1-16-4561/33 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2017 Tartu

Kriminaalasja number

1-16-4561

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Kohtuistungi toimumise aeg

Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Mailika Ilisson

28. november 2016 ja 26. jaanuar 2017

Kriminaalasi

Georgi Baraškovi süüdistuses KarS § 331 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. septembri 2016

otsus

Apellatsiooni esitaja

Ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja

Süüdistatav

Georgi Baraškov

isikukood 38702050270;

elukoht XXX;

varem korduvalt kohtulikult karistatud;

vabanes viimase karistuse kandmiselt 9. septembril 2016;

tõkendit kohaldatud ei ole.

Kohtuistungil osalesid:

prokurör

kaitsja

Kairi Kaldoja

Vandeadvokaat Anu Vilt

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. septembri 2016 otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo LMP (Valga

kontor) kasuks 376,80 eurot, sealhulgas käibemaks 62,80 eurot, vandeadvokaat Anu Vildi

poolt süüdistatav Georgi Baraškovile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse

teostamise eest.

3. Nimetatud menetluskulu 376,80 eurot jätta KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 8. veebruaril 2017 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 9. veebruarist 2017.

Maakohtu otsus

1. Tartu Maakohtu 20. septembri 2016 otsusega mõisteti Georgi Baraškov KarS § 331 järgi

õigeks, kuna maakohtus ei leidnud tõendamist, et G. Baraškov on kuriteo toime pannud.

2. G. Baraškovi süüdistati KarS § 331 järgi selles, et tema kinnipeetavana Tartu Vanglas tarvitas

kohtueelses menetluses kindlaks tegemata kuupäeval ilma arsti ettekirjutuseta narkootilist

ainet. G. Baraškov toimetati 29.11.2015 kella 22.50 paiku narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamise kahtlusega Tartu Vangla meditsiiniosakonda, kus temalt võeti uriiniproov

ekspertiisi teostamiseks. EKEI toksikoloogiaekspertiisi akti nr 257I kohaselt leiti ekspertiisiks

esitatud süüdistatava uriinist metadooni. Metadoon kuulub sotsiaalministri 18.05.2005 määruse

nr 73 II nimekirja.

3. G. Baraškov ei tunnista end talle esitatud süüdistuses süüdi. Tema ütluste kohaselt võeti temalt

süüdistuses nimetatud kuupäeval kahel korral uriiniproovi. Esimene kord oli õhtul kella

kaheksa paiku. See test midagi ei näidanud ja proov visati minema. Teine kord andis ta proovi

samal õhtul kella 23 paiku. Uriiniproovi andis ta tualetis valvuri juuresolekul. Enne protseduuri

pesi ta käsi. Tema ootas koridoris kuni S.H. oli arstlikul läbivaatusel. Siis küsis ta arsti käest,

millal teda tagasi viiakse. Arst palus tal oodata ja ta läks koos oma topsiga tagasi koridori.

Seejärel läks ta uuesti kabinetti ja pani oma topsi kabinetis lauale, kus seisid samasugused

topsid - 5 valget purki, mingeid tähistusi peal ei olnud ning läks uuesti välja. Kui teda kutsuti

kabinetti, siis küsis meesarst, milline on sinu purk ja käskis võtta enda oma. S. Baraškovi sõnul

ütles ta, et ta ei tea, kus tema oma on. Samas ruumis olid arst ja velsker. Tema istus eraldi ja

teised tegid midagi tema prooviga laua juures, kus olid ka teised topsid. Kiirtesti tegi velsker

Deniss Šramov, kes käskis tal proovi teise topsi ümber valada. Algul andis ta proovi valgesse

plastmasskaanega topsi. Ta andis allkirja mingile paberile, mis oli läbipaistvale topsile

kleebitud. Proovi andmise juures viibinud valvur käis koridoris, kuid enamuse ajast istus ta

selles ruumis, kus olid kaks arsti, mees ja naine.

4. Harju Maakohtu 10.11.2014 otsusega nr 1-14-8664 karistati G. Baraškovi KarS § 184 lg 1 järgi

2 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Tema karistuse kandmise algusajaks loeti 09.06.2014.

Vaidlust ei ole selles, et G. Baraškov kandis 29.11.2015 Tartu Vanglas nimetatud

kohtuotsusega mõistetud vangistust.

5. Tartu Vanglas õde-spetsialist D.Š. i poolt 29.11.2015 koostatud dokumendi „Bioloogiliste

vedelike uurimise tulemused“ (tl 26) kohaselt võeti G. Baraškovilt nimetatud kuupäeval kell

22.50 uriiniproov kogusega 20 ml, millest uuriti metadooni olemasolu. Laboratoorne uuring

teostati 29.11.2015 kell 23.10, uriinis oli MTD (metadoon) postiivne ja see edasi EKEI-le.

6. 29.11.2015 Tartu Vanglas perearst T.K. poolt koostatud „Narkootilise või psühhotroopse aine

või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise akt nr 265“

(tl 25) tõendab, et 29.11.2015 kell 23.10 teostas ta kinnipeetava G. Baraškovi läbivaatuse, kuna

kiirtest metadoonile oli positiivne. Arsti hinnangu kohaselt kliinilisest pildist lähtudes ei esine

uuritaval narkootilise, psühhotroopse aine tarvitamise tunnused. Järelduse kohaselt esinevad

narkootilise või psühhotroopse või sarnase toimega aine tarvitamise tunnused; joobeseisundile

vastav kehaliste ja/või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei

ole sedastatav.

7. Tunnistajana üle kuulatud T.K. selgitas, et järeldus, mille kohaselt esinesid G. Baraškovil

narkootiliste või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused, on tehtud ainult uriinitesti põhjal,

kuna esialgne test oli positiivne. Selliseid olukordi võib olla, kus kliiniline pilt ei näita midagi

metadooni tarvitamise kohta aga uriinitest tuvastab tarvitamise. Tunnistaja, Tartu Vangla

meditsiiosakonna juhataja Piret Kooli sõnul võib metadooni tarvitamise järgne kliiniline pilt

püsida väga lühikest aega, tundides. Metadooni leid uriinis aga 1-2 ööpäeva, sõltuvalt doosist

ja tarvitamise kestvusest isegi kauem. Pikaaegsel tarvitamisel see akumuleerub organismis.

8. 11.12.2015 ekspertiisiaktist nr 257I nähtub, et ekspert Merike Limberg andis arvamuse, mille

kohasel leiti ekspertiisiks esitatud uriinist metadooni (tl 27).

9. Tallinna Vangla ja Tartu Vangla vastuskirjadest (tl 29-31) nähtub, millised ravimid ja mis ajal

on G. Baraškovile määratud, metadooni nende hulgas ei ole.

10. Hinnates dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis maakohus, et on tõendatud, et G. Baraškovi

uriinist leiti metadooni, mille tarvitamiseks tal arsti ettekirjutus puudus.

11. Kaitsja leidis, et G. Baraškovilt uriiniproovi võtmisel on rikutud selleks ettenähtud korda,

milleks on „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu

tegemise ja nende toimingute tasustamise kord“. Ei saa kindlalt väita, et ekspertiisi jõudis G.

Baraškovi uriiniproov. Bioloogiliste vedelike uuringute aktis on uriini koguseks märgitud 20

ml, ekspertiisi jõudis 40 ml. Ei ole teada, mis sellega vahepeal juhtus. Ei ole tõendatud, kuidas

pidi G. Baraškov metadooni saama. Vangla tingimustes ei ole välistatud ka pahatahtlik

käitumine. On kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

12. Maakohus leidis, et ainuüksi asjaolu tõttu, et G. Baraškov kandis vangistust, ei saa välistada

metadooni tarvitamise võimalust. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud, et ka vanglatingimustes

on narkootilised ja psühhotroopsed ained kinnipeetavatele mingil määral kättesaadavad. KarS

§ 331 üheks koosseisupäraseks teoks on arsti ettekirjutuseta narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamine, milline tegu on arvatud süüks ka G. Baraškovile. Selleks, et hinnata, kas

süüdistatav on nimetatud teo toime pannud või mitte, ei ole vajalik välja selgitada, kuidas

võisid narkootilised või psühhotroopsed ained kinnipeetava kätte sattuda. Samuti leidis

maakohus, et kui kaitseversiooni kohaselt on keegi süüdistatava suhtes käitunud pahatahtlikult,

näiteks tema teadmata talle metadooni manustanud, siis tuleb selle kohta esitada konkreetsemad

andmed. Riigikohus on korduvalt leidnud, et KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist

tulenev tõendamiskoormis ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut

süüdistatavale. Sellisel juhul peab isik enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või

vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse neid asjaolusid kontrollida (RKKKo nr 3-1-1-

49-11, p 25; nr 3-1-1-133-13, p 23) Käesoleval juhul on tegemist vaid paljasõnalise kahtlusega.

13. Järgnevalt kontrollis maakohus, kas G. Baraškovi uriiniproovi võtmisel on järgitud vastavat

korda, mis välistab prooviga manipuleerimise võimalused.

14. Tunnistaja S.H. u ütlustest nähtub, et tema oli koos G. Baraškoviga ühes sektsioonis umbes

seitse kuud. Uriiniproovi andis ta samal ajal kui G. Baraškov ja keegi kolmas kinnipeetav. Tema

viis topsi lauale, kus oli veel kuus topsi. Talle näidati kuhu see panna ja seejärel läks ta koridori

ootama. Sellel ajal kui tegi testi G. Baraškov, tema koos G. Baraškoviga kabinetis ei olnud.

S.H. u ütluste kohaselt oli kabineti uks vahepeal lahti ja ta kuulis, et seal oli mingi arusaamatus

purkidega kahe meditsiiniõe ja G. Baraškovi vahel, kes ütles, et „see pole minu purk“. Valvur

oli koridoris. Kui G. Baraškov tuli kabinetist välja, ütles ta, et purkidega toimus mingi segadus.

15. Tunnistaja T.K. ütlustega on tõendatud, et tema tegi Tartu Vanglas G. Baraškovile metadooni

tarvitamise osas kliinilise ekspertiisi. Ta tegeleb korraga ühe inimesega. Samal ajal oli ruumis

valvemeedik D.Š. . Tunnistaja sõnul toodi G. Baraškov ja S.H. sinna koos ning nende

uriiniproovide pitseerimine toimus ühel ajal ja seda tegi valvemeedik. Tunnistaja ei mäleta,

kuidas seda tehti. Valvemeedik näitas talle testriba, kus proov oli positiivne. Selle juures oli

uriinianalüüsi tops. Laual oli kaks proovi - kas need olid avatud või suletud ja kas nimed olid

peal - tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja kinnitab, et kiirtesti tegemise juures olid korraga

mõlemad kinnipeetavad, kes istusid laboritoas ja nägid, kuidas seda tehti. Nad tõi sinna valvur,

kes jäi ootama koridori.

16. Tunnistaja D.Š. andis ütlusi selle kohta, kuidas toimub Tartu Vanglas tavapäraselt uriiniproovi

andmine, kiirtesti tegemine, proovide pakendamine ja ekspertiisi saatmine. Kokkuvõtvalt on

see järgmine. Kinnipeetav tuuakse medistiiniosakonda, kus peseb ja kuivatab käed ning tal

palutakse võtta ühekordne tops. Ta läheb valvuriga WC-sse, urineerib topsi ja toob selle temale.

Tops on sinnani kogu aeg kinnipeetava käes. Tops võib olla kinni või lahti - olenevalt

võimalustest. Kinnipeetava juuresolekul avatakse testi pakend. Kui test on postiivne, otsustab

julgeolekuosakonna spetsialist, kas on vajalik teha kliiniline ekspertiis. Sellisel juhul ootab

kinnipeetav oma topsiga valvearsti saabumist. Kinnipeetav peab kogu aeg topsi nägema, sest

muidu ei saa proovi lugeda usaldusväärseks. Kui tuleb otsus saata uriin ekspertiisi, siis

valatakse see kinnipeetava juresolekul teise topsi, mis on keeratava kaanega ja hermeetiline.

Seda teeb kas tema või kinnipeetav ise. Seejärel fikseerib ta teibiga kõik kinnituskohad ja palub

kinnipeetaval kirjutada paberile oma nime ja allkirja. Seejärel täidab ta blanketi, kus fikseerib

kinnipeetava ja analüüsi võtmise andmed, samuti mida kahtlustatakse. Sellele kirjutab alla tema

ja kinnipeetav. Ta paneb uriinitesti ümbrikusse, mille tagumisele küljele paneb kinnipeetav oma

nime ja allkirja. Proov läheb peale seda labori külmkappi. D.Š. i sõnul ei saa olla sellist

olukorda, et korraga on laua peal mitu uriinitopsi. Tegeletakse ühe inimesega korraga.

Tunnistaja ei mäleta, kuidas toimus G. Baraškovi puhul testi tegemine.

17. Kõige olulisemad nõuded, mille täitmist tuleb hinnata G. Baraškovilt proovi võtmisel, on

sätestatud

vabariigi

Valitsuse 19.06.2014

määrusega

number

vastu

võetud

„Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja

nende toimingute tasustamise korras“ (edaspidi kord). Korra § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse

uriiniproovi võtmiseks 50 ml mahuga läbipaistvat lekkimiskindlat uriinitopsi, millel on

keeratav turvaribaga kork, digitermomeetrit ja veekindlat markerit. Uriiniproovi võib võtta

tualettruumis või mõnes muus proovivõtmiseks kohandatud ruumis, mis vastab korra § 4 lg 2

nõuetele. Uriiniproovi võtmiseks vajalikud toimingud näeb ette korra § 6 lg 3, mille kohaselt:

1) prooviandjal lastakse pesta, loputada ja kuivatada käed; 2) volitatud isik annab kinnastatult

prooviandjale uriinitopsi, saadab ta proovivõtmise ruumi ja jälgib, et prooviandja ei pääseks

veeallika juurde; 4) pärast uriinitopsi täitumist vajalikus koguses proovimaterjaliga võtab

volitatud isik uriinitopsi prooviandjalt vahetult vastu; 5) volitatud isik markeerib uriinitopsi

märgumiskindla sildi või veekindla markeriga. Lõike 7 kohaselt peab uriinitops uriiniproovi

võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav.

18. Korra § 10 lg 2 ja 3 näevad ette, et uriinitopsi sulgeb volitatud isik, keerates kaane kinni

turvariba sulgemiseni. Seejärel markeerib ta uriinitopsi märgumiskindla sildi või veekindla

markeriga. Üle uriinitopsi kaane kleebitakse turvariba, millele võtakse prooviandja allkiri.

Pärast proovinõu märgistamist täidab volitatud isik saatekirja (§ 12 lg 1). Uriiniproov

toimetatakse riikliku ekspertiisi asutusse 24 tunni jooksul. Kui see ei ole võimalik, säilitatakse

seda temperatuuril 2 kuni 8 kraadi ainult volitatud isikutele juurdepääsetavas lukustatavas

ruumis asuvas külmikus (§ 14 lg 1, 2).

19. 11.12.2015 ekspertiisiakti nr 257I sissejuhatavast osast nähtub, et ekspertiisiks esitatud

uriiniproov saabus 03.12.2015. Kirjeldavas osas on märgitud, et proov on esitatud plastiktopsis

valges kinnises ümbrikus EKEI Tartu toksikoloobialaborisse ja toodud pappkarpi pakendatult

EKEI keemiaosakonda ekspert A.M. i poolt. Ümbriku tagaküljele on sinise pastapliiatsiga

kirjutatud BARAŠKOV GEORGI 05.02.87 29.11.15 ja allkiri. Topsis oli ca 40 ml uriini (tl 27).

20. 01.12.2015 ekspertiismäärusele (tl 46) tehtud käsikirjalised kanded kinnitavad, et menetleja

M.P. on 02.12.2015 uriiniproovid (määruse kohaselt pakendatud plastmassanumasse) üle

andnud A.M. ile, kes on 03.12.2015 omakorda märkinud, et viib ise Tallinnasse. Seda kinnitab

ka koopia nimedest, kelle proovid on A.M. i 03.12.2015 Tallinnasse viinud. Nende hulgas on

G. Baraškovi uriiniproov (tl 47). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi registreerimise raamatu

väljavõtte kohaselt on nr 257 all registreeritud 29.11.2015 G. Baraškovilt võetud proov, mis

saabus laborisse 03.12.2015, proovi kirjeldus on „uriin ~ 40 ml ümbrikus“. Proovi toojana on

märgitud, et A.M. i ise tõi (kastis) (tl 49-51). Fotokoopial ümbrikust, millesse proov oli pakitud,

on nr 257i, G. Baraškovi nimi, kuupäev 29.11.15 ja allkiri (tl 52). G, Baraškov kinnitas kohtus,

et see on tema allkiri.

21. Süüdistatava enda ütluste ning kirjalike tõenditega (ekspertiisimäärusel olevad kanded,

ekspertiisakt, EKEI registreerimise raamatu väljavõte, fotokoopia ümbrikust) on kohtu

hinnagul tõendatud, et alates sellest hetkest, kui uriinianalüüs pakendati ekspertiisi saatmiseks

ümbrikusse, millele kirjutas peale süüdistatav ise, on selle analüüsi teekond jälgitav ja

vahepealsel ajal ei saanud keegi seda rikkuda. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et proov oleks olnud

rikutud või pakend lekkinud. Ekspertiisiakti kohaselt oli proov punase keeratava plastkorgiga

suletud plastiktopsis. Üle korgi ja plastiktopsi olid teibid, millele oli märgitud pastapliiatsiga

prooviandja nimi, kuupäev ja allkiri. Seega saab järeldada, et proov oli pakitud korra § 10 lg 2

ja 3 nõuete kohaselt hermeetilisse plastikpakendisse ja vastavalt markeeritud. Ka D.Š. i ütlused

tõendavad, et analüüs pakendati sellisel viisil.

22. Proovinõu oli korra § 12 lg-le 3 vastavalt pakendatud veel ümbrikusse, millel oli samuti

prooviandja nimi ja allkiri. Prooviga ei olnud kaasas korra § 12 lg-s 1 nõutud saatekirja, kuid

oli vormistatud ekspertiisimäärus ja bioloogilise uuringu akt. Kord on vastu võetud

korrakaitseseaduse (KorS) § 40 lg 5 ja § 41 lg 15 alusel. KorS § 41 lg 12 kohaselt võib juhul

kui bioloogilise vedeliku proov võetakse tervishoiuteenuse osutaja juures, korrakaitseorgan

korraldada võetud proovi toimetamise riiklikku ekspertiisiasutusse narkootilise, psühhotroopse

või muu joovastava aine organismis esinemise tuvastamiseks bioloogilise vedeliku proovi

uuringuga. Eeltoodust saab järeldada, et proovimaterjali ekspertiisi asutusse saatmisel ei ole

nõudeid rikutud. Samuti hoiti seda kuni ekspertiisi saatmiseni nõuete kohaselt külmikus.

23. Maakohus leidis, et tunnistajate ja süüdistatava ütlustes esinevad vastuolud selles, kuidas

toimus G. Baraškovi uriinianalüüsi käitlemine pärast seda, kui ta andis selle

meditsiiniosakonda. Tunnistaja D.Š. kinnitas, et ei saa olla sellist olukorda, et laual on mitu

analüüsi korraga. Samas ei mäleta ta konkreetse analüüsi andmisega seotud asjaolusid.

Erinevalt D.Š. ist mäletab seda teine erapooletu tunnistaja T.K. , kelle ütluste kohaselt oli laual

korraga kaks analüüsi – G. Baraškovi ja S.H. u omad ja mõlema pitseerimine toimus samal ajal.

See on omakorda vastuolus nii tunnistaja S.H. u kui süüdistatava ütlustega, mille kohaselt oli

seal umbes kuus topsi. Kohus leiab, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt

öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus G. Baraškovile, kuna selle segamini ajamine ei ole

välistatud.

24. Lisaks vastuolulistele ütlustele on ka bioloogilise uuringu aktis märgitud uriini kogus ja

ekspertiisi saabunud uriini kogus oluliselt erinev. Vahe on kahekordne. Esialgse akti kohaselt

oli seda 20 ml, aga ekspertiisakti kohaselt 40 ml. D.Š. i sõnul hindab ta uriinikogust purgis

silma järgi ja vahe võib olla pluss/miinus 2-3 ml. Kohtu hinnagul ei ole võimalik isegi silmaga

hindamisel selliselt eksida, arvestades seda, et uriin oli pakendatud umbes 60 ml suurusesse

plastiknõusse. Ühel juhul oli seda oluliselt alla poole, teisel juhul üle poole topsi mahust.

25. Maakohtu hinnangul ei ole samuti ümber lükatud G. Baraškovi ütlused selle kohta, et tema

poolt antud analüüs oli mõnda aega kabinetis laual ajal mil ta ise oli koridoris. Seega ei olnud

see talle kogu aeg alates uriinianalüüsi andmisest kuni postipakendisse sulgemiseni nähtav,

millega rikuti korra § 6 lõikes 7 sätestatud nõuet. Nimetatud nõude järgimine on oluline, et

välistada edaspidisi vaidlusi analüüsiga manipuleerimise teemal.

26. Maakohus on seisukohal, et kuna eelpool toodud vastuolusid ei olnud võimalik kogutud

tõenditega kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgenda need

süüdistatava kasuks. Kuna kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et metadooni

leiti G. Baraškovi uriinist, tuleb süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Esitatud apellatsioon

27. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Kairi Kaldoja, kes taotleb lisaks

maakohtus uuritud tõenditele ekspertiisiakti nr 256I vastu võtmist, maakohtu otsuse tühistamist

G. Baraškovi õigeksmõistmises KarS § 331 järgi ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada G.

Baraškov süüdi ning karistada teda KarS § 331 järgi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

Prokurör leiab, et maakohus on KrMS § 338 p 2 mõttes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust,

mõistes süüdistatava alusetult õigeks ning KrMS § 338 p 3 mõttes rikkunud oluliselt ka

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõistes, eksides tõendite hindamisel ja faktiliste

asjaolude tuvastamisel, millega kaasnes ebaseaduslik kohtuotsus.

28. Maakohus on lugenud tõendatuks asjaolu, et G. Baraškov oli süüdistuses nimetatud ajal

kinnipeetav, kellel oli võimalus metadooni tarvitada. Samuti on kohtu poolt tuvastatud, et alates

sellest hetkest, kui uriinianalüüs pakendati ekspertiisi saatmiseks ümbrikusse, millele kirjutas

peale süüdistatav ise, on selle analüüsi teekond jälgitav ja vahepealsel ajal ei saanud keegi seda

rikkuda. Sellist väidet toetab ka tõendite analüüs kohtuotsuses. Küll aga on maakohus leidnud,

et uriiniprooviga manipuleerimise kahtlust kõrvaldada pole võimalik, kuivõrd tõendid selles

osas on vastuolulised. Seega on maakohus leidnud, et puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et

ajavahemikul uriiniproovi andmisest kuni selle ümbrikusse pakendamiseni pole sellega

manipuleeritud. Maakohus on leidnud, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt

öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus G. Baraškovile, kuna selle segamini ajamine ei ole

välistatud. Prokurör sellise seisukohaga ei nõustu.

29. Maakohtu selline seisukoht tuleneb nii tunnistajate T.K. , D.Š. i ja S.H. u kui ka süüdistatav G.

Baraškovi ütlustest. Samuti on maakohus võtnud aluseks bioloogilise uuringu akti ja

ekspertiisiakti ning leidnud, et uriinikogus on oluliselt erinev (uuringu kohaselt 20 ml,

ekspertiisiakti järgi 40 ml). Tunnistajate ütluste usaldusväärsust ning nende riimumist teiste

asjas kogutud ja uuritud tõenditega maakohus aga eraldi analüüsinud pole.

30. Prokurör on seisukohal, et G. Baraškovi ütlused ei ole usaldusväärsed ega ka asjakohased ning

tuleb tõendikogumist välja arvata.

31. G. Baraškov on ülekuulamise jooksul rääkinud kahest korrast, mil temalt 29.11.2015

uriiniproovi võeti ning rääkis kohtus ütlusi andes neist kahest korrast segamini. Nimelt G.

Baraškov kinnitab, et esimene kord võeti temalt uriiniproovi kell 20.00 õhtul, mis ei näidanud

midagi ja visati minema. Teisel korral võeti temalt uriiniproov kell 23.00 õhtul. Ta selgitab, et

ta andis uriiniproovi ja oli koridoris nii kaua kuni S.H. oli arstlikul läbivaatusel, kus tehti talle

test. Samas hiljem, kui G. Baraškov selgitab, et kas ta nägi, millal tehti kiirtest, räägib ta

esimesest korrast, kuna kinnitab, et uriiniproov oli puhas ning ta viidi pärast kiirtesti kambrisse

tagasi. Seega ei ole võimalik G. Baraškovi ütlustest üheselt aru saada, millal räägib süüdistatav

uriiniproovi andmisest, mis hiljem ekspertiisi saadeti ning millal esimesest korrast, mil

uriiniproov ära valati. Ütlused, mis puudutavad esimest korda, ei ole seejuures antud

kriminaalasja seisukohalt asjakohased. Samuti ei ole süüdistatava ütlused ka usaldusväärsed,

kuna neis on mitmeid vastuolusid. Näiteks kinnitab süüdistatav, et tema nähes tehti kiirtest ning

vastuseks järgmisele kaitsja küsimusele, et see ei olnud tema nähes tehtud test. Samuti eitab

süüdistatav asjaolu, et tal mõõdeti vererõhku. Seesugune väide on aga selgelt vastuolus

terviseseisundi kirjeldamise aktiga, millest nähtuvalt mõõdeti süüdistataval nii pulssi kui

vererõhku, saades viimase tulemuseks 140/90 mm Hg. Lisaks on nimetatud terviseseisundi

kirjeldamise aktil viide, et G. Baraškov istub rahulikult ning vastab küsimustele. Aktile on

süüdistatav ise alla kirjutanud. Selle dokumentaalse tõendi usaldusväärsust ei ole keegi kahtluse

alla seadnud, mistõttu saab sellele ka tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tugineda.

Kuivõrd aktis on kirjas süüdistataval mõõdetud vererõhk ning ütlustes süüdistatav vererõhu

mõõtmist eitab, saab süüdistatava ütluste usaldusväärsuse juba sellest lähtuvalt kahtluse alla

seada.

32. Lisaks andis süüdistatav arstile ka juba terviseseisundi kirjeldamise akti koostamise hetkel

valeinformatsiooni, väljendades, et tarvitas viimati 2007. aastal amfetamiini. Kohtuistungil

avaldas ta, et tarvitas viimati fentanüüli. Ei ole eluliselt usutav, et arst lisab ametlikule

dokumendile andmed inimese vererõhu osas selles eelnevalt veendumata. Samuti ei ole usutav,

et süüdistatav, kes enda sõnade kohaselt oli häiritud asjaolust, et laual olid segamini mitmed

uriinipurgid ning tekkis „paanika“, milline neist on tema oma, istub arsti küsimustele vastates

rahulikult. Ärritumist ei kinnita ka G. Baraškovi pulss ega vererõhk, mis mõõtmise hetkel olid

täiesti normaalsed.

33. G. Baraškovi ütluste ebausaldusväärsusele viitab ka nende riimumatus teiste tunnistajate

ütlustega. Nii tunnistajate T.K. kui D.Š. i ütlustest nähtuvalt kutsutakse arst kohale siis, kui

valvemeedik on ära teinud kiirtestid ning need on osutunud keelatud aine suhtes positiivseks.

Süüdistatav aga andis ütlusi selle kohta, et ajal, mil tema oma purgiga, kuhu ta sisse oli

urineerinud, ukse taga ootas, tegeles arst (süüdistatav viitas siin ka konkreetselt tunnistaja T.K.

le) S.H. uga. Sellel ajal aga ei olnud T.K. veel kohale jõudnud, kuivõrd teda kutsus D.Š. alles

siis, kui mõlema kinnipeetava suhtes olid kiirtestid tehtud ning julgeolekuosakonnast tuli juhis

valvearst kliinilise ekspertiisi teostamiseks kohale kutsuda. Seejuures kinnitab ka S.H. , et

uriiniprooviga toimetades oli temaga koos kabinetis üks mees. Kliinilist testi tegi talle hiljem

naisterahvas.

34. Eluliselt usutav ega tunnistaja D.Š. i ütlustega riimuv ei ole ka süüdistatava ütlus selle kohta, et

teda kutsuti sisse ajal, mil arst küsitles S.H. ut, kästi tal võtta enda uriinipurk ning saadeti sellega

uuesti välja. D.Š. i ütlustest nähtuvalt on kogu uriiniproovi võtmise ja testi tegemise protseduuri

kõige olulisemaks eesmärgiks prooviga manipuleerimise võimaluse välistamine. Seetõttu ei ole

ka usutav, et D.Š. lasi süüdistataval uriinipurgiga mööda koridori ringi kõndida ning

protseduuride toast sisse-välja voorida.

35. Riigikohus on ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks andnud juhise hinnata mu hulgas ka

ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate

asjaolude esinemise üldine tõenäosus (3-1-1-109-15; 3-1-1-74-05, p 15 ja 3-1-1-61-08, p 16.6).

Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (3-

1-1-89-12, p 14). Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument

ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski vastassuunalisi

argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja erapooletus, ütluste veenev

detailsus vms).

36. Antud juhul ei ole süüdistatava ütlused proovide segamini ajamise ja uriiniprooviga mööda

vangla koridore jalutamise osas usaldusväärsed. Tunnistaja D.Š. , kes oma valvesoleku ajal

teostab kõiki proove, mida kinnipeetavatele on vajalik teha, sellist situatsiooni ei mäleta.

Omakorda ei ole eluliselt usutav, et tunnistajal, kes teab väga täpselt, kuidas proovi võtmise

protseduur välja peab nägema, pole meeles selline segadus, mida kirjeldab ütlustes G.

Baraškov. Samade ütluste usaldusväärsuse kasuks argumendid puuduvad. Ütlused ei ole

olulises osas riimuvad teiste asjas uuritud tõenditega ning samuti annab alust neis kahelda ka

süüdistatava isik (varem just narkokuritegude eest karistatud).

37. Hinnates kogumis asjas uuritud tõendeid, ei ole süüdistatava ütlused ei eluliselt usutavad ega

usaldusväärsed, seega ei saa neile tuginedes ka väita, et proovid võisid vahetusse minna.

38. Proovide äravahetamist ei kinnita kuidagi ka tunnistaja S.H. u ütlused. Selle kohta S.H. midagi

öelda ei osanud ning tegi vaid oletusi, mis süüdistataval ruumis sees juhtuda võis. Oletused ei

saa aga KrMS § 66 lg 21 kohaselt olla tõend. Nimelt kinnitas S.H. , et G. Baraškovi tegevusse

puutuvalt nägi tema ainult seda, kuidas S. Baraškov andis uriiniproovi, läks wc-st välja ja tuli

eraldi kabinetti. Edasi ta ei näinud, mida süüdistatav tegi ja võib ainult oletada. Topside arvu

kohta laual ei osanud S.H. samuti midagi kindlat öelda ning vaid oletas, mitu topsi laual olla

võis.

39. Tunnistaja T.K. , kes mäletab ka konkreetset juhtumit ning seda, et ta on süüdistatavaga

tööalaselt kokku puutunud, kinnitas kohtus, et tema kutsuti kohale kahele kinnipeetavale

kliinilist ekspertiisi tegema. Üks neist oli G. Baraškov ja teine S.H. . Selleks hetkeks olid

uriinitestid, mis reageerisid positiivselt metadoonile, juba tehtud. Seega puudutasid T.K.

ütlused üksnes ajavahemikku pärast metadooni suhtes positiivse uriinitesti tegemist. T.K.

ütluste kohaselt nägi tema laual kahte (metadoonile positiivset) proovi ning valvemeedik näitas

tunnistajale testriba, kus metadoon oli positiivne.

40. Maakohus on leidnud vastuolu tunnistaja T.K. ning S.H. u ja G. Baraškovi ütluste vahel

asjaolus, mis puudutab topside arvu laual. Tegelikult ei ole tegemist vastuoluga. Esiteks ei ole

G. Baraškovi ega S.H. u ütlused selles asjaolus tõendiks eelkirjeldatud põhjustel. Teiseks, isegi

kui need ütlused oleksid tõendiks, siis tunnistajad räägivad erinevast ajahetkest – S.H. ja G.

Baraškov peavad silmas olukorda, kui nad väljusid wc-st anumaga, kuhu olid urineerinud ning

viisid selle valvemeediku juurde kiirtesti tegemiseks. Tunnistaja T.K. räägib aga olukorrast,

mil kiirtest oli juba tehtud ning laual olid kaks anumat uriiniga (G. Baraškovi ja S.H. u omad)

ning kaks kiirtesti riba, mis näitasid metadooni suhtes positiivset vastust.

41. Seega neid proove, mis reageerisid metadoonile positiivselt ning mille tagajärjel kutsuti välja

valvearst kliinilise ekspertiisi teostamiseks, oli ainult kaks. Rohkematele kinnipeetavatele T.K.

kliinilist ekspertiisi sel päeval ei teinud ning rohkem proove ta ka laual ei näinud.

42. Maakohus on näinud, et tunnistajate D.Š. i ja T.K. ütlustes esinevad vastuolud selles, kuidas

toimus G. Baraškovi uriinianalüüsi käitlemine pärast seda, kui ta andis selle

meditsiiniosakonda. Nimelt on maakohus välja toonud asjaolu, et „tunnistaja D.Š. kinnitas, et

ei saa olla sellist olukorda, et laual on mitu analüüsi korraga. Samas ei mäleta ta konkreetse

analüüsi andmisega seotud asjaolusid. Erinevalt D.Š. ist mäletab seda teine erapooletu

tunnistaja T.K. , kelle ütluste kohaselt oli laual korraga kaks analüüsi – G. Baraškovi ja S.H. u

omad ja mõlema pitseerimine toimus samal ajal“.

43. Esiteks on maakohus siinkohal välja toonud arvamuse, et esineb vastuolu. Küll aga puudub

seisukoht, millisele tõendile soovib maakohus tugineda. Riigikohus on korduvalt välja toonud

põhimõtte, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2

järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral tuleb

otsustada, millisele tõendile tugineda (3-1-1-92-11; 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6).

Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud ka konkreetselt välja tooma, millisele tõendile

tuginetakse või kui vastuoludest tulenevalt pole võimalik ühelegi tõendile tugineda, siis ka

võtma seisukoha, et vastuolude tõttu usaldusväärsed tõendid puuduvad. Jätnud selle tegemata,

on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu analüüsist võib välja lugeda, et

kuna tunnistaja D.Š. ei mäleta konkreetse analüüsi andmisega seotud asjaolusid, siis tuleb tema

ütlustele eelistada teise tunnistaja ütlusi. Samas on maakohus proovi pakendamise ja

markeerimise nõuete täitmise tõendamisel kasutanud ka D.Š. i ütlusi, sedastades, et ka D.Š. i

ütlused tõendavad, et analüüs pakendati viisil, nagu seda vastava õigusakti kohaselt tegema

peab. Seega on kohus lugenud D.Š. i ütlused usaldusväärseks tõendiks kogu mahus, kuivõrd ei

ole alust nende osaliselt usaldusväärseks pidamiseks ning sellekohane analüüs ja viide otsuses

puudub. Oli ju D.Š. i mälu samas seisundis nii laual olevate topside arvu kui proovi

pakendamise kohta ütluste andmisel – kui maakohtu arvates suudab D.Š. anda usaldusväärseid

ja tõendina kasutatavaid ütlusi proovi pakendamise kohta, siis suudab ta seda teha ka topside

arvu kohta laual, kuivõrd situatsioon, millest tunnistaja rääkis, oli kogu aeg sama - tema

tööülesannete täitmine ning selle käigus ettetulevad probleemid.

44. Teiseks on prokurör seisukohal, et tegemist tegelikult ei ole vastuoluga tunnistajate ütlustes,

vaid taas asjaoluga, et tunnistajad käsitlevad ütlustes erinevaid ajavahemikke. Nimelt

puudutavad tunnistaja D.Š. i ütlused erinevalt tunnistaja T.K. ütlustest ajavahemikku

uriiniproovi andmisest wc-s kuni kiirtesti tegemiseni. Sel ajal tunnistaja T.K. veel kohal ei

olnud ning selle perioodi kohta ütlusi anda ei saakski. Kord, mida D.Š. ütlustes üksikasjalikult

kirjeldas, puudutab konkreetselt ainult tema tööd – kiirtestide tegemist, julgeolekuosakonna

teavitamist ning proovide pakendamist. T.K. andis ütlusi aga selle kohta, mida tema vahetult

koges – ajavahemikul pärast seda, kui D.Š. oli juba metadooni suhtes positiivsed testis ära

teinud. Seega D.Š. i ja T.K. ütlused ei ole vastuolus. D.Š. räägib ajavahemikust kuni arsti

saabumiseni, seevastu tunnistaja T.K. selgitab protseduuri alates hetkest, mil kohale on

jõudnud ka tema kui arst kliinilis(t)e ekspertiisi(de) teostamiseks keelatud aine suhtes positiivse

tulemusega proovi andnud kinnipeetavate puhul.

45. Asjaolu, et D.Š. ei mäleta konkreetsest sündmusest midagi, kinnitab, et midagi eriskummalist

29.11.2015 proovide andmise käigus ei toimunud. Tunnistajalt küsiti konkreetselt ka seesuguse

olukorra kohta, mida kirjeldas oma ütlustes süüdistatav. Nimelt kas mõni kinnipeetav on kunagi

väitnud, et ta ei tea, milline uriinitopsidest talle kuulub. D.Š. i ütluste kohaselt ei ole selline

olukord võimalik, kuna hetkel, mil tema kinnipeetavate uriinidega tegeleb, on purke laua peal

üks. Samas jaatas tunnistaja võimalust, et kinnipeetav on purgi lauale pannud ja ruumist

väljunud. Tunnistaja selgitas, et sel juhul on vaja teha uus test, kui tekib vajadus ekspertiisi

jaoks ning kinnipeetava silme alt väljunud uriini ei saa ekspertiisiks kasutada.

46. Mis puudutab vastuolu uriinikoguste vahel (bioloogilise uuringu aktis märgitud 20 ml ning

ekspertiisiaktis 40 ml), siis D.Š. i ütluste kohaselt on võimalik silma järgi küll eristada, milline

kogus uriini anumas on, kuid kõikidel anumatel skaalat peal pole ning ka silm petab. Seetõttu

on tunnistaja selgitanud eluliselt usutavalt kahe dokumentaalse tõendi vahel tekkinud vastuolu.

Just seetõttu, et silm võib petta, mõõdetaksegi ekspertiisiasutuses üle neile saabunud

uriinikogus. Nii ekspertiisiasutusse saabumise lehel kui ekspertiisiaktis on uriinikoguseks

märgitud 40 ml, mis kinnitab veelgi D.Š. i eksimust, mida ta ka ise ütlustes möönis. Samamoodi

toimis tunnistaja T.K. , selgitades tema koostatud terviseseisundi kirjeldamise aktis tekkinud

vastuolu (kaks esmapilgul vastuolulist järeldust keelatud aine tarvitamise tunnuste kohta),

mistõttu saab algselt vastuolulisena näivat dokumenti usaldusväärseks tõendiks pidada. Kui

tunnistaja suudab väidetavad vastuolud kas enda ütlustes või teistes tõendites eluliselt usutavalt

ära selgitada, ei ole põhjust ka vastavate tõendite usaldusväärsuses kahelda. Lisaks ei ole

uriinikoguse näol tegemist sellise asjaoluga, mis kuidagi proovi tulemust mõjutaks. Kui vajalik

uriinikogus on olemas, siis ei ole oluline, kas see kogus on ületatud 2-3 ml võrra või hoopis 2-

3-kordselt.

47. Kokkuvõtvalt on prokurör seisukohal, et kohtuotsuses väljatoodud vastuolusid ei esine ning

puuduvad tõendid, mis viitaksid analüüside segamini ajamisele. Uuritud tõendid kinnitavad, et

uriiniproovi võtmisel järgiti vajalikke õigusakte ning prooviga manipuleerimine ei olnud

võimalik. Seega ei ole tekkinud ka kahtlusi, mis tuleks KrMS § 7 lg 3 järgi tõlgendada

süüdistatava kasuks. G. Baraškov andis uriiniproovi, mis osutus ekspertiisis metadoonile

positiivseks.

48. Samuti taotleb prokurör kriminaalasja materjalide juurde täiendava tõendi vastuvõtmist.

Prokurör möönab, et kuivõrd tunnistaja T.K. ütluste kohaselt oli tema saabudes ning enne

uriiniproovide pakendamist D.Š. i poolt laual korraga kaks analüüsi ning pole tõsikindlalt

tõendatud, kumb neist kuulus süüdistatavale ja kumb S.H. ule, siis võivad sellest siiski tekkida

kahtlused. Ent isegi, kui asuda seisukohale, et proovid ajati omavahel segamini, on siiski

tuvastatud asjaolu, et laual oli kaks uriiniproovi, millest üks kuulus G. Baraškovile ja teine S.H.

ule, sest nemad kahekesi olid sel hetkel protseduure tegemas ning nende kahe jaoks kutsuti T.K.

kliinilist ekspertiisi läbi viima. Ka tunnistaja T.K. kinnitab, et pitseerimise hetkel oli laual kaks

proovi. Seega juhul, kui G. Baraškovi uriiniproov sai kellegi teise omaga segamini minna, sai

see olla vaid S.H. . Ka S.H. u uriiniproovist tehtud kiirtest näitas metadooni suhtes positiivset

vastust ning saadeti edasi ekspertiisi.

49. Prokurör taotleb KrMS § 321 lg 2 p 5 ja § 297 alusel, et ringkonnakohus võtaks täiendava

tõendina vastu ekspertiisiakti nr 256I. Tegemist on ekspertiisiaktiga, mis kinnitab S.H. u

29.11.2015 antud uriiniproovist metadooni leidmist. Nimetatud tõendi esitamise vajadust ei

tõusetunud maakohtu istungil, kuivõrd alles esimese astme kohtu otsusest sai lugeda kohtu

seisukohta selle osas, et laual oli proove kaks ning välistatud ei ole nende proovide segamini

ajamine. Tegemist on asjakohase ning olulise tõendiga, kuivõrd nimetatud ekspertiisiaktis on

teostatud toksikoloogiaekspertiis samast uriiniproovist, mis koos süüdistatava uriiniprooviga

29.11.2015 laual oli. Asjaolu, et tegemist on sama prooviga ning just need kaks proovi koos

toimetati ka ekspertiisiasutusse, tõendavad ka juba kohtu käsutuses olevad ja maakohtus uuritud

tõendid (informatsioon EKEI-lt selle kohta, et S.H. u ja G. Baraškovi proovid toimetati koos

Tallinnasse ekspertiisiasutusse). Seega isegi juhul, kui eeldada, et G. Baraškovi ja S.H. u

uriiniproovid ajati segamini, saadeti mõlemad proovid ekspertiisi ning leiti ka mõlemast

proovist metadooni.

50. Siinkohal peab prokurör vajalikuks välja tuua, et antud kriminaalasja tõendamiseseme

asjaolude kontekstis pole vältimatult vajalik tõendada, kumb proovidest just G. Baraškovile

kuulus. Kahtlemata oleks olukord teine, kui üks proov oleks osutunud puhtaks, ent käesoleval

juhul nii ei olnud ning metadooni leiti mõlema kinnipeetava uriinist. Prokurör näeb paralleeli

Riigikohtu 13.01.2014 otsusega nr 3-1-1-130-13, mille punktides 8 ja 9 sedastas Riigikohus, et

kahtluste tekkimisel kriminaalmenetluses ja nende võimalikul tõlgendamisel süüdistatava

kasuks „tuleb küsida, kas selline kahtlus välistab tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 süüdistatava

süüditunnistamise. KrMS § 7 lg 3 mõttes tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks üksnes sellised

kõrvaldamata kahtlused, mis puudutavad tema süüdiolekut. Kui isikut süüdistatakse valeütluse

andmises, ja kindlaks ei õnnestu teha üksnes seda, millised omavahel vastuolus olevatest

ütlustest on väärad, ei saa kõneleda kahtlusest isiku süüdioleku suhtes“. Lisaks on Riigikohtu

seisukoha järgi oluline, kas süüdistuses kirjeldatu põhjal saab kuriteo toimepanemist jaatada

või mitte.

51. Tegemist on küll eriloomulise kuriteokoosseisuga, kuid analoogia korras on viidatud lahendis

toodud formaalloogikast lähtuv põhimõte kohaldatav ka G. Baraškovi süüdistuses. Nimelt on

küsimus sellest, kui detailse täpsusega peab prokuratuur tõendamiseseme asjaolusid tõendama.

52. Antud juhul on süüdistuses kirjeldatud, et süüdistatavalt võeti uriiniproov ekspertiisi

teostamiseks ning sellest leiti metadooni. Seega isegi juhul, kui tegemist oli S.H. u

uriiniprooviga, läks järelikult süüdistatava enda uriiniproov ekspertiisi S.H. u nime all. Kuid

kuna ka sellest leiti metadooni, siis saab formaalloogika reeglitest lähtuvalt järeldada, et G.

Baraškovi antud uriiniproovist leiti metadooni, mis tõendab ka metadooni tarvitamist

süüdistatava poolt.

53. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohtu otsuses väljatoodud vastuolusid tõendites ei esine.

Süüdistatava ütlused pole ülejäänud tõendikogumit arvestades usaldusväärsed ning neile

tõendina tugineda ei saa. Teised asjas kogutud tõendid riimuvad omavahel, ei ole vastuolus

ning kinnitavad süüdistuses nimetatud asjaolude tegelikkusele vastamist. Isegi kui jõuda

seisukohale, et proovid võisid segamini minna, leiti metadooni mõlemast proovist, mis kinnitab

veel kord, et süüdistatav, kui proovi andmise hetkel kinnipeetav, metadooni kui arsti

ettekirjutuseta keelatud ainet, tarvitas.

54. Kuivõrd prokuröri seisukoha järgi on süüdistatav talle inkrimineeritud teo toime pannud, siis

taotleb prokurör lisaks G. Baraškovi süüditunnistamisele ka tema karistamist. Karistuse liigi ja

määra osas jääb prokurör samade põhjenduste juurde, mis said esitatud maakohtu istungil ning

leiab, et G. Baraškovi süüle vastavaks karistuseks on KarS § 331 sanktsiooni keskmine määr –

1 aasta ja 6 kuud vangistust. Seejuures on prokurör arvesse võtnud nii asjaolu, et G. Baraškov

on korduvalt kriminaalkorras samaliigiliste tegude eest karistatud, tal puudub kindel elukoht

Eestis, asjas ei esine ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kui ka Riigikohtu juhiseid

karistuse määra arvestamiseks.

Ringkonnakohtu seisukoht

55. Ringkonnakohus, lähtudes prokuröri taotlusest, määras asja arutada 28.11.2016 suulises

menetluses. Kuna G. Baraškov vabanes 09.09.2016 karistuse kandmiselt, siis sellest tulenevalt

saadeti G. Baraškovile kohtukutse ja apellatsiooni ärakiri tema viimasele teadaolevale

aadressile, s.o XXX . Saadetist ta kätte ei saanud, kuna ei ela sel aadressil. Eelnevalt ei ole ta

ka kätte saanud maakohtu 20.09.2016 otsust (lk 111-112). Edasiselt ringkonnakohus püüdis

andmebaasidest lähtudes G. Baraškoviga ühendust saada tema poolt näidatud mobiiltelefonidel,

kuid need ei ole kasutuses. Kohtutoimikust nähtub, et enne karistuse kandmiselt vabanemist ta

oma tulevase elukoha kohta vanglale andmeid ei avaldanud ning väitis, et plaanib suunduda

Rootsi Kuningriiki (lk 23). Kohtuistungil 14.09.2016 on ta avaldanud, et XXX on tal ajutine

elukoht, kus elab tema tuttav ning tal on soov varsti Eestist ära sõita (lk 88). Tõkendit G.

Baraškovile selles asjas ei kohaldatud. Sellest tulenevalt ringkonnakohus tegi 14.11.2016

Politsei- ja Piirivalveametile päringu piiriületusandmete kohta. PPA 22.11.2016 vastuse

kohaselt neil ei ole fikseeritud G. Baraškovi piiriületusi. Samas nad juhivad tähelepanu, et alates

21.12.2007 ei kontrollita sisepiiridel isikute liikumist ning pole välistatud, et isik võib olla

ületanud sisepiiri. Veel paluvad nad arvestada, et piirikontrolli andmekogus olevatel andmetel

ei ole õiguslikku tähendust ja andmete puudumine ei välista piiriületust.

56. Süüdistatav 28.11.2016 istungile ei ilmunud, istungist teadlik ei olnud, menetlusdokumente ta

kätte ei saanud. G. Baraškovi asukoht oli teadmata ja eeltoodust lähtudes oli alust arvata, et ta

võib viibida väljaspool Eesti Vabariigi piire.

57. Lähtudes KrMS §-st 334 lg 1 p 5 koosmõjus §-ga 269 lg 2 p 2 ringkonnakohus küsis istungil

prokurörilt ja kaitsjalt nende arvamust, kas asja saab arutada ilma G. Baraškovi osavõtuta.

58. Prokurör ja kaitsja leidsid, et ilma G. Baraškovi osavõtuta asja arutada ei saa. Kuna ta ei olnud

istungist teadlik, siis lükati asja arutamine edasi, et välja selgitada tema asukoht ja edastada

talle menetlusdokumendid.

59. Istungile järgnevalt kaitsjal õnnestus G. Baraškoviga telefoni teel ühendust saada ja selgus tema

ajutine viibimiskoht Tallinnas, kuhu ta palus endale menetlusdokumendid saata. Need sai ta

isiklikult kätte 09.12.2016 (lk 151). Seejärel oli alus määrata uus kohtuistungi aeg ja väljastada

kohtukutse, mille G. Baraškov sai kätte 19.12.2016 (lk 157).

60. Süüdistatav 26.01.2017 istungile ei ilmunud, istungist oli teadlik, apellatsiooni ärakiri oli käes.

Kaitsjale oli ta telefoni teel teatanud, et tal pole sõiduraha istungile tulekuks ja ta on nõus, et

asja arutatakse ilma tema osavõtuta.

61. Ringkonnakohus küsis istungil prokurörilt ja kaitsjalt nende arvamust, kas asja saab arutada

ilma G. Baraškovi osavõtuta. Prokurör leidis, et ei saa ning taotles G. Baraškovi vahi alla

võtmist, vältimaks tema poolt kohtust kõrvalehoidumist. Kaitsja leidis, et saab asja ilma

süüdistatavata arutada, sest G. Baraškov oli talle telefoni teel avaldanud, et asja arutataks ilma

temata, sest täiendavaid ütlusi ta ei soovi anda ning kaitseõigus on advokaadi kaudu talle

tagatud.

62. Ringkonnakohus määras KrMS § 334 lg 1 p 3 alusel asja arutada ilma süüdistatava osavõtuta.

63. Ringkonnakohus võttis KrMS § 321 lg 6 alusel uute tõenditena asja juurde prokuröri poolt

esitatud ekspertiisiakti (lk 131) ja kaitsja taotlusena bioloogiliste vedelike uurimise tulemused

(lk 158). Mõlemad dokumendid on teises veel kohtus arutamata kriminaalasjas koostatud S.H.

u kohta, kes antud asjas on tunnistaja. Ringkonnakohus märgib, et maakohus juba kontrollis

S.H. u kui tunnistaja ütluste usaldusväärsust eelpool viidatud bioloogiliste vedelike uurimise

tulemuste talle näitamise teel, küsides, kas sellel on tema allkiri ja seega kas seda on talle

tutvustatud (lk 80). Ringkonnakohus samuti käsitleb neid tõendeid ainult S.H. u kui tunnistaja

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, sest prokurör on need kahtluse alla seadnud (vt

käesoleva otsuse p 38).

64. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle kohta esitatud apellatsiooni, kohtuistungi

protokolli, kriminaalasja materjalide ja täiendavalt esitatud tõenditega ning ära kuulanud

menetlusosaliste poolt ringkonnakohtu istungil esitatud seisukohad, leiab, et maakohtu otsus

tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

65. Ringkonnakohus märgib, et prokuröri apellatsioon on esitatud ainult tõendite hindamise peale.

Selles palutakse ringkonnakohtul maakohtu põhjendused ja järeldused ümber hinnata ning

õigeksmõistva kohtuotsuse asemel teha süüdimõistev otsus. Täiendavalt esitas prokurör ühe

maakohtus uurimata tõendi (vt p 63).

66. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega, sest need on kooskõlas uuritud

tõendite kogumiga (vt maakohtu istungi protokoll lk 60-103). KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt

juhul kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses jätta

esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed

põhjendused. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda võimalust kasutab ja viitab käesoleva

otsuse punktidele 13-26, kus on ära toodud ka maakohtu põhjendused, millistega

ringkonnakohus täielikult nõustub.

67. Seoses prokuröri taotlusega uurida ringkonnakohtus uuesti kõiki maakohtu poolt juba uuritud

tõendeid selgitab kolleegium, et kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja

teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu nr 3-1-1-115-04, p 10). Seejuures lasub

tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab

ringkonnakohtul oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus vahetult uuritud tõenditele, mis on

apellatsioonimenetluses avaldatud (Riigikohtu nr 3-1-1-48-11, p 14).

68. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks tõendite hindamisel teinud vigu, mis

kinnitaks kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu nr 3-1-1-41-11, p 25; nr 3-1-1-83-11, p 13).

69. Prokurör leiab, et G. Baraškovi ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendikogumist välja

arvata. Samuti leiab prokurör, et tunnistaja S.H. u ütlused on oletuslikud ega kinnita G.

Baraškovi ütlusi.

70. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu istungi

protokollist G. Baraškovi ja S.H. u ütlusi (lk 76-88).

71. Nii nähtub S.H. u ütlustest (lk 77-82), et kui ta oma uriinitopsi kabinetti viis ja lauale pani, siis

oli seal veel umbes 6 topsi ning tema nähes uriiniproovi pakendamist ekspertiisiks ei toimunud.

Kui G. Baraškov tegi testi, siis S.H. istus koridoris, kabineti uks oli lahti 4-5 minutit ning ta

kuulis, et G. Baraškovil tekkis seoses uriinipurkidega mingi arusaamatus medõdedega. Ta

kuulis, et G. Baraškov ütles, et see pole tema purk. Kui G. Baraškov tuli kabinetist välja, siis ta

ütles S.H. ule, et purkidega oli mingi segadus. Mis kabinetis täpselt toimus, seda ta ei näinud,

vaid ainult läbi paokil ukse kuulis.

72. G. Baraškovi ütlustest (lk 83-87) nähtub, et ta pani oma uriinitopsi lauale, kus seisid veel

samasugused topsid ja siis kästi tal koridoris oodata. Pärast kutsuti ta tagasi ja kästi näidata,

milline on tema purk. Laual oli vähemalt 5 topsi. Ta ei osanud näidata, kuna kõik purgid olid

ühesugused. Kuna tal ikkagi kästi oma purk võtta, siis ta ühe neist võttis ja see märgitigi tema

omaks. Samas ta arstile ütles, et see ei pruugi tema purk olla, kuid sellest ei tehtud välja.

Koridoris olid kaamerad ja sealt peaks olema näha, et algul ta läks topsiga kabinetti, siis tuli

ilma topsita välja, ootas oma järjekorda ja läks uuesti kabinetti. See peaks näitama, et tema tops

jäi kabinetti ilma tema järelevalveta. S.H. istus koridoris ja kuulis paokil ukse vahelt seda, kui

G. Baraškov arstile ütles, et purkidega on segadus. Kui ta kabinetist välja tuli, siis ta ütles S.H.

ule, et purkidega oli mingi segadus, kõik topsid olid sassis ja arstid ei teinud oma tööd

korralikult.

73. Maakohus ei leidnud, et G. Baraškovi ütlused oleks mitteusaldusväärsed ning tuleks

tõendikogumist välja arvata. Samuti ei seatud kahtluse alla tunnistaja S.H. u ütluste

usaldusväärsust. Maakohus küll tuvastas (MK otsuse lk 6), et esineb vastuolu ühelt poolt G.

Baraškovi ja S.H. u ning teiselt poolt tunnistajate D.Š. i ja T.K. ütluste vahel, kuid see vastuolu

üksnes suurendab kahtlust selles, et uriiniproove oli korraga rohkem laual kui kaks ning proovid

võidi segamini ajada. Ringkonnakohus, kontrollides kohtuistungi protokollist kõigi

eelnimetatud isikute ütlusi, nõustub maakohtu järeldusega. S.H. u ütluste usaldusväärsust ei

kummuta ka tema osas esitatud dokumentaalsed tõendid (vt p 63).

74. Eeltoodud maakohtu poolt näidatud vastuolu ja kahtlusi ei kõrvalda ka prokuröri poolt

täiendava tõendina esitatud ekspertiisiakt. Sellest nähtub, et S.H. ult 29.11.2015 võetud

uriiniproovist leiti metadooni. Muuhulgas on märgitud, et topsis oli ca 17 ml uriini. Samas teise

uue tõendina asja juurde võetud S.H. u bioloogiliste vedelike uurimise tulemustest nähtub, et

29.11.2015 kell 22.45 võeti temalt uriini 10 ml.

75. Maakohus juba juhtis tähelepanu (MK otsuse lk 6) vastuoludele G. Baraškovilt võetud

uriinikoguste osas, kus bioloogiliste vedelike uurimise tulemustest nähtub, et 29.11.2015 kell

22.50 võeti temalt uriini 20 ml, kuid ekspertiisiakti kohaselt ekspertiisi saadetud topsis oli ca

40 ml uriini (lk 26-27). Maakohus märkis, et tunnistaja D.Š. i ütluste kohaselt ta hindab

uriinikogust purgis silma järgi ja vahe võib olla pluss/miinus 2-3 ml. Maakohus leidis, et isegi

silma järgi hinnates ei ole võimalik nii suurelt eksida, nagu see on G. Baraškovil, kellelt võeti

20 ml uriini, aga ekspertiisi jõudis 40 ml.

76. Ringkonnakohus märgib, et sama kehtib ka S.H. ult võetu osas, s.o võeti 10 ml, aga ekspertiisi

jõudis 17 ml. Kuna sellised koguste kõikumised on mitme isiku osas, siis ei saa ka öelda, et

tegemist võib olla ühekordse eksimusega. See asjaolu samuti suurendab kahtlusi, et tegemist ei

ole vastavate eeskirjade täpse järgimisega uriiniproovide võtmisel ning see võib seada

tulemuste õigsuse kahtluse alla, kui pole täpselt tuvastatav, kelle prooviga on tegemist.

77. Prokurör väidab, et kuna tol õhtul võeti proov ainult G. Baraškovilt ja S.H. ult ning mõlema

isiku osas tehtud ekspertiis näitab nende poolt metadooni tarvitamist, siis on vaatamata

väidetavale proovide segiajamisele ikkagi G. Baraškovile esitatud süüdistus õige ja tõendatud.

78. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. G. Baraškovi ütluste (lk 87) kohaselt sel õhtul

vähemalt 7 kinnipeetavat käisid testi tegemas (Tšudinov, Romanov). Ka S.H. on kinnitanud,

et sel õhtul teste tegid veel teisedki (lk 77). Seega ei ole välistatud, et arstikabinetis laual võis

olla kuni 6 uriinitopsi ja kui need ei olnud kogu aeg vastavate isikute vaateväljas, siis ei ole ka

välistatud proovide segiajamine. Tegemist on kõrvaldamata kahtlustega, sest kaitsjal ei

õnnestunud välja selgitada valvurit, kes tol õhtul saatis G. Baraškovi ja võis näha ning kuulda

võimalikku segadust uriiniproovidega (vt kaitseakt lk 7-8).

79. Mis puutub prokuröri väitesse, et S.H. ei näinud, mis kabinetis toimus ja ainult läbi ukse kuulis

väidetavast segadusest uriiniproovidega, siis kohtupraktika kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-109-16)

on tõendiks ka see, mida tunnistaja vahetult süüdistuse faktiliste asjaoludega seoses kuuleb,

kuigi ise pealt ei näe.

80. Maakohus leidis, et antud asjas rikuti Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määrusega nr 88

kinnitatud „Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu

tegemise ja nende toimingute tasustamise korra“ § 6 lg 7 nõudeid, mille kohaselt peab uriinitops

uriiniproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav.

Nimetatud nõude järgimine on oluline, et välistada edaspidisi vaidlusi analüüsiga

manipuleerimise teemal.

81. Maakohus leidis, et kuna eelpool toodud vastuolusid ei olnud võimalik kogutud tõenditega

kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada, tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgenda need süüdistatava

kasuks. Kuna kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et metadooni leiti G.

Baraškovi uriinist, tuleb süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

82. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on antud juhiseid, kuidas lahendada küsimus, kas

asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb tõlgendada süüdistatava

kasuks (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p-d 17-19). Nii on märgitud, et kaitseteesi argumendid, mis

on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument

on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro

reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potensiaalselt ka õigeksmõistva otsuse

tegemiseni. Oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata

kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise

aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees

peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui

see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

83. Käesolevas kriminaalasjas on kaitsja juba kaitseaktis põhjalikult käsitlenud käesoleva otsuse

punktis 80 märgitud Korra mittejärgimist seoses uriiniproovide võtmisega ja seoses selle

väitega taotlenud mitmete tõendite uurimist (lk 7-8) ning kohtuistungil jäänud oma seisukoha

juurde (lk 100-103). Seega olid need väited prokurörile ja maakohtule teada.

84. Kohtupraktikas on juhitud tähelepanu sellele, kas võib rääkida isiku süü tõendatusest ka juhul,

kui vaidlusalune tõend tõendikogumist mõtteliselt kõrvaldada ehk kas on veel teisi süüd

kinnitavaid tõendeid (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p 16).

85. Käesolevas asjas on ainukeseks tõendiks, mis kinnitab uriinist metadooni leidmist, vastav

ekspertiisiakt. Vaidlus on selle tõendi usaldusväärsuses ehk uriiniproovi võtmise

kasutusjuhendi nõuetekohases järgimises.

86. Maakohus on nõustunud kaitsja väitega, et vastavat kasutusjuhendit nõuetekohaselt ei järgitud

ja see muudab saadud näidu ebausaldusväärseks, kuna pole usaldusväärselt tõendatud nõude

järgimine, mille kohaselt peab uriinitops uriiniproovi võtmisest kuni postipakendisse

sulgemiseni olema prooviandjale nähtav ning on seda käsitlenud oma otsuse lk 5-7.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja leiab, et prokuröri apellatsioonis toodud

argumendid ei lükka maakohtu järeldusi ümber.

87. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on kõrvaldamata kahtlustega KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt

käesoleva otsuse p 82). Seega tuleb õigeksmõistev kohtuotsus jätta muutmata.

88. Kaitsja adv A. Vilt on apellatsiooni koostamise eest taotlenud hüvitist 4 tunni ulatuses, s.o 160

eurot pluss käibemaks ning kohtuistungitest osavõtu eest 2,5 tunni ulatuses, s.o 100 eurot pluss

käibemaks, need kokku 312 eurot, sh käibemaks 52 eurot. Lisaks taotletakse sõidukulu

hüvitamist Tartu-Valga-Tartu 180 km eest 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot. Kõik kokku

seega 376,80 eurot, sh käibemaks 62,80 eurot. Ringkonnakohus peab taotletud kaitsjatasu

suurust põhjendatuks ning see tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud

korra alusel rahuldada.

89. Nimetatud menetluskulu 376,80 eurot tuleb jätta KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel Eesti

Vabariigi kanda, sest õigeksmõistev kohtuotsus jääb muutmata ja apellatsiooni esitaja on

prokuratuur.

/digiallkirjad/

Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus