3-14-53197/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

16.02.2017, Tartu

Haldusasja number

3-14-53197

Haldusasi

Aleksandr Kuzminski kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise

summas 4500 eurot väljamõistmiseks seoses

nõuetele

mittevastavates

kinnipidamistingimustes hoidmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Kuzminski, esindaja vandeadvokaat

Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksandr Kuzminski taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

2. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

29.05.2015. a otsus muutmata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud jätte poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.03.2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 20.03.2014. a Aleksandr Kuzminski taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks

seoses Tallinna Vanglas viibitud ajal ebapiisava põrandapinna tagamisega.

2. Tallinna Vangla andis 15.04.2014. a kirjaga nr 5-18/14/8489-2 A. Kuzminskile 10-päevase tähtaja taotluses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks. A. Kuzminski Tallinna Vangla kirjale ei vastanud. 30.09.2014. a otsusega nr 5-

18/14/8489-3 tagastas Tallinna Vangla A. Kuzminski kahju hüvitamise nõude perioodi 23.02.2009-21.08.2009 osas

läbivaatamatult ja jättis perioodide 04.04.2011-07.10.2011 ja 15.03.2012-19.12.2012 osas rahuldamata.

3. A. Kuzminski esitas 15.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise summas 4500 eurot väljamõistmiseks koos seadusjärgses määras viivisega alates kaebuse

esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas ajavahemikel 05.04.2011-07.10.2011 ja

16.03.2012-19.12.2012 kambrites, kus oli liiga vähe ruumi ühe isiku kohta. Kuuekohalistes kambrites oli

üldpinda ühe isiku kohta 2,5 m2 või vähem. Lisaks asusid vangla vanas osas tualetid koridoris ja olid

üldkasutatavad. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate ootekambrites olid uksed lukustatud ja kambris tuli viibida

23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette nähtud 1-tunnine jalutuskäik 15 m2 suuruses jalutusboksis, mida tuli jagada

kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris niiske ja rõske. Samuti oli

ventilatsioon puudulik ja paljude kambrite seintel oli hallitus. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele ja kurnas

silmi. Nädalas võimaldati dušši kasutada üks kord 20 minuti jooksul ja seda olukorras, kus kambrites oli ainult

külm vesi. Nimetatud tingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja teda vaevasid stress, hingeline ahastus

ning pidev liikumispuudus ja abitustunne.

Eeltooduga rikkus Tallinna Vangla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 ning

sellest tulenevalt taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitist, mille suuruse hindamisel tuleks lähtuda nii Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) kui ka Riigikohtu praktikast.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 29.05.2015. a otsusega kaebuse kahju osas seoses kambrite halva

valgustatuse, liigniiskuse ja hallitusega kambris, stressi ja allasurutuse tunde tekitamise ning

kinnipeetavate eluosakonnas öösel WC-sse saamise pika ooteajaga läbi vaatamata

(resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 2), mõistis Tallinna Vanglalt A.

Kuzminski kasuks välja hüvitise summas 1482 eurot (resolutsiooni p 3) ja jättis poolte

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kohtuotsuse kohaselt võib isikul olla kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise

kahju rahas hüvitamisele juhul, kui kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHK 15.03.2010 otsus

nr 3-3-1-93-09, p 11).

Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi

suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud

minimaalse põrandapinna nõude alusel. Kaebaja kinnipidamisel oli vastustajal Eesti Vabariigi

haldusorganina ühtlasi kohustus järgida rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid nõudeid.

Seetõttu tuleb hinnata kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suurust EIK praktika järgi

nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri

inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs

Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta,

vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Antud

seisukohta kinnitavad EIK lahendid asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia.

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 467 päeva, millest 58 päeva kambrites, kus pinda ühe

kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem, 150 päeva kambrites, kus pinda ühe kinnipeetava

kohta oli 2,5-3 m2 ja kambrites pindalaga ühe inimese kohta alla 2,5 m2 viibis kaebaja 259

päeva.

Vaidlust ei ole selles, et kuna kaebaja oli vahistatu staatuses, hoiti teda vaidlustatud perioodidel

23 tundi lukustatud kambris. Samas ei ole kaebaja väitnud, et talle ei tagatud igapäevast 1-tunni

pikkust jalutuskäiku vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-le 2.

Vastustaja tegevus 58 päeva osas, mil kaebajale oli tagatud kambripinda 3 m2 või rohkem, ei

olnud õigusvastane, kuna selline pind ületas kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab

EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik

õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, kaebajale oli

tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei

saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja kahjunõue nimetatud 58

päeva osas jääb rahuldamata.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada kahju hüvitamise põhimõtteid ja vastutuse

piiravaid asjaolusid (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1), kusjuures arvestada tuleb ka

hüvitise väljamõistmise õiglust. 259 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, koos

sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m2. Seega rikuti kaebaja suhtes

õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 4 eurot päeva kohta,

seega kokku 1036 eurot. 150 päevast perioodi, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühele

kinnipeetavale oli tagatud põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, tuleb pidada

õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga,

mistõttu on põhjendatud välja mõista 3 eurot päeva kohta, seega kokku 450 eurot. Arvestades

eeltoodut tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista Tallinna Vanglas kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju rahalise hüvitisena kokku 1486 eurot.

Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudes märkinud, et talle oleks ka muude

kinnipidamistingitustega peale ebapiisava kambripinna tekkinud mittevaralist kahju. Samuti ei

ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele

või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele kannatustele. Seega on kaebajal

selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus VangS § 11 lg 8 kohaselt ning kohus

jätab kaebuse selles osas läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel.

Viivise nõue oleks põhjendatud olukorras, kus kohustatud isik on oma kohustuse täitmisega

avalik-õiguslikus suhtes viivitanud ning maksnud raha välja hilinemisega või on pidanud isiku

raha alusetult kinni. Samuti peaks kaebajale sellise viivituse tagajärjel olema tekkinud varalist

kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Käesoleval juhul kaebajale sellist kahju tekitatud ei ole.

Viivise tasumist õiguskaitsevahendina riigivastutuse seadus ette ei näe.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistamist osas,

millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Kuzminski kasuks

välja hüvitise summas 1482 eurot ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult

rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt arvestas halduskohus ebaõigesti põrandapinna arvestamisel

kambri üldpindalast WC aluse pindala välja. VSkE § 7 lg 1 alusel on kambris sees olev WC

kambri osa. Kambris olev WC suurendab kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi.

Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Halduskohtu otsusest ei selgu, miks kohus peab mööblit eluruumi oluliseks osaks, kuid WC-d

mitte ehkki mõlemad on sätestatud VSkE § 7 lg-s 1 kambri sisustuse elementidena. WC pinna

üldpinna hulka arvutamise korral oli A. Kuzminskile tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud

päevadel vähemalt 2,58 m2. Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust

ja tagas kaebajale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega ei rikkunud vangla siseriikliku õiguse

norme, mistõttu on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest ja vastustajalt mittevaralise kahju

väljamõistmine on põhjendamatu ja õigusvastane.

Halduskohus arvestas EIK praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis

välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK

art 3 rikkumiseks. Halduskohus ei põhjendanud, miks vastustaja pidanuks EIK-i seisukohti

siseriiklikust õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku ruumi

küsimuses ei ole olnud järjepidevad.

Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Inimõigustel

on ajas dünaamiline iseloom ja EIÕK-i tuleb tõlgendada elava instrumendina. Eestis kuni

31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära ei saanud selle kehtestamise ajal pidada

Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli

põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades reaalne

kinnipeetavale tagada. Arvestades seda, et vangistustingimusi hinnatakse kogumis, ei riku ka

täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema õigusi.

Eesti riik sai 2013 teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK

rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla

viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2

põrandapinda. Ehitatud on kaks uut vanglat, vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil

A. Kuzminski viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda.

Eesti riik ei olnud tegevusetu ja astus konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK

praktikaga. Halduskohus ei põhjendanud, miks need asjaolud vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamisel arvestatavad ei ole.

Halduskohus ei ole ka põhjendanud, miks kõik muud õigused, mis olid kaebajale tagatud, ei

kompenseeri ega tasakaalusta vähest põrandapinda. Vangistustingimused ei saanud ületada

nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel. Halduskohus jättis tuvastatud asjaolud kogumis hindamata ega kaalunud iga asjaolu

osatähtsust. Halduskohtu otsuses puuduvad põhjendused mismoodi tekitas olukord, kus

kaebaja viibis, talle valu ja kannatust, mis kohtupraktikas on kujunenud alandava kohtlemise

tagajärjeks. Seetõttu rikkus halduskohus põhjendamiskohustust, mille tõttu ei ole kohtu

siseveendumuse kujunemine jälgitav.

6. A. Kuzminski leiab vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

Vastuse kohaselt ei jaga kaebaja vastustaja seisukohta, et WC alust pinda ei tule kambri

pindalast maha arvata. Apellatsioonkaebusest nähtub, et ka vastustaja leiab, et kambris asuv

WC on eraldi ruum, mistõttu ei ole põhjendatud WC aluse põrandapinna arvestamine kambri

pindala hulka.

Eesti riik pidi teada saama inimõiguste rikkumisest hiljemalt 05.03.2004, mil võeti vastu

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) 2004. a raport, kust tuleneb komitee soovitus tõsta vangide elamispinna

suuruse miinimumnõue 4 m2 peale.

Kuigi saab nõustuda, et Eesti Vabariik on astunud samme vanglates ülerahvastatuse vähenda-

miseks, ei muuda see olematuks kaebaja õiguste rikkumise fakti. Vastustajal on võimalused

vähendada ruumipuudusest tulenevaid kannatusi näiteks kinnipeetavate rohkema väljas

viibimisega, mida vastustaja teinud ei ole. Seega oli vastustaja tegevusetu ja käitus süüliselt.

MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Ringkonnakohus määras 17.06.2016. a määrusega vaadata vastustaja

apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses.

Samas määruses andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse esitada kohtule kaebuse esitamise

tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus ning Tallinna Vanglal esitada kaebaja kaebuse

esitamise tähtaja ennistamise taotluse saabumisel sellele omapoolne seisukoht.

Ringkonnakohus leidis, et kinnipeetav või vahistatu peab kohtusse pöörduma hiljemalt 30

päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja

möödumisest. Kaebajal tuli kaebus halduskohtule esitada hiljemalt 20.06.2014, kuid kaebaja on

kaebuse halduskohtule esitanud 15.10.2014. Seega on kaebus esitatud halduskohtule

mittetähtaegselt.

8. Kaebaja esindaja esitas ringkonnakohtule kaebetähtaja ennistamise taotluse, kus märgib, et

ta oli kuni ringkonnakohtu 17.06.2016. a määruse saamiseni seisukohal, et kaebus esitati

tähtaegselt. Tallinna Vangla tegi otsuse 30.09.2014 ja kaebaja esitas kaebuse kohtule

15.10.2014, kuigi HKMS § 47 lg 3 alusel oli tal aega kohtusse pöörduda kuni 30.09.2015.

Kaebajale ja tema esindajatele ei olnud selge, kas kaebuse esitamisel tuleb lähtuda RVastS § 18

lg-st 2 või HKMS § 47 lg-test 2 ja 3. Eksimus, mille tõttu kaebaja ei saanud aru kaebetähtaja

arvestamisest, on käsitletav mõjuva põhjusena. Lisaks tingis kaebetähtaja ületamise üldtuntud

asjaolu, et vastustaja ei ole võimeline kinnipeetavate kahju hüvitamise taotlusi tähtaegselt

lahendama, kuid lahendab need siiski tähtaega rikkudes. Vastustaja ei teatanud kaebajale, et

menetlustähtajast kinni pidamine on võimatu, rikkudes sellega haldusmenetluse seaduse

(HMS) §-s 41 sätestatut. Olukorras, kus vastustaja on tähtajaks lahendamata taotlused hiljem

lahendanud, võis kaebaja põhjendatult arvata, et kohtusse pöördumiseks tuleb ära oodata

vastustaja sisuline seisukoht tema taotluse kohta.

9. Tallinna Vangla leidis, et kaebaja esindaja vandeadvokaat D. Piskunov ei ole esitanud

põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise. Kaebajat on kahjunõude

esitamise hetkest peale esindanud õigusteadmisi omavad isikud, kes pidid teadma või vähemalt

neil olid olemas kõik võimalused endale selgeks teha kaebetähtaeg. Isegi kui riigivastutuse

seaduse ja halduskohtumenetluse seadustiku erinev regulatsioon kaebaja esindajale segadust

tekitas, olid selgitavad Riigikohtu lahendid hõlpsalt leitavad ning põhjendus ei õigusta

kaebetähtaja ennistamist.

Vastustaja ei teavitanud kaebajat tema taotluse tähtaegselt lahendamata jätmisest ja

lahendamise eeldatavast ajast, kuna ei pidanud otstarbekaks kulutada täiendavat ressurssi

teavitamistele ning tõenäoliselt ei oleks teavitamine tekkinud olukorda kaebetähtaegade

tõlgendamise osas muutnud.

10. Ringkonnakohus lahendab esmalt A. Kuzminski taotluse kaebuse esitamise tähtaja

ennistamiseks (I), seejärel lahendab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (II) ning võtab

seisukoha menetluskulude jaotuse osas (III).

I

11. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks tuleb

rahuldada ja lugeda, et kaebus esitati halduskohtule õigeaegselt. Ringkonnakohus tugineb

Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-64-16, kust tuleneb, et kuigi

RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon, ei pruukinud

olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid, kaebetähtaja kulgema

hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge. Seetõttu võis kaebaja vastustaja vastust oodates

ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii

kaebajale kui ka tema esindajale. Eeltoodu tõttu ennistab ringkonnakohus A. Kuzminski

halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja ja loeb, et hüvitamiskaebus Tallinna Vangla vastu

esitati halduskohtule tähtaegselt.

II

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 29.05.2015. a otsus muutmata.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tualeti ja mööbli alla jäävat pinda ei

saa kambri põrandapinna suuruse määramisel arvesse võtta. Ringkonnakohus möönab, et antud

küsimuses on kohtupraktika olnud erinevatel seisukohtadel. Riigikohus on oma lahendites

leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vangla kambrites tuleb

kambris oleva WC alune pind ja mööbli alune pind arvasse võtta (RKHKo nr 3-3-1-43-16, 3-3-

1-16-16, 3-3-1-21-16). EIK on viimases kambripinda puudutavas otsuses selgelt öelnud, et

kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata

tualettruumi pindala (EIKo Muršic/Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus leiab, et lähtuda

tuleb EIK lahendist ja seega ei saa nõutava minimaalse põrandapinna arvestamisel WC alust

pindala arvesse võtta. EIK praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda

arvesse võtmata peab kinnipeetava kasutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või

soovitavalt vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene,

et kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata

pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega ühtib

ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ka mööbli alla jäävat pinda ei saa arvestada kambri

põrandapinna hulka.

14. Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada

kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda, kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 sätestas,

et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja

kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 kui ka PS §-dest

10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja

EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust

alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on

halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.

15. EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega

kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks

(RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja

60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla

3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates

tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada

(EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi

keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on

neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia,

pd 151153). 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise

välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna

piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus

(nt EIKo 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 –

Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad

asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid

lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic

vs. Horvaatia, p-d 130, 138).

16. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja sai seetõttu kambrist väljaspool

liikuda vaid ühe 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool

kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik

vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2

põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise

ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3

m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse

alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestvus

(RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et kaebaja viibis

Tallinna Vanglas 259 päeva kambrites, kus tema kasutada oli vähem kui 2,5 m2 põrandapinda.

150 päeva viibis kaebaja kambrites, kus ta sai kasutada põrandapinda vahemikus 2,5-3 m2.

Kuna muude kinnipidamistingimuste osas jättis halduskohus kaebuse läbi vaatamata ja seda

asjaolu vastustaja apellatsioonkaebuses vaidlustanud ei ole, lahendab ringkonnakohus vaid

ebapiisava kambripinna tagamisega seotud vaidlust.

17. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Vangla väidetega, et inimõigustel on dünaamiline

iseloom ja teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIK on juba

11.02.2010. a otsuses Salakhudtinov/Venemaa selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind on

iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi ka Eesti Vabariik teadma EIK praktikat ja võtma

tarvitusele asjakohased meetmed rikkumise kõrvaldamiseks. Samuti ei ole arvestatavad

vastustaja väited, et kui Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK

praktikas EIÕK rikkumiseks, astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla

viimiseks. Eesti riigi tegevus pärast 2013. a ei mõjutanud enam kaebajale kohaldatud

kinnipidamistingimusi kui ta viibis Tallinna Vanglas perioodidel 04.04.2011-07.10.2011 ja

15.03.2012-19.12.2012. Seega ei muuda Eesti riigi tegevus pärast 2013. a vastustaja varasemat

käitumist seaduspäraseks.

18. Kaebaja ei ole küll pöördunud vastustaja poole seoses väidetava ruumipuudusega, kuid

tuleb märkida, et vastustaja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et vanglal ei olnud ajal, mil

A. Kuzminski Tallinna Vanglas viibis, võimalik talle tagada rohkem pinda. Seetõttu ei oleks

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal tekitatud kahju ära

hoida (RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).

19. EIK on oma lahendites leidnud, et liikmesriigi kohtud võivad arvestada hüvitise

määramisel kohaliku õigustraditsiooni ning riigi elatustaset, samuti riigisisese õiguskaitse

paremat kättesaadavust, esitades selle kohta piisavad põhjendused ( nr 42119/04:

Fristov/Venamaa, p 31; Mets/Eesti, p 31). Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma

kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki

asjaolusid hinnata kogumis (RKHKo 3-3-1-38-13, p 21). Halduskohus on märkinud, et

hüvitise määramisel lähtub ta kahju hüvitamise põhimõtetest, vastutust piiravatest asjaoludest

(RVastS § 13 lg 1) ja hüvitise väljamõistmise õiglusest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega kaebajale hüvitise määramise osas, ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata

(HKMS § 201 lg 4). Ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

halduskohtu järelduste ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi Riigikohus on

rõhutanud, et kohtud ei saa tuletada senisest hüvitiste määramise praktikast jäiku

päevamäärasid ja arvestada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 3-3-1-42-15, p

25), ei ole viidatud seisukoht aluseks halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise

ümberarvutamiseks. Halduskohus on ka ülejäänud osas põhjendanud kinnipidamistingimustega

seonduvat ammendavalt ning ringkonnakohus tugineb ka nendele halduskohtu otsuse

põhjendustele (HKMS § 201 lg 4).

III

20. Kuna kaebaja vabastati riigilõivu tasumise kohtusest kaebuse esitamisel ja Tallinna Vangla

oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

ning pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks, siis asjas

menetluskulud puuduvad ja poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Einar Vene

Agu Timmi