2-16-5472/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.02.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-5472

Tsiviilasi

Petramark

OÜ

hagi

Osaühingu

CellLand

vastu

võlgnevuse, intressi, sissenõudmisekulude ja viivise ning

alternatiivselt alusetult saadu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.10.2016 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

5 003 566,67 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Petramark OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja (apellant): Petramark OÜ (registrikood 10951624,

asukoht Estonia pst 7, 10143 Tallinn), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaidar Sultson

Kostja (vastustaja): Osaühing CellLand (registrikood

11090756, asukoht Juhtme 27-10, Peetri alevik, Rae vald,

10112 Harju maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Tarvo Lindma

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta rahuldamata Petramark OÜ 17.11.2016 ja Osaühing CellLand 13.12.2016

taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 20.10.2016 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega

Petramark OÜ hagi Osaühingu CellLand vastu rahuldada.

3. Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tulenev

põhivõlg 3 200 000 eurot ja intress 340 266,67 eurot.

4. Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tuleneva

võla sissenõudmiskulud 900 eurot.

5. Mõista Osaühingult CellLand Petramark OÜ kasuks välja laenulepingust tuleneva

põhivõla (s.o 3 200 000 eurot) tasumisega viivitamise eest viivis perioodi 01.01.2016

- 15.02.2017 eest 1 318 400 eurot ja alates 16.02.2017 viivis 0,1% päevas tasumata

põhinõudelt (s.o 3 200 000 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada.

7. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Osaühing CellLand kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Petramark OÜ (hageja) esitas 06.04.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu

CellLand (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3 200 000 eurot,

intressi 340 266,67 eurot, võla sissenõudmiskulud 900 eurot, viivise perioodi

01.01.2016 – 06.04.2016 eest 310 400 eurot ja sealt edasi viivise TsMS § 367 alusel

laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% päevas kuni

põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 17.05.2016 esitas hageja

alternatiivse nõude, milles palus juhul, kui haginõue ei kuulu rahuldamisele lepingulisel

alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja 3 200 000 eurot alusetu rikastumise sätete

alusel, viivise 17.05.2016 seisuga 318 740,48 eurot ning sealt edasi viivise TsMS § 367

alusel laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% päevas kuni

põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh kindla summana kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 19.02.2015 sõlmitud laenuleping, mille alusel

andis hageja kostjale laenu kuni 3 500 000 eurot. Laenulepingu sõlmimise põhjuseks oli

kostja võlgnevus oma osanike ees, millest nähtuvalt võlgnes kostja OÜ-le Beljaeff

19.02.2015 seisuga 2 641 390,7 eurot ja OÜ-le CentBid 558 609,3 eurot. Laenu andmine

toimus samaaegselt ja seotuna laenuandja ja OÜ Crendol poolt laenusaaja osade

omandamisega Beljajeff OÜ-lt ja OÜ-lt CentBid. Laenu sihtotstarbeks oli

refinantseerida kõik laenusaaja kohustused 19.02.2015 seisuga.

3. Lepingu p 1.2.1 kohaselt oli laenu väljastamine kokku lepitud järgnevalt: esimese

laenuosa summas 3 200 000 eurot maksab laenuandja notari deposiidikontole hiljemalt

19.02.2015 ja ülejäänud laenuosad maksab laenuandja välja vastava laenuosa

väljamaksmise tahteavalduse alusel. Laen pidi olema tervikuna välja võetud hiljemalt

31.12.2015, nimetatud tähtpäeva möödumisel oli laenuandjal õigus keelduda välja

võtmata laenu väljamaksmisest (lepingu p 1.2.3). Pooled kohustusid laenu ja intresside

tasumise graafikus kokku leppima hiljemalt 31.12.2015 ning juhul, kui pooled ei ole

viidatud kuupäevaks maksegraafikus kokku leppinud, kuulus laen koos intressidega

tagastamisele hiljemalt 31.12.2015 (lepingu p 1.3.2). Lepingu p 4.2.10 kohaselt on

laenuandjal õigus leping erakorraliselt üles öelda ning nõuda laenusaajalt laenusumma

ja muude võlgnevate summade kohest tagasimaksmist, kui pooled ei ole hiljemalt

31.12.2015 sõlminud lepingu p-s 1.3.2 nimetatud maksegraafikut. Samuti on

laenuandjal õigus leping üles öelda põhjusel, et laenusaaja ei ole tasunud

lepingujärgseid makseid tähtaegselt ja selline viivitus on kestnud üle 7 päeva (lepingu

p 4.2.2).

4. Hageja on kandnud laenuosa 3 200 000 eurot 19.02.2015 notari deposiidikontole.

Pooled ei ole käesoleva ajani lepingu p-s 1.3.2 nimetatud maksegraafikus kokku

leppinud. Lisaks on laenusaaja enam kui 7-päevases viivituses nii laenusumma

tagastamise (lepingu p 1.3.2) kui ka intressi tasumisega (lepingu p 1.4.2). Hageja on

eeltoodud rikkumiste tõttu 29.01.2016 ülesütlemise avaldusega lepingu üles öelnud

lepingu punktides 4.2.10 ja 4.2.2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lg 1 p-s 2 sätestatu

alusel alates 01.02.2016. Kostja on ülesütlemise avalduse kätte saanud ning laenuleping

on lõppenud.

5. Lepingu p 4.2 kohaselt on lepingu ülesütlemise korral laenuandjal õigus nõuda

laenusaajalt laenusumma ja muude võlgnetavate summade kohest tagasimaksmist.

Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista laenusumma 3 200 000 eurot.

6. Laenusaaja kohustus maksma laenuandjale intressi (lepingu p 1.4). Arvestatava intressi

määr on 11% aastas tagastamata laenu jäägilt (lepingu p 1.4.1). Hageja arvestas intressi

alates laenu väljamaksmise päevast (s.o 19.02.2015) kuni lepingu ülesütlemise päevani

(s.o 01.02.2016) summas 340 266,67 eurot.

7. Hageja palub kostjal välja mõista ka hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 310 400 eurot (lepingu p 1.6.1; 1.6.2; p 1.6.3). Laen summas 3 200 000 eurot

kuulus maksegraafiku kokkuleppe puudumise tõttu tasumisele hiljemalt 31. detsembril

2015. a, s.t kostja on laenu tagastamisega viivituses alates 01. jaanuarist 2016. a, laenu

ei ole käesoleva ajani tagastatud, viivise määr on 0,1% päevas. Hageja nõuab viivist

perioodi eest 01.01.2016 – 06.04.2016 (97 päeva). Hageja palus välja mõista ka

lisanduva viivise TsMS §-st 367 lähtuvalt alates kohtuotsuse tegemisest.

8. Hageja palus kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud (õigusabikulud) 900 eurot

(lepingu p-d 1.7 ja 3.2.1 ja VÕS § 1131 lg 1 ja 2 alusel). Sissenõudmiskulud on

õigusabikulud,

mis

tekkisid

hagejal

enne

hagiavalduse

esitamist

laenu

tagasinõudmiseks. Sissenõudmiskuludena on arvestatud kulud, mis eelnevad

hagiavalduse koostamisele, s.t mis ei ole menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku mõttes.

9. 17.05.2016 esitas hageja alternatiivnõude, mille kohaselt, juhul, kui kohus leiab, et

laenuleping on tühine või muul põhjusel ei kuulu haginõue rahuldamisele lepingulisel

alusel, palub hageja kostjalt välja mõista 3 200 000 eurot alusetu rikastumise korras

(VÕS § 1028 lg 1) ja viivise 17.05.2016 seisuga 318 740,48 eurot ning edasiulatuva

viivise põhivõlalt (3 200 000 eurot) seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni.

10. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Laenuleping ei ole vastuolus

hea usu põhimõttega ning väidetav vastuolu hea usu põhimõttega ei ole tehingu tühisuse

aluseks. Kostja ei ole tõendanud, mil viisil on temale kahju tekitatud. Laenuleping on

kehtiv ja allkirjastatud esindusõigusega isiku poolt ning ei ole seega tühine. Laenuleping

ei ole tühine ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 kohaselt. Kostja on

olnud teadlik laenulepingu sõlmimisest. Laen on välja makstud ja laenulepingu alusel

saadud rahaga on kostja tasunud oma kohustused Beljaeff OÜ ja OÜ CentBid ees.

Kostja on laenu aktsepteerinud ja seda oma kohustuste täitmiseks kasutanud. Asjaolu,

et pooled on pidanud ca aasta jooksul pärast laenulepingu sõlmimist laenulepingu osas

läbirääkimisi, sh laenu tagastamise ja intressi maksmise küsimustes, tõendab, et pooled

tunnistavad laenulepingut. Kostja ei ole kuni hagi esitamiseni esitanud mingeid

vastuväiteid osanike otsuse tühisuse, esindusõiguse puudumise, laenulepingu tühisuse

vms osas. Kostja ei ole ka 29.01.2016 ülesütlemise avaldusele vastuväiteid esitanud.

11. Laenusumma väljastamine on tõendatud. Laen on makstud vastavalt laenulepingu p-le

1.2 notari deposiidikontole ja sealt on kostja korraldusel tehtud väljamaksed Beljaeff

OÜ-le summas 2 641 390,70 eurot ja OÜ-le CentBid summas 558 609,30 eurot, kokku

summas 3 200 000 eurot.

12. Osanike otsuse tühisuse alused puuduvad, osanike otsuse vaidlustamise tähtaeg on

möödunud ning kostja ei ole varasemalt tuginenud osanike otsuse kehtetusele.

Arvestades, et osanike otsus on vastu võetud 19.02.2015, on kehtetuks tunnistamise

nõude aegumistähtaeg möödunud ja nõue aegunud (äriseadustik (ÄS) § 178 lg 1). Kostja

poolt välja toodud asjaolud ei ole aluseks osanike otsuse tühisusele (ÄS § 1711 lg 1).

Protokolli allkirjastamine kaks minutit enne protokollis toodud koosoleku kellaaega ei

too kaasa osanike otsuse tühisust. Samuti ei mõjuta juhatuse liikmeteks valimist see, et

nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks on allkirjastatud koosoleku toimumise järel,

olukorras, kus mõlemad isikud osalesid koosolekul. 19.02.2015 osanike koosoleku

protokolli juhatuse liikmete tagasikutsumise ja uue juhatuse määramise kohta ei ole

vaidlustatud.

Kostja vastuväited hagile

13. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

14. Vahetult enne laenulepingu sõlmimist, 19.02.2015 kell 17:10, toimus väidetavalt kostja

osanike koosolek, kus valiti äriühingu juhatuse liikmeteks VK ja TM seniste liikmete

BB ja MV asemel. Kostja osanike koosoleku protokolli kohaselt valiti koosoleku

juhatajaks TM ja protokollijaks VK. Protokoll on allkirjastatud TM poolt digitaalselt

19.02.2015 kell 16:58, ehk varem kui osanike koosolek üldse algas. Protokollilt puudub

koosoleku protokollija VK allkiri. ÄS § 171 lg 4 kohaselt osanike koosolekul

koostatakse seal osalevate osanike nimekiri, millesse kantakse nende nimed ja nende

osadest tulenev häälte arv ning koosolekul osalemise viis, samuti osanike esindajate

nimed. Nimekirjale kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija, samuti koosolekul

füüsiliselt kohal olev osanik või tema esindaja. ÄS § 304 lg 2 kohaselt kirjutavad

protokollile alla koosoleku juhataja ja protokollija. Antud juhul on nii ÄS § 171 lg-s 4

ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustused täitmata ning sellega on rikutud oluliselt

osanike otsuse tegemise korda. Äriühingu juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik

valitava juhatuse liikme nõusolek vastavalt ÄS § 184 lg-le 1. Käesoleval juhul on nii

VK kui TM andnud oma nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks alles 05.03.2015, ehk

alles 14 päeva pärast kostja osanike koosoleku toimumist.

15. Kuna kostja osanikud rikkusid ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustusi,

on 19.02.2015 vastu võetud kostja osanike otsus tühine (ÄS § 1771 lg 1), seega ei saanud

VK ega TM 19.02.2015 kostja juhatuse liikmeteks. Juhatuse liikmetena jätkasid

äriühingu senised juhatuse liikmed BB ja MV. Lisaks, kuna TM ei saanud kostja

juhatuse liikmeks, puudus TM-l esindusõigus laenulepingu allkirjastamiseks. Seetõttu

on laenuleping tühine (TsÜS § 129 lg 1) ning kostjale ei saanud laenulepingust tekkida

mingisuguseid kohustusi. Liiatigi ei ole hageja tõendanud, et rahasumma oleks kantud

kostja kontole.

16. Laenuleping on tühine ka põhjusel, et see on sõlmitud hea usu põhimõtte vastaselt,

eesmärgiga tekitada kostjale kahju (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, § 86 lg 1). Esiteks toob

kostja välja, kuidas teostati kostja juhatuse liikmete vahetamine ja laenulepingu

sõlmimine. MV on olnud kostja juhatuse liige alates 22.01.2010 ning BB alates

09.06.2011. 19.02.2015 kell 17:10 on kostja osanikud koostanud õigustühise osanike

koosoleku protokolli, millega kutsuti juhatusest tagasi MV ja BB ning valiti kostja

juhatusse VK ja TM. Samal päeval ca kaks tundi hiljem on VK sõlminud hageja

esindajana ning TM kostja esindajana väidetava laenulepingu. Alles 05.03.2015

annavad VK ja TM nõusoleku olla kostja juhatuse liikmed. 16.04.2015 võtavad VK ja

TM kostja osanike esindajatena vastu uue kostja osanike otsuse, millega kutsutakse

kostja juhatusest tagasi TM ning MV valitakse uuesti kostja juhatuse liikmeks.

Eeltoodust tuleneb, et MV kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi ajaperioodiks, mil VK

ja TM sõlmisid kostjale äärmisel kahjulikel ja ebamõistlikel tingimustel laenulepingu.

Pärast laenulepingu sõlmimist valiti MV tagasi äriühingu juhatusse.

17. Teiseks on kostja hinnangul hea usu põhimõtte ning äriloogika vastased kostjale

laenulepingust kohaldatavad tingimused (lepingu p-d 1.3.2 ja 4.2.9). Lepingu p-i 1.3.2.

kohaselt juhul, kui laenulepingu pooled ei ole hiljemalt 31.12.2015 leppinud kokku

maksegraafikus, on hagejal õigus laenuleping p-i 4.10 kohaselt erakorraliselt üles öelda

ning nõuda laenu kohest tagasimaksmist. Sisuliselt on VK sidunud maksegraafiku

kokkuleppimise võimalikkuse iseendaga, kuna hageja kuulub 100%-liselt VK-le ning

ta on ise ka juhatuse liige. Kostjal puudub informatsioon nagu oleks VK avaldanud tahet

maksegraafiku sõlmimiseks. Selle asemel on hageja kasutanud lepingu p-st 4.10

tulenevat ülesütlemisõigust oma huvides ning on esitanud kostjale laenu kohese

tagasimaksmise nõude koos viiviste ja intressidega. Lepingu p 4.2.9 kohaselt kuulub

laen koheselt tagasimaksmisele hagejale, kui „VK lakkab olemast CellLandi juhatuse

liige, sõltumata sellest mis alustel temaga sõlmitud käsund lõppeb.“ Teoreetiliselt

piisab, kui VK esitab osanikele lahkumisavalduse juhatusest tagasiastumiseks, misjärel

kuulub kogu laen koheselt tagasimaksmisele koos kõikide intresside ja viivistega.

18. Intressi- ja viivisenõue on põhjendamatud ning vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS §

113 lg 8 koosmõjus VÕS § 162 lg 1 alusel taotles kostja viiviste nõude vähendamist

nullini. Sissenõudmiskulud summas 900 eurot on põhjendamatud.

Esimese astme kohtu otsus

19. Harju Maakohtu 20.10.2016 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

20. Kohus on tuvastanud, et 19.02.2015 sõlmisid hageja, keda esindas juhatuse liige VK, ja

kostja, keda esindas TM, laenulepingu, mille alusel hageja annab kostjale laenu summas

kuni 3 500 000 eurot laenuperioodiga kolm aastat alates esimese laenuosa laekumisest

laenusaaja pangakontole (tl 11, 12). Laenuleping p 1.2.1. kohaselt laenuandja maksab

laenusaajale laenu välja osade kaupa järgnevalt: esimese laenuosa summas 3 200 000

eurot hiljemalt 19.02.2015 notari pangakontole Tallinna Äripangas. Laenusaaja tagab,

et notariga sõlmitavas deposiitkonto kasutamise kokkuleppes lepitakse kokku, et juhul

kui hiljemalt 19.02.2015 ei sõlmita lepingut TM poolt RR--ile 19.02.2015 kell 8:23

edastatud e-kirja manuses oleval kujul, millega laenusaaja seab kinnistule asukohaga

Illuka vald, Kuningaküla küla, kinnistu nr 4035508 esimese ja teise jrk hüpoteegi Agro

Nivel OÜ kasuks, ei esitata viivitamatult avaldust kinnistusraamatusse vastavate õiguste

sissekandmiseks ning Beljajeff OÜ ja OÜ Centbid ei ole kandnud laenuandjale ja OÜ-

le Crendol üle laenusaaja osasid, tagastab notar temale deposiiti kantud laenuosa

laenuandja kontole (tl 11). 19.02.2015 tasus hageja notar Kadri Pappeli kontole

3 200 000 eurot (tl 16). Notar Kadri Pappel tasus 19.02.2015 Beljajeff OÜ kontole

2 641 390,70 eurot (tl 69) ning osaühing Centbid kontole 558 609,30 eurot (tl 70).

21. Kohtu hinnangul on laenuleping tühine, kuna selle on laenusaaja poolt allkirjastanud

esindusõiguseta isik ning laenusaaja ei ole tehingut hiljem heaks kiitnud (TsÜS § 129

lg 1). Kostja osanike protokollist (tl 43) nähtub, et koosolek algas 19.02.2015 kell 17:00

ning lõppes kell 17:10. Osanike koosoleku protokolli kohaselt valiti koosoleku

juhatajaks TM ja protokollijaks VK. Osanikud on vastu võtnud otsuse kutsuda tagasi

ettevõtte senised juhatuse liikmed BB ja MV ning määrata uuteks juhatuse liikmeteks

TM ja VK. Protokoll on allkirjastatud TM poolt digitaalselt 19.02.2015 kell 16:58,

seega varem kui osanike koosolek üldse algas. Protokollilt puudub koosoleku

protokollija VK allkiri. Käesoleval juhul on nii ÄS § 171 lg-s 4 ja ÄS § 304 lg-s 2

sätestatud kohustused täitmata, kuna koosoleku protokollija VK ei ole allkirjastanud

protokolli ning otsused on allkirjastatud enne kui koosolek üldse toimus. Kostja on esile

toonud ka asjaolu, et äriühingu juhatuse liikmeks valimiseks on vajalik valitava juhatuse

liikme nõusolek vastavalt ÄS § 184 lg-le 1. Käesoleval juhul on nii VK kui TM andnud

oma nõusolekud juhatuse liikmeks saamiseks alles 05.03.2015 ehk 14 päeva pärast

kostja osanike koosoleku toimumist. Kuivõrd kostja osanikud rikkusid ÄS § 171 lg-s 4

ja ÄS § 304 lg-s 2 sätestatud kohustusi, on 19.02.2015 vastu võetud kostja osanike otsus

tühine (ÄS § 1771 lg 1) ning TM-l puudus esindusõigus 19.02.2015 laenulepingu

sõlmimiseks.

22. Lisaks nähtub kostja äriregistri B-kaardi väljavõttelt (tl 25), et kui juhatuses on üle ühe

liikme, võivad kostjat kõigis õigustoimingutes esindada juhatuse liikmed ühiselt.

19.02.2015 laenulepingu oleksid pidanud allkirjastama laenusaaja poolt kostja mõlemad

juhatuse liikmed (TsÜS § 34 lg 2, ÄS § 181 lg 1). Kuivõrd 19.02.2015 laenulepingu on

allkirjastanud kostja poolt üksnes TM, on tehing tühine.

23. 19.02.2015 laenuleping on tühine ka vastuolu tõttu heade kommete ning hea usu

põhimõttega. Kohtu hinnangul ei tähenda üksnes raha ülekande teostamine, et

rahasumma on antud laenuna ja sõlmitud on laenuleping. Lepingu p-st 1.2.1.1. ning VK,

TM, MK ja MV e-kirjavahetusest (tl 87-88) nähtub, et lepingu tegelikuks

majanduslikuks sisuks ei olnud laenu andmine kostjale. Kuivõrd tõendamata on raha

kostjale laenuna andmine, ei saa olla küsimust ka laenu tagastamisest.

24. Hageja poolt esitatud alternatiivse nõude kohaselt on kostja hageja arvelt alusetult

rikastunud (VÕS § 1028 lg 1, § 1041), kuivõrd on hagejalt saadud raha kasutanud oma

kohustuste eest tasumiseks (tl 55). Kohtu hinnangul ei ole kostja hageja arvelt alusetult

rikastunud. Vastavalt laenulepingu p-le 1.2.1.1. on tehingu tulemusel kostja seadnud

enda kinnistule nr 4035508 kolmanda isiku Agro Nivel OÜ kasuks laenusumma

ulatuses esimese ja teise järjekoha hüpoteegid, lisaks on hageja ning Crendol OÜ saanud

endale Beljaeff OÜ-lt ning OÜ-lt CentBid Osaühing CellLand osad (tl 11).

25. Kuivõrd hagejal puudub nii laenulepingust kui alusetust rikastumisest tulenev põhinõue

kostja vastu, puuduvad hagejal ka kõrvalnõuded ning võlgnevuse sissenõudmisest

tulenevad nõuded kostja vastu.

26. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja menetluskulude

nimekirja ei esitanud, kostjal lepinguline esindaja kohtumenetluses puudus.

Apellatsioonkaebus

27. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas taotluse uue

tõendi (Osaühing CellLand osanike 19.02.2015 koosoleku protokoll, mis on 19.02.2015

allkirjastatud nii koosoleku juhataja kui ka protokollija poolt) vastuvõtmiseks.

28. 19.02.2015 laenuleping on sõlmitud kehtiva esindusõiguse alusel, sest kostja osanike

19.02.2015 otsus on kehtiv. Laenuleping on kehtiv. Kostja vastuväited, et laenuleping

on tühine, on vastuolus kostja enda käitumisega laenulepingu sõlmimise järel. Ainuüksi

asjaolu, et pooled on pidanud ca aasta jooksul pärast laenulepingu sõlmimist

laenulepingu osas läbirääkimisi, sh laenu tagastamise ja intressi maksmise küsimustes,

tõendab, et pooled tunnistavad laenulepingut. Kostja on kooskõlas TsÜS § 129 lg-ga 1

laenulepingu oma hilisema käitumisega heaks kiitnud. Kuni hagi esitamiseni ei ole

kostja esitanud laenulepingule vastuväiteid. Hageja poolt esitatud laenulepingu

ülesütlemise avaldusele ei ole kostja vastu vaielnud.

29. Kostja osanike 19.02.2016 protokoll on allkirjastatud samal päeval nii koosoleku

juhataja kui ka protokollija poolt. Ekslikul kombel esitati äriregistrisse üksnes

koosoleku juhataja allkirjaga protokoll. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega

kostja osanike 19.02.2015 koosoleku protokolli, mis on 19.02.2015 allkirjastatud nii

koosoleku juhataja kui ka protokollija poolt ning palus selle vastu võtta asja materjalide

juurde. Tõendi esitamise vajadus on tingitud maakohtu lahendist, kus kohus on

protokollija allkirja puudumise tõttu lugenud tühiseks osanike otsuse juhatuse liikmete

valimise osas. Kohtu õiguslikult ebaõige järeldus oli hagejale üllatav ning hageja ei

osanud maakohtumenetluses ette näha, et kohus võib asjaolule, et registriosakonnale

esitati ekslikult üksnes koosoleku juhataja allkirjaga protokoll, mille alusel kohtu

registriosakond on kandeavalduse rahuldanud ja kanded registrikaardile teinud, anda

tähenduse, mille kohaselt juhatuse liikmete valmimise otsus on tühine. Kostja osanike

19.02.2015 koosoleku protokolli näol ei ole tegemist kohtumenetluses uue asjaoluga –

kostja on koosolekule ja selle protokollile viidanud maakohtu menetluses.

30. Kostjal puudub õigus tugineda osanike otsuse tühisusele alusel, et otsuse tegemise korda

on oluliselt rikutud ÄS § 1771 lg 1 alusel. Kuna sellise vastuväite esitamine tingib kohtu

poolse kontrolli osanike otsuse tühisuse osas, oleks kohus pidanud analoogselt TsMS §-

s 368 lg 1 sätestatule kontrollima, kas kostjal on selleks ka õigustatud huvi. Kostja ei

ole CellLand OÜ osanik, kellel saaks olla õigustatud huvi tugineda otsuse tühisusele

alusel, et osanikke on takistatud koosolekul osalemast. Osanike otsus kui tehing oleneb

osanike tahteavaldustest ning isegi kui kokkukutsumise korda on oluliselt rikutud või

otsuse tegemise korda rikutud, siis otsus jääb ikkagi tühistamata, kui kõik osanikud

sisuliselt otsusega nõustuvad ja jätavad seaduses sätestatud tähtaja jooksul osanike

otsuse vaidlustamiseks kohtu poole pöördumata.

31. Lisaks ei ole kohus arvesse võtnud, et ÄS § 1771 lg 1 esimese lause viimane alternatiiv

ei ole koosolekul vastu võetud otsuste tühisuse tuvastamiseks üldsegi kohaldatav.

Seadus eristab kahte juhtumit – kui otsus võetakse vastu koosolekul, siis on tühisuse

aluseks koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine, kui aga otsus võetakse

vastu koosolekut kokku kutsumata, siis on tühisuse aluseks otsuse tegemise korra

oluline rikkumine. Kostja osanike otsus kutsuda juhatusest tagasi BB ja MV ning

määrata uuteks juhatuse liikmeteks TM ning VK võeti vastu koosolekul 19.02.2015.

Nimetatud koosoleku kokkukutsumise korra kohta etteheiteid esitatud ei ole. Kohus on

oluliselt eksinud samastades kostja osanike 19.02.2015 koosoleku protokolli kostja

osanike 19.02.2015 otsusega. Puudused, millele kostja ning kohus on viidanud,

kuuluvad protokolli, mitte otsuse juurde. Protokolli puudused ei muuda tühiseks otsust

kui osanike tahteavaldust. Kuna osanike otsus on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2

kolmanda lause mõttes, ei saa selle kehtivus või tühisus kuidagi sõltuda koosoleku

protokolli koostamise protseduurist, seega on ka kohtu viited ÄS § 171 lg-le 4 ja ÄS §

304 lg-le 2 täiesti asjakohatud.

32. Ebaõige on kohtu viide asjaolule, justkui puudunuks osanike otsuse tegemise ajal uute

juhatuse liikmete nõusolek juhatuse liikmeteks asumise kohta. Seadus ei sätesta

juhatuse liikmete nõusolekule kindlat vormi ega nõusoleku andmise protseduuri

juhatuse liikmete valimisel. Kuna kohus on tuvastanud, et VK ja TM andsid nõusoleku

05.03.2015 ning nõusolekut juhatusse astumiseks võib anda ka tagantjärele, on kohtu ja

kostja etteheited selles osas arusaamatud.

33. Laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega. Ka ei saa hea usu põhimõttega vastuolu

olla aluseks tehingute tühisusele, vaid see on põhimõte, mida isikud peavad oma

tsiviilõiguste teostamisel järgima. Kohus ei ole ka viidanud ühelegi TsÜS § 84 lg-s 2

nimetatud heade kommete vastasuse eeldusele. Maakohus ei ole põhjendanud väidet, et

laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Põhjendamata on kohtu

väide selle kohta, et lepingu tegelikuks majanduslikuks sisuks ei olnud laenu andmine

kostjale. Tehingute ja arvelduste sisuks ei olnud osade eest tasumine ega ka tasu

maksmine hüpoteegi seadmise eest, nagu kohus on otsuses alusetult leidnud. Lisaks ei

ole pooled sellist väidet esitanud ega sellele tuginenud. 31.12.2015 e-kiri on üksnes

vastaspoole nägemus, mitte hageja kinnitus ega poolte ühine arusaam asjaoludest.

34. Laenu kandmine laenusaaja korraldusel kolmandale isikule ei muuda laenu olematuks

ega tühiseks. Riigikohus on märkinud, et raha üleandmiseks laenusaajale saab pidada

ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule

(Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-54-11, p 18; nr 3-2-1-92-02, p 18). Väljamaksed notari

deposiidikontolt tehti kostja enda korralduste alusel, mistõttu on alusetud väited tehingu

hea usu põhimõtte vastasusest. Riigikohus on laenulepingu alastes vaidlustes läbivalt

selgitanud, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb laenusaajal

tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-11-

08, p 11). Laenusaaja ei ole tõendanud, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada.

35. 19.02.2015 laenuleping sõlmiti kehtiva esindusõiguse alusel, sh arvestades ühise

esindusõiguse nõudeid. Kohus on rikkunud TsMS §-s 5 sätestatud poolte võistlevuse

põhimõtet sellega, et on otsuses välja toonud, et kostja äriregistri B-kaardilt nähtuvalt

on selle juhatuse liikmetel ühine esindusõigus, kui juhatuses on rohkem kui üks liige.

Kostja ei ole sellele asjaolule menetluse jooksul tuginenud ning hageja ei ole saanud

sellele väitele vastata. Hageja selgitab, et antud juhul sõlmis VK lepingu hageja

esindajana, aga kuna ta oli ka samal ajal kostja juhatuse liige, volitas VK tehingut tehes

TM tema eest lepingut sõlmima ning kuna VK oli ka teise poole esindajana lepingu

sõlmija, teadis laenulepingu teine pool, et ühine esindus oli olemas.

36. Hageja toob lisaks välja, et senises menetluses on kostja esindajana tegutsenud MV

üksinda, kuigi äriregistrist nähtuvalt võivad kostjat kõigis õigustoimingutes esindada

juhatuse liikmed ühiselt (s.o MV ja VK). Kuna VK allkiri kostja poolt esitatud

dokumentidel puudub, on MV käeolevas tsiviilasjas tegutsenud esindusõiguseta ning

kõik tema poolt esitatud dokumendid käesolevas menetluses tuli jätta tähelepanuta.

Seega puudub käesolevas asjas kostja vastus ning asi tuli lahendada tagaseljaotsusega.

37. Kohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata alusetust rikastumisest tuleneva

alternatiivnõude. Kostja vabanes oma kohustustest Beljaeff OÜ ning CentBid OÜ ees.

Kui kohus tunnistas 19.02.2015 laenulepingu tühiseks, selgus, et kohtu arvates tegi

hageja soorituse ilma õigusliku aluseta. Asjakohatud on kohtu viited hüpoteegi

seadmise ning kostja osade omandamise kohta. Kohus ei põhjendanud, kuidas saab

hüpoteek, mis on nõude maksmapaneku osas mitteaktsessoorne ning mis on seatud

kolmanda isiku kasuks, olla vastusoorituseks hagejale kostja 3,2 miljoni euro suuruse

võlgnevuse tasumise eest. Veelgi enam, kostja osad ei kuulunud kostjale ning nende

omandamine hageja ning Crendol OÜ poolt ei sõltunud kuidagi kostjast.

38. 28.12.2016 esitas hageja seisukoha kostja taotluse osas võtta tsiviilasja menetluse

juurde uus tõend (OÜ CellLand osanike 27.04.2016 otsus) ning palus jätta taotluse

rahuldamata.

Vastustaja seisukoht

39. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta vastu võtmata apellatsioonkaebusele

lisatud uue tõendi ning tagastada see hagejale. Kostja esitas taotluse uue tõendi (OÜ

CellLand osanike 27.04.2016 otsus) vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

40. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas

uue otsuse, millega rahuldab hagi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

41. Ringkonnakohus lahendab kõigepealt hageja 17.11.2016 ja kostja 13.12.2016 taotlused

uute tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus, tutvunud poolte taotlustega, leiab, et

need tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise

tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui: 1)

tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2)

asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Poolte poolt

ringkonnakohtus esitatud tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust ning

ringkonnakohus saab asja lahendada ka nimetatud tõendeid asja juurde võtmata. Asjas

on piisavalt tõendeid, mille pinnalt teha põhjendatud otsus.

42. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust (ÄS § 1771 lg 1) ning teinud sellest tulenevalt ebaõige otsuse. Maakohus

leidis ebaõigesti, et 19.02.2015 vastu võetud osanike otsus ja 19.02.2015 sõlmitud

laenuleping on tühised ning jättis seetõttu hagi rahuldamata. Ringkonnakohus käsitleb

esmalt asjaolusid, mis puudutavad osanike 19.02.2015 otsuse ja laenulepingu kehtivust

ning teeb seejärel otsustuse hagi nõuete rahuldamise osas.

43. Maakohus on 19.02.2015 osanike otsuse tühisusena käsitlenud seda, et kuivõrd kostja

osanikud on jätnud täitmata ÄS § 171 lg-s 4 ja § 304 lg-s 2 sätetatud kohustused (st

koosoleku protokollija VK ei allkirjastanud protokolli) ning on sellega oluliselt

rikkunud osanike otsuse tegemise korda, siis on osanike otsus tulenevalt ÄS § 1771 lg-

st 1 tühine. Lisaks on maakohus hagejale ette heitnud, et VK ja TM on andnud ÄS §

184 lg 1 kohase nõusoleku juhatuse liikmeks saamiseks alles 14 päeva pärast osanike

19.02.2015 koosoleku toimumist ning seda, et 19.02.2015 koosoleku protokoll

allkirjastati TM poolt kell 16:58, mis on 2 minutit enne koosoleku algust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt välja toodud asjaolud ei ole osanike otsuse

tühisuse aluseks.

44. ÄS § 1771 lg 1 kohaselt on osanike otsus tühine, kui see rikub osaühingu võlausaldajate

kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele

kommetele, samuti kui rikuti oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise

või otsuse tegemise korda. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-76-14 p-s 21 välja toonud,

et otsuse tühisuse toovad kaasa raskemad sisu- ja protseduurivead, sh sellised vead, mis

rikuvad juriidilise isiku liikme (sh osaniku või aktsionäri) õigust saada teada koosoleku

toimumisest või mis takistavad oluliselt osalemisõiguse teostamist ning rikuvad õigust

olla koosolekul kohal ja hääletada.

45. Maakohus on otsust tehes tuginenud sellele, et osanike otsus on ÄS § 1771 lg 1 kohaselt

tühine, kuna rikutud on oluliselt otsuse tegemise korda. ÄS § 170 lg 1 esimese lause

järgi võivad osanikud võtta vastu otsuseid koosolekul või ÄS §-s 173 sätestatud viisil

(nn kirjalik hääletamine). ÄS § 1771 lg-s 1 sätestatud otsuse tegemise korra oluline

rikkumine on mõeldud nendeks juhtudeks, kui osanike otsus võetakse vastu koosolekut

kokku kutsumata ehk ÄS §-s 173 sätestatud juhul. Asjas puudub vaidlus, et 19.02.2015

osanike otsus võeti vastu koosolekul, mitte ÄS §-s 173 sätestatud viisil. Seega on

maakohus otsuse tühisuse alusena ebaõigesti tuginenud sellele, et rikutud on otsuse

tegemise korda. Kostja ei ole välja toonud, et esineksid ka muud ÄS § 1771 lg-s 1

sätestatud tühisuse alused, s.o oluliselt on rikutud otsuse teinud osanike koosoleku

kokkukutsumise korda, osanike otsus rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu

avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või osanike otsus ei vasta headele

kommetele. Asjas ei ole selliseid aluseid tuvastatud. Kõik osanikud võtsid koosolekust

osa ja otsus võeti vastu ühehäälselt. Pisipuudused, mida hageja heidab ette koosoleku

protokollile, ei anna alust lugeda otsust tühiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et puuduvad ÄS § 1771 lg-s 1 sätestatud osanike otsuse tühisuse alused

ning osanike 19.02.2015 otsus on kehtiv.

46. Maakohus on samuti ebaõigesti leidnud, et 19.02.2015 laenuleping on tühine.

Maakohus tugines sellele, et kuna osanike 19.02.2015 otsus on tühine, siis ei saanud

VK ega TM 19.02.2015 kostja juhatuse liikmeteks ning seega puudus TM-l

esindusõigus laenulepingu allkirjastamiseks. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei

nõustu. Kolleegium on eelnevalt tuvastanud, et osanike 19.02.2015 otsus on kehtiv ning

seega on lepingule alla kirjutanud selleks pädevad isikud.

47. Maakohus on hagejale lisaks ette heitnud, et laenulepingu oleksid pidanud allkirjastama

laenusaaja poolt kostja mõlemad juhatuse liikmed ning kuna laenulepingu on

allkirjastanud kostja poolt vaid TM, siis on laenuleping tühine. Ringkonnakohus sellise

seisukohaga ei nõustu. 19.02.2015 laenuleping on alla kirjutatud VK poolt Petramark

OÜ esindajana ja TM poolt Osaühing CellLand esindajana. Seega on laenulepingul nii

VK kui ka TM allkiri. Ringkonnakohus leiab, et kuna VK on lepingule alla kirjutanud,

siis ta on teinud tahteavalduse lepingu sõlmimiseks ka Osaühing CellLand poolt, olgugi,

et teda ei ole Osaühing CellLand esindajana lepingupoolena märgitud. Sarnasele

seisukohale on asunud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-8-06. VK allkiri lepingul kinnitab

tema tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ka Osaühing CellLand esindajana. Ei ole

vajalik, et VK oleks lepingu sõlmimisel pidanud andma kaks allkirja.

48. Maakohus on samuti leidnud, et laenuleping on tühine, kuna see on vastuolus heade

kommetega (TsÜS § 86 lg 1) ja hea usu põhimõttega (TsÜS § 138), kuna maakohtu

hinnangul ei olnud lepingu tegelikuks sisuks laenu andmine kostjale. Maakohus ei ole

seejuures täpsemalt põhjendanud, miks ta leiab, et 19.02.2015 laenulepingu tegelikuks

sisuks ei olnud laenu andmine kostjale ning kuidas on laenuleping sellest tulenevalt

vastuolus heade kommetega. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik

ja põhjendatud. Maakohus ei ole välja toonud TsÜS § 86 lg 1 kohaldamise eeldusi, s.o

TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolude esinemist. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing

heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu

tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest,

sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud

teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui

maakohus tugines sellele, et laenuleping on vastuolus heade kommetega, oleks

maakohus pidanud esile tooma ka TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Maakohus seda

teinud ei ole. Asjas tuleb arvestada, et laenuleping on sõlmitud kahe äriühingu vahel,

mistõttu ei ole kostja puhul tegemist tehingus nõrgema poolega (milleks oleks näiteks

tarbija füüsilise isikuna). Laenulepingust ei ole võimalik jõuda ka järeldusele, et tehing

on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et poolte vastastikuste

kohustuste väärtus oleks ebaproportsionaalne.

49. Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväited selle kohta, et laenuleping on tühine, kuna see

on vastuolus hea usu põhimõttega ja avaliku korraga. TsÜS ei näe tehingu tühisuse

alusena ette vastuolu hea usu põhimõttega. Samuti ei ole laenuleping vastuolus avaliku

korraga.

50. Kostja hinnangul käitusid kostja osanike esindajad hea usu põhimõtte vastaselt, kui

kutsusid juhatusest tagasi senised liikmed, eesmärgiga saada ise juhatuse liikmeks ning

sõlmida ebamõistlikel tingimustel laenuleping. Lisaks on hea usu põhimõtte ja

normaalse äriloogika vastased laenulepingu p-d 1.3.2 ja 4.2.10, millele tuginedes hageja

on laenulepingu üles öelnud ning samuti laenulepingu p 4.2.9. Ringkonnakohus nende

vastuväidetega ei nõustu eelnevalt toodud põhjendustel. Kostja ei ole välja toonud, et

esineksid muud seaduses sätestatud tühisuse alused (TsÜS § 87 - § 89). Eeltoodust

tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et laenulepingu tühisuse alused puuduvad

ning laenuleping on kehtiv.

51. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud eelnevalt, et osanike 19.02.2015 otsus ja

laenuleping on kehtivad, lahendab ringkonnakohus ka hageja poolt hagis toodud nõuded

(laenusumma 3 200 000 eurot, intress 340 266,67 eurot, viivis 310 400 eurot,

edasiulatuv viivis TsMS § 367 alusel ja sissenõudmiskulud 900 eurot). Esmalt lahendab

ringkonnakohus hageja laenulepingust tuleneva põhinõude (3 200 000 eurot).

52. Hagiavalduse kohaselt on hageja laenulepingu kehtivalt ütles öelnud ning kostjal on

tekkinud kohustus tagastada hagejale laenusumma 3 200 000 eurot. Hageja on nõude

alusnormina tuginenud VÕS § 399 lg-le 1. Ringkonnakohus märgib, et kui hageja on

esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle

kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava

õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu

andmisel on pooltest sõltumatu ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8). Hagiavalduse

kohaselt nõuab hageja kostjalt laenulepingu alusel tasutud summa 3 200 000 euro

tagastamist ning ringkonnakohtu hinnangul on tegemist laenulepingu täitmisele

suunatud nõudega tulenevalt VÕS § 108 lg-st 1 ja VÕS § 396 lg-st 1. Laenulepingu

täitmisest tulenevad nõude aluseks olevad eeldused on: 1) kehtiv leping; 2) hageja on

oma kohustuse lepingu alusel täitnud – tasunud lepingu alusel summa; 3) kostjal on

lepingust tulenev raha maksmise kohustus (laenu tagastamine, intresside tasumine); 3)

sissenõutavus; 4) kohustuse rikkumine; 5) rikkumine ei ole vabandatav.

53. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et 19.02.2015 sõlmitud laenuleping on kehtiv.

Hagejal on lepingust tulenevalt kohustus anda kostjale laenu summas 3 500 000 eurot

ning laenu andmine toimub samaaegselt ja seotuna hageja ja OÜ Crendol poolt Beljaeff

OÜ-lt ja OÜ-lt CentBid kostja osade omandamisega ning laenu sihtotstarve on

refinantseerida kõik laenusaaja kohustused 19.02.2015 kuupäeva seisuga (lepingu p

1.1.). Seejuures on lepingu p-s 1.2. täpsemalt kokku lepitud, kuidas toimub laenu

väljastamine. Lepingu p-i 1.2.1.1. kohaselt tasutakse esimene laenuosa summas

3 200 000 hiljemalt 19.02.2015 notari deposiitkontole. Hageja on ka tõendanud, et

vastav summa on notar Kadri Pappeli kontole tasutud (tl 16). Hageja poolt esitatud

maksekorraldustest (tl 69-70) nähtub, et notar Kadri Pappel on 19.02.2015 tasunud

Beljaeff OÜ-le 2 641 390,70 eurot (maksekorralduse selgituseks on märgitud „vastavalt

19.02.2015 kokkuleppele“) ja 19.02.2015 Osaühingule CentBid 558 609,30 eurot

(maksekorralduse selgituseks on märgitud „not. lep. 19.02.2015 vastavalt

kokkuleppele“). Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja on oma laenulepingust

tuleneva kohustuse täitnud.

Kostjal oli lepingust tulenev kohustus tagastada laen (lepingu p 1.3). Hageja nõue on

muutunud sissenõutavaks alates 01.02.2016, s.o kostja poolt 29.01.2016 lepingu

ülesütlemise avalduse kättesaamisest (tl 17-19). Asjas puudub vaidlus, et kostja ei ole

oma lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Maakohus on ebaõigesti

leidnud, et kostjal ei teki laenulepingust kohustusi tulenevalt sellest, et laenusumma ei

ole üle kantud kostja kontole. Riigikohus on leidnud, et raha üleandmiseks laenusaajale

saab pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid

kolmandale isikule (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-92-02, p 18). Käesoleval juhul

ongi lepingus kokku lepitud, et laenu sihtotstarve on refinantseerida kõik laenusaaja

kohustused 19.02.2015 kuupäeva seisuga (s.o kohustused Beljaeff OÜ ja CentBid OÜ

ees). Kostja on andnud käsundi laenusumma ülekandmiseks Beljaeff OÜ-le ja CentBid

OÜ-le. Ringkonnakohus toob välja, et kui laenuandja on tõendanud raha ülekandmise,

siis tuleb laenusaajal tõendada, et laenuandjal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu

lahend asjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kostja selliseid asjaolusid tõendanud ei ole. Kostja

ei ole toonud esile asjaolusid, millest tulenevalt oleks tema rikkumine vabandatav.

Samuti eeldatakse, et rahalise kohustuse rikkumine ei ole üldjuhul vabandatav

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-05, p 16). Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda

kostjalt laenusumma 3 200 000 euro tasumist VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 ning

laenulepingu p-de 4.2.2 ja 4.2.10 alusel.

54. Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista intressi 340 266,67 eurot (lepingu p 1.4).

VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud. VÕS § 397 lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud,

eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja

kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud määr.

55. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja intressinõue põhjendatud. Hagiavalduse kohaselt

maksti laen summas 3 200 000 eurot välja 19.02.2015. Laenulepingu ülesütlemise tõttu

muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisest 01.02.2016.

Hagiavalduse kohaselt tuleb intressi arvestada alates laenu väljamaksmise päevast

19.02.2015 kuni lepingu ülesütlemise päevani, s.o kuni 01.02.2016 (348 päeva).

Intressimäär on 11 % aastas ning intressi arvestatakse 360-päevase aasta alusel. Seega

on hageja poolt nõutavaks intressiks 340 266,67 eurot (3 200 000 eurot x 348 päeva x

(11% / 360) intressimäär päevas), milline tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

56. Kostja hinnangul on intressinõue vastuolus hea usu põhimõttega samadel põhjustel nagu

laenuleping. Laenulepingus on arveldusarve number maha kriipsutatud ja asemele on

käsitsi lisatud uus konto märkidega „Parandus õige“. Seega ei ole teada, millisele

kontole on vaja summad üle kanda. Samuti on ebatavaline, et lepingus tehakse konto

numbrites käsitsi hiljem muudatusi. Kostja hinnangul on intressinõue põhjendamatu

perioodi eest alates 01.01.2016. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja poolt esile

toodud asjaolud kontonumbri muutmise kohta alust intressinõude mitterahuldamiseks

või vähendamiseks. Kontonumbri muutmine ei ole takistanud kostjal võlgnevuse

tasumist, kostja ei ole tõendanud oma tahet võlgnevust tasuda. Kostja ei ole

põhjendanud ka oma väidet, mille alusel ta leiab, et intressinõue ei ole põhjendanud

perioodi 01.01.2016 – 01.02.2016 eest. Kui kostja väite põhjenduseks on see, et samal

perioodil nõutakse laenusummalt ka viivist, siis see vastuväide ei ole põhjendatud.

Seadus ei keela samal ajal põhinõudelt viivise ja intressi nõudmist.

57. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 310 400 eurot perioodi 01.01.2016 –

06.04.2016 eest (lepingu p 1.6). VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda

viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär.

58. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja viivisenõue põhjendatud. Hageja on välja toonud,

et laen summas 3 200 000 eurot kuulus maksegraafiku kokkuleppe puudumise tõttu

tasumisele hiljemalt 31.12.2015, s.t kostja on laenu tagastamisega viivituses alates

01.01.2016. Hageja arvestas viivist kuni hagi esitamiseni 06.04.2016. Hageja nõuab

viivist perioodi eest 01.01.2016 – 06.04.2016 (97 päeva). Viivisemääraks on 0,1%

päevas (lepingu p 1.6.1). Seega on hageja poolt nõutavaks viivisesummaks 310 400

eurot (3 200 000 eurot x 0,1 % päevas x 97 päeva), milline tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista.

59. Kostja hinnangul on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega samadel põhjustel nagu

intressinõue. Lisaks ei ole hageja varasemalt nõudnud kostjalt viivise tasumist. Hageja

nõuab intressidelt viivise tasumist ning see on 2016. aasta jaanuarikuu eest

põhjendamatu (VÕS § 113 lg 6). Kostja on esitanud taotluse viiviste vähendamiseks

nullini (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1). Kui kohus eeltoodud taotlust ei rahulda, palub

kostja viiviste väljamõistmist minimaalses võimalikus ulatuses. Ringkonnakohtu

hinnangul on kostja eeltoodud vastuväited põhjendamatud. Hageja on eelnevalt

nõudnud kostjalt viivise tasumist 29.01.2016 ülesütlemisavalduses (tl 17-19). Ebaõige

on kostja väide, et hageja nõuab viivise tasumist intressilt. Hagiavalduses on selgelt

välja toodud, et viivise tasumist nõutakse üksnes laenusummalt. Kostja eeltoodud

asjaolud ei anna alust ka viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.

Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa

viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada (Riigikohtu lahend asjas nr 3-

2-1-66-05, p 14, 16). Lisaks ei ole kostja esitanud vastuväiteid viivisenõude suurusele.

60. Hageja palus kostjalt välja mõista TsMS § 367 alusel ka edasiulatuva viivise

laenusumma 3 200 000 euro tagastamisega viivitamise eest 0,1% nõuetekohaselt

tasumata summalt päevas kuni põhinõude täitmiseni (laenusumma tagastamiseni), sh

kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Ringkonnakohus leiab, et hageja selline nõue kuulub rahuldamisele. Hageja on palunud

välja mõista viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest.

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 07.04.2016 (hagiavalduse

esitamisele järgnev päev) kuni 15.02.2017 (kohtuotsuse tegemise päev) summas

1 008 000 eurot (3 200 000 eurot x 0,1 % päevas x 315 päeva).

61. Seega on hageja viivisenõue perioodi 01.01.2016 - 15.02.2017 eest kokku 1 318 400

eurot (s.o viivis perioodi 01.01.2016 – 06.04.2016 eest 310 400 eurot + viivis perioodi

07.04.2016 - 15.02.2017 eest 1 008 000 eurot).

62. Rahuldada tuleb ka hageja taotlus viivise edasiulatuvaks väljamõistmiseks TsMS § 367

alusel ning mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 16.02.2017 viivis 0,1% päevas

tasumata põhinõudelt (s.o 3 200 000 eurolt) kuni põhinõude tasumiseni.

63. Hageja palus kostjalt välja mõista ka võla sissenõudmiskulude hüvitise 900 eurot. Võla

sissenõudmisega seotud kulude tasumise kohustus on sätestatud lepingu p-des 1.7 ja

3.2.1. Lisaks tuleneb sissenõudmiskulude hüvitamise nõue seadusest (VÕS § 1131 lg 1

ja 2). Kostja hinnangul on hageja eeltoodud nõude puhul tegemist pahatahtliku ja

põhjendamatu nõudega. Kostja hinnangul ei ole tegemist hageja väidetava nõude

maksmapanekuks sisuliselt vajalike ja põhjendatud kuludega.

64. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja kostjalt nõuda sissenõudmiskulude hüvitist ehk

lepingu alusel tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 396 lg 1 alusel.

Hageja nõude eeldusteks on: 1) kehtiv leping; 2) lepingust tulenev kohustus; 3)

kohustuse rikkumine; 4) kahju; 5) põhjuslik seos; 6) vastutus kohustuse rikkumise eest.

Ka Riigikohus on mitmes lahendis leidnud, et kohtumenetluse-eelsed õigusabikulud,

mida isik on teinud selleks, et oma õiguste rikkumist kõrvaldada, on iseenesest

hüvitatavad (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-80-15, p 33; nr 3-2-1-79-08, p 18).

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-84-14 p-s 24 leidnud, et kohtueelse õigusabikuluna on

VÕS § 128 lg 3 ja VÕS § 115 lg 1 alusel hüvitatavad advokaadikulud kostjale nt

nõudekirjade koostamise, telefonivestluse ja kostja juures kohtumise eest. Lahendis nr

3-2-1-19-13 p-s 11 on Riigikohus leidnud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel

peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine

oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt

kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja

kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama,

mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab

maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida

hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (Riigikohtu

lahend asjas nr 3-2-1-11-11, p 16; nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides

ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju.

65. Ringkonnakohtu hinnangul oli hageja poolt õigusabiteenuse kasutamine vajalik hageja

õiguste kaitseks, mh koostati hagejale õigusteenuse raames lepingu ülesütlemise

avaldus. Hageja on esitanud õigusabikulude tõendamiseks Advokaadibüroo Magnusson

arve nr 20160087 (tl 21). Hageja on välja toonud, et ta nõuab õigusabikulusid enne hagi

esitamist, s.o kulud kuni 29.01.2016 teostatud toimingute eest mahus 6 h, tunnihinnaga

150 eurot/h, kokku 900 eurot. Advokaadibüroo Magnusson poolt esitatud arvelt nr

20160087 (tl 21) nähtub, et teostatud toiminguteks on olnud: 13.01.2016 kohtumine

kliendiga, materjalidega tutvumine – 0,5 h; 19.01.2016 kohtumine kliendiga – 1 h;

26.01.2016 kliendikohtumine, lepingu ülesütlemisest; EVKst loobumine – 1 h;

28.01.2016 laenulepingu analüüs, ülesütlemise avalduse koostamine – 1,5 h; 29.01.2016

ülesütlemise avalduse koostamine, muutmine ja täiendamine, kliendile edastamine – 2

h. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud toimingud põhjendatud ja vajalikud.

Tegemist on laenulepingust tuleneva võla sissenõudmiseks tehtud vajalike ja

tavapäraste

toimingutega

(sh

lepingu

ülesütlemisavalduse

koostamine).

Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud toimingute ajakulu mõistlik ega ole

ülepaisutatud. Ka hagejale õigusabi osutanud vandeadvokaadi tunnitasu 150 eurot võib

arvestades vandeadvokaadi kvalifikatsiooni ja osutatud õigusabitoiminguid, pidada

põhjendatud tasuks, mis ei ole üleliia kõrge. Kostja hinnangul on sissenõudmiskulud

küll põhjendamatud, kuid kostja selle osas sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole.

66. Eelnevalt on ringkonnakohus tuvastanud, et 19.02.2015 laenuleping on kehtiv.

19.02.2015 lepingust tulenes kostjale kohustus laenusumma tagastamiseks ja intresside

maksmiseks. Kostja on seda kohustust rikkunud. Seoses laenulepingust tekkinud võla

sissenõudmisega on hagejal tekkinud otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3)

õigusabikulude näol 900 eurot. Hagejal tekkinud kahju ja kostja rikkumise vahel esineb

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kostja ei oleks laenulepingust tulenevat kohustust

rikkunud, ei oleks hageja pidanud pöörduma võlgnevuse sissenõudmiseks

advokaadibüroo poole ning tal ei oleks tekkinud kulutusi õigusabile. Kostja vastutab

kohustuse rikkumise eest, kostja ei ole välja toonud, et rikkumine on vabandatav (VÕS

§ 103 lg-d 1 ja 2). Seega kuulub hageja eeltoodud nõue rahuldamisele ning kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista sissenõudmiskulude hüvitis 900 eurot.

67. Kuna eeltoodud põhjendustest tulenevalt kuulub hageja nõue rahuldamisele, puudub

vajadus hinnata hageja alternatiivse nõude põhjendatust, st kas hageja nõue kuuluks

rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

68. Kuna maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning apellatsioonkaebus ja hagiavaldus

rahuldamisele, siis jätab ringkonnakohus maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

69. Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei

tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Maakohus määrab menetluskulud

kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Mati Maksing

Ele Liiv