3-16-1598/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

10. veebruar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1598

Haldusasi

OÜ Tallchart kaebus Maksu- ja Tolliameti 8. juuli

2016

maksuotsuse

nr

12.2-3/029722-15

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 18. jaanuaril 2017

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Tallchart

Esindajad: v.adv Erik Lepikson, v.adv Anto Kasak

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindajad: Rinat Šaidulin, Sirle Orav-Hinno

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Tallchart kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 8. juuli 2016

maksuotsus nr 12.2-3/029722-15.

2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Tallchart kasuks välja menetluskulu 2895 (kaks

tuhat kaheksasada üheksakümmend viis) eurot.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 13. märtsil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. OÜ Tallchart deklareeris 2014. aasta oktoobri- ja novembrikuu käibedeklaratsioonidel 108 100

euro ulatuses sisendkäibemaksu OÜ Netrella arvete alusel. Arvete esemeks olid erinevate

masinate ja sõidukite müük. Kõnealused masinad oli Madalmaades ja Hispaanias asuvatelt

oksjonipidajatelt (viimaste poolt väljastatud arvete kohaselt) soetanud algselt OÜ MJM Ehitus

ning need veeti eelnimetatud oksjonipidajate asukohtadest Eestisse. OÜ Netrella arvetele oli

lisatud käibemaks ning oma käibemaksuarvestuses lähtus OÜ Tallchart sellest, et kaup anti talle

alles Eestis, mistõttu on tegemist Eestis toimunud käibega.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 8. juulil 2016 maksuotsuse nr 12.2-3/029722-15, millega vähendas OÜ

Tallchart 2014. aasta oktoobri- ja novembrikuu sisendkäibemaksu 108 100 euro võrra, leides, et

OÜ Netrella arvetele oli käibemaks lisatud õigusvastaselt ning OÜ-l Tallchart puudus nende arvete

alusel sisendkäibemaksu maha arvamise õigus, kuna OÜ Netrella andis OÜ-le Tallchart need

kaubad üle välisriigis ning seega ei olnud käibe tekkimise kohaks Eesti. Maksuhaldur leidis, et OÜ

Tallchart korraldas kaupade veo oksjonipidajate asukohtadest Eestisse, mistõttu oli tegemist

kauba ühendusesisese soetamisega käibemaksuseaduse (KMS) § 8 lg 2 tähenduses, välja arvatud

kahe sõidki puhul (OÜ Netrella arved nr 140157 ja 140168), mille OÜ Tallchart võõrandas juba

enne Eestisse toomist. Maksuhalduri seisukoht põhineb kokkuvõttes järgmistel asjaoludel:

OÜ Tallchart soetas Ltd-lt Transfennica kõnealuste kaupade (v.a arve nr 140170 esemeks olev

kaup) veo Eestisse, esitamata veoteenuse eest arveid OÜ-le Netrella;

OÜ Tallchart selgitus, et ta soetas kaubad OÜ-lt Netrella veoteenuse võrra odavamalt, on

vastuolus OÜ Netrella juhatuse liikme Aimar Talvari seletusega, et OÜ Netrella ostis need

masinad juba koos transpordiga Eestisse, samuti ei olnud OÜ Netrella arvetel mistahes viidet

sellele, et kaup müüakse transpordihinna võrra odavamalt ning isegi kui sellesisuline

kokkulepe oleks olnud, oleksid OÜ-l Tallchart pidanud olema CMR-id, mille puudumine

kinnitab aga seda, et OÜ Tallchart vedas oma kaupa, mitte võõrast, samuti selgitas OÜ

Tallchart logistik P. E., et juhul, kui keegi tellib OÜ-lt Tallchart veo, saab ta CMR-i, mille alusel

koostab arve;

asjaolust, et OÜ Tallchart teenis kaupade edasimüügilt keskmiselt 9%-lise kasumi (seejuures

pole arvesse võetud kaupade transpordikulu), ei saa järeldada, et soetamisel oli kauba hind

transpordikulu võrra odavam;

Aimar Talvar väitis, et ei teadnud, kuidas oksjonitelt soetatud kaubad Eestisse jõudsid;

OÜ Netrella arvetel näidatud kaubad on oksjonipidajate käest saanud kas OÜ Tallchart

autojuht või OÜ Tallchart heaks töötanud isik või isik, kellele oli OÜ Tallchart kaubad edasi

müünud või OÜ Netrella töötajad, kes andsid need üle välisriigis OÜ-le Tallchart, kes tellis

nende veo Eestisse Transfennica Ltd-lt;

MJM Ehitus OÜ, kelle nimi figureerib Hollandi maksuhaldurilt saadu andmetes kõnealuste

kaupade vedajate hulgas, ei ole oksjonitelt soetatud kaupu vedanud;

osa kaupadest võõrandas OÜ Tallchart enne nende kaupade jõudmist Eestisse;

üleandmise-vastuvõtmise aktid on ebausaldusväärsed, sest pole usutav, et OÜ Tallchart vedas

kaubad OÜ-sse Netrella, et need seal OÜ-le Netrella üle anda ning samas need ostjana vastu

võtta, liiati nähtub OÜ-ga Novaimpex sõlmitud veolepingust, et osa kaupadest veeti tegelikult

otse OÜ Tallchart tegevuskohta;

Hollandi ja Hispaania oksjonipidajad ei kontrollinud, kellele väravapassis märgitud sõidukid

kuulusid ning P. E. selgitas, et OÜ Tallchart saatis auto Aimar Talvari poolt öeldud aadressile.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. OÜ Tallchart esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 8. juuli

2016 maksuotsuse nr 12.2-3/029722-15 tühistamist. Kaebaja on seisukohal, et OÜ Netrella andis

talle kauba üle Eestis ent isegi kui asuda seisukohale, et kaup anti üle juba välisriigis, oli siiski

OÜ-l Netrella kohustus kauba hinnale käibemaks lisada ning kaebajal õigus see

sisendkäibemaksuna maha arvata, kuna poolte ühiseks tahteks tehingute tegemisel oli kauba

toomine Eestisse ning see reaalselt ka Eestisse toodi, mistõttu tuleb käibe tekkimise kohana

käsitada Eestit. Kaebaja on seisukohal, et käibe tekkimisel tuleb lähtuda kauba lõpptarbimise

kohast ning käibe tekkimise kohta ei muuda see, kui kaup asub lepingu sõlmimise ajal väljaspool

Eestit ja see tuuakse Eestisse alles pärast lepingu sõlmimist ega ka see, kes kauba Eestisse toob.

Kaebaja viitab ka Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades C-84/09 ja C-409/04 ning märgib, et kui

soetaja saab kauba omanikuna käsutamise õiguse tarnimiskoha liikmesriigis ja kohustub vedama

selle sihtkohaliikmesriiki, tuleb arvesse võtta ka seda, millised olid ostja kavatsused soetamise

ajal. Kaebaja hinnangul puudub käesoleval juhul vaidlus selles, et igal juhul olid pooled kokku

leppinud kauba transportimises Eestisse, mitte selle kasutamine asukohariigis ning kaup ka

transporditi Eestisse, mistõttu pidi kauba lõpptarbimine igal juhul toimuma Eestis.

4. Kaebaja viitab Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-245/04 ning leiab, et käibe tekkimise koha

määratlemisel ei ole tähtsust sellel, kas OÜ Tallchart sai kauba valduse ühendusesisese veo ajal,

sest isegi kui sai, siis polnud poolte tahteks anda kaebajale õigus kaupa eesmärgipäraselt kasutada

välisriigis. Kaebaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas nr 3-14-50527 ning

leiab, et olenemata kauba faktilise valduse üleandmise kohast on käibe tekkimise kohaks Eesti,

kui kauba lõppsihtkoht oli Eesti. Kaebaja leiab, et käibe tekkimise koha määratlemisel ei ole

tähtsust sellel, et lõppostja toob ise müüja tehingupartneri käest vastava kauba ära.

5. Teiseks on kaebaja seisukohal, et vaidlusalusel juhul on tõendatud kauba kaebajale üle

andmine Eestis. Kaebaja selgitab, et kuigi eraldi veolepinguid kirjalikult ei sõlmitud ega eraldi

arveid veoteenuse eest ei esitatud, sisaldas OÜ Netrella ja kaebaja vaheline kokkulepe

veoteenuse osutamist ning kauba hind oli veoteenuse võrra odavam. Kaebaja märgib, et sellise

kaubakoguse juures ei pidanud pooled otstarbekaks eraldi välja tuua iga eseme transpordi hinda.

Kaebaja toob ka välja, et esitas koos eriarvamusega maksuhaldurile tabeli ja dokumendid

soetatud sõidukite edasimüügi kohta, millest nähtub, et soetatud kauba reaalne turuhind oli

vähemalt 43 472,99 euro võrra suurem hinnast, millega kaebaja kaubad soetas, mis tõendab

üheselt, et kauba soetamisel olid pooled kokku leppinud, et kauba soetushind on

transporditeenuse võrra odavam.

6. Kaebaja toob ka välja, viidates oksjonifirma Ritchie Bros arvetele, et kaup müüdi ilma

käibemaksuta, mis viitab üheselt sellele, et kaup võõrandati tingimusel, et see viiakse teise

liikmesriiki ning ka väravapassidele on märgitud, et ostja asukohariik on Eesti, mis tõendab

samuti, et oksjonifirma ja ostja vaheline kokkulepe ei olnud kaupa võõrandada siseriiklikult

tarbimiseks, vaid Eestisse viimiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliamet vaidleb OÜ Tallchart kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldmata jätmist.

Vastustaja hinnangul on maksuotsuses piisava põhjalikkusega käsitletud tõendeid, mis lükkavad

ümber kaebaja paljasõnalised väited OÜ-le Netrella veoteenuse osutamise ja Eestis kauba

üleandmise kohta. Vastustaja leiab, et maksuhaldurile esitatud üleandmis-vastuvõtmisaktid

koostati selleks, et jätta mulje, nagu oleks OÜ Netrella andnud kauba kaebajale üle Eestis.

Siinkohal toob vastustaja välja, et OÜ Tallchart müüs OÜ Netrella arvete nr 140157, 140160 ja

140168 alusel soetatud kaubad edasi enne nende kaupade jõudmist Eestisse. Vastustaja ei nõustu

ka sellega, et kaebaja poolt kaupade edasimüügil teenitav kasum näitab, et kaubad olid soetades

transpordi hinna võrra odavamad ning jääb maksuotsuses esitatud seisukohale, et kaebaja kasum

kaupade edasimüügil oli täiesti tavapärase suurusega. Ka toob vastustaja välja, et kahel juhul on

kaupade ostuhind ületanud müügihinna ning kui võtta arvesse ostuarvetes kajastamata

transpordikulud välisriikidest Eestisse, siis kahaneb väidetav kasum veelgi. Vastustaja hinnangul

on kaebaja viidanud kaebuses küll asjakohastele Euroopa Kohtu ja Eesti kohtute lahenditele, ent

pole seostanud kohtulahendites toodud seisukohti tegelike faktiliste asjaoludega ja

maksumenetluses kogutud tõenditega. Vastustaja viitab, et kohtuasjas C-245/04 tehtud otsuses

lisas Euroopa Kohus, et kui kahest järjestikusest tarnest toob ühendusesisese kauba lähetamise

või vedamise kaasa teine tarne (nagu see käesoleval juhul oli), ei saa esimese tarne käibe

tekkimise kohaks olla veo sihtliikmesriik. Vastustaja toob välja, et oksjonifirmade poolt nende

kaupade müügitehingutega ei kaasnenud kauba lähetamist Eestisse ning kauba vedu Eestisse

toimus teise kaubatarne, ehk OÜ Netrella ja OÜ Tallchart vahelise tehingu raames.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Leian, et OÜ Tallchart kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maksuhalduri poolt kogutud

tõendid ja tuvastatud asjaolud õigustavad küll järeldust, et vaidlusaluste kaupade transpordi

Madalmaadest ja Hispaaniast Eestisse korraldas kaebaja (või kaebaja järgmine tehingupartner)

ning usutav on, et neid kaupu ei veetud kunagi OÜ Netrella asukohta, samuti on pigem ebausutav

kaebaja väide kauba maksumuse vähendamise kohta veokulude võrra, ent see kõik ei õigusta

järeldust, et kaubad anti kaebajale üle teises liikmesriigis. Käesoleval juhul on maksuhaldur käibe

tekkimise koha määramisel põhjendamatult suure tähtsuse omistanud sellele, kelle kontrolli all

olid kaubad veo ajal ning jätnud põhjendamatult tähelepanuta küsimuse, millised olid

tehinguahelas osalenud poolte kokkulepped kaupade üle andmise koha osas. Toimikust nähtuvad

asjaolud kinnitavad, et kogu tehinguahela vältel oli asjaosaliste eesmärk nende tehingute raames

kauba toomine Eestisse. Pidades silmas Euroopa Liidu ühise käibemaksusüsteemi eesmärki, on

võimalik käesoleval juhul seostada kauba vedu vastavalt Madalmaadest ja Hispaaniast Eestisse

esimese tehinguga ning järeldada, et sõltumata sellest, kes korraldas kaupade veo või kellel oli

veo käigus kaupade käsutamise õigus, oli iga järgmise tehingu puhul käibe tekkimise kohaks Eesti.

9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kõik OÜ Netrella poolt kaebajale müüdud masinad ja

sõidukid on enne Eestisse toomist soetatud Madalmaade või Hispaania oksjonipidajatelt.

Maksuhalduri poolt esitatud arvetele (MTA lisad1 40-42) on ostjaks märgitud MJM Ehitus2.

Kontrollaktist ega maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kontrollinud, milliste

kokkulepete alusel OÜ Netrella need omandas, ent samas ei ole maksuhaldur kahtluse alla

seadnud OÜ Netrella ja kaebaja vaheliste tehingute ehtsust selles osas, et kaebajale kaupade

müüjaks oli OÜ Netrella. Arvestades, et Madalmaade oksjonipidaja arvetel on ostja

kontaktisikuna märgitud Aimar Talvar, kes oli ka OÜ Netrella juhatuse liige ning seda, et Aimar

Talvar ise on selgitanud (MTA lisa 37), et OÜ MJM Ehitus otsis kaupa OÜ Netrella tellimusel, ent

selle kauba OÜ-lt MJM Ehitus OÜ-le Netrella üle andmise või sellekohaste kokkulepete kohta pole

ühtki usaldusväärset tõendit ega ka nähtu, et OÜ MJM Ehitus oleks kauba transpordiga kuidagi

seotud olnud, siis on käesoleva vaidluse kontekstis võimalik vaadelda tehingute ahelat selliselt,

nagu oleks Madalmaade ja Hispaania oksjonipidajatelt soetanud kaubad OÜ Netrella. Samuti pole

vaidlust selles, et kõik OÜ Netrella arvete esemeks olevad kaubad on veetud otse Hispaania või

Madalmaade oksjonipidajate asukohtadest Eestisse, ilma et neid oleks enne Eestisse jõudmist

mingisugusel neile omasel majanduslikul eesmärgil mõnes muus riigis kasutama asutud.

10. KMS § 1 lõikes 1 ja § 9 lg 1 punktis 1 sätestatut silmas pidades taandub vaidlus konkreetsemalt

küsimusele, kas OÜ Netrella arvetel näidatud kaubad on kaebajale toimetatud või tehtud muul

viisil kättesaadavaks Eestis või tehti need kaubad kaebajale kättesaadavaks enne kui need Eestisse

jõudsid. KMS-i käibe tekkimise koha sätteid tuleb tõlgendada Euroopa Liidu ühise

käibemaksusüsteemi eesmärke ja üldist loogikat silmas pidades. Ühise käibemaksususüsteemi

üheks oluliseks elemendiks on ühest liikmesriigist teise veetud kauba maksustamine kauba

sihtkoha liikmesriigis. Seda loogikat kannavad käibemaksudirektiivi3 ning KMS-i sätted, mis

reguleerivad kauba ühendusesisest käivet ja ühendusesisest soetamist ning mille eesmärk on

võimaldada maksutulu üle viia liikmesriiki, kus toimub kauba lõpptarbimine. Selle eesmärgi

valguses tuleb vaadelda ka selliseid tehinguahelaid, kus kaubaga tehakse mitu järjestikust

edasimüügitehingut, ent nende tehingutega seondub üksainus ühendusesisene kaubalähetus või

vedu. Just sellise tehinguahelaga on käesoleval juhul tegemist. Sarnaseid olukordi on Euroopa

Kohus käsitlenud iseäranis kohtuasjades C-245/04: EMAG Handel Eder OHG ja C-430/09: Euro Tyre

Holding BV tehtud kohtuotsustes. Mõlemas nimetatud otsuses leidis Euroopa Kohus

kokkuvõtlikult, et olukorras, kus üks kaup on olnud kahe järjestikuse tehingu (tarne), ent üheainsa

ühendusesisese veo esemeks, tuleb konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid silmas pidades kindlaks

teha, kummaga neist kahest tehingust on seostatav vedu ehk kumb tehingutest on käsitatav

ühendusesisese kaubatarnena.

11. Kohtuasjas nr C-245/04 tehtud kohtuotsuses selgitatakse, et kui ühendusesisese kauba

vedamise toob kaasa esimene tehing, mille tulemus on ühendusesisene omandamine, mis on

vedamise sihtliikmesriigis maksustatud, saab teise tarne kohaks olla sellele eelnenud

1 Selliselt on siin ja edaspidi viidatud Maksu- ja Tolliameti kirjalikule seletusele lisatud dokumentidele, mida

säilitatakse ja mis on menetlusosalistele kättesaadavad elektrooniliselt kohtute infosüsteemis ning mida ei ole

paberiraiskamise vältimiseks toimikusse välja trükitud.

2 Kuigi arvetel ei ole ostja ärinimi täielik, saab ostja käibemaksukohustuslase registrinumbrist järeldada, et tegemist

on MJM Ehitus OÜ-ga (registrikood 10883443).

3 Nõukogu 28. novembri 2006 direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347,

11.12.2006, lk 1-118).

ühendusesisese omandamise koht, st sihtliikmesriik; kui aga ühendusesisese kauba lähetamise

või vedamise toob kaasa teine tehing, siis esimese kaubatarne koht on selle lähetamise või

vedamise lähteliikmesriik. Küsimust, kas sellises olukorras tuleb vedu seostada esimese või teise

tehinguga, on Euroopa Kohus käsitlenud kohtuasjas C-430/09. Selles otsuses leiti muuhulgas, et

kui esimene soetaja saab kauba omanikuna käsutamise õiguse esimese tarne koha liikmesriigi

territooriumil, ent teatab müüjale oma kavatsusest vedada kaup teise liikmesriiki ja esitab selles

teises riigis talle omistatud käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri, tuleb

ühendusesisene vedu seostada esimese tarnega, tingimusel et kauba omanikuna käsutamise

õigus anti teisele soetajale üle ühendusesisese veo sihtkohaliikmesriigis.

12. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et isik, kes soetas vaidlusalused masinad ja sõidukid

Hispaania ja Madalmaade oksjonipidajatelt, sai nende omanikuna käsutamise õiguse vastavalt

Hispaanias või Madalmaadel (st. oksjonilt masina ostnud isikule anti masin ja kõik omandiõiguse

teostamise võimalused üle vastava oksjonipidaja asukohas). Hispaania oksjonipidaja koostatud

arvel (MTA lisa 43, lk 1-2) ning Madalamaade oksjonipidaja koostatud arvetel (MTA lisa 40, lk 1-3

ja MTA lisa 42 lk 1-2) on ostjana nimetatud MJM Ehitus ning näidatud ka ostja Eesti

käibemaksukohustuslase

registreerimise

number

EE100804850.

Nimetatud

käibemaksukohustuslaste number oli 1. veebruarist 2003 kuni 8. märtsini 2015 omistatud OÜ-le

MJM Ehitus. Samuti nähtub eelviidatud arvetelt, et kauba maksumusele ei ole lisatud käibemaksu.

Seejuures on Hispaania oksjonipidaja arvel sõnaselgelt viidatud ka käibemaksudirektiivi artiklile

138 ehk sellele, et tegemist on ühendusesisese käibega. Neist asjaoludest saab üheselt järeldada,

et esimene Eesti ostja (OÜ MJM Ehitus) teatas teise liikmesriigi müüjatele oma kavatsusest

vedada kaubad Eestisse ning esitas müüjatele ka oma Eestis käibemaksukohustuslasena

registreerimise numbri. Kuna vaidlust pole selles, et kõik kõnealused kaubad ka tegelikult veeti

Hispaania ja Madalmaade oksjonipidajate asukohast Eestisse, tuleks eelviidatud kohtuotsuses C-

430/09 antud selgitusest lähtudes asuda seisukohale, et veo saab seostada oksjonpidajate ja OÜ

MJM Ehitus vahelise tehinguga (ehk esimese tarnega) tingimusel, et OÜ MJM Ehitus ei andnud

järgmisele soetajale kauba omanikuna käsutamise õigust üle selles samas liikmesriigis (st.

vastavalt Hispaanias või Madalmaades).

13. Leian, et maksuhaldur on põhjendamatult kauba omanikuna käsutamise õiguse üle andmise

samastanud kauba valduse üle andmisega. Nõustun iseenesest maksuotsuses esitatud

põhjendustega, et kaebaja või ilmselt tema korraldusel tegutsenud isikud (teatud kaupade puhul

ka need kaebajalt soetanud OÜ Elrem) said vaidlusalused kaubad enda valdusesse Hispaania ja

Madalmaade oksjonipidajate asukohas. Maksuotsuses ja seal viidatud kontrollaktis on

maksuhaldur oma seisukohta piisavalt põhjendanud ning ühtegi tõsiseltvõetavat vastuväidet ei

ole kaebaja sellele esitanud, masinate Eestisse vedamise korraldamist on kaebaja kaebuses

iseenesest kinnitanud. Ainuüksi sellest, et kaebaja või tema korraldusel tegutsenud isikud said

kauba valduse, ei saa aga teha järeldust, et kaebajale anti vastavalt Hispaanias või Madalmaades

üle ka kauba omanikuna käsutamise õigus. Olukorras, kus järgmise müügitehingu esemeks on

kaup, millega tehtud eelmine tehing juba hõlmas kokkulepet selle kauba vedamise kohta teise

liikmesriiki, on selle järgmise tehingu korral kauba omanikuna käsutamise õiguse üle andmise

koht järgmise tehingu poolte omavahelise kokkuleppe küsimus. Järgmise tehingu pooled võivad

kokku leppida, et kauba omanikuna käsutamise õigus antakse üle pärast kauba vedamist

varasemas tehingus kokku lepitud sihtkohariiki.

14. Asumaks seisukohale, et kaebaja sai kauba omanikuna käsutamise õiguse Hispaanias või

Madalmaades, peaks olema tõendatud või vähemalt eluliselt usutav, et OÜ Netrella ja kaebaja

vahel oli kokkulepe, et kaebajal tekib kauba omanikuna käsutamise õigus kauba valduse saamise

hetkest, mitte aga näiteks pärast kauba Eestisse saabumist. Selle kohta, milline oli selles osas

kaebaja ja OÜ Netrella vahelise kokkuleppe täpne sisu, ei ole tegelikult ühtki eriti usaldusväärset

tõendit. Kaebaja väited veolepingu sõlmimise kohta OÜ-ga Netrella ning veo hinna arvestamise

kohta kaupade hinnas, on paljasõnalised ega ole tõendatud. Usutav on, et Aimar Talvar teatas

kaebajale kaupade asukoha Madalmaades või Hispaanias ning edasise korraldas kaebaja, ilma et

tegelikult mingisuguseid täpsemaid kokkuleppeid veo, riskide jaotuse vms kohta poolte vahel

olnud oleks. See ei tähenda aga seda, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe kaupade üle andmise

kohta teises liikmesriigis. Juba eelnevalt viidatud ühise käibemaksusüsteemi loogikat silmas

pidades näib mulle, et olukorras, kus sarnase tehinguahela esimese tehingu puhul on tuvastatav

müüja ja soetaja kokkulepe, et soetaja veab kauba teise liikmesriiki ning on tõendatud, et kaup

ka reaalselt sellesse teise liikmesriiki veeti, saaks seda, et tehinguahelas toimunud järgmise

tehingu puhul on käibe tekkimise kohaks kauba lähtekohaliikmesriik, väita vaid siis, kui oleks

tõendatud selle järgmise tehingu müüja tahe anda kauba omanikuna käsutamise õigus üle

lähtekohaliikmesriigis. Teisisõnu peaks olema tuvastatav, et tehinguahelas toimunud järgmist

tehingut ja selle poolte eesmärke silmas pidades oli kauba jõudmine teise liikmesriiki pigem juhus,

kui selgelt defineeritud eesmärk. Käesoleval juhul sellist järeldust teha ei saa. Mitte ükski asjaolu

ei kinnita, et OÜ Netrella eesmärk oleks olnud kauba omanikuna käsutamise õigus üle anda

vastavalt Hispaanias või Madalmaades ega seda, et kaebaja eesmärk oleks olnud saada kauba

omanikuna käsutamise õigus enne selle kauba jõudmist Eestisse.

15. Pigem on eluliselt usutav, et OÜ Netrella ja kaebaja ühine eesmärk oli anda kaupade

omanikuna käsutamise õigus üle Eestis. Seda kavatsust kinnitab ka see, et OÜ Netrella lisas kauba

hinnale käibemaksu ning kaebaja tasus selle, käibemaksu arvele lisamise õiguspärasust kahtluse

alla seadmata. Kui OÜ Netrella eesmärk oleks olnud anda kauba omanikuna käsutamise õigus

kaebajale üle juba kaupade vedamise lähtekohariigis või kui kaebaja eesmärk oleks olnud kauba

omanikuna käsutamise õigus lähtekohariigis saada, oleks ebaloogiline hinnale Eesti käibemaksu

lisamine. Teisalt kinnitab kavatsust anda kauba omanikuna käsutamise õigus üle Eestis ka fakt, et

reaalselt kõik need kaubad Eestisse toimetati. Nende asjaolude pinnalt saab sisuliselt järeldada,

et OÜ Netrella müüs kaubad kaebajale (ning kaebaja müüs mõned neist edasi OÜ-le Elerm)

kokkuleppega, et kaubad saabuvad Eestisse ning nende omanikuna käsutamise õigus antakse üle

Eestis.

16. Olukorras, kus maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud seda, et kaebajale kaupade tegelikuks

müüjaks oli OÜ Netrella, kes tegutses kõnealuses tehinguahelas iseseisva ettevõtjana, ei saa

rääkida kahtlusest, et kaebaja tegevus on kantud maksueelise saamise soovist sisendkäibemaksu

lubamatu maha arvamise teel. Kuigi seda ei ole ei maksuotsuses ega kontrollaktis sõnaselgelt välja

toodud, näib neist pigem, et maksuhaldur on esiti pigem kahtlustanud, et tegelikud tehingud tehti

kaebaja ning teiste liikmesriikide oksjonipidajate vahel (millisel juhul oleks tegemist kaebaja jaoks

kauba ühendusesisese soetamisega) ning OÜ-ga Netrella majanduslikus mõttes tehinguid ei

toiminud. Ilmselt suutmata aga seda kahtlust veenvalt põhjendada, on maksuhaldur püüdnud

vältida kaebaja poolt sisendkäibemaksu maha arvamist argumendiga, et tegemist polnud Eestis

tekkinud käibega. Leian, et olukorras, kus kahtluse all pole see, et kauba müüjaks oli OÜ Netrella

ega see, et teised liikmesriigi esimesed müüjad müüsid kauba ilma käibemaksuta (ehk eeldades,

et esimene soetaja viib kaubad teise liikmesriiki) ega ka see, et kaubad tegelikult Eestisse veeti

ilma et neid lähtekohaliikmesriigis kasutama asutud oleks või et oleks olnud kasvõi mingigi

kavatsus neid seal kasutama asuda, ning pole mistahes usutavat põhjust arvata, et OÜ Netrella

eesmärk oli anda kaebajale kaupade omanikuna käsutamise õigus üle lähtekohaliikmesriigis,

tuleb lugeda, et poolte vahel oli kokkulepe, et kauba omanikuna käsutamise õiguse saab kaebaja

Eestis ning seega oli kauba vedu Eestisse seostatav esimese tehinguga (st. kauba müügiga

oksjonipidajate poolt) ning järgnevate tarnete koht oli Eesti.

17. Käesolevas asjas vaidluse all olev olukord ei ole samaväärne Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-

3-1-54-13 käsitletuga, sest viimatinimetatud juhtum puudutas kaupa, mis asus nii enne kui pärast

võõrandamistehingut püsivalt Lätis, kus seda kasutati selle otstarbe kohaselt. Käesoleval juhul ei

ole ühtki tõendit, millest nähtuks, et OÜ Netrella arvete esemeks olevad masinad ja sõidukid

oleksid pärast oksjonipidaja valdusest lahkumist olnud Hispaanias või Madalmaades kasutuses,

vaid nad olid üksnes veo esemeks, seda isegi juhul kui mõni neist oma mootori jõul Eestisse (või

praamini) sõitis. Lisaks oli Riigikohtu menetluses olnud kohtuasjas tuvastatud, et ostja ja müüja

olid üheselt kokku leppinud, et kauba omandiõigus läheb üle vahetult pärast ostuhinna tasumist

ja lepingu allkirjastamist. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur tuvastanud, milline oli OÜ Netrella

ja kaebaja vaheline kokkulepe omandiõiguse üle andmise aja osas, küll aga saab asjaolust, et OÜ

Netrella lisas arvele käibemaksu ning kaebaja tasus arved koos käibemaksuga koosmõjus

asjaoluga, et kaubad veeti teistest liikmesriikidest Eestisse, järeldada, et poolte kokkuleppeks oli

kauba omandiõiguse üle andmine Eestis.

18. Seisukohta, et kaebaja ja OÜ Netrella vahel oli kokku lepitud asja omanikuna käsutamise

õiguse üle minek Eestis, kinnitab ka OÜ Elrem seletus (MTA lisa 49), millest nähtub, et ka viimane

oli seisukohal, et OÜ-lt Tallchart soetatud masinad ja sõidukid anti talle üle Eestis, sealhulgas

sõiduk, millel reaalselt käis teises liikmesriigis asuva oksjonipidaja juures järel OÜ Elrem töötaja.

19. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-245/04 ka selgitanud, et tarne seostamisel ühendusesisese

veoga ei oma tähtsust asjaolu, kellel oli kauba käsutamise õigus ühendusesisese veo ajal, kas

müüjal, vahendajal või teisel omandajal. Sarnaselt haldusasjas nr 3-14-50527 tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu otsuses käsitletud juhtumiga, tuleb ka käesoleval juhul asuda seisukohale, et

isegi juhul kui kaebajal oli otsene valdus masinatele ja sõidukitele juba vastavalt Hispaanias ja

Madalmaades, ei ole asjas tõendatud, et OÜ Netrella tegelik tahe oli võõrandada masinad

kaebajale neis riikides.

20. Kohtuasjas C-430/09 tehtud otsuses leidis Euroopa Kohus, et määramaks, kas vedu tuleb

seostada esimese või teise tehinguga, tuleb hinnates kogumis konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid,

kindlaks teha, kumb neist kahest tarnest vastab kõigile ühendusesisese tarnega seotud

tingimustele. Antud juhul on esimese tarne (st. kauba müük Madalmaade ja Hispaania

oksjonipidajate poolt) osas tuvastatav poolte kokkulepe, et ostja saab kauba omanikuna

käsutamise õiguse lähtekohaliikmesriigis ning kohustub kaubad viima teise liikmesriiki

(käibemaksuta müügiarvetel ostja Eesti käibemaksukohustuslase numbri kajastamine) ning

vaidlust pole selles, et kaubad esimese müüja valdusest välja viies veeti otse Eestisse. Järgmiste

tehingute puhul ei ole võimalik tuvastada poolte kokkulepet, et kauba omanikuna käsutamise

õigus antakse üle mujal kui Eestis. Seega vastab ühendusesisese tarnega seotud tingimustele

esimene tehing, mitte järgnevad ning vedu on sestap seotud esimese tehinguga ning järgnevate

tehingute puhul on käibe tekkimise kohaks Eesti ning Eesti käibemaksukohustuslasest kauba

müüjal oli kohustus lisada neis tehingutes müügihinnale käibemaks ja ostjal õigus see

sisendkäibemaksuna maha arvata.

21. Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas nr 3-14-50527 tehtud otsuses käsitletud juhtumist

erineb käesolev esmapilgul peaasjalikult selle poolest, et esimesena nimetatud juhul tuvastas

ringkonnakohus, et lähtekohaliikmesriigi (Saksamaa) müüjalt võttis kauba vastu esimese Eesti

soetaja volikirja alusel tegutsenud füüsiline isik. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur tegelikult

tuvastanud, milliste dokumentide või andmete alusel kaubad Hispaania või Madalmaade

oksjonipidajatelt kätte saadi või kuidas ja kelle poolt edastati viimastele andmed, mis kanti

väravapassidesse. Kuna ei nähtu, et esimene soetaja oleks oksjonipidajaid teavitanud kauba

võõrandamisest enne selle Eestisse vedu, saab mistahes isikut, kes masinad ja sõidukid

oksjonipidajalt vastu võttis ja ära viis, käsitada esimese soetaja volituse alusel tegutsevana. Seega

asjaolu, et oksjonipidajatelt võtsid kaubad vastu kaebaja töötajad või muul moel kaebaja

korralduste alusel tegutsenud või tema kontrollile allunud isikud, ei anna alust väita, et kaupade

vedu Eestisse ei oleks seostatav esimese tehinguga. Mulle näib samuti, et kui käsitleda neidsamu

tehinguid käesolevas asjas teada olevate andmete alusel Hispaania ja Madalmaade müüjate

vaatenurgast, ei saaks vaidlust olla selles, et viimastel oli õigus müüa kaubad ilma käibemaksu

lisamata, arvestades, et kauba reaalses välja viimises Hispaania ja Madalmaade territooriumilt ei

ole vaidlust.

22. Eeltoodust tulenevalt leian, et ühendusesisese veoga tuleb seostada esimest kaubatarnet,

mistõttu OÜ Netrella ja kaebaja vahelise tehingu tulemusel tekkinud käibe koht oli Eesti ning

sellest tulenevalt pidi OÜ Netrella lisama kauba hinnale käibemaksu ja kaebajal oli see õigus

sisendkäibemaksuna maha arvata.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse 750 euro suuruse riigilõivu ning 2145 euro

suuruse õigusabikulu välja mõistmiseks. Menetluskulu kandmine on tõendatud arve ja

maksekorraldustega (tl. 67-70). Riigilõivukulu põhjendatuses ei saa olla kahtlust. Õigusabikulu

seondub arve spetsifikatsiooni kohaselt 16,5 advokaadi töötunniga, mis ei ole kohtuasja

keerukust ja mahukust ning kaebaja jaoks olulisust silmas pidades ülemäärane. Seega tuleb

menetluskulu välja mõista kogu taotletud ulatuses ehk 2895 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik