2-15-19507/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2017.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-19507

Tsiviilasi

OÜ Järve Biopuhastus hagi Andres Kuuse vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

545 eurot 61 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Kuuse apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Andres Kuusk (isikukood: XXX);

esindaja Tarmo-Tanel Padrik

Vastustaja (hageja): OÜ Järve Biopuhastus (registrikood:

10854476); esindaja advokaat Roman Golovenko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andres Kuuse apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 28. märtsi 2016. a otsus muutmata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Andres

Kuuse kanda.

4. Mõista Andres Kuuselt välja 100 (ükssada) eurot

OÜ Järve Biopuhastus kasuks ringkonnakohtus kantud

õigusabikulude katteks. Summa ei sisalda käibemaksu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Järve Biopuhastus (hageja) esitas 29. detsembril 2015. a hagi Andres Kuuse (kostja) vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.

Hageja on Jõhvi valla haldusterritooriumi vee-ettevõtja. XXX korteriomanik on M.K., korteris

elab kostja. Hageja osutas korteriomanikule ja kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise

teenuseid, mille eest ei ole nõuetekohaselt tasutud. 1. detsembri 2015. a seisuga on võlg osutatud

teenuse eest 510 eurot 7 senti, millest põhivõlg 486 eurot 82 senti ja viivis 23 eurot 25 senti.

M.K. ja kostja leppisid kokku kohustuse ülevõtmises, mille kohaselt läheb hageja poolt M.K.

vastu esitatud nõue üle kostjale. Hageja kui võlausaldaja on andnud nõusoleku kohustuse

üleminekuks (VÕS § 175).

Hageja on esitanud arved Jõhvi Vallavalitsuse 17. juuli 2007. a kehtestatud määruse nr 24 ja

19. augusti 2010. a määruse nr 7 alusel. Kostja ei ole alates 1. maist 2011 kuni hagiavalduse

esitamiseni tasunud osutatud teenuste eest ega esitanud andmeid tarbitud vee koguste kohta.

Kostja veearvesti näidu 400 m3 edastas hagejale OÜ Jõhvi Veemajandus. 10. märtsil 2015 lubas

kostja hageja töötaja korterisse veearvesti näidu fikseerimiseks. Kostja veearvesti näit oli

737 m3. Kostjale saadeti korduvalt võlateateid.

Hageja hinnangul tulenevad poolte õigussuhted käsundita asjaajamisest. Kuna kostja võlasuhtest

tulenevat kohustust täitnud ei ole, nõuab hageja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kohustuse täitmist

ja viivise tasumist. Kui käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud, tugineb hageja nõude

õigusliku alusena alternatiivselt alusetu rikastumise sätetele. Hageja taotleb alates 1. detsembrist

2015. a viivise väljamõistmist põhinõudelt seaduses sätestatud määras.

Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. OÜ Jõhvi Veemajandus oli Jõhvi linna vee-ettevõtja

enne hagejat. OÜ Jõhvi Veemajandus ja hageja vahel ei ole sõlmitud mingeid tehinguid, millega

oleks hagejale läinud üle OÜ Jõhvi Veemajandus sõlmitud lepinguid. Kostja viidatud lepingust

nr 1/34 tulenevad õigused ja kohustused ei ole hagejale üle läinud. Hageja ei sõlmi lepinguid

üksikute korteriomanikega. Hageja ja korteriühistu XXX vahel on sõlmimata leping

Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 5 tähenduses. Kui kohus peab

põhjendatuks kostja väidet, et poolte vahel on lepingulised suhted, palub hageja mõista

võlgnevus lepingu rikkumisest tulenevatel alustel.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kui kohus peab võimalikuks hagi

rahuldada, palus kostja kohtul määrata väljamõistetud tulemi tasumise kord, mis ei ületaks 10 %

kostja töövõimetuspensioni määrast. Kostjal on tuvastatud otsusega nr 1117152 töövõime

kaotus 60 % ulatuses.

Vastuväidete kohaselt on hageja kostjat käsitlenud kliendina ja poolte vahel on sõlmitud suuline

leping. ÜVVKS ei sätesta antud juhul lepingu kirjalikku vormi. Kostja ei ole kunagi keeldunud

kohustuse

täitmisest.

Hageja

on

kostjale

esitanud

arve

nr

15017901

vee-

ja

kanalisatsiooniteenuse tarbimise eest 452 eurot 90 senti. Arve esitati pärast 10. märtsi 2015. a

veearvesti näidu fikseerimise akti koostamist. Ei ole mõeldav, et kostja tarbis arvel näidatud

teenuse eest perioodil 1. märtsist 2015 kuni 10. märtsini 2015 337 m3 ulatuses vee- ja

kanalisatsiooniteenust. Hageja on koostanud viidatud arve taatlemata mõõturi näidu alusel,

rikkudes nii ÜVVKS, Mõõteseaduse ja selle alamaktide nõudeid. Hageja pole tõendanud oma

nõuet. Hageja kliendiarvestuse baasi algnäit ei tugine veearvesti kontrollnäidu aktil ja on seetõttu

kontrollimatu. Hageja soovib muuta seniseid kliendisuhteid ning saada kliendiks endale ühte

partnerit, muutes liitumispunkti asukohta ja vabaneda 14 veearvesti taatlemiskohustusest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 28. märtsi 2016 otsusega hagi täielikult ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja võlgnevuse 510 eurot 7 senti ning seadusjärgse viivise põhivõlalt (486 eurot 82

senti) alates 1. detsembrist 2015 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 625 eurot, millelt tuleb lahendi

jõustumisest täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Asjas ei ole vaidlust selles, et alates 1. maist 2011 on Jõhvi valla haldusterritooriumil vee-

ettevõtjaks hageja. XXX korteriomanik on M.K.. M.K. ja kostja on 12. detsembril 2015 sõlminud

lepingu kohustuse ülevõtmise kohta, millega lepingupooled leppisid kokku, et hageja esitatud

nõue M.K. vastu koos kõrvalnõuetega läheb üle kostjale, kes on võlanõudega seotud perioodil

korterit kasutanud ja vallanud. Hageja andis nõusoleku kohustuse ülevõtmiseks 18. detsembril

2015. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut. Kostja on saanud hagejalt vee-

ja kanalisatsiooniteenust.

Maakohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et OÜ Jõhvi Veemajandus lepingulised

kohustused oleksid hagejale üle läinud. ÜVVKS § 8 lg 5 alusel kui maa on kaasomandis,

sõlmitakse ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks kirjalik

leping kaasomanike enamuse otsuse alusel. Kohus asus seisukohale, et nõude õigusliku alusena

on käsitletavad käsundita asjaajamist reguleerivad sätted (VÕS 1018-1023).

Kuna vaidlust ei ole vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimise üle, lasub kostjal osutatud teenuse

eest tasumise kohustus. Kohus ei nõustu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, kui palju

millisel ajavahemikul on kostjale teenust osutatud. Kohtule esitatud kirjalikest tõenditest

tulenevalt on kostja tarbinud ajavahemikul 1. maist 2011 kuni 10. märtsini 2015 veearvesti

algnäidu 400 m3 ja lõppnäidu 737 m3 vahena 337 m3 hageja osutatud teenust kokku 452 euro

98 sendi eest. Kostja väited fikseeritud näitude mitteusutavuse ja tarbitud vee koguse

ebatõenäolisuse kohta on eksitavad. Algnäit 400 m3 on fikseeritud seisuga 12. veebruar 2007,

mitte hageja Jõhvi valla vee-ettevõtjaks määramise aja seisuga. Seega on tarbitud 337 m3 vett

8 aasta ehk 96 kuu jooksul. See teeb keskmiseks igakuiseks tarbitud veekoguseks 3,5 m3, mis on

võrreldav tarbitud kogusega veearvesti paigaldamisest 27. mail 1999 kuni 12. veebruarini 2007.

Aastatel 2011 kuni hagi esitamiseni esitatud arvetest tulenevalt on kostja igakuiselt tarbinud vett

1 m3. Eeltoodu viitab selgelt sellele, et kostja ei ole esitanud vee-ettevõtjale näitusid, tarbitud

kogus arvetel on märgitud sümboolne ega vasta tegelikult tarbitule.

Maakohus ei nõustunud ka kostja väitega selles, et OÜ Jõhvi Veemajandusega sõlmitud lepingus

nr 1/34 on kindlaks määratud liitumispunkt. Liitumispunkti asukoha sätestab ÜVVKS § 3 lg 2

(avalikult kasutataval maal kuni 1 m väljaspool kinnistu piiri).

Kohus ei pidanud põhjendatuks kostja taotlust ajatada hagi rahuldamise korral võla tasumine

osamaksetena viisil, et osamakse ei ületaks 10 % kostja töövõimetuspensioni määrast. Ainuüksi

osalise töövõimekaotuse tuvastamise otsus ei tõenda seda, et kostja ei ole võimeline lahendit

täitma või täitmine seaks ta ebamõistlikult raskesse olukorda. Kohtule ei ole esitatud tõendeid,

milline on tegelikkuses kostja igakuine sissetulek või varaline seisund.

TsMS § 162 alusel jättis maakohus poolte menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulu

hagi esitamisel oli riigilõiv 125 eurot, hageja lepingulise esindaja õigusabikulud 500 eurot

(käibemaksuta), kokku 625 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud kulu

õigusabile 500 eurot arvestades õigusabi mahtu 5 tundi ja tunnihinda 100 eurot. Maakohtu

hinnangul on esindaja tunnihind ja õigusabitoimingutele arvestatud ajakulu mõistlikud ja

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuses toodu kohaselt ei ole maakohus arvestanud kostja väiteid liitumispunkti ja

võimaliku lepingulise suhte olemasolu osas ega andnud sellele õiguslikku hinnangut.

Veetorustiku omaniku (Jõhvi vald) ja kostja vahel määratletud liitumispunkti ei ole muudetud

ega kehtetuks tunnistatud ja see on kehtiv iga järgneva veetorustiku operaatori/vee-ettevõtja

suhtes.

Maakohus on hinnanud valesti veearvesti näitu ja jõudnud vale järelduseni. Apellandi hinnangul

tuleb näitudest keskmiseks vee kuutarbimiseks 1. maist 2011 kuni 10. märtsini 2015 11,2 m3

(337 m3/30), mis on ebareaalne ja viitab asjaolule, et veearvesti mõõtetulem ei vasta

tegelikkusele.

Apellandi korterisse paigaldati veearvesti 24. mail 1999. a. Veearvesti kontrolliti ja plommiti

OÜ Jõhvi Veemajandus poolt 27. mail 1999. a. MõõteS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt metroloogilise

kontrolli võib teha kohustuslikuks mõõtevahendite korral, mida kasutatakse vedelikukoguse

mõõtmiseks tehingutes. Eesti Vabariigi Majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri

2006. a määruse nr 104, lisa 2 p-i 4.1 kohaselt on taatlusperioodiks veearvestitel, mille näitude

alusel toimub vee-ettevõtja ja tema kliendi vaheline tehing, 2 aastat. Pärast veearvesti

paigaldamist pole seda taadeldud. Seega ei ole apellandi korterisse paigaldatud veearvestit

lubatud kasutada vee-ettevõtja ja tarbija vahelistes rahalistes tehingutes, kuna mõõdik ei ole

läbinud metroloogilist kontrolli.

Maakohus on jätnud põhjendamata, mille alusel mõistetakse viivised kuni 1. detsembrini 2015

välja kindla summana ja alates 1. detsembrist 2015 seadusjärgses määras. Viiviste kujunemine

on ebaselge, hageja esitatud viivise koondtabelid viitavad erinevatele viivise summadele.

Apellandi hinnangul ei ole hageja kulud õigusabile majanduslikult põhjendatud, sest apellandi

kulud õigusabile (500 eurot) ületavad hageja põhinõude (486 eurot 82 senti).

5. Hageja (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja

palus jätta menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt on maakohus õigesti leidnud, et hageja ja kostja vahel puuduvad

lepingulised suhted. Vastustaja jääb maakohtu menetluses toodud seisukoha juurde. Apellandi

viited vastustaja poolt apellandile esitatud 8. juuni 2015 teatisele nr 13-2.10/809 ei ole

asjakohased. Vastustaja töötaja, kes esitas apellandile nimetatud meeldetuletuse, kasutas

ekslikult vale meeldetuletuse vormi.

Vastustaja hinnangul ei olnud veetorustiku liitumispunkt määratletud. Apellandi poolt kohtule

esitatud lepingus nr 1/34 on pastapliiatsiga kirjutatud, et „Liitumispunktiks on veemõõturi

korteripoolne kinnitus“. Ei ole selge, kes selle kirjutas ja millal see lause oli lepingusse kantud,

mistõttu ei saa seda lugeda lepingu tingimuseks. Vastustaja käes on leping, milles puudub

pastakaga kirjutatud lause liitumispunkti kohta. Kui poolte (apellandi ja OÜ Jõhvi Veemajandus)

vahel oleks kokkulepe liitumispunkti määratlemise kohta, oleks see kantud lepingusse selle

allkirjastamise ajaks. Vastustaja palub jätta leping nr 1/34 tähelepanuta. ÜVVKS § 3 lg 2 alusel

asub liitumispunkt avalikult kasutataval maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri.

Tõele ei vasta apellandi väide, mille kohaselt ei ole ta kordagi keeldunud tasumast osutatud

teenuste eest. Alates vastustaja saamisest Jõhvi valla haldusterritooriumi vee-ettevõtjaks 1. mail

2011 ei ole apellant vastustajale osutatud teenuste eest maksnud.

Vastustaja hinnangul ei ole apellant toonud ühtegi usaldusväärset ega mõistlikku põhjendust

tarbitud vee arvestuse kohta. Apellant on märkinud, et 1. mai 2011 seisuga oli tarbitud 400 m3

vett, märkimata arvestuse loogikat. Vastustaja on tõendanud OÜ Jõhvi Veemajandus poolt

vastustajale üleantud dokumentatsiooni alusel, et 400 m3 vett oli apellandi poolt tarbitud juba

12. veebruari 2007. a seisuga. Maakohtu järeldused selles küsimuses on õiged.

Vastustaja nõustub maakohtu seisukohaga, et apellandi väited fikseeritud näitude mitteusutavuse

kohta on eksitavad. Vastustaja ei tegele korteris oleva veearvesti vahetamisega. Kuna antud juhul

on vaidluse all korteri veearvesti, siis vastutab selle arvesti taatlemise ja töökorras oleku eest

apellant. Seetõttu on tõendamiskoormis apellandil. Apellant ei ole tõendanud, et veearvesti

näidud on valed.

Apellandi vastuväide viivise nõudele on ebaselge ja arusaamatu. Viivise arvestus on toodud igas

arves eraldi. Arvetes märgitud summad langevad täielikult kokku võlgnevuse kujunemise

arvestusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid

kõiki oma otsuses.

7. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei ole kohus käsitlenud

poolte vahel lepingulise suhte olemasolu. Maakohus on lepingulise suhtega seotud küsimusi

käsitlenud oma otsuse p-des 12 ja 13. Kui ka tegemist oleks lepingulise suhtega, tuleks kostjal

tasuda talle osutatud teenuste eest lepingu alusel. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et XXX

korterile on osutatud vee- ja kanalisatsiooniteenust. M.K. ja apellandi vahel sõlmitud kokkuleppe

kohaselt on kohustus tasuda hagejale vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest koos kõrvalnõuetega

läinud üle apellandile.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt on pooltevaheline võlasuhe

kvalifitseeritav käsundita asjaajamise suhtena.

8. Lepingu olemasolu ei tõenda hageja teatis nr 13-2.10/809 (kd I, tl 185), milles vastustaja palub

apellandil täita kohustus vastustaja ees ja kohustuse mittetäitmisel loeb seda oluliseks lepingu

rikkumiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 tähenduses, mis annab vastustajale õiguse apellandiga sõlmitud

leping üles öelda. Vastustaja on selgitanud, et vastustaja töötaja kasutas ekslikult vale

meeldetuletuse vormi. Lepingu sõlmimine toimub VÕS § 9 lg 1 kohaselt pakkumuse esitamise

ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ainuüksi teatise saatmine

võlgnevuse kohta, milles viidatakse lepingu rikkumisele ja võimalusele leping üles öelda, ei

tõenda seda, et pooled olid varem vastastikuste tahteavalduste vahendamise teel lepingu

sõlminud. Vastustaja on lepingu olemasolu eitanud.

Vastustaja on osundanud ÜVVKS § 8 lg-le 5, mille kohaselt sõlmitakse ühisveevärgivee

võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks kirjalik leping kaasomanike enamuse

otsuse alusel. Kinnistusraamatu väljavõtte (kd I, tl 14) kohaselt on XXX kinnistu jagatud

korteriomanditeks, korteriomandite reaalosad on seotud kaasomandi mõtteliste osadega (KOS

§ 1 lg 1). Vastustaja kinnitusel ei ole tema ja korteriühistu XXX vahel lepingut sõlmitud.

Ringkonnakohus ei pea usutavaks vastustaja väiteid lepingulise suhte olemasolu kohta. Kostja

kui ühe kaasomanikuga eraldi lepingu sõlmimise korral oleks tekkinud vastuolu ÜVVKS § 8 lg-

s 5 sätestatud nõudega sõlmida üks kirjalik leping kõigi kaasomanikega. Seetõttu on eluliselt

usutav, et apellandi ja vastustaja vahel ei ole sõlmitud suulist lepingut, vastustaja töötaja poolt

saadetud teatis oli ekslikult sõnastatud ning teatise sõnastus ei too kaasa õiguslikke tagajärgi

lepingu sõlmituks lugemise näol.

9. Seoses veetorustiku liitumispunkti asukoha määratlemisega märgib ringkonnakohus järgmist.

ÜVVKS § 3 lg 1 alusel määrab liitumispunkt ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni ning kinnistu

veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri. Apellandi väitel on liitumispunktiks veearvesti

korteripoolne kinnitus, mida tõendavat apellandi ja OÜ Jõhvi Veemajandus vahel sõlmitud

leping nr 1/34 veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise kohta (kd I, tl 145-146).

Vastustaja on toodud käsitlusele vastu vaielnud, osundades, et nimetatud lepingusse on

pastapliiatsiga lisatud sõnastus „Liitumispunktiks on veemõõturi korteripoolne kinnitus“

viitamata sellele, kes on selle lause kirjutanud ja millal see on lepingusse kantud. Vastustaja

valduses on lepingu koopia (kd I, tl 211-212), milles puudub pastapliiatsiga kirjutatud lause

liitumispunkti kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei tõenda OÜ-ga Jõhvi

Veemajandus sõlmitud lepingule käsitsi lisatud juurdekirjutus liitumispunkti asukoha

kindlaksmääramist. ÜVVKS § 3 lg 2 teise lause kohaselt asub liitumispunkt avalikult kasutataval

maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri. Sama lõike neljanda lause sõnastuse kohaselt

olukorras, kus liitumispunkti ei ole võimalik määrata eelnimetatud tingimustel, määratakse

liitumispunkt ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omaniku või valdaja ja kinnistu omaniku või

valdaja kokkuleppel. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et apellant ja vastustaja oleksid sõlminud

kokkuleppe liitumispunkti määramiseks. Kokkuleppe olemasolu ei tõenda ainuüksi kostja poolt

esitatud lepingu eksemplar, millele on käsikirjaliselt lisatud lause „Liitumispunktiks on

veemõõturi korteripoolne kinnitus“. Ei ole teada, kes ja millal on viidatud lause käsikirjaliselt

lepingusse lisanud, vastaspoole esitatud lepingueksemplar seda ei sisalda. Samuti on vastustaja

osundanud, et tema ja OÜ Jõhvi Veemajandus vahel ei ole sõlmitud mingeid tehinguid, millega

oleks hagejale läinud üle OÜ Jõhvi Veemajandus poolt sõlmitud lepinguid. Apellant ei ole

vastupidist tõendanud. Seetõttu on põhjendatud lähtuda liitumispunkti asukoha määratlemisel

ÜVVKS § 3 lg 2 teises lauses sätestatust.

10. Apellandi hinnangul on maakohus hinnanud valesti apellandi korteris oleva veearvesti kohta

esitatud näite ja jõudnud seetõttu vale järelduseni tarbitud vee koguse suhtes. Apellandi väitel

paigaldati apellandi poolt kasutatavasse korterisse veearvesti 24. mail 1999, selle algnäiduks

fikseeriti 0000,080. Apellandi hinnangul ei ole sellest lähtudes põhjendatud maakohtu seisukoht,

et algnäit 400 m3 on fikseeritud 12. veebruari 2007. a seisuga.

Ringkonnakohus märgib, et apellandi põhjendused jäävad arusaamatuks. Asjaolu, et veemõõdik

paigaldati 1999. aastal algnäiduga 0000,080, ei välista mingil viisil seda, et 12. veebruari 2007. a

seisuga oli fikseeritav näit 400 m3. Apellandi eeldatav mõttekäik, mille kohaselt ei saanud

2007. a veebruari seisuga enam olla tegemist algnäiduga, kui tegelik algnäit oli fikseeritud juba

mõõdiku paigaldamisel 1999. a, on otsitud ega ole õiguslikult relevantne. Vastustaja on esitanud

2007. a veebruari fikseeritud vee näidu (kd I, tl 207).

Ringkonnakohus ei nõustu ka seisukohaga, et näitu 400 m3 tuleb lugeda fikseerituks seisuga

1. mai 2011 (s.o alates kuupäevast, mil hageja sai Jõhvi valla haldusterritooriumil vee-

ettevõtjaks). Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt on kõnealune näit fikseeritud

12. veebruari 2007. a seisuga. Pärast hageja määramist vee-ettevõtjaks ei võimaldanud kostja

hagejal uusi näitusid fikseerida ega esitanud veemõõturi andmeid ka isiklikult. Sellega on

seletatav, et 01.05.2011. a dokumentatsiooni kohaselt on hageja lugenud kostja poolt tarbitud

teenuse mõõdiku järgseks näiduks endiselt märgitud 400 m3, kuna uusi näitusid ei olnud selleks

ajaks teatatud.

See aga ei tähenda, et perioodil 12. veebruar 2007 kuni 1. mai 2011 ei oleks korteris üldse vee-

ega kanalisatsiooniteenust tarbitud. Kostja ei ole sellist väidet esitanud ega ka tõendanud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja arvutuskäiguga, mille kohaselt tuleb

lugeda veetarbimise näiduks seisuga 12. veebruar 2007. a 400 m3. Arvestades fikseeritud vee

näite (1999, 2007 ja 2015) järeldub, et perioodil 24. maist 1999 kuni 12. veebruar 2007 on

tarbitud 400 m3 vett ja 12. veebruarist 2007 kuni 10. märts 2015 on tarbitud vett 337 m3.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt toodud keskmise igakuise tarbitava vee koguse

arvutuskäiguga kahe eri perioodi puhul (1999-2007 ja 2007-2015). Esimesel perioodil tarbitud

vee kogus (4,34 m3 kuus) ja teisel perioodil tarbitud vee kogus (3,47 m3 kuus) on võrreldavad

ning eluliselt usutavad, kui majapidamises on üks või kaks inimest.

11. Maakohtu otsuse muutmise aluseks ei ole apellandi väited selle kohta, et pärast veearvesti

paigaldamist 1999. a ei ole seda taadeldud. Apellandi hinnangul näitab veearvesti ebaõigeid

veenäite ja selle kasutamine ei ole lubatud. Vaidlust ei ole selles, et veearvesti asub apellandi

poolt kasutatavas korteris.

ÜVVKS § 11 lg 3 kohaselt peab kinnistu veevärgi või kanalisatsiooni omanik lubama paigaldada

kinnistu veevärgile veearvesteid ning tagama nende toimimise ja säilivuse seaduses ning

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirjas sätestatud korras ja tingimustel. Kuna p-s

8.2 sai järeldatud, et veetorustiku liitumispunkt asub ÜVVKS § 3 lg 2 alusel avalikult kasutataval

maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri, siis sama sätte esimese lõike alusel asub

vaidlusalune veemõõdik kinnistu veevärgil ja mitte ühisveevärgil. Seega vastutab apellandi

korteris asuva veearvesti toimimise ja säilimise eest kas Jaama 3/12 korteriühistu või apellant.

Veearvesti näitude õigsuse eest vastutab samuti apellant või korteriühistu, mitte vastustaja.

Seega lasub apellandil tõendamiskoormis tõendamaks, et veearvesti näidud olid ebaõiged ning

et tegelikult tarbitud kogused olid arvesti näitudega võrreldes väiksemad. Vastustajal puuduvad

alternatiivsed võimalused tarbitud (tegelike) veekoguste kindlakstegemiseks.

12. Ringkonnakohus märgib, et käsundita asjaajamise sätete alusel hagi lahendamisel tuli hagejal

kui käsundita asjaajajal tõendada VÕS § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi enda kulutusi, mida ta kostja

huvides tegutsedes kandis, ning tasu nõudmiseks mõistliku tasu suurust (vt Riigikohtu otsus nr

3-2-1-31-13 p 11).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja on praegusel juhul esitanud nii nõude kulude

hüvitamiseks VÕS § 1023 lg 1 alusel (tasu kostjale tarnitud vee ning ärajuhitud heitvee eest) kui

ka nõude mõistliku tasu saamiseks VÕS § 1023 lg 2 alusel (abonenttasu).

Hageja nõude arvestuse aluseks on tarbitud vee kogus ja maksumus, mis on kehtestatud Jõhvi

Vallavalitsuse 17. juuli 2007.a määrusega nr 24 ning 19. augusti 2010. a määrusega nr 7, samuti

määruste hilisemate muudatustega. Määrustes sätestatud abonenttasud ja teenustasud kehtivad

iseenesest lepingulistes suhetes.

Samas ei ole kostja menetluses kordagi vaidlustanud hageja poolt nõutud kulutuste ning tasu

suurust ega põhjendatust. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt aluseks võetud tariifid (tasu

võetud vee eest 0,58 eurot m3, tasu heitvee ärajuhtimise eest 0,77 eurot m3 ja abonenttasu 0,64

eurot m3) on praegusel juhul võrdsustatavad veevarustuse teenuse osutamisega kaasnenud

mõistlike kulutustega ning abonenttasu 0,64 eurot m3 kohta on põhjendatud lugeda mõistlikuks

tasuks käsundita asjaajamise eest.

Eeltoodust lähtudes on maakohus hagi põhinõude osas õigesti rahuldanud.

13. Maakohus mõistis viivise välja kindla summana kuni 1. detsembrini 2015 ja alates

1. detsembrist 2015 seadusjärgses määras, lähtudes hagis esitatud nõudest (kd I, tl 10). TsMS

§ 5 lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Viiviste arvestus on toodud igas arves eraldi (kd I, tl 15-117). Ringkonnakohtu

hinnangul langevad arvetes märgitud summad kokku võlgnevuse kujunemise arvestusega (kd I,

tl 118-120). Seetõttu on maakohus põhjendatult rahuldanud vastustaja viivise nõuded.

14. Apellant on vaidlustanud maakohtu poolt vastustaja kasuks välja mõistetud õigusabikulud,

hinnates need ebamõistlikeks arvestades põhinõude suurust. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks välja õigusabikulud 500 eurot (käibemaksuta) ning riigilõivu 125 eurot, kokku 625 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude väljamõistmisel järginud diskretsiooni

piire (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-88-11) ning ringkonnakohtul puudub alus vähendada kohtu

poolt hageja kasuks kostjalt väljamõistetud kulude suurust.

Riigikohus lahendi nr 3-2-1-4-15 (p 14) kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestada mh ka

kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Riigikohus on leidnud, et

üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja

hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul.

Praegusel juhul on tsiviilasja hinnaks 545,61 eurot, hageja õigusabikulud maakohtus

moodustasid 500 eurot (s.o õigusabi 5 töötunni ulatuses, tunnihinnaga 100 eurot). Tegemist on

tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades mõistlike ja vajalike menetluskuludega.

15. Ringkonnakohus ei käsitle apellandi poolt 10.02.2017.a menetlusdokumendis esitatud

täiendavaid väiteid, kuna ringkonnakohtu poolt TsMS § 647 lg 1 alusel pooltele määratud

tähtajaks ei olnud alust enam esitada uusi, senises menetluses esitamata jäetud sisulisi seisukohti

ega põhjendusi.

Muuhulgas leiab ringkonnakohus, et apellandil poolt 10.02.2017. a esitatud aegumise vastuväide

on esitatud hilinemisega. Kostja oleks pidanud aegumise vastuväite esitama kas

apellatsioonkaebuses või hiljemalt apellatsioonitähtaja jooksul (TsMS § 634 lg 1). Kui apellant

ei nõustunud maakohtu otsusest nähtuva põhjendusega, mille kohaselt oli vaidlusalune algnäit

fikseeritud 12.02.2007. a seisuga, tuli tal aegumisele tuginemiseks esitada oma sellekohane

taotlus apellatsioonitähtaja kestel.

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud tuleb

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda.

Seega jäävad apellandi kanda esmalt tema enda poolt apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud.

Vastustajal (hagejal) on menetluskulude nimekirja kohaselt tekkinud apellatsiooniastmes

menetluskulusid 325 euro ulatuses, s.o õigusabikulud ajakuluga 3,25 tundi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu saab lugeda

vastustaja õigusabikulu põhjendatud ja vajalikuks suuruseks apellatsiooniastmes 100 eurot, s.o

lepingulise esindaja ühe töötunni ulatuses. Vastuses apellatsioonkaebusele on põhiliselt korratud

ja rõhutatud eelnenud menetluses juba esitatud seisukohti. Seega mõistab ringkonnakohus

kostjalt hageja kasuks välja 100 eurot apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks.

Summa ei sisalda käibemaksu.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp