1-15-10916/100 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-10916

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2017, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-15-10916

Kohtukoosseis

Pavel Gontšarov, Meelika Aava, Orvi Tali

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. jaanuari 2017. a määrus, millega

lõpetati kriminaalmenetlus aegumise tõttu Kärt-Ragnar

Kitse, Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu ja AS

Liviko suhtes

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör

Laura

Feldmanis

(e-post

laura.feldmanis@prokuratuur.ee) määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. jaanuari 2017. a määrus, millega lõpetati

kriminaalmenetlus Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu

süüdistues KarS § 400 lg 2 p 1 järgi ja AS Liviko süüdistuses KarS § 400 lg 4 järgi seoses

kuriteo aegumistähtaja möödumisega.

2. Saata kriminaalasi Harju Maakohtule kohtuliku menetluse jätkamiseks samas

kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtule saabus 28.12.2015. a kriminaalasi Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Riho

Maureri, Martin Penu süüdistuses KarS § 400 lg 2 p 1 järgi ja AS-i Liviko süüdistuses KarS §

400 lg 4 järgi.

29.01.2016. a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla. 08.12.2016. a Harju Maakohtu esimehe

määrusega taandati kohtunik Katre Poljakova kriminaalasja menetlusest.

1(12)

20.12.2016. a esitasid AS-i Liviko, Kärt-Ragnar Kitse ja Igor Grossevi kaitsjad Erki

Kergandberg, Elmer Muna ja Tanel Pürn taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 199

lg 1 p 2 ja § 200 alusel, s.o kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Riho Maureri ja Martin

Penu kaitsjad taotlesid 28.12.2016 esitatud kaitseaktides samuti kriminaalmenetluse lõpetamist

aegumise tõttu.

03.01.2017. a toimunud korraldaval kohtuistungil asus prokurör Laura Feldmanis seisukohale, et

29.01.2016.a koostatud kohtu alla andmise määrus on jõus ning katkestanud süüteo aegumise,

mistõttu puudub alus menetluse lõpetamiseks.

Maakohtu määrus

2. Harju Maakohus lõpetas 11.01.2017 määrusega kriminaalmenetluse Kärt-Ragnar Kitse,

Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu ja AS-i Liviko suhtes seoses aegumistähtaja

möödumisega. Maakohus leidis pärast poolte seisukohtade ärakuulamist, kirjalikult esitatud

argumentide uurimist, et asjas ilmnes kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning seetõttu tuleb

kriminaalmenetlus lõpetada.

Maakohtu kohtuniku hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, millisel põhjusel (alusel) on kriminaalasi

ühe kohtuniku menetlusest nö ära võetud ja üle antud arutamiseks teisele kohtunikule. KrMS §

18 sätestab, millises kohtukoosseisus arutatakse kriminaalasju esimese astme kohtus ning annab

võimaluse kaasata varukohtuniku ja varurahvakohtuniku, kuid ükski kriminaalmenetluse

seadustiku säte ei anna vastust ega vihjet, kuidas peab toimima, kui vahetub kriminaalasja

ainuisikuliselt arutanud kohtunik või kohtukoosseisust langeb välja rahvakohtunik ning

varukohtunikku (rahvakohtunikku) ei olnud varem kohtuistungile kaasatud. Peale kohtunik K.

Poljakova taandamist kriminaalasja oma menetlusse saanud maakohtunik nentis, et uuele

kohtunikule ei antud kriminaalasjas varasemalt tehtud kohtulahendeid, kuid lähtudes prokuröri ja

kaitsjate seisukohas sisalduvast informatsioonist, võib ometi järeldada, et kõrgemalseisev kohus

ei ole tuvastanud, et kohtu alla andmisel oleks tehtud vigu või oleks rikutud kriminaalmenetluse

norme ning kohtunik, kellele kriminaalasi üle anti, ei ole pädev hindama eelmise kohtuniku

määruse õiguspärasust. Kohtunik on seisukohal, et kriminaalasja menetlemine teise kohtuniku

poolt peab algama algusest peale ning otsustamaks, mida lugeda kohtumenetluse alguseks

arutatava probleemi valguses, ei oma eelmisele kohtunikule taandamisavalduse esitamise aeg

menetluslikku tähtsust.

Kohtunik on seisukohal, et kuivõrd tema on vastutav kriminaalasja menetlemise eest, siis on

tema otsustada, millised taotlused tõendite uurimise kohta, kui nende esitamist vajalikuks

peetakse, ta rahuldab, millised aga jätab rahuldamata. Seega ei ole varasemalt toimunud

eelmenetluses vastuvõetud otsustused uuele kohtunikule siduvad. Sellest võib aga järeldada

üksnes seda, et kui kriminaalasja menetlemine peab algama uuesti, siis alates eelmenetluse

staadiumist. Prokurör on oma seisukohas viidanud ka Riigikohtu praktikas väljendatud

seisukohale (3-1-1-104-13) selle kohta, et kriminaalasja kõrgemalseisva kohtu poolt esimese

astme kohtule uueks arutamiseks tagastamisel teises kohtukoosseisus korratakse kohtumenetlust

alates kohtulikust arutamisest, mitte kohtu alla andmisest. Kohtunik leiab, et toodud seisukoht ei

ole ülekantav käesolevas kriminaalasjas tekkinud olukorda. Viidatud lahendist saab järeldada, et

varasemate kohtuotsuste tühistamine ei olnud tingitud eelmenetlust reguleerivate

menetlusnormide rikkumisest, kuna vastasel juhul on raske ette kujutada, et Riigikohus oleks

asunud seisukohale, et kohtumenetlust korratakse ka siis alates kohtulikust arutamisest, kuna

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise eesmärgiks on varem aset leidnud rikkumiste

kõrvaldamine. Sellest tulenevalt leidis kohtunik, et osutatud lahendis väljendatud seisukoht

annab vastuse eraldivõetud kriminaalasja menetlussituatsioonile ning ei kohaldu käesolevas

kriminaalasjas.

Kohtunik on seisukohal, et lähtudes kehtiva kriminaalmenetluse seaduse regulatsioonist algab

kohtumenetlus süüdistatava kohtu alla andmisest ja jätkub kuni kohtulahendi jõustumiseni.

2(12)

Käesolevas kriminaalasjas kohtunikule üle antud toimik sisaldab süüdistusakti, muudetud

süüdistust ja Harju Maakohtu kohtuesimehe määrust eelmise kohtuniku taandamise kohta

kriminaalasja nr 1-15-10916 menetlemisest. Kriminaalmenetluse 10. peatüki sätted algavad §-ga

257 „Kohtu alla andmine“, mis käsib eelmenetluses alustada süüdistatava kohtu alla andmisest.

Kohtumääruse eelnevalt märgitu kohaselt on kohtunikul alust arvata, et kaitsjad taotletavad

süüdistusakti tagastamist, samuti on nad juba esitanud taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks

KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, mis juba iseenesest välistab isiku kohtu alla andmise. Seega,

lähtudes Riigikohtu antud juhistest, ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik kohtu alla andmise

võimalikkuse üle otsustada eraldi (enne) muude eelmenetluslike küsimuste lahendamist.

Lahendatav menetluslik probleem on seaduse tasandil reguleerimata, mistõttu tuleb tugineda

kohtupraktikale. Küsimusele, kas süüdistatava peab igal juhul kohtu alla andma kohtunik, kes

arutab kriminaalasja lõpuni, leidub vastus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist 3-1-1-69-

08, kus on asutud seisukohale, et KrMS § 257 lg 1 eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja

järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kohtunik on seisukohal, et viidatud

Riigikohtu lahendis on väljendatud üldine arvamus sellise menetlusolukorra osas, kus esimese

astme kohtus ei ole kriminaalasjas lõpplahendit tehtud. Lisaks sellele vajab märkimist, et

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud menetlusseaduse ühetaolise

rakendamise vajadust. Kuigi kohtunik nõustub prokuröri poolt väljendatuga, et esimese astme

lahendid ei ole kriminaalmenetluse õiguse allikaks, ei saa ometi normaalseks pidada olukorda,

kus ühe kohtumaja kohtunikud tõlgendavad seadust erinevalt ja selle tulemusena on tehtavad

otsustused kardinaalselt vastupidised. Kohtunikule on teada, et vähemalt kahes kriminaalasjas

(1-12-5792 ja 1-14-543) on kohtukoosseisu vahetumisel peetud vajalikuks anda isikud

teistkordselt kohtu alla. Seega ei ole ka arutatavas kriminaalasjas alust asuda teistsugusele

seisukohale ning süüdistatavad tuleb käesolevas kohtumenetluses uuesti kohtu alla anda.

Süüdistusakti kohaselt pandi kuriteod toime ajavahemikus 01.02.2011 kuni 09.02.2011.

Süüdistatavatele inkrimineeritavad kuriteod on II astme kuriteod. Vastavalt KarS §-le 81 lg 1 p 2

ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta

tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 85 lg

5 p 2 kohaselt kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses süüdistatava kohtu alla andmisega.

Sellest tulenevalt võib järeldada, et ajavahemikul, mil isikud on kohtu alla andmata, kuid

kohtueelse menetluse staadium on lõppenud, jätkub aegumistähtaja kulgemine. Riigikohtu

praktika kohaselt on sellele perioodile omistatud mõiste „maa ja taeva vahel ehk pädeva

menetlejata“. Just menetlussituatsiooni sellise ebamäärasuse likvideerimiseks peeti vastavalt

eelpool viidatud Riigikohtu seisukohtadele võimalikuks otsustada kohtu alla andmist eraldi ja

enne muude eelmenetluslike küsimuste lahendamist.

Eelnevast järeldub, et hetkest, mil eelmine kohtunik taandati arutatava kriminaalasja

menetlemisest ja niikaua, kui uus kohtunik ei ole andnud isikuid uuesti kohtu alla, kulgeb

aegumistähtaeg edasi. Nimetatud periood on samastatav selle perioodiga, mil kriminaalasi

saabus küll kohtusse, kuid kriminaalasja lahendamiseks määratud kohtunik (menetleja) ei ole

veel kohtu alla andmise määrust teinud. Asjaolu, et kõnesolev kriminaalasi asus füüsiliselt

kohtumajas ja seda arutama pädev uus kohtunik oli kriminaalasjas määratud, ei saa olla aluseks

lugeda aegumistähtaja katkenuks alates eelmise kohtuniku poolt 29.01.2016 kohtu alla andmise

määruse tegemisest. Siinkohal ei saa nõustuda kaitsjate käsitlusega nagu oleks „maa ja taeva

vahel“ seisund likvideeritud hetkest, mil kriminaalasjale määrati uus menetleja. Seda enam, et

selles osas on kaitsjad läinud vastuollu ise endaga, väites kriminaalmenetluse lõpetamise

taotluses, et just kohtu alla andmise allkirjastamine avab nn kohtumenetluse värava ning värava

avaja saab olla üks konkreetne kohtunik, kes kriminaalasja algusest peale menetleb. Seega tuleb

kohtuniku hinnangul lugeda aegumistähtaeg süüdistatavatele inkrimineeritud tegude puhul

saabunuks, kuna juba 29.01.2016 kohtu alla andmise määruse tegemisel jäi KarS § 81 lg 1 p 2

sätestatud aegumiseni 2 päeva. KrMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt ei alustata kriminaalmenetlust, kui

3(12)

kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel tuleb

kriminaalmenetlus lõpetada (KrMS § 200).

Määruskaebus

3. Harju Maakohtu 11.01.2017 määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Laura

Feldmanis, kes palub kohtumäärus täies ulatuses tühistada ning saata kriminaalasi uueks

sisuliseks lahendamiseks Harju Maakohtule. Määruskaebusest tuleneb alljärgnev.

Harju Maakohtu hinnangul olid 03.01.2017. a kohtuistungiks süüdistatavate teod aegunud ning

kriminaalmenetlus nende suhtes kuulus lõpetamisele. Seejuures oli kohtunik seisukohal, et uuel

kohtulikul arutamisel kohtuniku taandumisel tuleb alustada menetlust kohtu alla andmisest.

Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse

seadustiku ega Riigikohtu praktikaga. Esiteks ei nõustu prokuratuur väitega, et kui kohtunik

taandub või taandatakse, siis algab menetlus uuesti kohtu all andmisest. Prokuratuur on

seisukohal, et juhul kui kohtunik taandub nt kohtuliku uurimise keskpaigas, siis tuleb kogu

kohtulik uurimine ning kohtuistungi rakendamine uuesti läbi viia. Eelnev tuleneb nii KrMS §-st

18 kui ka KrMS §15 lg-st 1 (kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõte). Järelikult peab

uus kohtumenetlus hõlmama kogu kohtulikku arutelu. Eraldiseisvaks on küsimus, kas ja millises

määras peab uuesti läbima eelmenetlust. Harju Maakohtu määruses on põhjendatud, et läbida

tuleb kogu eelmenetlus sh kohtu alla andmine, et sellisel juhul on võimalik esitada kaitsjatel

tõendeid, mis kohtuistungil on raskendatud ning samuti saab otsustada süüdistusakti tagastamise

küsimust. Prokuratuur märgib, et nimetatud küsimuste lahendamiseks ei ole vaja uuesti läbida

kohtu alla andmise staadiumit. Kohtuliku eelmenetluse üks osa esimese astme kohtumenetlusest

on kohtu alla andmine. Samas nii taotlusi tõendite kogumiseks ning kaitseakti täiendamiseks

ning süüdistusakti tagastamist võib otsustada kogu eelmenetluse vältel ning see ei ole seotud

kohtu alla andmisega. Nimetatud seisukoht tuleneb üheselt Riigikohtu lahenditest. Prokurör on

siinjuures viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-22-16. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu

ja kaitsjate hinnanguga, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad

kohtu alla enne kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla

andmise määruses seisukohta kõigis KrMS §-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne

süüdistatavate kohtu alla andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem. Järelikult

selleks, et kaitsjatel oleks võimalik esitada taotlusi ja kaitseakti täiendusi ning otsustada

süüdistusakti tagastamine, ei ole vajalik läbida kohtu alla andmise staadiumit, vaid seda on

võimalik teha kohtulikus eelmenetluses. Kohtu alla andmine on vaid kohtuliku eelmenetluse

esimene toiming. Järelikult kohtu alla andmisel kui eelmenetluse ühel osal ei ole siduvust

järgneva menetluse osas, vaid nimetatud otsuseid võib muuta. Järelikult ei ole väited kohtuliku

eelmenetluse kohta ringkonnakohtus üle kantavad kohtu alla andmise staadiumile, sest nimetatud

otsused ei ole järgnevas menetlusstaadiumis siduvad.

Kohtu alla andmisele, kui ühele osale kohtulikust eelmenetlusest, on lähtuvalt Riigikohtu

lahendist antud järgnev tähendus: alates 1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla

andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda

ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. Selline seisukoht sisaldub

Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-38-16 ja 3-1-1-22-16. Järelikult kohtu alla andmise määrusega

määratakse, kelle menetluses on kriminaalasi, tähistades, et kriminaalasi on jõudnud kohtu

menetlusse ning alates nimetatud ajahetkest on menetlejaks kohus.

Prokurör osutab, et kohtuniku taandamise korral esimese astme kohtumenetluses ei saadeta

kriminaalasja tagasi prokuratuuri, nagu see võib olla näiteks lühimenetluse või

kokkuleppemenetluse puhul, vaid kohtumenetlus jätkub ning menetlejaks on endiselt kohus.

Järelikult on selles osas tegemist samaväärse olukorraga kui kõrgema astme kohus saadab

kriminaalasja tagasi esimese astme kohtusse asja uueks sisuliseks arutamiseks. Seega on

põhjendatud lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-104-13 väljendatud põhimõttest, et kohtu alla

4(12)

andmise staadiumit ei ole alust uuesti läbida. Harju Maakohtu määruses on välja toodud, et

nimetatud seisukoht ei käesoleval juhul kohaldatav, sest viidatud kriminaalasjas ei tuvastatud

rikkumisi kohtuliku eelmenetluse staadiumis. See seisukoht ei pea paika, sest ka käesoleva

kohtuasja puhul on kohtu alla andmise staadium läbinud määruskaebemenetluse, mille kohaselt

on kohtu alla andmisel järgitud seaduse nõudeid ning kohtunik ei ole toiminud erapoolikult.

Samuti ei ole Harju Maakohtu määruse kohaselt alust kahelda, et kohtu alla andmisel ei ole

rikutud kriminaalmenetlusõigust, näitamaks, et kohtu alla andmisel on järgitud seaduse nõudeid

ning kohtunik ei ole toiminud erapoolikult.

Eeltoodust järeldub, et kui kriminaalasi on kohtu menetluses, siis ei ole põhjendatud uue kohtu

alla andmise määruse koostamine, sest kriminaalasi on juba kohtumenetluses ning nimetatud ei

muuda asjaolu, et asja eelnevalt arutanud kohtunik on taandatud. Samuti on põhjendatud kohtu

alla andmise staadiumi uut läbimist Harju Maakohtu vastava praktikaga. Prokuratuur märgib, et

Harju Maakohtu käsitlused viidatud küsimuses on ebaühtlased. Nimelt on Harju Maakohus

kriminaalasjas 1-16-2411 toiminud vastupidiselt, sest peale kohtu alla andmist kohtuliku

eelmenetluse käigus vahetus kohtunik ning ei korratud kohtu alla andmise staadiumi. Järelikult ei

saa ka isikute võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneda, et tuleks korrata kohtu alla andmise

staadiumit. Samas olenemata varasemast praktikast on oluline, et see oleks kooskõlas seaduse ja

Riigikohtu praktikaga. Kohtu alla andmine väljendab, et lõppenud on kohtueelne uurimine ning

alanud on kohtumenetlus ning menetlejaks on kohus.

Oluline on välja tuua, et vastavalt KarS § 81 lg 5 p 2 katkeb aegumine kohtu alla andmisega.

Aegumise katkemine tähendab, et nimetatud menetlustoiminguga s.o antud juhul kohtu alla

andmisega, tühistatakse aegumise senine kulg ja aegumist hakatakse arvestama vastava

menetlustoimingu tegemisest. Nimetatu tuleneb üheselt KarS § 81 lg-st 6. Lisaks on

karistusseadustikus veel mõiste aegumise peatumine ning see kohaldub üksnes § 81 lg 7 p-des 1-

3 nimetatud juhtudel. Aegumise peatumise korral hakatakse vastavat tähtaega uuesti lugema

aluse ära langemisest. Kohtu alla andmise määrus ei peata aegumistähtaega ning järelikult ei saa

sellisel juhul kohaldada aegumise peatumise regulatsiooni. Järelikult, juhul kui on olemas kehtiv

kohtu alla andmise määrus (29.01.2016), mis on aegumise katkemise aluseks, siis tuleb aegumise

tähtaega vastavalt KarS § 81 lg 6 sellest arvutada. Käesoleval juhul on nimetatud asjaolu jäetud

arvestamata ning leitud, et aegumise tähtaeg hakkas uuesti kulgema 29.01.2016. Oluline on

märkida, et ei ole möödunud ka viie aasta võrra pikem tähtaeg, mille puhul tuleks

kriminaalmenetlus aegumise tõttu igal juhul lõpetada olenevalt katkemisest.

Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et kohtuniku taandumisel kriminaalasja uuel arutamisel ei tule

uuesti läbi viia kohtu alla andmise staadiumit, sest kriminaalasi on juba kohtumenetluses. Samuti

on kohtu alla andmine käesoleval juhul olnud õiguspärane, mida näitab ka

määruskaebemenetlus. Oluline on märkida, et kohtu alla andmise staadium on üksnes osa

kohtulikust eelmenetlusest ning kõiki kaitsjate taotlusi on võimalik arutada kohtuliku

eelmenetluse käigus. Lähtuvalt eeltoodust leiab prokuratuur, et oluliselt on rikutud

kriminaalmenetluse õigust, sest on leitud ebaõigesti, et 29.01.2016 kohtu alla andmise määrus ei

oma tähendust ja tuleks läbida uus kohtu alla andmise staadium ning sellega on kaasnenud

ebaseaduslik kohtulahend KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Järelikult on käesolevas asjas

kriminaalmenetlus lõpetatud alusetult.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

4. Ringkonnakohtule esitas 02.02.2017 kirjaliku seisukoha süüdistatav Riho Maureri lepinguline

kaitsja ning süüdistatav Martin Penu lepingulise kaitsja Sirle Kalma asenduskaitsja

vandeadvokaat Maskim Greinoman, kes palub jätta prokuröri 20.01.2017 määruskaebus

rahuldamata, tunnistada KarS § 81 lg 5 p 1 PS § 12 ja § 13 vastuolus olevaks ja jätta see

kohaldamata ning tagastada prokurörile määruskaebusele lisatud dokumendid.

5(12)

Esitatud seisukoha kohaselt olevat inkrimineeritud kuriteod toime pandud 1.-9.02.2011 (esimene

episood) ja 8.-9.02.2011 (teine episood). Antud ajavahemikust kuni vaidlustatava määruse

tegemiseni on möödunud rohkem, kui viis aastat, mida prokurör ei vaidlusta. Määruskaebuses

tugineb prokurör sellele, et eelmise, ennast taandanud kohtukoosseisu poolt tehtud kohtu alla

andmise määrus erandina muudest taandatud kohtukoosseisu tehtud toimingutest on kehtiv ja

aegumine on sellega katkenud. Seisukoha esitaja hinnangul on prokuröri selline seisukoht

ebaõige.

Esmalt tuleb märkida, et teise episoodi (08.02-09.02.2011) osas on süüdistus esitatud alles

17.10.2016 süüdistusakti täiendusega. Seega inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajast

süüdistuse esitamise ajani on möödunud KarS § 81 lg 1 p 2 sätestatud ajast pikem aeg. Selle osas

29.01.2016 kohtu alla andmise määrus aegumist katkestada ei saanud, mistõttu teine

inkrimineeritav episood on igal juhul aegunud.

Teiseks selgitab kaitsja, et kuivõrd esimene kohtukoosseis kuulus taandamisele, siis on tegemist

ebaseadusliku kohtukoosseisuga. Ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud määrused on

õigustühised põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. Väljatoodud põhjustel taandatud

kohtuniku poolt tehtud või tegemata jäetud menetlustoimingud, mille tegemist ei saa praegu

ringkonnakohus ka kontrollida selleks menetlusõigusliku aluse puudumise tõttu, ei saa mõjutada

aegumise kulgu. Kaitsja märgib, et teised taandatud kohtukoosseisu poolt tehtud

menetlustoimingud ja korralduslikud määrused on õigustühised, mida prokurör ka ei vaidlusta.

Puudub õiguslik alus ja ka loogiline põhjendus, miks peaks kohtu alla andmise määrust

käsitlema eraldi.

Taandatud kohtukoosseisu ei saanud seadustada ka prokuröri poolt osundatud kohtu alla andmise

määrusele esitatud määruskaebuste läbivaatamata jätmine kõrgemalseisvate kohtute poolt. Läbi

vaatamata jätmine tähendab, et kohus keeldub lahendi sisulisest kontrollist, mitte seda, et kohtu

alla andmise määrus oleks seaduslik. Kohtu alla andmise määruse seaduslikkusele kohtud

hinnangut anda ei saanud. Prokuröri määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-38-

16, 3-1-1-22-16 ei käsitle kohtu alla andmise määruse kehtivuse küsimusi ning on

asjassepuutumatud. Samuti on asjassepuutumatu Riigikohtu lahend nr 3-1-1-104-13, mis viitab

Riigikohtu otsusele 3-1-1-26-13, milles rahuldas Riigikohus kaitsja kassatsiooni ja tühistas

madalamalseisvate kohtute otsused menetlusõiguse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise

tõttu, mitte seepärast, et otsuseid oleksid teinud ebaseaduslikud kohtukoosseisud. Sellepärast ei

saa antud kohtupraktika olla aluseks prokuröri soovile legitimeerida ebaseaduslikku

kohtulahendit.

Juhul, kui eeltoodule vaatamata leiab ringkonnakohus, et 29.01.2016 kohtu alla andmise määrus

katkestas aegumise KarS § 81 lg 5 p 2 alusel, palub kaitsja tunnistada see õigusnorm PS § 12

esimese lausega ning PS § 13 viimase lausega vastuolus olevaks. Kaitsja leiab, et aegumise

eesmärk on õigusrahu ja õiguskindluse saavutamine. Aegumise eesmärk seisneb lisaks selle

stabiliseerivale rollile ühel poolt sellise õigustatud isiku (antud juhul riigi) tegevusetuse

häbivääristamises, kes ei näita üles hoolsust, et oma õigused maksma panna. Teiselt poolt on

aegumise eesmärk piirata vanade kohtuvaidlustega seotud vaidlusi, mis kätkevad

tõendamisraskuste tõttu suurt meelevaldsete lahenduste riski. Aegumise eesmärk on ühildada

õigustatud isiku (antud juhul riigi) õiguste kaitse õiguskindluse põhimõttega. Teisisõnu, peab

vastutuse aegumine olema ühetaoline kõikide isikute suhtes. Isik võtab endalt võimaluse

tugineda aegumisele, kui ta oma tegevusega takistab õigustatud poole (riigivõimu) tegevust,

eelkõige menetlusest kõrvalehoidumisel. Süüteo aegumine ei saa aga sõltuda õigustatud poole

(riigi) suvast – kas ja millal isiku suhtes peetakse või ei peeta vajalikuks kohaldada tõkendit, kas

ja millal anda teda kohtu alla jmt. Vastupidisel juhul – KarS § 81 lg 5 p 2 järgi – sõltub

inkrimineeritava süüteo ja vastutuse aegumine riigi omavolist ja suvast. Kui nt ühiselt

toimepandud kuriteo üks isik antakse kohtu alla, teise osas kriminaalmenetlus eraldatakse ja

kohtu alla andmine viibib, siis võib riik mõista ühe isiku süüdi ja karistada teda, teise aga jätta

6(12)

karistamata. Samuti ei saa kahtlustatav nõuda enda kohtu alla andmise kiirendamist, et

kiirendada õigusrahu saavutamist. Sellepärast, seades aegumise sõltuvaks kohtu alla andmisest,

annab riik üksikisiku enda täielikku meelevalda. Seega kehtestab KarS § 81 lg 5 p 2 riigi

omavoli ja süüdistatavate ebavõrdsuse. Väljatoodud põhjustel, kui ringkonnakohus leiab, et KarS

§ 81 lg 5 p 2 kuulub kohaldamisele, tuleb tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta

see kohaldamata.

5. Ringkonnakohtule esitasid 06.02.2017 kirjaliku seisukoha süüdistatav AS-i Liviko kaitsja

Erki Kergandberg, süüdistatav Kärt-Ragnar Kitse kaitsja Elmer Muna ja süüdistatav Ivar

Grossevi kaitsja Tanel Pürn, kes paluvad jätta Riigiprokuratuuri 20.01.2017 määruskaebus

rahuldamata ja Harju Maakohtu 11.01.2017 määrus muutmata ning võtta kohtutoimikusse

kohtunik Katre Poljakova taandamistaotlus.

Kaitsjad on seisukohal, et Harju Maakohtu 11.01.2017 määrus on lõppjärelduste osas õige ja

kooskõlas kehtiva õiguse ning kohtupraktikaga. Riigiprokuratuuri 20.01.2017 määruskaebuses ei

esine aluseid määruse tühistamiseks. Määruskaebuses on moonutatud tegelikku olukorda ja

faktilisi asjaolusid.

Esiteks ei ole kohane põhjendada kohtuniku taandamise järgset menetluse läbiviimist Riigikohtu

lahendiga nr 3-1-1-22-16, kus obiter dictum korras käsitletakse käesoleva kaasuse asjaoludest

kardinaalselt teistsugust hüpoteetilist olukorda. Samuti ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-38-16

käsitletud käesoleva kaasusega isegi mitte ligilähedast olukorda. Teiseks ei ole ühegi Riigikohtu

lahendi alusel võimalik teha järeldust, et kohtu alla andmise määrus saaks kehtida pärast kohtu

alla andmise määruse teinud kohtuniku taandamist. Kohtu alla andmise määruse kehtivus pärast

kohtuniku taandamist ja eelmenetluse regulatsioon on oma olemuselt erinevad õiguslikud

küsimused. Kolmandaks ei näe ükski KrMSi säte ette võimalust, et kohtuasja arutatakse

kohtuniku taandamise järgselt esimese astme kohtus kahes etapis ja kahe kohtuniku poolt.

Olukord, kus kohtu alla andmise lahendab üks kohtunik ja asja sisulist arutamist viib läbi teine

kohtunik, ei ole KrMSi alusel taanduse järgselt mõeldav. Ehk tegemist ei ole olukorraga, kus asi

saadetakse tagasi esimese astme kohtusse seoses kriminaalmenetlusõiguse rikkumise või

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Tegemist on täiesti teistsuguse olukorraga, kus

kriminaalasja arutamist alustatakse uuesti seoses varasema ebaseadusliku kohtukoosseisuga.

Ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt tehtud määrused on õigustühised põhjusel, et on tehtud

kohtuniku pädevuse väliselt. Neljandaks on kohtunik K. Poljakova ise oma taandustaotluse lk 5

teinud viite, et kohtuniku erapooletus on seatud kahtluse alla juba kohtu alla andmise määruse

vaidlustamisel. Seega seostas kohtunik erapooletuse küsimust otseselt kohtu alla andmisega ehk

kohtu alla andmine oli kohtuniku enda poolt käsitletav ühe alusena, miks ta palus Harju

Maakohtu esimehel enda taandamist. On tähelepanuväärne, et kohtunik K. Poljakova teeb

eelneva osas viite Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2016 lahendi p 8, kuid ei eita fakti, et tema poolt

allkirjastatud kohtu alla andmise määrus sisaldas eelistungivälist ja kohtutoimikus mitteolevat

prokuratuurist saadud teavet. Viiendaks sisaldas kohtunik K. Poljakova kohtu alla andmise

määrus ka süüdistusakti prokuratuurile tagastamise taotluse lahendamist. Süüdistusakti

tagastamise korral oleksid süüdistatavatele etteheidetud teod olnud aegunud. Süüdistusakti

prokuratuurile tagastamise küsimuse lahendamine saab toimuda vaieldamatult ka enne kohtu alla

andmise otsustamist ehk kohtu alla andmise alternatiivina. Järelikult ka eelnev kinnitab

kohtuasja alustamist uuest kohtu alla andmise otsustamisest. Kuuendaks moonutatakse

määruskaebuses kaitsjate seisukohti teemadel „kohtumenetluse väravate avamine“ ja „maa ja

taeva vahel olemine“. Kaitsjad on olnud läbivalt seisukohal, et pärast kohtuniku ehk pädeva

menetleja taandamist suletakse kohtumenetluse väravad uue pädeva menetleja leidmiseni ja uue

pädeva menetleja poolt uue kohtu alla andmise määruse tegemiseni. Ehk kaitsjate käsitluses

puudub vastuolu. Seitsmendaks on määruskaebuse lk 2 alt teises lõigus märgitu, et „asjaolu, et

kriminaalasi asus füüsiliselt kohtumajas ja seda arutama pädev uus kohtunik oli kriminaalasjas

7(12)

määratud, ei saa olla aluseks lugeda aegumistähtaja katkenuks alates eelmise kohtuniku poolt

29.01.2016 kohtu alal andmise määruse tegemisest.“ Jättes kõrvale lause grammatilise külje, on

oluline rõhutada, et uue kohtuniku jaoks ei saa kohtumajas olla isegi mitte füüsilist

kriminaalasja. Uue kohtuniku jaoks saab kohtumajas füüsiliselt eksisteerida ainult süüdistusakt ja

mitte midagi rohkemat. Kaitsjad on seisukohal, et uue kohtuniku laual ei saa olla ühtegi muud

menetlusdokumenti sh ka süüdistusakti täiendust. Ainult kirjeldatud viisil ja viidatud piiratud

teabe alusel on uuel kohtunikul võimalik alustada asja menetlust selle algusest. Ka eelnev

kinnitab vajadust otsustamaks uus kohtu alla andmine. Muus osas jäid kaitsjad oma varasemate

seisukohtade juurde, sh paluvad arvestada kohtutoimikus oleva 20.12.2016 taotluses toodud

seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Vaadanud läbi toimiku materjalid, maakohtu määruse, määruskaebuse ja sellele esitatud

seisukohad, leiab kohtukolleegium, et määruskaebus on põhjendatud ja Harju Maakohtu

11.01.2017. a määrus tuleb tühistada.

7. Esmalt märgib ringkonnakohus ära asjaolu, et maakohtu määruse põhjenduste ning

resolutsiooni vahel on vastuolu, kuivõrd põhjendustest (määruse lk 8) on näha, et kohus lõpetas

Kärt-Ragnar Kitse, Ivar Grossevi, Riho Maureri, Martin Penu ja AS-i Liviko suhtes neile KarS §

400 lg 2 p 1 ning § 400 lg 4 järgi esitatud süüdistustes. Seejuures ei nähtu määruse

resolutsioonist, et kohus oleks menetluse Riho Maureri suhtes lõpetanud.

8. Selleks, et tuvastada käesolevas asjas aegumine, tuleb esmalt anda ringkonnakohtul hinnang,

millises ulatuses tuleb kohtuniku taandamise korral uuel asja menetleval kohtunikul asi läbi

vaadata ning kas ja millised taandatud kohtuniku poolt läbiviidud menetlustoimingud tuleb

uuesti läbi viia. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse seisukohaga, mille kohaselt peab

kohtuniku taandumisel asja menetlus läbima uuesti kohtuliku uurimise. Selline nõue tuleneb

KrMS §-st 15, mis sätestab kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte. St nõutav on, et

kohtunik, kes hakkab asjas kohtulahendit tegema, oleks ise kohtuistungil tõendeid vahetult

uurinud. Seega peab maakohtus asja ainuisikuliselt arutav kohtunik läbi viima kogu kohtuliku

arutelu. KrMS ei sätesta aga selgesõnaliselt, kas ja millised kohtuliku eelmenetluse toimingud on

peale kohtuniku taandamist nö kehtivad või millised toimingud tuleb uuesti läbi viia. Kuivõrd

kaitsjate hinnangul on taandatud kohtuniku menetlustoimingud tühised ning menetlust tuleb

alustada kohtu alla andmisest, analüüsib ringkonnakohus alljärgnevalt kohtuniku taandamisega

seonduvat problemaatikat.

9. Maakohus viitas oma määruses Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-69-08, millest tulenevalt peab

asja arutama üks ja sama kohtukoosseis ning leidis, et sellest tulenevalt peab süüdistatava kohtu

alla andma igal juhul kohtunik, kes arutab asja lõpuni. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvesse

võtta, et Riigikohtu poolt lahendatud asjas on kohtu alla andmise määruse teinud

eeluurimiskohtunik, kelle suhtes oli teada, et tema ei ole juba seadusest tulenevalt pädev asja

lõpuni menetlema. Seega tuleb Riigikohtu praktika kohaselt menetlust uuesti alustada isiku

kohtu alla andmisest juhul, kui seda on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kohtukolleegium

leiab, et käesolevas kriminaalasjas oli süüdistatavad kohtu alla antud pädeva ning seadusliku

kohtukoosseisu poolt, seega maakohtu hinnang selles osas on ebaõige.

Kolleegiumi hinnangul sisustavad kaitsjad käesolevas asjas ebaseadusliku kohtukoosseisu

instituuti vääralt. Ebaseaduslik kohtukoosseisu all peetakse silmas olukorda, kus asja arutab

kohtukoosseis, mida KrMS § 18 ette ei näe. Näiteks olukord, kus kohtu alla andmise määruse on

koostanud eeluurimiskohtunik, kellele seaduses sellist pädevust ette nähtud ei ole (RKKK 3-1-1-

8(12)

69-08). KrMS § 18 lg 5 kohaselt toimetab eelmenetlust kohtunik ainuisikuliselt. Käesolevas

asjas ei ole vaidlust selle üle, et kohtunik K. Poljakova ei oleks olnud KrMS §-st 18 tulenevalt

pädev menetlustoiminguid tegema. Kaitsja Maksim Greinomani poolt viidatud Tallinna

Ringkonnakohtu määruses nr 1-15-3555 on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 1 rikkumisega, mis

seisnes selles, et kohtumenetlust viis läbi kohtukoosseis, mida seadus ette ei näinud (asja

menetlusse olid kaasamata rahvakohtunikud). Seejuures kaitsja poolt viidatud Riigikohtu

lahendist nr 3-1-1-123-05 tuleneb hoopis, et olukorras, kus kohtunik oleks pidanud taanduma,

kuid ei teinud seda, on tegemist KrMS § 339 lg 2 rikkumisega, mitte ebaseadusliku

kohtukoosseisuga KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses. Seega ei ole asjakohane ka kaitsjate Elmer

Muna, Erki Kergandbergi ja Tanel Pürni 06.02.2017 seisukohas esitatud viited ebaseaduslikule

kohtukoosseisule. Kaitsjad on seisukohal, et asja menetleb kohtunik ainuisikuliselt ja algusest

peale ning seega ei ole mõeldav antud juhul see, et kohtunik J. Vernikova menetleb asja K.

Poljakova 29.01.2016 kohtu alla andmise määruse alusel. Viide, nagu vastupidisele seisukohale

jõudmise korral võiks edaspidi kohtu alla andmise määruseid allkirjastada ükskõik milline kohtu

töötaja (sh kohtukordnik), on ilmselgelt põhjendamatu ning liialdatud. Nagu eeltoodust tuleneb,

oli kohtunik K. Poljakoval pädevus asja menetleda ning teha menetlustoiminguid, kuivõrd

tegemist oli seadusliku kohtukoosseisuga.

10. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtuniku taandamine ei tohi muutuda

kohtumenetluse pooltele nn venitamistaktikaliseks relvaks. Lähtuvalt KrMS § 50 lg-s 2

sätestatust, tuleb enda kahtlused kohtuniku erapooletuses teatavaks teha kohe ja taandamistaotlus

tuleb üldjuhul esitada kohtuistungi rakendamisel. Mõistetavalt ei ole välistatud, et kõnealune

kahtlus tekib pooltel alles kohtuistungi käigus nii mingi istungiväliselt saadud teabe alusel kui ka

nt istungil kogetud kohtuniku ilmselgelt küsitava käitumise põhjal, mis viitab kohtuniku

erapoolikusele. Sellistel puhkudel – KrMS § 50 lg 2 teise lause kohaselt – tuleb taandamistaotlus

esitada viivitamata selleks aluse tekkimisel. Käesolevas asjas esitati kohtuniku taandamiseks

taotlus 30.11.2016, mis on 10 kuud peale süüdistatavate kohtu alla andmist. Ringkonnakohus

järeldab sellest, et kohtu alla andmise määruse koostamisel ei tekkinud menetluspooltel kahtlust

kohtuniku erapooletuses.

Kohtukolleegium märgib, et asja lahendamisel kohtunik mitte ei pea olema erapooletu, vaid

sellisena ka näima. Väärib märkimist, et enda taandamistaotluses on kohtunik K. Poljakova

kinnitanud oma erapooletust, kuid viitas asjaolule, et asja lahendamine peab näima erapooletu ka

mõistlikule kõrvaltvaatajale, mis on kaitsjate poolt kahtluse alla seatud. Kohtu esimees nõustus

kohtuniku põhjendustega ning taandas kohtunik K. Poljakova käesoleva kriminaalasja

menetlemisest.

Kolleegiumi hinnangul võib antud kaasuse pinnal aegumise jaatamine tuua tulevastes

kohtumenetlustes kaasa lubamatu olukorra, kus menetlusosalistel tekib võimalus oma

menetlusõigusi kuritarvitada ning kohtuniku taandamise avalduste esitamisega venitada

kriminaalasja lahendamist kuni aegumistähtaja saabumiseni.

11. Kaitsja Maksim Greinomani seisukohal, mille kohaselt on kõik taandatud kohtukoosseisu

poolt tehtud menetlustoimingud õigustühised, puudub kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud

ja õiguslik alus. KrMS § 491 lg 2 sätestatu mõte on selge: kui kohtuniku või kohtukooseisu

erapooletuses on kahtlus, kuid taandamise küsimus on veel lahendamata, võib kohtunik

(kohtukoosseis) lahendada vaid edasilükkamatuid küsimusi (nt põhiõiguse mingi riive

lõpetamine), kuid peaks mis tahes sisuliste küsimuste lahendamisest hoiduma, et vältida hiljem

kohtutoimingute tühiseks tunnistamist. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et

kriminaalmenetlusnormidega vastuolus olevaks võib lugeda kohtuniku poolt tehtud mitte

edasilükkamatu iseloomuga menetlustoiminguid, mida kohtunik teeb peale taandamistaotluse

saamist, kuid enne selle lahendamist, st siis, kui on tõusetunud küsimus kohtuniku erapooletuses.

9(12)

Nagu eeltoodust nähtub, ei ole asja materjalidest tuvastatav, et kahtlus kohtuniku erapooletuses

oleks tekkinud isikute kohtu alla andmise hetkel, kuivõrd taotlus kohtuniku taandamiseks esitati

10 kuud peale isikute kohtu alla andmist. Kaitsjate seisukoht, nagu oleks kohtunik K. Poljakova

justkui ise tunnetanud, et kohtu alla andmise määrus oli üks osa taanduse aluseks olevatest

asjaoludest, ei ole asjakohane ega esitatud materjalidel põhinev. Kohtukolleegium rõhutab, et

kohtunik kinnitas taandamistaotluses, et ei ole asja lahendamisel erapoolik. Selles puudub alus

kahelda ka ringkonnakohtul.

12. Kolleegium nõustub prokuröri hinnanguga, mis puudutab asjaolu, et kohtu alla andmise

määrusega määratakse, mis menetlusfaasis kriminaalasi on, tähistades, et kriminaalasi on

jõudnud kohtu menetlusse ning alates nimetatud ajahetkest on menetlejaks kohus. Seda kinnitab

ka Riigikohtu praktika, mille kohaselt tuleb isik kohtu alla anda kohe pärast süüdistusakti

saamist, sest enne kohtu alla andmise otsustamist on kriminaalasi pädeva menetlejata (RKKK 3-

1-1-38-16). Kohtuniku taandamisel ei tagastata süüdistusakti prokuratuurile, seega menetlejaks

jääb siiski kohus. Kui kohus on isikud juba ühe süüdistusakti alusel korra kohtu alla andnud, siis

ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada võimalikuks olukorda, kus sama süüdistusakti, mille

seadusele vastavust ja tagastamise aluste puudumist on kord juba kontrollitud, alusel antakse

isikud uuesti teise kohtuniku poolt kohtu alla. Seejuures tuleb märkida, et Riigikohtu praktika

kohaselt on lubatav olukord, kus isikud antakse kõige pealt kohtu alla ning seejärel lahendatakse

muud eelmenetluslikud küsimused. Seejuures on lubatud, et isikute kohtu alla andmine on

ajaliselt ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest lahutatud ja kohtu alla andmine

toimub ilma eelistungit pidamata (RKKK 3-1-1-38-16). Nagu eeltoodust nähtub, saab tõendite

kogumist taotleda või süüdistusakti tagastamist otsustada eelmenetluses ka siis, kui isikud on

juba kohtu alla antud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka kaitsjate seisukohaga, et

süüdistusakti tagastamise otsustamine võib toimuda enne isikute kohtu alla andmist või selle

alternatiivina, kuid erinevalt kaitsjatest, ei leia kohtukolleegium eeltoodu alusel, et see kinnitaks

seisukohta, mille kohaselt tuleb kohtuasja arutamist alustada uuest kohtu alla andmise

otsustamisest. Viidatud Riigikohtu praktikast nähtub, et isegi kui uus asja arutav kohtunik

alustab asja arutamist eelmise kohtuniku poolt kohtu alla andmisest alates, on tal võimalik tal

muid eelmenetluslikke küsimusi otsustada.

13. Vastuseks kaitsjate Erki Kergandbergi, Elmer Muna ja Tanel Pürni väitele, mille kohaselt

moonutatakse määruskaebuses kaitsjate seisukohti teemadel „kohtumenetluse väravate avamine“

ja „maa ja taeva vahel olemine“, märgib ringkonnakohus, et määruskaebusest ei nähtu, et

prokurör oleks nimetatud seisukohti käsitlenud või kaitsjate seisukohtades vastuolule viidanud.

Nimetatud vastuolule on tähelepanu juhtinud oma määruses maakohus (vt 11.01.2017 määruse lk

8). Seega on kaitsjate selline viide alusetu.

14. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on kohtu

alla andmise määrus õiguspärane seetõttu, et ringkonnakohus on selle määruskaebemenetluses

jõusse jätnud. Ringkonnakohus on jätnud määruskaebused läbi vaatamata, st ei ole andnud

hinnangut kohtu alla andmise määruse õiguspärasusele, vaid kinnitanud, et kohtu alla andmise

määrusele saab määruskaebuse esitada vaid väga erandlikel asjaoludel (RKKK 3-1-1-22-16),

näiteks olukorras, kus menetlusõiguse ilmselge olulise rikkumise tõttu ei ole süüdistatava kohtu

alla andmist seaduses sätestatud korras tegelikult toimunudki (RKKK 3-1-1-86-15).

Vaidlustamisõigust on aktsepteeritud ka olukorras, kus kohtu alla andmise määruse on teinud

ebaseaduslik kohtukoosseis (RKKK 3-1-1-69-08) või ei ole nõuetekohaselt korraldatud

eelistungit (RKKK 3-1-1-86-15). Määruskaebemenetluses kinnitas ringkonnakohus, et

määruskaebusest nähtuvalt ei esinenud isikute kohtu alla andmise määruses sedavõrd olulisi

rikkumisi, mis oleksid andnud alust järeldada, et süüdistatavate kohtu alla andmist ei ole

10(12)

seaduses sätestatud korras tegelikult toimunudki, kuid sisulist hinnangut pole kohtu alla andmise

määrustele antud. Siinjuures on kohtukolleegiumi hinnangul kohane märkida, et ringkonnakohus

ei nõustu kaitsjate seisukohtadega Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-22-16, 3-1-1-38-16 ja 3-1-1-

104-13 asjassepuutumatuse osas. Riigikohtu lahendid on analoogia korras kohaldatavad ning

kohtupraktika ühtlustamise seisukohalt olulised, seejuures ei ole vajalik, et lahend käsitleks

detailselt samasugust olukorda või problemaatikat. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et

nimetatud lahenditele on menetluses varasemalt viidanud ka nii maakohus kui ka kaitsjad ise.

15. Kohtukolleegium ei nõustu vaadeldavas olukorras kaitsjate väitega, mille kohaselt saab uue

kohtuniku jaoks eksisteerida vaid süüdistusakt ja mitte muid dokumente. Kohtukolleegium

osundab, et KrMS § 210 kohaselt on E-toimiku menetlemise infosüsteem (edaspidi e-toimiku

süsteem) kriminaalmenetluses menetlusandmete ja isikuandmete töötlemiseks peetav riigi

infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on: 1) tagada ülevaade uurimisasutuste,

prokuratuuri ja kohtute menetluses olevatest kriminaalasjadest, samuti alustamata jäetud

kriminaalasjadest; 2) kajastada andmeid kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingute kohta; 3)

võimaldada menetleja töö korraldamist; 4) tagada kriminaalpoliitiliste otsustuste tegemiseks

vajaliku kuritegevuse statistika kogumine; 5) võimaldada andmete ja dokumentide elektroonilist

edastamist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kantakse andmekogusse: 1) andmed menetluses

olevate, alustamata jäetud ja lõpetatud kriminaalasjade kohta; 2) andmed kriminaalmenetluse

käigus tehtud toimingute kohta; 3) digitaalsed dokumendid käesolevas seadustikus sätestatud

juhtudel; 4) andmed menetleja, menetlusosalise, süüdimõistetu, eksperdi, asjatundja ja tunnistaja

kohta; 5) kohtulahend.

Eesti Vabariigi kohtud kasutavad oma igapäevase töövahendina E-toimiku osana Kohtute

infosüsteemi (KS § 34), mis on andmekogu, mille eesmärk on kohtute töö korraldamine,

statistika kogumine, kohtulahendite kogumine, süstematiseerimine ning kohtutele ja avalikkusele

kättesaadavaks tegemine.

Kaitsjate poolt viidatud asjaolu, justkui ei oleks isikuid kohtu alla antud, kuivõrd kohtutoimikus

vastav kohtumäärus puudub, ei ole seega asjakohane, kuna jõustunud kohtu alla andmise määrus

sisaldub Kohtute infosüsteemis ning on menetlejale ja menetlusosalistele nähtav.

Kriminaaltoimikus paberkandjal kohtu alla andmise määruse puudumine ei muuda nimetatud

määrust olematuks.

Kohtukolleegium märgib, et erinevalt eelnimetatud menetlusdokumentidest üldmenetluses

arutatavas kriminaalasjas ei tohi kohtukooseis tutvuda kogutud tõenditega enne, kui nad on

menetlusosaliste poolt kohtuliku uurimise käigus nõuetekohaselt esitatud. Käesoleval juhul ei

tutvunud uus kohtu kooseis kriminaalasjas kogutud tõenditega ning eeluurimisel kogutud

tõendeid ei sisalda ka eelpoolnimetatud infosüsteemid.

16. Kuivõrd kriminaalkolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et isikute kohtu alla andmise

määrus on jõustunud ning kehtiv menetlusdokument, on süüdistusaktiga inkrimineeritud tegude

aegumine 29.01.2016 katkenud KarS § 5 lg 2 alusel ning asi tuleb saata maakohtule

menetlemiseks. Kuna kriminaalasja arutav uus kohtukooseis ei ole kohtuliku uurimiseni

jõudnud, st ei ole tutvunud kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb kriminaalasi tagastada

arutamiseks KrMS § 341 lg 3 esimese alternatiivi kohaselt samale kohtukoosseisule.

17. Seoses teise inkrimineeritud episoodiga (08.02-09.02.2011), mis on esitatud 17.10.2016

süüdistusakti täiendusega, märgib ringkonnakohus, et tulenevalt KrMS § 268 lg 2 võib prokurör

kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades

muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele. Selline õigus

on tingitud asjaolust, et kohtuliku arutamise käigus, mil tõendikogumi sisu ja poolte argumendid

sageli esimest korda oma terviklikul kujul ilmsiks saavad, võib prokuröri jaoks selguda, et

11(12)

süüdistatava teo asjaolud ja/või nende õiguslik kvalifikatsioon erinevad sellest, mis on ära

toodud süüdistusaktis või, et süüdistatav on pannud toime veel mõne kuriteo, mida on

otstarbekas menetleda sama kriminaalasja raames. Selleks, et kohtulik uurimine oleks paindlik ja

võimaldaks arvesse võtta kohtus ilmnevat uut teavet, kuid samas saaks tagatud süüdistatava

kaitseõigus ning säiliks kohtumenetluse võistlevus, annavad § 268 lg-d 2 ja 4

süüdistusfunktsiooni kandjale võimaluse süüdistust – ja seega ka kohtuliku arutamise piire –

kuni kohtuliku uurimise lõpuni korrigeerida (RKKK 3-1-1-79-10).

18. Vastuseks kaitsja Maksim Greinomani taotlusele tunnistada KarS § 81 lg 5 p 1 vastuolus

olevaks PS §-ga 12 ja §-ga 13, märgib kolleegium, et tulenevalt KrMS §-st 390 lg 2 lahendab

ringkonnakohus asja määruskaebuse piires. Kuivõrd nimetatud taotlus on esitatud

määruskaebusele esitatud seisukohas ja määruskaebuses vastavat taotlust esitatud ei ole, jätab

kohus selle tähelepanuta.

19. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 339 lg 1 p 8; lg 2, § 341 lg 3 ja §-st

390 rahuldab ringkonnakohus esitatud määruskaebuse, tühistab vaidlustatud kohtumääruse ning

saadab kriminaalasja menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus.

Pavel Gontšarov

Meelika Aava

Orvi Tali

allkirjastatud digitaalselt

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt

12(12)