3-17-369/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2017. a, Tallinn

Haldusasja number

3-17-369

Haldusasi

A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus (Tallinna Vangla

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 täitmise peatamine)

Menetlusosalised

Taotleja – A.N.

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Vabastada A.N. esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu

määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest

(HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203

lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Valvur Juhan Aasoru 17.01.2017 ettekandega nr 139 fikseeriti, et A.N.i keeldus 17.01.2017

kella 19.30 ajal voodist tõusmast ja voodi kõrvale seismast. Kui A.N.it teavitati ettekande

koostamisest ning anti võimalus anda selgitusi, vastas ta et selle seletuskirja võid endale

sadulasse pista. Oma kirjalikes selgitustes väidab A.N., et ta on süüdi lavastatud, tema ei ole

tegu toime pannud, käitus vastavalt juhistele ja viisakalt. A.N.i hinnangul oli menetleja tema

suhtes vaenulik ja tema vihavaenlane. A.N.ile tutvustati ditsisplinaarmenetluse protokolli

07.02.2017, millele ta esitas vastuväiteid 08.02.2017.

2. Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirjaga nr 5 -/117 karistati A.N.it vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 rikkumise eest. Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et

vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse

eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine ning selle vanglas kehtiva korra järgimise tagamine.

A.N.il oli enne ettekande koostamist 6 kehtivat distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi

distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus) on kaks. A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata

kergemat karistust kui eelmised, kuna talle ei ole kartserikaristus mõjunud.

2. Tallinna Halduskohtusse saabus 13.02.2017 A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud

avaldus, milles ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017

käskkirja nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja

nr 5-2/117 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-369.

3-17-369

2(5)

Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba

15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega

pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele

karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust

maksejõuetuse tõttu.

3. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest 13.02.2017 kohtunõudele ilmneb, et A.N. on

08.02.2017 käskkirjale nr 5 2/117 esitanud vaide, kuid seda ei ole veel lahendatud. Tallinna

Vangla

on

pööranud

täitmisele

08.02.2017

käskkirjaga

nr

5-2/116

määratud

distsiplinaarkaristuse. Tavapäraselt pööratakse kartserikaristused täitmisele nende määramise

järjekorras.

Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel olukorras, kus kohtueelne menetlus on pooleli, tuleb kohtul hinnata kaebuse

perspektiive. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta, kui kaebus on perspektiivitu. Seda, et A.N.

pani toime distsipliinirikkumise, on fikseeritud J. Aasoru 17.01.2017 ettekandega nr 139. A.N.

keeldus allumast vanglateenistujate seaduslikele korraldustele, s.o tõusta voodist ja seista voodi

kõrval. Rikkumise juures viibis veel vähemalt üks vanglaametnik, kes rikkumise toimumist

kinnitavad. VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavaid täitma vangistust reguleerivates

õigusaktides sätestatud nõudeid. Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 kohaselt tuleb

kinnipeetaval suhelda muu hulgas vanglateenistujatega viisakalt. Üheski vestluses ega

pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust

riivavaid väljendeid. Sõnavabadus ei kaitse igasugust keelekasutust. Näiteks leidis Euroopa

Inimõiguste Kohus oma 21.01.1999 otsuses asjas Janowski vs Poola, et solvav keelekasutus

oma ametiülesandeid korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud

ise ründajad või provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud.

On olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks

karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistused kohustusliku kohtueelse

menetluse korras vaidlustanud ja esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise

peatamiseks. Avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides on

vanglas korra ja julgeoleku tagamine, mis muuhulgas seisneb distsipliinirikkumistele kohase ja

õigeaegse reageerimisega. Kui karistuse määramine peaks tõepoolest osutuma õigusvastaseks,

on kaebajal võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

Tallinna

Vangla

on

enne

iga

distsiplinaarkaristuse

käskkirja

andmist

küsinud

meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi

karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul

ei esine.

Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45

ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste)

määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel

võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega.

Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise

näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu.

Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida,

käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i

subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema

distsiplinaarkorras karistamine.

Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei

tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba

viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks

3-17-369

3(5)

erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse

täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg.

Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib

kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest.

4. Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on

esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine

või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse.

Menetlusabi taotluse lahendamine

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6

kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus

möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud

nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja

kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada.

Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust

HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt

puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Taotluse eduväljavaateid ei saa küll pidada

suureks arvestades haldusmenetluses esitatud tõendeid, kuid kohtul ei ole põhjust pidada

taotluse raames kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kartserisse

paigutamine kujutab kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

6. HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on

esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib

kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).

7. Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud

pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et

määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016

seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et

kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole

võimalik tagasi täita nii ajaliselt kui kannatuste võrra. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka

võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu

21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr

3-3-1-10-06, p 13).

8. HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada

vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse

vaidemenetluse ajal.

Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017

vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust

edukaks. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise eest (ei tõusnud voodist välja ja ei

seisnud voodi kõrvale). Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast

huvitatud isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Samas seda, et A.N. korraldusele ei

allunud, tõendab valvur J. Aasoru 17.01.2017 ettekanne nr 139. Kaebuse materjalide põhjal ei

3-17-369

4(5)

saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja

Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju

haldusmenetlusest

taandamiseks

või

väljavahetamiseks

inspektor-kontaktisiku

kohalt

(haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-233,). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus nõuda inspektor-kontaktisiku vahetamist. Menetleja võimalikku erapoolikust

hindab kohus aga asja sisulisel lahendamisel järelkontrolli raames, s.o kui esitatakse käskkirja

peale kaebus. Kohus ei saa teha haldusotsustuste suhtes eelkontrolli. Sellisel juhul hindab

kohus, kas menetleja võis olla erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et

A.N.i suhtes on alustatud mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja

kiusamise või pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele

korraldustele. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada üldine julgeolek

vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada vangistuse täideviimise

eesmärke.

Kohtule ei nähtu, et 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/117 oleks menetlusnõuete rikkumise tõttu

õigusvastane. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste

andmiseks, millest ta loobus. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati

distsiplinaarmenetluse algatamisest. Oma kirjalikes selgitustes on A.N. märkinud, et ta on süüdi

lavastatud, tema ei ole tegu toime pannud ning et ta käitus vastavalt juhistele ja viisakalt. Seda,

et A.N. keeldus 17.01.2017 loenduse ajal voodist välja tõusmast ja voodi kõrvale seismast

kinnitab valvur J. Aasoru 17.01.2017 ettekanne nr 139. Kohtul puudub alus kahelda ettekande

usaldusväärsuses. Ei ole usutav, et vanglateenistujad kirjutaksid valeettekandeid. Kohtu

hinnangul on ka korraldus voodist välja tõusta ja voodi kõrvale seista nõudmised, mis

esitatakse kinnipeetavale isikuliselt. Seega ei saanud A.N.it keegi süüdi lavastada, sest see

oleks eeldanud, et keegi teine lamas tema asemel voodis. Seda ei ole A.N. väitnud. A.N. ei ole

ka

välja

toonud,

keda

võiks

täiendavalt

üle

kuulata.

A.N.ile

on

tutvustatud

distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid.

Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele

reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad)

huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus,

on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel

hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas

vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu

13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15

leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada

kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25).

VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45

ööpäevase kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 6-

1/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid

kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii

lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada

täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14

päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva.

Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla

15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele

08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast

seda pööratakse täitmisele teiste käskkirjadega määratud karistused. Kohtul ei ole põhjust

eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu

vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva.

3-17-369

5(5)

Käskkirjaga

määratud

karistust

ei

saa

praegu

pidada

ebaproportsionaalseks.

Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või

mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib

minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Praegu ei tähelda kohus vastuolu inimväärikuse

põhimõttega. Tallinna Vangla sõnul on ta igal konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja

kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla

meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik seisund takistaks tal kartserikambris

viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda.

Loenduse läbiviimine on jälle oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab

kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Asjaolu, et A.N.

vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab tema üleolevat ja negatiivset suhtumist

vanglasüsteemi. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine

viieks päevaks. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi,

sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei

pruugi karistuse eesmärke aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele

jätkanud distsipliinirikkumiste toimepanemist. A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole

kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Vanglal tuleb

distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse

täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb

maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide

rikkumisi.

Kohus hindab 08.02.2017 käskkirjade 5-2/118, 5-2-119 ja 5-2/121 proportsionaalsust eraldi. Ei

saa välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus

inimväärikuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus A.N. on enne

käskkirjade rakendamist kartseris juba viibinud.

Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult

kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

9. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

Kohtunik