3-15-1779/83 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

09.02.2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-1779

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 26.02.2015. a

käskkirjaga nr 6-4/112-KP ja 18.03.2015. a käskkirjaga

nr 6-4/145 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 06.07.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 29.12.2016. a, 30.12.2016. a ja

05.01.2017. a vastused koos lisadega ning Aleksei Pokrase 27.12.2016. a

seisukoht.

2. Jätta Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 06.07.2016. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.

3. Jätta Aleksei Pokrase menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi

kanda.

4. Jätta Viru Vangla 29.12.2016. a taotlus tõlkekulude väljamõistmiseks rahuldamata.

Jätta Viru Vangla 26.01.2017. a taotlus tõlkekulude väljamõistmiseks läbi

vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.03.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla otsustas 26.02.2015. a käskkirjaga nr 6-4/112-KP, juhindudes vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) §-st 1² ning vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-test 1 ja 2, kohaldada

alates 28.02.2015 A. Pokrase suhtes edaspidiste õigusrikkumiste ennetamiseks ning

kinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid:

1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 2 p 4); 2) vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (VangS § 69 lg 2 p 1); 3) kehakultuuriga tegelemise

keelamine (VangS § 69 lg 2 p 3); 4) ohjeldusmeetmete kasutamine selliselt, et olenemata

asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, iga kord enne kambrisse sisenemist

panna läbi kambri toiduluugi kinnipeetava kätele peale käerauad, asetades kinnipeetava käed

selja taha (VangS § 69 lg 2 p 5). Käskkirja kohaselt 15.07.2014. a ettekandest nähtub, et A.

Pokras 15.07.2014 kella 8.20 paiku hommikusel loendusel ei allunud ametnike korraldustele

tõusta loenduse ajaks püsti ja öelda oma nimi ning anda ära lina ja isetehtud silmakate, vaid

hakkas ametnikke kõrgendatud hääletooniga sõimama, vehkis kätega, viskas silmakatte valvur

M. Lipule vastu turvist ja sülitas valvur A. Jaanile kõhu piirkonda. 28.08.2014. a eriteatest nr

726 nähtub, et A. Pokras 28.08.2014 kella 6.15 ajal, kui valvurid V. Valdre ja A. Käger saatsid

kinnipeetavaid jalutuskäigule, mille käigus V. Valdre teostas A. Pokrase läbiotsimist, lõi

viimane valvurit rusikaga alakeha piirkonda, tabades tema turvist ning kinnipeetava kambrisse

toimetamisel sülitas valvuri poole, tabades isikukaitsejaama. Vangla leidis, et taoline

käitumisviis ei ole vanglateenistuse poolt vangistuse üldisi eesmärke järgides aktsepteeritav ja

vältimaks edaspidi kuritegude toimepanemist on otstarbekas jätkata A. Pokrase suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

2. Viru Vangla täiendas 18.03.2015. a käskkirjaga nr 6-4/145 vangla 26.02.2015. a käskkirja

nr 6-4/112-K ning otsustas alates 18.03.2015 A. Pokrase suhtes edaspidiste õigusrikkumiste

ennetamiseks ning kinnipeetavate ja vangla üldise julgeoleku tagamiseks kohaldada täiendava

julgeolekuabinõuna lisaks käskkirjas nr 6-4/112-KP märgitule isiklike riiete ja esemete

kasutamise keeldu (VangS § 69 lg 2 p 2). Käskkirja kohaselt ei ole kinnipeetav oma käitumist

muutnud ja jätkuvalt paneb toime distsipliinirikkumisi. 18.03.2015 ettekande kohaselt kella

8.10 paiku ei allunud A. Pokras valvuri korraldustele püsti tõusta, öelda oma nimi ja tulla

trelliukse juurde käeraudade paigaldamiseks, vaid alustas valvuri sõimamist ja ütles, et

esimesel võimalusel viskab teda väljaheidetega, kuna on vägivaldselt meelestatud. Vangla

märkis, et püüdes piirata A. Pokrase õiguserikkumiste toimepanemist ja kaitsta

vanglaametnikke on vajalik kinnipeetavalt võtta ära esemed, millega on võimalik rikkumist

toime panna, mistõttu on otstarbekas kohaldada kinnipeetava suhtes täiendava

julgeolekuabinõuna isiklike riiete ja esemete piiramist ning kuna ka pabermaterjalidest on

võimalik teha vedelikku pidavat anumat võtta ära ka kõik paberimaterjal.

3. Viru Vangla registreeris 02.04.2015 A. Pokrase vaide-kahjunõude (koostamise kuupäev

26.03.2015), milles ta taotles Viru Vangla 26.02.2015. a käskkirja nr 6-4/112-KP

õigusvastaseks tunnistamist. A. Pokras märkis, et 27.02.2015 viskas kontaktisik P. Arge

käskkirja nr 6-4/112-KP läbi uksevõre kambrisse ega tõlkinud dokumenti ning seda tegi alles

18.03.2015 kontaktisik M. Varik, seega on teda diskrimineeritud keelelise tunnuse ja

rahvusvähemusse kuuluvuse pinnal, millega tekitati kahju tema füüsilisele ja psüühilisele

tervisele, alandati tema inimväärikust, solvati au ja rikuti tema õigusi, mistõttu ta nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot. A. Pokras väitis, et

ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalasjad nr 14922700147 ja 14922700071, mistõttu ei

olnud alust VangS § 69 kohaldamise pikendamiseks, seega kohaldas vangla kahekordset

karistust, millega rikkus PS § 23 ning alandas tema inimväärikust, tekitas kahju füüsilisele ja

psüühilisele tervisele, mistõttu ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot.

4. Viru Vangla registreeris 20.04.2015 A. Pokrase vaide-kahjunõude (koostamise kuupäev

15.04.2015), milles ta taotles Viru Vangla 18.03.2015. a käskkirja nr 6-4/145 õigusvastaseks

tunnistamist. A. Pokras märkis, et kuna prokuratuur lõpetas tema suhtes kriminaalasjad

kuriteokoosseisu puudumise tõttu, siis 17.03.2015 hommikul peksid valvurid teda selle eest,

et ta istus kartseris tooli peal, keeldus püsti tõusmast ja ukse juurde tulemast. Veel märkis

A. Pokras, et 17.-18.03.2015 enne ja pärast peksmist ei antud talle psühhiaatri ja perearsti

poolt välja kirjutatud tablette ega rahusteid ning 17.03.2015 hommikul peksmise käigus lõi ta

pea vastu betoonpõrandat, misjärel tugeva peavalu tõttu võis ta käituda ebaadekvaatselt seoses

posttraumaatilise sündroomiga. Veel märkis A. Pokras, et 18.03.2015 tõi kontaktisik M. Varik

käskkirja nr 6-4/145, millega pikendati ettekirjutust panna tema käed raudu ja keeldu tegeleda

kehaliste harjutustega põhjusel, et ta pärast peksmist ebaadekvaatses seisundis viibides ja

olukorras, kus valvurid ei andnud talle valuvaigisteid ega rahusteid, samuti madratsit ööl

vastu 18.03.2015 ja seejärel ööl vastu 19.03.2015, ilmselt sõimas ebatsensuurselt ja solvas

teda peksnud valvureid. A. Pokras leidis, et käskkirjaga nr 64/145 kohaldas vangla

topeltkaristust, kuna VangS § 69 ei näe ette keeldu sportimisele ega käeraudade kohaldamist,

mis on lisakaristus kartserile ning ka isiklike asjade keelamine on lisakaristus, mis tekitas

kahju füüsilisele ja psüühilisele tervisele, alandas inimväärikust, solvas au ja diskrimineeris,

millega tekitati mittevaralist kahju summas 10 000 eurot.

5. Viru Vangla jättis 27.05.2015. a vaideotsusega nr 6-16/42-4 rahuldamata A. Pokrase vaide

käskkirja nr 6-4/112-KP peale. Vangla märkis, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ei ole tegemist karistuse, vaid ennetava meetmega, kuna vangla ei saa ootama

jääda õigushüve kahjustust, vaid peab rakendama ennetavaid meetmeid, kui õigushüve

kahjustamine on tõenäoline. Kartserikaristuse kandmine ajal, mil kinnipeetava suhtes on

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei ole välistatud ega keelatud. Veel märkis

vangla, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole seotud kindla ajaga ega A.

Pokrase suhtes alustatud kriminaalmenetlustega ning kriminaalmenetluste lõpetamine ei too

vanglale kaasa kohustust täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks.

6. Viru Vangla jättis 10.06.2015. a vaideotsusega nr 6-12/64-2 rahuldamata A. Pokrase vaide

käskkirja nr 6-4/145 peale. Vangla märkis, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

ole seotud kinnipeetava suhtes alustatud kriminaalmenetlustega ja kriminaalmenetluste

lõpetamine ei too kaasa kohustust julgeolekuabinõude lõpetamiseks ning kartserikaristuse

kandmine ajal, mil kinnipeetava suhtes on kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, ei ole

välistatud ega keelatud. Veel märkis vangla, et täiendavate julgeolekuabinõude näol ei ole

tegemist karistuse või süüdimõistva otsusega, vaid vangla julgeolekut kaitsva meetmega,

seega ei ole vangla kohaldanud A. Pokrase suhtes kahekordset karistamist.

7. Viru Vangla jättis 29.06.2015. a otsusega nr 6-16/42-5 A. Pokrase 02.04.2015

registreeritud kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Vangla hinnangul asjaolu, et kinnipeetav

ei valda eesti keelt, ei muuda vangla poolt riigikeeles teostatavaid toiminguid ja

vormistatavaid haldusakte õigusvastasteks. Vangla tegi kindlaks, et 27.02.2015 keeldus A.

Pokras inspektor-kontaktisik P. Argega suhtlemast käskkirja nr 6-4/112-KP osas ning

18.03.2015 avaldas soovi, et inspektorkontaktisik M. Varik tutvustaks talle käskkirja vene

keeles. Vangla märkis, et vaidemenetluse raames leidis tuvastamist käskkirja õiguspärasus ja

kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud.

8. Viru Vangla jättis 08.07.2015. a otsusega nr 6-16/54-4 A. Pokrase 20.04.2015

registreeritud kahjunõude rahuldamata. Vangla märkis, et Viru Ringkonnaprokuratuur ei

lõpetanud kriminaalasja kuriteokoosseisu puudumise tõttu, vaid 01.01.2015 jõustunud

karistusseadustiku (KarS) muudatuste tõttu, mille kohaselt on KarS § 275 uues redaktsioonis

teatud süüteod käsitletavad väärtegudena ning kriminaalmenetluse lõpetamise määruses

otsustas prokuröri abi võtta A. Pokrase vastutusele väärteomenetluse korras. Vangla väitel ei

allunud kinnipeetav vanglaametniku korraldusele, oli ametnike suhtes agressiivselt

meelestatud, väljendas ennast ebatsensuurselt ning osutas vastupanu, mistõttu oli põhjendatud

vahetu sunni rakendamine ning 17.-18.03.2015 füüsilise jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamine

ei olnud õigusvastane. Vangla tuvastas 06.07.2015. a meditsiinitõendi alusel, et 17.03.2015

väljastati A. Pokrasele valuvaigisti ning arstide poolt ei ole 17.-18.03.2015 kinnipeetavale

määratud muid valuvaigistava või rahustava toimega ravimeid. Vangla märkis, et A. Pokraselt

võeti ära isiklikud asjad, s.h ravimid, kuid see ei tähenda, et ta ei saanud neid vajadusel

kasutada. Vangla viitas, et valvuri A. Loite 06.07.2015. a õiendi kohaselt pakuti

kinnipeetavale 17.03.2015 õhtul madratsit, kuid ta ei soovinud madratsile järele minna ning

valvuri V. Valdre 18.03.2015. a ettekande nr 620/1339-1 kohaselt pakuti kinnipeetavale

18.03.2015 õhtul madratsit, kuid ta hakkas ametnikku ähvardama füüsilise vägivallaga,

mistõttu otsustas valvur julgeoleku kaalutlustel madratsit talle mitte väljastada. Vangla

möönis, et ametniku käitumine oli õigusvastane ja vabandas kinnipeetava ees, kuid samas

rõhutas, et kinnipeetava enda käitumine ei vastanud vanglas kehtivale korrale ning ta võis

minna oma voodivarustusele järgi, kuid ta ei teinud seda. Vangla märkis, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisel ei ole tegemist karistuse, vaid ennetava meetmega, kuna

vangla ei saa ootama jääda õigushüve kahjustust, vaid peab rakendama ennetavaid meetmeid

juhul, kui õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Vangla väitel leidis vaidemenetluse raames

tuvastamist käskkirja õiguspärasus, vangla tegevus ei olnud õigusvastane ja A. Pokrasele ei

ole vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud.

9. A. Pokras esitas 09.07.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla käskkiri nr 6-4/145-KP ja 10.06.2015. a vaideotsus nr 6-12/64-2

ning vangla ametnike tegevus ja tegevusetus. Veel palus kaebaja välja mõista Viru Vanglalt

temale tekitatud mittevaraline kahju summas 10 000 eurot. Kaebaja märkis, et kõik faktid,

väited, asjaolud ja nõuded on ta esitanud vaides-kahjunõudes 15.04.2015, millele tal ei ole

midagi lisada, kuna vangla ei andnud talle tõlget ega tõlki vangla vaideotsuse tõlkimiseks.

Kaebaja leidis, et vangla rikkus tema õigusi, diskrimineerides teda keele ja rahvusvähemusse

kuuluvuse tunnustel, millega rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) § 13 ja § 14.

10. A. Pokras esitas 25.10.2015 taotluse, milles ta palus koopiat enda kaebusest ning riigi

kulul vaideotsuse nr 6-12/64-2 ja käskkirja nr 6-4/145 tõlget ning kohtul ennistada kaebuse

puuduste kõrvaldamise tähtaeg.

11. A. Pokras esitas 12.12.2015 kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta

märkis, et sai 10.03.2015 prokuratuurist vastuse, et tema suhtes vangla poolt fabritseeritud

kriminaalasjad on kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetatud, mistõttu vangla kohaldas tema

suhtes topeltkaristust, kui lisaks kartserile kohaldas õigusvastaselt VangS § 69. Kaebaja väitel

17.-18.03.2015 enne ja pärast peksmist ei antud talle psühhiaatri ja perearsti poolt välja

kirjutatud tablette ega rahusteid ning 17.03.2015 hommikul peksmise käigus lõi ta pea vastu

betoonpõrandat, misjärel tugeva peavalu tõttu võis ta käituda ebaadekvaatselt seoses

posttraumaatilise sündroomiga. Kaebaja leidis, et käskkirjaga nr 6-4/145 kohaldas vangla

tema suhtes topeltkaristust, pannes käed raudu ja keelates spordiga tegelemise ning hoides

teda pidevalt üle aasta vangla kartseris, millega rikkus PS § 23. Kaebaja leidis, et VangS § 69

ei näe ette keeldu sportimisele ega käeraudade kohaldamist, mis on lisakaristus kartserile ning

samuti on lisakaristus isiklike asjade keeld kartseris. Kaebaja väitel tekitas eeltoodu kahju

füüsilisele ja psüühilisele tervisele, alandas inimväärikust, solvas au ja diskrimineeris, millega

tekitati mittevaralist kahju summas 10 000 eurot. Kaebaja märkis, et kuna ta ei saa aru, kas

õigusvastasuse tuvastamise nõue vaadatakse läbi eraldi või mitte, siis jätab ta selle küsimuse

kohtu äranägemiseks ning tema eesmärgiks on kompensatsiooni saamine. Kaebaja leidis, et

kuna vangla ei andnud talle võimalust käskkirja edasi kaevata ja kasutada efektiivseid

õiguskaitsevahendeid, siis rikuti EIÕK § 13 ning kuna käskkirja kohaldati koheselt, siis ei ole

mõtet nõuda selle tühistamist, vaid ta palus tunnistada käskkiri ja selle alusel kohaldatud

karistus õigusvastaseks. Kaebaja märkis, et ametnike tegevuse õigusvastasuse tuvastamise

nõuet vaatab kohus läbi teises asjas. Kaebaja leidis, et tema suhtes lisaks kartserile kohaldatud

karistus ei ole tema käitumise suhtes proportsionaalne ja seaduslik.

12. Tartu Halduskohus võttis 12.01.2016. a määrusega kaebuse menetlusse. Kohus leidis, et

kaebaja kohtusse pöördumise eesmärgiks on talle Viru Vangla haldusaktidega väidetavalt

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine ning kuna kahjunõude lahendamine eeldab ka

väidetavalt mittevaralist kahju põhjustanud haldusaktide õiguspärasuse hindamist, siis puudub

vajaduse eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, mistõttu käsitles kohus kaebust tervikuna

kahju hüvitamise kaebusena. Tartu Halduskohus asus 28.03.2016. a määruses seisukohale, et

kaebaja tegelik tahe on nõuda Viru Vangla 26.02.2015. a ja 18.03.2015. a käskkirjadega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

13. Tartu Halduskohus jättis 06.07.2016. a otsusega A. Pokrase kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 1) ja kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 2) ning

kuulutas menetluse kaebaja terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (II kd, tl-d 16-17, 35-36,

5556) puudutavas osas osaliselt kinniseks (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused:

1) Vastustaja on 26.02.2015. a ja 18.03.2015. a käskkirjades piisavalt põhjendanud kaitstavate

õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

hädavajalikkust. Vangla on esitanud kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvaks

kohaldamiseks, nähtub nii ohuhinnang kui ka asjaolud, mis on muutunud võrreldes

varasemate täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ning miks tuleb täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist pikendada. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei

olnud seotud ainuüksi kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlustega ning

kriminaalmenetluste lõpetamine ja kaebaja väärteomenetluse korras vastutusele võtmine (II

kd, tl 21) ei toonud vanglale kaasa kohustust täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks.

Ka ei ole keelatud kartserikaristuse kandmine ajal, mil kinnipeetava suhtes on kohaldatud

täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on

üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses. Kaebaja ise pole pädev oma käitumist

hindama. Käskkirjad anti õiguspärases menetluses vormi- ja sisunõudeid rikkumata ja

kaalutlusreegleid järgides ning puuduvad alused õigusvastasuse tuvastamiseks. Sellest tulevalt

on kahju hüvitamise eeldused täitmata.

2) Vastustaja on 26.02.2015. a käskkirjas toodud juhtumitele tuginedes õiguspäraselt leidnud,

et oma käitumisega näitab kaebaja, et ta ei ole asunud õiguskuulekale käitumisele ja isiku

kuritegelik mõtteviis on leidnud vanglas väljundi vanglaametnike suhtes solvavate väljendite

kasutamises või nende vastu füüsilise ründe toimepanemises. Vangla peab reageerima ja

välistama ohu kinnipeetavate ja vanglaametnike elule ja tervisele ning tagama vanglasisese

julgeoleku, mis omakorda tingib vajaduse kohaldada kinnipeetava suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Julgeoleku tagamiseks on vajalik eraldada teistest kinnipeetavatest isik,

kes võib kasutada vanglaametnike suhtes vägivalda.

3) Vangla on 18.03.2015. a käskkirjas toonud piisavalt kaalutlusi, miks kaebaja suhtes tuli

täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Kaebaja on vangistuse ajal olnud süstemaatiline

õigusrikkuja. Ainuüksi 17.-18.02.2015 on kaebaja kohta fikseeritud kaheksa intsidenti.

Koostatud ettekannete alusel on kaebaja väidetavalt kasutanud ametnike suhtes ähvardavaid,

solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid, osutanud füüsilist vastupanu, sülitanud ning püüdnud

ametnikke visata erinevate vedelikega. Vanglateenistus ei saa jätta reageerimata, kui

kinnipeetav otseselt ähvardab valvurit väljaheidetega visata. Püüdes piirata edaspidi kaebaja

õigusrikkumiste toimepanekut ja kaitsta vanglaametnikke, on vajalik kinnipeetavalt ära võtta

esemed, millega on võimalik rikkumist toime panna. Lähtuvalt praktilistest juhtumitest ei ole

piisav vaid anumate äravõtmine. Kaebaja on püüdnud ametnikke vedelikuga visata ka sokiga.

Seega on otstarbekas kohaldada isiklike riiete ja esemete piiramist. Kaebajale etteheidetavad

teod on tõendatud Viru Vangla järelevalveosakonna valvurite ettekannetega (II kd, tl-d

56p63).

4) Usutav ei ole kaebaja väide, et talle ei tõlgitud vaideotsust nr 6-12/64-2. Vaideotsusest

nähtub, et kaebajale on see kätte antud ja sisu on vene keeles selgitatud (I kd, tl 41p).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. A. Pokras esitas 03.08.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub Tartu Halduskohtu

06.07.2016. a otsus tühistada ja tema kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et kohus hindas

tõendeid ebaõigesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige otsuse

tegemise. Kaebaja väitel ei ole ta kedagi rünnanud, kuid teda on regulaarselt pekstud, ning

vangla kasutab tema vastu käeraudu ja VangS § 69 alusetult. Kaebaja leiab, et kohus ei ole

erapooletu ja sõltumatu.

15. Viru Vangla esitas 05.09.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.07.2016. a otsus muutmata.

Vastustaja väitel on väljamõeldis kaebaja väide, et teda regulaarselt vanglas väärkoheldakse.

Vastustaja märgib, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes süstemaatiliselt rikub vanglas

kehtivat korda ja tema suhtes on kohaldatud korduvalt VangS §-s 69 sätestatut, kuna ta käitub

agressiivselt, s.o ohustab oma käitumisega teisi vanglas viibivaid isikuid.

16. Viru Vangla palus 29.12.2016 vastuses ning 26.01.2017 taotluses kaebajalt vastustaja

kasuks välja mõista viimase 18.03.2015. a pöördumise tõlke kulud summas 40,10 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et A. Pokrase apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 ls-st 2 tulenevalt tõlgendab kohus

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades

kaebaja apellatsioonkaebuses väidetut, vaidlustab ta ringkonnakohtu hinnangul Tartu

Halduskohtu 06.07.2016. a otsust üksnes resolutsiooni p-i 1 osas, millega jäeti tema kaebus

rahuldamata.

19. Asja materjalidest nähtuvalt on A. Pokras esitanud käesolevas asjas halduskohtule

kaebuse 09.07.2015 (I kd, tl 2-4, tõlge tl 7) ja kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse

12.12.2015 (I kd, tl 54-57, tõlge tl 59-59p), mille pinnalt on halduskohus kaebuse 12.01.2016.

a menetlusse võtmise määruses (I kd, tl 60-61p, p 9) märkinud, et käsitleb kaebust tervikuna

kahju hüvitamise kaebusena. Ka märkis halduskohus 28.03.2016. a määruses (I kd, tl 127-

128p, p 22), et kohtu hinnangul kaebusest ja puuduste kõrvaldamise avaldusest nähtuvalt

nõudis kaebaja tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (käte raudu

panemine, spordiga tegelemise keelamine, isiklike asjade kasutamise keeld) tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist ning kaebaja tegelik tahe oli nõuda nii 26.02.2015. a

käskkirjaga (I kd, tl 29-31p) kui ka 18.03.2015. a käskkirjaga (I kd, tl 32-33p) tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist. Apellatsiooniastmes on Tartu Halduskohtu 06.07.2016. a

otsust vaidlustanud üksnes kaebaja, kes ei ole märkinud, et halduskohus oleks tema tahet

ebaõigesti tõlgendanud. Ka ringkonnakohus nõustub halduskohtu tõlgendusega.

20. Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et kõik faktid, väited,

asjaolud ja nõuded on ta esitanud vaides-kahjunõudes 15.04.2015. Halduskohus

nõudis kaebajalt 16.10.2015. a määrusega (I kd, tl 16-17p) kaebuses puuduste

kõrvaldamist, selgitades, et halduskohus ei saa ise sisustada A. Pokrase kaebust

kohtueelse menetluse dokumentide pinnalt, vaid kaebajal tuleb kahjunõuete osas

selgelt välja tuua, millise haldusakti või toiminguga talle kahju tekitati ja milles see

kahju seisneb, kirjeldada tuleb kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid. Kaebaja esitas

12.12.2015 kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse, milles ta on toonud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude põhjendusena välja asjaolud, et vangla kohaldas

tema suhtes topeltkaristust, kuna prokuratuur lõpetas kriminaalasjad kuriteokoosseisu

puudumise tõttu, 17.18.03.2015 enne ja pärast peksmist ei antud talle ravimeid ja

17.03.2015 hommikuse peksmise käigus lõi ta pea vastu betoonpõrandat, millest

tingitud tugeva peavalu tõttu võis käituda ebaadekvaatselt seoses posttraumaatilise

sündroomiga ning talle ei võimaldatud kasutada efektiivseid õiguskaitsevahendeid,

kuna käskkirjaga määratud karistust kohaldati koheselt. Halduskohus on eeltoodud

asjaoludest kahju hüvitamise taotluse lahendamisel ka juhindunud. Ringkonnakohtu

hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid

ebaõigesti või rikkunud kohtumenetluse norme kaebaja kahjuks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht alust vaidlustatud

halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

21. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks on käesolevas asjas

halduskohus asjakohaselt uurinud, kas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine oli õiguspärane. Halduskohus leidis otsuse p-s 22, et kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane, millega nõustub ka

ringkonnakohus. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et ta ei ole kedagi rünnanud,

kuid teda on regulaarselt pekstud. Asja materjalidest nähtuvalt seondub kaebaja kahju

hüvitamise nõue käskkirjas nr 6-4/112-KP intsidentidega 15.07.2014 kella 8.20 paiku

ja 28.08.2014 kella 6.15 paiku ning käskkirjas nr 6-4/145 intsidendiga 18.03.2015

kella 8.10 paiku. Kuna eelnimetatud käskkirjades viidatud ettekandeid ja eriteadet ei

olnud kohtule esitatud, nõudis ringkonnakohus vastustajalt nende esitamist, mida

viimane tegi 29.12.2016. a ja 30.12.2016. a vastustega. Ringkonnakohus võtab asja

materjalide juurde vastustaja 29.12.2016. a ja 30.12.2016. a vastused koos lisadega.

Kaebaja väide, et ta ei ole kedagi rünnanud, ei ole õige, kuna käskkirjas nr 6-4/112-KP

märgitud 15.07.2014. a ettekandest (II kd, tl 145) nähtuvalt ei reageerinud kaebaja

ametnike korraldustele tõusta loenduse ajaks püsti ja öelda oma nimi ega anda ära lina

ja isetehtud silmakate, vaid hakkas ametnikke kõrgendatud hääletoonil sõimama ning

silmakatte äravõtmisel hakkas kätega vehkima ja viskas silmakatte valvur M. Lipule

vastu turvist ja kambrist välja liikudes sülitas valvur A. Jaanile kõhu piirkonda. Ühtlasi

nähtub 28.08.2014. a eriteatest (II kd, tl 150), et läbiotsimise ajal keeras kaebaja

ootamatult ümber ja lõi vanemvalvur V. Valdret rusikaga alakeha piirkonda ja

kambrisse viimisel sülitas valvuri poole, tabades isikukaitsejaama. Ka käskkirjas nr 6-

4/145 märgitud 18.03.2015. a ettekandest (II kd, tl 146) nähtub, et kaebaja ei allunud

valvuri korraldustele püsti tõusta, öelda on nimi ja tulla ukse juurde käeraudade

paigaldamiseks, vaid sõimas valvurit ja ähvardas visata valvurit väljaheidetega, kuna

on tema vastu vägivaldselt meelestatud. Eeltoodut arvesse võttes ei saa kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamist ja täiendamist

ebaproportsionaalseks pidada, vaid vangla on põhjendatult kohaldanud kaebaja suhtes

julgeolekuabinõusid preventiivsel eesmärgil, kinnipeetavate ja vangla julgeoleku

tagamiseks, nagu halduskohus on asjakohaselt otsuse pdes 27-37 põhjendanud.

Käesoleva vaidluse eset arvestades ei ole ringkonnakohtu pädevuses uurida kaebaja

väidetavat regulaarset peksmist, mistõttu ringkonnakohus ei analüüsi kaebaja

sellekohast väidet.

22. VangS § 69 lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Kaebaja väitel kohaldab vangla alusetult tema suhtes VangS §-

s 69 sätestatud julgeolekuabinõusid, sh ohjeldusmeetmena käeraudu. Ringkonnakohus

eeltooduga ei nõustu. Vangla väitel on kaebaja vangistuse ajal olnud süstemaatiline

õigusrikkuja. Asja materjalidest nähtuvalt on ainuüksi 17.-18.03.2015 (otsuse p-s 33

ekslikult märgitud 17.-18.02.2015) kaebaja kohta fikseeritud kaheksa intsidenti. Seega

on kaebaja käsitletav VangS § 69 lg 1 mõistes süstemaatilise rikkujana, mistõttu on

vangla põhjendatult jätkuvalt kohaldanud kaebaja suhtes julgeolekuabinõusid (s.h

käeraudu) preventiivsel eesmärgil, kinnipeetavate ja vangla julgeoleku tagamiseks.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Seega peab mittevaralise kahju nõudmiseks esinema nii kahju kui ka

haldusorgani õigusvastane tegu, süü teo toimepanemises ning põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel. Eelnevast tulenevalt ei olnud vangla poolt

julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane, mistõttu ei ole kahju hüvitamise nõude

esmane obligatoorne eeldus täidetud ning puudub vajadus analüüsida teiste eelduste

esinemist. Seega puudub käesolevas asjas alus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamiseks.

23. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohus ei ole erapooletu ja sõltumatu.

Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaks

ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. Kaebaja väide on põhjendamata.

Halduskohus on vaidlustatud otsuses piisavalt selgitanud, miks ta jättis kaebuse

rahuldamata ning üksnes kaebuse rahuldamata jätmisest ei saa järeldada, et kohus ei

olnud erapooletu ja sõltumatu.

24. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus A. Pokrase apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 06.07.2016. a otsuse resolutsiooni p-i 1 osas muutmata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu

Ringkonnakohus jätkas 16.08.2016. a määrusega (II kd, tl 104-105p) kaebajale halduskohtu

poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna

ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt

HKMS § 118 lgst 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti

Vabariigi kanda.

26. HKMS § 81 lg 1 kohaselt kui menetlusosalise kohtule esitatud avaldus või dokumentaalne

tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud päevaks esitajalt selle tõlget või korraldab

tõlkimise ise menetlusosalise kulul. HKMS § 87 lg 2 kohaselt võivad toimikus olla

muukeelsed dokumendid vaid tõlkega varustatult, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt

ebaproportsionaalne, arvestades dokumentide sisu ja mahtu. Ringkonnakohus kohustas

28.11.2016. a määrusega vastustajat esitama kohtule 18.03.2015 kuupäeva kandva venekeelse

dokumendi (I kd, tl 36-37p) tõlke. Vastustaja palub 29.12.2016. a vastuses mõista kaebajalt

välja tema venekeelse 18.03.2015. a seisukoha tõlkimise kulud. Asja materjalidest nähtuvalt

on eelnimetatud venekeelse dokumendi esitanud halduskohtule vastustaja enda 19.10.2015. a

vastuse nr 2-6/39621-2 (I kd, tl 22) lisana. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus

vastustaja 29.12.2016. a taotluse tõlkekulude (summas 40,10 eurot) väljamõistmiseks

rahuldamata.

27. HKMS § 55 lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta ka sama kohtu

poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel

esitatud korduva avalduse, kui käesolev seadustik ei näe ette teisiti. Vastustaja on korduva

tõlkekulude taotluse esitanud ringkonnakohtule 26.01.2017, milles ta sarnaselt 29.12.2016. a

vastuses märgitule taotleb kaebaja 18.03.2015 a seisukoha tõlkekulude hüvitamist. Kuna

vastustaja 26.01.2017. a taotlus kordab tema 29.12.2016. a taotlust, siis jätab ringkonnakohus

HKMS § 55 lg-st 3 juhinduvalt vastustaja 26.01.2017. a taotluse läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.