3-14-51837/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51837

Haldusasi

KK kaebus Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks

kaebajale saamata jäänud palga, puhkusehüvitise ja

viivise väljamaksmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – KK, esindaja vandeadvokaat Küllike

Namm

Vastustaja

–

Keskkonnaministeerium,

esindaja

vandeadvokaat Kadri Michelson

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.01.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta KK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.01.2016 otsus

haldusasjas nr 3-14-51837 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-51837

2(10)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KK teenistussuhe Maa-ametis algas 14.02.1995 ning alates 01.01.1996 täitis ta Maa-ameti

peadirektori ametiülesandeid.

2. Keskkonnaminister peatas 17.10.2006 käskkirjaga nr 115 (tl 33p) KK teenistussuhte alates

04.10.2006 seoses kriminaalasjas nr 05913000055 kahtlustatavana kinnipidamisega.

3. Harju Maakohus kõrvaldas 23.01.2007 määrusega kriminaalasjas nr 05913000055 (tl 8-8p)

kahtlustatava KK kriminaalmenetluse ajaks Maa-ameti peadirektori ametikohalt.

4. Keskkonnaminister peatas 24.01.2007 käskkirjaga nr MP8 (tl 7) kriminaalasjas

nr 05913000055 kahtlustatava KK teenistussuhte ja kõrvaldas ta kriminaalmenetluse ajaks

Maa-ameti peadirektori ametikohalt alates 23.01.2007. Käskkirja õiguslike alustena on

märgitud avaliku teenistuse seaduse (kehtiv kuni 31.03.2013; ATS v.r) § 108 p 8,

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 141 lg 1 p-d 1, 2 ja lg 2 ning Harju Maakohtu

23.01.2007 määrus.

5. Riigikohus tunnistas 30.06.2014 otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14 KK süüdi

karistusseadustiku § 293 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

6. Keskkonnaminister vabastas 11.07.2014 käskkirjaga nr 89 (tl 6) KK 11.07.2014 teenistusest

süüdimõistva kohtuotsuse tõttu kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14. Käskkirja õiguslike alustena on

märgitud avaliku teenistuse seaduse (kehtiv alates 01.04.2013, ATS) § 15 p 1 ja § 95 lg 1,

töölepingu seaduse (kehtiv alates 01.07.2009; TLS) § 68 lg 6, Vabariigi Valitsuse 10.12.2009

määruse nr 186 „Keskkonnaministeeriumi põhimäärus“ § 10 p 12 ning Riigikohtu 30.06.2014

otsus nr 3-1-1-14-14.

7. KK esitas 22.08.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-5, 16-19, 39-43, 66-67p), milles

taotles Keskkonnaministeeriumi kohustamist maksta talle:

- ajavahemikul 01.07.2014-11.07.2014 saamata jäänud palka summas 1188,70 eurot;

- hüvitist kasutamata puhkusepäevade eest;

- viivist lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise eest ühe kuu põhipalga ulatuses summas

3350 eurot.

1) Vastustaja on kaebajat teenistusest vabastades jätnud kaebajale lõpparve välja maksmata.

Vastavalt ATS § 34 lg-le 1,§ 95 lg-le 3 ja § 104 lg-le 1 on kaebajal õigus nõuda saamata jäänud

palka ajavahemiku 01.07.2014-11.07.2014 eest. Teenistuses oldud aja eest tuleb maksta tasu

vastavalt ATS-s ja selle alusel antud õigusaktides ja palgajuhendites sätestatule.

Keskkonnaministri 24.01.2007 käskkirjaga on kaebaja teenistussuhe peatatud üksnes

kriminaalmenetluse ajaks ning kriminaalmenetlus lõppes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30.06.2014 otsusega nr 3-1-1-14-14. Alates 01.07.2014 jätkus kaebaja teenistussuhe

automaatselt. KrMS §-s 141 reguleeritud kahtlustatava ja süüdistatava ametist kõrvaldamine on

kriminaalmenetluse tagamise vahend. Kohtuotsuse jõustumisel pole enam kriminaalmenetlust,

mida tagada. Vastustajal ei olnud võimalik kalduda kõrvale kohtumääruse resolutsioonist ning

kohtumääruse ja käskkirja sõnastuse kohaselt oli ametikohalt kõrvaldamine ja teenistussuhte

peatumine otseselt seotud kriminaalmenetlusega. Viivitus Riigikohtu otsuse tegemise ja kaebaja

ametist vabastamise vahel on põhjendamatu. Vastustajale oli algusest peale teada, et

süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb kaebaja teenistusest vabastada ning arvestades mh

3-14-51837

3(10)

avalikku huvi kaebaja kohtuprotsessi vastu, pidi süüdimõistev Riigikohtu otsus olema

vastustajale teada päeval, mil Riigikohus otsuse tegi. Arvestades, et Maa-ameti kodulehel

avaldatud andmete kohaselt on Maa-ameti peadirektori esimese asetäitja peadirektori

ülesannetes põhipalk 01.04.2014 seisuga 3350 eurot, on kaebajale jäänud koos lõpparvega välja

maksmata palk 11 päeva eest summas 1188,70 eurot (3350/31x11).

2) Kaebajale on välja maksmata hüvitis kasutamata jäänud puhkusepäevade eest. Käskkirjas on

ilma selgitusteta viidatud TLS § 68 lg-le 6, mille kohaselt aegub põhipuhkuse nõue ühe aasta

jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Nimetatud säte

ei saanud olla kohaldatav kaebajale võimaliku kasutamata jäänud puhkuse eest makstava

hüvitise küsimuse lahendamisel, kuna sellel puudub regulatiivne mõju 2007. a-l ning varem

tekkinud õigussuhetele. Kaebaja teenistussuhe Maa-ametis algas 14.02.1995 ning sellest hetkest

algab ka puhkusearvestus. Puhkus ei saa aeguda enne, kui ametnikul on olnud võimalus puhkust

kasutada või nõuda kasutamata puhkuse eest hüvitist. 01.01.2002 jõustunud puhkuseseaduse

(kehtiv kuni 30.06.2009; PuhkS) § 38 kohaselt ei kohaldata aegumist enne PuhkS jõustumist

tekkinud puhkusenõudele. PuhkS § 8 lg-st 1 tulenevalt kehtis puhkusenõude õigus kuni nelja

viimase aasta eest antavale puhkusele. Puhkuse regulatsiooni mõtteks ei ole tekitada olukorda,

kus isikul on õigus puhkusele, kuid ta ei jõua seda kasutada teenistussuhte peatamise tõttu ning

tal ei ole ka õigust hüvitisele kasutamata puhkuse eest, sest teda ei ole teenistusest vabastatud.

Selline olukord tooks kaasa ametiasutuse alusetu rikastumise, nagu praegusel juhul ongi

juhtunud. Kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik enne TLS jõustumist teenitud puhkust ära

kasutada ega nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, mistõttu ei saanud kaebaja

puhkusenõue aeguda 01.07.2013, nagu sätestab TLS § 137. Seda, et kaebajal ei olnud võimalik

kasutada puhkust temast sõltumatutel põhjustel, tõendab asjaolu, et kaebaja avaldas 2007. a-l

puhkuse võimaldamiseks soovi, kuid seda talle ei võimaldatud (tl 51).

3) Kaebajal on TLS § 1371 ja ATS § 131 lg 2 alusel õigus saada kasutamata jäänud puhkuse

eest hüvitist perioodi 14.02.1995-01.01.2002 eest 195 päeva ulatuses (189 päeva põhipuhkust

ja 6 päeva staažipuhkust). Kuivõrd PuhkS § 25 ega TLS § 1371 ei täpsusta, et tegemist peaks

olema nelja viimase aasta puhkusega, saab kaebaja valida, millise nelja aasta kasutamata jäänud

puhkuse eest ta hüvitist nõuab. Seetõttu nõuab kaebaja hüvitist perioodi 01.01.2002-04.10.2006

eest kokku 167 päeva ulatuses (141 päeva põhipuhkust ja 26 päeva staažipuhkust). Lisaks on

kaebajal õigus nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkusepäevade eest perioodil 01.07-

11.07.2014, kuna kaebaja teenistussuhe ei olnud siis peatunud. Kuivõrd kaebaja oli 2014. a

teenistuses 11 kalendripäeva, oli kaebajal 2014. a õigus ühele puhkusepäevale, mille eest tuleb

maksta hüvitist 108,06 eurot (3350/31).

4) TLS §-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 ei ole kooskõlas omandipõhiõigusega,

võrdsuspõhiõigusega ega õiguspärase ootuse põhimõttega, samuti on tegemist ebasoodsa

tagasiulatuva mõjuga. TLS §-i 137 tuleb tõlgendada selliselt, et puhkusenõue ei aegu enne töö-

või teenistussuhte lõppemist. TLS § 137 on põhiseadusega vastuolus ka põhjusel, et enne

01.01.2002 tekkinud puhkusenõuded ei tohiks aeguda, kuna 01.01.2002 jõustunud PuhkS § 38

sätestas selgelt, et enne PuhkS jõustumist tekkinud puhkusenõudele ei kohaldata aegumist.

Seetõttu lootis kaebaja õigustatult, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuded ei aegu.

Tegemist on ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga. PuhkS §-i 25 on võimalik koosmõjus

PuhkS §-ga 38 tõlgendada põhiseaduspäraselt selliselt, et enne 01.01.2002 tekkinud

puhkusenõuetele aegumist ei kohaldata.

5) Vastustaja on kohustatud maksma lõpparve maksmisega viivitamise tõttu ATS § 104 lg 2

alusel viivist 3350 eurot.

8. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata (tl 29-32p, 48-49p, 71-72p).

3-14-51837

4(10)

1) Töötasu nõue perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest on põhjendamatu. Keskkonnaministri

24.01.2007 käskkirja kehtivuse lõppemist ei saa siduda kriminaalmenetluse lõppemisega. See,

et kaebaja oli peatamise käskkirja alusel ametist kõrvaldatud kriminaalmenetluse ajaks, ei

tähenda, et peatamise käskkirja kehtivusaeg oleks kriminaalmenetluse lõppedes automaatselt

lõppenud. Sõltumata kriminaalmenetluse lõppemisest, jäi kaebaja teenistussuhe peatunuks.

Kriminaalmenetlus oli ametist kõrvaldamise käskkirja sisse toodud üksnes põhjusel, et see oli

alus teenistussuhte peatamiseks ja ametikohalt kõrvaldamiseks, kuid ametist kõrvaldamise

käskkirja kehtivusaeg ei olnud seotud kriminaalmenetlusega. Kaebaja teenistussuhe oli

peatunud senikaua, kuni väljastati käskkiri, millega otsustati kriminaalmenetluse tulemusest

sõltuvalt ehk süüdimõistva kohtuotsuse tõttu kaebaja teenistusest vabastamine.

2) ATS § 43 lg 1 alusel kohalduvast TLS regulatsioonist ei tulene, et teenistussuhte peatamise

ajal tekiks puhkusenõue. Kuna kaebaja teenistussuhe oli perioodil 01.07.2014-11.07.2014 ja

04.10.2006-23.01.2007 peatunud, ei tekkinud kaebajal selle perioodi eest ka puhkusenõuet.

3) Enne TLS jõustumist teenitud puhkuse pidi ära kasutama hiljemalt 01.07.2013. Kui seda ei

tehtud, siis puhkusenõue aegus ning töölepingu lõpetamisel see hüvitamisele ei kuulu. Alates

01.07.2009 tuli kohaldada ja lähtuda TLS §-s 137 sätestatud puhkusenõude aegumise

ammendavast kuupäevast, s.o 01.07.2013. TLS § 1371 kohaldamisperiood oli kuni 01.07.2013,

mil saabus enne TLS jõustumist välja teenitud puhkuse nõude aegumise tähtpäev. Alates

01.07.2013 ei ole TLS § 1371 enam asjakohane.

4) Kaebajal ei olnud õigust saada lõpparve koosseisus mistahes hüvitisi, mistõttu on viivisenõue

põhjendamatu.

9. Tallinna Halduskohus jättis 15.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kaebajal puudub õigus nõuda perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest töötasu, kuna tulenevalt

keskkonnaministri 24.01.2007 ja 11.07.2014 käskkirjadest oli tema teenistussuhe perioodil

23.01.2007-11.07.2014 peatunud. Oluline ei ole see, et Riigikohus langetas kriminaalasjas

nr 3-1-1-14-14 kaebaja suhtes süüdimõistva otsuse juba 30.06.2014. Kaebaja teenistussuhe

sõltub vastustaja, mitte kohtuvõimu otsustest. Vastustaja langetas otsuse kaebaja teenistussuhte

osas 11.07.2014 käskkirjaga. Viivitus teenistusest vabastamisel ei anna kaebajale alust nõuda

viivitatud aja eest töötasu. Lisaks oli kaebaja teenistussuhe kuni 11.07.2014 peatunud ka

faktiliselt. Kaebaja pole väitnud, et täitis nimetatud perioodil teenistusülesandeid või soovis

neid täitma asuda.

2) Kaebajal ei tekkinud perioodi 23.01.2007-11.07.2014 eest puhkusenõuet, kuna ta oli sel ajal

teenistusest kõrvaldatud. Alates 01.04.2013 kehtivast ega seni kehtinud ATS-st ei tulene, et

põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvestataks periood, mil ametniku

teenistussuhe oli peatunud ja ta oli teenistusest kõrvaldatud. Kaebaja puhkusenõuded varasema

perioodi eest on tervikuna aegunud. Kuna tegemist on enne TLS jõustumist (01.07.2009)

toimunud töötamisega seotud puhkusega, siis aegusid vastavad puhkusenõuded TLS § 137 järgi

01.07.2013 (Avaliku teenistuse seaduse käsiraamat seisuga 03.05.2013. Justiitsministeerium,

2013, lk 41). TLS § 1371 on kohaldatav üksnes aegumata puhkusenõude suhtes (Töölepingu

seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. Sotsiaalministeerium, 2013, lk 186). Õigusaktid

ei näe ette puhkusenõude aegumise peatumist ajaks, kui ametnik on teenistusest kõrvaldatud.

3) Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus. Puhkusenõude

aegumisele seatud piirangud ja üleminekusätted on proportsionaalsed ega piira ebamõistlikult

kaebaja õigusi. Kaebajal ei saanud tekkida põhjendatud ootust, et tema puhkuse kasutamise

õigus on piiramatu ja õiguslik regulatsioon muutumatu. Puhkuse kasutamata jätmine niivõrd

pika perioodi vältel on olnud kaebaja enda valik. Samuti pole kaebajat võrreldes teiste

3-14-51837

5(10)

ametnikega ebaõiglaselt koheldud. Ametnik, kes kõrvaldati teenistusest süüdimõistva otsusega

lõppenud kriminaalmenetluse tõttu, ei ole võrreldav ametnikega, kes sellises olukorras ei ole.

4) Kuna kaebajale ei kuulunud teenistussuhte lõpetamisel väljamaksmisele töötasu perioodi

01.07.2014-11.07.2014 eest ega hüvitis kasutamata puhkuse eest, pole vastustaja lõpparve

maksmisega viivitanud ning viivisenõue on alusetu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. KK palub 15.02.2016 apellatsioonkaebuses (tl 112-116) tühistada Tallinna Halduskohtu

15.01.2016 otsus ja tema kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus ning

tunnistada TLS §-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 põhiseadusega vastuolus olevateks.

1) Halduskohus on rikkunud HKMS § 165 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust ja on jätnud suures osas kaebaja väidetele vastamata.

2) Kaebaja teenistussuhe ei olnud perioodil 01.07.2014-11.07.2014 peatunud. Ainuüksi

24.01.2007 käskkirja sõnastusest nähtub, et kaebaja teenistussuhe peatati üksnes

kriminaalmenetluse ajaks. Ka Harju Maakohtu 23.01.2007 määrus, millele on 24.01.2007

käskkirjas viidatud ja mis oli aluseks käskkirja tegemisele, nägi ette kaebaja ametikohalt

kõrvaldamise üksnes kriminaalmenetluse ajaks. KrMS §-s 141 reguleeritud kahtlustatava ja

süüdistatava ametist kõrvaldamine on kriminaalmenetluse tagamise vahend, millel saab olla

vastav mõju üksnes kriminaalmenetluse kestel. Kohtuotsuse jõustumisel ei saanud kaebaja

töötamine enam kriminaalmenetlust kahjustada. Vastustajal ei olnud võimalik kalduda kõrvale

23.01.2007 määruse resolutsioonist.

3) Halduskohus on ebaõigesti tuginenud asjaolule, et teenistussuhe oli peatunud ka faktiliselt.

Kaebaja on kaebuses lähtunud olukorrast, et teenistussuhe eksisteeris ja sellest asjaolust

tulenevalt oli tal õigus ka tasule. Ka vastustaja pole kohtumenetluses tuginenud väitele, et

kaebaja pole asunud teenistusülesandeid täitma. Seetõttu puudus kohtul seadusest tulenev

võimalus tugineda sellele väitele kohtuotsuses. Kuivõrd vastupidiseid tõendeid ei olnud

esitatud, pidi kohus lähtuma sellest, et teenistussuhe eksisteeris ja sellest tulenes ka tasu

maksmise kohustus. Töötasu suuruse määratlemisel tuleb lähtuda selle isiku ametipalgast, kes

võeti teenistusse kaebaja asemele, sest selle isiku ametipalk kajastab kõige adekvaatsemalt

teenistusülesannetele vastava tasu suurust.

4) Puhkusenõuded ei ole TLS § 137 alusel aegunud. Halduskohtul oleks tulnud tõlgendada

TLS §-i 137 põhiseadusega kooskõlas selliselt, et puhkuse nõue ei aegu enne töö- või

teenistussuhte lõppemist. Kohtu viidatud käsiraamatud ei ole õiguse allikateks ega võta kohtult

kohustust oma seisukohta argumenteeritult põhjendada. Halduskohus ei ole analüüsinud

kaebaja väiteid sellest, et kaebajal ei olnud teenistussuhte peatumise ja ametist kõrvaldamise

tõttu objektiivselt võimalik enne TLS jõustumist teenitud puhkust ära kasutada ega nõuda

hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest. TLS §-s 137 ei ole aga selliste olukordadega

arvestatud. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu sellele, et kaebaja esitas 05.06.2006 avalduse

tööaasta 14.06.2001 – 13.06.2002 eest puhkuse kasutamiseks (tl 50) ning 23.01.2007 avalduse

talle kogu ulatuses välja teenitud, kuid seni kasutamata puhkuse võimaldamiseks (tl 51).

Esimene avaldus rahuldati 06.06.2006 käskkirjaga (tl 50p), kuid teine avaldus jäi sellele tehtud

märkega rahuldamata. Seega soovis kaebaja puhkust kasutada, kuid seda ei võimaldatud.

5) Kaebajal on õigus saada kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist perioodi 14.02.1995 –

01.01.2002 eest kokku 195 päeva (189 päeva põhipuhkus, 6 päeva staažipuhkus), perioodi eest

01.01.2002 kuni 04.10.2006 kokku 167 päeva (141 päeva põhipuhkus, 26 päeva staažipuhkus)

3-14-51837

6(10)

ja perioodi 01.07.2014-11.07.2014 eest 1 päev. Hüvitise suuruseks kujuneb seega kokku

39 227,41 eurot (3350/31*363).

6) TLS §-d 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 ei ole kooskõlas omandipõhiõigusega,

võrdsuspõhiõigusega ega õiguspärase ootuse põhimõttega. Samuti on tegemist ebasoodsa

tagasiulatuva mõjuga. Kohus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlust

lahendades kaalunud kaebaja väiteid ega järginud Riigikohtu juhiseid. PuhkS § 38 kohaselt ei

kohaldata aegumist enne PuhkS jõustumist tekkinud puhkusenõudele. Seega ei olnud

14.02.1995 kuni 01.01.2002 eest tekkinud kaebaja puhkusenõuded aegunud ega ole aegunud ka

apellatsioonkaebuse esitamise ajaks. PuhkS §-i 25 on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt

koosmõjus PuhkS §-ga 38 selliselt, et enne 01.01.2002 tekkinud puhkusenõuetele aegumist ei

kohaldata. Kaebaja ei saanud ette näha, et seadusandja kehtestab regulatsiooni, mille kohaselt

enne uue seaduse jõustumist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta

jooksul arvates seaduse jõustumisest (TLS § 137), sõltumata sellest, kas isikul on võimalik

puhkust kasutada või selle eest hüvitist nõuda. Kaebajale ei saa ette heita puhkuse kasutamata

jätmist enne tema teenistusest kõrvaldamist, kuna seadusest tulenes otsesõnu võimalus kasutada

vähemalt teatud perioodi osas puhkust aegumatult. TLS § 137 on vastuolus

võrdsuspõhiõigusega, kuivõrd seab ametnikud, kellel on võimalik puhkust kasutada ning

kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitist nõuda, paremasse olukorda, võrreldes kaebajaga, kellel

sellist võimalust ei olnud. Halduskohus ei ole esile toonud, millised on võrreldavad isikute

grupid. Asjakohatu on halduskohtu väide sellest, et ametnik, kes kõrvaldati süüdimõistva

otsusega päädinud kriminaalmenetluse tõttu teenistustest, ei ole võrreldav ametnikega, kes ei

ole sellises olukorras. Süüdimõistev kohtuotsus ei võta kelleltki õigust saada hüvitist puhkuse

eest, mille ta on endale tööga välja teeninud. Kriminaalmenetluse ja puhkuse regulatsiooni

eesmärgid ei ole omavahel seotud.

11. Keskkonnaministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 122-126p).

1) Otsus on piisavalt põhjendatud ja selles on piisavalt kaalutud poolte seisukohti.

2) Kaebaja teenistussuhe oli peatunud kuni tema ametist vabastamiseni. Üldise haldusõiguse

loogikaga oleks vastuolus seisukoht, et varasema teenistussuhte peatamise ja teenistusest

kõrvaldamise käskkirja õiguslik mõju muutus olematuks ilma asjaomast haldusakti välja

andmata. Keskkonnaministri 24.01.2007 käskkiri oli antud tähtajatult, s.o vajas kehtetuks

muutumiseks vastavat haldusakti. Seega kehtis teenistussuhte peatamise käskkiri senikaua, kuni

olukord oli n-ö uuesti reguleeritud ehk välja antud uus haldusakt, millega kriminaalmenetluse

tulemustest sõltuvalt otsustati olukorra edasine areng. Määrav on asjaolu, et poolte vahel ei ole

vaidlust selle üle, et kaebaja ei täitnud perioodil 01.07.2014 kuni 11.07.2014

teenistusülesandeid ning kumbki pooltest ei eeldanud teenistusülesannete täitmist ehk pidasid

teenistussuhet jätkuvalt peatunuks. Seega oli teenistussuhe perioodil 01.07.2014-11.07.2014

jätkuvalt peatunud ka faktiliselt. Kui kohus peakski rahuldama palganõude, siis tuleb aluseks

võtta kaebaja viimane kinnitatud ametipalk. Palga väljamõistmise korral tuleb arvata tasumisele

kuuluvast summast maha muu võimalik tulu, mida kaebaja sai vastava perioodi eest mujalt.

3) TLS § 137 hõlmab enne PuhkS jõustumist välja teenitud puhkust, mis PuhkS § 38 järgi oli

aegumatu. Alates 01.07.2009 hakkas kehtima uus regulatsioon ning kõik puhkusenõuded

aegusid TLS § 137 alusel 4 aasta jooksul arvates TLS jõustumisest, s.o 01.07.2013. TLS § 1371

eesmärk on reguleerida olukorda, kus töötajal on töölepingu lõppemise hetkeks aegumata enam

kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkus. Kui puhkusenõue on aegunud, siis ei kuulu mistahes

hüvitis välja maksmisele ning vastav säte ei kohaldu.

4) Ka kasutamata lisapuhkuse nõue on aegunud. ATS § 131 lg 2, mille järgi aeguvad ATS v.r

alusel teenistusstaaži eest antud kasutamata lisapuhkusepäevad hiljemalt 01.04.2017, kohaldub

3-14-51837

7(10)

üksnes sellisele lisapuhkuse nõudele, mis ei olnud ATS jõustumise hetkeks, s.t 01.04.2013, veel

aegunud. Kaebaja teenistussuhe peatus 04.10.2006. Selleks hetkeks oli kaebajal aegumata

lisapuhkuse päevi kokku 21. Õigusaktid ei näe ette, et teenistussuhte peatamise ja teenistusest

kõrvaldamise korral peatuks puhkusenõude aegumine. Seega aegus PuhkS § 8 lg 2 alusel

kaebaja lisapuhkuse nõue tervikuna hiljemalt 2011. a-l, mil möödus neli aastat 2006. a

lisapuhkusest.

5) Teenistussuhte peatumise aega ei saa käsitada puhkuse kasutamist takistava asjaoluna. ATS

viitab põhipuhkuse nõude aegumise osas üksnes TLS § 68 lg-le 6, milles on eraldi reguleeritud

see, millisel juhul puhkusenõude aegumine peatub. Olukorras, kus kaebaja oli kõrvaldatud

teenistusest, kuna tema suhtes viidi läbi otseselt tema teenistusülesannetega seotud

kriminaalmenetlust,

on

puhkusenõude

aegumise

mitte

peatumine

põhjendatud

ja

proportsionaalne. Kaebaja, jättes kuni tema ametist kõrvaldamise ajani puhkuse kasutamata,

võttis endale ise riski, et puhkuse kasutamise õigus võib tulevikus muutuda. Õiguspärast ootust

ei saa tekkida sellele, et puhkuse kasutamise võimalus on ajaliselt piiramatu. TLS §-l 137 ei ole

ebasoodsat tagasiulatuvat mõju, kuna regulatsiooniga anti puhkuse kasutamiseks piisav

üleminekuaeg. Rikutud ei ole ka võrdsuspõhiõigust, kuna kaebaja ei ole võrreldav teiste

ametnikega, kelle teenistussuhe ei olnud kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu peatatud.

6) Hüvitise nõue kasutamata puhkuse eest oleks TLS § 1371 kohaselt igal juhul piiratud 4 aasta

kasutamata puhkusega ehk maksimaalselt saaks vastustajalt välja nõuda hüvitise tema

teenistusest kõrvaldamisele eelnenud viimase 4 aasta eest. Ka hüvitist kasutamata puhkuse eest

tuleb arvestada kaebaja viimasest kinnitatud ametipalgast.

7) Kuna vastutaja ei pidanud kaebajale teenistussuhte lõppemisel maksma lõpparve koosseisus

mistahes tasusid, ei ole vastustaja lõpparve maksmisega viivitanud. Siiski tuleks ka

viivisenõude rahuldamisel lähtuda kaebaja viimasest kinnitatud ametipalgast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu

otsuse tühistamiseks. Halduskohus on otsust piisavas ulatuses põhjendanud ning jõudnud õigele

lõppjäreldusele, et kaebajal puudub õigus vastustajalt saamata jäänud palga, puhkusehüvitise ja

viivise saamiseks.

13. Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et tema teenistussuhe ei olnud

perioodil 01.07.2014-11.07.2014 peatunud ja ta on õigustatud saama selle ajaperioodi eest tasu.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et ta sai olla ametist kõrvaldatud üksnes

kriminaalmenetluse ajal, s.o kuni tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse lõppemiseni ehk

Riigikohtu 30.06.2014 otsuse nr 3-1-1-14-14 tegemiseni. Kaebaja kõrvaldati Harju Maakohtu

23.01.2007 määrusega (tl 8-8p) kriminaalasjas nr 05913000055 KrMS § 141 lg 1 p-de 1, 2 ja

lg 2 alusel Maa-ameti peadirektori ametikohalt kriminaalmenetluse ajaks. ATS v.r § 108 p 8

sätestas, et teenistussuhe peatub ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud sama seaduse

§ 109 lg 1 või § 110 lg 1 alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses

sätestatud alusel. Tulenevalt ATS v.r § 108 p-st 8 koostas keskkonnaminister 24.01.2007

käskkirja nr MP8 (tl 7), millega peatas kaebaja teenistussuhte ja kõrvaldas ta

kriminaalmenetluse ajaks Maa-ameti peadirektori ametikohalt alates 23.01.2017. Lisaks

ATS v.r 108 p-le 8 on käskkirja õiguslike alustena märgitud KrMS § 141 lg 1 p-d 1, 2 ja lg 2

ning Harju Maakohtu 23.01.2007 määrus. Seega nähtub käskkirja resolutsioonist ja õiguslikest

alustest, et kaebaja teenistussuhte peatamine oli selgelt seotud kriminaalmenetluse kestusega

ning keskkonnaministri 24.01.2007 käskkiri sai luua õiguslikke tagajärgi üksnes

kriminaalmenetluse ajaks, nagu on käskkirjas selgelt märgitud. Haldusõiguse põhimõtetega ei

3-14-51837

8(10)

ole kuidagi vastuolus sellise haldusakti andmine, mille kehtivusaeg on piiritletud teatud

sündmuse saabumisega (vt HMS § 61 lg 2).

14. ATS § 95 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud,

mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lg-st 1 või 2 või §-st 15.

ATS § 15 p 1 järgi ei või võtta teenistusse isikut, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud

kuriteo eest. Nimetatud sätete koosmõjust tulenevalt oleks vastustajal tulnud kaebaja

teenistusest vabastada tagasiulatuvalt alates 01.07.2014, s.o kaebaja suhtes tehtud süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumise päevale järgnevast päevast. Ka ATS v.r § 123 nägi ette süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumisel ametniku teenistusest vabastamise arvates otsuse jõustumise päevale

järgnevast päevast. Alates 01.04.2013 kehtiva ATS eelnõu menetlemise materjalidest ei nähtu,

et seni kehtinud regulatsiooni oleks tahetud põhimõtteliselt muuta. Seega toetab ka varasemalt

kehtinud regulatsiooni sisu tõlgendust, et kaebaja teenistussuhe sai kesta üksnes kuni tema

suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni.

15. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kaebaja on õigustatud saama ATS § 34 lg 1 alusel perioodi

01.07.2014-11.07.2014 eest palka. ATS § 34 lg 1 kohaselt on ametnikul õigus saada

teenistusülesannete täitmise eest palka alates ametikohale asumise päevast kuni teenistusest

vabastamise päevani. Sätte sõnastusest nähtub üheselt, et palga saamise üheks kohustuslikuks

eelduseks on teenistusülesannete täitmine. Puudub vaidlus, et kaebaja ei täitnud perioodil

01.07.2014-11.07.2014 Maa-ameti peadirektorina teenistusülesandeid ega ole avaldanud ka

soovi nende täitmisele asumiseks. Alusetud on kaebaja väited, et pooled ei olnud halduskohtus

sellele asjaolule tuginenud, mistõttu ei saanud halduskohus sellest asjaolust lähtuda. Vastustaja

on kohtule esitatud seisukohtades korduvalt rõhutanud, et kaebaja ei soovinud ise

ametiülesandeid täitma asuda ning täitis samal ajal tööülesandeid teises töökohas (nt vastustaja

17.11.2014 vastuse p 2.1.8 (tl 30p) ja 05.05.2015 seisukohtade p 2.1.4 (tl 48p)). ATS § 34 lg 1

alusel palga saamise ühte kohustuslikku eeldust – teenistusülesannete täitmine – ei saa pidada

täidetuks.

16. Alusetu on ka kaebaja nõue kasutamata jäänud puhkusepäevade eest hüvitise saamiseks.

ATS § 43 lg 1 kohaselt kohaldatakse ametnikule TLS §-des 54–71 sätestatud puhkuse-

regulatsiooni, arvestades ATS-is sätestatud erisusi. TLS § 68 lg 1 kohaselt antakse põhipuhkust

töötatud aja eest. TLS § 68 lg 2 järgi arvestatakse põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva

aja hulka lisaks töötatud ajale ajutise töövõimetuse aeg, puhkuse aeg (välja arvatud

lapsehoolduspuhkuse ja poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkuse aeg), samuti aeg, kui

töötajal on seaduse alusel õigus tööst keelduda TLS § 19 p-s 3 nimetatud juhul, ning muu aeg,

milles pooled on kokku leppinud. Praegusel juhul ei ole kaebaja perioodil 01.07.2014-

11.07.2014 töötanud ning kohtule ei nähtu, et oleks esinenud mõni TLS § 68 lg-s 2 nimetatud

olukord, mis annaks aluse kaebajale puhkuse andmiseks. Seega ei saa kaebajal olla perioodi

01.07.2014-11.07.2014 osas õigust hüvitisele kasutamata jäänud puhkuse eest.

17. TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale rahas

üksnes sellise kasutamata jäänud põhipuhkuse, mis ei ole aegunud. Kuigi ATS §-s 43 on tehtud

otseselt viide üksnes TLS §-dele 54-71, kuulub kohaldamisele ka TLS § 137, mis reguleerib

enne 2009. a jõustunud TLS-i väljateenitud puhkuste aegumist. TLS § 137 kohaldumise üle

puudub poolte vahel ka vaidlus. Nimetatud sätte kohaselt aegus enne TLS jõustumist välja

töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue nelja aasta jooksul arvates seaduse jõustumisest.

Tegemist on alates 01.07.2009 kehtima hakanud uue regulatsiooniga, mis asendas seni avalike

teenistujate lisa- ja põhipuhkust reguleerinud seadusesätteid, ning millest vastustajal tuli

kaebaja teenistusest vabastamisel lähtuda. TLS §-i 137 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et

puhkusenõue ei aegu selle kohaselt enne töö- või teenistussuhte lõppemist. Nõuete aegumine

on selles sättes selgelt seotud üksnes TLS jõustumisele järgnenud nelja aastaga. Vastupidist ei

3-14-51837

9(10)

ole võimalik järeldada ka halduskohtu viidatud Sotsiaalministeeriumi selgitustest

(https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/eesmargid_ja_tegevused/Too/Tooleping

u_seadus/selgitused_toolepingu_seaduse_juurde.pdf), mida kohus on korrektselt kasutanud

abimaterjalina õigusakti tõlgendamisel. Seega hakkas alates TLS jõustumisest 01.07.2009

kulgema kõigi kaebaja poolt seni väljateenitud aegumata põhi- ja lisapuhkuste nõuete aegumise

tähtaeg ning need nõuded aegusid 01.07.2013. Vastustaja ja halduskohus on seetõttu õigesti

leidnud, et kaebaja teenistusest vabastamise ajal 11.07.2014 ei olnud kaebajal aegumata

puhkusenõudeid, mida vastustajal oleks tulnud TLS § 71 alusel hüvitada.

18. Kaebaja puhkusenõuete aegumine ei peatunud ajaks, mil ta oli ametist kõrvaldatud.

TLS § 68 lg 6 teine lause näeb ette, et põhipuhkuse aegumine peatub ajaks, kui töötaja kasutab

rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust ning lapsehoolduspuhkust, samuti kui töötaja

on ajateenistuses või asendusteenistuses. Praegusel juhul ei esinenud ühtegi eelnimetatud

asjaoludest. Lisaks puudus kaebajal ka tema teenistussuhte peatamise ajal 2006. a-l alus

eeldada, et tema puhkusenõuete aegumine peatub ametist kõrvaldamise ajaks. PuhkS § 8 lg-s 2

nimetatud alused, mille korral puhkusenõuete aegumine peatus, olid ammendavalt sätestatud

PuhkS §-s 17. Ka selles sättes ei olnud nimetatud ametniku teenistusest kõrvaldamist.

19. Kaebaja on taotlenud kohtult TLS §-de 137 ja 1371 ning PuhkS § 25 suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Normi põhiseadusevastaseks tunnistamise

ja kohaldamata jätmise eelduseks on selle asjassepuutuvus (põhiseaduse § 15 lg 1 teine lause).

Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvaks norm, mida tuleb kohtuasja lahendamisel

kohaldada ja mille põhiseadusevastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle

põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu üldkogu 02.04.2013 määrus nr 3-2-1-140-12, p 18).

PuhkS § 25 kohaselt oli tööandja teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma

kasutamata jäänud puhkuse rahalist hüvitist kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata

jäänud puhkuse eest. TLS § 1371 järgi hüvitab tööandja enne TLS jõustumist välja töötatud

kasutamata põhi- ja lisapuhkuse töölepingu lõppemisel mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata

jäänud puhkuse eest. Kohus nõustub vastustajaga, et TLS § 1371 reguleerib enne TLS jõustumist

välja töötatud kasutamata ja TLS § 137 järgi veel aegumata põhi- ja lisapuhkuse hüvitamist

töösuhte lõppemisel. Praegusel juhul ei ole teenistussuhe kaebajaga lõpetatud ei PuhkS

kehtivuse ajal ega enne 01.07.2013, mil kõik enne TLS jõustumist välja teenitud

puhkusenõuded aegusid. Seega ei ole PuhkS § 25 ja TLS § 1371 näol tegemist praeguses

vaidluses asjassepuutuvate normidega, mille suhtes võiks nõuda põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist.

20. Kaebaja taotlus TLS § 137 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu vastavate seisukohtadega ning

leiab, et TLS §-i 137 ei saa pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks. Kaebajal ei

saanud tekkida õiguspärast ootust sellele, et kasutamata jäänud puhkuse aegumise regulatsiooni

tulevikus ei muudeta. Õiguspärane ootus kaitseb isiku usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt

antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima (Riigikohtu 21.02.2002 otsus nr 3-3-1-6-02,

p 18). Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja

võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult

halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia

ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses

(Riigikohtu 02.12.2004 otsus nr 3-4-1-20-04, p 14). Praegusel juhul puudub alus arvata, et

kaebajal oleks tekkinud mõistlik ootus sellele, et tema poolt kasutamata jäänud puhkusepäevad

saavad talle igal juhul hüvitatud, ning seda mõistlikku ootust ei oleks kaalunud üles avalik huvi

seadusemuudatuseks. Lisaks ei nähtu, et kaebajat oleks TLS § 137 kehtestamisega koheldud

ebavõrdselt. TLS §-ga 137 sätestati võrdselt kõigi töötajate ja ametnike puhkusenõuete

aegumine nelja aasta jooksul TLS jõustumisest. See, kas ametnikul oli selle aja jooksul võimalik

3-14-51837

10(10)

puhkust kasutada või nõuda hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest, ei sõltunud TLS §-st 137

ning oli reguleeritud muudes teenistussuhteid reguleerivates aktides.

21. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 15.01.2016 otsus muutmata.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

taotles apellatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmist summas 1023 eurot, sh

apellatsioonkaebuselt

tasutud

riigilõiv

summas

eurot.

Praeguses

asjas

on

apellatsioonkaebuse esitamine olnud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel riigilõivuvaba.

Kaebajal on õigus taotleda riigilõivu tagastamist. Kaebaja esindaja kulud jäävad HKMS § 108

lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud,

mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets