks võimaliku kahjuliku tagajärje

saabumist. Selle kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi

kinnipeetavaid või kinnipeetavat ennast. Vaidlusaluse käskkirja andmisel arvestas vangla

kaebaja käitumist vangistuse ajal kogumina, s.o tema poolt toime pandud kuritegusid, käitumist

vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning sellest tulenevalt leidis vangla, et kaebaja näitab

oma negatiivse käitumisega halba eeskuju teistele vangistussektsioonis viibivatele

kinnipeetavatele ning selline käitumine seab ohtu vangla üldise julgeoleku.

4)

Vastustajalt Tallinna Vangla 23.02.2016 vastuse vene keelde tõlkimise kulude välja

mõistmisega on halduskohus läinud vastuollu Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb

menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestada sellega, milliseid kulutusi sai

isik algselt ette näha ja milliseid mitte. Kuna vastustajale teatavaks tehtud andmete kohaselt on

kogu kohtumenetluse jooksul tõlkinud kaebaja esitatud pöördumisi eesti keelde ja

kohtumäärusi talle eesti keelest vene keelde kohtu koosseisuline tõlk, ei saanud Tallinna Vangla

kuidagi ette näha, et vangla vastus edastatakse tõlkimiseks tõlkebüroole.

8. GB vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Vangla väide, et 10.11.2015 intsidenti kuulsid pealt teised kinnipeetavad, on vale.

Kaebaja oli vestluse toimumise ajal kambris üksi (kambrikaaslased olid samaaegselt kartserisse

paigutatud) ning kui vanglaametnikud tulid kambrisse 33, siis nad sulgesid enda järel ukse ega

lasknud selle juurde teisi kinnipeetavaid. Kambri 33 uks on ainus sektsioonis 4-2, mis on

metallist ja seest puiduga vooderdatud, nii et sellest ei kosta heli läbi. Kogu jutuajamine toimus

kaebaja ja vanglaametnike vahel. Isegi kui mõni teine kinnipeetav oleks vestlust pealt kuulnud,

ei saa sellest järeldada, et nad oleks hakanud vanglateenistujatele vastupanu osutama.

Karistamise hirmus ei julge enamik kinnipeetavaid vanglaametnikele vastu hakata.

2)

Vangla kohaldab täiendavaid julgeolekumeetmeid kinnipeetavate survestamiseks ja

karistamiseks. Kuna kaebaja on 26 aastat „tsoonides“ ja vanglates viibinud, on kaebajast saanud

vanglas autoriteet. Autoriteedid erinevad vanglates „šnõrridest“ ning muust „hallist jalaväest“

selle poolest, et nad ei karda välja astuda oma õiguste eest, kaitsta oma seisukohta ning on ausad

ja õiglased. Nad ei karda oma tõekspidamiste pärast kannatada kartserites ja lukustatavates

kambrites.

3)

MT paigutamine kambrisse 33 oli vanglaametnike kuritahtlik intriig, et suruda vene keelt

kõnelevad kinnipeetavad (kaebaja ja Jan Väljak) väikesest kambrist välja ning paigutada sinna

vaid eestlased. Kaebaja üleviimine teise kambrisse oleks probleemi lahendanud ning kaebaja

pakkus seda varianti vanglaametnikele ka 10.11.2015 vestlusel, kuid teda ei kuulatud.

3-15-3180

7(9)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

10. Halduskohus leidis õigesti, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust valida endale

kambrit ega kambrikaaslasi. Kinnipeetavate vanglasisese paigutamise otsustab vangla, kes

arvestab seejuures eraldi hoidmise põhimõtte, vangla täituvuse, julgeolekualase teabe ja muude

oluliste asjaoludega. Toimikust ei nähtu, et kaebajal oleks olnud mingi kaalukas põhjus, miks

ta ei saanud MT-ga ühes kambris viibida. Kaebaja pole väitnud, et tal oleks varasemalt olnud

samas osakonnas elanud MT-ga konflikte. MT ei kujutanud endast kaebajale reaalset ohtu, vaid

kaebaja keeldus MT-ga ühes kambris elamast eelkõige põhjusel, et MT ei sobi kaebaja arvates

oma vanglasisese madala positsiooni poolest kaebaja kui „autoriteediga“ samas kambris elama.

Kaebaja väited kambri 33 tingimuste ja sealt venekeelsete kinnipeetavate sihiliku mujale

paigutamise kohta ei ole praeguses vaidluses asjakohased ega saa mõjutada vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust. Samuti ei mõjuta vaidlustatud haldusakti õiguspärasust see, et vangla

ei täitnud koheselt jõustunud halduskohtu 18.11.2015 määrust, millega peatati 10.11.2015

käskkirja kehtivus.

11. VangS § 69 lg 4 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus.

Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohal viibiv

vanglateenistuse ametnik. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg 4

ning VSkE § 12 lg 1 kohaselt üldjuhul üksuse juhi pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium

selgitas 25.09.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-49-06 (p 11), et edasilükkamatuks juhuks VangS § 69

lg 4 teise lause tähenduses tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava

käitumisega seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu

või tervise, püüab põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult

kahjustab vangla vara või rikub muul kohest sekkumist nõudval viisil oluliselt vangistusseadust

või vangla sisekorraeeskirju. Sellisel juhul on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õigus

kõrgeimal intsidendi juures viibival vanglaametnikul.

Ringkonnakohtu hinnangul oli vajadus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid praegusel

juhul edasilükkamatu. Keeldudes täitmast vanglaametniku korraldust lubada kambrisse teine

kinnipeetav, rikkus kaebaja olulist vangistusseadusest tulenevat nõuet. Arvestades rikkumise

raskust ja sellest tulenevat eeldatavat ohtu vangla julgeolekule ja teistele isikutele, esines

vajadus viivitamatult sekkuda. Seega võis vaidlusaluse käskkirja anda peaspetsialist-

korrapidaja.

12. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning

nende kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava

õigushüve kahjustamises (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-10, p 12). Vaidlustatud käskkirja

põhjenduste järgi kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna teda peeti

ohtlikuks vangla julgeolekule ja teistele isikutele eesmärgiga hoida ära uusi õigusrikkumisi.

Ringkonnakohus möönab, et käskkirja põhjendus on üsna lakooniline, kuid ei nõustu siiski

halduskohtuga, et kaalutlused on praeguses asjas liiga üldsõnalised, et veenduda täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuses. Ettekandes kirjeldatu põhjal oli vanglal alust

arvata, et kaebaja võib avatud osakonda jäädes ohustada nii MT kui ka vangla julgeolekut,

keeldudes ka edaspidi vanglaametnike seaduslikele korraldustele allumast ning ärgitades

kaaskinnipeetavaid kas aktiivselt või passiivselt allumatusele. Arvestades, et kaebaja oli just

keeldunud allumast vanglaametniku korraldusele ning see ei olnud esmakordne sarnane

rikkumine, ei saa vangla hinnangut põhjendamatuks pidada. Vangla hinnangut toetab muu

hulgas ka toimikust nähtuv asjaolu, et kaebaja peab ennast vanglas autoriteediks, kelle

seisukohtadega peavad arvestama nii kaaskinnipeetavad kui ka vanglateenistus. Isegi kui teised

3-15-3180

8(9)

samas osakonnas viibivad kinnipeetavad ei kuulnud 10.11.2015 intsidenti pealt, siis arvestades

avatud osakonnas võimaldatavat liikumis- ja suhtlemisvabadust eluosakonna piires, oleks olnud

asjatu eeldada, et sama osakonna kinnipeetavad juhtunust teada ei saa. Asjaolu, et kaebaja ei

käitunud pealtnäha agressiivselt, ei vähendanud temast tulenevat ohtu vangla julgeolekule.

13. Vangla on toonud kohtumenetluses välja selle, et kaebajat loetakse individuaalses

täitmiskavas kõrgohtlikuks, ta on pannud toime seitse vägivallakuritegu ning teda on vanglas

korduvalt distsiplinaarkorras karistatud vanglaametniku korraldusele allumata jätmise eest.

Kaebaja varasemale käitumisele, distsiplinaarkaristustele ja iseloomustusele (riskihindamisele)

tuginemist võib erandina pidada põhjendatuks ka ilma käskkirjas esitatud selge viiteta (vt

Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-29-12, p 20 ja nr 3-3-1-33-12, p 16), kuivõrd tegemist oli

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal vanglale teada olnud asjaoludega.

Kõrgohtlikkus ja vägivallakuritegude toimepanemine pole küll asjaolud, mis annaksid

iseseisvalt alust kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuid need viitavad praeguses asjas

sellele, et kaebajal on kalduvus konflikte vägivaldsel teel lahendada, mis toetab vangla kahtlust,

et kaebaja võib ohustada MT ja vangla julgeolekut.

14. Halduskohus leidis, et vangla oleks pidanud vaidlustatud käskkirjas põhjendama, miks ei

saa kaebaja suhtes leebemaid meetmeid kohaldada, ning asus seisukohale, et vastustaja ei ole

veenvalt põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. Ringkonnakohus

selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et vangla ei pidanud mõistlikuks

kaebaja hoidmist koos teiste kinnipeetavatega avatud sektsioonis. Nii sama osakonna piires kui

ka teise avatud osakonda ümberpaigutamisel oleks ilmselt säilinud kaebajast tingitud oht.

Lukustatud kambris viibivate kinnipeetavate üle saab vangla aga teostada efektiivsemat

järelevalvet kui avatud sektsioonis. Seega ei olnud võimalik kaebaja ümberpaigutamine ei sama

eluosakonna piires ega ka teise avatud osakonda. Samuti on vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse ning spordisaali kasutamise piiramine täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise eesmärki – praegusel juhul konfliktide ja õigusrikkumiste vältimine ning

julgeoleku tagamine – arvestades põhjendatud.

15. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu

ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Kaaludes ühelt

poolt kaebajale ajutiselt seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek ja

vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste

kaalutluste puudumine määrav. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu

ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe

põhjal (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-1-88-14 (p 18) ja nr 3-3-1-33-10 (p 13)).

16. Asjakohatud on halduskohtu viited kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

ajal distsiplinaarkaristuse määramisele ja kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetele, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei muutnud tema suhtumist vanglaametnikesse.

Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel ei saa kohus võtta arvesse neid asjaolusid, mis

ilmnesid pärast meetme rakendamist (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-63-09, p 16).

17. VangS § 69 lg 3 järgi lõpetatakse sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud asjaolude

äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vangistusseadus ei sätesta, kui

kaua võib VangS §-s 69 sätestatud abinõusid kohaldada. Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni p

2 kohaselt tuleb üksusel või teabe- ja uurimisosakonna spetsialistil teha ettepanek kinnipeetava

suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme

kuu möödudes. Seega on praegusel juhul käskkirjas toodud maksimaalne aeg, mille möödumisel

hinnatakse uuesti abinõude kohaldamise otstarbekust. Selles osas ei ole käskkiri vastuolus

VangS § 69 lg-ga 3 (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-88-14, p 19). Kolmekuulist ajavahemikku ei

3-15-3180

9(9)

ole praegusel juhul alust pidada ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohtule

ei nähtu, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus oleks langenud ära

enne kolme kuu möödumist.

18. Kaebaja väide ärakuulamisõiguse rikkumise kohta on põhjendamatu. 10.11.2015 ettekande

kohaselt anti kaebajale pärast 14.50 vestlust võimalus kirjutada seletuskiri, kuid kaebaja ise

loobus sellest. Seejärel vesteldi kaebajaga uuesti kella 16.40 paiku. Vaidlustatud käskkirjas on

märgitud, et kaebajat teavitati kolme vanglaametniku juuresolekul lukustatud kambrisse

viimisest ning kaebaja vaidles sellele vastu. Seega anti kaebajale enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist piisav võimalus oma arvamuse avaldamiseks.

19. Eeltoodu põhjal ei olnud GB suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

10.11.2015

käskkirjaga

õigusvastane.

Ringkonnakohus

tühistab

halduskohtu

otsuse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab GB kaebuse rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. GB on

menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad tema esimese ja teise astme

menetluskulud (sh riigilõiv ja tõlkekulud) HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna vastustaja

ei ole taotlenud oma menetluskulude hüvitamist, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks