2-16-4053/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-4053

Tsiviilasi

Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi DU

(pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks DU

pankrotimenetluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. novembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

DU (pankrotis) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Danske Bank A/S (Eesti filiaali

kaudu, filiaali registrikood 11488826), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja (apellant): DU (pankrotis, isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili

Kosteitšuk

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 8. novembri 2016 otsus tühistada osas, milles hagi rahuldati

summat 99 685,91 eurot ületavas nõudes. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

jätta hagi selles osas rahuldamata. Parandada ilmne ebatäpsus sama otsuse

resolutsiooni punktis 2 ja jätta sellest välja sõnadega valesti kirjutatud summa.

2. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 7% hageja ja 93% kostja kanda.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada osaliselt Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) hagi DU vastu nõude

tunnustamiseks DU pankrotimenetluses.

2. Tunnustada Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu) rahuldamata jäänud nõuet DU

pankrotimenetluses summas 99 685,91 eurot pankrotiseaduse § 153 lõike 1

punktis 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.

2 (11)

3. Harju Maakohtu 13. juuni 2014 määrus tsiviilasjas 2-12-19994 on pankrotiseaduse

§ 168 tähenduses täitedokument ka Danske Bank A/S nõude osas summas

99 685,91 eurot.

4. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jätta 7% hageja ja 93% kostja kanda.

Edasikaebamise kord, menetlusabi ja kulude kindlaksmääramise selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrusega

mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 11. märtsil 2016 Harju Maakohtule

hagi DU (pankrotis, kostja) vastu nõude tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses. Hageja

palub tunnustada nõuet summas 106 888,25 eurot.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 Harju Maakohtu 16. oktoobri 2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19994 kuulutati välja

kostja pankrot ja määrati pankrotihaldur (kostja pankrotimäärus);

 hageja esitas 8. novembril 2012 nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena kokku 106 908,24 euro ulatuses, mis tuleneb järgnevast:

1) AS Sampo Pank (hageja õiguseellane) ja R OÜ (põhivõlgnik, kelle juhatuse liige

oli kostja) sõlmisid 12. septembril 2007 kapitalirendilepingu nr 270912RU

(kapitalirendileping I), mille alusel omandas hageja õiguseellane põhivõlgniku

ülesandel ja huvides sadulauto MAN 18.410 FLT TGA XL (reg.nr XXXXXX,

tehasetähis WMAH05ZZZYM306373) ja andis selle põhivõlgniku kasutusse;

2) hageja õiguseellane ja põhivõlgnik sõlmisid 17. augustil 2007 kapitalirendilepingu

nr 270820RU (kapitalirendileping II), mille alusel omandas hageja õiguseellane

põhivõlgniku ülesandel ja huvides poolhaagise Berger N-31 (reg.nr XXXXX,

tehasetähis SZ9N31SK07HGR1412) ja andis selle põhivõlgniku kasutusse;

3) hageja õiguseellane ja põhivõlgnik sõlmisid 17. augustil 2007 kapitalirendilepingu

nr 270818RU (kapitalirendileping III), mille alusel omandas hageja õiguseellane

põhivõlgniku

ülesandel

ja

huvides

poolhaagise

Kögel 24P

(tehasetähis

WK0SKHL24X0138182) ja andis selle põhivõlgniku kasutusse;

4) hageja õiguseellane ja põhivõlgnik sõlmisid 17. augustil 2007 kapitalirendilepingu

nr 270817RU (kapitalirendileping IV), mille alusel omandas hageja õiguseellane

põhivõlgniku ülesandel ja huvides sadulauto Volvo FH 12 42T/42R (tehasetähis

YV2A4B2A4XB210941) ja andis selle põhivõlgniku kasutusse;

3 (11)

5) hageja õiguseellane ja kostja sõlmisid 12. ja 17. augustil 2007 vastavalt

käenduslepingud

nr KÄ-270817RU-1,

KÄ-270818RU-1,

KÄ-270820RU-1,

KÄ-270912RU-1 (käenduslepingud), millega kostja kohustus hageja ees

solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate

põhivõlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise eest;

6) kapitalirendilepingute I–IV esemete kasutamise eest kohustus põhivõlgnik tasuma

hagejale igakuiseid rendi- ja intressimakseid vastavalt lepingutele lisatud maksete

tasumise graafikule. Samuti kohustus põhivõlgnik lepingute p 8 kohaselt tasuma

lepinguesemete kindlustusmakseid;

7) põhivõlgnik ei tasunud kapitalirendilepingutest I–IV tulenevaid makseid kohaselt,

mistõttu ütles hageja vastavalt nende lepingute p-le 10.1 alates 13. veebruarist 2009

kapitalirendilepingud I–IV üles;

8) peale lepingute ülesütlemist tagastas põhivõlgnik poolhaagise Kögel, mille hageja

müüs hinnaga 91 666,67 krooni, mille võrra vähendati kapitalirendilepingust III

tulenevat võlgnevust;

9) samuti tagastas põhivõlgnik peale lepingute ülesütlemist sadulauto Volvo, mille

hageja müüs hinnaga 90 000 krooni, mille võrra vähendati kapitalirendi-

lepingust IV tulenevat põhivõlgniku võlgnevust;

10) 21. mai 2012 seisuga, mil hageja esitas kostja pankrotiavalduse, oli kapitalirendi-

lepingutest I–IV tulenev põhivõlgniku võlgnevus hageja ees 207 113,66 eurot, sh

60 797,92 eurot lepinguesemete ostuhinna tasumata osa, 5 674,26 eurot makse-

graafiku kohaselt tasumata kuumaksed, 2 153,87 eurot tasumata kindlustusmaksed,

61,06 eurot tasumata intressid, 138 426,55 eurot tasumata viivised (kuni

24. märtsini 2009 kapitalirendilepingute I ja II osas kokku 1 723,46 eurot ja

viivised 28. juulist 2010 kuni 21. maini 2012 kokku 136 703,09 eurot);

11) sadulautot MAN ja poolhaagist Berger (kapitalirendilepingute I ja II esemed) ei ole

hagejale tagastatud, mistõttu ei saa nende väärtust võlgnevusest maha arvestada;

12) kostja vastutus kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate põhivõlgniku kohustuste

eest on käenduslepingutest tulenevalt piiratud kokku 106 908,24 euroga. Seega

nõuab hageja kostjalt 60 797,92 eurot liisinguesemete ostuhinna tasumata osa;

5 674,26 eurot maksegraafiku kohaselt tasumata kuumakseid; 2 153,87 eurot

tasumata kindlustusmakseid; 61,06 eurot tasumata intressi ja 38 221,13 eurot

viivist;

 nõuete kaitsmise koosolekul 13. märtsil 2013 tunnustati hageja nõuet 106 908,24 euro

ulatuses teise järgu nõudena, aga kostja võlgnikuna esitas hageja nõudele vastuväite;

 pankrotimenetluses rahuldati hageja nõue 19,99 euro ulatuses.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja

nõuded

on

aegunud.

Hageja

ütles

kapitalirendilepingud I–IV

üles

13. veebruaril 2009. Samal päeval nõudis hageja lepinguesemete tagastamist. Esemete

tagastamise nõue ja kõik muud lepingutest ja seadusest tulenevad hageja nõuded

muutusid sissenõutavaks lepingute ülesütlemise päeval, aga pankrotiavaldus esitati alles

21. mail 2012;

 hageja ei ole põhjendanud, miks poolhagis Kögel võõrandati 91 666 krooni eest ja

sadulauto MAN 90 000 krooni eest, kui 13. veebruari 2009 seisuga oli poolhaagise

jääkväärtus 165 249 krooni ja sadulauto jääkväärtus 270 925 krooni. Võlgnevusest

tuleb maha arvestada asjade väärtus nende hagejale tagastamise päeva seisuga;

4 (11)

 kostja ei vastuta nende põhivõlgniku kohustuste eest, mis tekkisid seaduse alusel pärast

kapitalirendilepingu lõppemist. Käendaja vastutab ainult lepingust, mitte seadusest

tulenevate liisingusaaja kohustuste eest;

 tasumata jäetud kindlustusmaksete kulu ei ole tõendatud;

 hageja viivise nõude alus ja suurus ning viivise arvestus ei ole selge.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 8. novembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja tunnustas hageja

nõuet kostja pankrotimenetluses summas 106 888,25 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1

p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.

Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et Harju Maakohtu 13. juuni 2014 määrus tsiviilasjas

nr 2-12-19994 (kostja pankrotimenetluse lõpetamise määrus) on PankrS § 168 tähenduses

täitedokument ka hageja nõude osas summas 106 888,25 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja ja määras kindlaks hagejale hüvitatava kulu summa.

4. Maakohus tuvastas, et kohus kuulutas 16. oktoobri 2012 määrusega välja kostja pankroti ja

nimetas pankrotihalduri. Hageja esitas 8. novembril 2012 haldurile nõudeavalduse võlgniku

vastu suunatud rahalise nõude 106 908,24 eurot tunnustamiseks. Nõue tuleneb hageja õigus-

eellase ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingutest, millega kostja kohustus solidaarselt

põhivõlgnikuga vastutama kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate põhivõlgniku kohustuste

nõuetekohase täitmise eest. Kostja vastutuse rahaline maksimumsumma oli lepitud

kapitalirendilepingu I osas 551 012,80 krooni (35 216,14 eurot), kapitalirendilepingu II osas

442 942,50 krooni

(28 309,19 eurot),

kapitalirendilepingu III

osas

333 645

krooni

(21 323,80 eurot) ja kapitalirendilepingu IV osas 345 150 krooni (22 059,11 eurot).

Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja nõuet täies ulatuses. Kostja esitas hageja

nõudele PankrS § 104 lg 1 alusel vastuväite, mistõttu ei ole kostja pankrotimenetluse

lõpetamise määrus täitedokument hageja rahuldamata jäänud nõude (106 888,25 euro) osas.

PankrS § 104 lg 2 kohaselt kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud

nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu hagi nõude

või pandiõiguse tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg algab

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega.

Kõik kapitalirendilepingutest I–IV tulenevad nõuded ei muutunud sissenõutavaks lepingute

ülesütlemise päeval, st 13. veebruaril 2009. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sisse-

nõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. Liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse

täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, seega peab liisinguvõtja võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi

nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

Maakohus leidis, et esitatud kapitalirendilepingute p 10.6 kohaselt on lepingute ülesütlemisest

tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud ning

kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks peale lepingueseme võõrandamist ja peale

vastava nõude esitamist 10 päeva möödumisel. Seega muutus kapitalirendilepingust III tulenev

nõue sissenõutavaks 6. augustil 2010 ja kapitalirendilepingust IV tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 10. septembril 2009.

Kapitalirendilepingu I eset (sadulauto MAN) ja kapitalirendilepingu II eset (poolhaagis Berger)

ei ole vaatamata võlausaldaja ja inkassofirma korduvatele nõuetele ja tegevustele

võlausaldajale tagastatud. Nende lepingute osas tuleb lugeda mõistlikuks ajaks, millest alates

5 (11)

on võlausaldaja VÕS § 367 kohane kulutuste hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks, üks

aasta alates lepingute ülesütlemisest. Seega muutusid kapitalirendilepingutest I ja II tulenevad

nõuded sissenõutavaks alates 13. veebruarist 2010.

TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt peatab pankrotiavalduse esitamine nõude aegumise. Võlausaldaja

esitas kostja pankrotiavalduse 21. mail 2012. Eeltoodust tulenevalt ei ole kapitalirendi-

lepingutest I–IV

tulenevad

nõuded

aegunud.

Tallinna

Ringkonnakohus

nõustus

8. jaanuari 2013 määruses tsiviilasjas nr 2-12-19994 maakohtuga selles, et hageja nõuded ei ole

aegunud. Sellekohased kohtulahendid on jõustunud.

Kapitalirendilepingute III ja IV esemeks olnud vara võõrandati kooskõlas lepingute p-ga 10.6

ja vastavalt turuhinnale. OÜ Balti Realiseerimiskeskus (edasimüüja) müüs poolhaagise Kögel

91 666,67 krooniga ja sadulauto Volvo 90 000 krooniga, mis ongi nende lepinguesemete

väärtus. TsÜS §-st 65 ei tulene, et eseme raamatupidamislik jääkväärtus on selle tegelik väärtus.

Kostja allkirjastas omakäeliselt kapitalirendilepingud I–IV ja nendega võttis põhivõlgnik

lepinguesemete kindlustuskohustuse. Käenduslepingute p 1 kohaselt vastutab käendaja täies

ulatuses lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, sh kindlustusmaksete tasumise eest.

Hageja esitas tasumata kindlustusmaksete arvestuse. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta,

et põhivõlgnik või kostja oleks oma lepingulise kohustuse täitnud. Eeltoodust tulenevalt ei saa

kostja väita, et hageja nõuab alusetult kindlustusmaksete tasumist.

Hageja viivisenõue põhivõlgniku vastu on 138 426,55 eurot, mida hageja palus kostja

pankrotimenetluses tunnustada 38 221,13 euro ulatuses, sest käendaja vastutus on käendus-

lepingutest tulenevalt piiratud. Viivise nõue kostja vastu ei ole ebaselge ega ebamõistlikult suur.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja seda tuleb kostja pankroti-

menetluses tunnustada teises järgus summas 106 888,25 eurot. Selles summas on kostja

pankrotimenetluse lõpetamise määrus täitedokument PankrS § 168 tähenduses.

5. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud

kostja kanda ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks riigilõivu 300 eurot, õigusabikulud

750 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni. Kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasutaotlus asja keerukusele, kantud

kulud on põhjendatud ja vajalikud arvestades lepingulise esindaja töömahtu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt saata asi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks ei esitanud hageja selget viivise arvestust. Viivise arvestuses ei ole eraldi välja toodud

põhivõlgnevuse summa, viivise määr, viivitatud päevade arv ja viivise arvestuse lõpptulemus.

Lisaks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse lepinguga ettenähtud viivise

määra 0,3% päevas (109,5% aastas) vähendamiseks mõistliku ulatuseni.

Teiseks ei esitanud hageja tõendeid, et ta on kindlustusmakseid põhivõlgniku eest tasunud.

Hageja ei tõendanud kindlustusmaksete tasumise kohustuse esinemist ega kindlustusmaksete

suurust. Kohtule ei esitatud kindlustuslepinguid ega kindlustusandjate arveid.

Kolmandaks ei ole hagiavaldusest võimalik aru saada, kui suured olid tasumata igakuised

liisingumaksed, kui palju neid oli ja millal muutusid sissenõutavaks.

Neljandaks on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et lepinguesemete turuväärtust näitab nende

müügihind. See seisukoht on vastuolus TsÜS §-ga 65. Vara müümine teatava hinnaga ei tõenda

6 (11)

vara tegelikku turuväärtust, vaid näitab ainult konkreetse lepingu müügihinda. Kohtule esitatud

lepingust nähtub vaid, mis hinnaga hageja müüs vara edasimüüjale.

Viiendaks jääb kostja selle juurde, et kõik hageja nõuded on aegunud.

Riigikohtu 18. mai 2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16 p-s 13 toodud selgituste kohaselt

muutus suurem osa tasumata kuumaksetest ja kindlustusmaksetest sissenõutavaks veel

2008. aastal. Nende aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2009 ja lõppes 1. jaanuaril 2012 TsÜS

§ 154 lg 1 alusel. Lepinguesemete ostuhinna tasumata osa (lepingu ülesütlemisega seotud

krediidikulude hüvitamise nõue, VÕS § 367 lg-d 1–3) hüvitamise nõude aegumine algas selle

sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise nõue koosneb liisingulepingute

ülesütlemise hetkeks (13. veebruar 2009) tasumata jäetud vara väärtusest (60 797,92 eurot).

Kuna tasumata jäetud vara väärtus (st lepingutejärgne vara jääkväärtus) oli hagejale teada

lepingute ülesütlemise päeval, muutus hageja lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise

nõue sissenõutavaks samal päeval.

Isegi kui hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks koheselt pärast lepingu lõppemist, muutus

see sissenõutavaks mõistliku tähtaja jooksul. Tulenevalt eespool viidatud Riigikohtu lahendist

(p 15) saab mõistlikuks tähtajaks pidada kolme kuud alates vara tagastamisest, mille jooksul oli

hageja piisavalt aega, et tagastatud vara väärtust hinnata.

Kuuendaks vastutab kostja ainult kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate kohustuste täitmise

eest, aga pärast lepingute lõppemist (13. veebruar 2009) tekkinud seadusest tulenevate

kohustuste täitmise eest kostja ei vastuta.

Hageja täpsustatud nõudele (järgnevas p 7) ei esitanud kostja uusi vastuväiteid.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele selgitas hageja, et nõue koosneb kapitalirendi-

lepingute I–IV kaupa järgmistest osadest:

Nõuded (eurodes)

leping I

leping II

leping III

leping IV

KOKKU

tasumata hind

24 697,96

19 853,94

7 177,03

9 068,99

60 797,92

intress (2008. a eest)

33,85

27,21

61,06

viivis

15 000,00

15 000,00

4 244,41

4 244,40

38 488,81

tasumata kuumaksed

3 145,60

2 528,66

5 674,26

sh 2008. a

2 764,84

2 222,57

4 987,41

2009. a

380,76

306,08

686,84

kindlustusmaksed

1 842,21

43,98

1 886,19

sh 2008. a

25,13

25,13

2009. a

18,85

18,85

KOKKU

44 719,62

37 453,79

11 421,44

13 313,39

106 908,24

Kui osa nõudest osutub aegunuks, siis palub hageja vastavas osas mõista välja suuremas

summas viivis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi osaliselt rahuldamata.

Menetluskulud jaotab kohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

7 (11)

9. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes kostja pankroti väljakuulutamise, hageja nõudeavalduse

esitamise, lepingute sõlmimise, kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemise ja sellele järgnenud

lepinguesemete tagastamise asjaolude üle. Seega saab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1

alusel lähtuda vaidlustatud otsuse p-des 4–6 tuvastatud asjaoludest.

10. Ringkonnakohus peab põhjendatuks käsitleda kostja apellatsiooniväiteid nende esitamisest

erinevas järjekorras. Esiteks analüüsib ringkonnakohus aegumise vastuväidet (viies väide,

järgnevas p-d 11–13), teiseks kontrollib, kas maakohus rahuldas põhjendatult kindlustus-

maksete nõude (teine väide, p 14), ja vastab seejärel kaebuse ülejäänud väidetele (p-d 15–18).

11. Apellatsioonkaebuse viienda väitega järgib kostja juba maakohtus esitatud aegumise

vastuväidet. Maakohus hindas kapitalirendilepingutest I–IV tulenevate kõigi nõuete aegumist

lähtudes lepingute ülesütlemise ja lepinguesemete tagastamise (või tagastamata jätmise)

asjaoludest. Sealjuures jäi põhjendamatult tähelepanuta, et osa hageja nõudest vastab

põhivõlgniku kohustustele, mis muutusid sissenõutavaks juba enne lepingute ülesütlemist.

Aegumise vastuväite lahendamise eel tuleb siiski kontrollida, kas selle edukust võib takistada

jõustunud pankrotimääruses samade nõuete aegumise kohta seisukoha võtmine.

TsMS § 457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas,

milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui

seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta

sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti.

Hageja nõue lahendatakse kohtuotsuse resolutsiooniga, hagita asjas esitatud taotlus aga

menetlust lõpetava määruse resolutsiooniga. Just resolutsiooniga kohustatakse menetlusosalist

teataval viisil käituma või käitumisest hoiduma. Seega toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes

resolutsioon. Kuna lahendi põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole

lahend vaidlustatav resolutsiooni peale kaebust esitamata (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58 teine lõik, samuti selles viidatud 31. oktoobri 2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14, ja 7. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16).

Eelnevast tuleneb, et pankrotimääruses nõude aegumise kohta võetud seisukoht ei ole ka

samade menetlusosaliste suhtes hilisemas vaidluses siduv, sest pankroti väljakuulutamisel ei

sisaldu otsustus nõude konkreetse suuruse kohta kohtulahendi resolutsioonis. Järelikult sai

kostja käesolevas menetluses tugineda hageja nõude aegumisele ja sellele vastuväitele

vastamiseks ei ole piisav pelgalt viitamine jõustunud pankrotimäärusele.

12. Aegumise vastuväite hindamiseks tuleb esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe

(Riigikohtu 12. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11 esimene lõik). Hageja ja

põhivõlgniku vahel sõlmitud kapitalirendilepingud I–IV on liisingulepingud VÕS § 361

tähenduses. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud käenduslepingud (VÕS § 142 lg 1).

Hageja võis kapitalirendilepingute p 4.1 järgi ja VÕS § 108 lg 1 alusel nõuda põhivõlgnikult

igas lepingus kokku lepitud osamaksete maksmist, samuti tekkisid tal lepingute ülesütlemise

tagajärjel VÕS § 367 lg-te 1–3 alusel nõuded lepinguesemetega seotud kulude hüvitamiseks.

Kostja kui käendaja vastu saab hageja esitada nõudeid solidaarselt põhivõlgnikuga VÕS § 145

lg-te 1 ja 2 järgi. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja

nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis

on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendaja saab mh esitada aegumise vastuväite.

13. Hageja kui liisinguandja nõuete aegumise hindamisel tuleb eristada enne lepingute

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud nõudeid ning arvutada aegumist selle järgi, millise nõude hageja on

esitanud (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13 teine lõik, ja selles

viidatud 17. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15, p 12).

8 (11)

VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud

osamaksetena tasutavate liisingumaksete täitmisnõude aegumisele kohaldub TsÜS § 154 lg 1,

mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks. Liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul

tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks

muutumisega (vt lisaks eelmises lõigus viidatule Riigikohtu 12. novembri 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12, ja

4. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Liisingulepingu käendamisest

tulenevad nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad üldjuhul aeguma samal ajal kui samad

nõuded põhivõlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10,

eristuste kohta vt Riigikohtu 22. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-16, p 16).

Vastavalt hageja nõudesummade täpsustusele (eespool p 7) kohaldub TsÜS § 154 lg 1 neile

osamaksete (nii vara väljaostumaksed kui ka kindlustusmaksed) ja intressi nõuetele, mis

muutusid sissenõutavaks enne kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemist. Need maksed

jagunevad omakorda kaheks: osa neist muutus sissenõutavaks 2008. aasta jooksul, aga osa

2009. aasta esimeste kuude jooksul. Vastavalt hageja esiletoodule, millele kostja ei esitanud

vastuväiteid, muutus hageja nõudest 2008. aastal sissenõutavaks 5 073,60 eurot ( = 33,85 +

2764,84 + 27,21 + 2222,57 + 25,13). Selles osas hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema

1. jaanuaril 2009 ja lõppes 31. detsembri 2011 möödumisega. Hageja esitas pankrotiavalduse

21. mail 2012, st pärast kirjeldatud nõudeosa aegumistähtaja möödumist. Neile perioodilistele

maksetele, mis muutusid sissenõutavaks 2009. aastal, vastav nõudeosa oleks aegunud

2012. aasta lõpuga, st ei olnud hagi esitamise ajaks veel aegunud.

Samuti ei ole aegunud viivise nõuded, sest hageja täpsustatud nõude (31. jaanuari 2017

menetlusdokumendi p 2.1.1–2.1.4 viimased taanded, kokkuvõtvalt eespool p 7) kohaselt on

kõigi lepingute puhul pelgalt tasumata ostuhinna osalt pärast lepingute ülesütlemist arvestatud

viivis kas suurem või vähemalt sama suur kui kostjalt nõutu.

TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Järelikult tuleb hageja nõue 5 073,60 euro

ulatuses jätta rahuldamata aegumise tõttu.

Ülejäänud osas, st kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemisest tingitud nõuete aegumise

käsitluses nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-s 8.

Maakohus tuvastas õigesti, millal muutusid vastavad nõudeosad sissenõutavaks ja põhjendas

kohaselt, et need ei olnud pankrotiavalduse esitamise ajaks aegunud. Neid põhjendusi ei ole

vaja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata.

14. Apellatsioonkaebuse teine väide käsitleb kindlustusmaksete nõuet.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu ja hagejaga, et kindlustusmaksete nõude tõendamiseks on

piisav lepingute ja hageja enda koostatud arvepidamise esitamine. Kostja on alates hagile

vastamisest märkinud, et selles osas on hageja nõue tõendamata. Kostja vastavast väitest tuli

nii hagejal kui ka maakohtul aru saada, et kostja on hageja nõudele selles osas sisuliselt vastu

vaielnud ja hagejal tekkis TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma väide tõendada. Kuna hageja

kindlustusmaksete tasumise osas täiendavaid tõendeid ei esitanud, siis jääb hagi lisaks

1 861,06 euro ( = 1886,19 – 25,13). ulatuses tõendamatuse tõttu rahuldamata.

15. Apellatsioonkaebuse esimene väide käsitleb viivise arvestust ja vähendamist. Sisuliselt

heidab kostja ette viivise arvestuse ebaselgust ja viivise vähendamise taotluse tähelepanuta

jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esimese väite kumbki osa alust maakohtu otsuse

muutmiseks.

9 (11)

Hageja viivise arvestus ei ole ebaselge. Selles osas järgib ringkonnakohus maakohtu põhjendusi

vaidlustatud otsuse p-s 11 ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Viivise vähendamise taotluse esitas kostja esimest korda maakohtule 18. oktoobri 2016

menetlusdokumendis pärast asja arutamist 12. oktoobri 2016 kohtuistungil. Protokollist

nähtuvalt viis maakohus istungil lõpule asja arutamise ja teatas lahendi kuulutamise aja (tl 149).

Kuigi kostja oli juba hagile vastates vaielnud vastu ka viivise nõudel, siis viivise vähendamise

taotlemiseks ei piisa pelgalt vastuvaidlemisest viivise nõudele (Riigikohtu 26. detsembri 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17).

Viivise vähendamise taotlus tuleb üldjuhul esitada juba maakohtus (Riigikohtu 4. mai 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 esimene lõik). Kostja ei ole toonud esile põhjuseid, mis

takistasid tal vastavat taotlust õigeaegselt esitamast. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

selleks olla kostja üldsõnaline etteheide, et viivise arvestus ei ole selge, sest viivise

vähendamise taotluses ei pea kostja nimetama konkreetseid summasid (Riigikohtu

18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 16 kolmas lõik). Järelikult jättis

maakohus vaidlustatud otsuses viivise vähendamise taotluse õiguspäraselt TsMS § 331 lg 1

alusel menetlemata. Menetluse selguse huvides võinuks maakohus seda küsimust otsuses

käsitleda ja kostja taotluse tähelepanuta jätmist põhjendada, aga see puudus ei toonud kaasa

ebaõiget kohtulahendit.

Neil kaalutlustel ei ole vaja viivise vähendamise taotlusele sisuliselt vastata.

16. Apellatsioonkaebuse kolmanda väitega heidab kostja ette hageja nõude ebaselgust.

Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei pööranud asja lahendamisel piisavalt tähelepanu

hageja nõude jaotumisele erinevate lepingute ja nõudeosade vahel, mis võis tuua kaasa ebaõige

kohtulahendi eelkõige aegumise vastuväite käsitlemisel. Siiski sai ringkonnakohus selle

puuduse kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu ei anna kolmas väide alust muuta

vaidlustatud otsust muus osas peale eespool p-des 13 ja 14 märgitu.

17. Apellatsioonkaebuse neljas väide on menetlusõiguslikust aspektist samuti põhjendatud.

Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 9 ekslikult kapitalirendilepingute III ja IV esemete

võõrandamise asjaolud ja müügihinna hageja poolt edasimüüjale esitatud arve alusel.

Siiski ei toonud kirjeldatud eksimus kaasa ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus tuvastab

apellatsioonkaebuse vastusele lisatud kinnituskirja (tl 174) järgi, et edasimüüja andmetel oli

vaidlusaluse kahe sõiduki turuhind sama, mille maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 9, st

vastavalt poolhaagise Kögel osas 91 666,67 krooni ehk 5 858,57 eurot ( ≈ 91666,67 : 15,6466)

ja sadulauto Volvo osas 90 000 krooni ehk 5 752,05 eurot ( ≈ 90000 : 15,6466). Ülejäänud osas

järgib ringkonnakohus maakohtu põhjendusi vaidlustatud otsuse p-s 9 ega korda neid TsMS

§ 654 lg 6 alusel. Seega on hageja eelnimetatud summadest õigesti lähtunud kapitalirendi-

lepingutest III ja IV tuleneva nõude arvutamisel (vastavalt tl 66 ja 67).

18. Apellatsioonkaebuse kuues väide kostja kui käendaja vastutuse piiratuse kohta ainult

kapitalirendilepingutes I–IV märgitud kohustustega, ei ole edukas.

VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 kohaselt

vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh vastutab ta ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest.

Kapitalirendilepingute I–IV p 10.6 järgi vastutas põhivõlgnik lepingute ülesütlemise korral

kõigi lepingutest tulenevate nõuete ulatuses, sh tuli tal tasuda lepingueseme soetusmaksumuse

tasumata osa, mis ei ole kaetud varasemate väljaostumaksetega. VÕS § 367 lg 1 näeb samuti

ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik

10 (11)

kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja

ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud

liisingumaksetega. Hüvitatavate kulude täpsema ulatuse näevad ette järgnevad lõiked.

Eelnevast tuleneb, et kostja vastutab ka kapitalirendilepingute I–IV ülesütlemisest tingitud

põhivõlgniku rahaliste kohustuste täitmise eest.

19. Lõpuks tuleb veel vastata küsimusele, kas hageja saab edukalt sisustada käesolevas asjas

oma nõuet kostja vastu sel viisil, et nõuab aegunud ja tõendamatuse tõttu rahuldamata jäänud

nõudele vastavas summas või muul alusel viivise väljamõistmist suuremas summas kui

märgitud algselt kostja vastu esitatud pankrotiavalduses. Ringkonnakohus leiab, et sellele

küsimusele tuleb vastata eitavalt, ja põhjendab seda järgmiselt.

Hageja nõuab käesolevas asjas lahendatava hagiga oma nõude tunnustamist kostja

pankrotimenetluses olukorras, kus vastuväite nõudele esitas ainult kostja kui võlgnik. PankrS

§ 103 lg 2 esimene lause sätestab, et nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus

loetakse tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski

võlausaldaja, samuti siis, kui vastuväite esitanud võlausaldaja või haldur nõuete kaitsmise

koosolekul vastuväitest loobub. PankrS § 104 lg 1 kohaselt võib mh vastuväite nõudele esitada

ka võlgnik ise, aga see vastuväide ei takista nõude tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus,

millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas,

millele võlgnik esitas vastuväite. Kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad

tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, peab ta PankrS § 104 lg 2 esimese lause

järgi esitama võlgniku vastu hagi nõude tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Neist

sätetest tuleneb, et võlausaldaja saab võlgniku vastu esitatud hagiga taotleda üksnes selle nõude

tunnustamist, mille ta võlgniku pankrotimenetluses esitas. Vastupidine käsitlus ei oleks

kooskõlas pankrotimenetluses esitatava võlgniku vastuväite mõtte ega eesmärgiga.

Hageja nõudeavalduse p 2.1 viimasest lõigust (tl 18) nähtub, et ta esitas kostja kui käendaja

vastu käenduslepingutest tulenevalt nõude summas 106 908,24 eurot, sh 60 797,92 eurot

liisinguesemete ostuhinna tasumata osa; 5 674,26 eurot maksegraafiku kohaselt tasumata

kuumaksed; 2 153,87 eurot tasumata kindlustusmaksed; 61,06 eurot tasumata intressid ja

38 221,13 eurot tasumata viivised. Hageja ei avaldanud nõudeavalduses, et ta soovib kostjalt

mõnele muule nõudeosale vastuvaidlemise korras suurema viivise kui 38 221,13 eurot

väljamõistmist. Seetõttu ei saa hageja hilisemas kohtumenetluses pankrotimenetluses esitatud

nõude tunnustamise üle enam asuda nõudma viivist nõudeavalduses märgitust suuremas

summas.

Hageja täpsustatud nõude (eespool p 7) järgi soovib hageja viivist kostjalt summas

38 488,81 eurot, aga pankrotiavalduse järgi oli viivise nõue 38 221,13 eurot. Eeltoodud

kaalutlustel ei ole käesolevas asjas hageja nõue edukas ka osasummas 267,68 eurot

( = 38488,81 – 38 221,13).

20. Kokkuvõtvalt on apellatsioonkaebus edukas osaliselt.

Maakohus rahuldas hageja nõude põhjendamatult tervikuna, sest 5 073,60 eurot sellest on

aegunud (eespool p 13), lisaks 1 861,06 eurot tõendamata (p 14) ja 267,68 euro võrra on viivise

nõue praegu suurem kostja pankrotiavalduses märgitust (p 19 viimane lõik). Kokku tuleb hagi

jätta rahuldamata 7 202,34 euro ( = 5073,60 + 1861,06 + 267,68) ulatuses. Hageja nõuet saab

tunnustada 99 685,91 euro ( = 106888,25 – 7202,34) ulatuses ja samas summas on kostja

pankrotimenetluse lõpetamise määrus hageja nõude osas täitedokument.

21. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Viidatud säte kohaldub ka kõrgema astme kohtu

menetluses ja selle põhjal võib jaotada kõigi seniste astmete menetluskulud (vt nt Riigikohtu

6. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-15, p 33).

11 (11)

Hageja nõudis nõude tunnustamist summas 106 888,25 eurot, aga hagi on edukas

99 685,91 euro osas. Seega rahuldatakse hagis nõutust 93% ( ≈ 99685,91 : 106888,25). Kostja

kannab järelikult 93% kõigist menetluskuludest ja hageja ülejäänud 7%.

Maakohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ainult hageja

menetluskulude nimekirja põhjal. Samas oli kulunimekirja esitanud ka kostja.

Riigikohus tõlgendas TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus ei

pea kindlaks määrama menetluskulude rahalist suurust mh olukorras, kus ta muudab alama

astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb

ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

142-15, p-d 20 ja 22). Seetõttu tuleb menetluskulud määrata kindlaks maakohtus pärast

menetlust lõpetava lahendi jõustumist.

22. Sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest tuleb TsMS § 447 lg 2 alusel parandada ilmne

ebatäpsus vaidlustatud otsuse resolutsioonis. Nimelt on maakohus resolutsiooni p-s 2 märkinud

nõudesumma sõnadega „kaks miljonit“, mis ei vasta samas esitatud numbritele, hageja nõudele

ega ka otsuse põhjendustele. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval ajal, kui

kohtuotsused allkirjastatakse TsMS § 441 lg 1 järgi üldjuhul digitaalselt, puudub vajadus

märkida rahasumma sõnadega. Seetõttu tuleb vastav osa otsuse resolutsioonist välja jätta.

Resolutsioonis sulgudesse märgitud ebaõiget teksti saab parandada TsMS § 447 lg-s 2 ette

nähtud korras (Riigikohtu 30. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 16).

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm