2-16-2048/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele

Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-2048

Tsiviilasi

ÜT hagi ÜM vastu hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

2543,40 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik ÜT apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (apellant): ÜT (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai

Kõiv

Kostja (vastustaja): ÜM (isikukood XXXXXXXXXXX,

elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin

Valdmaa

Kohtuistungi toimumise aeg

24.01.2017

RESOLUTSIOON:

1. Jätta hageja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule eelmenetluse staadiumisse.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ÜT (hageja) esitas 08.02.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse ÜM (kostja) vastu

hüvitise 2543,20 euro väljamõistmiseks.

2. Hageja, kostja ja EL-G kaasomandisse kuulub Paluvere kinnistu Hino külas Misso

vallas Võru maakonnas. Igale kaasomanikule kuulub 1/3 mõttelist osa kinnistust.

Kinnistul asuvad elamu, ait, küün, laut-küün ja saun.

3. Hageja on teinud kinnistul üksinda hooldus- ja remonttöid ning kostja on keeldunud

nende hüvitamisest. Teise kaasomaniku EL-G-ga on hageja seoses hooldus- ja

remontööde hüvitamisega sõlminud kompromisslepingu tsiviilasjas nr 2-15-10360.

4. Hageja on teinud kinnistul järgnevad tööd: hageja on paigaldanud aidale ruberoidi,

tellinud rehetoa lammutamise ja äraveo, ümbruse koristuse ja prahi põletamise, esiku

lammutamise, uue katuse paigaldamise, otsaseina rihtimise ja katmise voodrilauaga.

Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg-st 4 on hagejal õigus nõuda kostjalt 1/3

tööde maksumusest, mis on 2116,20 eurot.

5. Hageja palub kostjalt lisaks välja mõista ka hüvitise 427,20 eurot, mille hageja maksis

maa lahku mõõtmise toimingute eest. Kostja oli nõus maa lahku mõõtmisega, kuid

hiljem kostja ei vastanud hageja või maamõõtja pöördumistele.

6. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista kokku 2543,40 eurot, s.o

hageja poolt kinnistu ja selle oluliste osade parendamiseks tehtud vajalike kulutuste

hüvitis 2116,20 eurot ja tahtlikult elamu aluse maa lahku mõõtmisega tekitatud

kulutused 427,20 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

7. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Ebaõige on kostja väide, et

kinnisasi on olnud alates 2006. aastast hageja ainukasutuses- ja valduses. Kõik kolm

kaasomanikku on viibinud igal aastal eri aegadel Paluvere kinnistul, seega nad on kõik

teadlikud tegelikust hoonete seisundist, kas neid kasutatakse või mitte, tehtud töödest

ja ümbruses valitsevast korralageduses. Ebaõige on kostja väide, et tal puudub elamule

ja aidale ligipääs. Kostja abikaasa ostis ja vahetas ise koos hagejaga 26.09.2006 elamu

välisukse luku ja sai elamu võtme. Aida ukse ees on vana pärimisaegne lukk. Rehetare

ja rehealune olid lukustamata hooned, seega ei saa kostja väita, et tal puudus

juurdepääs nendesse hoonetesse.

8. Kostja väide, et 2013. aasta kevadel leppisid kaasomanikud kokku kaasomandi

kasutamise osas ja sõlmisid selles osas lepingu, on vale. Rehetare ja rehealune

varisesid kokku juba 2012/2013. aasta talvel, seega on alusetu rääkida mingist hoone

kasutamise lepingust 2013. aasta kevadel, kui hooned olid juba kokku kukkunud.

Mingit kokkulepet ei ole sõlmitud sellel ajal. Kaasomanikud arutasid kinnistu jagamist

reaalosadeks 2014. aasta augustis telefoni teel ja e-kirjavahetust pidades, kuna 2013.

aasta jooksul ei jõutud hoone katuse osas kokkuleppele.

9. 04.02.2016 Pärnu Maakohtu poolt kinnitatud kompromiss (tsiviilasi nr 2-15-10360)

tõendab tehtud tööde vajalikkust ja ulatust ning EL-G soovi ühiselt kasutada elamut ka

edaspidi. Seetõttu tehti talle kuu aja jooksul pärast otsust võti ja anti tunnistajate

juuresolekul üle.

10. Kostja oli maa lahku mõõtmise toimingutest teadlik ja neist huvitatud, seda tõendavad

07.03.2015, 25.05.2015 ja 26.05.2015 e-kirjad (tl 83-87, I kd). Näiteks 25.05.2015 e-

kirjas on kostja poeg väitnud, et „oleme huvitatud Paluvere kinnistu jagamisest ja

saame aru ka Teie panusest maja korrashoidu ja renoveerimisse“. 27.04.2015 esitati

maamõõtja PA poolt Paluvere maaüksuse katastriüksuse jagamise projektplaani

kaasomanikele allkirjastamiseks. Kostja projektplaani aga ei allkirjastanud. Seega

tekitati hagejale tahtlikult kahju 427,20 eurot elamu maa lahku mõõtmise kulude näol.

11. Rehealuse, rehetare ja esiku lammutustööd olid vajalikud. Nimetatud tööde tegemine

on kinnistu omanikule esmane kohustus tulenevalt Misso valla heakorra eeskirjadest.

Rehealune ja rehetare kukkusid kokku 2012/2013. aasta talvel. Hooned tuli

lammutada, kuna nad olid mädad ja kujutasid ohtu inimestele. Elamu esik oli mäda ja

kokku kukkumas. Ilma ohtlike hooneid lammutamata puudus juurdepääs katuse

paigaldamiseks ja otsaseina katmiseks voodriga. 2014. aastal selgus, et elamu katusest

jookseb vesi juba tuppa, ruberoid laastukatusel ei pea ning laastukatuses on augud.

Kuna see oli ohtlik ning katus võis sisse kukkuda, siis oli otstarbekas panna uus katus.

Ka aida säilitamiseks vajas katus remonti.

Kostja vastuväited hagile

12. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

13. Hageja, kostja ja EL-G said Võru maakonnas Misso vallas Hino külas asuva Paluvere

kinnistu omanikeks 2006. aastal pärimise teel. Sisuliselt on kinnisasi olnud alates

2006. aastat üksnes hageja ainukasutuses- ja valduses.

14. 2013. aasta kevadel arutasid kaasomanikud kinnisasja jagamise võimalust. Kinnisasja

jagamises ja kaasomandi lõpetamises kokkuleppele ei jõutud, kuid pooled leppisid

suuliselt kokku kinnisasja kasutuskorras. Kaasomanike vahel sõlmitud kasutuskorra

kokkuleppe kohaselt sai hageja enda ainukasutusse- ja valdusesse elamu/rehealuse ja

aida. Kostja ja EL-G said enda kasutusse laut-küüni. Saun ja kaev jäid kõigi omanike

ühiskasutusse. Poolte vahel kasutuskorra kokkuleppe olemasolu kinnitab ka

04.02.2016 Pärnu Maakohtu poolt kinnitatud kompromiss tsiviilasjas nr 2-15-10360,

mille kohaselt kohustub hageja tegema EL-G jaoks elamule juurdepääsu võimaldava

võtme ning viimane kohustub teavitama hagejat elamu kasutamise soovist ette

vähemalt 3 päeva. Ühtlasi tõendab eelnev, et elamu on hageja ainukasutuses- ja

valduses. Kostjal puudub elamule ja aidale kuni käesoleva ajani juurdepääs.

15. Lisaks kasutuskorrale leppisid kaasomanikud kokku, et ehitiste korrashoiuks,

säilimiseks ja parendamiseks vajalikud kulud jäävad selle kaasomaniku kanda, kelle

ainuvalduses ehitis oli. Nii tuleb hagejal tagada elamu/rehealuse ja aida korrashoid,

kostjal ja EL-G-l aga laut-küüni korrashoid. Sauna ja kaevu korrashoid on kõigi ühine

kohustus.

16. Kasutuskorra ja kulutuste kandmise osas kokkuleppe sõlmimist tõendab ka asjaolu, et

hageja on asunud parendusi tegema pärast kokkuleppe sõlmimist (s.o pärast 2013.

aasta kevadet) ning parendusi on tehtud üksnes hageja valduses olevate hoonete – s.o

elamu/rehealune ja ait, osas.

17. Isegi, kui kulutuste kandmise osas kaasomanike vahel kokkulepe puuduks, siis ei saa

hageja nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist vastavalt nende osadele, kui see oleks

vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguskirjanduses on peetud hea usu põhimõttega

vastuolus olevaks kaasomaniku tegevust juhul, kui ta kasutab kaasomandis olevat asja

oma mõttelisest osast suuremas ulatuses, aga kulude kandmist nõuab vastavalt

mõtteliste osade suurusele. Seega kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaasomanike

vahel ei ole kuluste kandmise osas kokkulepet sõlmitud või see ei ole kehtiv, siis

arvestades kasutuskorra kokkulepet, tuleks hageja nõue jätta rahuldamata hea usu

põhimõtte vastasuse tõttu.

18. Hagejal puudus ehitustööde teostamiseks kaasomanike nõusolek ning hagejal ei ole

õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Hageja ei ole hagiavalduses väitnud ega tõendanud,

et tehtud kulutused olid vajalikud, tööde maht oli põhjendatud ning asja säilimiseks oli

vaja koheselt midagi ette võtta ning kaasomanikega ei olnud võimalik kokkuleppele

jõuda. Seega ei ole hageja tõendanud, et täidetud on AÕS § 72 lg 4 kohaldamise

eeldused.

19. Elamu/rehealuse osas väidab hageja, et tööde teostamine oli tingitud sellest, et 2013.

aasta talvel vajus rehealuse katus lumeraskuse all kokku. Esiteks ei olnud hageja poolt

rehealuse ja elamu esiku osas teostatud tööd vajalikud, kuna nendega ei säilitatud

hoone osa ega kaitstud seda täieliku või osalise hävimise eest. Vastupidi, hageja poolt

korraldatud töö tulemusel hävitati kõnealused hoone osad täielikult. Teiseks ei ole

hageja tõendanud, et elamu katusel esinesid puudused, mis seadsid ohtu hoone

säilimise. Isegi, kui katusel selliseid puudusi esines, siis ei ole hageja tõendanud, et

sellises ulatuses katusetööde teostamine oli vajalik ning puuduste kõrvaldamiseks ei

oleks piisanud väiksemas mahus töödest või ajutisest lahendusest. Aida osas väidab

hageja, et on paigaldanud selle katusele ruberoidi. Seejuures ei ole hageja esitanud

tõendeid selle kohta, et aidal olid puudused ning teostatud tööd olid põhjendatud.

20. Hageja ei ole tõendanud hagis nimetatud summas kulutuste tegemist (2116,20 x 3 =

6348 eurot). Hageja on küll lisanud hagile erinevaid hinnapakkumisi, kuid ei ole

tõendanud sellises summas kulutuste kandmist.

21. Hagejal maamõõtmisega seotud toimingute hüvitamise nõue on ebaselge. Hageja

püüab hagiavalduses jätta muljet, et kostja on maamõõdutööde tellimise heaks kiitnud.

Vastavasisuline hageja väide ei vasta tõele. Pooled ei ole kunagi leppinud kokku

vaidlusaluste tööde tellimises.

Esimese astme kohtu otsus

22. Harju Maakohtu 03.10.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2856

eurot ja viivise menetluskulult võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras

alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

23. Maakohus analüüsis esmalt, kas kaasomanike vahel oli kasutuskorra kokkulepe nii

kaasomandi eseme valdamise kui kulutuste kandmise osas. AÕS § 72 lg 1 kohaselt

valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. Riigikohus on asunud

lahendis nr 3-2-1-6-07 p-s 18 seisukohale, et kuigi kaasomanike sisesuhtes kulutuste ja

koormatiste jaotamist reguleeriv AÕS § 75 lg 1 on erinorm AÕS § 72 suhtes, on ka

kulutuste ja koormatiste kandmisega seonduvad küsimused kaasomandi kasutamise

küsimused AÕS § 72 lg 1 tähenduses. Kuna viimati nimetatud sätte järgi vallatakse ja

kasutatakse kaasomandit esmajoones kokkuleppe alusel, puudub mõistlik põhjus

tõlgendada AÕS § 75 lg-t 1 imperatiivsena, st sellisena, et kulude jaotamisel ei saa

kaasomanikud kõrvale kalduda mõtteliste osade suurusest (Riigikohtu lahend asjas

nr 3-2-1-42-04, p 13; lahend asjas nr 3-2-1-121-05, p 42). Kui seaduse järgi on

võimalik määrata kasutuskord selliselt, et mõne kaasomaniku kasutuses on nt ruume

rohkem, kui tal oleks proportsionaalselt õigus kaasomandi osa suuruse järgi, peab

olema võimalik vastavalt muuta ka kulutuste kandmise korda.

24. Lähtuvalt AÕS § 72 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-6-07 on kaasomanikel

võimalik kokku leppida nii kaasomandisse kuuluva asja kasutuskord kui ka AÕS § 75

lg-st 1 erinev kulude jaotus. Kostja väide kasutuskorra ja kulude kandmise kokkuleppe

kohta on tõendamist leidnud. Nimelt on kohus käesolevas tsiviilasjas 06.09.2016

kohtuistungil üle kuulanud tunnistaja MM, kes on kostja abikaasa ning kes kinnitas, et

hageja soovil sõlmiti pärast 2012. aastat kaasomanike vahel kokkulepe, mille kohaselt

hageja sai õiguse ainuisikuliselt kasutada rehetuba/elamut ning aita. Teised

kaasomanikud said õiguse kasutada autokuuri, lauta ja vahepealset katusealust. Hageja

pidi kokkuleppe kohaselt kandma kõik kulud, mis puudutavad tema kasutusse jäävaid

hooneid, sealhulgas remondikulud. Teised kaasomanikud pidid kandma kõik kulud,

mis puudutavad lauda ja autokuuri kasutamist (tl 154 pöördel, 155). Samuti on kohus

tunnistajana üle kuulanud EL-G, kes on vaidlusaluse kinnistu kaasomanik ning kes

kinnitas, et 2012. või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise

küsimust. Selle tulemusel lepiti kokku, et hageja hakkab kasutama elamut ning kostja

ja tunnistaja kasutusse jäävad autokuur ja laut. Kaasomanikud leppisid kokku, et

igaüks tasub kulud seoses nende hoonetega, mis tema kasutuses on. Kokkulepe hõlmas

seda, et hageja tasub reheelamuga seotud kulud. Saun ja kaev jäid kõigi ühiskasutusse

(tl 155 pöördel, 156).

25. Lähtuvalt eelviidatud tunnistajate ütlustest on kohus seisukohal, et kaasomanike vahel

oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hageja ainukasutusse jäävad rehetuba/elamu ja

ait ning sellega seoses jäävad hageja kanda ka kõnealuste hoonetega seotud kulutused.

Tunnistajate ütlusi kinnitab ka asjaolu, et 04.02.2016 sõlmisid hageja ja EL-G

tsiviilasjas nr 2-15-10360 kompromissi, mille raames EL-G nõustus hagejale hüvitama

kinnistule tehtud kulutused ning vastukaaluks hageja kohustus võimaldama EL-G-le

juurdepääsu kinnistul asuvasse elumajja (tl 63-64). Kõnealune kokkulepe tõendab, et

varasemalt EL-G-l elumajale juurdepääsu ei olnud ning elumaja oli hageja kasutuses.

26. Hagiavalduses viidatud tööd, millega seoses on hageja soovinud kulutuste hüvitamist,

on seotud rehetuba/elamu või aidaga, mis kasutuskorra kokkuleppe kohaselt jäid

hageja ainukasutusse ning millega seotud kulutuste kandmise kohustus jäi samuti

hagejale. Lähtuvalt asjaolust, et vastavate kulutuste kandmise kohustus oli kokkuleppe

kohaselt hagejal, tuleb hageja nõue AÕS § 72 lg 1 alusel rahuldamata jätta.

27. Ka hageja nõue hüvitise 427,20 euro väljamõistmiseks (maamõõtmise toimingud) ei

ole põhjendatud. Maamõõtmise toimingud ei ole toimingud, mis on vajalikud

kaasomandisse kuuluva asja säilitamiseks, seega ei ole vastavat hageja nõuet AÕS §

72 lg 4 alusel võimalik rahuldada.

28. Täiendavalt märkis kohus, et hageja nõue tuleks rahuldamata jätta ka lähtuvalt

asjaolust, et hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning asjaolu, et tegemist on

eseme säilitamiseks hädavajalike kulutustega (AÕS § 72 lg 4). Kohus on hagejale

tema tõendamiskoormist selgitanud 21.04.2016 määruses (tl 103), samuti on kohus

välja toonud hageja kohustuse selgitada maamõõtmise kuludega seotud nõuet, kuid

hageja seda teinud ei ole. AÕS § 72 lg 4 lubab ilma teiste kaasomanike nõusolekuta

teha üksnes selliseid kulutusi, mis on koheselt hädavajalikud ning ainult sellises

mahus, millest piisab olukorra säilitamiseks. Hageja ei ole ühegi väidetava kulutuse

puhul tõendanud, et tegemist oli niivõrd pakilise kulutusega, et teiste kaasomanikega

täiendavalt läbi rääkida ei olnud võimalik, samuti ei ilmne, et toiminguid oleks tehtud

üksnes vältimatus mahus.

29. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2856 eurot ja viivise menetluskulult VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

30. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas taotluse tõendi (EL-G

vastus Pärnu Maakohtule 20.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-10360) vastuvõtmiseks.

Hageja esitas taotluse enda vande all ärakuulamiseks.

31. Kohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus kuulas asjas

tunnistajatena üle asjast huvitatud isikud: kostja abikaasa MM ja kostja õe EL-G, kelle

vastu oli hageja esitanud samalaadse hagi. Samas jättis kohus alusetult rahuldamata

hageja taotluse enda vande all ärakuulamiseks. Sellega võeti hagejalt võimalus

tõendina ümber lükata kostja ja tema tunnistajate väiteid hoonete kasutuskorra

kokkuleppe kohta. Lisaks on kohus hinnanud kostja tunnistajate poolt antud ütlusi

ühepoolselt ning jätnud analüüsimata hageja poolt esitatud kirjalikud tõendid. Kohus

ei ole pööranud tähelepanu hageja väidetele, et kostja tunnistajate ütlused ei ole

objektiivsed.

32. Maakohus oleks pidanud välja selgitama, millal väidetav kaasomanike kokkulepe

tegelikult ka sõlmiti. Seejuures ei ole maakohus analüüsinud MM ja EL-G ütluste

usaldusväärsust. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et kasutuskorra kokkulepe

sõlmiti 2013. aastal. Tunnistaja MM aga väidab, et kokkulepe sõlmiti 2012. aasta

kevadel (tl 154 pöördel, 155, I kd). Vande all antud ütlustes väitis EL-G kõigepealt, et

2012 või 2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust (tl 155

pöördel, 156, I kd). Hiljem väitis tunnistaja vande alla antud ütlustes, et kasutuskord

lepiti kokku 2012. aasta suvel. Seejärel aga väitis tunnistaja, et see võis olla hoopiski

2011. aastal, täpset aastaarvu ta ei mäleta. 20.10.2015 vastuses Pärnu Maakohtule

tsiviilasjas nr 2-15-10360 väidab tunnistaja EL-G, et kokkulepe sõlmiti hoopiski 2014.

aastal. Seega esineb oluline vastuolu kostja enda ja tema tunnistaja ütluste vahel.

33. Tunnistaja MM väidab, et „kasutuskorra kokkuleppe sõlmimise ajast ma ei mäleta, et

kaasomanikud oleksid püstitanud küsimuse, mis on kasutuskorra eesmärk“ (tl 155, I

kd). Seega on tunnistaja ise kinnitanud, et mingit kokkulepet kasutuskorra ja kulude

osas sõlmitud ei ole.

34. Tunnistaja EL-G on sõlminud hagejaga kompromissi tsiviilasjas nr 2-15-10360, mille

kohaselt EL-G võttis endale kohustuseks tasuda oma osa hageja poolt kantud elamu ja

kõvahoonete säilitamiseks tehtud kuludest. Seega on EL-G oma tegevusega ja

varasemate vastuväidetega võtnud omaks, et 2012 või 2013. aastal kokkulepet elamu

ja kõrvalhoonete kasutuskorra osas ei olnud. Vastasel korral ei oleks EL-G võtnud

endale kohustuseks tasuda oma osa hageja poolt tehtud kulutustest.

35. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud hageja ja EL-G vahelist kompromissi tsiviilasjas nr

2-15-10360. Kompromissi sõlmimisel väitis hageja, et EL-G-l on igal ajal võimalik

pääsed antud elamusse, kuna elamu võti asus ja asub varem kokkulepitud kohas.

Sellega EL-G ei nõustunud ja nõudis, et hageja valmistaks talle personaalselt uue

võtme ja saadaks selle talle. Samuti ei soovinud EL-G hagejaga kohtuda antud

kinnistul, mille tõttu võeti kompromissi veel täiendav punkt, mille kohaselt EL-G

informeerib eelnevalt oma soovist hagejat kasutada antud elamut ja sel ajal hageja ei

ilmu antud piirkonda.

36. Kohus jättis alusetult vastu võtmata hageja tõendi - EL-G vastus Pärnu Maakohtule

20.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-10360. Hageja soovis nimetatud tõendiga ümber lükata

tunnistaja EL-G väite, et läbirääkimised hageja, kostja ja tunnistaja vahel toimusid

2012/2013. aastal. EL-G on oma 20.10.2015 vastuses Pärnu Maakohtule ise väitnud,

et läbirääkimised toimusid hageja ja tema õdede vahel 2014. aastal. Hageja palub

ringkonnakohtul eeltoodud tõendi asja materjalide juurde võtta. Antud tõendiga soovib

hageja kummutada tunnistaja EL-G poolt antud ütluste usaldusväärsust.

37. Ebausutav on hageja poolt kostjaga väidetava kokkuleppe sõlmimine, kuna see ei

vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetele. Mõistlik inimene ei võta endale kohustust

teha elamule ja kõrvalhoonetele kulutusi, kui ta selles elamus ei ela ja ei ole

saavutatud kokkulepet kaasomandi jagamise osas. Kui eeldada, et kasutuskorra

kokkulepe oli olemas, siis see kokkulepe ei saa hõlmata tehtavaid parendusi, mis on

vajalik elamu säilimiseks. Kui hageja ja tema õdede vahel ei olnud algusest peale

pärandi vastuvõtmist üksmeelt, siis vaevalt sõlmivad pooled suulise kokkuleppe,

millega üks lepinguosaline võtab enda kanda kõik elamu ja selle kõrvalhoonete

säilimiseks tehtavad kulutused, kui ei ole selge, mis sellest kaasomandist edaspidi

saab.

38. Hageja poolt tehtud tööd vastavad AÕS §72 lg-s 4 sätestatule. Maakohtu viide

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-6-07, ei ole antud olukorras kohaldatav. Tuginedes

kostjale saadetud Paluvere elamu katusevahetuse kalkulatsioonides toodud töödele

(hinnapakkumised kolmelt firmalt), töövõtu lepingule, tööde vastuvõtu aktile, esitatud

arvele ja maksekorraldusele, ei ole katusevahetus uue sarikate paigalduse ja

alusroovitise vahetusega, elamu otsaseinale (varem laudvoodrita osa) uue laudvoodri

paigaldus jooksev remont, vaid oluline hoone konstruktsiooni muutus ehitusseadustiku

mõttes. Hoone säilitamiseks likvideeriti ohtlikud rehielamu osad: kokku kukkunud

rehealune-rehetare ja mädanenud ning kokku kukkumas esik (koda). Pöördumatult

kahjustatud rehielamu ohtlike osade likvideerimisega, mida polnud võimalik taastada

(on tõendatud fotodega), muutusid oluliselt endise Paluvere rehielamu parameetrid.

Endisest hoone suletud netopinnast 149,5 m2 on jäänud järgi kasutatavaks osaks 51,6

m2, millele on paigaldatud uus katus hoone säilitamiseks. Selliseid kapitaalselt

teostatud töid, mis olid seotud hoonete säilitamisega, ei saa lugeda jooksvaks

remondiks ühe kaasomaniku kohustusega ühise vara suhtes.

39. Maakohus leidis ebaõigesti, et kõik hagiavalduses nimetatud tööd kuuluvad

pooltevahelise kokkuleppe alla. Maakohus on ekslikult leidnud, et kõik hagiavalduses

nimetatud tööd on seotud rehetuba/elamu või aidaga.

40. Hageja poolt maamõõtmisele tehtud kulutused ei ole seotud mitte kaasomandi

säilitamiseks tehtud kulutustega, vaid kostja poolt hagejale tekitatud kahjuga (427,20

eurot). Kostja nõustus esialgu maade lahku mõõtmisega ja tulenevalt kostja

nõustumusest tellis hageja maade lahku mõõtmise ja tegi selleks vastavaid kulutusi.

Hiljem aga kostja taganes varasemast kokkuleppest, mille tõttu soovib hageja kostjalt

hageja poolt alusetult tehtud kulutuste hüvitamist 1/3 osa ulatuses.

Vastustaja seisukoht

41. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja palus jätta rahuldamata hageja taotluse tõendi

vastuvõtmiseks ja enda vande all ära kuulamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

42. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja. tutvunud tsiviilasja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 alusel tühistab

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja

selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule, kui esimese astme kohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ja

ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

43. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse 24.01.2017 kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Taotluses palus hageja täiendada protokolli hageja esindaja ütluste

osas. Kostja palub jätta protokolli parandamise taotluse rahuldamata. Kostja leiab, et

hageja väidete põhisisu on protokolli märgitud nõuetekohaselt.

44. Ringkonnakohus jätab taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. TsMS § 50 lg 1

kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja

muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53

lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist

on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise

seisukohalt või tõendamise aspektist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab

kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette

võimalust täiendada protokolli menetlusosalise soovitu kohaselt. Protokolli

parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.

45. Käesolevas asjas on maakohus rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust

ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus on rikkunud ka otsuse

põhjendamise kohustust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama,

miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

46. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi

kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392.

Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja

õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

47. Hageja esitas maakohtusse kaks erineval alusel nõuet. Ehkki hageja on oma nõuete

materiaalõigusliku alusena tuginenud üksnes AÕS § 72 lg-le 4, peab kohus

kvalifitseerima ise iga nõude õigesti. Maakohus leidis, et hageja nõue hüvitise 427,20

euro väljamõistmiseks (maamõõtmise toimingud) ei ole põhjendatud, kuna

maamõõtmise toimingud ei ole toimingud, mis on vajalikud kaasomandisse kuuluva

asja säilitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu põhjendus asjakohane,

sest hageja teine nõue ei ole kvalifitseeritav AÕS § 72 lg 4 alusel, nagu maakohus

seda ekslikult tegi. Hageja on nõude alusena toonud esile asjaolud, et kostja nõustus

esialgu maade lahku mõõtmisega ja tulenevalt kostja nõustumusest tellis hageja maade

lahku mõõtmise ja tegi selleks vastavaid kulutusi. Hiljem aga kostja taganes

varasemast kokkuleppest, mille tõttu soovib hageja kostjalt hageja poolt alusetult

tehtud kulutuste hüvitamist. Hageja tellis maamõõdu toimingud uskudes, et

kaasomanikud sõlmivad lepingu kinnisasja jagamiseks reaalosadeks ja maa lahku

mõõtmine oli selleks vajalik toiming. Kuna kostja põhjendamatult keeldus kinnisasja

jagamise kokkuleppe sõlmimisest, osutusid kulutuseks asjatuks.

48. Sellise nõude õiguslikuks aluseks võib olla VÕS § 14, mis sätestab lepingueelseid

läbirääkimisi pidavate isikute kohustused kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni. Viidatud

sätte sisuks on läbirääkimistel tekkiv vastastikune kohustus arvestada kummagi

võlasuhte poole õiguste ja huvidega (VÕS § 2 lg 2). VÕS § 14 lg 3 esimene lause

sätestab, et kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis

ainuüksi läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud tagajärjed

võivad saabuda aga siis, kui isik VÕS § 14 lg 3 teise lause järgi lepingueelsed

läbirääkimised pahauskselt katkestab. Pahauskne on läbirääkimiste katkestamine

juhul, kui see toimub ilma mõjuva (kaaluka) põhjuseta pärast seda, kui teises pooles

on tekitatud usaldus, et jõutakse lepingu sõlmimiseni. Läbirääkimiste katkestamise

põhjuse kaalukust tuleb hinnata mitte läbirääkimised katkestanud poole, vaid teise

poole seisukohalt, st tuleb hinnata, kas läbirääkimiste katkestamise põhjused olid

mõjuvad teise poole jaoks ja kas tema usaldust lepingu sõlmimise vastu on rikutud.

Usaldus lepingu sõlmimise vastu tekib eelkõige siis, kui läbirääkivad pooled on kokku

leppinud lepingu olulistes tingimustes, kuid ei ole veel lepingut nõuetekohaselt

vormistanud, on teinud läbirääkimistele tuginedes kulutusi või teinud tulevase lepingu

tõttu mingeid sooritusi. VÕS § 14 lg 3 teise lause alusel usaldusvastutuse tekkimise

eelduseks on seega läbirääkimiste käigus teises pooles tekitatud usalduse rikkumine.

Usaldusvastutus võib tekkida näiteks juhul, kui keeldutakse lepingu sõlmimisest pärast

pikki läbirääkimisi, mille käigus teine pool on teinud olulisi kulutusi, uskudes

mõistlikult, et leping sõlmitakse, või kui pool keeldub läbirääkimistest ilma mõjuva

põhjuseta, olles enne käitunud selliselt, et teisel poolel oli alust uskuda, et leping

sõlmitakse temaga sellistel tingimustel, nagu läbirääkimistel oli lubatud (vt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-14 p 12).

49. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada ka rikutud kohustuse kaitse-eesmärki

(VÕS § 127 lg 2), põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127

lg 4) ning kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12 p 14).

50. Maakohus on jätnud kontrollimata lepingueelsetest läbirääkimistest tekkinud

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude alused (usaldusvastutuse

eeldused), ilma milleta ei saa otsustada hageja VÕS § 14 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel

esitatud nõude põhjendatuse üle.

51. Eeltoodu alusel saadab ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis. Hageja saab oma nõuet vajaduse korral täpsustada ning

esitada võimalikud nõuded muu hulgas alternatiivselt TsMS § 370 lg 2 järgi.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja esitatud tõendite alusel

kontrollida VÕS § 14 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise eelduste täidetust. Seejärel

tuleb maakohtul VÕS § 127 lg 2 järgi hinnata, kas hageja kahjuhüvitisena nõutud

kulutused tuleb hagejale hüvitada VÕS § 115 alusel.

52. Kuna hagiavalduses esitatud asjaolud pole selged, pole välistatud hageja nõue ka

käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena (VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1) või

mittenõuetekohasest käsundita asjaajamisest tuleneva nõudena, millisel juhul

kohaldatakse lisaks käsundita asjaajamise sätetele alusetu rikastumise sätteid

(VÕS § 1024 lg 4 ja § 1042).

53. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tõendite hindamisega osas, mille alusel

maakohus tuvastas, et kaasomanike vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt

hageja ainukasutusse jäävad rehetuba/elamu ja ait ning sellega seoses jäävad hageja

kanda ka kõnealuste hoonetega seotud kulutused. Ringkonnakohus märgib, et

kaasomanike kokkulepe kasutuskorra osas ei tähenda iseenesest ka remondikulude

jaotamist vastavalt kasutuskorrale. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et

hea usu põhimõtte vastane on see, kui kaasomanik peab kandma hüvitamisele

kuuluvad kulutused vastavalt oma omandiosa suurusele. Selline õiguslik tagajärg

tuleneb otseselt seadusest (AÕS § 75 lg 1). Samas ei tulene seadusest, et

kaasomanikud peaksid kasutama kaasomandit ühepalju. Juhul, kui kaasomanikud on

kaasomandis oleva asja kasutust reguleerinud kokkuleppega selliselt, et üks

kaasomanik võib kasutada teisest suuremat kaasomandiosa, ei tähenda see veel, et

muutuks kulutuste kandmise suhe. Kasutuskorra kokkulepe ei muuda omandiosade

suurust. Juhul, kui kinnisasja oluliseks osaks olevale hoonele pannakse uus katus,

rikastuvad mõlemad kaasomanikud uue katuse tõttu omandiosade suurusest lähtuvas

ulatuses. Kaasomanik saab nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist (AÕS § 76).

Käesoleval juhul ongi pooltel kohtus paralleelselt pooleli teine menetlus kaasomandi

lõpetamiseks, kus mõlemad pooled soovivad kinnisasja jätmist endale ja teisele

poolele hüvitise maksmist. Kaasomandi lõpetamisel jagatakse saadav tulu

omandiosade suurustest lähtuvalt (AÕS § 77). Kaasomanikul on kasutuskorra

kokkuleppest hoolimata õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ja lõpetamisel jagatakse

tulem omandiosade, mitte kasutuses olnud osade suurusest lähtuvalt.

54. Ringkonnakohus nõustub maakohtu väitega, et kaasomanikel on võimalik omavahelise

kokkuleppega muuta ka kulutuste kandmise korda, kuid selleks peab olema kõigi

kaasomanike tahe, mis on selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud. Käesoleval juhul ei ole

ringkonnakohtu arvates sellist kokkulepet kohtu ette toodud. Maakohus tuvastas

kokkuleppe sõlmimise kohtuistungil üle kuulanud tunnistaja MM, kes on kostja

abikaasa, ütluste alusel, kes kinnitas, et hageja soovil sõlmiti pärast 2012. aastat

kaasomanike vahel kokkulepe, mille kohaselt hageja sai õiguse ainuisikuliselt

kasutada rehetuba/elamut ning aita. Teised kaasomanikud said õiguse kasutada

autokuuri, lauta ja vahepealset katusealust. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt kandma

kõik kulud, mis puudutavad tema kasutusse jäävaid hooneid, sealhulgas

remondikulud. Teised kaasomanikud pidid kandma kõik kulud, mis puudutavad lauda

ja autokuuri kasutamist. Maakohus tugines ka tunnistajana üle kuulanud EL-G, kes on

vaidlusaluse kinnistu kaasomanik, ütlustele, kes kinnitas, et 2012. või 2013. aastal

arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust. Selle tulemusel lepiti kokku, et

hageja hakkab kasutama elamut ning kostja ja tunnistaja kasutusse jäävad autokuur ja

laut. Kaasomanikud leppisid kokku, et igaüks tasub kulud seoses nende hoonetega,

mis tema kasutuses on. Kokkulepe hõlmas seda, et hageja tasub reheelamuga seotud

kulud. Saun ja kaev jäid kõigi ühiskasutusse.

55. Hageja eitab kasutuskorra kokkuleppe sõlmimist. Hageja väidetel varisesid rehetare ja

rehealune kokku juba 2012/2013. aasta talvel, mistõttu on alusetu rääkida hoone

kasutamise lepingust 2013. aasta kevadel, kui hooned olid juba kokku kukkunud.

Samuti pole hageja hooneid ainuisikuliselt kasutanud. Kuna ka küttekolded ja korsten

vajavad remonti, mille osas pooled pole kokkulepet saavutanud, siis pole kütmata

niiskes majas võimalik ööbida, samuti on kaevud kaanteta ja rämpsu täis, nii et ka vett

pole võimalik kasutada. Kaasomanikud arutasid kinnistu jagamist reaalosadeks 2014.

aasta augustis telefoni teel ja meilitsi peale metsaraie raha laekumist. Hageja valdusse

oleks jäänud ca 1 ha, millel asuvad elamu, saun ja ait. Kostjale oleks jäänud laut ja

küünid, mida ta kavatses oma pere tarbeks ümber ehitada. Sissesõidutee pidi jääma

ühisomandisse, kaevude ja sauna osas oli võimalik seada servituudid. Selleks tuli maa

lahku mõõta, millega olid tollal kõik osapooled ka päri. Paraku taganeti sellest

kokkuleppest 2015. aasta kevadel.

56. Seega nähtub asja materjalist, et hageja soov on kogu aeg olnud kaasomand lõpetada,

jagades kinnisasi reaalosadeks ning siis saab igaüks talle jäänud reaalosa korda teha.

57. Maakohus ei ole välja selgitanud, millal väidetav kaasomanike kokkulepe tegelikult

sõlmiti. Kostja on vastuses hagiavaldusele väitnud, et kasutuskorra kokkulepe sõlmiti

2013. aastal. Tunnistaja MM aga väidab, et kokkulepe sõlmiti 2012. aasta kevadel (tl

154 pöördel, 155, I kd). Vande all antud ütlustes väitis EL-G kõigepealt, et 2012 või

2013. aastal arutasid kaasomanikud kinnistu kasutamise küsimust (tl 155 pöördel, 156,

I kd). Hiljem väitis tunnistaja vande alla antud ütlustes, et kasutuskord lepiti kokku

2012. aasta suvel. Seejärel aga väitis tunnistaja, et see võis olla hoopiski 2011. aastal,

täpset aastaarvu ta ei mäleta. 20.10.2015 kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule

tsiviilasjas nr 2-15-10360, mille ringkonnakohus võttis asja materjali juurde, väidab

tunnistaja EL-G, et läbirääkimised toimusid ja kokkulepe sõlmiti hageja ja tema õdede

vahel 2014. aastal. Seega esineb oluline vastuolu kostja enda ja tema tunnistaja ütluste

vahel, mida maakohus ei ole kõrvaldanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostja

arusaamaga, et erinevused kostja ja tunnistajate ütlustes ei oma tähtsust. Maakohus ei

ole analüüsinud ka MM ja EL-G ütluste usaldusväärsust, ehkki hageja selle küsimuse

tõstatas. Üks tunnistaja on kostja abikaasa ja teine kostjaga ühel poolel olev

kaasomanik. Mõlemad tunnistajad on hageja vastu meelestatud ja ka materiaalselt

huvitatud sellest, et hagejal ei oleks õigust nõuda neilt kulutuste hüvitamist. Sisuliselt

on tegemist olukorraga, kus kaks kaasomanikku lepivad omavahel kokku, et kolmas

kaasomanik remondib kõigepealt oma vahenditest kinnisasjal asuvad hooned ja siis

jagatakse kinnisasi võrdselt kolmeks. Ühestki esitatud tõendist ei nähtu, et kostja

oleks soovinud sellise kokkuleppe sõlmimist. Hageja ja tema õdede vahel ei olnud

peale pärandi vastuvõtmist alates üksmeelt. Hageja soovis kinnisasjal olevaid hooneid

säilitada ja korrastada, õed sellest huvitatud ei olnud. Ei ole ka tõenäoline, et üks

lepinguosaline võtab enda kanda kõik elamu ja selle kõrvalhoonete säilimiseks

tehtavad kulutused, kui ei ole selge, milliseks kujuneb asja omandisuhe edaspidi.

58. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlusi kinnitab ka asjaolu, et 04.02.2016 sõlmisid

hageja ja EL-G tsiviilasjas nr 2-15-10360 kompromissi, mille raames EL-G nõustus

hagejale hüvitama kinnistule tehtud kulutused ning vastukaaluks hageja kohustus

võimaldama EL-G-le juurdepääsu kinnistul asuvasse elumajja. Maakohtu arvates

tõendab kõnealune kokkulepe, et varasemalt EL-G-l elumajale juurdepääsu ei olnud

ning elumaja oli hageja kasutuses.

59. Ringkonnakohtu arvates on maakohus seda kompromissi tõlgendanud ühepoolselt ja

teinud meelevaldseid järeldusi. Hageja sõnul kompromissi sõlmimisel väitis ta, et EL-

G-l on igal ajal võimalik pääseda antud elamusse, kuna elamu võti asus ja asub varem

kokkulepitud kohas. Sellega EL-G ei nõustunud ja nõudis, et hageja valmistaks talle

personaalselt uue võtme ja saadaks selle talle. Samuti ei soovinud EL-G hagejaga

kohtuda antud kinnistul, mille tõttu võeti kompromissi veel täiendav punkt, mille

kohaselt EL-G informeerib eelnevalt hagejat oma soovist kasutada antud elamut ja sel

ajal hageja ei tule kinnisasjale.

60. Maakohus märkis täiendavalt üldsõnaliselt, et hageja nõue tuleks rahuldamata jätta ka

lähtuvalt asjaolust, et hageja ei ole tõendanud kulutuste kandmist ning asjaolu, et

tegemist on eseme säilitamiseks hädavajalike kulutustega (AÕS § 72 lg 4). Kuna

maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et maakohtu poolt tuvastatud kokkulepe

välistab hageja hüvitise nõude, ei tuvastanud maakohus nõude rahuldamiseks

vajalikke asjaolusid ega hinnanud üldse hageja poolt esitatud tõendeid.

61. Hageja kulutuste nõude osas on maakohus selgitanud, et hagejal tuleb tõendada, et

kõik kulutused, mille hüvitamist hageja nõuab, on tehtud kaasomandisse tehtud asja

säilitamiseks. Hageja on ka hulganisti tõendeid esitanud, mis on jäänud kõik maakohtu

poolt hindamata. Maakohus ei ole välja selgitanud kostja vastuväiteid hageja väidetele

kulutuste vajalikkuse kohta. Samuti ei ole maakohus kostjale selgitanud, et kui ta ei

nõustu kulutuste suurusega, peab ta esitama hageja tõendeid ümberlükkavad tõendid

ning seejuures ei piisa paljasõnalisest väitest, et hageja ei ole kulutuste vajalikkust ja

suurust tõendanud.

62. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada välja asjas tähtsust omavad

asjaolud ja anda hinnang sellele, kas üks või teine tehtud töö on vajalik kulutus

TsÜS § 63 p 1 mõttes. Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16 antud

tõlgenduse kohaselt saab TsÜS § 63 p 1 mõttes vajalikeks pidada ka muid kulutusi,

mitte üksnes sellised kulutused, mille tegemist ei saa edasi lükata vähemalt selle ajani,

mil oleks saanud teise kaasomanikuga kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse vastu

võtta. AÕS § 72 lg 4 annab kaasomanikule õiguse teha vajalikke kulutusi teiste

kaasomanike eelneva nõusolekuta ning kulutusi teinud kaasomanik saab nõuda teistelt

kaasomanikelt sama AÕS § 72 lg 4 alusel kulutuste hüvitamist sõltumata sellest, kas

teised kaasomanikud kiidavad kulutuste tegemise heaks või mitte (vt Riigikohtu 2.

novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 15).

63. Ringkonnakohus märgib veel, et kui hageja tegi kaasomandis olevale kinnisasjale

kulutusi, mis ei olnud vajalikud ja kui tal ei olnud selleks seadusest ega tehingust

tulenevat kohustust, ei ole välistatud, et kostjal võiks olla kulutuste hüvitamise nõue

VÕS § 1018 jj alusel. Seega peab maakohus asja uuel läbivaatamisel vajadusel

hindama ka seda, kas hagejal võib olla kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue

VÕS § 1018 lg 1, § 1023 lg 1 või § 1024 lg 4 ja § 1042 lg 1 alusel.

64. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Mati Maksing

Ele Liiv