2-14-55644/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2017.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-55644

Tsiviilasi

T.L. hagi S.T. vastu seltsingulepingu tuvastamise ja

panuste tagastamise nõudes või alternatiivselt hüvitise

saamiseks käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise

sätete alusel

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 152 898 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.L. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. jaanuar 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): T.L. (isikukood: XXX); lepinguline

esindaja Agu Eichenbaum

Vastustaja (kostja): S.T. (isikukood: XXX); lepinguline

esindaja vandeadvokaat Li Uiga

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.L. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016. a otsus

ja

saata

tsiviilasi

samale

maakohtule

uueks

läbivaatamiseks.

Menetluskulude jaotus

3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt

asja uue läbivaatamise lõpptulemusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.L. (hageja) esitas 08.08.2014 Tartu Maakohtule hagi S.T. (kostja) vastu pooltevahelise

seltsingulepingu tuvastamise ja hagejale seltsingulepingusse investeeritud panuse tagastamise

nõudes summas 149 398 eurot. Hageja esitas alternatiivsete nõuetena käsundita asjaajamise või

alusetu rikastumise sätetest tuleneva nõude. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sündis XX.1999 hageja ja kostja ühine laps. Poolte vahel sõlmiti

suuline seltsinguleping (leping) 2002. aastal (hagiavaldusele lisatud seltsingulepingu

ülesütlemisavalduse kohaselt 08.11.2001, tl 20). Lepingu sisuks oli ühiselt ehitada kostjale

kuuluvale kinnistule elamukompleks, mis pidi koosnema elumajast, saunast, abihoonest ja

grillikojast ning millest pidi saama poolte elukoht. Poolte panustena olid kohustused: tööde

organiseerimine, projektide rahastamine ning ehitamise kulude kandmine. Kostja panustas

seltsingusse 2004. aastal abihoonele ja grillkojale projektide tellimisega Marksi Projekt OÜ-st,

rahalise kohustuse pidi kandma hageja.

16.10.2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2006030487, laenu summaks oli 70 347 eurot. Laen

oli vajalik kompleksi kuuluva elamu ehitamise jätkamiseks. Laen kanti kostja arveldusarvele ja

samalt kontolt toimusid ka laenu tagasimaksed. Laenu ei kasutatud elamukompleksi ehitamiseks.

26.02.2014 selgus, et kostja on elamukompleksi pannud müüki hinnaga 410 000 eurot. Hageja

ütles seltsingulepingu üles 06.05.2014. Kostja määratles müügilepingus, et hoonete puhul on

arvestatud tehniliste võimalustega nii oma pere tarbeks kui ka turismi arendamiseks. Kostja

vahetas ära lukud ja keelas hagejal kinnistule mineku, mille tulemusena jäi elumaja ehitus

lõpetamata ja seltsingulepingu eesmärk saavutamata. Pärast seltsingulepingu ülesütlemist jagas

kostja kinnistu kaheks: A kinnistu, suurusega 8612 m2, kuhu jäid abihoone ja saun ning B kinnistu

suurusega 14 827 m2, kuhu jäid elumaja ja grillikoda. Kostja võõrandas elamuga kinnistu osa (B

kinnistu), hagejat informeerimata, 110 000 euroga, millest tasus pangalaenu jäägi.

Hageja väitel võttis ta seltsingu likvideerimismenetluse enda kanda. Seltsingu kohustuseks oli

pangalaenu jääk, mis kaeti osaliselt kinnistu müügist saadud rahaliste vahenditega. Seltsinguvara

oli kostja pangakontol kokku 110 548 eurot. Jagamisel järelejäänud kinnisasja väärtuse

juurdekasv on 38 850 eurot. Seltsingu kahjum on 233 587 eurot.

Hageja panus pangalaenu tagasimakseks on 22 725 eurot, sauna ja maja projekti ettemaks 1053

eurot, lõppmakse 2459 eurot, projekti muudatus 1154 eurot. Abihoone projekti eest 2112 eurot

ja grillikoja projekti eest 959 eurot. Ehitamise kulud kokku 353 482 eurot (elamu 154 067 eurot,

saun 51 606 eurot, abihoone 68 314 eurot, grillikoda 25 574 eurot). Hageja on investeerinud

projektidele 5625 eurot, otse ehitusse 353 482 eurot, kostja arvele seltsingu ühisvarasse (laenu

tagasimakseteks) 22 725 eurot, hageja poolt pangale makstud 1153 eurot. Kokku hageja panus

382 985 eurot. Hageja andmetel ei ole kostja rahalist panust teinud. Panuste tagastamisel tuleb

arvestada hageja panusega 382 985 eurot ja kostja panusega 0 eurot. Kuna seltsinguvarast ei jätku

hageja panuste tagastamiseks, siis tuleb A (X) kinnistu müümisest tekkinud kahjum jätta tema

kanda ja hagejale tuleb panusena tagastada 149 398 eurot (382 985 – 233 587).

Kostja panuseks saab lugeda tema poolt tellitud abihoone ja grillkoja projekti ning selle eest

tasumist. Kostja omas kinnisvara, mille arvel oma rahalist panust eelduslikult teostada. Kogu vara

jäi kostjale ja hageja nõuab enda panuse tagastamist. Lähtuda tuleb üksnes hageja panusest, kostja

ei ole oma tagastatud panuseosa vaidlustanud.

Hageja leidis, et seltsinguleping tuleb lugeda sõlmituks kaudsete tahteavaldustega. Kostja täitis

oma kaasaaitamis- ja lojaalsuskohustust sellega, et ühiselt võeti 2006. aastal laenu kogu

kompleksi väljaehitamiseks ja rahadega arveldamiseks kasutati kostja arveldusarvet, kostja

tagastas oma konto kaudu pangalaenu, pidas tähtaegade osas arvestust, tagastas laenu õigeaegselt.

Poolte vahel oli välja kujunenud faktiline olukord, kus ehitusalane planeerimine, tööd ja tegevus

oli hageja kanda, laenuga tegelemine jäi kostja kanda. Kostja rikkus lojaalsuskohustust kinnistu

jagamisega ja osa võõrandamisega enne seltsingu lõppeesmärgi saavutamist. Seltsingulepingu

puudumist ei näita asjaolu, et ühise perena elati koos elamukompleksis vaid puhkepäevadel,

selline kooselu vorm on laialt levinud. Aastate 2002 kuni 2013 jooksul ei olnud märgata kostja

vastutöötamist seltsingu huvidele või takistuste tegemist. Kostja on oma faktilise käitumisega

seltsingusuhetes osalenud ja seega seltsingusuhet tunnistanud.

1.2. Hageja esitas alternatiivsed nõuded käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise õigussuhte

järgi.

1.2.1. Käsundita asjaajamisele viitavad järgmised asjaolud. Hageja on oma rahaliste vahendite

arvel teostanud kostja kinnistul ehitustöid elamukompleksi väljaehitamisel ja kui puudus

seltsingusuhe, siis ei olnud hageja kohustatud ehitustöid teostama ja finantseerima, hageja ajas

võõrast asja. Käsundita asjaajamiseks piisab, kui tegu kuulub vähemalt osaliselt teise isiku

huvisfääri. Ka hageja poolt teostatud pangamaksed kostja kontole olid lepingulised kohustused,

seetõttu on maksed tehtud hageja enda huvides ja vähenes kohustus panga ees nii hagejal kui

kostjal. Hageja kandis kostja arvele kokku 22 725 eurot, hageja kandis otse pangale 1153 eurot.

Võõra asja ajamist ja tahet soodustada teist isikut näitab ehitamine võõrale kinnistule, selle

finantseerimine ja rahakanded. Kostja oli aastaid teadlik kinnistul toimuvast ehitustegevusest,

võttis sellest osa, võttis selleks koos hagejaga laenu, ei nõudnud ehitustegevuse peatamist, vaid

aitas sellele kaasa, seega asjaajamine vastab ilmselgelt soodustatu huvile ja tegelikule või

eeldatavale tahtele.

1.2.2. Alusetule rikastumisele viitab kostja poolt kinnistu jagamine ja ühe osa võõrandamine.

Saadu arvelt pangalaenu tagastamine ja sellega kohustustest vabanemine oli kostja huvides. Teise

kinnistu säilitamise tõttu kostja vara kasvas. Kostja valduses on ka müügist saadud raha, mis jäi

üle pangalaenu tasumisest. Kuigi hageja on panustanud oma rahalisi vahendeid kokku 382 985

eurot ja antud summat võiks ta kostjalt nõuda, siis antud on hageja nõue kostja vastu 149 398

eurot. Kostja on hageja arvelt alusetult rikastunud, hageja vara väärtus vähenenud ja kostja vara

selle võrra kasvanud.

1.2.3. Alternatiivnõuded ei ole aegunud, aegumise algust tuleb arvestada alates 2014. a

jaanuarist-veebruarist. Hageja sai 2014. a veebruaris teada kostja poolt elamukompleksi müügist,

mida hageja on tõendanud ülesütlemisavaldusega ja kinnisvara müügikuulutusega. Suhte

katkemist kinnitab kostja oma 17.01.2014 e-kirjas. 11.02.2014 kirjades käsitleb kostja rahade

jaotamist ja ühtlasi palub hagejal nn välja kolida. Hageja ei saanudki oma õigusi varem maksma

panna, sest elamukompleksi väljaehitus ei olnud veel lõppenud. 2014. aastal jagas kostja kinnistu

ja võõrandas sellest pool. Alternatiivsed nõuded muutusid sissenõutavaks 2014. a pooltevahelise

suhte lõppemisega. Hagi on esitatud 2014. a augustis, seega ei ole nõuded aegunud.

1.3. Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kostja kinnistule ehitamine oli hageja vabatahtlik soov

ja tahe ning sellel moel täitis hageja lapse ülalpidamiskohustust. Kinnistu jagamine ja selle

osaline võõrandamine ei ole seostatav lapse huvidega. Saadud summa eest tagastati kostja ja

hageja poolt ühiselt seltsingusse võetud pangalaen. Hea usu põhimõttele ja kõlbelistele

arusaamadele ei vasta olukord, kus hageja ehitas elamukompleksi peaaegu valmis, seejärel aga

viskas kostja hageja kinnistult välja, jagas kinnistu ning võõrandas osa kinnistust. Kostja ei ole

tõendanud oma väiteid väidetavast kinkelepingust, mittetäielikust kohustusest ega muust, hageja

ei saa tõendada kinkelepingu puudumist kui negatiivset väidet.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt sündis pooltel küll ühine laps, kuid plaanis pole kunagi olnud ühise kodu

rajamist. Sõlmitud ei ole kirjalikku ega suulist seltsingulepingut. Hageja on abielus ja tal on oma

perekond. Hageja soovis tagada oma abieluvälise lapse tulevikku ja oli nõus aitama kostjat elamu

ehitamisel, kuhu pidi elama asuma nii poolte ühine laps kui ka kostja. Kunagi ei ole kokku lepitud

selles, et ehitavast kodust saaks hageja ja kostja ühine kodu, kostjal oli oma kodu ja perekond,

kus ta elas. Hageja elas oma perekonna juures ja pole kunagi soovinud asuda elama kostja ja lapse

juurde. Samuti ei ole pooled kokku leppinud seltsingulepingust tulenevates vastastikustes

kohustustes, panustes ega selles, millisel viisil pidi keegi panustama elamu ehitusse.

Seltsingulepinguga ei saa tegemist olla juba ka sellepärast, et hageja väidete kohaselt oli

kokkulepe sõlmitud 2002. aastal, kuid kostja ei ole rahaliselt üldse panustanud. Seltsinguleping

eeldab poolte panustamist ühtse eesmärgi nimel. Hageja panustas lapse tulevikku ja see ei ole

käsitletav seltsingulepinguna. Kinnistu kuulub kostjale, mitte seltsingule. Seltsingulepingu korral

peaks kinnisasja omandamine olema notariaalselt vormistatud. Kostja võib oma kinnistuga teha,

mida soovib. Kuna seltsingulepingut ei ole sõlmitud, ei saa seda ka üles öelda.

Hageja ei ole tõendanud enda poolt tehtud kulutusi. Hageja poolt esitatud OÜ Meroon

ehituskulude hinnangud ei ole tõendid TsMS § 229 ja § 238 lg 2 mõttes. Kulutusi saab tõendada

üksnes kuludokumentidega, milleks ei saa olla kellegi arvamus või hinnang. Lisaks puudub

dokumendi koostaja allkiri ja sisu ei tõenda hageja poolt tehtud kulutusi. Dokumentidest ei nähtu,

millisel ajal, mis töid ja milliste hindadega tehti ning millal on toimunud tasumine. Hageja väitel

ehitas ta juba 2002. aastast. Selle aja hinnad ja teenused ei ole võrreldavad käesoleva aja teenuste

ja hindadega.

Puuduvad seltsingule iseloomulikud tunnused. Pooltevaheline hea läbisaamine, ühine laps ning

hageja abi kinnistule elamukompleksi ehitamisel seoses paremate rahaliste võimalustega ei tee

suhtest veel seltsingut. Hageja aitas kinnistule elamu ehitada, kuid samas kasutas ka ise seda

elamut ehituse perioodil. Ühist majapidamist pooltel ei olnud. Asjaolu, et kostja käis

nädalavahetustel või koolivaheaegadel enda kinnistut vaatamas, ei saa käsitleda ühise

majapidamise ega ühise panusena. Hagejal ei olnud lepingulist ega seadusest tulenevat kohustust

kostja kinnistule ehitada. See oli tema vaba tahe ja soov kindlustada enda lapse ja kostja

majanduslikku olukorda, täita lapse ülalpidamiskohustust.

2.2. Poolte vahel ei olnud käsundita asjaajamise õigussuhet. Hageja ei ole ajanud mitte kostja,

vaid oma asja. Kostjal puudus igasugune vajadus ja kohustus oma kinnistule uute hoonete

ehitamiseks. Hagejal oli raha, mida ta soovis kuhugi paigutada. Hageja enda sõnade kohaselt oli

sooviks ehitada kinnistule hooned ühise pere tarbeks, seega ei olnud temal soov ehitada kostja

huvides. Tulevikus nõutavast rahast või et kostja peaks kunagi ehituse eest midagi tasuma, ei ole

hageja kunagi kostjale rääkinud. Vastasel juhul ei oleks kostja ka lubanud hagejal ehitada kostja

kinnistule. Hageja teadis, et kostjal puuduvad rahalised võimalused ehitustööde täielikuks

finantseerimiseks. Käsundita asjaajamisele asumisel pidi hageja selgitama soodustatud isikule

oma kavatsusest nõuda kulutuste hüvitamist või tasu tegutsemise eest. Hageja nõue on pahatahtlik

ja hea usu põhimõtte vastane. On ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal

kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal ka käsundita

asjaajamisest tulenevaid õigusi. Seega pole hagejal õigust nõuda kulutuste tegemise hüvitamist

kostjalt.

2.3. Alusetu rikastumise nõue on lisaks tõendamatusele ka aegunud. Hageja ei ole tõendanud,

kuidas ja mille arvel kostja on rikastunud, samuti, mis ajast on väidetav rikastumine toimunud.

Nõue selles osas on põhjendamata ja paljasõnaline. Hageja peab oma tehtud kulutusi tõendama

ja aluseks ei saa võtta 2014. aastal tehtud n-ö ekspertiisi ehitusmaksumuse osas. Käesoleval juhul

ei ole hageja tõendanud, et n-ö eksperthinnangus märgitud kulutused oleks kandnud hageja.

Tõendamiskoormis kulutuste tegemise aja ja suuruse osas lasub hagejal.

Kostja on seisukohal, et hageja poolt esitatud alternatiivnõuded on aegunud ja palub kohtul

aegumist kohaldada.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 23. veebruari 2016 otsusega T.L. hagi S.T. vastu rahuldamata.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 1848 eurot.

4.1. Maakohus hindas pooltevahelisi suhteid lähtuvalt TsÜS § 75 ja VÕS § 29 sätteid silmas

pidades. Maakohus luges tõendatuks ja poolte vahel puudus ka vaidlus selle üle, et hageja ehitas

kostjale kuuluvale A kinnistule elumaja, sauna, abihoone ja grillkoja. Tunnistajate ütlustest

tulenevalt tegeles ehituse ja selle rahastamisega hageja. Kostja viibis kinnistul nädalavahetustel

ja suvel. Hageja ja tema poolt esitatud tunnistajad on asunud seisukohale, et hageja kavatsuseks

oli luua ühine kodu. Kostja ja tema poolt esitatud tunnistajad selgitavad, et poolte vahel ei ole

olnud kunagi kooselu, ehitus toimus hageja poolt eelkõige seetõttu, et ta tahtis kinkida kostjale ja

lapsele kodu ning sellega kindlustada nende tulevikku. Tunnistajad on märkinud, et juttu oli ka

tulevikus turismi ja koolituste arendamisest.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud poolte vahel seltsinguliste suhete olemasolu ja sellest

tulenevaid kokkuleppeid. Kokkulepe eeldaks, et oleks kokku lepitud asjaoludes, kas ja kuidas

elamukompleksi majandatakse ja kasu teenitakse. Poolte esile toodud asjaoludest ei nähtunud

selliseid kokkuleppeid, vaid hageja on tagantjärele hakanud omapoolset tõlgendust suunama

seltsingulepingule vastavatele tunnustele. Seltsingulepingu sõlmimisel oleks tulnud selgelt esile

tuua asjaolud, millest nähtuks muuhulgas, millal ja kelle vahel seltsinguleping sõlmiti, milline oli

algse lepingu sisu, kuidas oleks pidanud toimuma elamukompleksi edasine kasutamine, kasumi

jaotamine ja millised kohustused pooltele sellest tulenesid. Hageja ei ole maakohtule esitanud

tõendeid, millest kohus saaks järeldada, et pooltel oleks olnud ühine tahe nii ühise kodu

rajamiseks kui ka edaspidiseks elamukompleksi kasutamiseks. Kostja on selgelt viidanud

asjaolule, et ühist kooselu ei olekski saanud kunagi toimuma, sest hageja oli abielus ja oli ka

eraldi elamiskoht. Tunnistajate ütlused pooltevahelistele soovidele tulevikus tegeleda turismi ja

koolitustega ei viita samuti poolte ühisele plaanile, vaid ehituskompleksi kasutamise

võimalustele, samas puuduvad tõendid, mis viitavad sellesisulistele kokkulepetele. Hageja ei ole

tõendanud ka seda, millised olid poolte panused. Maakohtule esitatud tõenditest järeldas kohus,

et panuseid tegi hageja, seda nii rahaliselt kui ka ehitusse panustades (projektide tellimine, ehituse

teostamine). Hageja ei ole tõendanud, et väidetava seltsingulepingu kohaselt puudus kostjal õigus

kinnistut jagada ja jagatud hoonestatud osa võõrandada. Tõendeid ei ole esitatud selle kohta, et

seltsingulepingu kohaselt oleksid hooned kuulunud hagejale.

4.2. Maakohus leidis, et pooltevaheline suhe ei ole käsitatav ka vaikiva seltsingu lepinguna VÕS

§ 610 järgi. Sellega oleks tegu juhul, kui hageja kui vaikiv seltsinglane oleks pidanud kokkuleppe

kohaselt enda panusena hoonete ehitust rahaliselt toetama ja ehituses aktiivselt osalema ehk

andma nii raha kui ehitised üle kostjale, kostja kui ettevõtja oleks pidanud aga korraldama

elamukompleksi kasutamise ja majandamise, kasumi jaotamise ning esinema väljaspool

pooltevahelist suhet elamukompleksis omanikuna. Maakohus leidis asja materjalide põhjal, et

hageja rahastas hoonete ehitamist ja osales ka ehitamises, kostja käis kinnistul ainult

nädalavahetustel ning koolivaheaegadel. Kostja tegevus ei ole käsitatav ettevõtja tegevusena ning

järelikult ei saa pooltevahelisi suhteid tõlgendada ka vaikiva seltsingu lepinguna.

4.3. Maakohus nõustus kostja väitega, et kuna pooltevahelisele õigussuhtele ei ole kohaldatavad

seltsingulepingu sätted, ei saa aegumise tähtaega arvestada ka olematu lepingu

ülesütlemisavaldusest lähtuvalt. Samas tuleb maakohtul enne aegumise kohaldamise osas

seisukoha võtmist tuvastada, kas pooltevahelisele õigussuhtele on kohaldatavad käsundita

asjaajamise või alusetu rikastumise sätted.

4.3.1. Maakohus leidis, et pooltevahelisele õigussuhetele ei ole kohaldatavad käsundita

asjaajamise sätted, sest soodustatud isik kostja andis hagejale õiguse tema omandisse kuuluvale

maale elamukompleksi ehitamiseks. Õigussuhe ei vasta VÕS § 1018 lg 1 tunnustele ja täidetud

ei ole eeldus, mille kohaselt toimub käsundita asjaajamine ilma soodustatud isiku nõusolekuta.

Käsundita asjaajamisega ei ole tegemist ka juhul, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku

kasuks.

Tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud kostjal midagi selle vastu, et hageja tema maale ehitab.

Kinnistul elas hageja, mõnda aega elasid seal ka hageja poeg ja naine. Kostjal oli elukoht XXX,

kus ta peamiselt ka elas. Maakohus nõustus kostja väitega, et tegelikult oleks võinud kinnistule

ka mitte midagi ehitada, temal selleks vajadus ja huvi puudus. Seega ei olnud antud juhul tegemist

võõra asja ajamisega ega käsundita asjaajamise suhtega. Kuna kohaldamisele ei kuulu käsundita

asjaajamise sätted, puudub vajadus hinnata ka käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumist.

4.3.2. Maakohus asus seisukohale, et pooltevahelisele õigussuhtele ei kohaldu alusetu

rikastumise sätted (VÕS § 1027, § 1028 jj). Hageja peab tõendama, et ta tahtis kostja

rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära.

Peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest

saaks üheselt järeldada, millise kostja kohustuse hageja täitis, et selle kohustusega tahtis ta kostjat

rikastada ning see kohustus langes hiljem ära. Hageja on põhjendanud alusetut rikastumist

asjaoludega, et kostja jagas kinnistu ilma hageja loata, müüs ühe osa kinnistust, tagastas

pangalaenu ning selliselt vabanes kostja panga ees võetud kohustusest. Maakohus märkis, et

sellega on kirjeldatud kostja tegevust, kuid alusetu rikastumise sätete kohaselt peaks hageja

tõendama enda tegevuse kostja rikastumisel. Hageja on esile toonud asjaolu, et hageja on

paigutanud oma rahalisi vahendeid kostja kinnistule elamukompleksi väljaehitamiseks, kuid

lähtudes hageja seisukohast tegi ta seda mitte kostja rikastamiseks, vaid enda huvides ehk sooviga

kindlustada oma väidete kohaselt endale, kostjale ja lapsele ühine kodu. Maakohus märkis, et

hageja poolt laenu osalist tagasimaksmist kostja konto kaudu ei saa pidada kostja alusetuks

rikastumiseks.

Maakohus leidis, et kuna kohaldamisele ei kuulu alusetu rikastumise sätted, siis sellest tulenevalt

ei võetud seisukohta alusetu rikastumise nõude aegumise osas.

4.4. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte kinkelepinguna VÕS § 259 lg 1 järgi.

Hageja soovi kinkida kostjale elamukompleks on kinnitanud tunnistaja V.V., kelle ütluste

kohaselt hakkas hageja 2002. aastal naaberkrundile ehitama sauna, sest tahtis oma tüdruksõbrale

ja tulevasele lapsele kodu kinkida. Ka kostja on kinnitanud, et tema krundile ehitamise ettepaneku

tegi hageja, kes tahtis raha kuhugi paigutada ja kindlustada temale ja lapsele tulevik. Maakohus

selgitas, et kuna hageja ei ole 13 aasta jooksul esitanud kostjale võlaõiguslike nõuded seoses

elamukompleksi väljaehitamisega, on seal ise koos laste ja naisega elanud, saab pooltevahelisi

võlaõiguslikke suhteid VÕS § 29 lg 4 järgi hinnata kui hageja kinkelepingut kostjale. Sellest

lähtudes jättis maakohus hageja nõude kostja vastu rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja T.L. (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016 otsus täies ulatuses ja teha maakohtu otsusest erinev

otsus ning jätta menetluskulud kostja S.T. (vastustaja) kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise suhte

kinkelepinguna. Kinkesuhe on tõendamata. Suhte kinkelist iseloomu on asjas tõendatud üksnes

kostja paljasõnaliste väidete ja tunnistaja V.V. ebamäärane selgitus. Kinkelepingu puhul on

oluline kinkija tahteavaldus, ilma milleta ei ole tehing võimalik ning apellant pidi ka ise aru

saama, et ta on teinud kinkelepingu. Vaid kinkija ise saab otsustada, et ta soovib kellelegi midagi

mingisugustel tingimustel kinkida. Kingisaaja ei saa otsustada, et olles enda valdusse saanud

võõra asja, on ta arvatavasti saanud kingituse. Antud juhul ei selgu, millal, mida ja kellele apellant

kinkis.

Juhul, kui eeldada, et tegemist on kinkelepinguga, nagu leidis maakohus, siis VÕS § 270 kohaselt

peaks olema ka võimalus, et kinkija saaks kinkelepingust taganeda. Maakohtu otsuses jääb

arusaamatuks, kuidas toimuks antud juhul kinkelepingust taganemine.

Ebaselgeks jääb maakohtu otsuses viidatu, et kostja lubas hagejal ehitada oma kinnistule.

Praegusel juhul ei olnud kinnistusraamatusse kantud hoonestusõigust või muud võõrale maale

ehitamist lubavat õigust. Ehitamise aluseks oleks võinud olla ka töövõtuleping, mille alusel

apellant vastustajale kuuluvale maatükile ehitas. Juhul, kui kinke ese on tehtud töö, sh ehitised,

mis kuuluvad apellandile, siis peaks olema apellandil võimalus ja õigus need välja nõuda ja/või

ära viia või kui selleks puudub võimalus, saada hüvitist.

Apellant on korduvalt selgitanud, et ta soovis elamukompleksi ehitada oma perele, kelleks ta

pidas vastustajat ja nende ühist last koos iseendaga. Jääb arusaamatuks, et juhul, kui poolte ühine

eesmärk oli kindlustada lapse tulevik, siis mis põhjuse ja õigusega tasus vastustaja müügist

temale laekunud summa eest apellandi ja vastustaja ühist pangalaenu, jättes lapse ilma rahata.

Apellant on korduvalt väitnud, et soovis ehitada perele, st kolmele isikule, seega jagamise korral

tulnuks arvestada ka apellandi enda osa ehk ühe kolmandikuga (1/3), mille oleks maakohus

õiglase äranägemise järgi saanud apellandile hüvitusena välja mõista.

Maakohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud ja jätnud osa tõendeid hindamata ning jõudnud

seetõttu ebaõige kohtulahendini. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate ütlusi koostoimes

asjas olevate teiste sh kirjalike tõenditega ja lugenud usutavamaks olukorra, mida väitsid

vastustaja kutsutud tunnistajad.

Kinkesuhet ei toeta ka asja juurde esitatud tõendina 17.01.2014 vastustaja e-kiri (tl 87), mille

maakohus on jätnud hindamata. Nimetatud e-kirjaga kinnitab vastustaja pooltevahelise teatud

kokkuleppe olemasolu.

Ebaselge on, kuidas asetub ühiselt võetud laen 70 347 eurot maakohtu poolt tuvastatud

kinkelepingu konteksti. Laenulepingust (tl 12-19) nähtub, et laen võeti A kinnistu hoone

ehitamiseks. Jääb selgusetuks, kas apellandi pangaülekanded vastustajale ajavahemikus 2006-

2007 kogusummas 22 725 eurot, lisaks elamukompleksi ehitamisele ja materjalidele, olid ka

väidetava kinkelepingu esemeks või mitte.

Maakohus on jätnud tähelepanuta ka apellandi poolt esitatud kinnisvaramaakleri müügikuulutuse

(tl 22). Kinnistu müügi tellis vastustaja, kes lasi sellise kuulutuse teksti panna, mis tõendab

kaudselt apellandi tunnistajate poolt väljendatud seisukohta, et elamukompleksi rajati pigem

ühiselt ja ühiseks koduks ning ei välistatud ka turismiga tegelemise võimalust.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et pooltevaheline suhe ei ole kvalifitseeritav

seltsingulepinguna või alternatiivselt käsundita asjaajamise või alusetu rikastumisena. Maakohtu

otsus kujundab vabaabieluliste suhete jaoks ohtliku kohtupraktika. Puudub igasugune kindlus,

kuidas peaksid vabaabielu suhted olema edaspidi korraldatud, et vältida võimalikke vaidlusi.

Riigikohus ei ole lahendi 3-2-1-109-14 punktis 16 välistanud abieluvälises kooselus elavate

isikute puhul seltsingulepingu olemasolu ja võimaluse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle

alusel tehtud panused seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi

seltsinglaste ühisomandisse. Riigikohus on ka viidanud, et seltsingu sätteid saab kohaldada

eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul nagu vara ühine soetamine või parendamine

kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine.

Apellant on seltsingu asjaolusid tõendanud ning jääb jätkuvalt oma varasemas menetluses

avaldatud seisukohtade juurde.

Apellandi hinnangul on vastuoluline maakohtu käsitlus, et käsundita asjaajamise õigus

alternatiivse suhtena ei kohaldu, kuna täidetud ei ole VÕS § 1018 lg 1 eeldus, nimelt soodustatud

isiku nõusolekuta asjaajamine, kuna vastustaja andis apellandile õiguse tema omandisse

kuuluvale maale elamukompleksi ehitamiseks. Ühest küljest andis vastustaja apellandile

nõusoleku oma kinnistule ehitamiseks ja teisest küljest puudus vastustajal igasugune huvi ja

vajadus, et tema maale ehitatakse. Kui vastustajal puudus huvi ehitamise vastu, siis sel juhul

võiks olla käsundita asjaajamise nimetatud eeldus täidetud.

Kohtuotsus on vastuoluline ka osas, milles maakohus leidis, et kohaldamisele ei kuulu

alternatiivselt ka alusetu rikastumise sätted. Arusaamatu on, kuidas ühest küljest apellant ei ole

suutnud tõendada seda, et ta oleks rikastanud vastustajat, samas teisest küljest on ta seda teinud,

kuid

kohtu

nägemuses

kinketehingu

vormis.

Lisaks

on

maakohus

keskendunud

soorituskondiktsiooni sätetele ja analüüsile, samas kui apellant viitas mittesoorituskondiktsiooni

kulutuste hüvitamise nõudele ja vastavatele sätetele. Seega on maakohus jätnud analüüsimata

hageja alternatiivnõude kulutuse hüvitamise nõude VÕS § 1041 ja § 1042 järgi.

On äärmiselt ebaõiglane ja hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, kui apellant oma

rahalise (5-6 miljonit krooni) ja tööalase panusega 13 aasta jooksul tekitas vara väärtuse

juurdekasvu, mis jääb nüüd üksnes vastustaja varalise omandi sfääri ja kõlblustundest kantuna ei

peakski apellant mingisugust varalist hüvitist saama. Kõlbelist ja heas usus käitumist tuleks

eeldada ka vastustajalt.

6. Vastustaja S.T. vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata ning menetluskulud apellatsioonastmes apellandi kanda.

Vastuse kohaselt on maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub

alus. Kohus ei ole seotud poolte hinnanguga õigussuhtele, vaid kohus ise kvalifitseerib

õigussuhte. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, on andnud võimaluse avaldada pooltele

arvamust kohtu nägemusele õigussuhte olemuse osas. Kohtulahend ei olnud kummalegi poolele

üllatuslik. Vastustaja nõustub maakohtu käsitlusega õigussuhte tuvastamisel.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et õigussuhe on valesti kvalifitseeritud, ei muuda see hagi

rahuldamata jätmist, kuna hagis taotletud seltsingusuhet, käsundita asjaajamist ja alusetut

rikastumist ei ole maakohus tuvastanud ja hagi jääks rahuldamata.

Vastustaja ei nõustu jätkuvalt apellandi väidetega selle kohta, et tegemist oli ehitistega ühisele

perele. Ühist pere ei ole kunagi olnud ega olnud ka tulevikus plaanis. Apellandil oli üleliigset

raha, mida soovis legaliseerida ja oli nõus aitama vastustajat kinnistule hoonete ehitamisega.

Tegemist oli vabatahtliku sooritusega apellandi poolt, millele vastusooritust ei soovitud ega

nõutud. Pooltel ei olnud ühist majapidamist ega ühist kooselu. Asjaolu, et lühisuhtest sündis

pooltel ühine laps, et pooled said omavahel hästi läbi, ei ole ühise kooselu ja majapidamise

olemasolu aluseks ega eelduseks. Apellant elas koos oma perega ajutiselt ehitatavates hoonetes.

Vastustaja elas lapsega Lasva vallas. Seega ei saa rääkida apellandi ja vastustaja ühisest kooselust

ega majapidamisest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 23. veebruari 2016. a otsus tuleb

materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada.

Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks arutamiseks,

kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o maakohtu otsuse tühistamisele suunatud

osas. Hagi rahuldamise põhjendatuse osas võtab maakohus seisukoha asja uue läbivaatamise

käigus.

8. Hagi on esitatud mitmel alternatiivsel õiguslikul alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohtadega, mille kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele seltsingulepingu (sh vaikiva

seltsingu) sätete alusel. Maakohus on õigesti jõudnud ka järeldusele, et hagi ei ole võimalik

rahuldada VÕS § 1027, ja §§ 1028 jj alusel (alusetult saadu tagastamise nõue ehk nn

soorituskondiktsioon). Samas on maakohus käsitlenud ebapiisavalt käsundita asjaajamise sätete

kohaldamist (VÕS §-st 1023 tulenev nõue) ning jätnud täiesti käsitlemata hageja võimaliku

alusetu rikastumise nõude VÕS § 1042 alusel, mis käsitleb teise isiku asjale õigusliku aluseta

tehtud kulutuste hüvitamist (nn kulutuste kondiktsioon).

VÕS § 1042 alusel nõude rahuldamise eeldusi ei ole menetluses arutatud ega selles osas täidetud

ka selgitamiskohustust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada, kuna

tõendamisele kuuluvate asjaolude ring ei kattu täiel määral menetluses esiletooduga.

Eelmenetluse ülesannete täitmine väljuks seetõttu apellatsioonimenetluse raamidest.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, et seltsingulepingu

sõlmimine poolte vahel ei ole tõendatud ning seetõttu puudub alus hagi rahuldamiseks seltsingu

sätete järgi. Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki maakohtu sellekohaseid

põhjendusi.

Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-109-14 (p 13-14) rõhutanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv

ühise majapidamisega abieluväline kooselu ehk vabaabielu ei ole kvalifitseeritav seltsinguna,

mistõttu ei kohaldu sellelaadsele suhtele automaatselt VÕS § 580 jj. Selleks, et seltsingu sätted

ja regulatsioon isikute vahelistele majanduslikku laadi suhetele kohalduks, peavad isikud olema

avaldanud sellele suunatud tahet (VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1). Kooselu iseenesest ei tekita isikutele

õiguslikult siduvaid kohustusi ega võlasuhteid VÕS § 2 mõttes. Seltsingu sätete laiendava või

perekonnaseaduse analoogia alusel kohaldamise kaudu ei ole põhjendatud jõuda tagajärgedeni,

milles isikud ei ole selgelt kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena.

Õige on iseenesest hageja (apellandi) seisukoht, et seltsinguleping võib TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS

§ 11 lg 1 järgi olla sõlmitud ka suuliselt, kuid seltsingulepingu olemasolu tuleb TsMS § 230 lg 1

järgi tõendada hagejal. Praegusel juhul on vaidluse all muuhulgas ka asjaolu, kas pooltel üldse

oli korraldatud ühine majapidamine. Asja materjalidest nähtuvalt ei elanud hageja ja kostja oma

suhete kestel pidevalt ühise perena koos; kostja elas peamiselt XXX korteris ning käis A kinnistul

puhkepäevadel. Asjakohaseks ei saa pidada apellandi väiteid, mille kohaselt esineb nn vabaabielu

suhtetüüpide hulgas ka selliseid, kus tegemist ei ole pideva igapäevase ühises leibkonnas

elamisega, vaid pigem nn visiitsuhetega. Selliste suhete olemasolust ei ole alust tuletada

õiguslikult siduvate seltsingusuhete olemasolu.

10. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu

vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal

eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Riigikohus on otsustes nr 3-2-1-109-14 (p 19) ja 3-2-1-129-

16 (p 22) selgitanud, et seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada muuhulgas ka osaliselt

analoogia korras ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete

suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:

 mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);

 pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.

Ringkonnakohus möönab, et teatavatele ühistele majanduslikku laadi kavatsustele viitab

16. oktoobril 2006. a AS SEB Eesti Ühispank ning hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping

nr 2006030487. Nii hageja kui kostja on lepingus märgitud kui laenusaajad, lepingu alusel on

kostja pangaarvele välja makstud laen summas 70 347 eurot. Lepingu p 3.3 kohaselt on laenu

kasutamise otstarbena määratletud kinnistul „A“, asukohaga XXX, hoonete ehitamiseks. Laenu

tagastamise tähtpäevana lepiti algselt kokku 15.10.2031. a, s.o 25 aastat. Lisaks laenu põhiosale

tuli pangale tasuda intresse kokku summas 23 330 eurot. Laenu tagatisena seati panga kasuks

kostja kinnisasjale hüpoteek summas 1 430 000 krooni (91 393 eurot).

Kuivõrd A kinnistu kuulus kostja ainuomandisse, siis saaks kinnistule hoonete ehitamist nii

ühiselt võetud laenuraha arvel kui hageja poolt täiendavalt panustatavate vahendite arvel käsitada

kui kinnisasja parendamist. Laenulepingu sõlmimine tähtajaga 25 aastat on seotud pikaajalise

perspektiiviga ning laenu sihtotstarve oli suunatud varalise väärtuse kestvale loomisele. Küll aga

ei tulene laenulepingust veel iseenesest, kas loodava varalise väärtuse suhtes pidid laenusaajatel

tekkima ühised õigused.

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalide põhjal ei ole siiski tuvastatav, et pooled

oleksid kokku leppinud mõlemapoolsete panuste tegemise teel ühiste varaliste väärtuste

pikaajalises loomises. Lepingu saab lugeda sõlmituks olukorras, kus eeldatavad lepingupooled

pidid mõistlikult ise aru saama, et nad seovad ennast õiguslikult vastavale lepingusuhtele omaste

õiguslike tagajärgedega. Asja materjalide põhjal ei ole kinnitust leidnud, et kostja oleks omalt

poolt teinud olulisi varalisi panuseid väidetava seltsingu hüvanguks, s.o kinnistule hoonete

rajamiseks. Seega ei ole täidetud üks olulisi seltsingulepingu tunnuseid VÕS § 581 järgi.

Ehkki pangast saadud laenu, 70 347 euro, kandmisega kostja arveldusarvele tekkis kostjal õigus

ja võimalus laenuraha kasutada, ei saa ainuüksi laenuraha kasutamist hoonekompleksi rajamiseks

lugeda kostja panuseks VÕS § 581 tähenduses, kuna laenuna saadu kuulub lõpptulemusena

krediidiandjale tagastamisele. Seega saab panusena arvestada siiski neid rahalisi vahendeid, mille

on õigussuhte pool panustanud omaenda vahenditest (st töötasu, säästude, vara müügist saadu

vm sissetuleku arvel).

Hageja kinnitusel ja esitatud tõenditest nähtuvalt kandis ta kostja arveldusarvele ajavahemikul

2006 – 2013 kokku 22 725 eurot, mis oli mõeldud laenu kustutamiseks. Sellele lisaks on hageja

tasunud 2013. a vahetult pangale laenumakseid 1153 euro ulatuses. Hageja on esitanud ka laenu

tagasimaksete aruande (I kd tl 31 – 35), millest nähtub, et kuni 2013. aasta lõpuni on tehtud

pangale intressimakseid 21 436,09 euro ulatuses ja laenu põhiosa tagasimakseid 12 239,65 euro

ulatuses, kokku makseid 33 675,74 euro ulatuses.

12. Eeltoodust järeldub, et laenu tagastamiseks kostja poolt vahetult tehtud panuseks saab lugeda

kuni 9800 eurot, kuna ülejäänud ulatuses olid intressi- ja laenu põhiosa tagasimaksed kaetud

hageja poolt kostja pangakontole teostatud ülekannetega. Kohtule ei ole esitatud andmeid kostja

tegeliku varalise seisundi kohta vaidlusalusel ajavahemikul, seega ei ole võimalik võtta lõplikku

seisukohta küsimuses, missugustest allikatest pärinesid kostja sissetulekud. Seltsingulepingule

tuginemisel on tõendamiskoormus hagejal, hageja on olnud menetluses seisukohal, et kostja ei

teinud omalt poolt mingit rahalist panust.

Laenuleping on ennetähtaegselt lõpetatud 27.06.2014. a, mil kostja on tasunud kogu laenujäägi,

s.o põhiosa 56 746,23 eurot ja selleks ajaks kogunenud laenuintressid. Asja materjalide kohaselt

tasus kostja laenujäägi selliselt, et jagas kinnistu kaheks ning võõrandas ühe moodustatud

kinnistutest (hinnaga 110 000 eurot). Ka 56 746,23 euro tasumine kostja poolt kinnistu jagamise

ja osalise võõrandamise tulemi arvel ei ole ringkonnakohtu arvates käsitatav panusena seltsingu

ühiste eesmärkide hüvanguks. Asja materjalide kohaselt halvenesid poolte suhteid 2013. aastal;

kinnistu jagamine ja ühe osa müük toimus pärast suhete lõppemist. Seega ei saa kostja poolt

pangale laenujäägi tagastamist käsitada seltsingu ühiste eesmärkidega seonduvana.

VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine,

sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule

teenuse osutamine. Praegusel juhul oli A kinnistu, kuhu rajati hooned, kostja ainuomandis ning

käsitluse all ei ole küsimus, nagu oleks kinnistu kui niisugune võõrandatud seltsingule. Küll aga

saab kostja poolse panusena kõne alla tulla kinnisasja seltsingu kasutusse andmine. Asja

materjalidest nähtuvalt on kostja kinnisasja omanikuna kinnisturaamatusse kantud 05.12.2001. a,

seega pooltevaheliste lähedaste suhete ajal. Ringkonnakohtu istungil väitis hageja (apellant), et

tegelikkuses rahastas tema ka kinnisasja ostmist kostja omandisse.

13. Tsiviilasja materjale kogumina hinnates leiab ringkonnakohus, et kinnitust ei ole leidnud

asjaolud, mis võimaldaksid kvalifitseerida pooltevahelise suhte seltsingusuhtena või kohaldada

vara jagamisel või hagejale kulutuste hüvitamisel seltsingu likvideerimise sätteid. Eelkõige ei

nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud omalt poolt olulisi rahalisi või varaliselt

hinnatavaid panuseid vara soetamiseks ning parendamiseks, sh kinnisasjale hoonetekompleksi

rajamiseks. Nii tõendid kui ka poolte esitatud väited viitavad sellele, et rahalised panused tulid

ülekaalukas osas või isegi täies ulatuses hagejalt. Tõendite põhjal piirdus kostja roll pigem

sellega, et hageja tegutses hoonete rajamisel n-ö kostja kaudu (kinnistu oli kantud

kinnistusraamatusse kostja nimele, abihoone ja grillikoja projektide tellijaks oli märgitud kostja,

laenulepingu järgi kanti pangalaen kostja arvelduskontole ning selle kaudu toimusid ka

tagasimaksed). Seadusandja ei ole pidanud sellelaadseid suhteid silmas kui seltsingulepingut

VÕS § 580 jj tähenduses, millele järgneks suhete lõppemisel seltsingu likvideerimine ja panuste

tagastamine.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu kujundaks maakohtu

otsus „ohtliku kohtupraktika vabaabieluliste suhete jaoks“, kuna puuduvat kindlus, kuidas

peaksid vabaabielu suhted olema edaspidi korraldatud, et vältida võimalikke õiguslikke vaidlusi.

Õiguslikke vaidlusi ei ole üldteadaolevalt võimalik ära hoida isegi niisuguste suhete puhul, mis

on seadustega täpsemalt reguleeritud (sh ka nt abielu). Praegusel juhul on hageja ja kostja erineval

arusaamisel sellest, kas nende vahel üldse eksisteeris nn vabaabielu või mitte. Mitteabielulistele

suhetele (sh kooselule) on omane, et selles osalevad isikud ei ole pidanud vajalikuks oma suhte

olemust täpsemalt määratleda. Samuti on ka mitteabieluliste suhete puhul mitmesuguseid

võimalusi reguleerida suuremate rahaliste kulutuste tegemist ja vara omandamist lepingute abil.

Näiteks kui kinnisasi oli kostja ainuomandis, siis oleks poolte kokkuleppel olnud võimalik seada

kinnisasjale hoonestusõigus (AÕS § 241 jj) ning see oleks võimaldanud hagejal jääda õiguslikus

mõttes kostja kinnistule rajatavate hoonete omanikuks.

14. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esiletooduga, et õiguslikult veenev ei ole

maakohtu seisukoht, mille kohaselt on pooltevahelisele suhtele kohaldatavad kinkelepingu

sätted. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku

kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat

rikastama. Kinkeleping on ühekülgselt kohustav võlaõiguslik leping, s.o kinke saajal ei teki

lepingu alusel üldjuhul omapoolseid kohustusi. Kinke esemeks võib olla kingisaaja mistahes

viisil rikastamine; kinkena võidakse üle anda mistahes varaliselt hinnatav hüve, mis võib olla

õiguse objektiks (TsÜS § 48). Seega on võimalik kinkena käsitleda ka rahalisi panuseid

kingisaajale kuuluva vara parendamisel, mille tulemusena kingisaajale kuuluva vara väärtus

suureneb.

Ringkonnakohus märgib, et kinkeleping eeldab siiski mõlemapoolset tahteväljendust selle kohta,

et varaline hüve antakse üle tasuta, s.o tulevikus ei kavatse kinkija asuda esitama mistahes

nõudeid hüve tagastamiseks või hüvitise saamiseks. Praegusel juhul ei ole tõendatud poolte vahel

kinnistule hoonete ehitamist puudutavate konkreetse sisuga kokkulepete olemasolu. Ka ei pruugi

teise isiku tasuta rikastamine olla käsitatav kinkena juhul, kui rahaline või muu materiaalne

toetamine on tegelikkuses seotud mingi muu majandusliku huviga ja pooltevaheliste suhetega,

mis ei ole omased kinkelepingule. Praegusel juhul on nii pooled ise kui tunnistajad viidanud

asjaolule, et hageja soov oli panustada varaliselt enda ja kostja ühise lapse tulevikku. Seega tuleb

rahaliste kulutuste hindamisel kõne alla ka õiguslikult mittesiduva käsutuse olemasolu.

15. Ringkonnakohus möönab, et hageja poolt väidetud mahus rahaliste kulutuste tegemine (enam

kui 380 000 euro väärtuses) ei vasta Eesti ühiskonnas üldlevinud tavaarusaamale kingitusest;

seda on oma otsuses kaudselt möönnud ka maakohus. Asjaolu, et rahalised panused kostja

kinnistule ei pruugi olla käsitatavad kinkena, ei võimalda iseenesest siiski veel hagejal nõuda

kostjalt panustatu tagastamist. Muuhulgas on kolleegiumi arvates oluline, et hageja ei panustanud

kogu oma rahalisi vahendeid ainuüksi kostja ja poolte ühise lapse hüvanguks, vaid asja

materjalide kohaselt elas hageja ise kinnistul sisuliselt kogu pooltevaheliste heade suhete kestel

(ca 13 aastat). Seega lõi hageja kinnistule kulutusi tehes ka iseendale sobivad elamistingimused

ning tarbis kinnistuga ja sellele rajatud hoonetega seotud kasutuseeliseid.

Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt soovis hageja rajada

elamukompleksi oma perele (s.o hageja, kostja ja poolte ühine tütar), mistõttu tulnuks vara

jagamisel arvestada ka lapse osaga ning hageja kasuks tulnuks välja mõista hüvitis 1/3 ulatuses

vara väärtusest. Vara jagamiseks isikute vahel peab olema õiguslik alus, selleks ei ole piisav

ainuüksi väidetav kooselu või ka põlvnemissuhe. Perekonnaliikmetele varalise iseloomuga

soodustuste tegemine vastab lapse puhul oma olemuselt ülalpidamiskohustuse täitmisele; teiste

pereliikmete puhul võib olla tegemist kõlbelise kohustusega või ka õiguslikult mittesiduva

sooritusega.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja uuel läbivaatamisel on vajalik käsitleda täiendavalt

nii pooltevahelise õigussuhte vastavust käsundita asjaajamise sätetele (nõude esitamise

põhjendatus VÕS § 1023 alusel) kui ka alusetu rikastumise (VÕS § 1042) regulatsioonile.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1023 ja jättis ühtlasi VÕS § 1042 kohaldamise eeldused välja

selgitamata ning pooltega läbi arutamata. Ringkonnakohus leiab, et arvestades VÕS §-des 1023

ja 1042 sätestatud nõudeõiguste omavahelisi seoseid (vt allpool p 20) ei ole praeguses

menetlusstaadiumis põhjendatud võtta lõplikku seisukohta, kas ja kumb lepinguvälise võlasuhte

liik vastab enam pooltevahelise suhte iseloomule ning kas kummalgi alusel oleks võimalik hageja

nõuet mingis ulatuses rahuldada.

17. Käsundita asjaajamise instituut asendab üldjuhul käsunduslepingut, mida pooled oleksid

võinud omavahel sõlmida. Praegusel juhul vastaks käsunduslepingule olukord, kus kostja oleks

tellinud hagejalt oma kinnistule hoonete rajamise, s.o tema konkreetne huvi oleks olnud suunatud

kinnistu arendamisele, sinna elamukompleksi ehitamisele ning puhkevõimaluste loomisele. Asja

materjalidest nähtuvalt tulenes kinnistu parendamisega seotud initsiatiiv hagejalt.

Poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe VÕS § 1018 tähenduses, kui täidetud on

järgmised eeldused:

• teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);

• isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1);

• isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut

(lg 2);

• täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.

Õige ei ole maakohtu käsitlus, mille järgi välistas maakohus käsundita asjaajamise sätete

kohaldamise sel põhjusel, et soodustatud isik (kostja) andis hagejale õiguse tema omandisse

kuuluvale maale elamukompleksi ehitamiseks. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-107-07

(p 15 -16) selgitanud, et asjaajajale VÕS § 1018 lg 1 tähenduses õiguse andmise all ei tule

mõelda mitte soodustatu nõusoleku andmist asjaajamiseks, vaid asjaajamisele asumiseks aluse

andmist tehinguga, millest ühtlasi tuleneb ka asjaajaja kohustus teist isikut soodustada.

Praegusel juhul ei ole kinnitust leidnud poolte vahel konkreetselt määratletava õigusliku sisuga

tehingu sõlmimine, millest oleks tulenenud nii õiguslik alus hageja poolt kostjale kuuluvale

kinnistule hoonete rajamiseks kui ka kostja kohustus hageja kasuks kulutusi teha ja hooneid

rajada.

18. Asjaolu, et kostja ei esitanud vastuväiteid ega teinud takistusi hageja poolt kinnistule

hoonete rajamiseks, on käsitatav kostja kui soodustatud isiku eelneva nõusolekuna VÕS § 1018

lg 1 p 2 järgi, s.o sellises olukorras oleks tegemist õigustatud käsundita asjaajamisega. Seega ei

ole käsundita asjaajamise sätete kohaldamine iseenesest välistatud maakohtu otsuses märgitud

põhjusel, s.o seetõttu, et hoonete rajamiseks oli olemas kostja kui kinnistu omaniku nõusolek.

Menetluses ei ole lähemalt käsitletud käsundita asjaajamise tulemusena tekkivate rahaliste

nõuete esitamise eeldusi VÕS § 1023 järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

muuhulgas välja selgitada poolte seisukohad ning hinnata tõendeid selle kohta, kas ja

missuguses summas oleks VÕS § 1023 lg 1 järgi hagejal õigus nõuda kostjalt kinnistule hoonete

rajamisega seoses tehtud kulutuste hüvitamist ning teiseks, kas hagejal oli juba hooneid rajama

asudes kavatsus nõuda kostjalt hüvitist. VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole käsundita asjaajajal õigust

VÕS § 1023 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete esitamiseks, kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et

asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste

hüvitamist või tasu maksmist.

19. Samuti on põhjendatud apellatsioonkaebuses viidatu, mille kohaselt on maakohus jätnud

käsitlemata hageja alternatiivnõude kulutuste hüvitamiseks VÕS § 1042 järgi. Sellise nõude

õiguslikku võimalikkust on menetluses möönnud ka kostja.

VÕS § 1042 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt

isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi

rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning

millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel

võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab

muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata.

Praegusel juhul on esemeks, millega seoses on tehtud kulutusi, kostjale kuulunud A kinnistu.

Menetluses ei ole ka selgunud ühegi konkreetse õiguslikult siduva aluse olemasolu kostja

kinnistule hoonete rajamiseks (s.o hageja ei olnud selleks kostja suhtes õigustatud ega ka

kohustatud).

20. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et VÕS § 1042 alusel nõude esitamise välistab

see, kui kinnitust leiab poolte vahel käsundita asjaajamise suhte olemasolu. Sellisel juhul on

õiguslikuks aluseks teise isiku (kostja) eseme suhtes tehtud kulutustele käsundita asjaajamisest

tulenev võlasuhe. Sel juhul on rahaliste nõuete esitamise aluseks VÕS § 1023 lõiked 1 – 3.

21. Kui käsundita asjaajamise suhte olemasolu kinnitust ei leia, siis tuleb kindlaks teha hageja

nõude põhjendatud suurus. VÕS § 1042 alusel saab kulutuste hüvitamist nõuda ulatuses, milles

isik, kelle esemele kulutusi tehti (kostja), on nende arvel rikastunud. Selleks tuleb välja

selgitada ulatus, mille võrra on kostjale kuuluva eseme objektiivne ehk harilik väärtus hageja

poolt tehtud kulutuste tulemusena suurenenud. Arvestada tuleb ka seda, kas ja millises ulatuses

on kulutuste tulemusena loodu olnud eseme omaniku (kostja) jaoks subjektiivselt kasulik ning

millised on olnud kostja kavatsused eseme suhtes. Kulutuste hüvitamise põhjendatus sõltub

sellest, kas ja missugusel viisil on soodustatud isik eseme väärtuse kasvu arvelt kasu saanud.

Niivõrd kuivõrd ese kuulub jätkuvalt talle, tuleb kulutusi teinud isikul alusetu rikastumise

nõude edukaks maksmapanekuks tõendada, et ilma tema poolt eseme suhtes tehtud kulutusteta

oleks kostja ise teinud samasugused kulutused (s.o kostja on säästnud vajalikud kulutused

hageja arvel). Kui aga soodustatud isik on eseme võõrandanud (praegusel juhul on kinnistu

jagatud kaheks ja üks osa võõrandatud), tuleb hagejal tõendada, et tehtud kulutuste tagajärjel

suurenes eseme võõrandamisest saadud tulu.

Seega tuleb VÕS § 1042 järgi nõude esitamisel selgitada välja nii tehtud kulutuste suurus kui

ka see, millises ulatuses on kostjale kuuluva eseme harilik väärtus hageja poolt tehtud kulutuste

tulemusena suurenenud, ning saadud tulemusi omavahel võrrelda. Riigikohus on otsuse nr 3-2-

1-107-07 punktis 19 märkinud, et VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on

tehtud kulutused.

22. Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite, mistõttu juhul, kui VÕS § 1023 või § 1042 alusel

nõude esitamise eeldused on täidetud, tuleb kohtul võtta ka seisukoht nõuete aegumise osas.

23. Kuna tsiviilasi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis jätab ringkonnakohus

TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada vastavalt asjas tehtavale

lõpplahendile.

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/