2-15-4536/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2017.a Tartu

Tsiviilasja number

2-15-4536

Tsiviilasi

OÜ Peipsi Grupp Holding hagi Vladislav Anikijevi vastu

lepingu täitmise ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4729,70 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. jaanuari 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Peipsi Grupp Holding apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) OÜ Peipsi Grupp Holding (reg kood

11297018), seaduslik esindaja Paul Kärberg, lepinguline

esindaja Artur Umuršadjants

Vastustaja (kostja) Vladislav Anikijev (IK XXXXXX),

lepinguline esindaja adv Valli Murde

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 27. jaanuari 2016. a otsus

muutmata

ja

OÜ

Peipsi

Grupp

Holding

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata OÜ Peipsi Grupp Holding taotlus

apellatsioonimenetluses

uute

tõendite

tsiviilasja

materjalide juurde võtmiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

3. Jätta

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

OÜ Peipsi Grupp Holding kanda.

4. Mõista OÜ-lt Peipsi Grupp Holding välja riigituludesse

240 eurot Vladislav Anikijevile osutatud riigi õigusabi

tasu ja kulude katteks.

5. Riigi õigusabi tasu ja kulude katteks välja mõistetud

summa tuleb tasuda pärast kohtuotsuse jõustumist

30 päeva jooksul Maksu- ja Tolliameti pangakontole AS-s

SEB Pank EE351010052031000004, AS-s Swedbank

EE522200221013264447, Nordea Bank AB Eesti filiaalis

EE401700017002872300 või Danske Bank A/S Eesti

filiaalis EE873300333499990003, märkides viitenumbriks

99917700010384 ja selgitusse tsiviilasi nr 2-15-4536.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 2556,47 eurot

tulenevast 19.11.2009.a sõlmitud lepingust ning viivise summas 2183,23 eurot.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel 19.11.2009.a sõlmitud laenuleping, mille

kohaselt andis hageja kostjale laenu 40 000 krooni s.o 2556,47 €. Kostja kohustus nimetatud

raha eest ostma tagavaraosad ja ehitama välja lumesõiduki (karakati) kolme aasta jooksul.

Kostja oli kohustatud lumesõiduki hagejale üleandmis- vastuvõtu akti alusel üle andma. Oli

praktika, et kalurid said raha, ehitasid selle eest vanadest autodest ja varuosadest kokku

karakati ja andsid siis üleandmise akti alusel üle firmale.

Kostja nimetatud kohustust ei täitnud ja kostja peab tulenevalt lepingu p 4 saadud summa tagasi

maksma ja tasuma ka viivist 0,1 % päevas. Hageja on laenulepingus kokku lepitud raha

kostjale üle andnud sularahas. Hageja nõudele raha tagastada vastas kostja, et ehitas saadud

raha eest lumesõiduki, mis asub OÜ Omedu Rand territooriumil ja valduses. Hageja teatas, et

temale mingit lumesõidukit üle antud ei ole ning kostja ei ole tagastanud ka saadud laenu.

Hageja leidis, et tema nõue muutus sissenõutavaks kolme aasta möödumisel lepingu

sõlmimisest, so 20.11.2012.a. Hageja hinnangul oli kostja hagi esitamise ajal saadud summa

tagastamisega viivituses 854 päeva.

Hageja vaidles vastu kostja seisukohale, nagu oleks pooltevahelise lepingu näol tegemist

töövõtulepinguga. Laen anti sihtotstarbeliselt. Hagejale ei ole lumesõidukit üle antud. Hageja

leidis, et tema nõue ei ole aegunud, sest nõue muutus sissenõutavaks 20.11.2012 ja hagi on

esitatud TsÜS § 146 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Isegi kui tegemist oleks töövõtulepinguga,

ei ole kostja tellitud tööd üle andnud õiges kohas ega õigel viisil.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et sõlmis hageja esindajaga 19.11.2009.a lepingu, mille alusel

sai 40 000 krooni sularahas. Kostja võttis ka omaks, et kohustus nimetatud lepingu kohaselt

ehitama lumesõiduki kolme aasta jooksul. Kostja avaldas, et on kohustuse täitnud: ehitanud

lumesõiduki 2010.a veebruariks ja paigutanud selle OÜ Omedu Rand territooriumile. Ka

nimetatud äriühing kuulub hageja esindajale, Paul Kärbergile ja kõik kalurite kasutuses olevad

lumesõidukid seisavad seal. Kostja leidis, et Paul Kärberg oli algusest peale teadlik lumesõiduki

valmisolekust ja asukohast. Sõidukit kasutavad ka teised kalurid ja nad oleksid märganud, kui

kostja jätnuks sõiduki ehitamata.

Kostja leidis, et 19.11.2009.a lepingu puhul ei ole tegemist laenulepinguga vaid

töövõtulepinguga, lähtudes nii lepingu olemusest ja eesmärgist, poolte varem kehtinud

praktikast, lepingu sõlmimise asjaoludest kui ka poolte käitumisest enne ja pärast lepingu

sõlmimist. Kostja on oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Puudub vaidlus, et kõigi kalurite

poolt ehitatud lumesõidukid kuuluvad omandiõiguse alusel hagejale. Hageja ise ei ole täitnud

VÕS § 643 sätestatud kohustust asi üle vaadata või üle vaadata lasta.

Kostja möönis, et ainsaks etteheiteks temale saab olla see, et lumesõiduki üleandmine hagejale

ei ole vormistatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Poolte vahelises praktikas ei ole olnud

kombeks vormistada lumesõidukite üleandmist kirjalikult. Kostja ehitatud lumesõiduk on

hageja omandis ja valduses.

Kostja esindaja leidis ka, et hageja nõue on aegunud, sest sõiduk ehitati 2010.a veebruaris, kuid

hagi esitati hiljem kui veebruar 2013.a. Kostja tegi menetluse käigus ettepaneku lahendada asi

karakati nõuetekohase üle andmisega just OÜ Peipsi Grupp Holding esindajale ja vormistada

akt. Kostja esitas andmed, et karakat asus füüsiliselt OÜ Omedu Rand territooriumil, kuid

menetluse kestel on see sealt ära viidud. Kostja arvates takistas hageja tahtlikult kostjat täitmast

lõplikult lepingujärgset kohustust lepingu ese üle anda ja nõuetekohaselt vormistada.

Kostja palus tõendina mitte arvestada 19.11.2009.a lepingut, kuna kostja kinnitas vande all, et

ei ole nimetaud dokumenti varem näinud ega ole sellele alla kirjutanud. Kostja esindaja

hinnangul ei ole ka lepingul ja kassa väljamineku orderil olevad allkirjad sarnased. Kuna sõiduk

ehitati Paul Kärbergi jaoks, kes on peremeheks nii hageja juures kui ka OÜ-s Omedu Rand, siis

polegi firma nimi oluline.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda ja

mõistis hagejalt riigi tuludesse välja kostja esindaja poolt riigi õigusabi korras osutatud

õigusteenuse kulud kokku 650,88 eurot.

Kohus asus seisukohale, et hageja poolt tõendina esitatud ja laenulepinguna pealkirjastatud

19.11.2009.a lepingu näol on oma sisult ja eesmärgilt tegemist töövõtulepinguga. Lepingut on

põhjendatud tõendina arvestada, kostja vastupidised väited on vastuolulised.

Kostja on võtnud endale lepinguga kohustuse osta hagejalt saadava rahaga tagavaraosad ja

ehitada välja lumesõiduk (karakat) kolme aasta jooksul (lepingu p 2) ning hageja on võtnud

kohustuse tasuda kostjale tellitava töö eest ette (lepingu p 1).

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on täitnud lepingu p-s 1 sätestatud kohustuse ja maksnud

kostjale sularahas välja 40 000 krooni, s.o 2556,47 eurot. Vaidlus on aga selle üle, kas kostja on

nõuetekohaselt täitnud endale lepinguga võetud kohustuse, milleks oli ehitada lumesõiduk ja

anda see akti alusel hagejale üle.

Kostja väidete kohaselt on ta tellitud töö teinud. Kostja selgitas vande all, et kaheksa mehega

ehitati tegelikult kokku kolm karakati, aidati üksteist; ehitus toimus OÜ Omedu Rand

territooriumil ja karakatid jäid ka sinna territooriumile, OÜ Omedu Rand sadamast käisid

kalurid nendega järvel ja kostja ise käis ka just selle karakatiga, mille ehitas. Kostja kirjeldas

enda ehitatud karakatti. Kostja ei mäletanud täpselt, millal karakat valmis sai, ta arvas, et

2010.a märtsis, sest see sai ühe talvega valmis ja oli veendunud, et kolm aastat seda kindlasti ei

ehitatud.

Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud - hageja möönis, et kostja võib olla lumesõiduki

ehitanud. Vande all selgitas hageja esindaja, et ta ei ole näinud kostjat karakatil sõitmas. Hageja

esindaja kinnitas ka, et kostja oli Peipsi Grupp Holding OÜ kalur perioodil 2010-2011, kuid

väidetavalt ei tea ta, kas kostja kalal käis ja millega. Kohus leidis, et asjaolu osas, kas kostja

käis karakatiga kalal, on hageja esindaja ütlused vastuolulised.

Hageja esindaja ütlused kattusid kostja ütlustega selles, et OÜ Omendu Rand territooriumil

olid karakatid, millega käidi talvel kalal. Hageja esindaja, kes on samal ajal alates 16.11.2010.a

ka OÜ Omedu Rand juhatuse liige, kinnitas, et OÜ-le Omedu Rand ei kuulu ühtegi karakatti;

Peipsi Grupp Holding OÜ-le kuulub 10 karakatti ja kõik karakatid, mis seisid OÜ Omedu Rand

territooriumil, olid Peipsi Grupp Holding OÜ karakatid. Hageja esindaja ei teadnud täpselt,

mitu karakatti seal seisis, arvas et see võis olla muutuv arv. Hageja esindaja ei osanud

kirjeldada ühtegi karakatti eraldi, kuid teadis, et kõik hagejale kuuluvad karakatid olid ära

tuntavad spetsiaalsete kummide järgi.

Kostja esitatud fotodelt (t lk 65-66) ei selgu, et tegemist on just kostja ehitatud karakatiga.

Kohus leidis, et eelviidatud ütlustega on tõendatud, et kostja ehitas lepingus kokku lepitud

karakati ja tegi seda lühema aja jooksul kui lepingus märgitud 3 aastat - eeldatavalt sai karakat

valmis 2010.a kevadeks. Sõiduk ehitati OÜ Omedu Rand territooriumil ja jäi pärast valmimist

sellele territooriumile. Vaidlust pole selle üle, et kõik OÜ Omedu Rand territooriumil asuvad

karakatid kuuluvad hagejale.

Maakohus asus seisukohale, et ehkki kostja ei ole andnud lepingu p 3 kohaselt valminud

sõidukit hagejale üle kirjaliku üleandmise-vastuvõtu akti alusel, ei ole tõendatud, et tavapäraselt

toimus karakattide üleandmine üldse aktiga. Kohus asus seisukohale, et tegelikkuses toimus

üleandmine faktiliste toimingutega ning väljakujunenud praktika erines lepingus kokkulepitust.

Kohus leidis, et määravat tähtsust ei oma formaalsed puudused töö üleandmise vormistamata

jätmisel, vaid olulisem on, kas töö reaalselt üle anti.

Vaieldavaks sai pidada asjaolu, kas kostja andis ehitatud töö üle selleks õigustatud isikule.

Kostja ise teatas vande all, et ei pöördunud vastava üle andmise ettepanekuga hageja esindaja

poole ja kostja isegi ei teadnud, et peaks mingi akti vormistama. Kostja ütluste kohaselt ehitati

karakat Pauli (Kärbergi) ja PGH jaoks ja Kärberg andis hiljem talle loa sellega kalal käia.

Hageja esindaja kinnitas, et kostja pole tema poole pöördunud sooviga vormistada karakati

üleandmise akt. Hageja esindaja eitas ka kasutuskokkuleppe sõlmimist kostjaga, kuigi teatas, et

kostja oli hagejale kala püüdnud kalur. Hageja esindaja väitel ei teadnud ta, millega kostja kala

püüdis. Hageja esindaja kinnitas, et keegi hageja töötajatest pole esindajale teada andud, et

kostjal on karakat valmis ja soovib seda üle anda hagejale.

Hindamaks kohustuse täitmist kostja poolt analüüsis kohus ka kohustuse täitmise kohaga seotud

küsimusi. Kuna karakati üleandmise kohta ei olnud lepingus ega seaduses ette nähtud, siis tuli

VÕS § 85 lg 1 järgi karakat üle anda kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kohus leidis, et

VÕS § 85 lg 2 p kohaselt tuli karakat üle anda OÜ Omedu Rand territooriumil, kuna puudub

vaidlus, et karakat ehitati sealsamas. Kuna puudus kohustus anda tehtud töö hagejale üle mujal

kui töö teostamise koht, ei saa kohaldada ka VÕS § 636 lg 2 ja selles sisalduvat viidet § 209

lõikele 2.

Kohus märkis, et töö vastuvõtmises ja ka akti koostamises oli lepingus kokku lepitud. Kuna

lepingu koostas hageja esindaja, siis tulnuks ka akt ette valmistada temal. Puuduvad tõendid, et

hageja oleks teinud mingeid tegevusi valmis töö vastuvõtmiseks s.o VÕS §-s 638 sätestatud

kohustuse täitmiseks. Hageja esindaja ise selgitas, et ootas kostja pöördumist. Samas teadis

hageja kohtu hinnangul, kus kostja ehitatud sõiduk tegelikult asub, kuna hageja ütluste kohaselt

kuulusid kõik OÜ Omedu Rand territooriumil asuvad karakatid hagejale. Hageja asus oma

nõuet teostama alles enam kui 2 aastat pärast lepingu tähtaja lõppemist ning maakohtu

hinnangul sattus hageja selliselt vastuvõtuviivitusse.

Kohus leidis, et VÕS § 119 lg 2 ja § 104 lg 1 järgi vastutab kostja käesoleval juhul oma

kohustuse rikkumise eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral. Kostja käitumises ei esine

tahtlust ega rasket hooletust. Puuduvad viited nii tahtlusele kui vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmisele. Kostjal oli alust järeldada, et tema poolt on tehtud töö tellijale üle antud,

kuna lumesõiduk asus OÜ Omedu Rand territooriumil, millega hageja esindaja oli samuti väga

lähedalt seotud. Samuti anti kostjale hageja poolt luba käia selle sõidukiga järvel.

Kohus leidis, et hoolsusmäära hindamisel on oluline lepingu poolte erinev positsioon: hageja on

kalapüügi alal tegutsev äriühing, kes tegi mitmeid sarnaseid tehinguid, samas kui kostja on

eraisikust kalur, kelle jaoks oli tegemist ühekordse tellimuse täitmisega. Kutsealal tegutsevalt

isikult oodatakse kõrgemat hoolsuse määra kui sellel alal igapäevaselt mittetegutsevalt isikult.

Samuti on kostja näol tegemist eesti keelt piiratult valdava isikuga, kes ei pruukinud aru saada

kõigist lepingust tulenevatest konkreetsetest kohustustest. Seega oli kostja poolne lepingu

rikkumine maakohtu hinnangul vabandatav ja tulenevalt VÕS § 119 lg 2 ei vastuta kostja

kohustuse rikkumise eest. Kohustuse rikkumise eest vastutab lähtudes VÕS § 638 hageja, kes

jäi vastuvõtuviivitusse.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata. Kohus asus lisaks seisukohale, et peale

selle, et hageja teadis karakati asukohta, oli see siiski ka hageja valduses. Esiteks kinnitas

hageja, et kõik OÜ Omedu Rand alal seisvad karakatid on hageja omad ja teiseks, et kõigi

hageja karakattidega käidi järvel kalal. Kostja ütluste kohaselt käis ka kostja enda ehitatud

karaktiga järvel ja selle kohta oli tal Paul Kärbergiga kokkulepe. Sellest saab järeldada, et

hagejal oli seega õigus käsutada OÜ Omedu Rand alal seisvaid karakatte, sh ka kostja poolt

ehitatut.

Kostja tegi 29.09.2015.a istungil hagejale ettepaneku anda valmis karakat hagejale reaalselt üle

ja vormistada siis ka puuduv akt. Hageja keeldus pakkumisest. Kohus märkis, et hageja

soovimatust asja mõistlikult lahendada näitab ka asjaolu, et samal istungil teatas Paul Kärberg,

kes on OÜ Omedu Rand juhatuse liige, et ta kindlasti ei luba kostjat oma territooriumile, et teha

kindlaks, kas vaidlusalune karakat seal asub või mitte.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja OÜ Peipsi Grupp Holding esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palub maakohtu otsus täielikult tühistada ja teha asjas uus otsus. Apellant palub

ringkonnakohtul rahuldada haginõue täies ulatuses, mõistes välja kostjalt FIE Vladislav

Anikijevilt hageja kasuks 4739,70 eurot ning kohustada kostjat hüvitada hagejale tema

menetluskulud.

Maakohus on poolte kohtuistungil antud ütluste põhjal teinud täiesti valed järeldused ning

lugenud tõendatuks asjaolu, et lumesõiduk ehitati valmis OÜ Omedu Rand territooriumil

kevadeks 2010, kuhu see peale valmimist jäi. Hageja pole nimetatud asjaolusid kunagi ei otse

ega kaudselt kinnitanud ega möönnud.

Hageja on kinnitanud, sh ka 07.01.2016 kohtuistungil vande all et: a) ei näinud, kas kostja

ehitas lumesõiduki valmis või mitte, kuid möönab ja usub kostjat, et ta ehitas lumesõiduki

valmis; b) ei näinud, kus ja kellega kostja ehitas lumesõidukit, kui üldse ehitas; c) ei näinud

kostjat ehitatud lumesõidukil nagu väidab kostja; d) kostja pole hagejale kunagi näidanud

ehitatud lumesõidukit, esitanud seda ülevaatamiseks ega pöördunud hageja poole vastuvõtmise-

üleandmise akti koostamiseks; e) hageja pole kunagi vormistanud mingit dokumenti, mis

annaks hagejale õiguse kasutada mingit lumesõidukit. Kohus heitis hagejale alusetult ette

ütluste vastuolulisust.

Asjas ei ole vaidlust, et lumesõiduki üleandmiseks oleks tulnud koostada akt. Kostja möönis, et

akti ei ole koostatud ning ta ei pööranud sellele ka tähelepanu või ei teadvustanud seda endale.

Kohus luges kostja ütlustele tuginedes tõendatuks asjaolu, et lumesõiduki faktiline üleandmine

kostja poolt tellijale toimus hiljemalt 01.03.2010. Sellisel juhul on arusaamatu, miks kohus ei

kohaldanud aegumist, kuna aegumistähtaeg antud asjas saabus 01.03.2013. Selle asemel leidis

kohus, et aegumistähtaeg ei olnud möödunud, kuna nõue muutus sissenõutavaks 20.11.2012, st

lepingus märgitud aja – 3 aasta – möödumisel lepingu sõlmimisest. Selline maakohtu seisukoht

on vastuoluline.

Kolmeaastane tähtaeg lepingus oli ette nähtud kostjale tema kohustuste täitmiseks, st karakati

ehitamiseks. Kui kostja ehitas karakati valmis hiljemalt 01.03.2010 ning jättis selle OÜ Omedu

Rand territooriumile, st andis tellijale faktiliselt üle, siis alates 01.03.2010 loetakse, et kostja on

täitnud oma 19.11.2009 lepingust tuleneva kohustuse. Järelikult pidi ka nõude esitamise

aegumistähtaeg algama 01.03.2010, mida märkis oma esialgses vastuses ka kostja. Kui aga

kohus leiab, et 19.11.2009 lepingust tulenevad kohustused ei olnud täidetud tähtajaks

01.03.2010, kuna polnud koostatud lumesõiduki vastuvõtmise-üleandmise akt, siis jääb

arusaamatuks, miks kohus leidis oma otsuses, et sellise akti koostamine polnud kohustuslik

ning seda polnud üldse vaja koostada.

Ebaõige on ka kohtu järeldus, et lumesõidukite üleandmine tellijale (hagejale) toimus faktiliste

tegudega ning sellega ei kaasnenud ehitatud lumesõiduki vastuvõtmise-üleandmise akti

koostamist. Hageja kinnitas korduvalt, et aktid koostati suhetes kõigi kaluritega, välja arvatud

Vladislav Anikijeviga. Just see asjaolu ei võimaldanud hagejal korrastada OÜ Peipsi Grupp

Holding raamatupidamist 19.11.2009 ettevõtte kassast kostja poolt võetud rahasumma aruande

osas.

Kuna vastuvõtmise-üleandmise akti koostamise kohustuslikkuse üle puudus vaidlus, ei pidanud

hageja vajalikuks esitada selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Hiljem jättis kohus

põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse võimaldada tal esitada kohtule näidisena karakati

vastuvõtmise-üleandmise akti.

Kohus jõudis kostja ütlustele tuginedes väärale järeldusele, et karakattide üleandmine toimuski

hageja juures kujunenud praktika kohaselt üksnes faktiliselt ning akte ei vormistatud. See ei ole

mõeldav, kuna äriühinguna tuli hagejal vormistada raamatupidamises kalurite võlgnevused, mis

tekkisid seoses karakattide ehitamiseks võetud laenudega.

Kostja pole esitanud oma väidete kinnituseks mingeid tõendeid. Nii ei taotlenud kostja

konkreetsete isikute (teiste kalurite) tunnistajatena ülekuulamist, kes võinuksid kinnitada, et

kostja ehitas lumesõiduki valmis veebruariks 2010 ning jättis selle OÜ Omedu Rand

territooriumile.

Kostja ei järginud ka kohtu poolt antud soovitust taotleda OÜ Omedu Rand kaasamist

kolmanda isikuna. Samuti pole kostja esitanud taotlust vastavalt TsMS §-dele 290-292

OÜ Omedu Rand territooriumi vaatluseks, mis võimaldanuks kindlaks teha, kas seal asub

vaidlusalune lumesõiduk.

Vastuvõetamatu oli kostja poolt 29.09.2015 kohtuistungil tehtud ettepanek minna OÜ Omedu

Rand territooriumile ning anda seal karakat hagejale ning vormistada see üleandmine. Hageja

on korduvalt kinnitanud, et vaidlusalust lumesõidukit seal ei asu. Kohus heitis põhjendamatult

hagejale ette keeldumist mõistlikust ettepanekust asja lahendamiseks.

Apellant leiab, et kostja vande all ülekuulamine tema enda taotlusel on kohtu poolt läbi viidud

TsMS § 267-268¹ nõuete rikkumisega ning seega ei saa kostja poolt 07.01.2016 vande all antud

ütlusi kasutada tõendina. Kostja ei ole selgitanud, miks ta jättis kasutamata võimaluse kutsuda

kohtusse ütlusi andma tunnistajad.

Apellant nõustub, et üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine oli tema ülesandeks ning seda

tehti suhetes kõigi kaluritega. Suhetes kostjaga jäi akt vormistamata põhjusel, et ta ei esitanud

lumesõidukit tellijale. Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt tegu on hageja süüga, kuna ta

ei teinud midagi töö vastuvõtmiseks. Hageja ei saanudki enne lepingu tähtaja möödumist

pöörduda kostja poole nõudega anda talle töö üle, kuna selline õigus tekkis hagejal lepingu järgi

alles pärast 19.11.2012, st peale 3-aastase tähtaja möödumist.

Apellant juhib tähelepanu, et ta on arvestanud viiviseid ajavahemiku eest 20.11.2012 kuni

23.03.2015, s.t. kuni esialgse hagi esitamise kuupäevani. Apellandil oli õigus otsustada, millal

ta peale 19.11.2012 nõuab töö üleandmist. See ei ole hageja kui tellija kohustus, mis tuleneks

19.11.2009 lepingust või VÕS § 119. Tellija kohustus seisneb töö vastuvõtmises juhul, kui töö

oli kostja poolt tellijale esitatud, kuid seda polnud tehtud. Ebaõige on kohtuotsuses väljendatu,

justkui kostja oleks püüdnud anda töö üle tellijale, kuid viimane hoidus kõrvale ning venitas

töö vastuvõtmisega.

Apellant rõhutab, et kostja pole ei faktiliselt ega ka formaalselt lumesõidukit tellijale üle

andnud ning just see asjaolu sundiski hagejat lõpuks kohtusse pöörduma raha tagastamise

nõudega. Kui asi oleks vaid karakati vastuvõtmise-üleandmise akti koostamata jätmises, siis ei

oleks mingit hagi esitatud.

Apellant täpsustas, et tellija (hageja) taganes pooltevahelisest töövõtulepingust 12.01.2015. a

kostjale saadetud kirjaga. Kostjale kui töövõtjale anti täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks

ning taganemine toimus mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija sai teada töövõtja poolsest

olulisest lepingurikkumisest.

5. Kostja V. Anikijev vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Apellatsioonkaebus ei vasta TsMS § 631 lg-tes 1 ja 2 ning TsMS § 633 lg 3 p-des 1 ja 2

sätestatule.

Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud ebaõige vastustaja vastu ehk isiku vastu, kes

ei olnud menetlusosaliseks esimese astme kohtu menetluses. Esimese astme menetluses oli

kostjaks Vladislav Anikijev, kuid apellatsioonkaebuses on vastustajaks märgitud FIE Vladislav

Anikijev.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovitakse uuesti arutada esimese astme kohtus kahel

kohtuistungil 29.09.2015 ja 07.01.2016 põhjalikult arutatud vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid.

Vastustaja leiab, et apellandi mittenõustumine esimese astme kohtu järeldustega ei ole TsMS

§ 631 järgi apellatsioonkaebuse aluseks.

07.01.2016 toimus kohtuistung, mitte eelistung (vt 07.01.2016 istungi protokoll). Seega ei ole

põhjendatud apellandi etteheide maakohtu tegevusele selle kohta, et kohus ei võtnud vastu

apellandi soovitud dokumente.

07.01.2016 istungi protokollis on kajastatud apellandi ütlus: "Me ei pidanud vajalikuks neid

akte esitada, sest see ei olnud vaidluse ese. Me saame neid esitada, kui kohus neid nõuab." Selle

peale selgitas kohus apellandile põhjalikult TsMS § 5 lg 2 sisu. Maakohtu menetluses anti

apellandile piisavalt aega oma väidete põhjendamiseks ja vajalike tõendite esitamiseks.

Vastustaja märkis, et menetlusosaliste vahel varem toimunud tsiviilasjas nr 2-13-15336 on

tuvastatud aeg, mille jooksul vastustaja apellandi juures töötas, ja see, et talvisel ajal püüavad

kõik kalurid karakati abil, mis on ehitatud kalurite endi poolt ja asuvad Omedu Rand OÜ

territooriumil. Seega on kohut eksitavad apellandi väiteid selle kohta, et ta ei tea midagi sellest,

kus asus faktiliselt vastustaja ehitatud karakat.

Vastustaja leidis, et tellija poolne väidetav lepingust taganemine ei ole toimunud mõistliku aja

jooksul. 12.01.2015 kiri ei vasta VÕS § 188 lõikes 1 sätestatule, kuna on tehtud enam kui

6 aastat pärast lepingu sõlmimist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellant taotles võtta asja materjalide juurde 15.12.2011 vastuvõtmise-üleandmise akt ning

selle tõlge eesti keelde, samuti 15.12.2011 karakati rendileping ja selle tõlge eesti keelde.

Vastustaja vaidles taotlusele vastu. Ringkonnakohus jätab apellandi taotluse rahuldamata, kuna

esitatud dokumendid ei ole esitatud kohtule õigeaegselt, samuti ei ole need käesoleva vaidluse

lahendamisel asjakohased.

7. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et poolte vahel 19.11.2009. a sõlmitud leping

on õiguslikult kvalifitseeritav töövõtulepinguna vaatamata sellele, et leping on pealkirjastatud

laenulepinguna. Ringkonnakohus nõustub selle kvalifikatsiooniga. Pooled ei ole vaidlustanud,

et lepingu eesmärgiks oli lumesõiduki (karakat) ehitamine ja tellija omandisse üleandmine,

luues ühtlasi võimaluse kostjal sõidukit kalapüügiks kasutada. Tellija (hageja) poolt töövõtjale

(kostjale) üleantud rahasumma 40 000 krooni (2556,47 eurot) oli lepingu p 2 kohaselt mõeldud

tellimuse täitmiseks vajalike vahendite (varuosad) soetamiseks. Kokkulepe ei näinud ette

töövõtjale tellimuse teostamise eest tasu maksmist.

Lepingu p 2 kohaselt tuli leping täita, s.o lumesõiduk valmis ehitada kolme aasta jooksul, s.o

hiljemalt 19.11.2012. a. Seega muutus 19.11.2012. a sissenõutavaks tellija nõue töövõtja vastu

pooltevahelise lepingu alusel soorituse tegemiseks, s.o lepingu esemeks oleva sõiduki tellijale

üleandmiseks (lepingu p-d 2 ja 3, VÕS § 636).

Õiguskaitsevahendite loetelu lepingu rikkumise puhuks on sätestatud VÕS § 101 lõikes 1.

Tellijal on töövõtja poolse kohustuse rikkumise korral võimalik alternatiivselt nõuda kas

kohustuse täitmist (p 1; s.o töö üleandmist); kahju hüvitamist (p 3) või taganeda lepingust/öelda

leping üles koos sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega (p 4).

Hageja ei ole praegusel juhul esitanud kostja vastu nõuet töövõtulepingu täitmiseks, s.o tellitud

töö üleandmiseks. Menetluses on hageja väljendanud seisukohta, et kuna kostja viivitas töö

üleandmisega, siis kaotas tellija selle vastu huvi.

Hageja on pöördunud kirjalikult kostja poole 12.01.2015. a kirjaga, milles viidatakse, et kostja

ei ole täitnud lepingulisi kohustusi ega ole tagastanud raha OÜ Peipsi Holding Grupp kassasse.

Hageja on nimetatud kirjaga andnud tähtaja raha tagastamiseks hiljemalt 25.01.2015. a.

8. Töövõtulepingut on tellijal võimalik nii üles öelda kui vastavate asjaolude esinemise korral

ka lepingust taganeda. VÕS § 655 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal n-ö korraliselt

üles öelda ilma, et selleks peaks esinema töövõtja poolne mõjuv põhjus (nt lepingu rikkumine

töövõtja poolt. VÕS § 195 kohasel vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled

nende lepinguliste kohustuste täitmisest üksnes tuleviku suhtes, kuid lepingust kuni selle

ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega ei tulene VÕS §-st 195

iseenesest alust nõuda lepingu täitmise eesmärgil üleantu täies ulatuses tagastamist.

Kolleegiumi arvates oleks töövõtulepingu ülesütlemine enam kui 2 aastat pärast lepingu

täitmise lõpptähtaja möödumist ka ilmselgelt hilinenud.

Töövõtja poolse olulise lepingurikkumise korral on tellijal õigus VÕS § 116 alusel

töövõtulepingust taganeda. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki

lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu

kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

Sisuliselt sama tagajärje sätestab pooltevahelise lepingu p 4, milles nähti ette, et kui kostja ei

ehita valmis lumesõidukit või ei anna seda tellijale üle lepingus määratud tähtajaks ja

tingimustel, siis tuleb lepingu alusel rahasumma tagastada ning tasuda lisaks intressi 0,1 %

päevas.

Sellise nõude esitamiseks tuli hagejal seega tõendada, et kostja on lepingust tulenevat kohustust

rikkunud, s.o on jätnud hagejalt saadud vahendite arvel ehitamata lumesõiduki või jätnud selle

tellijale üle andmata.

9. Arvestada tuleb lisaks VÕS § 118 lõikes 1 sätestatut, mille kohaselt kaotab taganemiseks

õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku

aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama.

Lepingu rikkumisena on hageja toonud esile asjaolu, et kostja ei andnud kokkulepitud tähtajaks

ning kokkulepitud viisil vormistatuna (üleandmise-vastuvõtmise akti alusel) üle hagejalt saadud

vahendite arvel ehitatud lumesõidukit. Asjaolu, kas sõiduk on hagejale üle antud või mitte ning

kas hageja on tutvunud üleandmise-vastuvõtmise aktiga, on olnud hagejale jooksvalt teada ning

seega ei saanud tekkida küsimust sellest, kas hageja oli teadlik kostja poolsest väidetavast

lepingurikkumisest või mitte.

Praegusel juhul pidi kostja ehitama lumesõiduki valmis ja andma selle tellijale üle hiljemalt

19.11.2012. a. Hageja on pöördunud kostja poole 12.01.2015. a kirjaga, s.o enam kui 2 aastat

peale lepingus sätestatud täitmise lõpptähtaja möödumist. Ringkonnakohus on seisukohal, et

2 aastat ei saa olla käsitatav kui mõistlik aeg taganemisavalduse tegemiseks. Seega isegi kui

lugeda tuvastatuks, et kostja rikkus oluliselt lepingust tulenevaid kohustusi, oli hageja 2015. a

jaanuari seisuga minetanud lepingust taganemise õiguse. Selline taganemisavaldus ei too kaasa

taganemisele omaseid õiguslikke tagajärgi.

Taganemisõiguse lõppemine ei välista iseenesest kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise

nõude esitamist, kuid hageja ei ole niisugusel kujul nõuet esitanud. Hageja on läbivalt nõudnud

üksnes 19.11.2009. a lepingu alusel üleantud rahasumma tagastamist (koos kõrvalnõuetega).

10. Seega puudub hagi rahuldamiseks alus. Ringkonnakohus käsitleb siiski ka kostja poolt

kohustuse täitmisega seotud küsimusi, kuna apellant heidab maakohtule ette eeskätt kohustuse

täitmisega seotud tõendite ebaõiget hindamist.

Olukorras, kus tellija soovib kasutada töövõtja suhtes õiguskaitsevahendeid, mh tugineda

lepingust taganemise alusele või esitada lepingu rikkumiseta põhjustatud kahju hüvitamise

nõude, tuleb TsMS § 230 lg 1 kohaselt tellijal tõendada

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega, mille kohaselt ei ole

käesolevas asjas kinnitust leidnud kostja poolt töövõtulepingu rikkumine.

Pooled ei vaidle asjaolu üle, et lumesõiduki (karakati) hagejale üleandmise kohta ei ole

vormistatud üleandmise-vastuvõtmise akti, mille koostamise nägi ette 19.11.2009.a lepingu p 3.

Akti koostamata jätmine aga ei ole iseenesest käsitatav olulise lepingurikkumisena. Maakohus

on põhjendatult leidnud, et kirjaliku üleandmise-vastuvõtmise akti puudumine on käsitatav

formaalse puudusena. Aktil on peamiselt tõenduslik tähendus ning töö tellijale üleandmist on

võimalik tõendada ka muude tõendite abil. Seega ei oma asjas määravat tähendust, milline oli

hageja ja tema heaks töötanud kalurite vaheline väljakujunenud praktika, s.o kas suhetes kõigi

teiste kaluritega (v.a kostja) vormistati karakattide üleandmise kohta aktid või mitte.

Maakohtule puudub alus ette heita asjas kogutud tõendite ja poolte seletuste alusel veendumuse

kujunemist, mille kohaselt toimus karakattide üleandmine ka muudel juhtudel pigem reaalse

tegevusega ning üldjuhul ei vormistatud kirjalikke üleandmise akte. Isegi juhul, kui nt ühega

kaluritest vormistati kirjalik üleandmisakt, ei tõenda see veel praktikat, mille kohaselt oleks

kõigi ülejäänud kaluritega samuti niisugune akt koostatud ja allkirjastatud. Alust ei ole heita

maakohtule ette menetlusnormide rikkumist seoses sellega, et kohus jättis rahuldamata hageja

taotluse võtta asja materjalide juurde ühe kaluriga sõlmitud üleandmise-vastuvõtmise akt.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole akti koostamata

jätmine etteheidetav kostjale, vaid kuna lepingu koostas hageja esindaja, siis tulnuks ka akt ette

valmistada temal. Kui hageja seletuste kohaselt vajas ta akti oma raamatupidamise

korrastamiseks, siis tulnuks just hagejal teha kostjale ettepanek akti allkirjastamiseks. Hageja

väited üleandmise-vastuvõtmise akti vormistamise vajalikkusest raamatupidamise korrastamisel

ei ole kooskõlas hageja seisukohtadega, mille kohaselt oli hageja enda otsustada kas ja millal

esitada kostja vastu nõue sõiduki üleandmiseks või raha tagastamiseks.

11. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse vastuolulisuse

kohta. Kohus on märkinud, et hageja ei ole lükanud ümber kostja väiteid selle kohta, et karakat

ehitati valmis enne lepingus kokkulepitud tähtaja saabumist (eeldatavalt kevadeks 2010). Kui

maakohus lugedes asja materjalide põhjal tõendatuks, et lepingu ese anti kostja poolt tellijale

faktiliselt üle hiljemalt 01.03.2010. a, siis ei saanud kohus kohaldada hageja nõudele aegumist,

kuna lepingu eseme üleandmise korral on töövõtja oma lepingulised kohustused täitnud ja

tellijal puuduks alus lepingust taganeda ning nõuda lepingu täitmise eesmärgil üleantud

rahasumma tagastamist või kahju hüvitamist. Seega puudus 01.03.2010. a seisuga hagejal

sissenõutavaks muutunud nõue, mille suhtes oleks võinud kohaldada 3-aastast aegumistähtaega.

Aegumise küsimuses seisukohta võttes tuli kohtul lähtuda hageja hüpoteetilisest nõudest, s.o

hüpoteetilisest asjaolust, et kostja on lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Seega võttis

maakohus aegumise osas põhjendatult aluseks lepingus kokkulepitud täitmise tähtaja (kuni

19.11.2012. a), kuna enne selle tähtaja möödumist ei oleks tellijal olnud alust heita töövõtjale

ette lepingu rikkumist (töö üleandmata jätmist).

12. Kostja on kinnitanud sõiduki valmistamist oma vande all antud ütlustega. Sealhulgas on

kostja andnud vande all kirjeldusi, milline oli tema ehitatud karakat: st „see oli Fordi kerega,

kirsivärvi, bensiinipaak oli kohe jalaastme kõrval, juhiistme kõrval. Teistel oli bensiinipaak

teisiti, mõnel oli salongis sees. Kapott oli laiem kui teistel, rataste tiivad olid laiemad ja

suuremad. Teistel olid ka suured rattad.“ Kostja kinnitas ühtlasi, et Kärberg andis talle hiljem

loa sõidukiga kalal käia.

Kostja on piisava täpsusega selgitanud ka sõiduki ehitamise asjaolusid, arvestades ehitamise

perioodist möödunud ajavahemikku. Karakatid olid OÜ Omedu Rand territooriumil, seal neid

ehitati, kalurid käisid sealt nendega järvel ja tõid ka sinna tagasi. Kahe brigaadiga (kaheksakesi)

ehitati koos kolm karakatti; ehitamine toimus üheaegselt, kõik aitasid kõiki. Kostja sõnade

kohaselt käis ta ka Kärbergi kabinetis, vist 2010 aastal, ja sõiduk vormistati n-ö kostja nimele,

mis võimaldas kostjal karakatti kasutada ja sellega sõita.

Puudub alus heita kostjale ette asjaolu, et ta ei taotlenud tunnistajate ülekuulamist, kes oleksid

kinnitanud kostja poolt 2010. a kevadeks lumesõiduki valmisehitamist. Kostja on oma

22.08.2015 seisukohtades põhistanud, et tal ei ole võimalik esitada muid tõendeid kui tema

enda vande all antavad ütlused. Põhjendamata on apellandi väited, mille kohaselt on kostja

vande all ülekuulamine toimunud menetlusnorme rikkudes.

Alusetud on ka apellandi etteheited, mille kohaselt ei taotlenud kostja OÜ Omedu Rand

kolmanda isikuna menetlusse kaasamist. TsMS § 216 lg 1 kohaselt võib kolmanda isiku

menetlusse kaasamist taotleda pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib

kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise

või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise

nõude esitamist tema vastu. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul viidatud

asjaoludele, mis võimaldaksid järeldada, et kostja võib soovida esitada sellelaadse nõude

OÜ Omedu Rand vastu või esitaks nimetatud äriühing eelduslikult sellesisulise nõude kostja

vastu.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kostja käesoleval juhul

täitnud oma tõendamiskoormist tõendamaks, et ta ehitas sõiduki valmis OÜ Omedu Rand

territooriumil ning kuna sõiduk jäi ka hiljem kõnealusele territooriumile, siis sai lugeda sõiduki

tellijale üleantuks töö teostamise kohas. Hageja esindaja on kinnitanud, et kõik karakatid, mis

asusid OÜ Omedu Rand territooriumil, kuulusid hagejale. Arvestades kostja poolt esitatud

küllaltki täpset kirjeldust tema ehitatud karakati kohta oleks hagejal olnud võimalik muuhulgas

tõendada, et ükski OÜ Omedu Rand territooriumil asunud sõidukitest ei vastanud neile

tunnustele. Tegemist on tõendamiskoormise osalise ümberpöördumisega hageja kahjuks, kuna

tõendamisele kuuluv asjaolu on ülekaalukalt hageja (s.o hageja seadusliku esindaja) kontrolli all

ning kostja on põhistanud, et tal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada; hageja on

keeldunud asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.

Ringkonnakohus ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse kõiki põhjendusi.

14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel OÜ Peipsi Grupp Holding kanda.

Seega jäävad apellandi kanda tema enda poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud. Vastustaja

ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja. Vastustajat (kostjat) esindas

kohtumenetluses riigi õigusabi korras advokaat V. Murde. Tartu Maakohtu 15. mai 2015. a

määruse kohaselt on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

kulud. Seega tuleb apellandil TsMS § 190 lg 5 teise lause alusel hüvitada vastustajale osutatud

riigi õigusabi kulud riigituludesse.

Ringkonnakohtu 10. veebruari 2017. a määrusega on rahuldatud advokaat V. Murde taotlus ja

määratud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 240 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Seega

tuleb apellandilt välja mõista riigituludesse 240 eurot riigi õigusabi tasu ja kulude katteks.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/