2-15-10206/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-10206

Tsiviilasi

AQ ja KK (surnud) hagi MJ ja RK vastu pärandvara

jagamiseks, ühisomandi ja kaasomandi lõpetamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MJ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I (vastustaja I): AQ (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hageja II (vastustaja II): KK (surnud

16. detsembril 2016) õigusjärglased

Hagejate ühine lepinguline esindaja Mihkel Leesment

Kostja I (apellant): MJ (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aleksei Vassiljev

Kostja II (kaasapellant): RK (isikukood

XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 7. septembri 2016 otsus tühistada ja saata asi samale maa-

kohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

2 (6)

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJATE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AQ (hageja I) ja KK (hageja II, koos hagejad) esitasid 8. juulil 2015 Harju Maakohtule

hagi MJ (kostja I) ja RK (kostja II) vastu pärandvara jagamise ning, ühisomandi ja

kaasomandi lõpetamise nõuetes.

Hagejad taotlesid Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi (kinnistusraamatu registriosa

nr XXXXXXXX, edaspidi „vaidlusalune korteriomand“) ühisomandi ja kaasomandi

lõpetamist selliselt, et ühis- ja kaasomand lõpetataks korteriomandi avalikul enampakkumisel

müümise teel ning müügist saadud raha jagatakse ühis- ja kaasomanike vahel võrdeliselt

nende osade suurusega. Alternatiivselt olid hagejad nõus ka sellega, et kostja I või kostja II

saab korteriomandi ainuomanikuks ja hüvitab teistele kaasomanikele nende osa rahas

turuhinna alusel.

Hagi alusena tõid hagejad esile järgmist:

 hagejad ja kostja I on vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikud ning neile kuulub

ühiselt 69/100 suurune mõtteline osa kaasomandist; ühisomand tekkis pärimise

tulemusel, st hagejad ja kostja I on kaaspärijad;

 pärandvara, sh vaidlusalune korteriomand, on jagamata;

 pärandiosa suurus on kummagi hageja puhul ¼ ja kostja I puhul ½;

 kostja II on vaidlusaluse korteriomandi kaasomanik 31/100 mõttelises osas;

 hagejatel puudub vaidlusalusele korteriomandile juurdepääs;

 vaidlusaluse korteriomandi turuhind on 161 801,60 eurot.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Ta ei nõustunud hagejate märgitud vaidlusaluse

korteriomandi turuhinnaga ja leidis, et arvestada tuleb pärandvaraga seotud kohustusi. Ta

esitas 30. juunil 2016 taotluse otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks selliselt, et

enampakkumise tulemi arvel täidetaks esmalt rahaline kohustus kostja I ees ja sellest

ülejäänud raha jaotataks omanike vahel.

3. Kostja II hagile ei vastanud ega maakohtu istungitel ei osalenud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 7. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi sisuliselt

järgmiselt:

 lugeda vaidlusaluse korteriomandi omandiosa suurusteks hageja I puhul 69/400,

hageja II puhul 69/400, kostja I puhul 138/400 ja kostja II puhul 124/400;

 lõpetada vaidlusaluse korteriomandi kaasomand müües selle avalikul enampakkumisel

ja saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende omandiosade suurusele.

Menetluskulud jättis maakohus kostjate kanda ja mõistis kummaltki kostjalt välja

577,50 eurot hagejate kui solidaarvõlausaldajate kasuks.

3 (6)

5. Maakohus lähtus sellest, et vaidlusaluse korteriomandi kaasomanikeks on kostja II 31/100

mõttelises osas ning hagejad ja kostja I ühiselt 69/100 mõttelises osas ning tuvastas, et kokku

on kummagi hageja osa 69/400, kostja I osa 138/400 ja kostja II osa 124/400 korteriomandist.

Maakohus kohaldas pärimisseaduse (PärS) § 152 ja § 159 lg 3 ning asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 76 lg 1, § 77 lg-d 1 ja 2.

Kuna hagejad valisid omandi lõpetamise esimeseks viisiks avalikul enampakkumisel

korteriomandi müümise ning selle eest saadud raha jagamise kaasomaniku vahel vastavalt

nende osade suurusele, ei oma pärandvaraks oleva korteriomandi väärtus PärS § 152 lg 2

kohaselt tähtsust

Kostja I ei esitanud vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks hagejate ettepandust erineval viisil.

Seega ei saanud kohus arvestada tema sooviga jätta vaidlusalune korteriomand talle. Kohus

saab kaasomandi lõpetada üksnes viisil, mis on esitatud hagis või vastuhagis.

Maakohus ei arvestanud kostja I seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb arvestada

pärandvaraga seotud kohustusi. Kostjal I on õigus esitada iseseisev nõue kahju hüvitamiseks,

kui tal on pärandvara inventuuriga seoses hagejate vastu nõudeid. Käesolevas menetluses

kostja I sellist nõuet ei esitanud.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostjate

kanda võrdsetes osades ja maakohus määras need kindlaks ka rahaliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Täpsemalt esitas kostja I

kaebuse kahe dokumendina, millest ühe allkirjastas ise ja teise allkirjastas tema esindaja riigi

õigusabi korras. Kostja I palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uuesti lahendamiseks

esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja I panna hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks kohaldas maakohus vääralt PärS § 159 lg 3 ning jättis kohaldamata PärS § 152 lg 3 ja

§ 159 lg 1. Pole arusaadav, millest tegi maakohus järelduse, et poolte vahel oli vaidlus, kellele

vaidlusalust korteriomandit jätta. Hagiavalduses esitatud alternatiivnõudes olid hagejad nõus,

et vaidlusalune korteriomand jääb kas kostjale I või kostjale II. Kostja I soovis vaidlusaluse

korteriomandi jätmist talle. Seega puudus vaidlus selles, et kaaspärijate enamiku sooviks on

jätta vaidlusalune korteriomand kostjale I. Kohus oleks pidanud pärandavara jagamisel

arvestama PärS § 159 lg-st 1 tulenevalt iga kaaspärija huvi ning kaaspärijate enamiku soovi.

Teiseks jättis kohus kohaldamata PärS § 142, mille lg 1 p 2 kohaselt inventuuri käigus

väljaselgitatud nõuded täidetakse pärandvara arvel teises järjekorras, pärast pärandaja matuse,

tema perekonnaliikmete ülalpidamise, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulude täitmist.

Kostja I esitas kohtule pärandi inventuuri nimekirja, millest nähtuvalt selgitati inventuuri

käigus välja pärandaja asjad, õigused ja kohustused. Muuhulgas on märgitud kohustus

178 000 krooni (11 376,71 eurot). Kahjunõude põhjuseks oli tulekahju kustutusvee tekitatud

kahjustused elamusisestele konstruktsioonidele, mis tekkisid korteris nr 4 toimunud tulekahju

tagajärjel samas majas asuvale korterile nr 2, mille omanik on kostja I. Pärandvara jagamisel

tuleks täita pärandvaral lasuv kohustus kostja I ees, milleks on 11 376,71 eurot.

Kolmandaks mõistis maakohus välja ebaproportsionaalselt suured menetluskulud. Maakohus

ei leidnud, et tegemist on keskmiselt keerukama või mahukama õigusvaidlusega. Sellest

tulenevalt on sellises suuruses õigusabikulude väljamõistmine põhjendamatu nii ajakulu kui

ka hagejate lepingulise esindaja tunnitasu osas.

8. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Kostja II seisukohta apellatsioonkaebuse

kohta ei esitanud.

4 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise

tõttu ja saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks.

Maakohtu otsuse tühistamise tingivad mh sellised rikkumised, millele apellatsioonkaebuses ei

tugineta, aga millega ringkonnakohus peab tulenevalt TsMS § 656 lg 4 teisest lausest

arvestama (Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 15 teine lõik).

10. Maakohus ei viinud läbi piisavat eelmenetlust selgitamaks välja poolte nõuded ja

vastuväiteid, mis võis tuua kaasa asja ebaõige lahendamise.

TsMS § 392 lg 1 p 1 sätestab, et eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja hageja nõuded ja

menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes. TsMS § 392 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt tuleb

samuti välja selgitada menetlusosaliste taotlused, faktilised ja õiguslikud väited ning vajaduse

korral teiste menetlusosaliste seisukohad taotluste suhtes. Viidatud normides avaldub

maakohtu selgitamiskohustus, mille eesmärk on aidata kaasa asja õigele lahendamisele. Kui

neid reegleid rikutakse oluliselt ja see rikkumine kas tõi kaasa või vähemalt võis tuua ebaõige

kohtulahendi, siis on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega eelmenetluse

läbiviimisel (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 22.4 teine

lõik).

Käesolevas asjas esitasid hagejad alternatiivsed nõuded. Esimese võimalusena soovisid

hagejad vaidlusaluse korteriomandi müümist enampakkumisel ja teise võimalusena selle

jätmist ühele kostjatest. Maakohus on põhjendatult sisustanud PärS § 152 lg-st 1 ja lg 4 teisest

lausest tuleneva pärandvara kohtus jagamise nõudeõigust sarnaselt AÕS § 77 lg-ga 2 ja

leidnud, et ka pärimise tulemusel tekkinud ühisomandi lõpetamisel on kohus seotud hagis või

vastuhagis taotletud ühise omandi lõpetamise viisidega. Seega sai maakohus pärandvarasse

kuulunud vaidlusaluse korteriomandi 69/100 suuruse mõttelise osa jagamisel kaaspärijate

vahel kaaluda kas selle müümist avalikul enampakkumisel või jätmist ühele kostjale.

Siiski ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust ja on vähemalt kostjat I otsuses ka

üllatanud sellega, et jättis kostja I soovitud ja hagejate esitatud alternatiivi korteriomandi

kostjale I jätmiseks kõrvale ainult põhjusel, et rahuldas hagi hagejate pakutud esimese

võimaluse järgi. Võib mõistlikult eeldada, et kui selline asja lahendamise võimalus oleks

kostjale I varem teada olnud, siis kaalunuks ta siiski vastuhagi esitamist. Kostja I seisu-

kohtadest on läbivalt ära tuntav soov saada vaidlusaluse korteriomandi omanikuks.

Ringkonnakohtu hinnangul võib olla küsitav, kas alates Riigikohtu 21. detsembri 2004

otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 järgitud seisukoht kaasomandi lõpetamise kohta ainult

hagis või vastuhagis märgitud viisil, tähendab ka seda, et isik, kelle vastu on nõue esitatud,

peab esitama omakorda sama nõude juhul, kui tal on kaasomandi lõpetamise viiside osas juba

esitatud alternatiivnõuete järjekorrast erinev arusaam. Ühelt poolt on sama nõude samal alusel

esitamine TsMS § 371 lg 1 p 5 tõttu välistatud, teiselt poolt aga on hagejal TsMS § 370 lg 2

järgi õigus reastada oma nõuded tema soovitud järjekorras. Kaas- ja ühisomandi lõpetamise

menetluse eripära arvestades peab kohus kirjeldatud probleemi pooltega arutama.

11. Kostja I esitas 30. juunil 2016 taotluse otsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks selliselt,

et enampakkumise tulemist saadud rahast täita pärandvaral lasuv kohustus tema ees summas

11 376,71 eurot ja alles sellest ülejääv raha jagada omanike vahel vastavalt nende osade

suurusele (I kd 175–175). Ka selles osas on eelmenetluse läbiviimise ja selgitamiskohustuse

täitmise osas puuduseid, mis võisid tuua kaasa ebaõige lahendi.

Sisuliselt on õige maakohtu seisukoht, et kostja I nõudeid pärandaja vastu tuleb pärandvara

jagamisel võtta arvesse üksnes vastava nõude esitamise korral (Riigikohtu 9. mai 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-12, p 20 esimene lõik).

5 (6)

Maakohus avaldas alles otsuses esmakordselt seisukoha, et pärandaja kohustuste samas

menetluses jagamiseks tuleks esitada iseseisev nõue. Teisel eelistungil (2. juunil 2016) määras

kohus kostjale I tähtaja otsuse täitmise viisi kindlaksmääramise taotluse täpsustamiseks (I kd

tl 168). Seejärel esitasid hagejad aegumise vastuväite (I kd tl 108–182, p 7). Kohtuistungil

18. augustil 2016 kohus kostja I taotluse kohta enam pooltele selgitusi ei esitanud.

Seeläbi lõi maakohus menetlusliku ebaselguse küsimuses, kas ta lahendab kostja I nõuet

pärandvarasse kuulunud kohustuse jagamiseks või mitte. Sellises olukorras ei ole põhjendatud

heita alles otsuses kostjale I ette nõude esitamata jätmist. Kui maakohus leidis, et

30. juuni 2016 menetlusdokumendis sisaldus iseseisev nõue, mida tuleks menetleda hagina,

aga mille esitamisel on teatavad puudused, siis pidanuks maakohus TsMS § 340¹ lg 1 järgi

jätma kostja I avalduse käiguta ja pooltele menetluslikku olukorda selgitama (vrd nt

Riigikohtu 8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-16, p 24).

12. Maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 lisaks sellega, et vaidlustatud otsuses ei

ole tuvastatud asjaolusid ega kvalifitseeritud hagejate nõudeid piisava selgusega.

TsMS § 438 lg 1 esimene lause näeb ette, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Vaidlustatud otsusest ei nähtu tõendite hindamine ega ka see, millised

konkreetsed järeldused maakohus igast tõendist tegi või millised tõendid jättis TsMS § 238

lg 5 alusel arvestamata. Maakohus on küll põhjendatult asunud seisukohale, et kostja II on

vaidlusaluse korteriomandi 31/100 suuruse mõttelise osas kaasomanik ja ülejäänud pooled

kaaspärijatena 69/100 suuruse mõttelise osa (ühis)omanikud, aga jätnud tuvastamata, millised

on kaaspärijate pärandiosad. Seetõttu ei ole otsusest ka jälgitav, kuidas kujunesid

resolutsiooni p-s 2 märgitud omandiosa suurused ja millisel alusel muutusid algsed

ühisomanikud igaüks teatava mõtteliste osa omanikena kaasomanikeks. Ringkonnakohus

märgib, et kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene veel, et

kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest

esemetest (Riigikohtu 20. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9 kolmas lõik).

Ringkonnakohus märgib, et vaidluse lahendamisel omab tähtsust ka pärandaja surmapäev.

Kuigi selle asjaolu üle ei ole pooltel olnud vaidlust, siis peab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese

lause ja § 442 lg 8 kohaselt tuvastama kõik asjaolud, mis omavad tähtsust asja lahendamisel,

sh nõude kvalifitseerimisel. Vaidlustamata asjaolu saab tuvastada lihtsamalt TsMS § 5 lg 1 ja

§ 231 lg-te 2 või 4 kaudu, aga ka sel juhul peab otsuse põhjendavast osast asjaolu tuvastamine

nähtuma. Tuvastatud asjaolude järgi peab maakohus otsustama, millist õigusnormi kohaldada.

PärS § 180 esimene lause sätestab, et pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal

kehtinud õigust, kui sama seaduse rakendussätetest ei tulene teisiti. PärS § 3 lg 2 järgi on

pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Seega eeldab pärimisasjas kohaldatava õiguse

määratlemine pärandaja surmapäeva tuvastamist. Alles seejärel saaks kohus otsustada, kas

PärS § 184 alusel tuleb kohaldada §-de 147–157 ja 159–161 sätteid. Maakohus on ka eksinud

PärS-le viitamisel, kui käsitleb otsuse lk-l 3 sisuliselt PärS § 159 lg-d 3 ja 4, aga viitab neile

kui § 152 vastavatele lõigetele. Need puudused saab asja uuel läbivaatamisel kõrvaldada.

13. Sisuliselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse esimene väide, sest vaidlustatud otsusest ei

nähtu, milliste tõendite põhjal on maakohus järeldanud kaaspärijate vaidlust pärandvarasse

kuulunud korteriomandi 69/100 suuruse mõttelise osa ühele pärijale jätmise üle. Piisav ei ole

viitamine PärS § 159 lg-le 3 ega see, et hagejad on nõude esitamisel sellest sättest juhindunud.

Kuigi PärS § 159 lg 3 sõnastuse järgi on pärandvarasse kuuluva eseme ühele pärijale

andmiseks vajalik kõigi pärijate kokkulepe, siis tuleneb § 159 lg-test 1 ja 2 ning § 152

lg-test 1 ja 4, et pärandavara kohtus jagamisel on võimalik kaaluda pärandvarasse kuuluva

eseme andmist ühele pärijale ka olukorras, kus pärijate kokkulepe puudub. Vastupidise

tõlgenduse korral kaotaks PärS § 152 lg 3 sisulise tähenduse.

6 (6)

14. Kuna maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Ringkonnakohus ei saa käesolevas asjas puudusi ise

kõrvaldada, sest kostjatel peab olema pärast kohtu selgituste saamist võimalik otsustada

vastuhagi(de) esitamise soovi osas. Tulenevalt TsMS § 373 lg-test 1 ja 2 on vähemalt üldjuhul

vastuhagi esitamine võimalik kuni eelmenetluse lõpuni.

15. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus kostja II rolli apellatsioonimenetluses, mis on vajalik

hindamaks tema suhtes vaidlustatud otsuse jõustumist.

TsMS § 207 lg 2 sätestab mh, et iga kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt

ning ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti. Siiski näeb TsMS § 207 lg 3 kostjate osas ette, et kui vaidlusalust õigussuhet

saab tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaaskostja esitab

kaebuse, siis kehtivad tema toimingud ka teiste kaaskostjate suhtes. Kaas- ja ühisomandi saab

lõpetada enampakkumisega üksnes kõigi omanike suhtes ühiselt, st TsMS § 207 lg 3 järgi

kehtib kostja I kaebuse esitamine ka kostja II suhtes.

TsMS § 639 lg 2 kahe esimese lause kohaselt on menetlusosalised ringkonnakohtus

apellatsioonimenetluse pooled (apellant ja vastustaja) ja kolmandad isikud. Sama lõike

kolmandast lausest tuleneb kostja II rolli puudutavas osas, et kui vaidlusalust õigussuhet saab

tuvastada üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt, loetakse kaaskostja kaasapellandiks,

sõltumata sellest, kas ta apellatsioonkaebuse esitab.

Eelneva põhjal tuleb lugeda kostja II kaasapellandiks ja vaidlustatud otsus ei ole ka tema

suhtes jõustunud.

16. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, siis

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jääb menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada.

Seetõttu ei ole vaja vastata kaebuse kolmandale väitele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja esimest korda läbivaatamisel piisavalt siiski

põhjendanud kulude jätmist kostjate kanda võrdsetes osades. Ka kulude jaotuse otsustamisel

tuleks eristada hagejate nõuet kostja I kui kaaspärija ja ühisomaniku vastu ning nõuet kostja II

kui kaasomaniku vastu – nagu maakohus on põhimõtteliselt otsuse põhjendava osa alguses

õigesti teinud. On küsitav, kas menetluses mitte osalenud kostja II kaasomanikuna peaks

kandma hagejate menetluskulusid, kui pikema aja jooksul juurdunud kohtupraktika kohaselt

peaks kaasomandi lõpetamise menetluse kulud vähemalt üldjuhul jääma kaasomanike endi

kanda (vt nt Riigikohtu 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik,

samuti selles viidatud varasem kohtupraktika).

Kostja I esindaja riigi õigusabi tasu ja kulude taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm