3-16-4/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.02.2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-4

Haldusasi

Rait

Aidla

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja Rait Aidla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Rait Aidla

Vastustaja – Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse lisadena esitatud

voldikud soodustuste võimaldamise kohta.

2. Jätta Rait Aidla ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 21.04.2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.02.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rait Aidla esitas seoses mittenõuetekohaste kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglale

kahju hüvitamise taotlused (tl 16-17p) ja (tl 20-21p), mis registreeriti 16.10.2015 ja

19.10.2015. 05.11.2016 registreeriti Tallinna Vanglas R. Aidla kahju hüvitamise taotluste

täiendused (tl-d 19 ja 23).

2. Tallinna Vangla jättis 17.12.2015. a vastuskirjaga (tl 27-30p) kahju hüvitamise taotlused

perioodide osas 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015, 04.02.2015–04.03.2015,

20.03.2015–08.04.2015, 08.07.2015–17.08.2015 ja 02.09.2015–30.09.2015 osas rahuldamata.

3. R. Aidla esitas 03.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis mittevaralise

kahju hüvitamist summas 1500 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas

perioodidel 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015, 04.02.2015–04.03.2015,

20.03.2015–08.04.2015, 08.07.2015–17.08.2015 ja 02.09.2015–30.09.2015. Kaebuse kohaselt

tuli tal viibida kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², kambrites oli

ebapiisav kunstlik valgustus ja ventilatsioon, kaebaja silmanägemine halvenes, kambrites oli

suvisel ajal palav, kambrid olid niisked, sest kuumal ajal tuli kinnipeetavatel ennast kambris

igapäevaselt pesta, mistõttu tekkis kambritesse rooste ja hallitus, kambris ei olnud piisavalt

istumisvõimalust, duši sai kasutada vaid kord nädalas, lähedastele sai teha vaid 5-minutilisi

telefonikõnesid, ei võimaldatud spordisaali kasutamist, kambrites olnud lülititest sai voolu,

kambris oli aasia tüüpi WC, duširuumis ei olnud privaatsus tagatud, raamatukogu sai kasutada

vaid kuus korra. Kaebaja märgib, et ta oli eelnimetatud puudustega seoses suuliselt pöördunud

vangla poole. Kirjaliku pöördumise vajadusest ei olnud kaebaja enda väitel teadlik.

4. Tartu Halduskohus tagastas 13.01.2016. a määrusega kaebuse silmanägemise

halvenemise, kambri akna ette paigutatud metallplaadi ja raamatukogu kasutamise sagedusega

tekitatud kahju puudutavas osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu,

kuna vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes ei olnud kaebaja selliseid asjaolusid välja

toonud.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 21.04.2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt Rait Aidla kasuks välja hüvitise 169,50 eurot. Halduskohus märkis, et asjas ei ole

vaidlust selles, et kaebaja viibis perioodidel 09.07.2013–18.12.2013, 29.12.2014–28.01.2015,

04.02.2015–04.03.2015,

20.03.2015–08.04.2015,

08.07.2015–17.08.2015

ja

02.09.2015–30.09.2015 Tallinna Vanglas. Kaebaja oli kuni 04.09.2015 vahistatu režiimil,

misjärel ta paigutati vastuvõtuosakonda. Seega kogu nimetatud aja viibis kaebaja režiimil, kus

tal täiendavaid liikumisvõimalusi peale ühetunnise jalutuskäigu värskes õhus ei olnud.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt ei nõustunud halduskohus kaebaja

seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv

põrandapind. Kambris asuvat tualetti halduskohtu arvates kambri põrandapinna määramisel

arvesse ei saa võtta. Kaebaja sai väljaspool kambrit liikuda eeskätt igapäevase tunniajase

jalutuskäigu ajal. Halduskohus märkis, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks

töötanud või õppinud. Halduskohtu hinnangul oli käesolevas asjas EIKi praktikast tulenevalt

alla 3 m² suurune põrandapind isiku kohta kambris inimväärikust alandav, sest vähesest

isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega

leevendada. Kokku oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m² Tallinna Vanglas viibides 113

päeval.

Sportimisvõimaluste puudumise osas leidis halduskohus, et kuna vahistatule ning

vastuvõtuosakonnas viibijale ei ole sportimisvõimalust ette nähtud, siis ei pidanud vangla

sellel perioodil kaebajale sportimisvõimalusi tagama. Kaebajale oli tagatud võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks kambris ning igal päeval ühe tunni vältel värskes õhus

liikumisel. Ebapiisava valgustuse esinemine kambris ei olnud halduskohtu hinnangul

tõendatud, sest vastustaja andmetel oli igas kambris kaks laepirni võimsusega 75W, tualetis

üks lamp võimsusega 60W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40W. Lisaks kunstlikule

valgustusele oli kambris ka loomulik valgustus akna kaudu. Samuti ei olnud halduskohtu

hinnangul tõendatud kaebaja väited ebapiisava ventilatsiooni kohta. Vastustaja andmetel oli

kambrites, kus kaebaja viibis, osaliselt avatav aken, sundventilatsioon ja keskküte. Lisaks

sellele oli võimalik küsida kambrisse ventilaatorit. Halduskohus leidis, et tal ei ole alust seada

vangla esitatud andmeid kahtluse alla. Ka dušši tagamise osas ei tuvastanud halduskohus

vastustaja tegevuses õigusvastasust. Kaebajale oli tagatud üks kord nädalas vähemalt 20-

minutiline dušš, nagu vangistusseadus ette näeb. Samuti ei olnud vastustaja kaebaja õigusi

rikkunud ka seoses kambris istekoha ning telefoni kasutamise võimaluse tagamata jätmisega.

Halduskohus asus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese

isikliku ruumi tõttu inimväärikuse alandamisega olid käesoleval juhul täidetud. Kahju hüvitise

suuruse määramisel arvestas halduskohus, et vastustaja ei olnud rakendanud meetmeid

isikliku ruumi puuduse leevendamiseks. Samas ei tuvastanud halduskohus, et oleks esinenud

muid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Halduskohus pidas

põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja hüvitis 1,50 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik

ruum oli alla 3 m² ehk 113 päeva eest 169,50 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada osas, millega halduskohus

rahuldas kaebuse osaliselt. Vastustaja leiab, et halduskohus on kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme ja kohtupraktikat, mis on viinud vale otsuse tegemiseni. Vastustaja

leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

vaidlustamiseks puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi enne, kui EIK

tegi 2013. a T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse.

Lisaks sellele on vastustaja seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti maha arvutanud isikliku

ruumi arvestamisel kambri üldpinnast WC pindala. Selle tulemusel on halduskohus lähtunud

otsuse tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vangla

kambrites tagatud. Kuna halduskohus on ebaõigesti arvestanud kambri põrandapinnast WC

aluse pinna välja, on kohus ebaõigesti tuvastanud, et kaebajale oli 113 päeval tagatud

põrandapinda vähem kui 3 m² isiku kohta. Samuti on kaebajale tagatud kambripind jäänud

alla 3 m² vaid 0,12 või 0,02 m² võrra. Arvestades perioodi lühiajalisust ning vaheldumist

perioodidega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda üle 3 m², ei ole kaebajale kaasnenud

kannatusi sellel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja heaolu ei

oleks ka saanud 3 m² suuruse miinimumnõude täitmise korral olla oluliselt suurem. Esimese

ja teise üksuse kambrite osas, kus kaebaja viibis, on selgunud täiendavate asjaoludena, et

suvekuudel võimaldati perioodil 03.06.2013–01.09.2013 ja 01.06.2015–31.08.2015 kord

nädalas kinnipeetavatel hommikul ja õhtul täiendavalt viibida tund aega värskes õhus. Samuti

anti suvekuudel igasse kambrisse ventilaator ning üks kord nädalas igale kambris viibinud

isikule 1,5 liitrit mineraalvett. Seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada

väheintensiivseks.

7. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

millega vaidlustab halduskohtu otsuse osaliselt. Kaebaja arvates on halduskohtu poolt välja

mõistetud hüvitis väiksem, kui EIKi praktika seda ette näeb. Samuti on halduskohus kaebaja

arvates jätnud ebaõigesti talle välja mõistmata hüvitise perioodide eest, mil ta viibis

kambrites, kus oli ruumi ühe isiku kohta vahemikus 3-4 m². Kaebaja leiab, et halduskohus on

jätnud võtmata seisukoha tema väite osas, et duširuumis puudus privaatsus. Samuti on

halduskohus jätnud tähelepanuta kambri temperatuuri.

8. Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja inimväärikust alandatud ei ole. Samuti ei nõustu ta

kaebajaga, et isiklik ruum kambris alla 4 m² on inimväärikust alandav. Paljudes vaidlustes ei

ole EIK pidanud isiklikku ruumi vahemikus 3-4 m² inimväärikust alandavaks. Vastustaja ei

nõustu kaebaja seisukohaga, et talle välja mõistetud hüvitis on ebaproportsionaalselt väike.

Vastustaja hinnangul on kaebajale välja mõistetud hüvitis tervikuna õigusvastane.

9. Kaebaja ei ole vastustaja apellatsioonkaebusele vastust esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Halduskohus rahuldas R. Aidla kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja

hüvitisena 169,50 eurot. Halduskohus asus otsuses kokkuvõtvalt seisukohale et kaebaja

viibis kokku 113 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem kui 3 m² põrandapinda, millises

osas olid kaebaja kinnipidamistingimused alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane ning

rikutud on EIK poolt välja toodud 3 m² nõuet. Samas leidis kohus, et ülejäänud perioodidel

viibis kaebaja olukorras, kus põrandapinda ühele isikule oli kambris vähemalt 3 m², millises

osas ei saa vastustaja tegevust pidada õigusvastaseks ja selle perioodi osas jäi kahju

hüvitamise nõue rahuldamata. Seega kokku 113-l päeval pidas halduskohus kaebaja

kinnipidamistingimusi väärikust alandavateks ning asjaolusid kogumis hinnates leidis

halduskohus, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista 113 päeva eest 169,50 eurot.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebustes väidetule märgib

ringkonnakohus järgmist.

11. H

alduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 27), et

tualettruumi pinda ei saa arvata kambri pinna hulka. Vastustaja arvates kohaldas

halduskohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui jättis WC pindala kambri

põrandapinna arvutamisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja

seisukohaga. EIK suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia,

p-d 114, 149) selgitanud, et kambri pindalast tuleb enne kogupindala jagamist seal

viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala. Eelnevat arvestades asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambri üldpinnast

välja, millist põhimõtet on ka halduskohus vaidlustatud otsuses põrandapinna suuruse

arvutamisel õigesti järginud.

12. Samuti leidis halduskohus põhjendatult, et vangla tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes

VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus

järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIKi pädevuses. Seega on halduskohus põhjendatult

lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt

esile toodud kriteeriumidest, s. h on minimaalse põrandapinna standardina võetud

lähtepunktiks, et mitmekohalistes kambrites peab isiku kohta olema minimaalselt 3 m²

põrandapinda. Sarnast seisukohta on viimati väljendanud EIK 20.10.2016. a otsuses (nr

7334/13: Muršić/Horvaatia, p 110). Ka Riigikohus selgitas, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18

ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused

lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-

42-15, p-d 13-15). EIK on veel selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest

nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama

kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev

jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid

võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on

tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning

kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; nr

2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134,

138-139). Samuti on oluline kohtlemise kestus (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-

16, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika) ning hinnata tuleb, millised olid konkreetse kaebaja

liikumisvõimalused ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 44). Ruumi

kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema kumulatiivselt ja aktsepteeritavad

võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (nr 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole

ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (nr 5747/10: Jevšnik/Horvaatia, p 23). Seega

tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuli kohtul hinnata, milline oli

kinnipeetava liikumisvõimalus ja millised oli muud kinnipidamistingimused vaidlusalusel

perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuses asjakohaselt hinnanud kaebaja

kinnipidamistingimusi, s. h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiimi ning seda, kas

kaebajale olid tagatud väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused, põhjendades selle

kaudu EIK poolt välja toodud 3 m² nõude rikkumist ja vastustaja tegevuse õigusvastasuse

tuvastamist. Eelnevat arvestades on põhjendamatu vastustaja väide, et otsuses puuduvad

põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m² ja kuidas viis aeg, millal kaebajale oli tagatud

vähem isiklikku pinda kambris, kogumis rikkumise tuvastamiseni.

13. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja teatas esitatud apellatsioonkaebuses täpsustavalt, et

kaebajal oli nii 2013. a kui ka 2015. a suvel lisavõimalus täiendavalt väljaspool kambrit

liikuda, kuna vangla võimaldas suvekuudel kord nädalas hommikul või õhtul

kinnipeetavatele lisaks veel ühe tunniajase värskes õhus viibimise, samuti anti suvel igasse

kambrisse lisaventilaator ning kord nädalas igale kambris viibinud kinnipeetavale 1,5 liitrit

mineraalvett. Ringkonnakohus võtab vangla apellatsioonkaebuse lisana esitatud kirjalikud

materjalid suvekuudel kinnipeetavatele lisasoodustuste võimaldamise kohta asja materjalide

juurde.

Vahistatu staatuses olnuna viibis kaebaja Tallinna Vanglas lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja

§ 93 lg-st 5 ööpäev läbi lukustatud kambris, v. a siis, kui ta käis tund päevas värskes õhus

jalutamas. Kinnipeetava staatuses vastuvõturežiimil viibis kaebaja suletud kambrites

tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. Kuigi VSkE § 8 lg-st 1 tulenevalt peab

kinnipeetaval olema oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega vähemalt 4 tundi,

sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lg-s 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu

hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et

kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune

jalutuskäik värskes õhus. Vastustaja poolt esitatud täiendavatel andmetel võimaldati kaebajale

ka ajavahemikel 03.06.201301.09.2013 ning 01.06.2015-31.08.2015 kord nädalas täiendav

tunniajane viibimine värskes õhus. Kaebaja ei ole vastustaja sellekohaselt täiendavale

selgitusele vastu vaielnud, kuigi ta sai vangla apellatsioonkaebuse vastamiseks kätte

31.05.2016 (tl 90). Samas puudutab vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendav

info kaebaja osas sisuliselt üksnes kaebuses välja toodud perioodil 09.07.201318.12.2013, sest

ülejäänud kaebuses väljatoodud perioodide ja aastate 2014 ning 2015 osas halduskohus

põrandapinna osas vangla õigusvastast tegevust ei tuvastanud. Võttes arvesse, et lisatund

jalutuskäiku väljaspool kambrit võimaldati vaid kord nädalas, siis saanuks kaebaja lisaks

kambrist väljas olla nimetatud ajaperioodi jooksul kokku maksimaalselt 4-5 tundi, mida ei saa

ringkonnakohtu hinnangul pidada piisavaks, et kompenseerida kambri ülerahvastatusest

tingitud negatiivseid mõjutusi. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et eeltoodu ei anna veel

alust asuda teistsugusele seisukohale kui asus halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja

kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisel. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja

väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane

halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul

ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega

arvestada.

14. Vastustaja väitel ei ole kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud ühtegi pöördumist

seonduvalt kinnipidamistingimustega. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1

eesmärgiks ei ole perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste

õiguskaitsevahendite kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju

kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise

käigus kontrollida. Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära

hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist

välistada või kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.1).

Seega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette

heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud

või selle ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla

üldist ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks ka esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine ilmselt aidanud kahju ära hoida või vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus

nr 3-3-1-42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus

nr 3-3-1-16-16, p 14). Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada

(Riigikohtu 27.05.2016. a otsus nr 33-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus leiab, et kuna

vastustaja on asjas läbivalt seisukohal, et kaebajat on kinni peetud õiguspärastes tingimustes,

siis ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda

tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju

hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval

juhul täidetud. Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et käesolevas asjas ei saa

kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita ega kahjunõude

lahendamisel arvestada.

15. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitisena

169,50 eurot 113 päeva eest, märkides otsuses, et RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse

mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi

ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus

teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kuna halduskohus ei tuvastanud

asjas muid vanglapoolseid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi

vähesuse, mõistis kohus kaebajale hüvitisena välja 169,50 eurot, s. o 1,50 eurot iga päeva

eest, mil kaebaja isiklik ruum kambris oli alla 3 m2.

Kaebaja palub apellatsioonkaebuses jätkuvalt välja mõista suurem hüvitis e. analoogne hüvitis

EIKi poolt Tunis vs. Eesti väljamõistetud hüvitisega (umbes 10 eurot päeva eest).

Ringkonnakohus märgib, et võimaliku mittevaralise kahju ulatuse otsustab kohus oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu

30.01.2012. a otsus nr 33-1-78-11, p 15). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega hüvitise suuruse määramisel arvestatud asjaolude osas ning peab

lõppjäreldusena halduskohtu poolt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitist summas 169,5

eurot mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks, arvestades muuhulgas ka seda, et kõigist

kaebaja poolt kaebuses välja toodud ja väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega

ajavahemikest osutus õigusvastaseks üksnes väga väike osa e. kokku 113 päeva 2013. aastal,

kusjuures kõige pikem järjestikune periood alla 3 m2 suuruses kambris (kinnipeetava kohta)

viibimisel oli 27 päeva ajavahemikul 12.07.2013 – 07.08.2013. Ülejäänud perioodid olid

väiksema kestusega ja vaheldusid perioodidega, kus kaebajal oli kambris isiklikku ruumi üle 3

m2 ning alates 29.11.2013 kuni 30.09.2015 ei ole vangla kinnipidamistingimused olnud

kambripinna suuruse mõttes kaebaja suhtes õigusvastased. Samuti oli viidatud 113-l päeval

kõrvalekaldumine 3 m2 suurusest miinimumpinnast kinnipeetava kohta kambris

tegelikkuses väga väike - vaid 0,17-0,37 m2 (vastavalt 2,83 m2 ja 2,63 m2 puhul). Samas oli

asja materjalidest ja vastustaja selgitustest nähtuvalt Tallinna Vangla kambrites, milles kaebaja

viibis, osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu

tagas kambris ka loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite

laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal

olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites ka sundventilatsioon ja nõutava

temperatuuri kindlustas neis keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja

viibis, oli olemas ka magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks

võimaldati kinnipeetavatele duši kasutamist ja voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

Igal kinnipeetaval oli kambris ka oma voodikoht ja voodivarustus (padi, tekk, madrats ja

voodipesu). Kaebajale oli vanglas tagatud ka mõningane meelelahutus, infovajaduse

rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised ja

pikaajalised kokkusaamised). Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga

esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste

rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Toitlustamise kolm

korda päevas tagas vangla ja nagu juba varem märgitud, võimaldati kaebajale iga päev

värskes õhus ühe tunni pikkust jalutamist ning suvekuudel ühte täiendavat jalutuskorda

nädalas.

Eeltoodust lähtudes ja silmas pidades asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud

summa oleks kohane ka konkreetse riigi olusid, s. h ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja

õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes, arvestades, ei pea

ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu poolt kaebajale välja mõistetud hüvitisesummat

suurendada. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul sellise hüvitise määramisel silmas pidada,

et kaebajale kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise suurus ei oleks suurem,

kui on kehtiva kohtupraktika pinnalt välja kujunenud kinnipeetava alusetult kartseris viibitud

aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on kinnipeetavate

õiguste riive oluliselt suurem võrreldes sellega, kui tal jääb kambris miinimumpõrandapinnast

sajakonna päeva jooksul puudu 0,17-0,37 m2.

16. Mis puudutab kaebaja väidet, et talle oleks tulnud hüvitis välja mõista ka selle aja eest,

kui tal oli kambris ruumi 3-4 m2, siis ka see väide ei anna käesoleval juhul alust kaebaja

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks. Nimelt on

kehtivas kohtupraktikas sedastatud, et asjades, kus isiklik ruum kambris jääb ühe kinnipeetava

jaoks vahemikku 3-4 m², saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku

olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nr

42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 139).

Käesolevas asjas ei ole peale põrandapinna vähesuse muude kinnipidamistingimuste osas

vanglapoolseid rikkumisi tuvastatud, mistõttu on ringkonnakohus eelnevat arvestades

halduskohtuga samal seisukohal, et kaebuses märgitud ülejäänud ajavahemike osas, mil

kaebajale oli tagatud kambrites isiklikku ruumi üle 3 m², puudub alus lugeda vastustaja

tegevus õigusvastaseks ja seega puudub alus nimetatud ajavahemike eest kaebajale ka

täiendavat hüvitist välja mõista.

17. Vastuseks kaebaja väitele, et halduskohus ei ole tema kaebuse lahendamisel arvestanud

asjaoluga, et duširuumis puudus privaatsus ja suvel oli kambrites kõrge temperatuur

(väidetavalt üle 30 kraadi), märgib ringkonnakohus, et nimetatud väidete paikapidavust ei ole

kaebaja kuidagi tõendanud ning ka asja materjalide pinnalt ei ole võimalik kaebaja

sellekohaste väidete tegelikkusele vastavust jaatada. Tallinna Vangla on juba oma vastuses

kaebaja kahju hüvitamise taotlusele sellekohased väited ümber lükanud, selgitades, et

kambrites oli olemas osaliselt avatav aken, mis võimaldas kambreid suvel paremini

ventileerida ja lisaks sellele oli kambrites ka sundventilatsioon. Kuumuse leevendamiseks

suveperioodil eemaldas vangla üldkasutatavatest koridoridest osa aknaklaase, hoidis kambrite

toiduluugid lahti ajal, kui kambri kinnipeetavad olid jalutamas, andis igasse kambrisse

ventilaatori, võimaldas kinnipeetavatele kord nädalas lisajalutuskäigu ning andis

kinnipeetavatele kambrisse ka täiendavalt mineraalvett. Eeltoodud vangla selgitusi

suvekuudel ette võetud täiendavatest tegevustest kambrites valitsevate tingimuste

leevendamiseks kinnitavad ka asja materjalide juurde võetud kirjalikud materjalid (voldikud

täiendavate soodustuste võimaldamise kohta 2013 ja 2015. aastal). Nagu juba

eelnevalt märgitud, ei ole kaebaja vangla sellekohaseid selgitusi ümber lükanud ja neid

arvestades ei ole usaldusväärne kaebaja väide, et suvekuudel oli tema kambris temperatuur

kindlasti üle 30 kraadi, mistõttu tuleks talle täiendav hüvitis välja mõista.

Ka väidetava duširuumis puuduva privaatsuse osas selgitas vastustaja, et Tallinna Vanglas olid

kinnipeetavatele tagatud reaalsed võimalused ennast duširuumis pesta, kuigi mingeid

erinõudeid õigusaktid kinnipeetavate pesuruumile või selle sisustusele ei kehtesta, mistõttu

lähtuti selle sisustamisel ja kasutamise võimaldamisel mõistlikkuse põhimõttest. Vastustaja

selgituste järgi oli vangla duširuumis ka tagatud seda kasutavate kinnipeetavate privaatsus nii,

et vangla territooriumil liikuvad isikud seal viibijaid ei näinud, mistõttu ei ole ei kaebaja ega

ka ükski teine kinnipeetav varasemalt pöördunud vangla poole seoses sellega, et nende

privaatsus võiks duširuumi kasutamisel kuidagi riivatud saada. Arvestades kaebaja poolt

vanglale esitatud hüvitamisnõude ning kohtule esitatud hüvitamiskaebuse sisu ja põhjendusi,

nõustub ringkonnakohus selle kaebaja väite õiguspärasuse ja tegelikkusele vastavuse

hindamisel pigem vastustajaga, et tegemist on ilmselt otsitud väitega, mille ainsaks

eesmärgiks on vanglalt võimalikult suure kahju hüvitise saamine selle kaudu, et taotlustes ja

kaebustes konstrueeritakse järjest vanglale etteheidetavaid tegusid selle järgi, millise sisuga

lahendeid EIK on Eesti kinnipeetavate poolt esitatud kaebuste puhul teinud ja milliseid

vanglate tegevusi või olusid õigusvastasteks ja hüvitist väärivateks pidanud (antud juhul viitas

kaebaja EIKi lahendile asjas nr 1574/13 Jaeger vs Eesti, mis puudutas Tartu Vanglat ja

kinnipeetava läbiotsimist trepikojas, kus oli läbipaistva klaasiga aken). Seega ei anna ka need

kaebaja väited alust tema apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja talle suurema hüvitisesumma

väljamõistmiseks.

18. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus nii kaebaja kui ka Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2016. a otsuse

muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused rahuldamata ja kaebaja oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ning Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes

riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel ehk seadusest tulenevalt, siis

puudub vajadus apellatsiooniastmes menetluskulude jaotamiseks.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/