2-15-2035/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-2035

Tsiviilasi

MEW hagi osaühingu WIKKENDER

(likvideerimisel) vastu 10 608,37 euro ja viivise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

MEW apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

11 462, 11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): MEW (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Kostja (vastustaja): osaühing WIKKENDER

(likvideerimisel, registrikood 10710866), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel: IW

(isikukood XXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. oktoobri 2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada otsuse põhjendusi käesoleva otsuse punktidega 15 ja 20.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Määrata kostja vajalike ja põhjendatud menetluskulude summaks ringkonna-

kohtus 540 eurot (õigusabikulu, sisaldab käibemaksu). Mõista hagejalt MEW

(isikukood XXXXXXXXX) kostja osaühing WIKKENDER (likvideerimisel,

registrikood 10710866) kasuks välja 540 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (7)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. MEW (hageja) esitas Harju Maakohtule 6. veebruaril 2015 hagi osaühingu WIKKENDER

(likvideerimisel, kostja) vastu 10 608,37 euro ja viivise nõudes.

Hageja tõi esile järgmised asjaolud:

 kostja esitas 1. juulil 2005 hagiavalduse AP vastu (tsiviilasi nr 2-05-23081). Kostja

tugines mh väitele, et ta omandas 17. juuni 2005 nõude loovutamise lepingu alusel

hagejalt nõude AP vastu summas 14 216 USA dollarit;

 käesoleva asja pooled sõlmisid 10. septembril 2009 notariaalse lepingu, milles leppisid

mh kokku, et juhul kui rahuldatakse kostja hagi AP vastu, siis kohustub kostja tasuma

AP-lt väljamõistetud summast hagejale 150 000 krooni. Kui AP-lt mõistetakse välja

suurem summa, kohustus kostja tasuma hagejale lisaks 50% summast, mis ületab

150 000 krooni;

 Viru Maakohtu 7. detsembri 2009 otsusega mõisteti AP-lt kostja kasuks välja

170 986 krooni. Tartu Ringkonnakohus kinnitas 31. jaanuari 2011 määrusega kostja ja

AP vahelise kompromissi, mille kohaselt kohustus AP maksma kostjale 11 630 eurot

(181 969,96 krooni).

Hageja palub mõista kostjalt välja 150 000 kroonile ja lisaks poolel seda ületavast summast,

mis AP pidi kompromissi järgi kostjale tasuma, st veel 15 984,98 kroonile vastavad summad

eurodes – kokku 10 608,37 eurot ( = (150000 + 15984,98) : 15,6466). Viivist nõuab hageja

alates 7. veebruarist 2015, st sisuliselt alates hagi esitamisest.

Nõue ei ole aegunud. Kostja ei teavitanud hagejat eespool viidatud kohtulahenditest. Hageja

sai neist teada alles 21. novembril 2014. Kõnealused kohtulahendid ei ole leitavad avalikest

andmekogudest. Kuna hageja sai nõudest teada alles 21. novembril 2014, hakkas aegumis-

tähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 alusel kulgema 1. jaanuaril 2015.

Kui asuda seisukohale, et nõude aegumistähtaeg algas Tartu Ringkonnakohtu määruse

tegemisest, siis peaks lähtuma TsÜS § 147 lg-st 3, st aegumine algas mitte varem kui

1. jaanuaril 2012 ja lõppes kõige varem 1. jaanuaril 2015. Hageja esitas 11. detsembril 2014

kostjale nõude 10 608,37 euro ja viivise tasumiseks ning andis tähtaja kohustuse täitmiseks

kuni 19. detsembrini 2014. Lisaks 11. detsembril 2014 esitatud nõudele andis hageja kostjale

kohustuse täitmiseks 7. jaanuari 2015 e-kirjaga täiendava tähtaja kuni 6. veebruarini 2015.

Arvestades asjaolu, et täiendava tähtaja andmise aja võrra aegumine pikenes, esitas hageja

hagiavalduse tähtaegselt, st 6. veebruaril 2015 ehk täiendava tähtaja jooksul.

Kostja ega IW (kolmas isik) ei ole hagetavat kohustust täitnud. Kuna aga kostja väidab, et

kolmas isik on kohustuse täinud, siis tunnistab kostja hageja nõuet ja tuleb kohaldada TsÜS

§ 158 lg-t 1 ning hageja nõue ei ole aegumistähtaja katkemise tõttu aegunud.

Lisaks märkis hageja 19. septembri 2016 teesides, et nõude aegumise suhtes kohaldub TsÜS

§ 146 lg 4 järgi 10-aasta pikkune aegumistähtaeg, kuna kostja tegutses pahas usus ega

teavitanud hagejat AP suhtes tehtud kohtulahenditest.

3 (7)

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Hageja nõue on aegunud. Kohtulahendid on avalikud ning hageja pidi olema teadlik Viru

Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu lahenditest. Hageja ja kolmas isik suhtlesid omavahel

enne 2012. aasta veebruari üsna tihedalt ja veidi aega pärast AP suhtes tehtud kohtuotsust

andis kolmas isik sellest teada ka hagejale. AP suhtes tehtud lahendist teavitamine toimus

2011. aasta veebruari alguses. Samuti teavitas kolmas isik hagejat AP suhtes tehtud lahendist

ja selle sisust veidi aega pärast selle jõustumist. Hageja nõue kostja vastu muutus

sissenõutavaks ringkonnakohtu määruse jõustumisega 4. veebruaril 2011 ja aegus TsÜS § 146

lg 1 alusel hiljemalt 4. veebruaril 2014.

Kui nõue ei ole aegunud, siis tugineb kostja alternatiivselt sellele, et hagejale on tasutud

kostja poolt või kostja eest kolmanda isiku poolt vaidlusalune summa. Hageja soovis, et

rahasumma tasuks talle kolmas isik. Seega ei saa hagejal olla nõuet kostja vastu. Kostja

seisukoht, et hageja nõue on tasutud, et ole käsitletav nõude tunnustamisena.

3. Kostja taotlusel kaasas maakohus 8. jaanuari 2016 määrusega iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna kostja poolel menetlusse kolmanda isiku, kes toetas kostja seisukohti ja palus samuti

jätta hagi rahuldamata.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 17. oktoobri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi aegumise tõttu

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale

hüvitatava kulu summa.

5. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist:

 10. septembri 2009 kokkuleppega kohustus kostja tema hagi rahuldamisel AP vastu

tsiviilasjas

nr 2-05-23081

tasuma

AP-lt

väljamõistetud

summast

hagejale

150 000 krooni, aga kui AP-lt mõistetakse välja sellest suurem summa, siis kohustus

kostja lisaks tasuma hagejale 50% summast, mis ületab 150 000 krooni;

 Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2009 otsusega kostja hagi AP vastu ja mõistis

viimaselt kostja kasuks välja 170 986 krooni;

 Tartu Ringkonnakohus kinnitas 31. jaanuari 2011 määrusega kostja ja AP vahelise

kompromissi, mille kohaselt maksab AP kostjale 11 630 eurot. Viidatud määrus

jõustus 4. veebruaril 2011.

6. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumisele kohalduvad TsÜS § 146, § 147 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7. Maakohus juhindus Riigikohtu seisukohast, et tehingulise

nõude aegumise algusaja määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole

teisiti sätestatud, tähtsust sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või

pidi teadma. Oluline tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude

tekkimine, mis tähendab VÕS § 82 lg 7 (maakohtu otsuses ekslikult § 87 lg 7) järgi selle

sissenõutavaks muutumist (17. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 12).

Seega ei oma asjas tähtsust hageja väide, et kohtulahendid, millega AP-lt mõisteti välja kostja

kasuks raha, ei ole leitavad avalikest andmekogudest, ega ka see, et hageja sai

kohtulahenditest teada alles 21. novembril 2014. Eelmises lõigus viidatud seisukohta saab

rakendada nõuete aegumise algusaja arvutamise kohta, sidumata seda konkreetse

õiguskaitsevahendiga, mida võlausaldaja soovib oma õiguste kaitseks kasutada.

Maakohtu hinnangul tekkis hagejal alus nõuda kostjalt kokkulepitud raha maksmist pärast

Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2011 määruse jõustumist 4. veebruaril 2011. Poolte

12. septembri 2009 kokkuleppest ega mujalt ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku kostja

kohustuse täitmise tähtajas. Seega tuleb kohustuse sissenõutavaks muutumise aja tuvastamisel

4 (7)

kohaldada VÕS § 82 lg-d 7 ja 3 ning hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist

pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Arvestades tasumisele kuuluva

summa suurust leidis maakohus, et mõistlik aeg 10 608,37 euro tasumiseks on neli kuud ja

hagejal tekkis õigus nõuda kostjalt raha maksmist alates 4. juunist 2011. Samast kuupäevast

alates hakkas kulgema hageja nõude aegumistähtaeg, mis lõppes 4. juunil 2014. Hageja esitas

hagi 6. veebruaril 2015, st pärast aegumistähtaja lõppemist.

Alternatiivselt kontrollis maakohus nõude aegumist juhul, kui kohaldada TsÜS § 154 lg 3

esimest lauset, mille kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle

aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Lugedes hageja nõude tasu maksmise

nõudeks selles tähenduses, hakkaks aegumistähtaeg kulgema 1. jaanuarist 2012 ja lõppeks

31. detsembri 2014 möödumisega. Ka sel juhul esitas hageja 6. veebruaril 2015 hagi pärast

aegumistähtaja lõppemist.

7. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et nõude aegumistähtaeg oli peatunud TsÜS § 167 lg 2

alusel, kuna hageja saatis kostjale 11. detsembril 2014 ja 7. jaanuaril 2015 nõudekirjad, milles

andis täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Hageja ei tõendanud, et nõudekirjad on kostjani

jõudnud. Pealegi ei peata ühepoolne tahteavaldus nõude aegumistähtaega.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue aegunud ja maakohus jättis hagi seetõttu rahuldamata.

8. Lisaks põhjendas maakohus, et usutav ei ole hageja väide nagu poleks kostja teda

teavitanud AP suhtes tehtud lahenditest. Samuti ei järeldanud maakohus kostja alternatiivsest

vastuväitest nõude kolmanda isiku poolt rahuldamise kohta, et kostja oleks nõuet tunnistanud

ja aegumine seeläbi katkenud. Hageja teesides esitatud väidet 10-aastase aegumistähtaja kohta

pidas maakohus hilinenult esitatuks ja keeldus seda menetlemast tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. Hageja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse väited (kaebuse p 4 alapunktid 4.1–4.8) on kokkuvõtvalt järgmised.

Esimese väitega tugineb hageja jätkuvalt sellele, et tema nõude aegumistähtaeg hakkas

kulgema alles 1. jaanuaril 2015, sest hageja sai kostja ja AP kohtuvaidluses tehtud lahenditest

teada 21. novembril 2014 pärast Viru Maakohtule vastava päringu esitamist. Aegumine ei

saanud alata enne, kui hagejale said teada aegumise aluseks olevad asjaolud ehk talle sai

teatavaks nõude sissenõutavaks muutumine. Lisaks ei ole maakohtu seisukoht aegumise osas

mõistlik ega kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna see loob pahatahtlikule kostjale soodsad

võimalused oma kohustuste täitmisest kõrvale hoida.

Lisaks toob hageja esile võimaluse tõlgendada VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 nimetatud mõistlikku

aega selliselt, et see on käesoleva juhtumi asjaoludel aeg, mille jooksul kostja informeerib

hagejat nõudeõiguse sissenõutavaks muutumisest. Ka sel juhul ei muutunud nõue

sissenõutavaks enne 21. novembrit 2014. Maakohus on arusaamatutel põhjustel ja ebaõigesti

pidanud mõistlikuks ajaks nelja kuud.

Teiseks ei nõustu hageja Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 kujundatud praktika

rakendamisega käesolevas asjas. Eelkõige erineb praegune juhtum Riigikohtu käsitletust selle

poolest, et hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja ja AP vahelise kohtuvaidluse käiku.

Kolmas väide kordab sisuliselt esimese väite põhjenduseks esitatud seisukohti.

Neljas väide käsitleb aegumise võimalikku peatumist ja selles vaidlustab hageja maakohtu

järelduse, et hageja 11. detsembri 2014 ja 7. jaanuari 2015 nõudekirjade kostjale kättetoime-

tamine on tõendamata.

5 (7)

Viiendaks heidab hageja maakohtule ette üllatavat ja ebaõiget asjaolu tuvastamist seoses

kolmanda isiku väitega, et ta teavitas hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse lahenditest. Hageja

hinnangul on maakohus otsuses asunud vastuolulistele seisukohtadele leides, et hageja pidi e-kirja

saatmist tõendama, aga omakorda talle adresseeritud kirja puhul sama reeglit ei järgi.

Kuues väide käsitleb hageja volikirja, millega hageja volitas kolmandat isikut esindama

ennast hagejale kuuluva korteriga seotud tehingute ajamisel. Hageja arvates ei tõenda volikiri,

et kostja oleks hagejat Viru Maakohtu otsusest ja Tartu Ringkonnakohtu määrusest teavitanud

või mistahes muul kujul oma kohustuse täitnud.

Seitsmendaks ei nõustu hageja maakohtuga, et kostja avaldusi ei saa käsitleda nõude

tunnustamisena. Nõude tunnustamise tõttu on aegumine katkenud.

Kaheksas väide käsitleb küsimust, kas maakohus pidi kaaluma TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

10-aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamist olukorras, kus hageja esimest korda viitas

kõnealusele normile kohtukõne kirjalikes teesides. Hageja arvates on tegemist õiguse

kohaldamisega, mida kohus peab tegema omal algatusel. Hageja märkis juba hagiavalduses,

et kostja ei tegutsenud suhetes hagejaga heas usus ja püüdis oma kohustuse täitmisest kõrvale

hoida.

10. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, kolmas isik apellatsioonkaebuse kohta

seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu

otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, aga ringkonnakohus

peab vajalikuks täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

12. Maakohus on õigesti tuvastanud asjas tähtust omavad asjaolud ja leidnud, et neil

asjaoludel oli hageja nõue enne hagi esitamist aegunud. Samuti on põhjendatud maakohtu

seisukoht, et hageja ei saanud ühepoolse tahteavaldusega nõude aegumistähtaja kulgemist

peatada. Neis osades nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6

alusel ei korda neid.

13. Maakohus jättis aga käsitlemata küsimuse, kas aegumisele tuginemine võib olla vastuolus

hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi

astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata

poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13,

p 14 ja selles viidatud 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Hageja viitas

nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses sellele, et aegumisele tuginemine on tema arvates

käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega.

14. Aegumisele tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist

ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg 1). Hea

usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12,

p 11 teine lõik, samuti selles viidatud 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10,

p 14, ja 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

15. Aegumisele tuginemine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega üksnes väga erandlikel

asjaoludel (Riigikohtu 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-199-13, p 13 teine lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul on selliseks asjaoluks eelkõige kohustatud isiku tahtlik tegevus

võlausaldaja teadmatuses hoidmisel või talle nõude sissenõutavaks muutumisest vale

ettekujutuse loomisel. Samas ei ole kõnealuse erandliku olukorraga tegemist siis, kui

võlausaldaja ise ei tunne mõistlikku huvi oma nõude sissenõutavaks muutumise kohta.

6 (7)

Käesoleval juhul tähendab eeltoodu, et kostja tuginemine aegumisele võiks olla vastuolus hea

usu põhimõttega juhul, kui hageja oleks pöördunud kostja poole päringutega AP-ga peetud

kohtuvaidluse tulemuste kohta ja kostja oleks andnud kas ebaõigeid või põiklevaid vastuseid.

Selliste päringute tegemist ei ole hageja esile toonud. Aegumisele tuginemine ei ole vastuolus

hea usu põhimõttega olukorras, kus võlausaldaja ise ei ilmuta piisavalt hoolt oma nõude

sissenõutavaks muutumise kohta teabe saamisel. Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et

kostja tuginemine aegumisele ei ole käesolevas asjas vastuolus hea usu põhimõttega.

16. Nõustudes maakohtu järeldustega aegumistähtaja kulgema hakkamise ja lõppemise osas

ning olles käsitlenud eelnevas punktis aegumisele tuginemise kooskõla hea usu põhimõttega,

on ringkonnakohus vastanud ühtlasi apellatsioonkaebuse esimesele, kolmandale ja neljandale

väitele. Viiendale ja kuulendale väitele ei ole vaja sisuliselt vastata, sest eespool p-des 14

ja 15 kujundatud seisukohtade järgi ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas ja millal kostja

teavitas hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse tulemustest.

Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17. Teine väide ei ole edukas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Riigikohtu otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 esitatud seisukohad on üldisemalt rakendatavad.

Riigikohus sedastas viidatud otuse p 12 teises lõigus, et tehingulise nõude aegumise algusaja

määramisel ei ole üldjuhul, kui seaduses või välislepingus ei ole teisiti sätestatud, tähtsust

sellel, kas võlausaldaja nõudest ja selle sissenõutavusest teadis või pidi teadma. Oluline

tehingulise nõude aegumise algusaja arvutamise juures on üksnes nõude tekkimine, mis

tähendab VÕS § 82 lg 7 järgi selle sissenõutavaks muutumist. Vaidlust ei ole selles, et hageja

esitas käesolevas asjas nõude kostja vastu lepingulisel alusel. Seaduses ega välislepingus ei

ole määratud, et hageja kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud 10. septembri 2009 kokkuleppe

korral tuleks aegumise algusaja määramisel lähtuda võlausaldaja teadmisest.

Siinjuures ei oma tähtsust, et hagejal ei olnud võimalik kontrollida kostja ja AP vahelise

kohtuvaidluse käiku, sest hagejal oli mõistlik võimalus kontrollida selle vaidluse lahendamist

esitades selle kohta päringuid kas kohtuasja pooltele või kohtutele.

18. Seitsmes väide keskendub küsimusele, kas kostja alternatiivne vastuväide, et kolmas isik

on hagetava kohustuse juba täitnud, on käsitletav nõude tunnustamisena.

Maakohus tuvastas, et hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 4. juunil 2011 ja

möödus 4. juuniga 2014. Kohtusse pöördus hageja 6. veebruaril 2015 ja kostja vastas hagile

21. aprillil 2015. Neil asjaoludel ei saanud kostja vastuses esitatud väide põhjustada aegumise

katkemist, sest aegumistähtaeg oli juba enne kostja vastuse esitamist möödunud (vt

Riigikohtu 18. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24 esimene lõik, samuti

selles viidatud 21. novembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Seega ei katkenud

aegumine nõude tunnustamise tõttu.

19. Kaheksas väide on menetlusõiguslikust aspektist edukas, aga sisuliselt ei anna alust muuta

maakohtu lõppjäreldust, et nõue on aegunud.

Õige on hageja arusaam, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine on õigusküsimus, mida kohus peab

ise otsustama sõltumata poolte väidetest. Kui pool on toonud esile õigusnormi kohaldamise

eeldused, siis kohaldab kohus normi vaatamata sellele, kas pool on ise normile viidanud (vt

konkreetselt aegumise kohta Riigikohtu 3. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-15,

p 11 esimene lõik). Järelikult võis hageja ka alles 19. septembri 2016 teesides viidata esma-

kordselt TsÜS § 146 lg-le 4 ja maakohus ei saanud pelgalt sättele varem viitamata jätmise

tõttu jätta kontrollimata, kas esineb alus 10-aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamiseks.

20. Samas ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused täidetud. Eelkõige peab kohustatud

isik rikkuma tahtlikult kohustust sooviga tuua sellega kaasa mõni õigusvastane tagajärg,

7 (7)

milleks ei ole piisav oma kohustuse täitmata jätmise tahe (vrd Riigikohtu 17. märtsi 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 14). Selline rikkumine peab olema heade kommete vastane

(Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11, ja 3. aprilli 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 33 esimene lõik) ning suunatud võlausaldaja kahjustamisele

(Riigikohtu 19. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 41 esimene lõik).

Kui kostja ka ei teavitanud hagejat AP-ga peetud kohtuvaidluse lahenditest, siis ei ole see

tahtlik heade kommete vastane tegevus. Sarnaselt eespool p-s 15 märgituga võiks ka siinkoha

uuritavast aspektist olla heade kommete vastane kohustatud isiku tahtlik tegevus võlausaldaja

teadmatuses hoidmisel või talle nõude sissenõutavaks muutumisest vale ettekujutuse loomisel,

aga neid asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

21. Eelneva põhjal ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohtu otsuse põhjendustest puudunud hea usu põhimõtte ja 10-aastase

aegumistähtaja käsitluse saab ringkonnakohus ise lisada.

22. Hagi jääb ka ringkonnakohtu otsuse järgi rahuldamata, st hageja kannab TsMS § 162 lg 1

ja TsMS § 171 lg 1 järgi kõik senised menetluskulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest

lausest märgib ringkonnakohus otsuses mõlema kohtuastme kulude jaotuse.

Maakohus määras kindlaks hüvitatavad menetluskulud rahaliselt, sama teeb TsMS § 177 lg 1

p 1 kohaselt ka ringkonnakohus. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb seda teha kostja

kulude nimekirja põhjal.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud apellatsioonikohtus

540 eurot, mis moodustuvad õigusabikulust 3,75 t eest tasumääraga 120 eurot/t, millele

lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et ta ei saa tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna

tagasi. Esindajal kulus kliendiga kohtumisele ja asjaolude täpsustamisele 1 t, kaebusega

tutvumisele ja sellele vastamisele 2,5 t ning ringkonnakohtu määruse analüüsimisele 0,25 t.

Hageja vaidles kostja kuludele vastu ajakulu 1 t ülevas osas.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu kõigi eelnevas loetletud toimingute

osas põhjendatud ja vajalik. Samuti on kohane ja mõistlik advokaadist esindaja tasumäär

120 eurot/t. Kuna kostja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabi eest tasutud summa käibemaksu,

siis tuleb hagejal vastav kulu hüvitada koos käibemaksuga summas 540 eurot ( = 3,75 × 120 +

20%).

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm